Noorhärra oli haige

Njah, pea üle aasta saime niimoodi hakkama, et Noorhärra oli suht terve poiss. Eks aegajalt ikka tatti lippas või tuli natuke rohkem köhatust, teinekord oli veidike palavikku (ma süüdistan selles hambaid), kuid suures plaanis oli ta terve laps. Noh väljaarvatud see inimese suu-käe-jalataud, mille ta sügisel kuskilt üles korjas ja ka suht valutult möödus. Lihtsalt nakkuse mitte edasi andmise huvides olime kodused. Pole siis ime, et mind kerge paanika tabas nädalaalgul, et kuidas küll last ravida, sest noh … ta ei ole ju haige olnud ja mul ei ole olnud praktikat, mida tegema peab 😀

Varssavisse minekule eelnenud päeval hakkas ta vaikselt köhatama, kuid midagi erilist ma sellest ei arvanud. Läksime ikka oma reisile ja Noorhärra jäi vanaemaga koju. Reede hommikupoolik oli isegi vist OK, sest nad käisid veel õues mängimas ja puha. Aga siis tõusis tal korralik palavik (meie termomeeter näitas muidugi aiateibad, seega numbrit ma ei tea, aga ta oli kuum) ja edasised päevad olid nad pigem tubased. Üldiselt oli ta suht loid, süüa ei tahtnud, vaid pigem magada. Ja mina muidugi maadlesin siis süümekatega, et näe milline ema, ise lööb lulli kui laps kodus haige. No vähemalt oli ta heades kätes. Pühapäeval, kui koju tulime, oli ta täitsa tibens-tobens, lihtsalt sülle tahtis palju.

Esmaspäeval käisime perearstil igaks juhuks ja selgus, et tal on siiski kerge kõrvapõletik vasakus kõrvas. Ma muidugi algul ei julenud üldsegi arstile minna, kuna viimane kord pm öeldi mulle, et ma käin asjata arsti aega raiskamas. See selleks. Arst kuulas ka tema hingamist (mis oli ok) ning vaatas suhu, kus oli veidike punane kurk. Raviks kirjutati meile antibjotsikuur ja lasteparatsetamooli. Nüüd näide Briti arstide asjatundlikusest – ütleb arst mulle, et antibjotsi anda vaid siis, kui ta veidi viril on!?!?! Ma nagu tean, et antibjotsi puhul tuleb kuur läbi teha, kui just ei teki vastunäidustusi. Seega omast tarkusest otsustasin ikkagi, et teeme kuuri läbi, isegi kui tal näiliselt parem on. Paar päeva hiljem lugesin ravimi pudelit, et “kuur igaljuhul läbi teha ja katkestada kui tekib probleeme” … ja mida ütles mulle arst?

Nii me siis hakkasime pihta – hommikul, lõunal, õhtul antibjots; hommikul ja õhtul loostuslik köharohi; õhtuti sinepiga jalavann ja jalad ning rind hanerasvasalviga kokku. Hommikul, lõunal ja õhtul ninatühjendus (selle voolikuga, kus ühe otsa paned ninna ja teisega imed, mis väljaimetud tahab saada) ning Hummeli prits. Ja vajadusel 4 korda ööpäevas paratsetamooli. Kusjuures, palavik kadus juba teisipäevaga ära. Eile käisime mängumaal ja täna läks Noorhärra ka hoidu. Tatt küll lippab ja veits on köha, aga siinmail öeldakse, et kui palavikku ei ole ja laps sööb hästi ning on muidu normis, võib hoidu minna.

Aaa … miks ma sellest kirjutan … noh, ilmselt tegin endale kunagi karuteene sellega, et olen suht algusest peale viinud teda igapäevaselt õue jalutama, titeeas ta magas pigem vankris kui toas. Ja ikka üritame väljas käia iga päev, kui ilm vähegi lubab (loe: ei saja lausvihma). Nüüd haiguse ajal aga läks Noorhärra ilmselgelt peast ogaraks. Kujutate ette, et laps on toas istunus 5 päeva jutti, tal on kõik mängud mängitud, nurgad läbi tuuseldatud, ta vihjab emale, et oleks vaja õue minna, aga kurja ikka hoitakse toas. Ta konkreetselt vingus mul käte vahel ja oli rahul ainult A) aknalaual seistes B) trepist üles-alla vaarides C) vannitoas vetsupotile ronides või vetsupotti asju loopides D) telekat patsutades, telekapulti näppides. Isegi minu telefoniga mängimine oli juba nii eilane värk. Mul on hea meel, et ta terveks sai. Kuigi jah, see külmalaine, mis UK-d tabas, hoiab meid ikkagi pigem toas. Iseenesest on õues ok, aga tuul on liiga vali ja külm, et ma vabatahtlikult selle kätte läheks!

Advertisements

Varssavi, Poola

Käisime sel nädalavahetusel Mikuga Varssavis (funny fact – ma just guugeldasin, kas Varssavi kirjutatakse ühe või kage S-ga), reede varahommikul läksime ja täna lõunapaiku jõudsime tagasi. Noorhärra oli kodus vanaemaga. Eelkõige oli see reis sünnakingiks Mikule, kes täna sai aastakese vanemaks. Kuid tegelikult ikkagi mingil määral ka reis meile kahele – võimalus olla esimest korda pärast Noorhärra sündi kahekesi natuke pikemalt kui paar tundi. Kui aus olla, siis ahvatles meid eesootava reisi puhul kaks asja – võimalus segamatult nii kaua magada kui tahame ja võimalus teha seda mida tahame ja millal tahame.

Varssavis või Poolas üldse pole me kumbki enne käinud, mis oli ka üks kriteeriume sihtkoha valimisel. Linn oli ilus, nii palju kui me jõudsime ja pigem tahtsime külmas ringi konnata. Eks see külm ilm ole ka suhteline mõiste, sest kraadiklaas näitas vaid -5 ja päike oli suhteliselt soe. Aga kui sa oled juba harjunud, et aegajalt saab juba nii soojasid ilmasid, et käiakse ka T-särgi väel, siis noh -5 oli k******a külm 😀 Korra mõtlesime, et käime siis mõnes muuseumis, sest Varssavis tundub huvitavaid muuseume palju olema, kuid pigem tahtsime lihtsalt … olla ja lebotada. Samuti ei ole meil reisist mitte ühtegi pilti, on vaid meie jaoks need mõnusad hetked. Puhatud saime, süüa ja juua saime ka (ei ole üldse hea mõte pärast no pigem ikka üle kahe aastast pausi järsku korralikult veinitama kukkuda), linna nägime ja mis peamine – kindlasti tahaks tagasi minna. Ei ole see Poola midagi nii hull, kui minul oli juttude põhjal mulje jäänud.

Seda aga tahan öelda küll, et mul oli Varssavisse jõudes kuidagi nii kodune tunne. Vanalinn ei sarnanenud tegelikult üldse Tallinna omaga, oli värvilisem ja kuidagi võimsam. Kesklinn ja ülejäänud ehitised peale mõne modernse büroohoone jätsid jällegi sellise noh 80ndate mulje. Midagi sarnast kui hakata Riia lennujaamast kesklinna poole sõitma, selline natuke nagu räämas, aga samas mitte must, lihtsalt … kulunud. Näiteks väikeste toidupoodide aknad olid kaetud suurte toiduainete klepsudega, Tallinnas ju seda ei ole enam?!? Ja mäletate kunagi oli Tallinnas Viruväljaku all see tunnel, kus olid putkad igast odava träniga, kas on veel? Igatahes Varssavis on neid tunneleid päris mitu ja no kurja milline nostalgialaks jälle peale tuli. Ehk ma loodan, et kellelelgi liiga ei tee, kuid mina saabusin kui nö nõukaaega 🙂 Ja seda ainult heas ning nostalgilises mõttes. Ma nautisin igat hetke sellest. Ja ma ei ütle üldse, et Tallinn on nõukaaja peegeldus. Hoopis vastupidi ju. Lihtsalt … ma ei oska kirjeldada seda mõnusat ja sooja tunnet, mis minu sisse puges.

Ja mõned tähelepanekud

  • taksosõit Modlinist kesklinna ja tagasi on päris krõbeda hinnaga, isegi kui oled eelnevalt teinud uurimustööd ja see peaks olema suht taskukohane sõit. No meie maksime mõlema otsa eest topelt vastupidiselt internetis leitud infole.
  • raha võiks vahetada kuskil kesklinnas, mitte kindlasti lennujaamas (mida meie suutsime vältida) või kuskil vanalinnas (mille õnge meie läksime). Jäime selletõttu umbes 100-st kohalikust rahast ilma.
  • Toiduportsud on pigem suuremad. Näiteks käisime PizzaHutis ja hea oli, et mina väikese pizza võtsin, kuigi kartsin et äkki jään nälga. Miku nt ei suutnud enda suurt ära süüa, sest noh see oli suur!
  • Inglise keelega on nagu on, hotellis ja toitlustuskohtades räägiti hästi, kohalikkudes poodides pigem mitte. Taksojuhid olid ka pigem sellised, et tögasid paari sõna ja ülejäänud tegid kehakeeles selgeks. Ses suhtes on hea, et ma kunagi vene keelt õppisin, sest poola keel mingil määral sellele sarnaneb ja no vähemalt numbritest (hindadest) saab tänu sellele aru.

 

Kuidas leida tööd UK-s

Mõnevõrra ootamatult, samas asjade suhteliselt loogilise jätkuna olen tänaseks ametlikult töötu, sest augusti alguses sai tööandjale lahkumisavaldus antud, mis päris kiiresti ka rahuldati. Pikk jutt lühidalt – tööle naasmiseks tahtsin mõningasi tingimusi muuta, kuid mille muutmisega ei olnud ülemus üldse nõus ja pigem pikas perspektiivis oleks minu olukord halvenenud. Samas olime Mikuga koguaeg arvestanud võimalusega, et minu tingimusi ei rahuldata või isegi ei proovita astuda diskussiooni, siis on võimalik et pean üldsegi lahkuma. Mis ka juhtus. Niipalju ma oma sisetunnet usaldan, et peale lahkumise otsuse tegemist valdas mind mõnus kergendus- ja rahulolutunne. Ju siis oli see õige otsus, kuigi majanduslikult ootab meid ees nüüd pigem tume maa. Ega keegi ju täpselt tea, millal ja mis tingimustel ma tööle saan.

Aga kuidas siis saada UK-s tööle? Kui ma 2.5 aastat tagasi siia tulin, siis mul vedas kohutavalt. Eesootav sõbranna levitas oma tuttavate seas sõna, et olen tulemas, mis valdkonnas tööd otsin ja et võin koheselt alustada. Tema enda üks sõbrants võttis kuulda ja pakkus oma ülemusele mind assistendiks. Pärast kiiret vestlust mulle see koht anti ja sinna ma jäin. Kuigi peaks mainima, et seal töötamine ja just rahulolu kohaga on olnud sama suurte tõusude ja mõõnadega, kui kõige kõrgem ameerikamägi 😀 Mäletan, et enne UK-sse minemist tegin ise palju eeltööd ja otsisin kohti, kandideerisin jne kuid ühendust ei võtnud minuga keegi. Ilmselt mängis siis rolli see, et ma ei olnud veel reaalselt riigis olemas ja no kui tõsiselt sa ikka võtad võõra inimese kandideerimist, kui tal ei ole kohalikku aadressi ega isegi telefoninumbrit.

Seekord olen natuke teadlikum, kuigi tean juba ette, vaeva peab ikkagi kõvasti nägema. Samal päeval kui sa otsus lahkuda tehtud, külastasin kohalikku tööagentuuri. Seal rääkisin ühe tütarlapsega, kellele hiljem saatsin oma CV ja olen paar korda uurinud, kas midagi on pakuda. Siiani ei ole midagi olnud. Siis, uuendasin oma CV-d ühel populaarseimal tööpakkumiste saidil, reed.co.uk, mille pakkumistel olen tegelikult koguaeg silma ka peal hoidnud. Ma arvan, et praeguseks oleks kandideerinud seal enam kui 20. kohale, kuid siiani ei ole kas vastust üldse saanud või on see olnud negatiivne. Oh well 🙂 Samas läks ses suhtes õnneks, et üks teine tööagentuur leidis sealt mu CV, kelle esindajaga käisin kohtumas ja kelle kaudu oli mul esmaspäeval ka intervjuu. Sellest kohast jäin siiski ilma, kuid pole hullu. Lisaks olen ennast registreerinud teisel veebilehel, indeed.co.uk , surfanud ning kandideerinud sealgi, kuid vastukaja veel ei ole olnud. Viimasena, ma ei tea kas ja kui palju keegi on üldse seda võimalust kasutanud, kuid LinkedIn saadab mulle pidevalt meile uute tööpakkumistega ja olen täitsa sealsetele kohtadele ka kandideerinud. Siiani siiski edutult. Muidugi olen teavitanud oma kohalikke tuttavaid, et olen jälle tööturul saadaval. Samuti olen iseseisvalt kamminud lähedal asuvate koolide/ülikoolide veebilehti, uurinud mida kohalik omavalitsus pakub.

Ehk, kuuke on nüüd möödas, kuid hetkel ma veel ei paanitse … natuke on rahavarusid kõrvale pandud, lisaks saame Miku palgaga ilusti hakkama. Praegu on oluline leida koht, mis sobib mulle ja meie elugraafikuga. Miku arvas, et kui ma leian koha enne jõule, on hästi läinud. Minu kahjuks lihtsalt räägib hetkel see, et tööd otsivaid assistente on väga väga palju, mistõttu hetkel on eelis pigem tööandjatel. Võrreldes augusti algusega on minu puhul aga siiski üks oluline muudatus tulnud – ma nimelt ei otsi enam täis tööajaga kohta, vaid osakoormusega. Sest tundus ebaõiglane panna Noorhärra nii pisikesena juba täispikkadeks päevadeks hoidu. Osakoormusega töötades käiks ta seal kahel-kolmel päeval nädalas ja saaks olla ka minuga kodus. Praegu lihtsalt tundus mõistlikum lähtuda tema heaolust eelkõige. Mina lihtsalt üritan leida mingeid lisaotsi, mida kodus teha … näiteks tõlkimist.

Tervislikult edasi

eemm … nojah. Pole paar nädalat progressi ja tulemusi kirja pannud, sest ma pole lihtsalt midagi väga sihilikult teinud. Nagu ma eelmises postituses ütlesin, siis mõned nädalad tagasi olime pikalt külas ja siis ise võõrustaja rollis. Eks ma ses mõttes jälgisin ikka rohkem, mida sõin ja nendel päevadel, kui olime lihtsalt kodus, käisin kas jooksmas või jalutamas. Miku vanemate juures liiklesime üleüldse rohkem jalgsi ja käisin ka seal pikemal kiirkõnnil. Oleks veel pikema maa käinud, aga vihm kurivaim, segas mu plaane.

Samas, eelmine nädal hakkasin pigem vaikselt tervislikumas suunas liikuma. Jälgisin, mida sõin, kaks korda jõudsin jooksma ja ühekorra pikale jalutuskäigule. Eilegi veetsime mõnusa perekondliku pärastlõuna vahvas pargis. Seega, kui täna hommikul kaalule astusin, siis oluliselt suuri ootusi mul polnud. Too vein ja juustuvaagen oliivide ning küpsistega kui olime Miku vanemate juures, või näksimised siin seal ja pigem kiirtoit kui meil olid külalised. Isegi reedene patusöök (kebab, pittaleib ja friikad) olid naaatuke liiast. Aga vot, kaal näitas hoopis 69.4kg. Seega, JUHHHEI, 70kg maagiline piir on alistatud. Ja JUHHEEII teist korda, sest minu aasta alguses ostetud motivatsiooniteksad läksid eelmine nädal suurema vaevata jalga 😀 Muidugi ilmselt lihaseid kui selliseid mul pole, sest väidetavalt kui sa tegeled ainult rasvapõletusega ja lihaseid peale ei treeni, kaob küll rasv … aga ka lihased kahanevad. Seega muid numbreid ma ei hakkagi enam vaatama.

Mind ennast tegelikult pani mõtlema, et kuidas ma ikkagi olen kaalu kaotanud. Ja ilmselt mängib siin rolli see, kui palju ma söön. Kui öeldakse, et oma kaalu säilitamiseks peaks inimene (mina) sööma u 2000 kalorit päevas, siis minul on ju see number 1500 peal oma rakenduses. Ja isegi kui ma ei ole trenni teinud, siis söögi panen ikka kirja. Eks ma üle ole läinud sellest numbrist, aga ju siis mitte nii oluliselt palju, et vähehaaval kahanen. Ja endal on kuidagi selline hea olemine, et kui midagi patusemat sööngi, siis ei ole süümekaid.

Igatahes lõpetuseks, minu eelmise nädala salvestatud liikumine:

Esmaspäev, 31. juuli
Jooksin 5.03km ajaga 39minutit ja 30 sekundit, põletasin 414 kalorit

Teisipäev, 1. august
Kiirkõnd poodi ja natuke maad ka tagasi 7.4km ajaga 1 tund ja 23 minutit, põletasin 539 kalorit

Kolmapäev, 2. august
Puhkasin

Neljapäev, 3. august
Rakenduse väitel jalutasin 2.1km 25 minutiga ja põletasin 126 kalorit

Reede, 4. august
Jooksin 5.04km ajaga 38 minutit ja 14 sekundit (sama distants, mis esmaspäeval ja juba minut kiiremini), põletasin 431 kalorit

Nädalavahetus oli tsill

Ma ei ole kadunud …

lihtsalt … elu tuli vahele. Kõigepealt olime pika nädalavahetuse Miku vanemate juures. Meie Noorhärraga sõitsime juba neljapäeva hommikul bussiga sinna, sest rongiga tuli hind röögatult kallis. Miku tuli meile laupäeva pärastlõunal järgi. See bussireis sujus oluliselt paremini kui ma arvasin, sest nüüd kus Noorhärra roomab, on ühe koha peal istumine tema jaoks midagi väga nõmedat. Eriti kui ta ei ole näiteks rihmadega (turvatooli) kinnitatud, siis nagu ju võiks lihtsalt ringi uitada. Eks vahepeal see sõit natuke venis, kuid aitas see, et me vahetasime inimest, kes pingil istus – kord oli Noorhärra ja mina kükitasin vahekäigus, ja kord istusin mina nii et Noorhärra mu süles. Ega ju keegi ülejäänud reisilistest tulnud selle peale, et meile näiteks kaks kõrvuti istet loovutada (oleks elu veidike lihtsamaks teinud küll, kuna Noorhärra oleks saanud siis aknast välja uudistada), sest eks pea toetamine akna vastu magamise ajal on ju palju vajalikum 😀 Nädalavahetus oli mõnus ja iga kord kui koju tuleme, mõtleme et tegelikult oleks vahva sealkandis üldse eladagi. Eks näis.

Noh ja siis kräshis mu läpakas korralikult. Ses suhtes, et mäkiomanikuna ma ei teadnud, et see riistapuu iga paari aasta tagant täielikku installi tahab. Mina ju enda omale selle kolme aasta jooksul ei ole midagi teinud. Ja kui ta siis lõpuks nii kooma läks (ehk kõvakettal sai igasugune ruum otsa, kuigi olin ammu juba kõik suured failid välistele kõvaketastele jaganud), et enam ei lasknud uusi faile salvestada ega ka muudatusi vanades teha, pidin ma selle installi ette võtma. Mina … arvuti hingeelu võõras inimene … eriti pretensioonika mäki … a õnneks on meil guugel ja mul on Sõbrants. Mis ma küll ilma temata teeks??? Ilmselt maksaks ogaraks igasuguste proffide juures käies. Igatahes, see täielik install oli palju lihtsam teha kui ma arvata oskasin. Kaotasin muidugi kõik oma Office’i programmid, kuna need olid kunagi ostes juba peale pandud. A ma juba laadisin talle iWorki ja proovin praegu 30 päeva kuidas on. Siis vaatan, kas maksan ka litsentsi eest. Siiani on … väga hea on. Ühesõnaga, läpakas on jälle töökorras ja mul nii suur vaimustus, et tegu peaaegu nagu täitsa uue masinaga juba 😀

No ja lõpuks olid meil eemine nädal külalised Eestist, neljapäev tulid ja esmaspäeval läksid. Sai shopatud, sai ringi vaadatud, sai rongiga sõidetud üle pika aja ja sai ka kodukandis pikemalt jalutatud. Noorhärra pidas end väga hästi üleval kõikide nende shoppamiste ajal, et mul ei olnud üldse kahju teda pühapäeval kahele mänguväljakule kiikuma viia.

Ja siis tööle mineku osas on ikka korralikud uued tuuled puhumas, kuid see on juba eraldi postitus 😉

Vastuoluline neljas nädal tervislikult

Kas ma hõikasin eelmise kokkuvõtva postituse ajal, et jeee motivatsiooni on; jee kuidas mitte end demotiveerida; jee, kuidas tervislik eluviis vaikselt külge jääb. Yeah right. Nagu on ennegi juhtunud, siis saabub ALATI mingi hetk madalseis, pärast mida mul on käega löömise tunne. Noh selline korralik ma-ei-viitsi-midagi-teha-ja-parem-õgin-end-lolliks tunne 😀 Seega, nädala esimesed kolm päeva oli jumala vinks-vonks. Esmaspäev ja teisipäev tegin T25, ainult ühe satsi, aga see eest korralikult. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis, kuhu jalutasime suuremat sorti ringiga ning seetõttu jäi neljapäeva kanda 2 x T25. Aga kuna Noorhärral on hetkel kas hambad korralikult tulemas, toimub tal mingi unetsükli muutus, mõlemad korraga või hoopis midagi muud, siis öine unekvaliteet ei olnud (ja siiamaani ei ole) kõige parem. Seega neljapäeva hommikul lõi mul korralik väsimus ja motivatsioonikadu sisse. Ma ei tahtnud vett juua, korralikult söömisest rääkimatagi. Teha kaks sessi T25 järgi, nagu mingi nali või??? Ainuke, millest ma unistasin, oli shokolaad ja lebotamine. Shokolaadi ma endale orgunnisin ning kui Noorhärra läks oma lõunaunne, tegin südamepiinadeta endale kaks heeringa võikut, tassi kohvi ning istusin diivanile lebosse seda kõike sööma ja “Nothing Hilli” vaatama. Õhtu jätkuks läksime kohalikku pubisse siidrile ja söögile. Eks ma ju mõtlesin, et homme hakkan jälle korralikuks …

Reede, sama seis, ainult selle vahega, et öösel sain magada 😀 Sõbrantsiga leppisime kokku hakata ise Napoleoni kooki tegema, sest mul tekkis nädala sees isu. Reede jooksul saimegi nii palju tehtud, et taigna miksisime kokku ja panime külmikusse. Kreemi valmistasime ja koogi panime kokku alles laupäeval 🙂 Ennast liigutada ma EI TAHTNUD, isegi mitte jalutama minna. Kui aus olla, siis ma isegi ei mäleta enam, mida ma tegin reedel või mida sõin. Laupäeval siiski vehkisin ühe T25 sessi teha ja pühapäeval läksin, ülla-ülla, jooksma üle pika aja. Et ses suhtes veidike positiivsem lõpp nädalale. Kuigi noh toitumine oli ikka pekkis, sest see Napoleni kook …

Numbrid olid esmaspäeval sellised:

kaal – 70.0 (-1.1kg)
rinnaümbermõõt – 95cm (+1cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (sama)
puusad/alakõht – 98cm (+1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (sama)
kintsud – 59cm (sama)

Liigutasin end vähe 😀

esmaspäev, 10/7
– T25 x 1

teisipäev, 11/7
– T25 x 1

kolmapäev, 12/7
– jalutamine tempokalt 7.55km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 438 kalorit

neljapäev, 13/7
– puhkasin ja sõin 😀

reede, 14/7
– puhkasin veel  ja sõin veel rohkem 😀

laupäev, 15/7
– T25 x 1

pühapäev, 16/7
– jooks 4.3km suht aeglases tempos*, 36minutit, kulutatud 288 kalorit

Praegu näiteks tunnen, et mott on tagasi. Äkki seetõttu, et teine sõbrants tegi nädalavahetusel komplimendi. Või äkki seetõttu, et oleme mõlemad Mikuga nüüd korralikud (!) kuni puhkuseni … ja isegi mitte ei proovi, vaid päriselt oleme ka. Kuid pigem ma arvan, et ma nii tahaks kaalule astudes jälle näha 6-ga algavat numbrit. Ja siis ma tahaks iseendale natuke tõestada, et ma ei pea mingi vuss ja allaandja olema. Eks näeb, mis see nädal toob. Alanud on suht hästi, aga me läheme Noorhärraga nüüd pikemaks nädalavahetuseks ära …

* jooksu tempo valimisel lähtusin sellest, et ei tahtnud end kohe kinni joosta ja et suudan terve maa ikkagi sörkida. Pole ma ju üle aasta jooksnud (viimati vist veebruar 2016). Lisaks tahtsin jooksmist nautida, kuna tavaliselt valin liiga kiire tempo ja mingi hetk on kõik kohad jube väsinud või pistab ja ei suudagi edasi joosta, vaid hakkan käima. Lisaks veel fakt, et noh … jooksmine paneb muu seedimise tööle väga ebasobilikul hetkel. Ühelausega, terve tee ma joosta jõudsin, ei hakanud kuskilt pistma ega miski väsinud nii ära, et oleks otsast kukkunud, terve teekond oli nauditav ja koju jõudsin ka õigeaegselt 😉

Hoolimatus!

Kui Noorhärra poole aastaseks sai, siis panin kirja sellised humoorikad märksõnad, mida emaduse esimeste 6 kuu jooksul tähele olen pannud. Feissari sõbrad said päris palju muiata. Üks tähelepanekutest oli, et sireeniga sõidukid ja jäätisemasinad on vaenlased number 1 kui sa õues jalutad magava lapsega. Täpsemalt oli sõnastus mõned kuud tagasi selline – Your biggest enemies are any big trucks, alarm vehicles, noisy neighbours, anything that interrupts your little angle’s sleep … but most of all ICE CREAM vans as they tend to follow you around during your walks playing that annoying tune no matter how eagerly you are trying to run away. Escaping to the wood does not help!!!

Kui paljuski on asjalood muutunud ses osas, et nüüd magab Noorhärra pigem oma uned toas või oleme kuskil pikal jalutuskäigul looduslikumal rajal, siis paar korda on ikka juhtunud, et satume jalutama õue nädalavahetusel pärastlõunasel ajal. Näide 1 – õues on ilus soe ja päikeseline ilm ning kuna Noorhärra on pigem viril ja ei ole päeva jooksul nii hästi maganud, otsustan, et jalutan niisama siin meie külakese vahel ringi. Isegi pooletunnine iluuni aitaks tal mõned tunnid veel üleval olla, enne kui ööunne vajub. Noorhärra jääb muidugi ilusti tuttu ja mina san rahulikult tiirutada. Kaugelt juba kuulen tuttavat tilulilu meloodiat ehk kuskil läheduses vurab jäätisemasin ringi. Muidugi vurab, sest on laupäev, on soe ilm ja pärastlõuna, seega potensiaalseid kliente palju. Kuidagi satuvad meie trajektoorid olema nii, et aegajalt kuulen tilulilut kaugemal ja siis jälle lähemal ehk ma ei saa väga oma suunda ka muuta selliselt, et ma väldiks temaga kohtumist. Kuni lõpuks, ühe nurga tagant ta välja ilmubki. Vaikselt, tilulilu ei mängigi ja ma juba loodan, et äkki ta on oma tiiru lõpetamas ja möödub meist vaikselt. Yeah right – nii kui me kohakuti jõuame kahe tänava ristumisnurgal, paneb juht oma tilulilu mängima, KOHE VANKRI KÕRVAL! Ei, ta ei suutnud oodata näiteks veel 5 sekundit, et meie vaheline maa tunduvalt suureneks. Ei, ta paneb sele tilulilu mängima just siis, kui oleme kohakuti … ja siis veel vaatab mind umbuskselt ja suurte silmadega, kui üritan talle kätekeeles selgeks teha et ta idikas on ja miks ta nii tegi.

Näide 2, veel parem, sest juhtus just eile. Jällegi laupäev, jällegi pärastlõunane aeg, mitte küll nii soe ja päikeseline, kuid vähemalt vihma ei sadanud 🙂 Noorhärra on taaskord selline viril, sest esimene päevauni oli juba tunde tagasi ja jäi natsa lühikeseks. Oleme sõbranna juures kooki tegemas ja leian vabad 10 mintsa, et teha kiire tiir ümber tema lähedal asuvate majade (tegelikult elame samas külas, lihtsalt tema elab uuemas osas ja peaaegu tupiktänava lõpus). Astun vapralt tänavale ja saan natsake jalutada, kui kuulen, et tilulilu jälle läheneb. No ses suhtes polnud midagi hullu, sest Noorhärra veel ei maganud ja jäätiseauto jäi tupik tänava otsa oma kliente ootama, samas kui meie saime ilusti tupikust läbi lipsata, kuna sinna on jäetud siiski jalgrada. Jalutame kuni jalgraja lõpuni, mis viib teise tupiktänavasse ja keeran vankri ringi, et sõbranna juurde tagasi jalutada, Noorhärra juba magas ja noh … kook ju ootas lõpetamist. Jõudsin just kahe tänava ristumiskohale ja plaanisin keerata vasemale, et jõuda otsemat teed pidi kohale, selle asemel et tuldud teed tagasi minna ja väike ring teha. Nii kui ma ristumiskohale jõudsin, nägin … jäätiseauto liikus minu poole. Ma konkreetselt jäin seisma, et vaadata kas ta sõidab edasi minu suunas või keerab enne ära, et hakata küla sellest osast välja sõitma. Minu “õnneks” oli tal veel see osa külakesest läbi tilistamata ja nii ta liikus minu suunas. Ma ei tea, kas too juht oli pime, et ta mind ei näinud seismas või mis, aga KURAT, ta pani selle tilulilu jälle tööle. Ma konkreetselt jooksin, esimest korda oma vankriga ma jooksin, mis võis olla vägagi koomiline vaatepilt. Aga no ma ei olnud nõus sellega, et mu laps mingi ajukääbiku pärast üles ärkab, et siis olla viril, sest ta on väsinud ja unine. Õnneks olin mina kas piisavalt kiire või Noorhärra piisavalt sügavas unes, et ta ei ärganud.

Seega, ausõna, kui ma järgmine kord jälle mõne jäätiseauto pärast pean imetrikke tegema hakkama või kui nad ebanormaalsed on, siis ma lähengi ja konkreetselt küsin, et mis ta probleem on. Kusjuures, ma ei taha olla rassist, kuid ma näen jäätiseautode rooli taga VAID tumeda nahalisi mees juhte. Näiteks, kui ma nädala keskel kanali ääres jalutamas käisin ja kaks meeskodanikku trimmerdasid ja muru niitsid, siis mõlemad vaigistasid oma tööriistad koheselt, kui mina nende lähedale jõudsin. Muidu ju suudavad mõlemad masinad päris korralikku lärmi teha. Ja need mehed olid valgenahalised …