Esimene kuu uuel ametipostil

Veebruar sai kiirelt läbi ja sellega ka minu esimene kuu uuel ametipostil. Üldiselt on muljed positiivsed, sest projekt ise on suur ja huvitav kuigi selle bürokraatiast läbinärimine võtab oma aja. Samas võin julgelt väita, et algus ei sujunud ikkagi nii libedalt, nagu ma eeldasin või lootsin ja minu esimene nädal oli kõike muud kui meeldiv. Ühelausega, saabus 1. veebruar ja mina logisin entusiastlikult end arvutisse. Esmaspäev oli tegelikult täitsa ok, sest mingil määral tegelesin veel vanade asjade üleandmisega ning kontrollisin end korralikult, et ma EI hakkaks vanu asju tegema. Teisipäev oli ka ok, kuid juba vaiksem, sest uuelt projektilt eriti uusi ülesandeid tegemiseks ei saadetud (frustratsioon), kuid mulle on jäänud vastutada üks teine pisike töölõik ja sellel elavnes märgatavalt tegevus. Kolmapäevaks olin suhteliselt tüdinenud juba uuest projektist ning neljapäeval haaras mind ahastus – mul ei olnud ülesandeid tulnud ning ise ei osanud ka tegevust otsida (peale protseduuride lugemise ja videote vaatamise). Olin osalenud erinevatel koosolekutel kuulajana, kuid see oli ka kõik. Ei, valetan, ühe koosoleku aega proovisin ka muuta, kuid tulutult – osalejate kalendrid olid lihtsalt liiga hõivatud ja mitte sünkroonis. Nejapäeval otsustasin kirjutada päris konkreetse kirja nendele kahele inimesele, kellega seni suhelnud olin, kuid mida ära veel ei saatnud. Midagi olen ikkagi aastatega õppinud ka, et A) emotsiooni pealt kirjutatud kirjad ei ole hea koheselt saata ning B) kuna inglise keel on minu jaoks ikkagi võõrkeel, kuigi valdan seda suhteliselt hästi, siis ametliku (kirja)keeleoskus jääb siiski vajaka. Nii kribasin kirja valmis, helistasin ühele heale kolleegile oma murega ning tema lubas mu kirja ära “toimetada”. Tagasi tuli suhteliselt punane (;D ;D ;D ) kiri, kuid tunduvalt asjalikum. See pani muideks asjad liikuma, sest pärast seda hakkas rohkem tööülesandeid mulle tulema.

Teine ja kolmas nädal möödusid ses mõttes õppimise tähe all, et uus projekt kasutab programme, milledest olen kuulnud, kuid mitte kasutanud. Mind tutvustati erinevatele inimestele, kes kõik tundusid hästi abivalmid (tänaseks olen õppinud, et esmamulje võib olla vägagi petlik) ning nautisin sajaga asjatamist. Saabus neljas nädal ja ausalt mul oli tunne, et ma jooksen peaga vastu puud (sein on natike liiga valus). Inimene, kes siiani oli väga abivalmis olnud, muutus üleöö parajaks nõiaks. Iseenesest ma natuke nagu eeldasin seda arvestades, kuidas ta meie kõige esimesel jutuajamisel mulle ühte teist kolleegi kiruma hakkas ning nende sama kahe kolleegi vahelist pinget oli tunda ka paaril kõnel, milles osalesin. Ühesõnaga, kuna ma olen inimene, kes eelkõige õpib läbi küsimise (ja ma võin küsida ja küsida kuniks ma aru saan, teinekord aga võtab arusaamine aega), siis kui ma lõpuks olin paarile asjale pihta saanud, tegin ettepaneku ühe pisikese protsessi muutmiseks. Too aga ei meeldinud abivalmis kolleegile, sest kirjade vastused olid suhteliseld külmad ja kõrgid (kuniks isegi natuke solvavad, mis jõudsid ainult minuni) ning mind haaras ahastus, et kuidas ma asjad selgeks saan, kui mulle ei seletata. Päris katse-eksitus meetodit ka ei tahtnud rakendada, sest selline lähenemine oli juba küllalt segadust tekitanud (mida mina parandada üritasin). Seega otsustasin seda inimest ses mõttes ignoreerida, et küsin nõu ja abi teistelt, äärmisel juhul temalt ja sinna see asi mõneks ajaks jäi. Ma olin kindel, et oli ise oma pärimistega üle piiri läinud ja niigi stressis inimesele lisatööd tekitanud.

Saabus neljapäev ning mina olin juba hommikul enne tööle asumist valmis oma nädalavahetusega alustama. Olin kuu ajaga aru saanud, et kõik inimesed, kes uuel projektil töötavad, on ülekoormatud ning paratamatult on vastuseid vaja juba eile. Samas, kui sa vastust ei tea ja proovid mõne kolleegi käest abi/nõu saada, on nad kas pidevalt koosolekutel (Microsoft Teams) ja ei vasta su teadetele või neil võtab (healjuhul) mitu päeva aega su e-kirjale vastata. Ehk KÕIK venib, mis on minu jaoks harjumatu. Neljapäevaks olin lõpuks saanud koosoleku aja ühe kõrgema projektijuhiga, kellega olin kunagi esimestel kuudel firmasse tööle asudes kokku puutunud ja lootsin paljudele oma küsimustele vastuse saada. Suur oli minu üllatus, kui enne tööasjade arutamist uuris ta minu käest, kas abivalmis kolleegiga on kõik korras. Et miks ta kahtles igas minu kirjutatud kirjas ja seadis kahtluse alla minu küsimused. Lisaks olevat abivalmis kolleeg ka temaga imelikult käitunud. Teate, mul langes kivi südamelt. Ma sain aru ja tõestust, et mina ei ole midagi valesti teinud ja tegu ongi inimesega, kel on suhtlemisel probleemid. Kui aus olla, siis mina sain sellest ainult enesekindlsut juurde ning otsustasin edaspidigi jääda temaga vaid professionaalsel tasemel suhtlema. Boonusena muideks, võeti minuga samal päeval ühendust ja pakuti sarnast ametiposti teises projektis, kusjuures selle projekti juht oli just mind küsinud, kuna oleme kunagi varemgi koos samal projektil toimetanud. Ma siiski keeldusin, sest ei lubanud endal uuele projetile pärast ühte kuud niisama lihtsalt alla vanduda. Hiljem helistas ka otsene ülemus heade uudistega, mis ainult muutsid nädala teise poole paremaks ja paremaks. Kirsiks tordil oli reede, kui sain paar päris suur ja aeganõudvat ülesannet lõpetatud (mis muideks olid ootel olnud juba nii kuuke).

Mul on mega palju õppida ning nagu olen vanematelt olijatelt aru saanud, siis kas keegi üldse kunagi päris lõpuni kogu projekti hoomab ja sellest aru saab, on ise asi. Mina pean keskenduma oma lõigule ja tegema seda hästi, sest nagu eelmises postituses öeldud, CV’l näeb selles projektis osalemine väga prestiižne 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s