Esimene nädal seljataga

Kui aus olla, siis ma ootasin täna hommikust kaalumist ja mõõtmist väga. Endalegi positiivseks üllatuseks olen suutnud oma päevakalorite hulgast kinni pidada*, vett olen ilusti joonud** ja ka füüsiliselt olen end igapäevaselt liigutanud. Seega oli vägagi tõenäoline, et kaalu ma kaotanud olen. No OK, nädalavahetus oli lõdva, sest käisime pulmas*** ja pühapäevane päev läks lihtsalt korralikult lappama (no ei ole ju vaja pm karbitäis küpsiseid õhtul üksi nahka pista). Aga ma üldse ei tunne süümekaid, et nädalavahetusel vabalt võtsin. Tavaliselt tunneks ma end praegu mega halvasti ja tahaks kõigele käega lüüa 😀

Enda jaoks kirjutasin üles ka, mida ma aktiivset tegin:

Esmaspäev, 19/6
– jalutamine koos põikega poodi 8km, 1 tund ja 40 minutit, kaotatud 484 kalorit
– T25 – 25 minutit

Teisipäev 20/6
– jalutamine kiires tempos poodi ja tagasi küllaltki lämbes olukorras 10.1km, 2     tundi, kaotatud 603 kalorit
– harjutused kintsudele, kätekõverdused, need õiged mitte põlvedel (2×10), kõhulihased (2×10)

Kolmapäev, 21/6 (siiani kõige produktiivsem ja edukaim päev)
– jalutamine rahulikus tempos mängugruppi ja hiljem ringiga koju tagasi 6.4km, 1
tund ja 25 minutit, kaotatud 367 kalorit
– T25 – 25 minutit x 2

Neljapäev, 22/6
– jalutamine hoogsas tempos ringiga poodi ja siis sama teed tagasi pangakaarti otsides 9.4km, 2 tundi, kaotatud 528 kalorit
– harjutused kintsudele, kõhule, kätele

Reede, 23/6
– jalutamine kokku u 40 minutit nii, et Noorhärra oli traksidega mul kõhu peal, võttis ikka võhmale küll, sest ta ei ole ju enam 4 kilone beebi. Kalorikaotust ei tea, sest ei pannud SportsTrackerit peale
– T25 – 25 minutit (kuigi algul plaanisin 2 satsi teha, siis elu emana lihtsalt ei lubanud rohkemat)

Nädalavahetus nagu juba ütlesin ei olnud mingit trenni, kui välja arvata pulmas tantsimine 🙂

Hakkasin ka aktiivsemalt vaatama omale pulsikella, sest olen päris pikka aega ühte tahtnud ja eks ta annaks mulle parema ülevaate, kui palju ma kaloreid kaotan. Praegu nt ju ainult arvan, mis võiks olla põletatud kalorite hulk T25 tehes ning kui tavalisi harjutusi teen, siis ei ole absull mul numbritest aimu. Lisaks mängin aegajalt mõttega, et äkki võtan end kunagi kokku ja hakkan ka jooksmas käima … siis oleks ka uut pleierit vaja.

Ah mis ma siin ikka lobisen, panen siis uued numbrid tänase seisuga kirja:
kaal – 71.5kg (-2.8kg)
rinnaümbermõõt – 96cm (-4cm)
ülakõht – 86cm (-2cm)
keskkoht – 91cm (-6cm)
puusad/alakõht – 99cm (-3cm)
pepu – 101cm (-1cm)
käsi – 29cm (pean ootama Miku assisteerivat kätt siin)
kintsud – 60cm (-1cm)

Kommenteeriks nii palju, et ilmselgelt on 2.8kilo kaotamine nädalaga just mitte kõige tervislikum. Samas, ma usun et paljuski on siin tegemist sellega, et tarbin rohkem vett ja keha ei pea ise enam liigset vedelikku kinni hoidma (inglise keeles water retention) ehk sealt ka suurem kaalukaotus. Sentimeetrite vähendamise koha pealt peaksin sel nädala veidike tõsisemalt toimetama ülakõhu, pepu ja kintsudega. Ilmselt peaks mingid head harjutused leidma sarnaselt kintsude treenimisele.

Aga üldiselt tunnen endiselt motiveeritult ja väike hasart on koguaeg sees. Pulmas näiteks tehti mulle kompliment, et näen väga hea välja, kuigi sünnitasin hiljuti. Ja ka Miku kinnitus, et ta näeb, et reaalselt väiksemaks muutun, aina innustab. Eks siis sellel nädalal uue hooga. Hea, et me vankriratta korda saime, muidu oleks mul korralik puuks liikumise koha pealt 😀

* isegi kui ma liigutan end, siis üritan päevakalorite hulga hoida 1500 piires
**avastasin, et minu puhul toimib see, kui kohe hommikul enne sööki joon ühe pudeli vett ära. Paneb kuidagi süsteemi tööle ja ei ole joomine nii vastumeelne. Lisaks kindla suurusega veepudeli kasutamine on aidanudki igapäevaselt vähemalt 3 liitrit vett ära juua. Ja kui plaanin mitu tundi õues olla, joon kodus rohkem vett, et maksimaalselt saaks see juba väljutatud.
*** laupäeva hommikul ma ikkagi jõin vett ja sõin korraliku söögi, aga noh siis tuli pulm ja punane vein ja pulmasöök … oot, aga ma ju tatsasin mänguplatsile Noorhärraga kiikuma eile õhtul, eks natsa ikka kaotasin siin ka kaloreid 🙂

PS! Tegin endast eelmisel esmaspäeval fotod, noh seisin pesu väel ja kaadrid on nii eest-, tagant-, kui küljevaatest. Kole, KOLE on see vaatepilt. Ma ausõna ei uskunud, et nii vormist väljas olen, sest ma lihtsalt ei näinud seda riiete all … ja pesuväel peegli ees olemist ma lihtsalt vältisin 🙂 Aga nüüd on reaalsus salvestatud ja kui mul kunagi peaks tekkima isu oma elumuutusele käega lüüa, siis on hea vaadata tagasi aega, kus ma enam olla ei taha. Ja EI, siia ma neid pilte üles ei pane, vähemalt veel mitte. Võib-olla kunagi hiljem, kui olen vormis ja sale, siis on hea näidata, sest enam ma ju selline ei ole.

Olen veidike uhke enda üle

Teades, KUI mitu korda ma olen oma kaalulangetust/sportlikku eluviisi ja tervislikku toitumist alustanud, on mul nüüdseks juba kerge paanika tekkinud, et ma ei suuda enda seatud tingimustest kinni pidada. Nii lihtne on libastuda ja siis ennast halvasti tunda (loe: süümekaid põdeda). Samas tean et sihikindlus on paljuski minu peas kinni ja kui teinekord juhtubki libastumisi, no eks lihtsalt järgmine päev oled tublim. Lihtsalt teinekord mulle tundub, et ma olen lausa paaniliselt kinni idees näha füüsiliselt saledam välja ja seda pigem teiste mitte enda  jaoks, et see on kohutav. Ja teades, et minu kannatus ja kannatlikkus on sama pikk nagu kõige lühem jupp nööri siin ilmas, siis pole ime, et tahan näha tulemusi KOHE a la täna olin tubli, palun nüüd kaalu 10kg kergemat numbrit näitavat. Ei, see ei ole tervislik selline suhtumine ja mõtteviis, kuid vähemalt ma teadvustan endale seda “probleemi” ja proovin inimlikuks jääda.

Mis mind aga rõõmustas oli kolmapäevane ja mõnes mõttes ka eilne päev. Nimelt teisipäeval jäi mul T25 vahele, kuna käisin eriti pikal jalutuskäigul mega palavusega, seega mul ei olnud õhtuks enam energiat järele jäänud. Seega otsustasin, et kolmapäeval ei tee pikka jalutust ja keskendus kahele T25 satsi tegemisele. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis ja tagasitulles sai tehtud pisikese põige poodi + natike pikem jalutusring, sest kutt jäi vankris magama. Ja siis pm terve lõunase aja käis mul sees peas võitus, kas teha oma harjutused ära või ei … sest neid oli ju nüüdseks vaja lausa kaks satsi teha :S Igavene võitlus käis mul peas, nagu Ingel ühel õlal ja Deemon teisel. Aga siis käis mingi klikk ja pärast Noorhärra iluunne panemist ma lihtsalt panin trenni riided selga ja vehkisin oma harjutused ära teha. Deem, ma olin enda üle uhke, et ikkagi ei  andnud nii kergelt alla.

Eile oli plaanis pisike jalutusring ja õhtupoolikul T25. Juhtus aga nii, et läksin poodi suurema ringiga (jällegi, et üks magada saaks) ja alles poes maksma asudes avastasin, et olin oma kaardi tee peal ära kaotanud. Kodu oli selleks hetkeks umbes kilomeetri kaugusel, kuid mina keerasin otsa ringi ja kõndisin tuldud teed tagasi … lootuses oma kaart üles leida. Seda küll kahjuks ei juhtunud, kuid u 6km ringi asemel, jalutasin hoogsalt pea 10km. T25 jäi küll tegemata, kuid see eest tegin lihtsalt lihaste harjutusi peale veidike 🙂

Loo moraal: Kui pea ei võta, siis jalad peavad võtma 😀

 

Hakkan korralikuks

Mõned postitused tagasi kirjutasin sellest, et ei ole veel oma beebikolidest lahti saanud. No kui aus olla, siis ei ole ma neist aastatega kogunenud mõningatest ülekilodestki lahti saanud, rääkimata sellest, mis rasedusega juurde tuli. Kuigi tegelikult oli rasedus minu vastu eriti helde, sest juurde tuli 14 kilo. Kuid ära ei ole need kõik veel tahtnud minna. Kui lühidalt numbritest rääkida, siis oma pikkuse (161cm) juures oleks minu ideaalkaal minu enda jaoks seal 60 kandis, kehamassiindeksi kalkulaator loeb normaalseks vahemikku 50-64kg. Noh nii vähe ma arvan ei ole ka hea kaaluda kui 50, liiatigi tundub selleni jõuda minu hetke kaalu arvestades utoopia. Mäletan, et kui ma keska lõpus 55kg kaalusin, siis olin omast arust täitsa vinks-vonks. Praegu mõtlen, et veidike kurvikam olla oleks isegi ilusam, siis on Mikul ka mida katsuda ja vaadata 🙂 Seega 60kg oleks minu jaoks selline mõnus number, miks mitte isegi 59kg, ikkagi viiega algav number ju.

Minu kaal hakkas sujuvalt tõusma umbes 10 aastat tagasi ja tõusma ses mõttes, et ega ma naljalt enam alla 60 kaalunud. Muidugi ei olnud ma usin trennitaja, söömist nautisin ja eks ka alkoholitarbimist. Ehk aegajalt tundsin end ebamugavalt, kuid siis nagu jälle möödus see faas. Austraalias olles tundsin ilmselt viimati end oma kilode juures hästi. Siis aga kolisime britimaale ja ma ei saanudki tegelikult enam ree peale nii toitumise kui trenni osas, ükskõik kui mitu korda ma proovisin. Ma ise arvan, et mingil määral olin veidike stressis siia kolimise suhtes, sest tegelikult ma ju plaanisin ainult kaks aastat maksimaalselt ära olla ja siis ikka Eestisse naaseda. Ehk motivatsioon nagu kadus ja asendus jonni ning trotsiga 🙂 Rasedaks jäädes oli minu kaal 68kg ning sünnitusmajja minnes 82kg. Mäletan, et kogu raseduse aeg sain siiski komplimente, et näen väga hea välja, sest ega mul tõesti erilist pekimägesid kogunenud ja tihtilugu oli rasedusest aru saada kui olin kellegi poole näo või küljega, selja tagant nagu miskit pühaolekut ei reetnud. Kui ma õigesti mäletan, siis haiglasse jätsin umbes 5kg ja kodus kadus umbes 5kg veel, seega mingi hetk kaalusin vaid 72kg suhteliselt ruttu peale sünnitust, et endiselt jagati mulle komplimente.

Siis aga … veebruari keskpaigas käisime Eestis külas ning ma lihtsalt sõin kõike head ja paremat, ohjeldamatult. Kuidagi tekkis mingi kiiks, et ma pean kõike saama ja maksimaalsetes kogustes. Ma olin ju ennegi kodustel külas käinud, kuid sellist “ära keeramist” ma ei mäleta. Lisaks suhteliselt peale seda lõpetasin ka rinnaga toitmise olude sunnil, mis tähendas, et palju räägitud “imetamisega kaovad kilod iseenesest” enam minu puhul ei kehtinud. Ma küll vahelduva eduga üritasin nii oma isusid/näksimist kontrolli alla saada ja rohkem liigutada, sest käruga jalutamine meile mõlemale Noorhärraga meeldib, siis midagi ei ole üldplaanis siiani muutunud. Siiani, sest tegelikult on ju mul aeg oma ma-ei-viitsi suhtumine kukele saata ja konkreetselt midagi teha. Kasvõi üks päev korraga elada, üks isu korraga vastu panna ja iga pisikese saavutuse eest end kiita.

Seega, minu numbrid eilse (sest hakkan end mõõtma esmaspäeviti) seisuga on:
kaal – 74.3kg
rinnaümbermõõt – 100cm
ülakõht – 88cm
keskkoht – 97cm
puusad/alakõht – 102cm
pepu – 102cm
käsi – 29cm
kintsud – 61cm

Selleks, et endast vormi saada ja pikas perspektiivis jäädagi tervislikumalt elama, olen enda jaoks paika pannud kolm valdkonda, millele tähelepanu pöörama hakkan. Ja mis minu puhul veel natuke hasarti tekitab, on võimalikult odavalt ja koduste/tasuta kättesaadavate vahenditega ennast ree peale tõmmata.

Esiteks toitumine. Ma pean saama kontrolli alla oma isud ja (igavusest) näksimised. Mul ei ole vaja haarata ebatervisliku järgi, kui kõik tervislik mulle ju maitseb. Kui on magusa isu, on meil alati kodus puuvilju, kui on vastupandamatu soov näksida, on meil selleks pähkleid, pähklite segusid, mandleid. Mulle tohutult meeldib ütlus “out of sight, out of mind” ehk kui ma suudan vastu panna igasugu jama ostmisele koju, siis on hulga kergem ka kodus isusid taltsutada. Mulle meeldib süüa hommikuti putru marjade või banaaniga; ma fännan kala/kana/kalkunit ehk neid mitte nii rasvaseid lihasid; mul ei ole midagi erinevate köögiviljade vastu; ja naturaalsed jogurtid, kodujuustud, ideaalsed ju magusama ampsu valmistamiseks. Seega tundub teostatav, eriti kui võtta kõike mõistusega ning veeta aega ettevalmistamisele. Minu plaan on süüa päevas kolm põhitoidukorda ning kui vaja, siis ka paar vahepala. Et natukenegi aimu saada oma kogustest ja vältida seda, et omast arust söön väga tervislikult, kuid ometi liiga kalorikast toitu, on mul telefonis olemas rakendus nimega “MyFitnessPal” mis eelkõige aitabki silma peal hoida päevasel kaloritarbimisel. See on tasuta allalaetav (muidugi võid ka maksta kui soovid rohkem erinevaid võimalusi) ning aitab just lihtsamat kontrolli oma söögi üle omada. Kindlasti on toitumisel veelgi rohkem nüansse, kuid las ma kõigepealt saan sellise lihtsama jälgimisega hakkama ja siis vaatame edasi. Rakenduse seadistamisel tuli panna kohe enda andmed ja eesmärgi, mille järgi arvutati päevane soovituslik kalorihulk. Minul on see hetkel 1500kcal. Kuna ma olen vahelduva eduga oma kaloreid üles kirjutanud, siis olen suht pädevaks ka selle kasutamisel muutunud.

Teiseks vee joomine. Ma olen kohutav vee jooja. Ma tean, et seda peab tarbima liitrite kaupa, kuid ma ei ole kunagi suutnud end sundida. Minu jaoks oli/on vesi maitsetu ja tõesti viimases hädas olen seda tarbinud janu kustutamiseks. Ja kui tõesti oli vaja juua vett, siis pigem mulliga, tavaline kraanivesi ajas pigem öökima (ei teagi miks). Kunagi ei ole tekkinud seda harjumust, et juua lonksu haaval terve päeva jooksul. Kevadest saadik olen vahelduva eduga end üritanud harjutada vett rohkem jooma, kuid sellega on alati kaasnenud üks häiriv fakt – mu põis on niiiiii tilluke ja ei suuda palju vedelikku korraga kinni hoida. Seega, kui midagi joon rohkem, siis ma ka vetsu vahet jooksen. Ja see on nii häiriv, sest ma pm ei saa planeerida kuskil pikalt ära olemist, sest noh põis vajab pidevalt tühjendamist. Ausalt, hullem kui raseduse aeg 😀 Nüüd viimased nädal aega olen teinud nii, et mul on üks 750ml pudel mõõdupuuks ja eesmärk ära juua vähemalt 3 liitrit vett päevas. Kui meil on kuhugi minek, eriti jalutama, siis proovin oma joomist niimoodi planeerida, et enamus põietäitest saab ära tühjendatud enne minekut ning valida trajektoor, kus oleks võimalik häda korral abi leida. Siiani on nagu töötanud.

Ja kolmandaks, füüsiline aktiivsus. Sellega on nüüd nii, et jalutada mulle meeldib. See on minu viis päeval majast välja saada ja enda kaine mõistus alles hoida. Lisaks on mul kiiks, et mulle meeldib Sports Tracker alati tööle panna ning salvestada oma trajektoor. Just et näha, kus ja kuidas ma käisin. Lisaboonusena ta lihtsalt annab ka teada, kui kaua ma käisin ning palju kaloreid põletasin 🙂 Muidugi ei saa seda iga päev teha, sest on ju ka muid asjatoimetusi. Ning olgem ausad, kui ma IGA JUMMALA PÄEV jalutaks, mul oleks juba nädalaga sellest siiber. Minu eesmärk on ju oma elustiili muuta ja selle läbi füüsiliselt ilusamaks saada. Seega oluline on ju enda liigutamine nädala lõikes ja ma usun, et  kui tegu ei ole just väga (harrastus) sportlasega, siis kindlasti ei treenitagi iga päev. Seega siinkohal ma ei oska öelda oma eesmärki, kui mitu kilomeetrit maha jalutada või kui mitu tundi ringi kõndida. Nii palju olen mõelnud, et kui ma jalutan, siis kodus võiks natuke lihaseid peale ka treenida.

Samas, natukene järjekindlust nõuab selline kodune treeningkava nagu T25. Ma tean, et see on kallis osta ja sellel on (vist) päris mitu erinevat raskusastet, kuid meie kodus on kuidagi nii juhtunud, et sai selle treeningprogrammi esimene ja teine level ostetud kunagi ja nüüd on ta lõpuks kasutusse läinud. Pean tunnistama, et olen selle järgimisega algust teinud nooooh päris mitu korda viimaste kuude jooksul, seega ma tean millega tegu. Mis mind võlub, on see et pean leidma ainult 25 minutit päevas trenni tegemiseks, niipalju ju ikka suudab iga inimene end kokku võtta! Koduse ema jaoks ideaalne, sest vast laps ikka korra päevas magab kauem kui 25 minutit. Ja isegi kui ei maga, saab ju oma harjutused teha õhtul, kui laps vajadusel isaga olla saab.

Seega, füüsiliseks liigutamiseks on minul hetkel kaks võimalust – jalutamine/harjutused ja T25. Olen endale eesmärgiks seadnud iga päev vähemalt ühte teha, ja no kui juhtub et tõesti on ajagraafik nii kiire, et ei jõua midagi teha, no pole ka hullu. T25 harjutusi saab nt teha ju järgmisel päeval siis kaks satsi järjest – ma ei tea küll, kas nii võib teha mitmel päeval, sest reedeti on niikuinii kaks programmi järjest läbi vaja teha, kuid ega see ometi halba tee.

Me oleme tegelikult Mikuga palju arutlenud teemal, kui raske on end käsile võtta ja peale tööd veel trenni teha (ükskõik siis millisel kujul). Kuid samas oleme me ka ühel nõul, et me tahame kunagi, et ka meie laps(ed) oleks aktiivne ning naudiks liigutamist. Et ta tahaks minna trenni, mis ei ole ju ainult füüsilisele vormile hea, ning meil ei teki arusaamatusi kui tahame veeta mõnusa perepäeva väljaspool majaseina, kuid keegi on liialt naelutatud nutiseadmetesse. Samamoodi ei taha me näha meie majas britimaal niigi vohavat rämpstoidu kultuuri, vaid pigem maksame rohkem värskete ning tervislike näksite ja toitumaterja eest, et siis ise midagi maitsvat valmistada. Muidugi aegajalt tuleb ikka patustada ja maiustada, ega me keegi üliinimesed ole ja seda teistelt oota. Kuid MÕISTLIKKUS on kõige alus 🙂

Isadepäev brittide juures

Seda armast päeva tähistavad ka britid, küll mitte novembris vaid hoopis iga juuni kolmandal pühapäeval. Kui eelmine aasta olime Miku vanemate juures ning tegin Mikule siiski pisikese kingi, sest olime ju Noorhärra olemasolust juba teadlikud, siis sel aastal tähistasime Isadepäeva vaid oma perega. Eks tahtis ju meie pere isa ka oma tähelepanu saada ning oleks olnud ebaaus seda rõõmu temalt võtta.

Hommikul äratasime oma isa üles pisikese kingikotiga. Käisin eelmisel õhtul poes, sest ma lihtsalt ei suutnud välja mõelda midagi vajalikku ja asjalikku, mis Mikule meeldiks, kuid mis hingehinda ei maksa. Välja mõtlesin 😉 Kingikoti andis loomulikult üle Noorhärra, noh see oli pigem lihtsalt ümber tema käe, kuid asja point oli, et laps annab üle. Isale meeldis kingikoti sisu väga ning pisikese lisakingina lasime tal rahulikult hommikul edasi magada … Noorhärra nimelt arvab, et pool 6 hommikuti ärgata ei ole teab mis probleem 😀

Kui me lõpuks ärgatud saime ja hommikuste toimetustega ühel pool, pakkisime oma pere autosse ja läksime väljasõidule. Tegelikult meil sihtkohta ei olnud veel peas, kuid kuna Miku on Yorkshire’st pärit ja ka mulle meeldib sealne olustik ja vaated, otsustasime sinna poole ka suunduda, et käigu pealt otsustada, kuhu läheme ja mida teeme. Pärast paari tunnist autosõitu ja veendumist, et pühapäev tuleb ilusalt päikeseline ja soe (loe: väga kuum Inglismaa mõistes) jõudsime sellisesse kohta nagu Bolton Abbey. Tegemist on ühe kloostri säilinud varemetega, mille ümber on vaikselt kasvanud väike külake ning koos mitmete muude vaatamisväärsustega moodustavad mõnusalt suure pargikese. Eraldi tõmbenumber tollel päeval nagu hiljem selgus, oli kohalik jõeke.

Pakkisime endid vankrisse, koos igasuguse tavaariga, mille vajalikkuses Miku alguses kahtles, kuid hiljem õnne tänas, et asjad kaasa said, ning suundusime parki. Eelnevalt küll tegime pisike hommikusöögi peatuse kohalikus teetoas. Kuigi meie olime kohal poole 12 aeg, siis juba selleks ajaks oli päris palju inimesi tulnud samasse kohta oma päeva veetma. Iseenesest arusaadav ka, sest tegu oli ju Isadepäevaga/pühapäevaga ning lisaks ootamatult ilusa ja suvise päevaga. Jalutasimegi esimese pisikese rannaribani ja laotasime oma piknikuteki maha – meie saime mõnusalt külitada ja Noorhärra niisama ringi patseerida ning aednikku mängida. Nimelt talle pakub kohutavalt palju huvi igasugune muru, ta võib tõsimeeli pikalt uurida ja proovida kätte saada seda. Pärast jalapuhkust suundusime varemeid vaatama ning edasi juba jalutasime piki jõekallast edasi.

Muideks, kui me algselt arvasime, et väga palju rahvast oli selles esimese rannas, siis me alles saime näha, KUI paljud tulid oma puhkepäeva Bolton Abbeysse veetma. Meie rada viis järgmise autoparklani, mis uputas autodest, lisaks olid agaramad parkijad end juba sätinud ka muruplatsileritta (mis on seal lubatud) ning autosid aina vooris ja vooris juurde. Ühe tõrvatilgana meepotis oli seltskond välismaallasi, kes olid end ühte nurka ringis parkinud/telkinud ning nautisid päeva korraliku venekeelse tümaka saatel. Ses suhtes, et arusaadav kui on suurem grupp sõpru ühiselt aega veetmas, kuid kas seda on vaja teha nii valju muusika saatel. Täitsa piinlik oli neist mööduda arvestades, et tegu ei olnud inglastega vaid pigem keskiga Ida-Euroopast. Ma olen ju ka ida-eurooplane ses mõttes ja ka sisserändaja, aga ma ei tuleks iialgi sellise käitumise peale. Õnneks nende omavahelises kõneluses mu kõrv eesti keelt ei haaranud, pigem poola või leedu keel (kuigi ma ei ole keeleekspert).

Jalutasime pikalt mööda kallast ning niikaugele kui silm ulatus, parkisid autod järjestikku – paljudel olid oma (ühekordsed) grillid kaasas, pikniku toolid ja lauad, pikniku korvid vajalike tarbeesemetega, külmakastid söökide ja jookidega, ujumisvarustus ja mänguasjad lastele. Ühesõnaga väga korraliku tavaariga olid inimesed kohale tulnud, sest kui ikka päike paistab ja ilm on soe, siis tuleb ka võimalust koheselt kasutada. Meil jäi seekord söögipoolis kaasa võtmata, piirdusime kosutavate jäätistega ning paari puuviljaampsuga, mis igaks juhuks kaasa sai võetud. Ühel hetkel ristusid meie teed sillaga, kuhu juurde jäime jälle puuviludasse pikutama, kohalike partidega lobisema ning Noorhärraga mängima. Enne autopoole tagasipöördumist tegime pisikese põike ka vette, et Noorhärra saaks tunda, mis on looduslikum vesi, kuid millest minuarust ta kohe üldse vaimustusse ei sattunud. Oli ju vesi ikkagi päris külm ning tema kõhulihased aitasid ilusti jalakesi ülevalpool veepiiri hoida 😀

Tagasi jalutasime teistpoolt kallast, kus oli tehtud ilus matkarada täis lastele mõeldud erinevaid füüsilisi mängukesi ja kohati ka liiga ohtlik st. et teerada oli ilus sile ja piisavalt lai, kuid kõhedust tekitas piirdepuude puudumine, sest üldjuhul oli tee servad päris järsud. Ja tee läks nii teinegi kord üles – alla, mida vankrit lükates läbida oligi veidi … ohtlikum?

Igatahes kokku veetsime pargis mõnusad pea neli tundi, auto oli konkreetne leiliruum kui me tagasi jõudsime ja ega ta maha jahtunudki enne kui juba kiirteel tagasi olime. Kuid selle ajani sõitsimegi lihtsalt aknad lahti, sest algne autouste lahtihoidmine ei mõiganud temperatuuri langusele kohe üldse. See kuumus tegelikult kestis hiliste tundideni, sest õhk lihtsalt ei liikunud. Seepärast tegimegi Noorhärrale kojujõudes hoopis karastava ja jahedama dussi enne magamaminekut ja loputasime endidki minut korda. Kes oleks võinud uskuda, et nii ilusa ilma saame Isadepäevaks ..

Pulma minek inglaste moodi

Meid ootab järgmine nädalavahetus ees pulma minek, abiellub Miku hea sõber. Minu jaoks on see teine pulmaskäik terve Saarel olemise aja ning kuna eelmine toimus jõulude paiku, on suht hästi veel meeles, kuidas käivad ettevalmistused just külaliste leeris. Ettevalmistuste all mõtlen enda sättimist pidulikuks ürituseks. Olgu siinkohal mainitud, et brittide pulmapäev jaguneb justkui kaheks – kõigepealt on intiimsem ja pidulikum laulatustseremoonia, kuhu kutsutakse ainult lähedasemad sugulased ja tuttavad. Pärast seda on veidike hingetõmbepausi ja õhtul läheb peoks, kuhu kutsutakse lisaks väga lähedastele kõik ülejäänud sõbrad/tuttavad/sugulased. Ehk kui tseremoonial osaleda, siis ollakse hästi pidulikult riides, peol osaledes veidike vabamalt. Kui sa oled naine, siis vahet pole kas osaled mõlemal või ainult peol – üleslöödud pead sa ikkagi olema 🙂 Meie oleme oodatud sellele õhtusele peole.

Tahangi kirjutada sellest, kuidas minu jaoks on siiani harjumatu KUI palju tegelikult väljanägemisele siin rõhku pannake – seda nii igapäevaselt kui ka tähtsamate sündmuste puhul. No tegelikult tähtsamate sündmuste puhul on ju arusaadav, et üles ennast lüüakse, kuid isegi selle detailsus ja “vajalike” protseduuride nimekiri on minu jaoks pikk. Ses suhtes et … kui ma väike olin ja pisikestele tüdrukutele jagati seda naiselikkuse geeni ja ilu meel, siis mina ilmselt turnisin puude otsas ja mängisin luurekat. Muudmoodi ma lihtsalt ei oska seletada enda vastumeelsust igasugusele shoppamisele, vidinate otsimisele ja kombineerimisele ning üleüldiselt detailide tähelepanemisele ja sobitamisele, mis puudutab väljanägemist. Ma lihtsalt ei oska mõelda, et mida teised küll mu riietumisest arvavad, aga vot üha rohkem tehakse mulle selgeks, et mul ei tohiks tegelikult suva olla, üldse. Ei, ma ei käi paljalt ringi või jäta ennast/pead päevadeks pesemata, ma suudan isegi igapäevase meigi endale näkku joonistada, kuid et kohalike pidulike standarditeni küündida, pean kasutama profesionaalide abi 😀

Igatahes, mai alguses sai kinni pandud endale aeg ilusalongi, et keegi minu juuksed ja näo ilusaks teeks. Iseenesest seda protsessi ma ilmselt naudin vägagi. Siis, et mitte viimasel hetkel paanikas mööda maja ringi joosta ja nutta (reaalsete pisaratega), et mul ei ole midagi selga ja jalga panna, seisin oma riidekapi ees juba selle nädala esimeses pooles ning koos Mikuga sai kleit välja valitud.  Ahjaaa … kui ma Eestis pulma läheks (ja ma olen seal ikka mitmeid kordi käinud, viimati eelmisel suvel), siis ma ilmselt leiaks eelmise päeva õhtul endale kapist midagi selga, hommikul käiks pesus ja teeks näo pähe ning olekski nagu vinks- vonks. A ma ei tea, äkki kodumaa standardid on ka muutunud ja nüüd veedavad Eesti neiud ja daamid ka tunde ilusalongis enda sättimiseks … Muideks, üldjuhul on siin kombeks suurte tähtpäevade jaoks uus kombo riietus-jalanõud osta, küll mul vedas, et too kleit mis üle aasta tagasi ostetud sai veel hinnasiltigi kandis. Õnneks olid mul isegi kingad kodus olemas, küll juba mitmeid kordi kasutatud, mis nagu sobisid kleidi juurde. Jakki Miku arvates mul vaja ei ole, sest noh suvi (!!!!) ja puha. Eks me näe. Et ennast kindlamalt tunda, palusin oma sõbranna arvamust, et kuidas ma ikka välja näen, sest tema on siin minust oluliselt kauem elanud ja teab, MIS standarditele vastata tuleb.

Seega, eile hommikul ajasin kleidi selga ja kindad jalga ning seisin tema ette. Too kooslus sobis, seega põhiline on mul olemas. Ja siis hakkas pihta – kas sa jaki paned peale, millise jaki? Kleit on mul musta-punase kirju, natike valget ka, kuid pigem selline tume (jep, pulmas tume kleit on OK), seega valikus on kas valge või must, ise pooldan valget, et mitte liiga matuselik välja näha. Selleks aga et näha, kumb kleidiga paremini sobib, arvas sõbrants, et peaksin proovima neid KOOS kleidiga, a ma olin tolle juba seljast võtnud. Seega see kombineerimine jääb hilisemale ajale. Edasi, aga millist kotti ma kasutan, millised ehted panen, kas ma olen mõelnud ka juukseehte kasutamisele 😀 😀 😀  Dsiisas, liiga palju detaile, millele ma ei oleks iial tulnud. Õnneks, on minu ehete kogu märkimisväärne ja sealt leidsin endale ka komplekti mis sobib. Kui ma praegu mõtlen, siis paanitsemiseks nagu ei olegi põhjust. Aga, eile käisime veel linnas niisama poodlemas ja paari muud asja otsimas … Ja jätsin endale meelde vaadata nii ehtekomplekti kui midagi juustesse, noh nii igaks juhuks …

Kuna kleidil on peenikesed õlapaelad, on alla vaja õlepaelteta rinnakaid. Jube hea vabandus endale uus pesu osta. Sõbrants andis aga hea soovituse vaadata push-up kleidi alla, sest eks efekti annaks see ilusti juurde ja minu partii on veidikene vormi muutnud pärast ühe Noormehe söögialauaks olemist 😀 Ja sealt edasi tuli mõte, et kuna ma ei ole ka oma beebikilodest täitsa lahti saanud, võiks vaadata korrigeerivad püksid kleidi alla, kuna too ise on suht liibukas. Oleks ma teadnud mida tähendab endale väga sobiliku ja korrigeeriva/ülestõstva pesu vaatamine, ma oleks juba heaga jätnud selle nädalavahetuseks ja läinud lapseta. Mainiks siinkohal, et neid kahte eset hakkasime otsima alles pärast paaritunnist linnas olekut, mitte kohe.

Kõige esimeses poes ainult vaatasin, et mida saadavalt on, proovimiseni isegi ei jõudnud. Teises poes leidsin paar õlapaelteta rinnakat ja mõned paarid korrigeerivaid pükse, nii palju nutti mul oli, et ka kleit endaga poodi kaasa võtta. Õnneks oli Noorhärra sel hetkel magama jäänud, seega ma võisin proovikabiinis mässata. Kõigepealt püksid – S oli mulle ilmselgelt väike, kuigi jalga ma nad tõmbasin, ilus siiski ei paistnud välja. M suurust neil ei olnud ja L ei andnud enam vajalikku efekti.  Kolmest valitud rinnakast üks isegi oleks loosi läinud, KUID tal ei olenud push-up efekti ja osta lihtsalt ostmise pärast ei ole hetkel minu rahakotil võimalik. Lootusest korralikku efekti saada proovisin siiski neid S pükse ja rinnakat, aga noh seljale jäi ikka nii nii tobe volt, et see oleks lausa kole olnud ja silma riivanud. Jalutasime seega edasi.

Läksime Debenhamsi, kus sõbrants tahtis mulle näidata, millised rinnakad ta kunagi endale pulmakleidi alla ostis ning millega ta väga väga rahul oli. A me tegime selle vea, et jalutasime kingaosakonnast mööda … ja seal olid aled 😀 Kas ma mitte ei öelnud, et mul kingad olid olemas. Aga noh, seal olid ju aled ja nii ma proovima hakkasin. Ühed nahatooni oleks peaaegu isegi ära ostnud, kuid jällegi osta ainult ostmise pärast ei ole hetkel minu jaoks. Oleks ma leidnud nt mingid punased või veidike roosakat tooni, mis oleks täpselt kleidi mustriga kokku läinud, siis oleksin ilmselt uued kingad endale leidnud. Sest vot mul on see teema, et kuigi mu jala number on 38, siis on ta suht laia liistuga, et kui ma midagi endale sobivat leian, on mõistlik ära osta. Ja ühel naisel ei saa ju kunagi olla liiga palju kingi kodus 😀 Veetsime kingades korraliku aja, et Noorhärra jõudis vahepeal juba üles ärgata ja ilmselgelt pettunud olla, et me IKKA VEEL poodides olime.

No selge, pesuosakonda siis. Korrigeerivaid pükse oli rohkem ja erinevas toonis, nii et võttis aega enda suurus leida. Ja seal samas kõrval olid nö kogu keha trimmivad bodyd, millel sai õlapaelu ära võtta, minu jaoks väga oluline tingimus. Võtsin mõned suurused ka neid kaasa. Lõpuks, need imelised push-up rinnakad ning proovikabiinide poole me suundusime. Otsustasin esmalt neid kogu keha trimmivaid bodysid proovida, sest rinnaka-püksikute kombo oli mul ju mingil määral proovitud. Vot ja nüüd oli päeva nali – inimese jaoks, kes EI OLE enne trimmivaid riideesemeid vajanud ega proovinud, on nende selga saamine omaette trenn. Ausalt, ma ajasin seda ühte bodyt selga vähemalt viis minutit ja siis ka ei olnud ta ilusti seljas. Mõtlesin juba alla anda, kui avastasin, et jalgevahel on vist trukid põhjusega 😀 Sest jah, ma vedisin seda body alt üles endale selga ja imestasin, et no väga väga tõrgub vastu. Kui ma siis ülevalt alla hakkasin seda ajama, olin suht võhmal ning keha veidike niiske tõmblemisest (poes oli suht soe), et see body tegi kõike muud kui ILUSTI selga sobitus. Ma olin mõttes sõimelnud juba pea kogu proovimise aja, aga no siis lendas üks F-tähega sõna ka mu huulilt. Lõpuks ma selle body selga sain, vist isegi oli OK ja andis efekti, aga kleiti ma enam selle peale panna ei viitsinud. Mul oli kopp ees shoppamisest, riietest, proovimisest, enda peeglist nägemisest. Liiatigi tegi Noorhärra aegajalt häält ning mul oli seljataga järjekordne erakordselt varajane äratus. Seega nende imeliste push-upide ja püksikute kombo proovimiseni ma ei jõudnud. Ma tahtsin minema ning otsustasin, et tulen laupäeval (täna) üksi tagasi, et rahulikult ja äkki mõne proffessionaaliga koos mulle midagi sobilikku välja vaadata.

Täna on laupäev, mis te arvate kas ma läksin poodi. EI EI EI, sest ma EI VIIIIIITSINUD, sest tegu on ju shoppamisega. Õues on täna erakordselt soe ja päikeseline, seega ma eelistasin minna Noorhärraga jalutama ja mänguväljakule, et ise päikese käes olles oma päevitusrante veidike ühtlustada. Eks selle pesu ma endale vaatama pean, õnneks on meil veel nädal aega ja ma olen ju kodune ema. Ehete kohapealt ma nii väga isegi ei tõmble …

 

 

Hallo Kosmos :D

Einoh, mis siin ikka … seekord võttis “ainult” pea kaks aastat aega, et ma tahaks jälle kirjutama hakata. Muidugi, eks mul mingis mõttes oli vahepeal kopp ees oma elu ette ladumisest ja pidevalt kuklas vasardavast süütundest, et ma ainult korra nädalas, kui sedagi, kirjutasin. Aga noh, ma ei tahtnud, ei olnud seda tunnet, et nüüd ma kirjutan. Ju siis kodus istumine teeb ikkagi oma töö ja nüüd on see hetk, et tegelikult ju võiks jälle kirjutada. Nagu paljud kodused emad on ilmselt tundnud, siis teinekord lihtsalt sõidabki katus ära ja on vaja oma aega ja väljundit (hobi), et mõistus selge hoida. Ma siis hakkan nüüd kirjutama, sest kahe aastaga on meie elu ju nii palju muutunud, et tagantjärgi meenutamist ja uute seikade kirjutamist peaks jätkuma.

Kõige mõistlikum vast olekski lihtsalt igapäevaselt midagi kirja panna ja ju siis sellega kaasnevad ka muude sündmuste meenutamine. Esimesse postistusse oleks aga minu arust täitsa paslik kirjutada oma saaga sellest, kuidas ma oleks peaaegu oma blogist ilma jäänud …

Ehk, mingil hetkel, äkki suht peale seda kui ma viimati kirjutamise lõpetasin, otsustasin et nüüd ei ole vaja ka blogi enam avalikuna hoida. Panin selle täiesti privaatseks ja ei hoolinud mingite salasõnade ja kasutajanimede üles kirjutamisest, sest noh ma olin ju koguaeg adminnina niigi automaatselt sisse logitud. Aga siis juhtus see, mis juhtuma pidi, et kui ma mingi hetk tahtsin oma Austraalia seiklusi meenutama hakata ja uuesti postitusi lugeda kronoloogiliselt, et saanud ma enam blogisse sisse logitud. Avalikult ju ei saanud enam lugeda ja eks mingi hetk mingil põhjusel logisid robotid ka minu kontost välja. Hea nali oli muidugi sellega, et tegelikult ma ei tahtnudki blogist meenutusi lugema hakata, vaid algselt hakkasin ühte wordi dokumenti otsima, kuhu ma mingi hetk olin kopeerimise ja pasteerimisega oma seikluse Austraalias, IGAKS JUHUKS, topelt salvestanud. Noh, et kui blogiga juhtub midagi või nii 😀 Ja kuigi ma olin 99% kindel, et ma ei ole nii udupea, et seda faili kustutada lihtsalt niisama lampi, siis ülesse ma seda enam ei leidnud. Ei arvutist, ei oma mälupulkadelt ega ka välistelt kõvaketastelt. Neid viimaseid on mul kolm, kus igal pool on varude varude varude topelt kopeeritud, sest EI, ma ei ole ikka veel jõudnud oma kaustades puhastustööd teha. Ja kui nüüd arvata, et ju ma siis ei otsinud piisavalt, siis otsisin küll. Kõigi kolme pealt, kõikidest kaustadest, mitmeid kordi! Sest ma ei uskunud, et ma NII udupea olen .. aga näete, ju siis olen, sest kadunuks see fail jäi, siiamaani on kadunud. Samas oli jube palju muud avastamisrõõmu vanade failide näol 😀 See vanades failides sobramine on justkui jõulud ja sünnipäev koos – (taas)avastamisrõõmu on kuhjaga ja veel.

Igatahes, kui oli selge, et seda faili, mida ma kopeerisin ja pasteerisin ikka päevi, ei ole enam, tuli taastada ligipääs oma kontole. Iseenesest lihtne eksole – vajutad aga nuppu “restore password” ja juhindud juba meilboksi tuleva kirja järgi. Vot siin on nüüd koht, mida minu loogika ikka veel siiani ei mõista, et kuidas see juhtus, aga mingil hetkel loodi mulle wordpressi poolt uus kasutajakonto 🙂 Kui natuke mõelda, siis ilmselt tänu sellele, et ma üritasin oma salasõna taastada nn uue emailiaadressiga (sest hiljem selgus, et minu kontoga seotud aadress oli hoopis teine), milles olin raudpolt kindel, et see on õige aadress. Midagi muud ma ju ei kasuta ja pole juba aastaid kasutanud. Et miks peaks mingi muu aadress olema, kui praegune meilikas töötab veel varajasemast ajast kui selle blogi avasin. Igatahes, oma uue kasutajakonto otsas ma nüüd istusin, aga vot blogile ikka ligi ei saanud.

Loogiline samm edasi oli guugeldada, et kuidas oma kontot taastada. Kuna ma olin takerdunud nö automaatse ja toimiva meetodi mittetoimimisse, leidsin tee foorumitesse, kus enam-vähem olid kõik juhendid suht samasse auku – ehk taasta oma salasõna 😀 Õnneks aitaks üks hea ja arvuti/netimaailmaga väga sinasõber olev tuttav ning suunas mind ühele lehele, kus sain oma murest avalikult kirjutada ja loota, et mõni wordpressi admin isiklikult aitab. Ses suhtes olin ma kindel, et automaatsed meetodid mind enam ei aita, sest kala on kuskil sees ja mina enam välja ei mõelnud, kus. Ja ma vabandan juba ette, kuid erinevad lingid, kus ma lõpuks abi sain, on mul kahjuks meelest läinud, sest ma ju ei teadnud paar kuud tagasi veel, et ma sellest saagast kirjutan.

Seega, mingil hetkel potsatas mu meilboksi kiri WordPressilt, et pean neile tõestama kes ma olen ja kas ikka selle konto omanik. Meetoteid oli selleks kaks – kas saata neile pangatehingu tõend või spetsiifiline eelnevalt nende poolt saadetud kinnitusemaili (mida mul ju ei olnud). Õnneks ma mäletasin, et mingi hetk ostsin blogile mälu juurde, kuna olin tol hetkel veel Austraalias ja piltide üleslaadimisele tuli mingi mahumäär ette. Mäletasin ka veel millal tehing toimus ajaliselt. Ja ega olnud midagi – kontakteerusin oma Eesti pangaga ja palusin mulle selle tehingu koopia meilile saata. Kredikas oli juba ammu suletud ja seetõttu ei arvanud ma, et saan ka tehingutele ligi. Aga ohsanäe, tuleb välja, et isegi kui su kredikas on suletud, siis limiidikonto (seotud kredikaga) on ikka avatud ja sellel saab ilusti niipalju surfata kui vaja. No ja leidsingi selle tehingukoopia ja saatsingi WordPressile. A vot neile ei sobinud mingil põhjusel. Neil oli hoopis vaja tehingu arhiveerimistunnust, mida kviitungil ei olnud ja mille saamiseks tuli mul edasi suhelda PayPaliga. Õnneks oli WordPressi tydruk piisavalt lahke ja ütles, et selle info saamiseks on mul vaja teada nii kredika numbrit kui kehtivusaega.

Nooo ja siis ma kirjutasin jälle oma pangale, et vaja oleks nüüd teada, mis oli selle kredika number ja kehtivus aeg, mida ma pea  kolm aastat tagasi kasutasin 😀 Õnneks oldi minuga väga toredad ning selle info ma sain. A la kolm nädalat hiljem, sest emadus on minus tekitanud aegajalt esineva mälukaotuse … või see võis tegelikult juba tekkida raseduse aeg. Igatahes, ma ise ei suutnud kolm (!!!!) nädalat oma netipanka sisse logida ja sealt infot saada. Lõpuks ikka oli meeles see liigutus teha.

Ja siis läks veel paar nädalat, et PayPalile helistada. Seekord ei olnud mälukaotuses asi, vaid ma ise ei tahtnud :S Teate seda tunnet, et teinekord on vaja midagi teha, mis on jube lihtne ja ilmselt mitte ka aeganõudev, aga lihtsalt EI VIIIITSI ja EI TAAAAHA. Mina pidin end lihtsalt kokku võtma seetõttu, et mul oli puhkusereis tulemas ja ma ei julgenud rohkem enam püksikummi venitada, sest ma reaalselt arvasin, et kui ma nüüd oma toimetusi lõpule ei vii, siis Murphy seaduse kohaselt kustutatakse minu konto vahetult enne seda kui ma lõpuks WordPressile vajaliku info edastan.

Helistasin Paypali ning sattusin nende USA kõnekeskusesse. Sinna pidin ka mitu korda proovima helistada, ajavahe noh. Seal ei räägitud minuga pikalt, sest kui selgus et ma helistan Euroopast (ise olen nüüd UK-s, kaart on Eesti oma ja tehingu hetkel olin hoopis maakera kuklal), siis pidavat selle probleemi lahendamine olema Euroopa kõnekeskuse ehk UK/Iirimaa pädevuses. Eks helistasin siis neile, kus peale pikka seletamist ja andmete andmist tuli välja, et ohoo … nemad näevad ainult kuni kaks aastat vanasid tehinguid ja ma peaks ikkagi USA-ga kontakteeruma, kellel on maksimaalne ülevaade tehingute ajaloost 😀 Tüüpiline eksole. Üldjuhul olen ma viimaste aastatega (loe UK-s elatud aja jooksul) muutunud hästi kannatamatuks ja ei kannata lolli juttu, eriti kui seda ajavad kõnekeskuste töötajad, kes ei suuda/taha/viitsi sind kuulata, sinu probleemi süveneda/sind aidata. Aga seekord olin ma OK, kuna mure suur ja see vajas lahendamist. Seega helistasin USA-sse tagasi ja seekord sattusin väga pädeva tidriku otsa. Lugesin oma kredika numbri ette, andsin andmed tehingu suuruse ja aja kohta ning voila – ma sain selle kuramuse arhiveerimistunnuse. Ma olin nii õnnelik (ja imestunud ka), et tegelikult nii kiirelt abi sain, et ma kinnitasin tidrikule mitu korda, et ta on mu ingel.

Ja egas muud ei olnudki, saatsin arhiveerimistunnuse WordPressile, kes aktsepteeris mind kohe kui kontoomanikku. Andis info, et tõesti mul on kaks kontot ning kas soovin oma õigel kontol meilika äramuuta ja uue konto kinni panna (mida ma muidugi soovisin) ning siis saan juba ise edasi toimetada. Nii läkski ja nüüd olen ma enda õhtuid sisustanud meenutuste lugemisega.

Ehk pikk jutt lühidalt – ALATI HOIDE OMA KASUTAJANIMED JA SALASÕNAD KINDLAS KOHAS JA ÄRGE ROBOTITELE LIIALT LOOTKE 😉

Kurja see WP on siin mõne aastaga ikkagi muutunud, et võtab aega uuesti tundma õppimine ja kus miskit kuidas käib 😀

Midagi on uus Septembrikuus

Ma tahaks näha ühte inimest (just inimest, mitte naisterahvast), kes mingil perioodil oma elus ei ole rahul enda kaalunumbriga. Ma usun, et ei valeta või liialda, kui väidan et see teema on minu tutvusringkonnas aastaid aegajalt pead tõstnud. Muidugi mitte ainult ühtede ja samade inimestega vesteldes, vaid pigem just üleüldises mõttes. Olen ka mina osa oma tutvusringkonnast ja muidugi ei ole ka mina “patust prii”. Kui ma väga tugevasti järgi mõtlen, siis viimane kord vist kui ma olin rahul oma kaalu NUMBRIGA, oli see keskkooli lõpus, kui minu kaal 54kg oli. Vahelduva eduga on see number suurenenud ja vähenenud ning vastavalt sellele olen suutnud olla sportlikum ja rohkem oma toidulauda jälginud. Samas jään siiski oma arvamuse juurde, et on liiga karm võrrelda enda praegust välimust sellega, mis 13 aastat tagasi oli.

Seega, ma arvan, et oma keha kui sellisega olin viimati rahul enne Austraaliasse minekut. Ja vast äkki ka esimesed 6 kuud. Aga eks selle ajaga olin nii puhkereziimi suutnud minna, et mingil hetkel enam ei meeldinud oma peegel pilt. Samuti oli üks ekstreemsemaid äratushetki minu jaoks eelmise aasta suvi ja ühe pulma külastus, kus hilisematelt piltidelt ei vaadanud just (minu jaoks) väga vormis naine 🙂 Eks muidugi oleme Mikuga ikka üritanud olla nii sportlikud kui ka toidulauda jälginud … kuid inimese loomus (minu oma küll) on vägagi nõrk ja ma ei valeta, kui mingi hetk mul oli totaalne äädikamaitseliste kartulikrõpsude sõltuvus!!! Ja kuigi teinekord riidepoes käies ei mahtunud tavapärases suuruses asjad selga, või siis mahtusid kuid olid ebamugavalt ahistavad, ei olnud see minu jaoks piisav alarm, et midagi tuleks ette võtta.Liiatigi kui Miku on mulle korduvalt kinnitanud, et tema armastab mind välimusele vaatamata 🙂 (see ei ole etteheide)

Aga eks mõõt saab igal asjal täis ja sai ka minul. Seega 1. Septembri hommikul ütlesin “EI” süsivesikutele ja suhkrule. Töö juures sai väljaprinditud inimkeha joonistus ning õhtul mõõtsin erinevad keha ümbermõõdud. Lisaks lasin Mikul pildid teha endast pesu väel nii eest, külje pealt kui ka tagant vaates (eriti motiveeriv pilt kaalu langetamiseks) ja ostsime majapidamisse kaalu. Pilte ma siia ülesse ei pane ja mitte, et mu pesu ei oleks ilus (LOL) vaid ma ei ole rahul enda välimusega. VB kunagi hiljem, kui on hea näidata “enne” ja “pärast” pilte. Aga kaalunumbri ütlen küll välja – õhtul oli see 68.1 ja hommikul 66.8 seega võtame keskmiseks stardikaaluks 67.5kg. Minu pikkuse juures (161cm) oleks ilmselt normaalne ka kaaluda 60kg kandis, mitte läheneda 70le. Ja ka kehamassiindeksi kalkulaatori järgi on, mille poole püüelda. Seega, eesmärk on saada nii kaugele, et kaalunumber hakkab 5-ga … ja jääb ka sinna pidama 🙂

Pisike sõjaplaan on ka valmis, kuidas see saavutada. Nagu juba enne ütlesin, lülitasin menüüst välja suhkru ja süsivesikud (carbs) ehk alustasin uuesti Keto dieediga (kirjutasin sellest kunagi ka siin). Lühidalt, võin päeva jooksul ära süüa 25 grammi süsivesikuid. Ise valin, mida söön, kuid seda numbrit ületada ei tohi. Seega, ei ole ju miski keelatud või mis 🙂 Kui natuke toiduainete silte lugeda, siis a la kolme ampsu krõpsudega on see norm täis ja siis on kõõga 😀 Seega, et siiski söönuks saada, võin ma pm endale näost sisse ajada köögivilju (va. tärklist sisaldavad ja natsa magusamad, millega peab piiri pidama). Kahjuks ei saa seda plaani järgides ka puuvilju süüa (ainult mingil määral on marjad lubatud), kuna need sisaldavad küll looduslikke suhkruid, kuid siiski. Ja see mulle ei meeldi. Samuti on nii kahju vaadata poes värskeid TÄISTERA kukleid, sest täistera, aga ikkagi jahutoode. Peaksin ohtralt vett tarbima, milles ma ei ole endiselt nii käpp kui peaks.

Kuidas siis esimene nädal möödus? MUIDUGI tuli mul libastumisi ette ja nt laupäeval, kui sõbrantsil külas käisime, ei suutnud ma lõpuks “EI” öelda pisikesele koogitükile (samas, päeval jalutasin päris rahulikult mööda söögilaadal letist, mis oli täis värskeid ja isuäratavaid pagaritooteid). Ja siis pühapäeval oli (nõrkuse)hetk kui ma otsustasin, et olen niisama tervislik ja luban endale ikka neid häid süsiveskuid ka (a la täistera tooted) ja ampsasin ühe küpsise ning chapati (a la nagu gruusia lapik leib vms) 😀 😀 😀 Smas, ma ju tunnistan, et on ka mul neid hetki, kui tahaks käega lüüa, kuid hetkel on mul motivatsioon tagasi, mis puudutab kaalulangetamist. Ma olen kahevahel veel selles osas, et jätan küll magusa ja jahutooted välja menüüst va. aegajalt puuviljad ja täistera sepikuviil või kukkel ja korralik kaerahelbepuder hommikusöögiks…

Lisaks, ega’s ainult söömine mõjuta kaalunumbrit (kuid on siiski päris tugev tegur) seega olen tõsiselt võtnud käsile nö enda füüsilise liigutamise, mis minu töörutiini arvestades eriti oluline on. Nii käingi igal esmaspäeval bodypumpis, ja kolmapäeval ning reedel mööda kohalikku kanalit jooksmas. Lisaks lõppu veel lihaseharjutusi. Üldine eesmärk ongi teha minimaalselt plaanipärast trenni 3 korda nädalas ja noh teinekord siis äkki midagi veel, nt jalutan rongijaamast koju (4.6km) või seikleme kuskil nädalavahetusel. Enda huvi pärast kirjutan igapäevaselt üles, mida söönud olen, kui palju vett joonud ja kas ennast ka liigutanud. Aega olen endale andnud 4 kuud ehk jõuludeni, pärast seda vaatame kui hästi on see kõik mulle mõjunud. Aga ilmselt siia kirjutan aegajalt ülesse, kuidas edusammud sujuvad.