Eesti Laul 2022 II poolfinaal

Kuna ma jätsin selle postituse tegemise suhteliselt viimasele minutile, siis ma ei kuulanud kõiki lugusid lõpuni. Mõnede puhul lihtsalt oli selge, kas see mulle meeldib või ei. Siin minu lühikesed kommentaarid ja lemmikud.

1. Jyrise “Plaksuta” – mõnus rütmikas lugu, mulle meeldib.

 
2. Maian “Meeletu” – järgmine rütmikas lugu ja jällegi meeldib. Isegi rohkem kui eelmine. Selline sõõm uuemat muusikat. Ainuke häiriv asi on eesti ja hispaania keele vaheldumine, eriti ühe salmi sees. Terve lugu võiks olla kas ühes või teises keeles.


3. Boamadu “Mitte kauaks” – tundub et raskem/rokilikum muusika eurovisioonil muutub üha tavapärasemaks. No ja jälle see lugu mulle meeldib. Kui niimoodi edasi läheb, siis mul on raskusi viie parima loo valimisega 😀


4. Evelin Samuel “Waterfall” – muidu on mulle Pajusaare/Pilvre lood meeldinud, aga see jääb kuidagi nõrgaks. Kui muidu heliloojate looming nö areneb, siis see on jäänud takerduma paarikümne aasta tagusesse aega. Kuulen sarnaseid käike Evelini kunagise võistluslaulu “Diamond of Nightiga“, aga eks see ole arusaadav, kui muusikaloojad on samad inimesed.


5. Black Velvet “Sandra” – meenutab mingit muud lugu, aga ei oska öelda mis. BV on mulle alati meeldinud, minu noorpõlvebänd. Võiks ju edasi saada, aga suurel laval ma ei ennustaks edu. Mulle meeldib.


6. Pur Mudd, Shira “Golden Shores” – ma tean, et Pur Mudd on väga populaarne Eestis, aga mina pole kunagi sattunud nende loomingut kuulma, seega minu jaoks uus artist. Hea lugu, aga kuidagi nagu kaob teiste laulude sisse ja minu jaoks väga ei eristu.


7. Jaagup Tuisk “Kui vaid” – mulle tema eelmine võistluslugu ei läinud üldse peale ja sellelt ei oota ka palju. Videot vaadates tekib küsimus, et kumb kumba kopeeris selle tagasilamamise asendiga, Stig Jaagupit või vastupidi? Ilmselt Stig kopeeris, sest video oli ju enne väljas. Lugu mulle siiski nii väga ei meeldi.


8. Minimal Wind ft. Elisabeth Tiffany “What To Make Of This” –  väga uimane lugu minu jaoks ja ei suuda lõpuni kuulata. Panin poole pealt kinni.


9. Stefan”Hope” – mulle on jäänud silma, et sellele loole ennustatakse edu. Täitsa kuulatav, et see väga väga meeldima hakkaks, peaksin seda mõned korrad veel kuulama.


10. Anna Sahlene “Champion” – loo algus lubab justkui tempokat lugu ja ma olen pettunud, et nii ei lähe. Jällegi kuulatav lugu.

Ma arvan, et selmet et ennustada, kes edasi saab, pean ma ütlema, kelle edasipääsule ma pöialt hoian. Seekordset valikut on keerukam teha, kuna okeisid lugusid on rohkem, kui esimeses poolfinaalis. Aga ma tahaks näha finaalis Jyrist, Maianit, Boamadu, Black Velvetit ja Stefan. Ilmselt saab edasi aga Jaagup Tuisk, seega ma ei oskagi öelda, kes minu valikust ei saa … äkki Black Velvet.

Eesti Laul 2022 I poolfinaal

Treenin mina täna hommikul Instagrammis oma näpulihaseid ning ette jääb mitme Eesti artisti postitus/story, et teevad proove Eesti Laulu poolfinaaliks. Kuskil ajusopis helendub, et tõesti peaks ju varsti ka see karusell edasi minema ning uurin, et mitme nädala pärast poolfinaalid ja finaal on. Üllatuseks avastan, et esimene poolfinaal on juba homme, seega viimane aeg jällegi oma ennustused teha. Muideks, ma jälgisin poole silmaga ka veerandfinaale, kuid kõiki laule ma ära ei kuulanudki. Kui meenutada paari kuu taguseid emotsioone, siis olin pettunud, et Traffic edasi ei saanud (neil on viimastel kordadel väga head lood olnud, 2020 aasta oma meeldis mulle samuti) ning üldsegi mitte üllatunud, et Stig sai. Ülejäänud lood olid pigem mitte nii meeldejäävad ning nagu öeldud ega ma kõiki ju kuulanudki. Aga vaatab siis esimest poolfinaali 🙂 PS! No võttis aega, et leida üles info millised lood mõlemas poolfinaalis on ja ma ei ole üldse sarkastiline.

1. Elysa “Fire” – refrääni osa meenutab Fuegot, efekti ilmselt annaks korralik tants laval … kuid eestlane ja korralik tants laval nagu ei käi kokku 😀 Selline tavaline tantsukas, ei midagi erilist ent samas tõmbaks jala tümpsuma küll.


2. Helen “Vaata minu poole” – mul hakkas kohe tema eelmine võistluslugu kujutluses jooksma, kuigi ma ei suudaks seda hetkel ümisedagi. Harjukeskmine lugu, ei midagi erilist.


3. Andrei Zevakin feat. Grete Paia “Mis nüüd saab” – mulle meeldis Andrei eelmise aasta lugu, eks nad üritavad sel aastal uuesti. Laulusõnade kirjutamine vist ei võtnud väga palju aega, mulle hakkab too kordus lõpuks juba kõrvadele, kuigi andekad noored et suudavad vahepeal megakiirelt ja puterdamata oma sõnad ette vuristada 😀 Ma ei tea kui popid arstistid nad on, kuid püüavad nooremate kuulajate hääli.


4. Alabama Watchdog “Move On” – natuke teistsugune lugu, stiili poolest ja seetõttu jääb ka meelde rohkem. Üldjoontes tõmbab pigem vähem tähelepanu ja suurel laval, ma usun, jääks täitsa märkamata.


5. Merilin Mälk “Little Girl” – täitsa mõnus lugu. Kuulasin esimest salmi ja samal ajal lootsin, et palun palun ära pööra diskoks ära 😀 Refrään oli juba paljulubav ning siis algas teine salm 😀 Ja kuigi nagu ma lootsin, et lugu diskoks ei keera, tundus see tempomuutus vägagi sobilik 😀


6. Stig Rästa “Interstellar” – see lugu mulle meeldis, nii eurovisioonilik ja stigilik, kuigi minu arust on see loominguline meeskond loonud ka paremaid palasid.


7. Triin Niitoja ja Frants Tikerpuu “Laululind” – liiga uimane lugu minu jaoks, kuigi ma ei ole 100% ballaadide ja duettide vastane.


8. Kaia-Liisa Kesler “Vaikus” – oo, teine ballad otsa, mulle meeldib see isegi rohkem, kohe palju rohkem.


9. Elina Nechayeva “Remedy” – ütleme nii, et algus on täitsa paljutõotav. Lugu meenutab mulle miskit 90 lugudest, aga ma ei suuda aru saada, millist täpsemalt. Too kõrgete nootide võtmine nagu pigem ei sobinud loosse ja minu jaoks jäi miskit puudu. Keris ja keris see lugu, aga vot täpp I tähele jäi panemata.


10. Ott Lepland “Aovalguses” – mulle tohutult meeldis tema lugu “Kuula” ja mulle meeldib, et ta on jäänud eesti keele juurde. Täitsa lõpp, tema laulmine meenutab mulle Tõnis Mägit. See lugu mind nii väga ei haara, kuid see on hea ja lõppvõistlusel võib täitsa silma jääda. Edit: khm, ainuke lugu, mille panin teist korda mängima ja siis veel kolmandat ja neljandat korda ka. Ainuke lugu, mis tõi külmavärinad kehale 🙂

Okeika, ennustan et edasi saavad Merilin Mälk, Stig Rästa, Kaia-Liisa Kesler, Elina Nechayeva ja Ott Lepland. Eks palju oleneb ka kuidas (kogenematumatel) artistidel närv laval vastu peab ja live esitus välja tuleb …

Noorhärra ütlemised

Tööpäeva hommik ning sööme parajasti hommikusööki, kui kuulen prügiauto häält ning meenud, et meie prügikast ei ole veel välja viidud. Lippan kiirelt õue ja viin selle tänavale, tuppa jõudes näen solvunud Noorhärrat, kes tahtis mul aidata prügikasti välja viia. Ei aita miskit moodi lohutamine ega alternatiivide pakkumine ja asi lõpeb sellega, et Noorhärra viskab oma jalanõud kahte lehte laiali. Okei, jätan asja sinna paika, sest eks tal esine ka frustratsiooni ja vaja maha rahuneda. Umbes kümme minutit hiljem on söök söödud ning Noorhärra suundub elutuppa, et natuke multikaid enne riietumist vaadata. Palun tal siiski jalanõud enne oma kohale panna, mida tema keeldub tegemast, sest “tema paneb jalanõud korda ainult siis kui tal on hea tuju, mida hetkel ei ole, sest ta ei saanud mind aidata.” Olgu, ütlen siis selle peale, et multikad enne pihta ei hakka, kui jalanõud on ära pandud. Nagu imekombel oli Noorhärral kohe hea tuju ja jalatsid omal kohal.

Õhtune magama sättimise aeg ning nagu tihti juhtub, on Noorhärral keeruline ülakorrusele jõudes kohe riietuma hakata, et vanni minna. Keelitame mõlemad Mikuga mitu korda ja ütleme, et sa pead ikkagi ju kiiresti tegutsema, kui tahad pikemalt vannis mõnuleda, sa oled ju juba suur poiss. A selle peale tuleb lause, et “ärge kiirustage mind, ma olen veel väike” Njah, igas muus olukorras on tema väikeses nimetamine väga suur solvang.

Noorhärral on viimastel aastatel tekkinud päris mitu legokomplekti, mis enamuses hetkel tükkideks lammutatud. Aegajalt meeldib talle siis oma loomingul lasta lennata ning ehitada erinevaid masinaid ja ehitisi. Paar nädalat tagasi oli meil elutuppa tekkinud korralik kollektsioon neid ehitisi ning vaatamata mitmele palvele viia need ehitised mängutuppa, olid nad endiselt elutoas. Seega viisin nad ise ühel hommikul minema, et koristada. Kui Noorhärra seda järgmisel päeval märkas, sain ma ikka korraliku koslepi. “Emme, miks sa mu ehitised luba küsimata ära viisid, a tead et sa pead luba küsima nende liigutamiseks. Ma nägin nii suurt vaeva nende ehitamisel ja sina rikkusid kõik ära.” Olgu öeldud, et ükski ehitis transportimise käigus kannatada ei saanud 😀

Kas teie teate, mida tähendab seda, kui inimesel on põsed punased? Noorhärra kohaselt tähendab see seda, et inimene on armastust täis.

Olen alati Noorhärrale proovinud viisakusi õpetada – palun, aitäh jne. On üks dialoog, mille muster kordub meil suhteliselt igapäevaselt, Nimelt soovib Noorhärra piima ja küsib “l want milk” või “can l have milk.” Minu vastus on tavaliselt, et “kuidas palun” või “mis on võlusõna”, mõeldes, et ta lihtsalt sõna please lausesse lisaks. Kuna aga olen sama lauset talle ka eesti keeles õpetanud, vastab ta mulle eranditult “palun piima“, justkui piima peab küsima vaid eesti keeles.

Üleüldse tundub, et ta hakkab vaikselt aru saama, et meil kodus kahte erinevat keelt räägitakse. Tihtilugu tuleb ta minu juurde küsimaks, kuidas mingi sõna eesti või inglise keeles kõlab. Ja siis on sõnad, mis on jäänud tema sõnavarasse juba aastaid, mida ta hääldab valesti, aga need on nii armsad, et õigesti hääldamist ka nagu ei taha õpetada. Näiteks hommikumantel – ommikuuänki.

No tere koroona :)

Jep, saan ka mina öelda, et olen selle viiruse läbi põdenud ning õnneks saan öelda, et põdemine oli pigem kerge. Minu ainukeseks suuremaks mureks oli nohune nina paar päeva ja muud midagi erilist. Miks ma üldse kodust testi tahtsin teha, oli see, et mind oli paar päeva vaevanud kerge köha, no ikka väga kerge, millele paar aastat tagasi ei oleks keegi tähelepanu pööranud. Lisaks kurk kergelt kõditas ning ühel õhtul sadas ootamatult kaela kerge palavik (37.5), mis juba mõne tunni pärast kadunud oli. Ma ilmselt muidu ei olekski testi teinud, kuid Miku vanemad just paar nädalat tagasi põdesid koroonat ning me puutusime kokku. Tegelikult oli nii, et neil oli korralik viirus majas sees mitu head nädalat ja nad koguaeg testisid, kuid tulemused olid negatiivsed. Nii me ikka käisime jalutamas ja saime kokku, kuigi hoidsime distantsi. Kui lõpuks positiivne tulemus ilmus, hoidsime eemale, kuid ilmselt oli liiga hilja. Aga ju siis mingi hetk pisiku ikkagi üles korjasin. Muideks, sel korral olen positiivne ainult mina, Miku ja lapsed on puutumata (noh, Piigale ei hakkaks ma elu sees pulka ninna surama ja Noorhärralt võetud test oli negatiivne).

Mis isolatsiooni puutub, siis kuna minu palavik oli 17. õhtul, hakkas järgmisest päevast lugema ka kümne päeva isolatsiooniperiood. Inglismaal on reeglid praeguseks muutunud ning nüüd lubatakse viiendast päevast alates hakata tegema lateral flow testi ning kui sa saad kahel järjestikkusel päeval negatiivse tulemuse, võid isolatsiooni varem ära lõpetada. Minu isolatsioon lõppeks 27 jaanuaril ning kuigi ma lootsin varem välja saada, siis veel täna hommikul oli testiribal õhkõrn teine kriips. Seega ilmselt saan esimese negatiivse tulemuse homme ja teise kolmapäeva hommikul. No okei, päev varem saan vabadusse 😀 Tundub naljakas, kuid olen neid paari päeva, kui ise pean isolatsioonis olema, kuid Noorhärral on kool, pigem võtnud puhkusena, sest Miku on tööl, mistõttu kooliringiga aitab Miku ema. Tema tööpäev lõpeb viiest, mistõttu on Noorhärra käinud pikapäevarühmas. Seega minul on olnud reedel ja esmaspäeval vaid üks pisike beebi suurema osa päevast ja no nii mõnus tsill on olla. Okei, neljapäeval oli ka vaid beebi, sest neljapäeva hommikul ma positiivse tulemuse sain ja juba õhtul aitas Miku ema kooliringiga.

Kui aus olla, siis ma just paar nädalat tagasi hakkasin uurima, et äkki pean ikkagi laskma end vaktsineerida. Mitte seepärast, et kardaksin viirust vms, kuid just et reisimisele lisatakistusi ei tekiks. Meil on piletid veebruari lõpuks Eesti lastega ning neid ostes olin leppinud, et istun nädal aega vanemate juures isolatsioonis. Ei midagi hullu sellest, aga eks Noorhärra tahaks natuke ringi käia ning seda ma teha ei saaks. Õnneks hetkel on Eestis reegel, et kui oled koroona läbipõdenud, ei pea samuti isolatsioonis olemas (siit ka põhjus, miks ma jaanuaris isegi mõtlesin, et võiks ju selle külge saada ja plaanisin minna Miku vanematele isolatsiooniajal külla), kuigi erinevaid lõbustusasutusi ei saaks ma ikkagi külastada (nt spa või ujula). Praegu just vaatasin, et ma ei pea isegi testi tegema enne Eestisse tulekut. Aga tagasi vaktsiini juurde, oleksin ilmselt teinud Jannseni, et ühe sutsuga pääseda, kuid Inglismaal seda hetkel ei pakuta. Seega jääb ilmselt Pfiser, aga no kes seda nüüd teab, millal võin süsti saada. Ja äkki selleks ajaks on jälle reeglid muutunud ja ei ole vaktsineerimist vajagi. Eks paistab.

Helistasin meie perearstikeskusesse, et äkki saavad nad kiirelt paarile mu küsimusele seoses vaktsineerimisega vastata. Tundus lihtsam, kui hakata valitsuse kodulehte lappama. Mulle öeldi päris brutaalselt, et nemad infot ei jaga… mis tundub naljakas, sest umbes aasta juba korrutatakse, et inimesed end vaktsineerida laseks ja tundub loogiline, et oma perearstikeskuselt nõu küsitakse. Saaks ju vaktsineerimisele kaasa aidata või nii.

Seoses kolimisega, muudame ka perearsti ning kui algul oli mul pigem negatiivne arvamus ses osas ja tahtsin vanasse keskusesse edasi käima jääda, siis nüüd on mul hea meel, et see tehtud sai. Lihtsalt oleme Mikuga mõlemad kogenud ebapädevust just vastuvõtus ja no kurja küll, ei ole ju raske oma tööd õigesti teha või mis? Esmalt oli Mikul vaja ühte tõendit pikendada. Viisin täidetud ankeedi neile ning tõend lubati saata posti teel paari nädala jooksul. Seda ei tulnud ja Miku uuris milles asi. Selgus, et ankeet oli kaduma läinud ning Miku täitis selle uuesti. Ja jälle ootasime ja jälle läks too avaldus kaduma. Alles kolmandal korral õnnestus too tõend kätte saada. Päriselt ?!?! Lisaks, minul oli oma rasedusaegse diabeediga seoses üle erinevaid kasutatud nõelasid ja testiribasid, lisaks veresuhkrumõõtmiseks mõeldud aparaadid ja ravimid eelmisest rasedusest (MIKS ma hoidsin alles ravimeid 5 aastat teades, et ma neid niikuinii ei kasuta kunagi, jääb mulle siiani selgusetuks). Ühesõnaga kogusin need kõik ühte kotti, et korrga ära viia. Esmalt käisin ühes kohalikus apteegis pakkumas, kuid nemad ütlesid, et perearstikeskus võtab selliseid asju vastu. Mul oli sinna hiljuti asja ning võtsin oma kotikese kaasa. Sealt öeldi mulle, et nemad küll ei võta mingeid vanu ravimeid vastu, et mingu ma nende kohalikku apteeki. Läksin siis sinna ning õnneks võeti enamus asju vastu, kuid kasutatud nõelad ja testiribad mitte, sest neid võtab vastu – üllaülla – perearstikeskus 😀 Jalutasin siis nende juurde tagasi ja ohnäeimet, võtavadki vastu, kuigi algul saatsid mind pikalt 😀

Noorhärra magamistuba

Mäletate, ma suure suuga kiitlesin, et meie küll ei hakka enne majas midagi renoveerima ja dekoreerima, kui kogu maja juhtmestik uuendatud saab. Ja see töö saab alles järgmine aasta tehtud, sest vajab veidikene rahakogumist. No ja siis tuli septembrikuu ning hakkasin vaikselt mõtlema, et Piiga tuba oleks vaja beebisõbralikumaks muuta, mis tähendaks seinte värvimist, natukese uue mööbli ostu – noh sellist üleüldist nokitsemist. Aga kuidas me siis nokitseme Piiga toa kallal, kel vähemalt esimene aasta ei ole sooja ega külma, mis värvi toas ta magab või millises kapis ta riided ja mänguasjad asuvad ning jätame Noorhärra punaste lillede ja narmendavate seinte vahele magama. Seega tegime otsuse, et laste toad ikkagi värskendame ära, isegi kui see tähendab, et peame korrastama neid peale juhtmestiku vahetust. Tundus loogilisem alustada Noorhärra toast, sest nagu öeldud, beebi on vähemalt alguses leplikum.

Algas plaanimine sellega, et teeme ainult seinad korda ehk kahele seinale paneme uue tapeedi ja kaks värvime üle. Lisaks saavad värvitud põrandaliistud ja sisseehitatud kapp pluss võtame ära ka kapiukse. Mööblist tahtsin juurde ainult suurt riidekappi, sest siiamaani olid Noorhärra riided jagatud kummuti ja sisseehitatud garderoobi vahel, selle viimase tahtsime ainult mänguasjade jaoks jätta. Lisaks ka uus voodi, kuna vana oli paras vineerikäkki ja kolimiste käigus korralikult kannatada saanud. Lõpetuseks, et olla veidike keskonnasäästlikum, tahtsin üles putitada tema ühe riiuli ning sõbrannalt saadud mänguasjakummuti. Seega esialgne eelarvegi ei tundub väga suur tulevat – vaja oli uut tapeeti ja tapeediliimi, ning värve/pintsleid, sest igasuguse töö plaanisime ise teha, ainult Miku emalt palusime abi tapeetimisel. Toa temaatikaks sai superkangelased, sest just sellist tapeeti soovis Noorhärra oma tuppa. Minule sobis, sest siis sai mööbli ikkagi valgeks jätta ning teised kaks seina hallikaks värvida. Esialgse eelarve lõi paraku sassi see, et mina tahtsin tema tuppa narivoodit, just sellist et saaks alumist osa nt kirjutuslauana kasutada. Sellised eksemplarid olid päris kallid, mõõtudelt suured ja paraku magamisosa asus meie arvates veidike liiga kõrgel. Me nimelt ei olnud kindlad, kuidas hakkab öine vetsureis välja nägema, kui tal on vaja päris kõrgelt alla ronida pooluimasena. Leidsime Amazonist küll odavama variandi, kuid kahtlesin päris pikalt, kas kvaliteet on hea. Lõpuks otsustasin riskida (risk tasus end ära) ja tellisime voodi raami, lisaks ka uue madratsi.

Renoveerimisega alustasime oktoobri esimesel nädalavahetusel ning arvasime, et paari õhtuga saab tuba valmis, ei olnud ju nagu eriti nokitsemist vaja kui tapeet vahetada ja natuke värvida. Oh jah, selle toa renoveerimisega saime aru, et siin majas küll ükski töö liiga lihtsalt ei kulge 😀 Ma võtsin seda kuramuse vana tapeeti maha kaks õhtut ning mul oli abiks väga hea töövahend – mina nimetan seda tapeediaurutiks ehk on üks masin suure veepaagiga, mis sisselülitamisel kuumutab vee päris kuumaks ning hakkab seda siis läbi toru auruna välja puhkima. Toru teises otsas on selline laiem “labidas”, mis vastu seina surudes hoiab auru kinni, mis omakorda nö sulatab vana tapeedi lahti. Kui Miku ema ei oleks mulle seda masinat laenanud, ma siiamaani kraabiks seda vana tapeeti maha 😀 Ühesõnaga, oli seinas viis erinevat kihti tapeeti, kusjuures üks kiht oli veel mingil hetkel ülevärvitud, seega kihid tulid reaalselt üks haaval maha ning igat kihti pidi eraldi aurutama. Lisaks oli keerukas saada mõni serv lahti, et siis tapeeti maha kiskuda, ma lõpuks võtsin kööginoa koukimisel appi, kuigi hiljem selgus, et pahtlilabidas oleks ka abiks olnud. Lõpuks saime kaks seina paljaks ja selgus uus töö – pahteldamine. Kaks seina olid ikka nii vinka-vonka pluss aknalaua ümbrus lihtsalt kohutav. Kui meil oleks olnud aega (tahtsime toa Noorhärra sünnaks valmis saada), siis oleksime tellinud uue akna ja lasknud ka akna ümbruse ning aknalaua korda teha, kuid seda aega meil ei olnud ja nii pidime leppima pahtli ja liivapaberi kasutamisega. Pahteldamise tegi Miku, minu tööks jäi lihvimine. Tagant järele võime öelda, et oleks pidanud tellima mõlema seina täispahelduse ja lihvimise, võib-olla isegi kiskuma tapeedi maha ka ülejäänud kahelt seinalt, et ka need pahteldada ja lihvida. Eks see töö ootab meid kunagi ees. Igatahes, mässasime mis me mässasime pahtli ja liivapaberiga, väga palju paremaks me neid seinu ei saanud ja olime kergelt öelda mures, et kuidas tapeet seinas olles paistma hakkab. Kuna tapeet on õnneks mustriga, siis ausalt ei näe mina küll mingeid muhke ja kumerusi, mis tegelikult seinas on. Näiteks oli akna seina üks kinnimätsitud ventilatsiooniava, mille otsustasime samuti tapeediga katta. Kui ei teaks, et tapeedi all on midagi, ei saaks aru miskit, kuna tapeet petab mõnusalt ära. Akna äärtega otsustasime järgida Miku ema soovitust ja tapeetida ka need selmet et lihtsalt üle värvida.

Enne tapeetimist oli vaja ka suuremad värvitööd teha ehk kaks ülejäänud seina ja põrandaliistud. Mul oli kinnisidee, et seinad ja liistud peavad olema ühte värvi (enam ei mäletagi miks) ning valitud värviks sai “manhattan grey” ehk värvipoti peal oli selline mõnusam, veidike heledam hall. Kurja kui pettunud ma olin, kui esimene kiht seina sai – mina nägin pigem sinakat tooni, kuid tol hetkel ei sobinud see minu silmis üldsegi tapeediga, sest seal oli ju hallikat tooni sees 😀 Mõtlesin siis, et okei, värvin põrandaliistud vähemalt valgeks, sest meil aeg natuke hingas kuklas, kuid ka see ei jäänud kõige ilusam, sest ma lootsin, et kui värvin selle sinaka halli valgega üle, jääb tulemus heledam hall. Ma ilmselt ei pea toonitama, KUI Rohelised Renoveerijad me kahekesi oleme eriti siinkirjutaja, kes lisaks rohelisusele ei hiilga teinekord oskusega teiste nõuandeid kuulata ja teab ise paremini 😀 Ühesõnaga, mässasin mis ma mässasin nende põrandaliistudega, lõpuks värvisin ikka teist korda sinakas halliga üle ja liikusin edasi järgmiste ülesannete juurde, sest vahepeal hakkas too toon täitsa meeldima. Hea, et ukse ja kapipiidad valged jätsin, sest mingi hetk tahtsin need ka halliga üle tõmmata.

Enne kui uut vaipa tuldi panema, oli mul vaja lõpetada taaskasutusprojektid ja too sisseehitatud kapp eh tegin ühe juba aastaid kasutusel olnud kapi kasutamissõbralikumaks ehk võtsin sellelt nö ülemise osa maha ning värvisin üle – kõik seinad ja riiulid valgega ning esipaneeli tolle sama halliga. Lisaks värvisin üle mänguasjakummuti esipaneeli (halliks) ja seinad (valgeks). Mõlemad esemed on kunagi ostetud Ikeast, kuid tundub et vähemalt seda kappi neil enam müügis ei ole. Too sai ostetud siis kui Noorhärra sündis ja siiani meid truult teeninud. Viimase nokitsemisena värvisin tolle sisseehitatud kapi valgeks ja kleepisin peale tapeedipanekust ülejäänud juppidelt välja lõigatud tegelased (sama võtet kasutasin ka tema uksel). Algul tahtsin panna ka tagaseina tapeedi, kuid meil ei jäänud seda piisavalt üle ning too tagasein oli omakorda igate pidi viltu, mistõttu oleks tapeedipanek korralik väljakutse olnud. Mis uude vaipa puutub, siis kuigi algul mõtlesime seda mitte teha, siis saime aru et esiteks too vana vaip oli ikka väga vana, teiseks ei sobinud selle värv üldse uue toaga ning kolmandaks, ma ei tea, mis too eelmine omanik selles toas tegi, kuid vaipa oli mitmest kohast lõigatud, kohati lihtsalt ka korralikud lahmakad välja ning too nägi väga räsitud välja. Uus vaip pandi maha oktoobri lõpus (töö oli väga kiire ja korralik) ning samal õhtul tõime Noorhärraga ka renoveeritud riiulid tuppa, et mänguasjad kolitoast (tulevane beebituba) tagasi tuua. Miku pani samal õhtul ka uue voodi kokku, seega reaalselt kolis Noorhärra oma tuppa tagasi juba enne sünnat*.

Mina loen, et tema tuba sain lõplikult valmis novembri keskel, kui riidekapp (otsin sinna veel lisariiuli) ja raamaturiiul üles said ja kõik tema asjad oma kohtadele kolisid. Viimane viivitus tuli sellest, et ma tahtsin kindlasti saada neid esemeid Ikeast, kuid siinmail on korralikud tarneprobleemid ja enamus eksemplare, mis mulle meeldis ja mõõtudelt mahtunud oleks, olid väljamüüdud. Lõpuks ma lihtsalt läksin ja veetsin ühe päeva Ikeas eesmärgiga saada mõlema lapse tuppa kõik suured mööbliesemed. Mul vedas, ma sain kõik asjad ning nokitsesin ise ka kokku panna. Mikul on mind mitu korda maa põhja kirunud kui Ikeast mööblit ostan, sest keegi peab selle ka kokku panema 😀 See ei ole kindlasti raske töö, kuid siiani on kuidagi juhtunud, et kokkupanekuboss on just tema. No seekord ma siis võtsin ise ohjad (ja juhised) enda kätte ning hakkasin esimese asjana Noorhärra riidekappi kokku panema. Jep, see võttis mul kauem aega, sest mul läks aega arusaamaks juhistest ja noh ma suutsin tagapaneeli naelu korralikult viltu sisse lüüa, mistõttu veetsin aega parendustäid tehes ja kapp on ikkagi rikutud (a hea oli, et meil valget värvi leidus ja ma oma vead konkreetselt kinni mätsisin), kuid tehtud see sai.

Mina olen isiklikult lõpptulemusega rahul ja seda on kindlasti ka Noorhärra. kui ma saaks midagi teisiti teha, siis võtaks rohkem aega renoveerimiseks ning vahetaks nii akna kui laseks seintel täispahtelduse teha. Samuti telliks väiksema voodi ja vahetaks voodi ning riidekapi asukohad. Kusjuures, tolle liumäe osa võtsime juba paar nädalat hiljem maha, sest ega see väga kasutust leidnud ja võttis pigem niisama asjatut ruumi. Ma nüüd ootan õiget hetke, et need piraadikaunistused ka maha võtta, sest no ei sobi ju kuidagi sinna tuppa 😀 Kuna Noorhärra tuba oli kangelaste temaatiline, siis sai ta sünnaks suure kangelaste postri ja Ämblimehe öölambi, sobis kui valatult. Hetkel on tema lemmik just too voodialune peidik, sest sättisin tema eelmise madratsi sinna selle mõttega, et oleks pehmem mängida ja vajadusel saab keegi sõpradest seal magada kui ööseks tuleb, aga Noorhärra on ise sujuvalt viimased nädalad seal maganud 🙂

*Kui ma algul mõtlesin, et mis see siis ära ei ole lasta Noorhärral renoveeritavas toas edasi magada, siis pärast vana tapeedi mahavõtmist ei suutnud ma lasta tal nii koledas toas magada. Nii koliski ta oma voodiga meie tuppa ning kokku ööbis meie juures umbes kolm nädalat. Kitsas oli küll toas, aga saime hakkama.

Alustades uut aastat põletava küsimusega

Ma ei ela silmaklappidega ja jälgin päris paljusid (pool)kuulsaid avalikuelu ja sotsiaalmeedia tegelasi ja eks on paljud meist tähele pannud, et mitte ainult sel aastal, vaid pigem üldse viimastel aastatel, on mitmed tegelased oma kaaslasest lahku läinud. Kui nüüd päris aus olla, siis ma kahtlustan, et selliseid paare on veel, kes pole jõudnud kapist välja tulla 🙂 Ikka juhtub, et inimesed ei sobi ühel või teisel põhjusel, kuid mulle on silma jäänud üks päris ühine joon – nimelt inimesed hakkavad ennast järsku leidma, seavad enda esimeseks, pühenduvad endale. Muidugi tore ja eks enda mina võibki suhtesse ja pereellu ära kaotada, kuid ma ei saa aru, kuidas see mina ise nüüd järsku nii tähtsaks muutub, et ta konkreetselt lõhub pere? Kas ennast ei saa uuesti leida niimoodi, et pereelu ei kannata? Milles on lapsed süüdi, et neilt võetakse terviklikuna toimiv pere? Ma usun, et asi on pigem minus, ei kindlasti on minus, et ma ei saa sellest aru, aga kas ei ole pigem see enese leidmine ja enesele elamine natuke liiga egoistlik? Ma olen nõus, et ennast võibki mingil hetkel ära kaotada ning sellisel juhul ei ole üldse imelik pühendudagi mõneks ajaks enda uuesti leidmisele, et siis edasi elada tasakaalus enda ja pereeluga. Kuid miks peab aastaid üles ehitatud pereelu nii lõplikult pikalt saatma?

Ma austan inimesi, kes julgevad tunnistada, et pereelu/lapsed ei ole nende jaoks. Peab olema ikka väga julge, et sellist asja tunnistada, eriti naisterahvaste poolt. Ja kui need inimesed seavad ennast ja oma vajadusi kõige esimeseks, siis pole siin ju miskit öelda, sest nad nö ei tee endast sõltuvatele ja/või neile lootvatele inimesele liiga. Aga kuidas saab olla, et sa kohtad kedagi, te loote pere ja siis sa avastad, et oih … see elu sellisel kujul ei ole ikka mulle. Kas siis sellist asja enne ei mõeldud, et suhte alguse idüll ei jää igavesti kestma ja aastate möödudes tulebki ka enda suhte püsima jäämise nimel tegutseda, mitte lasta tal minna. Samamoodi, kas ei suudeta olla paindlikumad, teineteisega rääkida, üksteist täiendada ja rong nö rööbastele tagasi tõmmata? Meie oleme Mikuga koos olnud kaheksa aastat ja meil mõlemal on olnud hetki, kus mõttes pakime kohvreid ja läheme. Ja oi kui palju kordi oleme tunnistanud teineteisele, et oleme enda mina kaotanud. Siiani on aidanud see, et võimaldamegi teineteisele üksinda akude laadimist ja see päriselt aitab. Või olemegi palunud abi lapsehoidmisel ja koos midagi teinud. Suhe ei saagi olla ju aastaid üks suur idüll 24/7. Paratamatult jääb mulje, et enda vaimse poolega tegelemine tähendab tegelikult sisemise ego nuumamist olenemata, kui väikesed hinged sellest negatiivselt mõjutatud saavad. Kahju 😦

Aasta 2021

Vaatamata sellele, et koroona möllas täiega edasi, loen mina lõppevat aastat pigem edukaks. Tänu viirusele ei saanud me nii palju rännata, kui oleks tahtnud ning samuti ei saanud inimesed meile külla tulla (nt praegu peaks mu vanemad meil külas olema, kuid pidime selle reisi suhteliselt viimasel hetkel järgmisesse aastasse lükkama) ent me siiski saime Noorhärraga suvel Eestis olla. Viirus oli koguaeg olemas ja sellest kuulis endiselt nii söögi alla kui söögi peale (ehk põhjus miks ei jälgi me juba ammu pikalt uudiseid), kuid ometi oli see justkui rohkem normaalne osa igapäeva eluolust. Ju siis oleme ühiskonnana hakanud selle olemasolu ja kaasatoovate ebamugavustega rohkem ära harjuma …

Vaadates tagasi viimasele aastale, siis esimesena meenub majaga seonduv saaga, just kogu bürokraatiline pool, palju vaikimist meie advokaatide poolt, kohutavalt suur survestamine (eriti viimasel kuul) müüja poolt, viimase hetke rahalised komistuskivid ning eriti alatud viimase hetke trikid müüja poolt. Ometi saime endid mai lõpuks lugeda majaomanikeks ning kolisime oma päris koju. Ma ei hakka salgama, et majas on vaja tunduvalt rohkem tööd teha, kui esialgu tundus ja kohati mulle tundub, et meid peteti maja olukorra osas (ehk mugavalt ei räägitud asjadest kuidas on, vaid vastati minimaalselt esitatud küsimustele), kuid eks õpime ise oma vigadest ja näeme rohkem vaeva, et maja saaks mõnusalt hubane ja meielik. Suvel pigem nautisimegi uut elukohta ja ümbrust ning alles sügisel hakkasime rohkem renoveerimisega tegelema. Nii Noorhärra kui Piiga toad said värskenduse (mõlema toa uuenduse kohta on ka postitused tulemas, millalgi) ning hakkasime tegema plaane, millised suured tööd on vaja 2022 kevad/suvi lõpetada. Üheks suureks väljakutseks saab maja soojaks tegemine, sest hetkel ei pea ta üldse sooja ning meie küttearved on ikka keskmisest kõrgemad. Ja nii palju kui me midagi majas ette võtsime, saime üha rohkem kinnitust, et eelmine omanik ei hoolitsenud kahjuks selle maja eest kohe üldse.

Kevad tõi kaasa ka uudise neljanda pereliikme lisandumisest. Need kaks triipu lasid end kauem oodata, kui Noorhärraga; kogu rasedus oli teistsugune (olin palju tujukam ja emotsionaalsem, juba poole raseduse peal tundsin, et olen liiga tihti füüsiliselt väsinud, ometi raseduse lõpus muutusin palju toimekamaks ja aktiivsemaks), kuid päädis palju kiirema sünnitusega, mis pani mulle riukaliku mõtte pähe, et kui kõik sünnitused nii kiirelt ja positiivselt lõpeks, võiks neid mudilasi veel paar tükki saada. Siiski siiski jääb Piiga meie viimaseks järglaseks, kuna meil on kaks tervet ja toredat last, meil on omad eesmärgid seatud mille poole püüelda ning paratamatult ei julgeks enam riskida, et kas sünnib terve laps just ka meie vanusele mõeldes. Ma juba raiskasin liiga palju närvirakke sel aastal muretsedes, kas Piiga on ikka kõik korras 😀

Tööalaselt hakkas aasta paljulubavalt ent juba kevadel oli selge, et asjad ei kulge päris nii, nagu ma lootsin või mulle algul lubati. Ma hakkasin enda professionaalses pädevuses kahtlema ning liigagi tihti tundsin, et tahaks lihtsalt arvuti kinni panna ja seda enam mitte avada. Seda enam ootasin ka emapuhkuse algust, sest tundsin vajadust oma tööst teha paus, et mõelda kuidas edasi ja mis suunas ennast arendama hakata. Ühelt poolt survestab firma mind kindlas suunas, mina ise eelistaks teist suunda ning mulle käib hetkel kohutavalt närvidele firma poliitika pidevalt pushida inimesi arenema, uusi eesmärke seadma. Miks ei võiks ma nautida paar aastat seda mida teen, vaid pean otsima uusi väljakutseid ja arendamist vajavaid oskusi?

Ja Noorhärrast sai kui koolilaps. Ma küll võrdleks seda pigem Eesti mõistes lasteaia viimase aasta ja eelkooli seguga, kuid siinmail käib ta koolis. Jällegi mina emana pabistasin ilmselt palju rohkem, kuidas kõik sujub, sest Noorhärra ise on küll nagu kala vees olnud. Meil on vist olnud ainult paar hommikut, kus ta moka otsast ütleb, et ei taha minna kooli, kuid siiski paneb end ilusti riidesse ja koos me sinna jalutame. Detsembris oli ka õpetaja kohtumine, kus selgus et lugemise ja tähtede äratundmisega peame veidike tööd tegema, kuid matemaatikas ja igasuguses ehitamises/loomises on Noorhärra väga osav. Novembris panime ta ka ujumistrenni, sest see laps lihtsalt armastab vett ja ilmselt käiks basseinis iga päev kui vaid saaks. Me ju suvelgi käisime pea iga õhtu korraks rannas, et ta saaks seal plätserdada.

Seega, minua jaoks oli 2021 küll kokkuvõtvalt hea aasta. Muidugi oli probleeme, kuid need said kõik lahenduse ning pigem jääb kogu aasta meelde positiivselt.

Imelik tendents

Minu jaoks on Inglismaa hästi tarbimisele ja ostlemisele suunatud ühiskond. Ühelt poolt hea, et on olemas igas hinnaklassis esemeid müüvaid poode, kuid teisalt soodustab see minu silmis üle tarbimist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis panin sel sügisel tähele mitut juhtumit, kus mingi tähtpäeva jaoks müüakse asju kuid ja kuid varem, aga kui sa õigel päeval poodi tahad minna seda sama asja ostma, ei ole midagi mitte kuskil.

Näite 1 – Halloweenmagus. Leppisime Miku õega kokku, et teeme 31. oktoobril pisikese pereringis istumine/Halloweeni peo ja meie pidime tooma magusat lauale. Ülesanne jumalast lihtne, sest poed uputasid juba umbes kuuke erinevatest Halloweeni kaunistustega magusatest ampsudest ehk dekoratsioonid olid hästi värvikirevad ja samas õudsad. 31. oktoober oli sel aastal pühapäev, mistõttu mina plaanisin asjad osta paar päeva enne ent kuna meil oli päris palju tegemist, siis ma ei jõudnud poodi enne kui 31. oktoobri hommikul. Ja mitte üheski suures poes ei olnud enam Halloweeni teemalisi maiusi. Oleks siis näiteks ühes poes nii, aga ma käisin mitmes suuremas ja väiksemas poes. Lõpuks ostsingi kõige tavalisemad maiused, kuigi nt pagariärist oleks saanud väga vinged temaatilised ampsud.

Näide 2 – advendikalender. Jällegi, nägin neid poodides nädalaid varem, juba novembri alguses, aga tundus nagu nadi need juba kuu ette ära osta. Seda enam, et tahtsin sellise pildiga, mis Noorhärrale meeldib ja ta ise oleks välja valinud. Samas ei saanud temaga koos poes olles ostu ka teha, sest siis oleks ta nagu uni iga päev peale käinud, et kas nüüd võib kalendri avada. Lihtsalt enda närvirakkude huvides tundus mõistlikum see ost üksinda sooritada. Muidugi oli mul meelest läinud kalender 1ks detsembriks osta ja nii ma paanikas tollel hommikul poodi läksin. Ma käisin lõpuks 8(!) poodi, erinevates suurustes, läbi, kuniks leidsin selle pisikesest kohalikust nurgapoest. Suured toidupoed olid jällegi neist tühjaks ostetud 😀

Näide 3 – jõulunäksid. Meil oli Miku vanematega kokkulepe, et meie toome jõululauale magusat ja näksi (ehk juustuvalik ja soolased küpsised, pasteet, moos jne). Kuna ma olin toidupoes käinud teisipäeval ja magusa ära ostnud (profiteroolide torni, sest ma olin kindel, et kui ma seda ära ei osta, siis õigeks päevaks ei jagu meile midagi ostmiseks), siis otsustasime soolased snäkid päev enne osta. Miku käis poes ja ütles, et täielik hullumaja oli (ei mingit üllatust) ja kõik tavalised juustuvalikute komplektid olid otsas, pasteedid otsas, moosid otsas, soolased küpsised peaaegu otsas – ta sai vaid mõned juustud eraldi, küpsised ja lihavaliku. Meil kummalgi ei olnud enam energiat kuhugi suurde poodi minna, seega sel korral otsustasime kohaliku külapoe kasuks ning meie õnneks olid selles poes kõik asjad olemas, oleksime võinud kohe nende manu minna. Ja profiteroolidetorni müüsid ka 😀

Müstika ongi minu jaoks see, et kuidas nii järsku saavad asjad kõik otsa ja kas poed ei varugi veidike rohkem, et ka õigel päeval saaksid (viimasel minutil) ostlejad endale vajaliku. Eriti kui tegu on toiduasjadega, siis ju ei taha neid väga palju ette ka varuda, sest võivad pahaks minna. Ma saan aru, et osalt ongi asi ka minus, kes ma ei varu asju ette ära, kuid poes ju peaksid ka teadma ja oma analüüse tegema, et inimesed ostavad asju, ka viimasel hetkel, ja nad jäävad lihtsalt potensiaalselt kasumist ilma.

Sinine esmaspäeva hommik värvus roosaks

Ma ei teagi, millisest otsast seda postitust alustada, kuid nii hea rõõm on tõdeda, et oleme nüüd päris mitu mitu päeva olnud neljaliikmeline perekond. Sõnakuulelik Piiga ootas ilusti ära, milla isal lõpeb kohustulsik eneseisolatsioon tänu koroona põdemisele ning otsustas, et sünnitähtaeg on just see kõige parem päev üldse meie perega liitumiseks 🙂 Oh ma tean, ma kriban mõned märkmed kuidas meid pärast viimati kirjutatud arstivisiite jälgimisel hoiti ja kuidas kõik Piiga sünniga päädis.

Ehk, viimati kirjutasin oma arstiseiklusest siin kui olin seal 30. nädala kandis rase. Pärast viimast arstide külastust septembri lõpus oli umbes kuu aega vaikus, kuniks läksin ÄE juurde kontrolli oktoobri lõpus. Selle ajani mõõtsin veresuhkrut päris kaootiliselt, sest mulle jäi mulje, et midagi hullu lahti pole (tõlge endale – ei ole mingit diabeeti) ning numbrid olid üldjuhul korras. ÄE külastus oli ka rahulik ning kõik näidud OK, kuid temas tekitas veidike segadust, et mind ei oldud nö diabeedikute nimekirjast maha võetud ja talle vastavasisulist kirja saadetud ent samas minule oli jäänud mulje, et ma ei ole enam diabeedik. Lisaks, ei olnud ma saanud mingeid kirju uute arstiaegade kohta, seega mina olin jumala rahulik ja ei osanud paanikat tekitada. Tollel kohtumisel ÄEga mõõdeti jälle mu kõhtu ning saadi palju realistlikum mõõde, kuid kuna too asendaja oli oma mõõduga korralikult puuse pannud ja nüüdse mõõduga oli vahe ikkagi korralik, siis üllatus üllatus, oli vaja mind UHsse saata. Selle vastu mul midagi ei olnud, sest kuigi ma olin suht vana rahu ise diabeedi mõttes, siis muidu ikkagi pabistasin, et kas beebiga on kõik ok ning lisa UHd olid justkui viis mulle kinnitamaks, et beebiga on kõik korras. Üllatuslikult sai ÄE UH aja juba paari päeva pärast, kuid sinna ma tegelikult ei jõudnudki. Nimelt oli Inglismaal just koolivaheaeg ja Noorhärra minuga kodus. Lisaks kuna see kohtumine organiseeriti nii viimasel minutil, ei olnud minul võimalus Noorhärrat kellegi juurde hoidmiseks viia ja pidin ta endaga kaasa võtma. Haiglas olid küll sildid üleval, et lapsed ei tohi UHsse kaasa tulla tänu ühe viiruse levikule, kuid ma lootsin arstide mõistlikkusele, mida sel korral ei tulnud. Nii orgunnisingi UH järgmisesse nädalasse ja samale päevale kui ÄE oli mulle diabeedikohtumise pannud.

Niimoodi jõuame novembri algusesse ning tollel kohtumisel oli minu jaoks natuke väga imeliku alatooniga kokkuvõtted arstide poolt. Nimelt UH näitas, et beebi on keskmise suurusega ning liigub 3.5kg sünnikaalu graafikus. Ometi selgus diabeediarstiga rääkides, et mulle oldi ikkagi septembris diagnoos pandud, mis tuli kergelt halva üllatusena. Kuna mul ei olnud oma näitude raamatut kaasas (sest näidud, mida aegajalt võtnud olin, olid korras ja minu arusaamist mööda diagnoosi ei pandud), anti mulle uus raamat ning loeti sõnad peale, et pean raseduse lõpuni igapäevaselt veresuhkrut mõõtma ja kui ongi midagi näitudes valesti, pannakse kohe rohud peale. Argh, ma olin suhteliselt pahane, et MILLEKS mulle seda diagnoosi peale surutakse nagu MILLEKS?!?!? Oli ju näha, et beebi kasv on normis, mina suudan oma veresuhkrut toitumisega jälgida, aga nemad ikka tahavad mulle keemiat peale suruda :S Olin nii pahane ja vihane arstide peale, et läksin ja ostsin endale lohutuseks shokolaadi 😀 😀 😀 Novembri keskel oli uus ÄE kohtumine, mille esimene kord ära unustasin ja teine kord ilusti kohale läksin. Jällegi, kõik näidud korras, praktikant kuulas seekord ka südamelööke ning ÄE katsus beebi asetust (ta oli juba pikalt olnud õiges asendis, mis oli ainult hea). Leppisime kokku ka uue kohtumise 29ndaks novembriks, millest pidin osa võtma juhul kui vahepeal ei ole sünnitama läinud 😀

24 november oli uus UH ja diabeediarsti kohtumine ning sel korral selgus, et beebi oli läbi teinud kasvuspurdi ja liikus nüüd 4kg sünnikaalu graafikus. Iseenesest beebid ju läbivadki kasvuspurdi viimasel kuul ent ometi, mida nägi diabeediarst – et see on kõik diabeedist tingitud ning tahtis mulle esilekutsumise aja kirja panna. Üleüldse, ei saa ma aru, mis maagiline number see 4kg siinmail on, millest suuremaks ei taheta väga beebil lasta kasvada. Ja ega ju keegi teagi täpselt KUI suur beebi on, sest ka UH võib valetada suurusega nii ühele kui teisele poole. Igatahes, ütlesin kohe diabeediarstile, et ma heameelega ei jookseks kohe esilekutsumisele just tänu eelmise korra halvale sünnituskogemusele. Minu õnneks võttis mind tol korral vastu arst, kellega olin mitu korda enne ka kohtunud ja kes oli suhteliselt mõistlik ning arusaaja. Arutasime minu erinevaid võimalusi ning ta oli täitsa nõus ootama vähemalt tähtajani ära enne kui hakkame uuesti esilekutsumist arutama. Ütleme nii, et kui ma ei oleks tähtajal sünnitanud, siis ilmselt oleks lõpuks ka esilekutsumisega nõustunud, kuid eelkõige just selle mõttega, et see oleks beebile parim (mitte arstide seljataguse kaitsmiseks). Kuigi sinnamaani oli suhteliselt kindel, et mul ei ole mingit diabeeti, siis kui sulle ikka koguaeg seda raiutakse, hakad lõpuks endast pisut kahtlema ka. Et aga natukenegi kiirendada sünnitustegevuse algust, kuna olin selleks hetkeks juba natuke valusid ebaregulaarselt kogenud, otsustasime, et kui lähen 29. ÄE vastuvõtule, lasen teha sweepi, kui see ei aita, siis teeme teise sweepo uuel kohtumisel UHs ning kui see ka ei aita, siis ilmselt on esilekutsumine. Uus UH määrati täpselt tähtajale.

No ja siis tuli too koroona meie majapidamisse, mis tähendas, et isolatsiooninõude tõttu ei läinud ma ÄE kohtumisele 29ndal ja ei saanud sweepi. Samuti võtsin igasugustes tegemistes mitu sammu rahulikult, et jumala eest mitte sünnitustegevust alustada 😀 Isegi Noorhärraga liikusime kooli ja kodu vahet ainult autoga. Aga nagu juba ütlesin, siis Piiga oli sõnakuulelik ja too isolatsiooniperiood oli täielik vaikus. Esimene ametlik päev isolatsioonist väljas oli 5 detsember. Mina käisin tegelikult juba 4ndal Noorhärraga jalutamas (sest tegin igapäevaselt koduteste ja need olid kõik negatiivsed ja no ei suutnud enam nelja seina vahel istuda) ning sama päeva õhtul käisin üksi pikal tiirul. Kuna vabadus terendas, siis tahtsin ikkagi ise maksimaalselt teha, et sünnitus algaks naturaalselt. Jõudsime isegi Mikuga käia jalutamas ja treppipidi ronimas ning einestasime pubis, kus ma sõin vabatahtlikult päris vürtsikat rooga. Samuti sõin mitu päeva jutti ananassi ning tegin harjutusi võimlemispallil. Mitte miski siiski ei paistnud mõjuvat ning mina olin juba valmis, et kui läheme 40.nädala UHsse, tehakse mulle seal sweep ja paneme esilekutsumise kirja. Praegu mõtlen, et tegelikult oli koroonaisolatsioon justkui hingeõnnistus, sest meditsiin ei saanud sekkuda asjade loomulikku käiku ja ilmselt seda just Piigal vaja oligi. Ja kes teab kui sweep oleks toiminud ja sünnitustegevus alanud, äkki oleks seda ikkagi mingil määral esilekutsumisena võetud ja mind sünnitusel rangemalt koheldud?!?!

Ja siis tähtpäeva hommikul hakkas trall pihta 🙂 Tegelikult olin öösel läbi une juba tundnud paari valusööstu, kuid ei arvanud neist miskit. Esimene valu, mis üles äratas, oli 5:40, järgmine 6:10 ja siis 6:20. Pärast seda ärkasin üles, sest äratuskell oleks niikuinii varsti tirisema hakanud, ning alustasin hommikuste toimetustega. Kui aus olla, siis ma ei arvanud, et lähen sünnitama või et asjalood eskaleeruvad nii kiirelt nagu nad eskaleerusid, sest eelmine sünnitus oli kõike muud kui kiire. Igatahes, valusid üle hingates, saatsin Noorhärra kooli ning umbes 8 aeg hakkasin tuhusid mõõtma, need olid keskmiselt 40 sekki pikad ja kordusid 3 minuti tagant. Ise oleksin ilmselt kodus pikemalt olnud, aga kuna viimaseid valusid hingasin juba häälega üle, ütles Miku et äkki läheks haiglasse. Igaks juhuks helistasin neile ka ette ning sealt tuli kohene korraldus sõitma hakata 😀 Ma ei tahtnud üldse autosse istuda, sest noh valus oli, eriti istudes. Kodus ju olin ainult püsti ning valude aeg nõjatusin mööbli najale. Samas autosõit oli täitsa ok, sest lasin enda istme pool lamavasse asendisse. Kohale jõudsime umbes 9:40 ning parklast kõndisin haiglasse veel ise, vahepeal peatusi tehes ning olin üllatunud kui vaikne seal kõik oli. Ülevaatusruumis pandi mulle monitor külge, et beebi südametegevust jälgida ning mulle öeldi, et saan haiglasse jääda vaid juhul kui avatust on vähemalt 4cm. Ei teagi, kas Piiga kuulis seda juttu aga vot siis hakkasid valud vaikselt ägenema ning selgus, et mul on 5-6cm avatust ning läheb sünnitustuppa sõiduks. Sinna viidi mind juba ratastoolis, kuna valud tulid peale üha kiiremini ja tugevamalt. Mulle tohutult meeldis, et sünnitust vastuvõtnud ämmakad olid hästi mõistlikud ja toetavad ning austasid minu kui sünnitaja soove. Näiteks ei tahtnud ma mingil juhul minna voodile istukile vaid tahtsin seista põrandal ja voodile nõjatuda. Niimoodi suutsin neile u 10:40 veed põrandale pressida 😀 Edasi lubati mul põlvitada voodil (kusjuures, jumala mugav asend) ning alles päris viimases lõpus soovitati seljale keerata, sest beebi ei tahtnud mingil põhjusel tulla. Nüüd ma tean, et asi oli minu kogenematuses, sest esiteks ma kartsin täie rauaga pressida (sest mul oli hirm ennast alt katki pressida) ja teiseks ma ei saanud algul aru, et mitte kõikide valudega ei pea pressima, vaid nende kõige tugevamatega. Pole mõtet pressida, kui valu on ülehingatav, sest siis ainult väsitasin ennast. Ahjaa, ja kõige suurem abi oli ikkagi see, kui ämmakas konkreetselt vajutas näpuga kohta, kuhu ma pressima pean, sest siis ma sain kohe aru, mida teha vaja 😀 Igatahes, lõpus selili olles hakkasid asjad edenema ning pärast korralikke valusid (kõige hullem valu üldse on see, kui pool beebi pead on väljas ja sa ootad järgmist tuhu, et pea lõplikult välja pressida) sündis Piiga. Sünniajaks 12:34, APGR 9-9-10, kaal 3.8kg ja pikkus 49cm. Sündides pandi ta kohe minu rinnale ja Miku sai hiljem nabanööri läbi lõigata. Haiglas veetsime kokku ühe öö praeguseks hakkab vaikselt normaalne elurütm paika loksuma.

Piiga sünnituskogemus oli hoopis midagi muud kui Noorhärraga, ikka kõik läks hoopis teistpidi, ainult heas mõttes ning mina tunnen, et see miski, mis eelmine kord poole jäi, sai seekord lõpetatud. Ma sünnitasin ise beebi, ma ei kasutanud valuvaigisteid (paar korda hingasin naerugaasi), sain vaid paar ilupistet ning ei olnud meil vaja ka arstide abi. Kogu sünnitus oli kiire ja valus ent minul sellega seoses vaid positiivsed emotsioonid. Ma taastusin füüsiliselt kindlasti palju paremini kui eelmine kord ning nagu Mikuga arutasime, siis oleme mõlemad palju rahulikumad ja enesekindlamad lapsevanemad kui viis aastat tagasi. Eks see rahulikkus väljendub ka Piigas, kes üldiselt kas magab või on vaikne ja uurib ilma. Ainukesed korrad kui ta häält teeb on mähkmete või riiete vahetusel. No ja Noorhärrast ma ei hakka rääkima, tema on ikka väga uhke suur vend, tahab pidevalt beebit sülle ja õues vankrit lükata.

Koroona vingerpuss

Miku käib meil tööl niimoodi, et 7 päevavahetust, 3 vaba päeva, 7 öövahetust ja 4 vaba päeva. Neljapäeval läks ta esimesse öövahetusse ning kurtis vahetult enne minekut, et enesetunne ei ole kõige parem. Eks gripp ja muud viirused liiguvad ringi, seega väga tõsist paanikat me sellest ei tekitanud. Reedel olid mul omad asjaajamised ning olin enamus päevast ära kuniks Noorhärra koolist koju tõin. Miku oli enamus päeva voodis, sest puhkas tööst pluss enesetunne paremaks ei läinud. Reede öövahetusse minnes lootis ta kiiret tundide möödumist, et laupäeval end välja magada. Ta sai olla tööl umbes paar tundi, kui saatis mulle pildi, et tegid töökaaslasega koroona lateral flow testi (LFT) ja see osutus positiivseks. Samas koju ei saanud nad tulla, kuna firmal ei olnud lihtsalt asendajaid saata. Inglismaa reeglite järgi peab inimene positiivse LFT saamisel end kirja panema PCR testile, mida ta ka tegi ning sai aja juba järgmiseks päevaks. Mina panin endale samuti aja, igaks juhuks, sest olen ju vaktsineerimata ja ei tahaks väga mask ees sünnitama minna.

Laupäeva hommikul tegin igaks juhuks ise LFT testi ka kodus ning see osutus negatiivseks. Ma ei olnud selles väga üllatunud, kuna mu enesetunne on hea ning mingeid haiguse sümptomeid ei esinenud. Noorhärrale me PCR testi ei hakanud kirja panema, kuna ta on alaealine ning ei peaks niiehknaa isolatsioonis olema ja saab koolis käia. Mina olen vaktsineerimata ja kuigi minu LFT test osutus negatiivseks, peaksin Mikuga sama kaua isolatsioonis olema. Seega meie ainuke lootus oli, et Miku LFT tulemus oli valepositiivne. Testid saime laupäeval ilusti antud ning pühapäeva varahommikul sain mina teate, et ka minu PCR test on negatiivne. Miku tulemus oli siiski positiivne, mis arvestades seda, et peaksin iga hetk sünnitama minema, muutis eluolu veidike keeruliseks.

Olenemata kas mina olen negatiivne või positiivne, siis sünnitama saan ma minna ikkagi. Ma ei ole kindel, kas siin haiglas tehakse koroonatest sünnitusmajas või ei, aga pigem arvan, et tehakse. Kuna Miku on positiivne, siis hetkel tema minuga kaasa tulla ei saa, vaid peab olema isolatsioonis kuni 5. detsembri õhtuni. Pärast seda ta saaks tulla, sest siis saadetakse läbipõdenule tunnistus, et ta on just koroonas olnud, kuid enam ei ole nakkav. Ehk kui Piiga otsustab sel nädalal tulla, jääb Miku suure tõenäosusega oma teise lapse sünnist ilma. Ja mina oma tugiisikust. Muidugi on meil plaan B valmis, ehk kui tegudeks lähebki, viib Miku ema mu haiglasse ja jääb ka kohapeale kui vaja ja mina tahan. Praegu aga hoiame kõik näpud ja varbad ristis (mina jalad ka), et Piiga veel tulema ei hakkaks.

Mis Noorhärrasse puutub, siis reeglite järgi on ta alaealine ja isolatsiooni jääma ei pea ehk võiks vabalt koolis edasi käia. Minu jaoks tundub see kummaline, arvestades kuidas rõhutatakse, KUI nakkav viirus on ja et kuigi lapsed võivad selle kergemalt läbi põdeda, siis viiruse edasikandjad võivad nad ikka olla, meil aga on hetkel koroonapositiivne majapidamises. Seetõttu tegime eile õhtul temale ka LFT testi, mis osutus negatiivseks. Kuna aga on selgunud, et LFT ostub positiivseks pigem juhul, kui sul on viirus kehas olnud juba pikemat aega ning selle aja jooksul võid sa siiski nakkusohtlik olla, otsustasin ta täna koju jätta ja minna ka PCR testi tegema. Temalt proovi saamine on muidugi paras tsirkus, seega saab lõbus olema :S

Arutlesime omavahel ka, et kuidas see on võimalik, et Miku, kes on korralikult vaktsineerimiskuuri läbi teinud, korjas viiruse üles, samas kui mina ja Noorhärra ei ole vaktsineeritud ja oleme korras (ptüi-ptüi-ptüi). Noorhärral on küll köha, aga see on tal olnud vahelduva eduga juba mitu kuud ja nii palju kui oleme teda aegajalt testinud (nii LFT kui PCR), on ta alati negatiivne olnud. Hakka või kahtlustama uusi vanenõuteooriaid 😀 Miku enesetunne on iseenesest nagu gripipuhul ikka või nagu ta ise naljatades ütleb, on tal manflu 🙂 Positiivse kohapealt muutsime maja eile palju jõuluhõngulisemaks. Mulle oli seda eriti vaja, sest hommikuste uudiste valguses ma lihtsalt vajasin midagi ilusat oma ellu. Seega on meil elutoas ehitud kuusk ning telekatoas jõululambikesed. Lisaks avastasin, et olen ostnud hästi palju pisikesi plastikkuulikesi, mis on megakerged ning sobivad ideaalselt toataimedele eheteks rippuma. Lisasin taimede kõrvale veel dekoratiivküünla ning tulukesega jõuludekoratsiooni (mida olen samuti päris mitmeid ostnud) ning sai päris ilus see koduke. Ja tundub, et olen viimastel aastatel ikka pärisk korralikult dekoratsioone ostnud, et vist ei olegi midagi uut sel aastal vaja. Rõhutan sõna VIST, sest poed on jälle ilusaid kuulikesi ja ornamendikesi täis …