Ma ei saa aru inimestest kes …

Sättisin ennast ühele oma päevasele jalutuskäigule. Ilm oli mõnus, klappidest tuli uus ja huvitav taskuhäälingu osa Täitsa Pekkis tegijatelt ning mina olin üldse mõnuga indu täis. Kuniks pidin hakkama maamiinide eest kõrvale põiklema, taskuhäälingu külalise jutu kohta tekkis paar muiet* ja sinna otsa tuli ribu-radapidi erinevaid mõtteid, mis minus hämmingut tekitavad.

Esiteks, ma ei saa aru inimestest, kes ei korista oma lemmiku väljaheiteid tänavalt/jalutusrajalt ära. Ma ei tea, kas see on ainult probleem UK’s, sest meie satume pigem valedesse piirkondadesse, kuid see on kohutav kui palju s**ajunne kõnniteedel on. See sama maamiinidest üleastumine oli ehtne näide sellest ning ma ei räägi mingitest väikestest pabulatest, ikka arvestatavad s**ahunnikud on keset teed. Eriti mõnus, kui veel keegi neile sisse on astunud. Sama teema on meie kodurannas, kus me alati peame sooritama korralikke viimasehetke haakhüppeid, et jälle mitte hunnikusse astuda. Nii kurb on, et peame jagama seda ilma totaalsete pohhuistide ja idiootidega! Kui raske on panna endale kilekotike taskusse kui koeraga jalutama lähed. Sina ta oma lemmikloomaks võtsid, on sinu vastutada ka tema järele koristada. Või oleks see ok kui ma näiteks lasen Noorhärral (keda ise ma tahtsin ja kelle eest ma vastutan) kellegi ukse ette hunniku teha, sest mul on jumala savi, et s**ahunnik kellegi ukse ees ilutseb … mõned inimesed ju kohtlevad oma lemmikuid kui oma lapsukesi :S

Teiseks, ma ei saa aru (pigem) blogijatest/jutuuberitest/mõjuisikutest, kes riputavad avalikku sotsiaalmeediaruumi pilte/videosid sellest, kuidas nad nutavad. Ma inimesena saan aru, et meil kõigil on väga kurbi ja lootusetuid hetki, kus pisarad tulevad kurku ning need oleks vaja valla päästa ning seejuures aitabki kellegagi rääkimine. Aga milleks on neid vaja eksponeerida sadadele või isegi tuhandetele kontvõõrastele? Lootuses lohutust saada? Kõige “vahvamad” on need, kes postitavad ja panevad kommentaari juurde, et on nii kurvad ja ei tea mis veel, ning kui keegi tõsimeeli soovib aidata/lohutada ning uurib, mis juhtus, tuleb vastuseks ma ei soovi sellest rääkida. VÕI panevad nutuvideo ülesse ja kohe panevad paika, et nemad ei soovi rääkida teemal, miks nende silmad paistes on. No aga mida sa siis eksponeerid ja õrritad 😀 😀 😀

Kolmandaks ei saa ma aru neid inimestest, kes postitavad samad pildi ja videod nii Insta uudisvoogu ja siis Insta storysse ja siis Feissarisse (ilmselt ka nii uudisvoogu kui storydesse). Kas tähelepanuvajadus on niiiiiiii suur, et kartuses kellegi tähelepanust ilma jääda postitatakse topelt või isegi kolme-neljakordselt. Natuke samasse auku läheb ka see, et paljud arvestavamad (minu jaoks huvitavad) blogijad on hakanud nii palju reklaame tegema, et see on kohati hullem kui reklaamipaus kommertskanalilt filmi vaadates. Ma olen kõiki inimesi jälgima hakanud seetõttu, et nad on olnud nii vahetud ja näitavad oma tõelist eluolu, paraku nähakse natukesegi populaarsuse saavutamisel võimalust raha teenida ja nii need huvitavad ning audentsed postitused ära kaovadki ning jäävad ainult piltide/videote viisi juttu, kuidas see šampoon on hea või too kehakreem parim… Kahju. Ma olen päris mitme inimese jälgimise sel samal põhjusel ka lõpetanud.

Ja siis ma ei saa aru inimestest, kes kasutavad liiga palju inglise keelseid fraase oma kõnes. On selle nimi anglitsism vist. Jah, on väga häid ja tabavaid sõnu ning väljendeid, millel puudub hea eestikeelne vaste ning on täitsa normaalne siis kasutadagi näitena seda inglise keelset sõna. Aga kui inimese kõnepruuk koosnebki eesti keelsetest sõnadest segamini inglise keelsete tuletistega, siis tobe on seda juttu kuulata/lugeda. Ma saan aru, et inglise keel on pop ja noortepärane, kuid mul on nii kahju, et eesti keele puhtus selle all kannatab. Ma arvan, et minu tõrge ongi tingitud sellest, et ma saan seda inglise keelet 24/7 söögi alla ja söögi peale, lisaks olen tundma hakanud, et pea 8 aastat inglise keelse keskkonnaga ümbritsetuna olnuna tunnen ma ennast mugavamalt just inglise keeles rääkides :S Seetõttu hindangi eriti eestikeelseid blogisid, storysid, videosid ja eelistan kuulata eesti keelseid taskuhäälinguid. Aga kui sul on saates inimene, kes influensib mitte ei mõjuta, ja händlib mitte ei käsitle või on humbel mitte alalhoidlik, siis pisikeses koguses kannatab seda juttu isegi ära, kuid teinekord tahaks lihtsalt oksele hakata.

Ja lõpetuseks (sellele halale) ma ei saa aru inimestest, kes ei tunne liikluseeskirju. Kui teeäärde on tõmmatud üks kollane joon, tähendab et sa võid autot AINULT peatada kellegi pealevõtmiseks/mahalaskmiseks. Kui teeääres on topelt kollane joon, siis ei tohi sa isegi mitte peatuda, rääkimata parkimisest. Ilmselgelt on need jooned joonistatud maha põhjusega, mitte kellegi kiusamiseks. Ometi on inimesi, kes on (värvipimedad) pohhuisitid ja oma käitumisega põhjustavad kaasliikejatele põhjendamatut ebamugavust. Suurematel teedel liigeldes elab selle veel üle, kui keegi on oma auto parkinud elava liiklusega teele, sa lihtsalt peatudki selle sõiduki taga ja lased vastu tuleva masina mööda (kuigi teinekord tekib tolle parkiva masina taha põhjendamatu järjekord)**. Aga, mida sa siis teed kui oled näiteks kaubiku- traktorijuht pisemal teel ning reaalselt ei saagi parkivast masinat mööda? Ma näen igapäevaselt meie maja ees, kuidas parkinaatorid (tänud siinkohal Minnile minu sõnavarasse ühe väga vahva sõna lisamise eest) julmalt topelt kollasel joonel tunde pargivad nagu miškad (üks parkis näiteks reede laupäevast esmaspäeva hommikuni) ja siis kohalikud traktorijuhd või kaubakullerid lihtsalt üritavad manööverdada. Eile ma konkreetselt nägin, kuidas mitte üks vaid kaks parkinaatorid üksteise taga topelt kollasel joonel olid ja reaalselt takistasid nii 6 parkival masinal kui kaugemal parkival sõidukil liikvele saada.

*Ma ei hakka nimesid nimetama, kuid saatekülaline rääkis päris saate alguses pikalt ja laialt, kuidas tema on olnud iseseisev juba 13. eluaastast, mil läks tööle. Kuidas ta rabas tööd teha, et saaks kokku õppemaksu, sest ta põhimõtteliselt ei võta laenu, kuna on otsustanud elada oma elu laenuvabalt. Iseenesest väga tervitatav vaade elule, mis välistaks ülelaenamise ja liignoorelt pankade haardesse jäämise. Ehk saatekülaline jättis mulje, et tema põhimõte on KINDEL EI kõikidele laenudele. Ja siis paar minutit hiljem tuleb jutu sees välja, et ta elab oma korteris (mitte üürikas) ning kui saatejuht uurib, et oot, aga sa oled ju laenuvastane, siis ütleb külaline, et see ei ole saade, kus finantse arutada 😀 😀 😀 Ilmselgelt on tal see korter mingis osas laenuga ostetud, mis ongi jumala okei. Ma arvan, et mida külaline üritas öelda, oli see, et ta on põhimõtteline mõtetute laenude vastane ( a la kasutan krediitkaarti, et uued kingad osta või võtan kiirlaenu, et reisile minna), kukkus aga HOOPIS teistmoodi välja. Või see väide, et ta kasutab sotsiaalmeediat AINULT oma mõtete ja väärtuste jagamiseks, kuna selle kaudu jõuab tema sõnum maksimaalselt paljude inimesteni. Muidu ta (Instagramis) kedagi ei jälgi. Olgu, jällegi jumala normaalne lähenemine. Aga natukese aja pärast läheb jutt sellele, et elu toob tema teele vajadusel just neid õigeid raamatuid, inimesi, mis tal vaja on. Et näiteks tal on mingi mure ja juhuslikult storysi jälgides näeb, et mitu inimest loevad just seda raamatut, mis tal aitaks mure lahendada. Aga sa ju väitsid, et sa ei tarbi sotsiaalmeediat 😀 Mis ma öelda tahan, et meil kõigil on vastakaid hetki elus, kuid teinekord jäävad silma/kõrva just need inimesed, kes raiuvad nagu rauda oma kindlaid põhimõtteid, kuid samas eksivad nende vastu ikka päris tihti.

**Ma olen alati mõelnud, et kes jääb süüdi, kui sellisel olukorras toimub liiklusõnnetus. Ehk oletame, et ma arvestan vahemaad ja vastutuleva auto kiirust valesti ning ei jõua tollest vales kohas parkivast autost mööda ja ma põrkan teise autoga kokku. Vahet polegi kas siis tolle parkiva või vastutuleva autoga. Kas süüdi olen mina, kuna ei suutnud arvestada vahemaad või too parkiva auto juht, kes oma sõiduki teadlikult valesti parkis…

Meie (lumine) aastavahetus

Jõulud peetud, mis on meie pere jaoks kujunenud tähtsamaks tähistamiseks, ootas meid ees terve nädal puhkust. Mõnus eksole, ainult et ega väga kuhugi minna ju saanud, sest kohad olid kas kinni või inimeste juurde minek keelatud. Nii me veetsimegi oma nädalakest puhkust konkreetselt laiseldes. Magama läksime kui tahtsime (erandina Noorhärra, kelle päevakava ikkagi sama hoidsime), hommikul põõnasime kaua tahtsime (või kuniks Noorhärra lasi), sõime mis tahtsime ja tegime mis tahtsime, peaaegu. Võtsin eesmärgiks, et iga päev peaksime vähemalt tunnikese õues veetma, mis ka õnnestus ja nii külastasime kõiki lähedamal asuvaid rannakesi ja avastasime paar uut kohta.

Meie suureks õnneks saime nautida ka lund ning lausa kaks korda. Esimese korra jaoks sõitsime natukese eemale kodust ning sattusime ühte parki. Lund oli muidugi täpselt nii palju, et rohututid ikkagi turritasid välja ja temperatuur täpselt selline, et lumele astudes vaatas samas kohas hiljem porijälg vastu, kuid meid see ei heidutanud. Noh mind ja Noorhärrat, meie vedasime endid ikka kordi ja kordi mäest üles, et siis kelguga alla lasta. Temperatuur oli siiski piisavalt külm, et lumi nõlval oli pigem jää. Miku proovis ka naudelda, kuid kuna tema töö eeldab ju õues olemist iga (absoluutselt iga) ilmaga, siis tema meie vaimustust eriti ei jaganud. Ta läks hoopis piknikumaterjali jahile ja naases mõnusalt soojade saiakestega. Muideks selle päeva müttamisest väsis Noorhärra nii ära, et hiljem kodus tegime koos mõnusa lõunauinaku, seda ei juhtu kahjuks enam piisavalt tihti.

Ja siis mõned päevad hiljem hakkas sadama meil akna taga. Ja sadas sellist tihedat, paksu lund (etteruttavalt olgu öeldud, et 24 tundi hiljem ei olnud lumest enam haisugi), et me isegi ei mõelnud kaks korda, kas kelk tuleb meiega jalutama kaasa. Jällegi leidsime künka, millest alla lasta ning seekord pidasime nii lumesõda kui ehitasime lumememme. Selle memmega sai ka muidugi nalja, et algul ehitasime ta lihtsalt tee äärde, aga siis tassisime oma maja ette valvekoeraks. Toast tõime ikka õige porgandi ninaks, Noorhärra ämbri mütsiks ning isegi käteks pidid saama puuoksad, mitte lumest voolitud tombid. Meie olime oma kätetööga rahul. Paar tundi hiljem oli lumemees kahjuks juba pikali, sest noh … lume asemel hakkas vihma sadama 😀

31. detsember möödus rahulikult ja vaikselt. Tegime hiliseks lõunaks ahjuprae ning täitsa õhtuks valmistasime snäkilaua. Mina avastasin, et 7UP on täitsa hea ka roosa veiniga* ning kumbki meist ei tundnud puudust šampusest südaööl. Ma küll mõtlesin, et äkki Noorhärra suudab ka 12ni üleval olla, kuid tema vajus siiski 10 aeg ära. Hea oli, et jõudsime enne seda õues säraküünlaid põletada ja imetleda rakette, mis kuskil kaugustes õhku lasti. Teleprogrammid olid suhteliselt igavad ja seetõttu vaatasime kolmekesi ühe Transformeri filmi, mina jäin pärast südaööd vaatama veel Kiirabi tõsielusarjasid ja magama sundisin ennast alles kell 3 minema. Nagu Miku ütles, tänu valitsevale olukorrale ei tundunud aasta viimane päev üldse pidulik või teistsugune. Isegi eelmisel päeval poes käies ja asju ostes läks tal pikalt aega mõistmaks mida ma jahun “homsetest söökidest” ja “homse eilisusest” 😀

*Avastasin jõululõunal uue joogi enda jaoks – Lumepall ehk Snowball. Põhimõtteliselt tuleb lihtsalt klaasi panna sellist likööri nagu Advocaat ja peale valada 7UP’i. Ootad tsipake ja siis jood kõrrega. MEGA HEA, lausa nii hea, et tahtsin sama asja ka vana-aastaõhtul juua. Jama oli vaid selles, et Advocaat oli igal pool ära müüdud, ma käisin lähimates suuremates ja kohalikes väikepoodides ja no ei olnud. Lõpuks viimases poes võtsin siis endale ühe EcoFalls’i pudeli, sest see vein on ka täitsa okei.

Oma kodu ostmine – käime vaatamas ja hinnapakkumine

Oleks vist paslik teha kokkuvõte, kuhu ja kui kaugele jõudsime oma majaostuga 2020. aasta lõpuks...

Jätkates sealt, kus pooleli jäin, siis ajaliselt olime jõudnud novembri keskpaika ning ees ootas Maja number 1 teine külastus. Selle teise külastuse kokkuleppimisega sai ka kino. Nimelt kuulutas maja müüki kaks erinevat firmat ning esimese vaatamise leppisin kokku firmaga X. Mul ei olnud mingeid eelistusi nende osas, vaid pigem lihtsalt jäi nende ülespandud kuulutus mulle esimesena ette, kui telefoninumbrit otsisin. Nüüd, kui oli vaja teine kohtumine kokku leppida, sattusin helistama firmale Y. Algul ma aru ei saanudki, et tegu oli teise vahendajaga ja väitsin neile kindlameelselt, et tahame teist (mitte esimest) korda vaatama minna, kuigi nemad minu andmeid ei leidnud. Lubati hoopis minu soov edastada ja siis keegi võtab juba minuga enne lõunat ühendust. See kõik toimus esmaspäeva hommikul 9 paiku. 12ks ei olnud mulle keegi helistanud ja nii kontakteerusin nendega uuesti. Lubati, et kohe-kohe keegi helistab. Kella kolmeks ei olnud ikka mingit kõnet saabunud ja olin isegi lõpuks aru saanud (jep, teinekord on mu juhtmed liiga pikad), et eelmisel korral asju firmaga X ajasin ja helistasin hoopis neile. Ma tõesti ei tahtnud riskida sellega, et keegi saab meist enne vaatamise aja ja seetõttu lõpuks esimesena meeepärase pakkumise teeb, meie aga jääme käppa imema, sest ma tahan liiga viisaks olla. Firma X korraldas meie teise vaatamise kümne minutiga ja just sellisel kellaajal nagu soovisime. Firma Y esindaja helistas mulle lõpuks kell 5 õhtul ning kuigi vabandas hilinenud kõnet sellega, et töötab üksi ja kodust, siis noh kahju küll, sedakorda läks lihtsalt nii.

Nii läksime Maja number 1 teist korda vaatama 14 novembri hommikul. Kusjuures, kui me vaatamise kokku leppisime, siis ei tulnud ma selle pealegi, et peaks mainima kolme inimese tulekut ning kas see on üldse lubatud, sest eem … koroona ja piirangud ja pidevalt muutuvad reeglid. Igaks juhuks mainisime ka müüjale, et meid on kolm ja kas tal on ikka okei, et kõik majas ringi liigume. Õnneks oli tegu mõistliku inimesega ja nii me, maskid nina ees, majja astusime. Mina hoidsin teadlikult tahaplaanile ning lasin Mikul ja tema isal ringi vaadata. Pigem lobisesin hoopis müüja elukaaslasega, kes samuti oli majas. Jutu käigus selgus, et me ei ole tolle päeva ainukesed vaatajad ent samas on müüjal ka veidikene kiire hakanud müügiga, kuna plaanivad osta endale suuremat maja ja tundus, et selle maja müük pidi päris kiirelt toimuma ja müügihind olid suhteliselt juba paika pandud, mis maja eest saama peaks. Veetsime majas ikka korralikud 30 minutit ning too hakkas mulle üha rohkem meeldima. Ma olen see ostja, kes vaatab, millised tapeedid ja vaibad on majas ning kas mulle need meeldivad, kuigi kõike on ju võimalik välja vahetada. Seekord oli näiteks majas küte käima pandud, lisaks mõned sisustuselemendid juures, et kõik hubasem tunduks (ja tundus ka). Me ju siiski teadsime, et om septembrist ei elanud keegi enam alaliselt majas sees.

Majast väljudes arutasime kohe ka Miku isaga, mis tema asjast arvab. Ta ütles, et struktuurilisel on seisukord hea. Jah, aknad tuleks mingi hetk välja vahetada ning seda me teadsime isegi, et vannituba ootab ees kõige suuremad renoveerimistööd. Samuti vajavad kõik magamistoad värskendust, kuid midagi hullu ei ole. Ta soovitas teha pakkumise 5000 vähem kui küsitud ostuhind ja ootama jääda. Tahtsimegi kohe ka müüjaagentuurile helistada, kuid nemad olid juba oma tööpäeva lõpetanud (ikkagi laupäev) ning seetõttu jätsime neile teate oma soovist hinnapakkumine teha. Meie üllatuseks aga helistati juba poole tunni pärast tagasi meile. Tegime oma hinnapakkumise ja siis kiskus asi veidike komöödiaks – müüja esindajal tekkisid tehnilised tõrked meie hinnapakkumise ja põhjenduse, miks natuke alla tahame saada, süsteemi panemisel ja nii ta proovis ja proovis, ise samal ajal kommenteerides, et müüja on juba samasuguse pakkumise saanud ja ei ole seda veel aktsepteerinud. Ehk ta põhimõtteliselt andis meile mõista, et meie pakkumine ei ole piisav ning ilmselt me seda maja ei saa. Kui lõpuks süsteem tööle hakkas, siis tippis ta lihtsalt meie pakkumise sellesse. Isegi Miku andis mõista, et oota nüüd hetke, kui sa tead, et meie pakkumist niikuinii ei aktsepteerita, siis miks sa seda üldse üles märgid 😀 Kuna olime tegelikult arutanud võimalust, et meie esialgne pakkumine tagasi lükatakse, siis leppisime elnevalt kokku, et küsitud müügihind oleks meie maksimaalne pakkumine üldse ja selle ka lõpuks edastasime. Meie hinnapakkumine salvestati ning lubati esmaspäeval teada anda, kas see aktsepteeriti.

Esmaspäeval helistas mulle kõigepealt müüja soovitatud advokaadifirma* et hakata juba paberimajandusega pihta. Ma olin hetkeks segaduses, et kas meie pakkumine on siis vastuvõetud. Seda ei osatud kinnitada, küll aga taheti juba hakata lepinguid ette valmistama 😀 Jep, ka meile tundus see loogika vastane. Ütlesime neile siiski viisakalt EI, sest mida me ette valmistame, kui me ei tea, kas midagi on vaja ette valmistama hakata. Kuna kasutame laenu saamiseks eraldi finantsnõustajat ning tema on meile siiani ka advokaadid soovitanud, siis ilmselt ajame niikuinii teise firmaga asju. Esmaspäeva pärastlõunal tuli ka e-kiri, et meie pakkumine on ametlikult vastuvõetud, mille koheselt oma finantsnõustajale edastasime. Tema tähelepanu köitis lause, et kuigi meie pakkumine on vastu võetud, siis soovitakse müüki ikkagi edasi reklaamida juhuks kui tehing lõpetatud ei saa. Selline asi ei pidavat üldse tavaline olema. Ma lugesin ka seda lauset, kuid arvasin, et see tähendab, et müüja võib oma maja ees hoida seda müügiplakatit, kuhu kleebitakse peale “SOLD stc” ja selliseid silte näeb pidevalt ja koguaeg majade aedades. Ühesõnaga, soovitas finantsnõustaja müüjavahendajaga rääkida, mida ka tegime- Selgus et kuna müüjaid oli kaks firmat, siis mingi sahker-mahker neil seal käis ja sellel teisel firmal oli raskusi arusaamisega, et võiks nüüd objekti müügikuulutuse maha võtta 😀

Ja nüüd ongi põhimõtteliselt novembri teisest poolest olnud üks paberitega mässamine. Esimene suurem asi meie poolt oli hunnik vorme täita, allkirjastada, skännida ja üleslaadida advokaatidele (selleks kasutati turvalist veebilehte). Samamoodi ootasid täitmist, allkirjastamist, skännimist ja üleslaadimist mõned vormid finantsnõustajale. Detsembri alguses käidi maja hindamas laenuandja poolt, et ettevalmistada ametlik laenupakkumine. Korraks olid ärevad hetked just sellega seoses, kuna Miku vahetas tööd ja kuigi meile oli saadetud DIP pea kuuaega tagasi, ei olnud ametliku laenupakkumist veel tehtud. Finantsnõustaja oli kõik paberimajanduse juba laenuandjale ära saatnud ning oli kindel, et lisaküsimusi ei tule. Aga kunagi ei tea ja me pigem aasta algusest mäletasime, et küsiti iganädalaselt Miku palgatõendit, mida tal ei oleks olnud paari nädala kohta lihtsalt anda (FIE-rõõmud, et pead nädala ette töötama pluss tal jäi nädalane auk ka sisse). Õnneks see kõik lahenes ning ainuke lisaküsimus oli seoses lasteaiatasuga. Kõige krooniks saabus 29. detsembril rõõmusõnum, et meie ametlik laenupakkumine on valmis ning tavapostiga meie poole teel.

*UK’s ei ole nii, et lähed notarisse ostu-müügi lepingut vormistama, vaid siin ajavad selliseid asju advokaadid (solicitor).

Detsembri raamat

Nonäete, olen ju veel võlgu oma detsembrikuu lugemisvara kokkuvõtte. Kui aus olla, siis veel nädal aega tagasi olin kindel, et aasta lõpetan ikka väga lühikese postitusega teemal “detsembri raamat” – ma ei olnud lihtsalt jõuludeks midagi märkimisväärset läbi jõudnud lugeda. Pärast eelmise kuu krimka lõpetamist, olin väga elevil alustamaks KJ Dell’Antonia “Kuidas olla õnnelikum lapsevanem” lugemist. Olin selle paar kuud tagasi Eesti e-poest ostnud ja detsembriks jõudis see ka minuni. Ma arvan, et tegu oli tol hetkel pigem emotsiooniostuga, sest raamatu kätte võttes köitis see mind umbes-täpselt esimesed kümmekond lehekülge. Muidugi on ka minul hetki, kus lapsevanemana katus lihtsalt sõidab, kuid samas ei tundnud ma lugemise hetkel, et meie eluolu ja rutiin nüüd nii kaoses oleks. Seega panin selle raamatu kaaned kinni ja võtsin ette järgmise lugemisvara.

Olin näinud Miku öökapil Louise Theroux’i autobiograafiat “Gotta Get Theroux This – My life and strange times in television.” Ajakirjanikuna mulle Theroux väga meeldib, eriti tema dokumentaalide sarjad, sest on ta suutnud käsitleda teemasid, mis muidu on üldsuse jaoks pigem tabud. Ja tema oleks sarjade tegemise hetkel, selline ülisinisilmne naiivitar, mida ta kindlasti kohe ei ole. Seega, hakkasin järgmiseks seda sirvima ja jälle, huvi kadus pärast paarikümmet lehekülge. Ma ei teagi, mis detsembris juhtus, aga ma lihtsalt ei suutnud end piisavalt kokku võtta, et õhtuti varem voodisse minna ja lugeda. Nii olingi juba leppinud, et detsembris kokkuvõtet ei tule, kui saabusid jõulud.

Minu Eestist saadetus loosipakis oli Helene Mossi triloogia “Cougar“. Kõigepealt olin meeldivalt üllatunud, et tegu on eestlanna kirjutatud raamatutega, muidu ju vürtsitavad pigem välismaised kirjanikud oma raamatuid detailsete seksitseenide kirjeldamisega. Ma arvan, et see mind kõigepealt köitiski, lugeda eesti nimedega tegelaste toimetusi Tallinnas ja selle ümbruses, no nii kodune tunne tekkis. Esimese raamatu lugemisel tekkis mul kohe alguses pisike tõrge kirjutamisstiili osas ja olin juba valmis ka selle raamatu ära panema, kuid siis sain enda pahaseks, et miks ma raamatutele võimalust ei anna ning lugesin edasi. Ja siis haaras raamat end minusse, sest esimese osa lõpetasin juba järgmisel õhtul. Lugesin kogu raamatu kaanest kaaneni läbi, sealhulgas kõik vürtsikad stseenid ning tahtsin koheselt järgmise osa juurde asuda. Kindlasti mitte ei olnud minu jaoks prioteetne lugeda intiimseid hetki, pigem hakkas (jällegi) mind huvitama, et mis saab peategelasest edasi (sarnaselt 50 Halli Varjundi triloogiale). Teise osa lugemisega läks tsipake kauem, sest oli meil päevasel ajal ka muid tegemisi, kuigi jätsin sihilikult kaks pikka erootikasteeni lugemata, no ei huvitanud need enam sel hetkel. Kolmanda osa lõpetasin eile õhtul, sest mul oli vaja teada saada, kas peategelane lõpetab oma elu või sõidab väikelinna pere juurde tagasi.

Ma ei ütleks, et tegu oli triloogiaga, mida ei suutnud käest panna. Samas oli see piisavalt huvitav, et lugesin kõik kolm osa ühe nädalaga läbi. Kindlasti on tegu mõnusa meelelahutusega, mis hästi kirja pandud. Miks muidu ei tundnud ma mitmetel hetkel viha ja frustratsiooni peategelase vastu, kes lihtsalt ei suutnud ringilitutamist, joomist ja muude mõnuainete tarbimist lõpetada, kuigi endale ootas kodus erinevatel hetkel nii mees kui ka laps. Või oli tal austajaid, kes kuu ja tähed tema jaoks maapeale tooks, tema aga ei suutnud truu olla. Eriti ajas marru mentaliteet ja mõtteviis “kui mina tahan, siis pean mina saama”. Üldjuhul käis see meestevõrgutamise kohta ning ei olnud peategelase jaoks oluline, kas meestel kodus ka keegi oli. Ja üleüldse imestasin, et päriselt ka on selliseid elupõletajaid olemas ka õrnema soo esindajate seas, eriti kui pigem ollakse juba 40ndates 😀 😀 😀

Ühesõnaga, mulle meeldis, sest miks muidu mul need emotsioonid ja mõtted tekkisid.

Aasta 2020

Päris raske oleks teha aastakokkuvõtet kuude kaupa, sest koroona ju dikteeris nii palju meie elu ja tegemisi. Pigem mõtlen aastale tagasi ja üritan kirja panna hetked, mis meelde jäid.

Aasta alguses olime koduostu lainetel. Jõudsime teha pakkumised kahele majale, mis mõlemad ka vastu võeti, kuid milledest ise loobusime. Ühel majal oli korralik niiskuskahjustus ning teise laenumakse kohustuse võtmine tundus liiga suur risk. Me olime mõlemad löödud, et pidime loobuma maja ostust, kuid praegu tagasi vaadates oli see ainuõige tegu.

Kevad, eriti märtsi keskpaik kuni juuni, jäävad meelde vaimselt pingelise ajana ja just seetõttu, et mina jätkasin 100% tööd, kuid tegin kõike kodukontorist (noh, söögilaua tagant) samal ajal kui Miku ja Noorhärra olid kodused. Eks see kodus olemine ja korralikud piirangud panid meil kõigil katused aegajalt sõitma, seda eriti märtsis. Õnneks siiski juunis juba asjad laabusid kui Noorhärra sai hoidu tagasi minna ja Miku tööle.

Kevadel tegin ka kursuse läbi. Aprillis tundsin, et natuke liiga suure suutäie olen võtnud ampsata (kodukontor pluss kõik olid kodus ehk seda oma aega õppimiseks nagu ei olnud üldse), sest kursuse raamatut lugedes tundsin end täielikut hiinakeele kursusel olevat. Iganädalased sessioonid aitasid siiski kaasa ning kui ma lõpuks eksamiks õppima hakkasin, tundub kogu materjal vägagi loogiline olevat. Sain selle kursuse ka läbi, kuid päris pikaks ajaks on mul isu midagi õppida, läinud.

Juulis käisime Eestis ning praegu sellele tagasi mõeldes, tundub uskumatu, et me päriselt ka saime kolm nädalat kohapeal olla, et lennukid üldse lendasid ning reisimine ise sujus viperusteta. Jah, pidime olema isolatsioonis nii Eestisse jõudes kui tagasi tulles ning tänu isolatsiooninõudele, ei tulnud ka Miku meile järgi, et koos pulmas käia. Kuid see kolm nädalat oli väga vajalik, eriti teades, et aprillis ju jäi meie külaskäik ära ning samuti ei saanud minu vanemad meile sel aastal külla tulla. Muidu nad ikka korra aastas tulevad ka siia.

Augustis kolisime. Pakkimine, koristamine, lahtipakkimine, sättimine. Tegelikult ei olnud ju me veel juuniski kindlad, et kolime, kuigi selleteemalisi arutelusid on aastate jooksul olnud palju. Kuigi koroonapiirangute tõttu, ei ole me suutnud siinset elu 100% nautida nagu seda vaimusilmas ette kujutasime, siis ikkagi oli see õige otsus. Vaadates kasvõi Noorhärratki, siis ka tema tundub palju rõõmsam olevat. Muidugi ta igatseb oma sõpru Wiganis (nagu me kõik), kuid loodetavasti saame varsti ka sinna külla minna.

Sügis on sujunud omas rütmis. Miku on alates oktoobri keskpaigast töötanud kodust eemal, mis tähendab et nädala sees on kogu kodu ja lapsemajandus minu õlul. Õnneks on meil oma rutiin tekkinud ja midagi rasket selles ei ole. Tundub, et vaimselt on Mikul isegi raskem, sest peab ju tema nädala sees eemal olema oma perest. Kuid hetkel on see variant meie pere ja eesmärkide jaoks parim.

Ja lõpuks, sügisel hakkasime ju uuesti oma kodu ostmisega tegelema. Arvestades, kuidas see aasta algas, ei oleks ma elu sees osanud oodata, et me reaalselt hakkame objekte vaatamas käima. Et olenemata finantsilisest august kevadel, oleme siiski laenukõlbulikud. Pigem arvasime, et võib-olla alles 2021 kevadel oleme olukorras, kus majaost on võimalik. Aga näedsa.

Oleme Mikuga palju rääkinud, et kas 2020 oli halb aasta või ei ning nõustunud, et kõik oleneb vaateviklist ja suhtumisest. Kui ma oleks pidanud aasta kokku võtma näiteks suvel, siis ma ei oleks selles mitte midagi head leidnud – majast loobumine; Miku töökaotus; säästude ära kasutamine; 24/7 pead-jalad koos ja keegi ei saa olla omaette; perega/sõpradega kokku ei saa; reisida pere juurde ei saa. Ühesõnaga, pullikaka. Aga seda kõike võiks vaadata ka nii, et majaostust loobumine viis meid idakaldale kolimiseni; säästud kasutasime ära kuid võlgasid ei tekkinud; suutsime jätkata sissemaksu kogumist ja aasta lõpuks oleme olukorras, kus majaost on reaalsus. Lisaks elame kohas, mille loodus lihtsalt võtab sõnatuks; me siiski oleme perele lähemal, isegi kui me ei tohi majas kokku saada, et koos teed juua. Ehk ei ole see aasta ju nii hull olnud…Ja kindlasti tuleb 2021 veelgi parem.

Meie jõulud

Ma olen nii nii rahul meie selleaastase jõulutralliga. Pelgasin pigem suurt pettumust, sest kui kogu november oli UK lukus ja igasugune perega kokkusaamine miinimumini viidud, siis paljudele oli suureks lohutuseks valitsuse lubadus, et jõulude ajal leevendatakse piiranguid viieks päevals (23-27 detsember) ja inimesed saavad peredega kokku saada. Meil oli juba plaanitud, et 25 oleme Miku vanematega koos, 26 tahtsime sõita sõpradele Wiganisse külla ning 27 tähistada peresisest sünnat. Esimesena langes ära 26. sõprade juurde minek, sest selgus, et mina olin reeglistest päris valesti aru saanud, sest leevendus puudatas vaid perega kokku saamist, mitte üleriigilist reismist. Lisaks oli politsei väljas kontrollimas, et inimesed maakondade piire ei ületaks. Okei, pettumus oli suur, aga mida sa teed, vähemalt olid meil need viis päeva jõulude aeg ning ma juba vaikselt mõtlesin, et äkki prooviks Noorhärrale ja Sugulasele ka ühise ööbimise korraldada. Ja siis, 19 detsember tuli Boris välja oma uue geniaalse plaaniga katkestada ka lubatud viis päeva ning lasta inimestel perega jõuluks kokku saada vaid ühel päeval ehk 25 detsember (UK’s nimelt on 25 see püha päev kus jõule tähistatakse)*. Ma ei oleks iial uskunud, et seda päriselt ka tehakse, aga tehti.

Meie oleme siiani teinud ikka nii, et 24 tähistame kolmekesi jõule ja jagame oma kingid ning 25 sõidame Miku vanemate juurde. Kuna nüüd elame nii lähestikku, arvas Miku ema, et lapsed võiksid oma kingid avada oma kodudes ja nende juures saavad vaid täiskasvanud oma pakid. Väga mõistlik, sest üleüldine melu ja sagin jäid sellevõrra rahulikumaks. Meie olime ka otsustanud, et sel aastal teeme küll vaikse Eestipärase jõuluõhtusöögi 24ndal, kuid kingid avame 25. hommikul, nagu siin kombeks. Miku on aastaid rääkinud, et ta tahaks pakkuda Noorhärrale seda sama emotsiooni, mis temal lapsena oli, kui jõuluhommikul treppist alla tuli ning kuuse all kinke nägi ning minul ei olnud midagi selle vastu. Õnneks jõudis ka Eesti jõuluvana pakk meieni õigeaegselt** ja seega oligi kuuse alune korralikult lookas. Seega, 24 õhtul sõime sealihapraadi (tegin esimest korda pork-bellyt ja tuli superhea, mahlasusega pean järgmine kord mängima) krõbedate ahjukartulitega, lisaks kõrval praekapsas ja kõrvitsad. Noorhärra nosis ainult liha, sest tal on mingi totaalne temale-ei-maitse-miski-ja-uusi-maitseid-ei-ole-nõus-proovima periood ja minul on ka juba siiber tema tujutsemisest. Jääbki mulle rohkem eesti kraami. Magusaks tegin purukooki, kuid seda ei jõudnud enam keegi süüa 😀 Noorhärraga tegime ka pisikese rituaali ehk panime kamina äärde ühe porgandi Rudolfile ning kooki ja piima jõuluvanale. Noorhärra muidugi kahtles veidi, et kas jõuluvana ikka kaminast sisse mahub, aga väga kaua selle kallal ei juurelnud. 24. õhtul pakkisime veel viimased kingid ja sättisime kuuse valmis.

Mul on tunne, et Noorhärral oli täielikult meelest läinud, et jõuluvana tuleb (kuigi alates puu ülespanemisest rääkis ta peaaegu iga päev lasteaiast koju tulles, et loodab, et jõuluvana on käinud), sest kui ta ärkas, siis tuli hoopis hea meelega meie voodisse kaisutama ning ei kibelenudki allakorrusele. Alles siis, kui hakkasime ääri-veeri rääkima, et jõulud on ja äkki jõuluvana käis, läks ta elevile ja oli valmis alla tulema. Jep, ta oli väga rõõmus kui kinke nägi, pettunud kui aru sai, et kõik ei olegi talle ning leppis faktiga, et ju see jõuluvana kuidagi ennast ikka majja pressis, sest kamina uks oli lahti, koogis suur amps võetud ning piim ära joodud. Ega meil tegelikult palju aega olnudki, et kodust melu nautida, kuna Miku vanemate juurde oodati meid juba hiljemalt kella 12ks, sest jõululõuna oli plaanitud kella üheks. Meie pidime oma panusena viima vorstikesi (pigs in blanket), aga keegi natuke vanem mees suutis need korralikult ära kõrvetada 😀 Muideks, 25 on selline püha päev, et ma juba teadsin eos, et enamus poode on kinni. Samas, pigs-in-blanket on väga hitt Miku peres ja see ei oleks olnud mõeldavgi, et need jõululaualt puuduvad. Nii säätisin ennast võimatule missioonile, sest esiteks tuli leida pood, mis on lahti ja teiseks tuli loota, et neid vajalikku kraami veel alles on. Minu õnneks oli avatud üks pood meie oma külas samuti oli neil vajalik kraam olemas. Ostsin kõik neli pakki ära, nii igaks juhuks, tänasin poemüüjat et ta meie elu päästis ja tundsin kaasa nendele inimestele, kes lootsid ka neid vorstikesi saada. Tagasi koju jõudes selgus, et Miku emal oli igaks juhuks vorstikesi varutud ja võime need hoopis nende juures ikkagi ära küpsetada. Vähemalt ei alanud jõulupäev katastroofiga 😀 Veetsime tegelikult terve päeva vanemate juures – enne jõululõunat jagasime oma pakid (muideks mina jäin oma kõikide kinkidega väga rahule), siis nautlesime head sööki pärast mida käisime mereääres jalutamas. Tagasitulles oli magustoidu kord, lastele pandi telekast Grinch käima (mille mina enamuses tugitoolis kerra kerituna maha magasin) ning lõpuks lobisesime lihtsalt tunde. Ilmselt oleksime kauemakski jäänud, kuid mingiks hetkeks väsis Noorhärra ära ja tahtis koju tulla. Eks ta lootis, et hakkame tema kingitusi edasi kokku panema ja ta saab veel mõnuga mängida. Tegelikkuses jõudsime ühe Lego komplekti valmis teha, kui oli aeg kiire dušši ja unenägudemaa käes. Kutt jäi põhimõtteliselt koheselt magama, meie aga vaatasime ühe oma lemmik jõulufilmi ära ning nautisime kahekesi olemist.

26 detsember on tavaliselt hästi aeglane ja uimane päev, sest enamus inimesi on kas söögikoomas või vaevlevad pohmelluse käes 😀 Noorhärral oli hiline ärkamine, mis võimaldas ka meil veidike kauem magada. Siis panime tema Playmobili komplekti kokku (kusjuures just rääkisime täna, et kuigi Playmobile on Legole idee poolest sarnane, siis on see ikkagi tunduvalt lapsesõbralikum just natuke nooremale põnnile) ja lõpuks läksime jalutama. Meie plaan oli minna jala kohalikku randa ja sealt ringiga koju tagasi, kuid jäime hoopis randa möllama ja kutsusime hoopis Miku meile järgi. Pärast jalutuskäiku oli küll minul selline ramestus peal, et jäingi mingi hetk diivanile magama. Nüüd kriban seda postitust samal ajal kui poisid magavad ja õues möllab korralik torm, ranniku läheduses elamise rõõmud.

*Minu jaoks oli täielik arusaamatus, mis toimus 19ndal. Kuidas oli nii, et nüüd järsku, vahetult enne jõule, ja mis veelgi enam, enne Brexitit, on see väidetavalt uus koroonatüvi nii ohtlik, et on vaja London ja selle ümbrus lukku panna ning katkestada jõulud. Päriselt?!?! Minu arust liikusid esimesed jutud koroona erinevatest tüvedest juba sügisel ning tavaliselt ju ongi viirustel mitu tüve… Ja siis see jutt, et viirus on 70 korda nakkavam, et nakatab rohkem inimesi, nakatab kiiremini, mida sellega öelda tahetakse ja kuidas sellise tulemuseni jõuti?? Kusjuures, enne kui ma kellegagi sellest üldse rohkem rääkisin, ütlesin Mikule, et pane tähele jõulude katkestamine ei ole mingit moodi koroonaga seotud, vaid puhas manipulatsioon aja võitmiseks. Oli ju Brexit kohe ukse taga, kuid pärast aastaid kestnud läbirääkimisi, tundus lepinguta EU’st lahkumine ikkagi väga reaalne ning ilmselt mõeldi, et survestatakse niimoodi EU’d. Ja mida tegi EU Prantsusmaaga eesotsas – pani Doveri kinni. Lisaks veel riigiti ootamatult lennuliikluse katkestamine UK’ga. Kui see ei ole poliitiline survestamine, siis mis see on? Kannatavad muidugi kõige tavalisemad inimesed. See oli ka halenaljakas, kuidas Boris 24. võidukat teatas, et lõpuks ometi jõuti EU’ga kokkuleppele pärast aastaid kestnud läbirääkimisi. B**L S**T.

**Mina saatsin meiepoolsed kingid Eestise ära novembri lõpus, olen juba aastaid kasutanud sellise firma nagu Estolink kullerteenust ja no superluks on alati kõik sujunud. Eestist hakkas jõulukast meieni liikuma 15. detsembril ning lootust oli, et saame selle kätte enne jõule. Jälgisin pidevalt live’s, et kaugel kaubik on ning 21 hommikuks tundus see olevat UK’s. Pidin selle siiski üle kontrollima, kuna 20 õhtu oli ju see, kui ootamatult kõik kaubavedu mandriga suleti ja ma ei olnud kindel, kas kaubik ikkagi sai veel läbi või ei. Õnneks sai, kuid kuller ütles, et ta minuni ikkagi ei jõua, kuna olen päris kaugel Londoni suhtes. No mis siis ikka, eks pettunud olin, aga kui ei jõua siis ei jõua. Paar tundi hiljem sain uue kõne, et kaubik plaanib sõita õhtuks Leedsi ning kui olen nõus pakile ise sinna järgi sõitma, saame oma nodi enne jõule kätte. Mis küsimus, et kas olen nõus, muidugi olen 😀 Otsustasime siiski, et sõidab Miku, kuna liikumispiirnagud ju ikkagi kehtivad, kuid tal on kirjalik luba liikuda seoses tööga, noh juhuks kui keegi peatabki ta auto. Pealegi, ta tunneb Leedsi kanti väga hästi ja turvalisuse huvides tahtis ise minna. Minu arust sai ta paki kätte südaöö paiku alles 😀 Ema saatis meile ikka korralikult nänni – mett, omatehtud kõrvitsaid, praekapsast, moosi, erinevaid magusaid asju, muidugi jõulukingid. Lihtsalt super. Ma oleks võinud kogu selle kasti hoopis kuuse alla panna ning 25. hommikul avada ning oleksin ka megarõõmus olnud.

filmid

Kuna ma usun, et suuremal osal inimestest on nüüd pikem (jõulu)puhkus, siis mõtlesin välja tuua, mõned uued ja vanad filmid, mida olen sattunud vaatama ja mis võiks aidata meelt lahutada. Ses suhtes, et kindlasti viibige palju värskes õhus ja olge aktiivsed, kuid miskit halba ei juhtu, kui natukene aega ka telekaekraani ees veeta. Teate mis kino on – mul on see mustand nii kaugest ajast, et ma ei mäleta üldse, mis need kaks esimest filmi allpool nimekirjas endast kujutasid 😀

Olympus has fallen” – avasin Youtube ja panin otsingusse filmi pealkirja ning isegi siis ei löönud mulle ette, millest film rääkis :S Õigus jah, film sellest kuidas Valge Maja kaaperdatakse ja inimeste päästmine jääb lõpuks ühe inimese õlule. Ses suhtes, et mitte midagi uut, aga kui tahta kerget vaatamist, siis miks mitte. Gerard Butler pakub ju silmailu ka.

Spencer Confidential” – teine kerge vaatamine, sedakorda korrumpeerunud politseinikest. Ma sisu enam nii täpselt ei mäle, minuarust vaatasin seda suvel millalgi, kuid nii jama see ka ei olnud, et poole pealt kinni paneksin. Märulikomöödia nagu öeldakse.

Red Sparrow” – põnevik spionaasist. See on film, mida olen kaua tahtnud vaadata, kuid selleni jõudsime alles kuuke tagasi. Kohati jäi sisu natuke segaseks just selle koha pealt, et milleks mingi stseen tehtud oli, kuid samas põnevus säilis lõpuni. Võinoh peaaegu lõpuni, sest ma arvasin ära, et kes need pantvangid on, keda hakati vahetama. Soovitan.

Midsommar” – suhteliselt uus thriller, mulle jäi isegi mulje, et peaks olema õudukas. Aga ses suhtes ei olnud õudukas, kuna mina nende fänn ei ole, kuid selle filmi vaatasin ära. Lühidalt räägib see sõprade suveseiklusest Rootsimaale ühte eralduses elava kogukonna juurde. Kui üldse, siis kohatised stseenid  olid … häirivad, just ses osas et su enda kujutlusvõime hakkab tööle. Ja muidugi oli kohti, kus näidati asju nii nagu oli. Soovitan.

Pearl Harbor” – no kes ei teaks seda filmi. Mina ei olnud seda juba aastaid näinud. seega oli päris mõnus õhtupoolik seda uuesti vaadates. Ainuke, mis häiris veidi, oli sadamarünnaku osa, sest see tundus kuidagi nii meeletult pikaks venitatud olevat.

Sex and city” – jällegi, kes ei teaks neid nelja sõbrantsi ja kui tehti esimene film. Ma reaalselt vaatasin ja tundsin viha kui Carrie altari ette jäeti. Kindlasti võtan plaani ka teine osa ära vaadata, sest mulle on nende seiklused alati meeldinud (kuigi näiteks kõiki seariaaliosasid ei olegi veel ära vaadanud).

Vikings” – ja lõpetuseks kui keegi otsib uut seriaali mida vaadata. Jah, see on vägivaldne, selles on seksi, verd ja pisaraid. Samas ei ole see nii hea kui Troonidemäng, kuid kas me kunagi üldse midagi samaväärset näeme, on omaette küsimus. Minu jaoks esimesed paar episoodi jällegi venisid, kuid siis tärkas huvi ja vaatan seda  mõnuga.

Lühijutud

Esiteks, minu haiglane soov uusi kuusekuule soetada, sai detsembris jälle uue hoo sisse. Ma juba rääkisin sellest, et ostsime uue puu sel aastal, suurema eksole, et mahuks kuulikesed ilusti peale. Mahtusidki, aga siis sattusin mina mitmesse poodi, kus igakord haaras mind ma-pean-kõik-ilusad-kuusekuulid-ära-ostma-muidu-suren atakk 😀 Ma ei ole kokku lugenud, kuid julgelt on meie puu 15 uue kuuli võrra rikkam. Nüüd ei jõua ma jaanuari allahindluseid ära oodata, et kuule järgmiseks aastaks ette osta.

Siis, ma ei olegi rääkinud, aga umbes kuuke tagasi olime sunnitud minema Noorhärraga koroonatestile. Nimelt tekkis tal nädalavahetusega köha, mis esmaspäeva hommikuks väga taandunud ei olnud. Kuna tegu oli uue köhaga, siis helistasin ka lasteaeda, et kas ma võin ta üldse tuua. Ei oleks ju olnud mõtet ta sinna viia, et siis poole tunni pärast saada kõne, et tulge lapsele järgi. Ja kuna tegu oli uue köhaga, ei olnud lasteaed nõus teda ennem tagasi võtma, kui on tehtud test ja see on negatiivne või kui oleme eneseisolatsioonis 2 nädalat. No see viimane ei olnud üldse mõeldav, seega saime õnneks juba esmaspäeva lõunaks testiaja ja teisipäeva varahommikul oli ka negatiivne tulemus olemas. Noorhärra oli testivõtmisel tubli, lasi oma nina urkida kuigi mina pelgasin, et ei saanud piisavalt proovi kätte.

Oma päevastel jalutuskäikudel olen muusika asemel hakanud kuulama Podcaste. Praegu valin episoode nii Täitsa Pekkis kui PodcastMull valikust ja vaadates, KUI palju episoode need kaks saadet kokku teinud on, siis paar kuud on mul kindlasti mureta. Ma ei tea kus ma küll enne elasin, et oma Spotify kontot ei avanud, et siis selle kaudu muusikat kuulata. Mul on ju kiuks, et ei taha lisafaile telefoni laadida, et selleläbi telefoni üldiselt aeglasemaks muuta. Nüüd muidugi on mul raskusi aru saada, kuidas listeteha ja lugusid sinna lisada. Või noh, ma saan aru küll, aga asi ei tööta loogiliselt 😀

Umbes kolm nädalat tagasi tulin jalutamast ja suutsin oma küünarnuki vastu ukselinki ära lüüa. Otseselt hullu valu ei olnud ja jätkasin oma toimetusi. Alles järgmisel päeval sain aru, KUI hullult selle ära lõin. Näiteks ei saanud ma küünasnukki lauale toetada, megavalus. Samuti ei saanud näiteks pikali olles ennast küünarnukkidele lükata, sest noh valus. See kestis päris mitu nädalat nii, et ei läinud paremaks. Eriti hulludel päevadel tundsin valu näiteks nii, kui olin õues ja jope liiga tihedalt ümber käsivarre oli 😀 Praeguseks on juba enam-vähem, kuid mingi hetk mõtlesin küll, et see pagana küünarnukk jääbki haiget tegema.

Lõpetuseks, Little Mix’l on uus lugu väljas. Ei, kohe kindlasti mitte ei ole ma nende fänn. Aga esimesed paar korda kui seda lugu kuulsin, olin parajasti autoga sõitmas. Kohe selle loo algus (kuni seitsmenda sekundini) on mingi efekt peale pandud, et ma hakkasin mitmel korral paaniliselt kuulama, et mis mu autol viga on, hakkab katki minema või mis. Alles siis, kui raadio kinni panin, et seda häält paremini kuulda, sain aru, et tegu on loo efektiga 😀

Firmamärk

Ma olen mõnes mõttes kooner, et ma ei näe vajadust maksta riiete eest ulmehinda, kuna neil on mingi firmamärk küljes. Jah, kohati õigustab see end ja tasub ära, kui riideese peabki aastaid vastu, kuid mul on olnud läbi aastate mõtlemine, et käärid ja näiteks tuleleek hävitavad samaväärslet nii 10 eurot kui 100 eurot maksva pluusi. Noh selline näide. Muidugi võiksin praeguses vanuses ju rohkem kvaliteetsetele riietele raha kulutada, aga ma ei raatsi, lihtsalt ei näe mõtet selles (kuigi ma arvan, et lõpuks ma ühed kallimad teksad endale ostan, et lihtsalt näha kas need tõesti peavad aastaid vastu ja vormist/värvist välja ei lähe). See selleks. Ometi on mul mõned firmamärgid, millele olen kas truuks jäänud või mille headuses isikliku kogemuse läbi veendunud.

Esiteks Salomon, mis tuli minu ellu nii, et keskas oli ühel klassiõel ja sõbrannal igapäevaselt kasutusel Salomoni seljakott. Tol hetkel ei olnud mul aimugi, et see võiks olla midagi väga kvaliteetset, pubekana imetlesin seda kotti just välja nägemise pärast. Minu seljakotid olid pigem sellised tavalised. Mäletan, et üksvahe käisin koolis tibukollase seljakotiga, mille sain ema töö kaudu. Kuid hing ihkas ikkagi midagi kallimat ja firmakat, sest noh enamikel ju oli. Nii käisin suvel tööl ja järgmiseks kooliaastaks ostsin päris oma Salomoni. Ma arvan, et see oli ilmselt mingi sooduka ajal ostetud kõige odavam variant, sest too oli siiski pigem väike ja täitsa tavalist musta värvi, aga mina olin mega rahul. Käisin sellega kuni keska lõpuni ja ilmselt aastakeses veel, kuni hing hakkas kripeldama uuema variandi järgi.

Ma enam täpselt ei mäleta, aga see võis olla kuskil 2004 kevad (kui ma õigesti mälupilte näen), kui ostsin endale uuema koti. Ma ei teagi miks, sest ma nagu mäletan, et too must ei läinud katki ega midagi, ilmselt andsin kellelegi edasi kasutamiseks, kuid edeva plikana oli mul vaja värvilisemat ja suuremat seljakotti :D. Ja nii sain uhke suurema seljakoti omanikus – sellise helesinise ja halli kombo, kahe sahtliga ja muidugi ka mahukam, lisaks eessahtlid ning minu jaoks vajalik reguleeritavad puusarihmad, sest mul mingil põhjusel on selg alati pigem nõrk olnud, puusarihmad aga aitavad koormust seljale vähendada. See kott pidas ilusti vastu, kui välja arvata, et ühe seljarihma nurk hargnes ülivähe kohe alguses, kuid jäi siis pidama. Koti funktsiooni see ei mõjutanud, kuid mind häiris see siiski. Nii hullusti, et umbes 5 aastat hiljem ostsin uue koti – jällegi Salomon, kuid sedakorda halli ja musta kombo, ühe sahtliga, ent sees oli eraldi sahtel läpaka jaoks, samuti väljaspool kaks lisatasut, mõlemal küljel pudelitasku ning lisaks puusarihmadele ka rinnakurihm (?!?). Ja vot see kott tegelikult tõestas mulle, et Salomoni kotid on tegijad. Ta käis minuga mitmetel tööreisidel kui ülikoolis töötasin, ta oli minuga Austraaliamaal kaasas ning samuti on suur abiline nüüd Inglismaal. See kott on asendamatu, kui tahame matkama minna ja mõned snäkid ning mänguasjad kaasa võtta. Ning mis peamine – see kott ei ole mitte kuskilt rebenenud ega õmblustest lahti tulnud. Ainukese asjana on väljaveninud pudelitaskute kummist osad, kuid muidu on kõik tibens-tobens. Ma ilmselt käiks sellega veel aastaid, kui ta ei oleks nii kulunud välimusega. Just, enne kulub see kott aukilikuks kui läheb katki. Ja nii olengi mõtlema hakanud, et võiks uue koti vaadata, sest 10 aastat ühele seljakotile vastupidada on ikka päris kaua aega.

Umbes 15 aastat tagasi sain tuttavaks ka Salomoni jalanõudega, mitte tossude vaid pigem matka/kõndimisjalatsitega. Mul on olnud neid kaks paari, teine paar on ikka veel vanemate juures, et oleks, mida jalaotsa susata. Jalatsid olid samamoodi nagu seljakotidki, hästi vastupidavad, sest ma käisin nendega igal võimalikul hetkel. Kui ma UK’sse kolisin, siis tahtsin uued matkajaltsid osta ja just Salomonid, kuid need olid tsipake liiga kallid ja nii leppisin Karrimori omadega. Muideks, need samad samad, mis paar kuud tagasi lõpuks ära viskasin, sest olin nad korralikult ära kandnud. Nüüd mõtlengi, et kas panustada uutele Salomonidele või osta Karrimorid, sest teades, millistesse mudamülgastesse ma võin sattuda, oleks päris kahju kalleid jalatseid retsida. Kui jätkata jalatsite teemal, siis läbi aegade olen kandnud erinevaid trennitosse (Nike, New Balance) kui vabaajajalatseid (Adidas, Karrimor, Puma) ning pean tõdema, et eks nad peavadki aastaid vastu, kuigi viimased Adidase vabaajatossud läksid mul aastaga katki. Kunagi mulle tohutult meeldisid Puma tossud, kuid Puma teeb jalatseid pigem kitsale jalalabale, minul on aga parajad lestad all, seega pean olema päris valiv siinkohal.

Ja veel on üks firma, mis mulle meeldinud on, ja see on Five Seasons. Hakkas see pihta, kui ostsin endale korralikud suusariided, mis muidugi pidasid jälle aastaid vastu. Kuid umbes 10 aastat tagasi ostsin (jällegi soodukalt) ühe õhukese vihmajope. Too oli musta värvi ja ma imestan, et see üldse ostetud sai, kuid riidekappi ta maandus. Jällegi üks jope, mis käis minuga Austraalimaal kaasas ning on nüüdseks asendamatu kaaslane siinsetel jalutuskäikudel. Ma ei saanudki sellest enne aru, kui sel sügisel, et too jope on väga vihma- ja tuulekindel, mis on eriti suur pluss siin rannikul jalutamas käies. Ma mingi hetk mõtlesin, et ostan endale uue vihmaka, noh sellise ilusa kollase (ja kollased kummarid ka) ja hakkasin siis otsima varianti ning ei leidnud sobivat. Käisin mitmes poes pluss vaatasin netis ringi ning tõdesin lõpuks, et milleks osta kollane vihmakas, kui see niikuinii puhtana ei püsi ning mul on korralik ja toimiv jope juba olemas. Nii jäi see ost tegemata. Ja kummarite alternatiivina ostsin 10 naelased kummisaapad Aldist, väga hästi aitavad kui Noorhärraga mereääres vaja käia või lompidest läbi hüpata.

Oma kodu ostmine – käime vaatamas vol. 2

Mulle tundub, et kui sa helistad kinnivara müüjale sooviga tulla objekti vaatama teist korda, siis ollakse veidike rohkem paindlikud ja vastutulelikud kellaaja suhtes. Seega, kui ma helistasin reede pärastlõunal, et saada vaatamine järgmiseks päevaks, siis olid päris ruttu need vaatamised ka kokku lepitud, kusjuures järjestikku. Aga enne veel, kui läksime Maja number 2 ja Maja number 3 teist korda vaatama, oli meile nädala sees jäänud silma ka Maja number 4. Selle vaatamine oli meil samuti tolleks laupäeva hommikuks kokku lepitud, mistõttu tõotas tulla kibekiire hommikupoolik.

Maja number 4 asus samas piirkonnas, kus Maja number 1, lihtsalt natuke rohkem piirkonnas sees, pigem tagumises ja vaiksemas otsas. Tegu oli jällegi kolme magamistoaga ridaelamu boksiga (neid oli sel korral kolm tükki reas), allkorrusel elutuba, köök, majapidamistuba ning majast sissepääs ka garaazi. Omaniku jutu järgi olid nad köögi neli aastat tagasi sissekolides renoveerinud ja seda oli ka aru saada. Aed oli tsipake väike, aga minu jaoks see enam probleem ei olnudki. Ainuke asi, mis mind natuke häiris, oli see, et aed on suhteliselt varjamatu ehk naabrid nägid igalt poolt sisse. Ülemise korruse magamistoad oli suhteliselt okeika suurusega ning kardinaalselt ei oleks pidanud midagi renoveerima hakkama. Kui me kohale jõudes olime pigem sellised kahtleval seisukohal, siis ära minnes arutasime, et täitsa okei maja on. Midagi me siiski lubama ei hakanud, sest meie lootused olid kõrged Maja number 2 ja 3 osas.

Esmalt läksimegi Maja number 2 vaatama. Ma nii seletasin ja selgitasin Mikule erinevaid vaatevinkleid, näiteks vaatasime kõigepealt aeda väljaspoolt ning söötsin talle ette, et saaksime näiteks ukse suurema vastu välja vahetada, et ta oma rattaga ilusti liikuma mahuks. Kuna ma olin majas eelmine päev käinud, siis lubas omanik meil rahulikult ise ringi vaadata. Miku käis ringi ja oli vait, lihtsalt vaatas. Mina arvasin, et ju siis peab objekti talle veelgi müüma hakkama ja seletasin igas ruumis, mis kus mida ja kuidas mina seda ette kujutan 😀 Lõpuks ta lihtsalt ütleski, et ole palun tasa ja lase mul vaadata. Olime majas päris pikalt ja rääkisime ka omanikega ning väljudes oli selge, et Mikule maja meeldib, aga … piirkond mitte ja piirkond kohe mitte üldse nii palju, et saaks selle koha pealt silma kinni pigistada. Ta ütleski, et kui saaksime tõsta näiteks Maja number 2 sinna piirkonda, kus asuvad maja 1 ja 4, siis paneks ta kohe pakkumise lauale.

Et mitte veel täielikult otsust teha, leppisime kokku käia ära ka Majas number 3. Sinna jõudes selgus, et oli toimunud väike kommunikatsioonihäire ning omanik ootas meid sinna juba pool tundi varem. Noh õnneks oli tal mitu vaatajat järjestikku ning probeelmi ei tekkinud. Jällegi käisime Mikuga kahekesi ringi, sest olin ju eelmisel päeval ka kohal käinud. Mikule maja meeldis, aed veelgi rohkem, kuid pidi siiski tunnistama, et elamisruumi on vähe. Küsitava hinna eest ilmselt liigagi vähe. Tolle päeva lõpuks oligi meil nii palju pilt selge, et Majast number 2 ja 3 loobusime. Me olime kohe alguses kokku leppinud, et tulevane kodu peab mõlemale meeldima, muidu me lihtsalt ei tee pakkumist. Me ei osta ju midagi pisikest, vaid seame ennast suure kohustusega vähemalt 30ks aastaks.

Seal samas ei andnud Maja number 4 rahu ning otsustasime ka seda minna teist korda vaatama. Kuna aga Miku töötas nädala sees eemal, leppisime teise vaatamise kokku järgmiseks nädalavahetuseks ja põhimõtteliselt närisime nädal aega küüsi, et keegi jumala eest ei läheks maja vahepeal vaatama, ei teeks pakkumist ning napsaks maja nina alt ära. Seda ei juhtunud ja nii olime järgmine laupäev jällegi pererahva ukse taga. Seekord näitas meile maja peremees ja see külastus oli tunduvalt informatiivsem, sest ta lihtsalt oskas meile rääkida. Näiteks selgus, et kuigi majal on pööning praegu kolikambrina kasutusel, on tal tegelikult olemas joonised, et see välja ehitada selliselt, et panna sinna kaks magamistuba ehk muuta maja nelja magamistoaga majaks. Meie jaoks väga perspektiivikas võimalus. Mida rohkem selles majas aega veetsime, seda enam see meile meeldima hakkas ning omavahel olime tegelikult juba otsustanud, et teeme sellele pakkumise. Kuna meil ei olnud veel DIP’i kinnitust (ehk paberit finantsasutusest, et meile laenu antakse), kuid see pidi iga hetk jõudma, siis seletasime ka omanikule, et kuigi meil on suusõnaline kinnitus olemas, ootame ikkagi ka paberi ära ja teeme siis pakkumise ehk tõenäoliselt nädala alguses. Majast lahkusime rahuga, et lõpuks oleme leidnud omale kodu.

Aga … 😀 😀 😀 pühapäeval avastasime, et Maja number 1 hinda oli langetatud ja selliselt, et nüüd oleks olnud meie jaoks mõeldav see soetada teadmisega, et see vajab värskendust. Nii saatis Miku Maja number 1 ja number 4 kuulutuste lingid oma isale, et natuke nõu küsida. Nad arutlesid pikalt, et mis on plussid ja miinused ning põhimõtteliselt soovitas isa osta just Maja number 1. Kuigi hind oli neil selleks hetkeks sama ja Maja number 4 isegi paremas olukorras seest poolt, rääkis selle kahjuks tõsiasi, et tegu oli endise sotsiaalmajaga (ex-council house), mis mingil hetkel erakätesse antud/müüdud. Ja kuigi sellel on potensiaali pööningu välja ehitamiseks, siis Miku isa oli väga kahtleval seisukohal, kas kunagi tulevikus see investeering ennast ära tasub ehk kas see tõstab maja väärtust nii palju. Sealsamas oli Maja number 1, mis oli ridaelamu boks, küll natuke kehvemas seisus, kuid nagu Miku vanemad mõlemad ütlesid, siis kui sa maja ostad ja sisse kolid, siis niikuinii hakkad seda oma maitse ja nägemise järgi dekoreerima ehk pigem hinda maja struktuurilist olukord ja potensiaali. Me küll ostame endale kodu plaaniga, seal pikemalt sees elada, kuid kunagi ei saa ju täitsa välja jätta võimalust, et see maja tuleb kunagi maha müüa ja kahjumiga ei tahaks seda keegi pigem mitte teha.

Arutlesime Mikuga päris pikalt mida teha ning otsustasime siiski Majast number 4 loobuda, leppida kokku teine vaatamise majale number 1 ja seekord võtta kaasa ka Miku isa, kes oskaks rohkem vaadata just struktuurilist poolt. Ning kui tema arvab ehitusliku seisukorra hea olevat, teeme pakkumise hoopis majale number 1. Esmaspäeval helistasingi ja ütlesin, et loobume siiski Majast number 4, ning samuti leppisin teise vaatamise majale number 1. Teisipäeval jõudis kohale ametlik DIP’i kinnitus ( ilmselt kui meil oleks see ennem juba käes olnud, siis oleksime teinud võib-olla mitte kõige parema otsuse), mis andis meile turvatunde, et võime nüüd kiiremalt edasi liikuda, kui leiame sobiliku maja. Nüüd jäi üle oodata (veel peaaegu üks nädal) ja loota, et keegi ei tee vahepeal pakkumist Majale number 1 😀