Tööelust

Ma ei mäletagi, millal puudutasin pikemalt oma tööeluga seonduvat … noh, natukene ajas tagasi kerimist ja tuleb välja, et see oli oktoobri lõpus, suhteliselt hiljuti, kuigi ma ei puudutanud teemat “professionaalse elu areng” 🙂 Teeme siis selle täienduse ka ära.

Meie firma kasutab inimeste motiveerimiseks ja mõnes mõttes ka reel hoidmiseks aastavestluste süsteemi. Ehk aasta alguses istud sa oma ülemusega maha, paned paika eesmärgiks eelseisvaks aastaks, korra kvartalis vaatad need üle ning vajadusel korrgeerid neid ja aastalõpus/uue aasta alguses teed kokkuvõtte. Uue asjana lisandus sel aastal kolleegidelt tagasiside küsimine, et tekiks parem pilt, kuidas sa oled aasta jooksul toimetanud, kus on midagi vajaka jäänud ja millises valdkonnas edasi areneda. Mina küsisin oma tagasisidet novembri algudes ning panin tärminiks kuu lõpu. Ma olin kindel, et pean inimesi taga ajama ja meelde tuletama oma palvet, kuid tegelikult sain tagasisideankeedid päris kiirelt kätte. Vaid paar inimest vajas meeldetuletust, kuid nagu öeldud olin sellega arvestanud. Võib tunduda veidike üleolevana, kuid see, et tagasisided posiiivsed ja väga positiivsed olid, mind ei üllatanud. Olen praegust kvaliteedikontrolli ja assisteerimist teinud pea kolm aastat, mul on kõik programmid selged, ma olen ise ehitanud erinevaid protsesse algusest üles, lisaks olen hästi pedant oma töös (teinekord liigagi) ning ma tõesti ei olnud kuulnud ühtegi halba sõna oma töö kohta. Ses suhtes olin hästi rõõmus ja jõulupuhkusele läksingi väga heas tujus. Ainuke tilgake tõrva meepotis oli minu enda ülemuse reageering tagasiside ankeetidele, et liiga head olid 😀 Mul jäi amps lahti, et mismõttes. Minu arust on ju hea, kui kolleegid on sinu tööga rahul, et miks ei võiks tagasiside positiivne olla. Tema selgitus oli samas ka mõistetav, sest kui oleks keegi mõne puudujäägi välja toonud, saaks ilusti uue aasta eesmärgid sellega seostada, kasvõi osaliselt ja selle läbi tõestada minu tööalast arengut 2021 aasta lõpuks. Nüüd peame ise rohkem mõtlema. Ahjaa, 2020 aasta eesmärgid said ka täidetud – kokku oli neid mul kolm, millest suurim kevadel lõpetatud kursuse läbimine.

Seega iseenesest lõppes aasta hästi ning küsimus oli, et kuhu edasi. Kuna nii 2019 kui 2020 läbisin projetijuhtimisega seotud kursused, tundus loogiline, et võiks ju selles valdkonnas ka tööle hakata ehk vahetada firma siseselt oma ametiposti. See oli tegelikult meie plaan juba 2019 lõpp, kuid jama oli selles, et terve 2020 aasta jooksul ei alustanud firmas ükski uus projekt, kuhu mul oleks avanenud võimalus õppima ja praktiseerima minna. Üks tegelikult mais oli, kuid see oli suur ja riiklik projekt, kus tuli välja, et osapooled pole ikka päris täpselt rahastamise läbi rääkinud ning meie firma pani lõpuks veto igasugusele tegevusele, kuniks rahaasjad on selged. Muideks, see projekt ei ole siiani taasalustanud. Vahetult enne jõule ütles ülemus, et pani mu nime ühele uue projekti taotlusele kui projektijuht. Tegu oleks pigem asjade kontrolli all hoidmise projektida, aegajalt tuleks kliendiga kohtuda, kuid tema sõnul mitte midagi keerulist. Kui aus olla, siis mulle ei meeldinud see mõte üldse. Ühelt poolt sain aru, et ma PEAN hakkama edasi liikuma, kaua ma ikka oma mugavustsoonis soojal toolil istun, kuid teisalt mul lõi hästi suur ebakindlustunne sisse, sest ma ei ole kunagi projekte juhtinud. Kui tegu oleks minu jaoks tuttava valdkonnaga (ma ei tea, Austraaliasse minek, Inglismaal kohanemine) siis veel, kuid inseneerindus kui selline on minu jaoks siiski tume maa. Oma praeguse töö jaoks ei ole oluline, et ma dokumentide sisust aru saan, mina vaatan vormindust ja üleüldist nõuetele vastamist. Ühesõnaga, ülemuse sõnade kohaselt oleks juba jaanuaris selgunud, kas me selle projekti võidame (tõenäosus oli VÄGA suur) ja nii ma terve jõulupuhkuse marineerisin kodus ja ei tahtnud üldse tagasi tööle minna, sest noh reaalsuses oleksin pidanud valmistuma tegema tööd, mida üldse teha ei tahtnud. Jaanuari esimesel töönädala otsustasin ka ära, et lihtsalt ütlen ülemusele, et ma ei tunne end piisavalt kindlat ja pigem jätkaksin oma praegusel positsioonil edasi, meil oli isegi esimene selle aasta arenguvestluse aeg kalendris kirjas, ideaalne võimalus eksole.

Ja siis saabus selle aasta esimese töönädala reede pärastlõuna, kui ülemus helistab, et mis ma teen. Ma siiralt mõtlesin, et ta tahab teada, milliste ülesannetega ma hetkel tegelen, kuid teda huvitas hoopis, et milliste projektidega üleüldiselt seotud olen. Nimelt tuli välja, et üks väga suur projekt* otsib endale projektijuhi abi (assistant project manager) ja meie Warringtoni kontori kõige bossim boss oli just minu nime välja hõiganud. Ma olin väga meelitatud, et ta minu nime ütles, sest noh ikkagi kõige bossim boss 😀 Pealegi, selline ametipost oligi see, mida ma olin üle aasta juba oodanud ja millel töötamine oleks järgmine loogiline samm edasi. Muidugi ütlesin oma jah-sõna ning läksin nädalavahetusele vastu väga rõõmsas meeleolus. Esmaspäeval selgus, et inimest on vaja juba eile ning täiskohaga ja peaksin hakkama kiiremas korras organiseerima enda üleminekut vanalt ametipostilt uuele. Veel samal päeval helistasin vastavatele inimestele praegusel projektil ning leppisime kokku, et annan oma vana töö üle järk-järgult samal ajali uude projekti sisse elades ning uuel ametipostil olek täiskohaga alates veebruarist – sümboolselt nii uus kuu kui uus ametipost. Selline kokkulepe sobis kõikidele osapooltele, sest ka uue ametipostiga ei ole nii, et lihtsalt hakkad toimetama, vaid on vaja vaadata tutvustavaid videosid, taodelda ligipääse süsteemidele, tutvuda dokumentidega ehk toimetamist on.

Ma nii tahaks öelda, et üleminek kahe ametiposti vahel oli sujuv ja mõnus, kuid ei. Esiteks ei suudetud kolme nädalaga leida mulle asendaja, keda välja õpetada. Alguses öeldi, et firmasiseselt ei ole ressurssi ning kedagi väljast otsima ei hakata. Siis ikkagi leiti keegi Glasgowst, kuid noh mina pole siiani kedagi välja õpetanud. Nüüd esmaspäevast võttis ajutiselt minu töö üle inimene, kellega oleme midagi sarnast teinud mõned aastad tagasi, kuid praegune töö on siiski midagi muud. Lubasin talle, et olen vaid telefonikõne kaugusel (ja olen ka, sest tema on ka mingis mõttes nüüd tanki pandud), kuid tean ka seda, et pean konkreetselt ütlema EI igasugustele abipalvetele, sest muidu ma jäängi tilbendama. Kusjuures seda rõhutas üks kolleeg ka, et mine ja ära tagasi vaata, isegi kui palutakse. Mind lihtsalt nii ajab närvi, et mul oli kolm nädalat aega seletada ja selgitada, tegeleda ligipääsude organiseerimisega ning vastata kõikidele küsimustele, kuid nüüd ilmselt pean tegema seda mingi hetk kiirkorras. A vot see pedant minus ei suuda leppida, et keegi võtab rohmakalt mu töö üle ja keerab kogu minu nähtud vaeva potensiaalselt vussi 😀 Samas, uue ametiposti sisseelamine ei olnud ka nii sujuv, kui oleks eeldanud (sest oli ju vaja kedagi juba eile). Mul oli tegelikult palju rohkem aega panustada uude projekti ning olin päris usin endast märku andma ja ülesandeid küsima, kuid kolme nädala jooksul sain ainult ühe koosoleku aja muutmisega tegeleda ning osalesin ühel koosoleku. Kõik. Nii ma ise leiutasin endale asju teha, et lisaks tõestada oma soovi kiiresti tööle hakata. Mulle jäi pigem mulje, et kellelgi teisel ei ole soovi mind projekti peale saada 😀 Näiteks saatsin eelmise nädala esmaspäeval kirjakese küsimusega, et mis plaanid minu jaoks uuel projektil on ning sellele tuli vastus, et kaks inimest peavad maha istuma ja arutama. Reedeks oli saanud sellest vastus oih, nii kiire nädal oli, et ei jõutud midagi arutada ning alles esmaspäeval arutatakse. Einojah, väike frustratsioon tekkis ja just ses osas, et minule jäi mulje justkui ei vana ega uue ametikoha vastutavad ülemused väärtusta minu aega, minu potensiaali ja minu soovi toimetada, vaid asi käib kuidagi üle põlve, mina aga ei kannata sellist ebaprofessionaalsust.

29 jaanuar ehk reede oli ametlikult minu viimane päev vanal ametipostil. Saatsin kirju nii väliskoostööpartneritele kui firmasiseselt kolleegidele teatega, et liigun edasi uuele ametipostile ning tänasid vahva aja eest. See oli armas, et paljud inimesed saatsid mulle tänukirju ja parimaid soove tagasi. Oli aru saada, et inimesed tõesti hindavad mind ja minu oskusi ning hakkasin pelgama, et uuel kohal ei pruugi nii hästi minna. Samas, lohutasin ennast sellega, et mina olen andnud endast kõik sujuvaks üleminekuks ning nüüd ei jää muud üle kui veebruarist end tõestama hakata. Tegin endaga kokkuleppe, et vaatan kuidas esimene nädal uuel ametipostil sujub ning kui ikka on jama ja enamus aega pean veetma dokumente lugedes, pean ühe tõsise telefonikõne oma ülemusega, sest päris nurgapotililleks ma ka jääda ei taha.

PS! Liitusin eelmisel nädalal ametlikult Prillikandjate klubiga. Minu prillid kirjutati tegelikult välja pea kolm aastat tagasi ning on need kõige nõrgemad üldse. Kontrollis olid silmad enam-vähem, aga arst kirjutaski selle mõttega, et kui teinekord on väsinud ja pilk udune, et siis kasutada. Mida siiani ka teinud olen ehk pigem harvem. Eelmine nädal panin samuti prillid ette mõttega, et silmas väsinud ja ei suuda fokuseerida, kuid juhtus see, et ekraan muutuski reaalselt selgemaks ja tähed tekstis suuremaks 😀 Pole siis ime, et kui teinekord õhtul veel telksi tahan vaadata, on silmad täpselt sellised, et tahaks ainult mõtlema jääda (see seisund, et mõtled ja pilk on paigale tardunud).

*Projekt on High Speed 2 ehk HS2 nagu kõik seda teavad. Tegu on rongiliikluse ühenduse parendamisega kõige pealt suunal London – Birmingham (esimene faas) ning edasi Birmingham – Leeds ning Birmingham – Manchester (teine faas). Kui panna selle projekti suurus ja tähtsus Eesti konteksti, siis oleks pm tegu Rail Balticuga. Hetkel on projekt esimeses faasis ning tegeletakse disainitöödega. Minu firma vastutada on teatud sektorid ning ühes sektoris on vaja projektijuhile abi. Seega ma ei tee üldse nalja, kui ütlen et võimalus on suur ning kunagi tulevikus oma CV’l näidata, et olen olnud HS2-ga seotud, on päris prestiižne.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s