?

Kui ma otsustasin oma blogile Instagrammi konto teha, siis jäi see avalikuks just selle mõttega, et äkki keegi reaalselt on ka huvitatud nägemast mõningaid pilte meie elust. Hakkasin samal platvormil ka erinevaid blogisid ohtramalt jälgima, sest paljude sisu oli armas ja huvitav. Selle läbi leidsin järgmised tegelased, kes ei pruukinud olla blogijad, kuid tootsid erinevat tavaelulist sisu. See kõik juhtus 2020. aasta aprillis ehk veidi rohkem kui kaks aastat tagasi. Viimasel ajal olen aga hakanud paljusid kontosid vaigistama ühel lihtsalt põhjusel – ainult reklaam reklaami otsa. Ma saan aru, et kui sul on rohkem jälgijaid, siis toodete/teenuste reklaamimise läbi lisaraha teenimine on tervitatav. Aga kui esialgne sisu ehk hetked/mõtted/pildid igapäevaelust on peaasjalikult vahetunud koostööpostitusteks, siis vähemalt mina enam ei jõua. Reklaami (surume peale osta-osta ja kui-sul-seda-ei-ole-pole-sa-mittekeegi mentaliteeti) tuleb niigi uksest aknast sisse, see varitseb meid igal sammul, vahet pole kas astud seda füüsiliselt või virtuaalselt, et seda veel niimoodi ka tarbida, on minu jaoks liig. Ja ma olen hästi pettunud, sest algsed huvitavad ja armsad tegijad on muutunud ebahuvitavateks, kohati lausa tülgastavateks.

Ja siis on veel need blogijad, kes kunagi alustades olid hästi avameelsed oma tegemistest ja mõtlemistes ning said seetõttu ka hagu korralikult alla. Kes nüüdseks on aru saanud, et nende jälgijaskond on kasvanud ilmselt hoomamatult suureks ja ehk enam ei taha väga kõigist ja kõigest avalikult kirjutada. Mis on absoluutselt okei. Aga samas ollakse ikkagi piisavalt edevad, et Instas teha küsimuste kastike ning kui hakkabki kindlal teemal küsimusi tulema, hakatakse vastusega puiklema. Ilmselgelt ju küsitakse teema kohta, mille sisulooja ise mingil hetkel püstitanud on. Kui tõesti ei soovita enam teemat arendada, kas on raske öelda, et vot “Teemal A ma ei soovi rääkida“. Selline puiklemine on natuke nagu … lugejale/jälgijale näkku irvitamine, sest blogija ju teab väga hästi, mida soovitakse teada. Näiteks jälgin Instas ühte inimest, kelle storydes on aegajalt läbijooksnud, et ühel tema pereliikmel on tervisega probleemid. Ning alati, ALATI, kui keegi uurib selle teema kohta, seletab ta rahulikult, et ei soovi pikalt teise inimese tevisest avalikult rääkida. Ja see on OK. Ta võiks ju puigelda ja totraid vastuseid panna, aga tema on otsustanud otsekohene olla. Mis mulle sobib.

Mingi vahe oli hästi popp kirjutada, et “ollakse tähelepanust väsinud ja pannakse sotsiaalmeedia kanal(id) üldse kinni“. Kindlasti on tähelepanu väsitav, eriti kui algusaastail ei olnud see üldse nii suur kui nüüd. Aga jällegi, mulle tundub, et sisuloojad unustavad, et neil on jälgijaid ka 5+ aasta tagusest ajast, kes natuke tunnevadki, et teavad sisuloojat rohkem, kui suvaline Maali poes või Kägu Perekoolis. Ma ei läheks nii kaugele, et nimetada neid blogijaid kadunud sugulasteks, aga mingil määral väga heaks tuttavaks küll. Ja vot, kui see sisulooja tuleb ühel hetkel prauhti, et ma nüüd lõpetan kõik … siis tekib tunne, et mida k*****t ma nüüd valesti tegin, et minuga ei sobi enam suhelda 😀 Ma ei tea, kas mu mõte jõuab edasi, sest lihtsalt paremini ma seda edasi anda ei oska.

Mis ma öelda tahan, on see, et selline solksutamine ei ole kena ja ühel hetkel võib see üks, kaks, tuhat jälgijat lihtsalt minema kõndida. Huh, sain ka sele raske koorma õlgadelt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s