Kui õudukad ei ole sinu teema

Ma pole kunagi olnud suur õudukate fänn, minu jaoks on nad hirmsad ja .. emm, õudsad 😀 Neid vaadates tekib mul alati nii realistlik tunne, et jube mida hirmsat inimesed peavad läbi elama, kuigi tegelikult on tegu filmi ehk kellegi fantaasiaviljaga. Ma olen paar korda üritanud südame rindu võtta ja (omaarust) sellest lapsikust hirmust üle saada, kuid ei miskit. Kunagi võitsin ühes raadiomängus videokasseti filmiga “Vale pööre” – vaatasime seda õhtusel ajal ja hea oli, et mul oli kelle kaisu öösel kaitseks ronida 😀 Või “Vahamaja” – seda käisime kinos vaatamas ja päris õudne oli pärast filmi läbi õhtuse Tallinna koju jalutada. Miku on tahtnud nii mitu korda minuga õudukaid vaadata, kuid ma lihtsalt olen alati kategooriliselt sellest keeldunud. Ja tema on nüüdseks ka alla andnud minuga üritada midagi sellest žarnist vaadata. No millest me räägime, kui ma julgesin kõige esimest “Teksase Mootorsae Mõrvarit“, mis tehti 70ndatel, vaadata alles aasta tagasi suvel, südapäeval 😀

Samas, nagu arusaada on, siis Miku on õudukaid vaadanud suhteliselt varajasest east peale, nagu ka tema õde ning nad võtavadki seda kõike pigem huumoriga. Seega mind ei üllatanud üldsegi, et sel aastal tahtis Miku õde oma sünna puhul minna kõigepealt Scream Factorisse ning siis edasi välja. Põhimõtteliselt on tegu nö õudustemajaga, mis tuttavad lõbustusparkidest, ainult et tegu ei ole vaid majaga, vaid pigem suure suure aiaga paljude rinevate tubadega, kuhu erinevad õudukate temaatikad kokku on koondatud. Kui aus olla, siis ma ei olnud väga vaimustuses minemast, aga kuna tegu oli ju sünnipäeva pidamisega ja 35- aastasena tegelikult võiks mõista, et õudukad ei ole päris, siis otsustasin ka osa võtta. Pealegi oli mul Miku, kelle käe külge vajadusel meeleheitlikult klammerduda 😀 Etteruttavalt võin öelda, et klammerdumist vaja ei läinud, tegelikult ei kartnud ma üldse, kui siis pigem oli vahepeal selline vastikuse tunne sees, sest dekoratsioonid olid kohati päris tõetruud. Eks ma suutsin end korralikult maha rahustada, kuid lisaks mängis rolli ka see, et meid lasti labürinti kümnepealise seltskonnana ning kuna ma jäin alguses teadlikult viimaste sekka ja hirmutatigi pigem seltskonna esimest otsa, siis tagant tulles juba teadsid, et miskit tuleb või on juba ära toimunud. Muidugi kiikasime kõikidesse nurgatagustesse ja eeldasime kedagi kuskilt välja hüppavat, seega minimaliseerisime juba ise ehmumise võimalused. Samuti oli ilmselt näitlejatel keelatud igasugune kehaline kontakt, seega see et nad minust ikkagi 30 cm kaugusele jäid, ei olnud hirmutav. Aga seiklus ise oli vahva.

Alustuseks lasti kõik sisehoovi ootama, kus külastajate seas liikusid ka erinevad maskeeritud tegelased. Üks oli selline hästi värvikirev kloun, kes hiilis inimeste selja taha ning siis törtsutas kõrva ääres mega tugevalt autopasunaga 😀 Teine oli pikk, kõrendlik ja süsimustade silmadega kloun, kes liikus ringi ja jäi siis ühel hetkel kedagi lihtsalt jõllitama. Ja ta jõllitas ning jõllitas ning jõllitas, võis seda minuteid teha. Ühe korra jäi talle Miku ka silma, mille peale tema nalja viskas, et see on tema eks. Mina naersin lihtsalt, et selline näebki välja the look of love 😀 Edasi saadetigi meid labürinti, kus oli palju erinevaid RÕVEDAID ruume – kõigepealt kohe lihunikupood, kes müüs inimorganeid; siis mutantsead, kes endale uusi ohvreid valisid ning mootorsaega hirmutasid; vahepeal sattusime surnuaeda; muidugi ei puudunud Freddy Krueger; palju oli liikumist mööda kottpimedaid kitsaid koridore, kus ei olnudki midagi näha, vaid liikusidki kompamisi edasi; kõige viimase asjana pandi meile kotid pähe ja kästi nöörimööda liikuda, vahepeal sositati sulle asju kõrva või puudutati õrnalt või pritsiti vett käele. Kogu kogemus ei olnudki nii hull, kui pelgasin. Mida ma tähele panin, siis näitlejad kuulasid ja jätsid meelde inimesi nimesid või mingeid hetki ning kasutasid neid hiljem ära.

Kuna enamusele see siiski nii õudne ei olnud, siis arutasimegi hiljem, et tegelikult oleks olnud võimalusi veelgi hirmutavamat elamust pakkuda – näiteks kottpimedates koridorides haarata inimeste jalgadest; mingi hetk ehmatada hoopis seltskonna tagumist poolt; või kui asja lõppedes parkla poole läbi pargi tagasi jalutades hüppaks keegi põõsastest välja. Minu arust oli see just paras meelelahutus täiskasvanutele, ma ei oleks tulnud selle pealegi, et Noorhärra kaasa võtta, kuigi ühel seltskonnas oli selline 4-5 aastane laps kaasas. Ma ei kujuta ette, kuidas see pisike kõik asja üle elas, sest juba puberteetide pealt oli näha, et päris õudne kogemus nende jaoks.

Õhtul läksime välja ning oli väga lõbus ja meeleolukas olemine. Sai tantsitud ja naerdud ning isegi kojutulemisega läks hästi, sest meie takeaway tehti valmis kümne minutiga (ennustatud poole tunni asemel) ning ka takso oli koheselt olemas. Kella kolme ajal öösel kanaparmot friikatega süüa ei ole kindlasti kõige targem ja tervislikum mõte, kuid see oli NII hea. Ja väike soovitus tulevaste põlvede tarbeks – tikk-kontsadel tantsima minna ei ole üldse hea mõte!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s