Emapalgast ja emapuhkusest Inglismaal

Kui nii mõnigi kord olen tuttavate/sõpradega vesteldes pidanud tunnistama, et jah elu Inglismaal on hetkel parem elust kodumaal (arvestades eelkõige palkade ja igapäeva tarbeesemete hindade suhet), siis on üks valdkond, kus Eesti pika puuga ära teeb. Ja see on nimelt lapse sünniga seonduv riiklik (pikaajaline)toetus. Kirjutangi sellest süsteemist nii, nagu ise olen siiani aru saanud ja oma personalijuhiga rääkinud.

Alustame sellest, et Eestis on meil dekreet ehk ema võib rahulikult viimased kuud jõudsalt kasvava beebikõhuga kodus olla. Lisaks võimaldatakse kodust olemist suurema finantsilise muretsemiseta kuni lapse 1.5 aastaseks saamiseni. Sealt edasi võid olla kodus kuni lapse kolmeseks saamiseni teades, et tööandja peab sulle naastes positsiooni tagama. Ja kui ei taga, saad koondamise ja sellega seotud hüvitised. Kui Eestis maksab emapalka riik ning see on sõltuvuses sinu eelmise aasta palganumbriga, siis Inglismaal maksab emapalka tööandja ning on erinevaid võimalusi, kuidas, kui palju ja kui kaua seda sulle makstakse. Paljuski oleneb see konkreetsest tööandjast ja kuidas tema hüvitiste pakett välja näeb. Ehk loogish, et ükski tööandja ülemäära helde siin ole. Riiklikul tasandil on siiski paika pandud miinimum, mida tulevasele emale võimaldama peab. Samas ma saan aru, et siin ei ole iibega mingeid probleeme ja kui siin oleks sarnane süsteem Eestile, siis oleks kindlasti palju rohkem neid inimesi, kes seda kuritarvitama hakkaks.

Siit tuleb ka esimene suur erinevus kahe riigi vahel – nimelt saab Inglismaal ema kodus olla maksimaalselt üks aasta, mis ajani peab tööandja talle positsiooni tagama. Seda aastat loetakse hetkest, mil sa koju jääd mitte hetkest kui laps sünnib. Seega pole siis ime, et naised suurte kõhtudega veel paar nädalat enne sünnitustähtaega tööl käivad (nagu minuga juhtus). Kusjuures, kui sa naased tagasi 6  või oli see 9 kuu pärast, peavad nad sulle su vana positsiooni tagama. Edasi võivad nad pakkuda ükskõik millist samaväärilist kohta firmasiseselt. Kui sa otsustad pärast aastast eemalolekut tööle mitte naaseda, oled pm töötu. Kusjuures ei ole sa koondatud, vaid loetakse seda kui vabatahtlikku töölt lahkumist. Teiseks on suur suur erinevus rahasummas. Miinimum programm näeb ette, et esimesed 6 nädalat saad sa 90% oma tavapärasest palgast; järgmised 33 nädalat ehk kuni 9. kuuni kodus olemist laekub sulle £140.98 või 90% sinu palgast ühe nädala kohta, kumb iganes on madalam summa; ning viimased kolm kuud elad õhust ja armastusest 🙂 Räägin siinkohal summadest enne maksude maha arvestamist. Pole siis ime, et kui lapseootele jäädakse, pannakse kohe rõhku ka säästude kogumisele, et ema maksimaalselt kaua kodus olla saaks. Nagu tegime meiegi.

Lapsetoetuse kohapealt on ka siin kindel summa fikseeritud ehk £20.70 nädalas seega ühes kuus £82.80. Eestis on minuteada need summad suuremad, eriti just nüüd kehtima hakanud lisatoetust arvestades kui on peres 3 või enam last. Minuteada ei olene siinmail toetuse summa laste arvust. Ja ausalt, raha pärast ei ole ma kunagi lapsi tahtnud. Samas on üleüldine sotsiaalne tugivõrgustik siinmaal rohkem ja paremini reguleeritud. Just mis puudutab erinevaid (töötu) toetusi ja üksikvanema toetamist. Ausalt, ei ole ma sellesse teemasse väga süvenenud, sest endal ei ole vaja olnud mingeid toetusi küsida. Niipalju kui natuke uurisin, et kas seoses lapse sünniga me mingit maksukergendust või lisatoetust saame, siis on meie leibkond liiga kõrgepalgaline, et luksust lubada 🙂

Põhjus, miks ma sellest kirjutan, on väga lihtne – mind on umbes kuu aega tööandja poolt pommitatud küsimustega, millal ma naasen ja kas ma naasen täiskohaga. Eks teatakse ju, et varsti lõpeb ka minu emapalk ning nagu ma aru olen saanud, siis üldjuhul ei jää briti emad aastaks koju ehk ma olen niigi kohalike mõistes juba kaua kodus istunud (üle kaheksa kuu). Samas on ka argielu oma reaalsusega sisse lennanud ja suure tõenäosusega ma päris aastat kodus olla ei saa, puht finantsilistel kaalutlustel. Kuigi tahaks. Tegelikult, tahaks veelgi kauem kodus olla, sest ma ei kujuta ette, et ma pean Noorhärra nüüd kellegi hoolde jätma ja ise tööle minema. Õnneks, niipalju on meil hetkel asjad aetud, et hoidjakoht on talle olemas ja vajadusel saab ta seal käia viis päeva nädalas. Nüüd oleneb tegelikult kõik sellest, millise koormusega mina otsustan tööle naasta. Ehk ühelt poolt tahaks osakoormusega töötada, et laps ikkagi õnnelikku lapsepõlve saaks nautida ja rohkem koduses keskkonnas olla. Kuid teisalt on meil oma tulevikuplaanid ja eesmärgid, mis vajad suurema summa koguma hakkamist. Seega tekibki küsimus lapse heaolu praegu vs pere heaolu tulevikus :S

Mis puutub lapsehoidjasse, siis siin on hästi levinud nö. erahoidjad, kes hoiavad lapsi oma kodus. Vist on võimalik nad panna ka riiklikku lasteaeda nii noorelt, kuid minu jaoks tundub selline variant EI – just seetõttu, et nii pisike peaks saama ikkagi võimalikult palju individuaalset tähelepanu. Üldjuhul elavad nad eramajas, kus on pisike aed (ehk lapsed saavad natuke õues ringi paterdada kui tahavad) ning kas terve esimene korrus või mingi osa sellest tehtud lastele sobilikuks. Sellised hoidjad on nö. ametlikud hoidjad, ehk sa saad vajadusel nende tausta kontrollida ning samuti on neil kohustus ernevaid norme täita. Ja neid norme on päris palju. Meie hoidja elab meist 5 minuti jalutuskäigu kaugusel ehk väga lähedal. Päev tema juures hakkab maksma £35 (avatud on ta 7:30-18:30) ning kuigi on ta kehtestanud ka tunni hinna (£3.50), siis tegelikult erilist hinnavahet ei ole, kui laps käib terve pika päeva. Sest kuigi ta on avatud 11 tundi, siis ikkagi tahab ta, et sa määraksid ära kindla ajavahemiku, mil laps on kohal, sest kui sa nt jääd hiljaks tema järeletulemisel, on tal õigus iga hilinenud 15 minuti eest sinult lisatasu küsida. Teades, milline on minu töö ja tööandja iseloom, on mul edal mõistlikum jätta vabadus, millal Noorhärrale järgi lähen. Plaan on ikkagi ta poole 5st hiljemalt koju tuua. Päevaraha sisaldab hommiku – ja õhtusööki ning kahte näksi, lõunasöögi peab ise kaasa andma (üldjuhul midagi lihtsat ja kergesti antavat). Lisaks on tal olemas spets söögitoolid, nõud lastele jne. Ise tuleb meil kohapeale osta veel mähkmed, niisked salvakad ja piim kui ta midagi spetsiifilist tarbib. Ning muidugi tavapärane riiete tagavara. Mis mulle meeldib, ja mida ka esimesel külastusel uurisin, on see et hoidja ikkagi käib lastega ka väljas jalutamas. Kindlasti ei juhtu seda igapäev, olenevalt ilmast ja laste arvust, kuid mulle sobib, et ta ikkagi käib kas erinevatel kohalikel mänguväljakutel või kanali ääres jalutamas või teeb pisikese poeretke. Ehk kuigi mulle ei meeldi see mõte, et ma pean tööle naasema ja veel rohkem ei meeldi see mõte, et Noorhärra saab palju rohkem aega veetma kellegi võõraga, siis ometi on mul natuke kergendus hinges, et saime talle hoidjakoha. Loodetavasti hakkab meil ka koostöö ilusti sujuma.

Advertisements

Teine nädal tervislikumalt

Hm, teine nädal ei olnud nii edukas kui esimene. Eks osalt ma ka ootasin seda, et numbrid ei kahane kiirusega, mis esimesel nädalal, sest noh keha ju harjub mingil määral uue rutiiniga. Nädala esimese poole suutsin ilusti tubli olla – tegin trenni, jõin vett ja sõin ilusti nagu peab. Neljapäeval aga oli meil siin ärevevad hetked majas ja seetõttu ei jõudnud ma oma plaanitud pikale jalutuskäigule, ununes lõunat üldse süüa (haarasin tee peal kaasa snickersi), õhtusöögi siiski sõin ning päev jäi tegelikult kalorite piiresse. Reedel oli ka tubli kuni õhtusöögini, kui asendasin oma tavapärased köögiviljad kana kõrval friikatega ning kastsin üle majoneesi ja ketsupiga. Noh, patusöök või nii 😀 See oli isegi ok ja oleksin oma kaloraazi piiridesse jäänud, aga siis sõin veel 2(!!!) magussööki ka – üks oli selline purgis serveeritav juustukook ja teine shokolaadivaht. Ahnusel ei ole piire eks … Samas, eks mu omad vitsad mind peksid korralikult, sest ma usun, et just see suur kogus magusat mulle korraliku kõhuvalu tekitas. Nädalavahetusel olime sõbrantsidega Leedsis ja no looogish, et ma siis ei dieedita (nt korralik restoraniburger friikatega lõunasöögiks, kohvi ja kook kell 8 õhtul, mäkiburger 4 hommikul, pasta pühapäeval hommiku/lõunasöögiks, alkohol). Aga mis siis ikka, numbrid järgmised:

kaal – 72.2kg (+0.4kg) kahe nädala kokkuvõttes siiski kaalukaotust 2.1kg
rinnaümbermõõt – 96cm (sama)
ülakõht – 84cm (-2cm)
keskkoht – 91cm (sama)
puusad/alakõht – 98cm (-1cm)
pepu – 100cm (-1cm)
käsi – 29cm (pean endiselt ootama Miku assisteerivat kätt)
kintsud – 60cm (sama)

Ehk numbrid ei ole nagu kõige ilusamad, kuigi ennast tunnen vägagi hästi. Nt kui riietepoes mõnda asja proovisin, mis ei mahtunud selga, aga peaks olema minu tavapärane suurus, siis ei langenud ma masendusse ja ei tekkinud käega löömise tunnet. Lihtsalt nentisin fakti, et peab endaga veel vaeva nägema. Kuigi täna hommikul kaalult (mitu korda) maha astudes oli küll tunne, et enam ma ei viitsi 😀 Aga võib-olla oli tegu ka nädalavahetuse väsimusega, mis hommikul välja lõi, kuna Noorhärra otsustas kella kuuest luugid lahti teha 😀

Liigutasin ennast nii palju:

Esmaspäev, 26/6
– jalutamine koos põikega poodi 5km, 1 tund ja 5 minutit, kaotatud 281 kalorit
– T25 – 2 x 25 minutit

Teisipäev 27/6
– jalutamine kiiremas tempos poodi 8.8km, 1 tund ja 45 minutit, kaotatud 493 kalorit
– harjutused kintsudele (30 igat harjutust), kõhule (selili lamades jalad koos üles 20 korda; ülakõhu tõsted käed kukla taga ja jalad 90 kraadi üleval 20 korda; plankhoid 30 sekki) ja kätele (10 õiget kätekõverdust, kaks ringi

Kolmapäev, 28/6
– T25 – 2 x 25 minutit

Neljapäev, 29/6
midagi ei teinud

Reede, 23/6
– T25 – 25 minutit (kuigi algul plaanisin 2 satsi teha, siis elu emana lihtsalt ei lubanud rohkemat JÄLLE :D)

Nädalavahetus nagu juba ütlesin ei olnud mingit trenni. Käisime küll väljas ja tantsisime, samuti jalutasin pühapäeva õhtul Noorhärraga mänguväljakule kiikuma ja tagasi, seekord oli ta vankris.

Olen aru saanud, et esmaspäeviti on mul kõige raskem nö. ree peale tagasi saada. Peamiselt seetõttu, et nädalavahetus on selja taga ja siiani olen võtnud neid kahte päeva veidi iisimalt – rohkem väljendub see oma toitumise mitte jälgimises, sest iseenesest keha ju vajaks veidike ka puhkust. Seega mõtlesin täna ise, et maksku mis maksab, aga nädalavahetuseti tuleb ka korraliku(ma)ks hakata, Mikugi ütles, et pigem lubada endale 1 patune söögikord nädalas, kui et võtta terve nädalavahetus vabalt. Vaadates eelmise nädala numbreid, peaks ma tegema kolme asja:

A) leidma tõhusaid harjutusi pepu pringiks tegemiseks, selja tiivakeste kaotamiseks (noh need voldikesed, mis tekivad kui sirge seljaga seista) ja võrdselt kaks harjutust üla- ning alakõhule;
B) praktiseerima tervislikku toitumist terve nädala lubades endale ühe patuse söögikorra
C) proovima juua päeva jooksul u 4 liitrit vett. Täitsa teostatav kui seda teadlikult teha ja pidevalt lonksata pudelist. Selle tulemusena tegelikult joon ma kohvi vähem, kuna noh ei mahu lihtsalt 🙂 Samas, ma ei tea, kas vesi viib mul mineraale organismist välja või mis, aga aegajalt lisan ma pudelile veel veidike soola, selline soola isu on 😀

Vaatasin täna ka kalendrisse, et järgmine perepuhkus on meil ees augusti keskpaigas, noh nii seitsme nädala pärast. Kui ma jätkan tubli olemist ja kaotan keskmiselt ühe kilo nädalas, siis puhkuse ajaks peaksin pm oma normaalkaalu ülemise piiri kätte saama. Motivatsioonimaterjali on 😉

Pulmaskäik

Nädalavahetusel juhtus see, et esimest korda olin mina Noorhärrast terve öö eemal. Mikul on seda paar korda varemgi juhtunud, kuid minul mitte. Läksime kauaoodatud pulma ning Noorhärra jäi koju vanaemaga kvaliteetaega veetma. Kui aus olla, siis põdesin natike, rohkem enda pärast, et kuidas see öö eemal välja näeb. Noorhärra on ise suht tsill laps ja tal üldjuhul ei ole probleemi kellegagi kahekesi meist eemale jääda (ja nii ka seekord). Ma ise lihtsalt pabistasin, et hakkan kohutavalt teda taga igatsema ja ei saa õhtut nautida. Jah, igatsesin küll, aga samal ajal oli mõnus vaheldus ka. Seda enam, et sain näituseks rahulikult nii palju punast veini juua kui vaid tahtsin, sest ei olnud ju kedagi, keda peaks koju sõidutama või kelle eest hoolt kandma või kelle jaoks öösel ülesse ärkama. Eks pühapäeval ju oli vaja lapsevalves olla kui kodus tagasi oleme, kuid minu sisemine alkomeeter hakkas just õigel ajal tööle ning mingit pohmellust ma kannatama ei pidanud.

Aga rääkides ettevalmistustest, siis esiteks otsustasin ma laupäeva hommikul oma kleidi osas ümber, mis tähendas ka seda, et pidin minema kiirkorras linna paari asja ostma. Tüüpiline mina, et mõni asi ikka liialt viimasele minutile jääb. Aega läks sutsuke kauem kui plaanisin, et pm oli meil lapsehoidja juba kohal kui mina tagasi jõudsin, kuid ometi oli aega kaks sõna lobiseda, kiirelt pesus käia ja siis joosta ilusalongi. Õnneks asus viimane tõesti nurga taga, mistõttu hiljaks ma ei jäänud. Sain muidugi jälle kord ärrituda brittide teenindusvaldkonna pohhuismi peale*, kuid minu õnneks lahenes kõik hästi. Nimelt, kui kohale jõudsin, vaatas meikar mind nagu uut ilmaimet. Temal näiteks ei olnud kuskil kirjas, et ma tulema pidin :S Kusjuures ma mäletan väga hästi, et kui endale aega kirja panemas käisin mai lõpus, siis oli tema ka olemas, küll kliendina, ent ta nägi mind ja teadis et peab oma ajagraafikust üle vaatama, kas on vaba aega ning vajadusel mulle helistama ning muudatused sisse viima. Mingit kõnet ma ei saanud nende nädalate jooksul ja kuigi ma igapäevaselt salongist mööda jalutasin ja pea iga kord mõtlesin igaks juhuks sisse põigata ja küsida, kas mul ikka on aeg kirjas, siis ei teinud ma seda. Sel lihtsalt põhjusel, et helistanud ei olnud mulle keegi ja mul oli kodus infovoldik mulle broneeritud ajaga. Seega miski ei viidanud, et minu aeg oleks justkui unustatud. Samas äkki ongi hea, et ma sisse ei põiganud, siis oleksin avastanud varem, et mul ei ole bronni ja siis ei oleks nad ilmselt ka mulle vastu tulnud ja pigem palunud uue aja kuskil mujal leida. Siis oleks puuks käes olnud 🙂

Ootama pidin kuskil 20 minutit ja siis läks veel poolteist tundi, kuniks ilus ma olin. Meigiga jäin väga rahule, juuksed olid sellised OK, aga selleks ajaks kui me umbes 2.5 tundi hiljem oma öömajale jõudsime, pidin ikkagi ise kohendama ja sättima seda. Hea, et ma juukselaki taipasin kaasa võtta. Vahetasime riided, võtsime all pubis paar tervitusklaasi ning sõitsime taksoga peopaika. Pilte mul kahjuks suurt ei ole, sest ma läksin peole ikkagi 🙂 Mõned pildid proovisin endast teha, kuid midagi selget sealt välja ei tulnud.

Pidu ise oli vahva – palju rahvast; live bank; baarinurk, kus koguaeg melu käis; saime osa nii pulmatordi lahtilõikamisest (maitsta kahjuks ei jõudnud) kui nägime pruutpaari esimest tantsu; mingi hetk maiustasime grillburgeriga, kuid üldiselt sotsialiseerusime palju Miku tuttavate ja sõpradega ning tantsisime palju. Poole ühe aeg öösel löödi lambid põlema ja oli aeg end minekule seada. Meil vedas ja saime takso väga kiirelt ning umbes ühest olime juba voodis. Niiiiii mõnus oli magama minna teadmisega, et keegi sind üles ei ärata ja hommikul põõna kaua tahad. Njah, põõnamisest ei tulnud midagi välja, sest kõht läks tühjaks ja nii me kaheksast ennast sööma sättisime. Full English Breakfast – isegi kui sul pohmakat ei ole, on see parim pohmakaravi 😀

Ilm oli hästi nadi ja vihmane, seega võtsimegi suuna kohe kodu poole tagasi. Üks noormees tervitas meid väga laia naeratusega ja roomas kribinal meie juurde, et sülle saada. Tegelikult oli täitsa mõnus kodus varakult tagasi olla, sest nii jäi meil pea terve pühapäev niisama olemise jaoks. Ja see öö eemal andis mulle korraliku energialaksu. Peaks tihemini niimoodi kahekesi ära minema 🙂

*olen tähelepannud, et kuigi palju kiidetakse brittide klienditeenindust, siis vähemalt siin minu ümbruskonnas saan tihtilugu tunda liiga familiaarset suhtumist. Jah, minu probleem, et ma ei taha kassiiridele ja ilutegijatele oma tervet elulugu jutustada, kuid see ei takista mind seda mitte nautima. Samas selline small talk on mul teinekord kerge tulema. Igatahes, viimane kord kui ma end korralikult välja vihastasin, ja mistõttu ma enam sellesse salongi oma jalga ei tõsta, oli jõulude aeg kui oli meil jälle kord pulma minek. Sain suht viimasel minutil endale aja kirja ja läksin kohale nagu peab. Arvestasin, et vast tunnike-poolteist läheb ja selle aja saab Miku Noorhärraga kodus hakkama. Tol hetkel oli ta veidike üle kuu vana ja puhtalt veel rinnapiimal (mida ma ühe söögikorra jagu ka välja pumpasin). Kui ma salongi jõudsin, vabandati, et suts läheb aega enne kui minu juuksed ja meik ette võetakse. Mida mulle aga ei öeldud, oli see et nad oli ajaga juba niigi jännis ja kõik bronnid olid umbes pooleteise tunni võrra edasi lükkunud. Kui ma seda oleks teadnud, siis ilmseks oleksin koju läinud ja proovinud ise midagi leiutada. See suts oli 20 minutit, kui keegi leidis lõpuks aja mulle rullid pähe keerata. Pärast seda ootasin ma tunnike vähemalt ja nihelesin toolil, sest teadsin juba et kodus hakkab olukord veidike kriitiliseks muutuma. Ootasin veel, sest pm oli möödunud pea kaks tundi sellest ajast kui ma uksest sisse astusin. Lisan siinkohal, et teenindajaid oli mitu ja inimesed reaalselt ootasid, kuid ometi neil oli aega lobiseda, nalja visata ja niisama oma pause võtta. Kui ma juba pea poolteist tundi olin oma toolis istunud, siis ei pidanud enam vastu ja küsisin konkreetselt tollelt tidrikult, kes mu juuksed tegema pidi (ja kes on ka koha omanik), et kaua ma veel ootama pean … niigi olen siin pea kaks tundi istunud niisama, samal ajal kui mul on kodus pisike beebi ootamas. Oh sa juudas kus salong hetkega haudvaikseks jäi, sest ega keegi ju Inglismaal julge näkku otse öelda kui midagi ei meeldi, ikka naeratades kiidetakse vaid takka. Pärast seda hakkas juuksur end kiiremini liigutama ja peagi ma toolis istusin. Ta küll üritas mu tuju veidi parandada arendades small talki, aga no välja see tal ei tulnud. Kui juuksed tehtud, oli kui imeväel kohe ka meikari tool vaba ja pm sain ma tunnikesega korda, nägin muideks väga hea välja ja jäin tulemusega rahule. Aga vot see, et niimoodi mind ootama pandi (nii paraku juhtub alati selles salongis, sest eelnevalt olen seal paaril korral lõikusel käinud) viskas kopsu nii üle maksa ja pani mind väga halvasti ja mitte respekteeritult tundma, et ma lihtsalt ei lähe sinna tagasi. Lisaks veel see, et maksin lõpuks rohkem, kui mulle algselt ennustati (ei tea, kas liigselt nende õhu hingamise eest). Seda enam, et ilusalonge on siin nii palju ja tundub, et klientuuri ka jätkub (äkki seetõttu lubavad nad endale sellist suhtumist), seega olengi nüüd jälle ühes teises juuksuriteenuseid kasutanud.

Esimene nädal seljataga

Kui aus olla, siis ma ootasin täna hommikust kaalumist ja mõõtmist väga. Endalegi positiivseks üllatuseks olen suutnud oma päevakalorite hulgast kinni pidada*, vett olen ilusti joonud** ja ka füüsiliselt olen end igapäevaselt liigutanud. Seega oli vägagi tõenäoline, et kaalu ma kaotanud olen. No OK, nädalavahetus oli lõdva, sest käisime pulmas*** ja pühapäevane päev läks lihtsalt korralikult lappama (no ei ole ju vaja pm karbitäis küpsiseid õhtul üksi nahka pista). Aga ma üldse ei tunne süümekaid, et nädalavahetusel vabalt võtsin. Tavaliselt tunneks ma end praegu mega halvasti ja tahaks kõigele käega lüüa 😀

Enda jaoks kirjutasin üles ka, mida ma aktiivset tegin:

Esmaspäev, 19/6
– jalutamine koos põikega poodi 8km, 1 tund ja 40 minutit, kaotatud 484 kalorit
– T25 – 25 minutit

Teisipäev 20/6
– jalutamine kiires tempos poodi ja tagasi küllaltki lämbes olukorras 10.1km, 2     tundi, kaotatud 603 kalorit
– harjutused kintsudele, kätekõverdused, need õiged mitte põlvedel (2×10), kõhulihased (2×10)

Kolmapäev, 21/6 (siiani kõige produktiivsem ja edukaim päev)
– jalutamine rahulikus tempos mängugruppi ja hiljem ringiga koju tagasi 6.4km, 1
tund ja 25 minutit, kaotatud 367 kalorit
– T25 – 25 minutit x 2

Neljapäev, 22/6
– jalutamine hoogsas tempos ringiga poodi ja siis sama teed tagasi pangakaarti otsides 9.4km, 2 tundi, kaotatud 528 kalorit
– harjutused kintsudele, kõhule, kätele

Reede, 23/6
– jalutamine kokku u 40 minutit nii, et Noorhärra oli traksidega mul kõhu peal, võttis ikka võhmale küll, sest ta ei ole ju enam 4 kilone beebi. Kalorikaotust ei tea, sest ei pannud SportsTrackerit peale
– T25 – 25 minutit (kuigi algul plaanisin 2 satsi teha, siis elu emana lihtsalt ei lubanud rohkemat)

Nädalavahetus nagu juba ütlesin ei olnud mingit trenni, kui välja arvata pulmas tantsimine 🙂

Hakkasin ka aktiivsemalt vaatama omale pulsikella, sest olen päris pikka aega ühte tahtnud ja eks ta annaks mulle parema ülevaate, kui palju ma kaloreid kaotan. Praegu nt ju ainult arvan, mis võiks olla põletatud kalorite hulk T25 tehes ning kui tavalisi harjutusi teen, siis ei ole absull mul numbritest aimu. Lisaks mängin aegajalt mõttega, et äkki võtan end kunagi kokku ja hakkan ka jooksmas käima … siis oleks ka uut pleierit vaja.

Ah mis ma siin ikka lobisen, panen siis uued numbrid tänase seisuga kirja:
kaal – 71.5kg (-2.8kg)
rinnaümbermõõt – 96cm (-4cm)
ülakõht – 86cm (-2cm)
keskkoht – 91cm (-6cm)
puusad/alakõht – 99cm (-3cm)
pepu – 101cm (-1cm)
käsi – 29cm (pean ootama Miku assisteerivat kätt siin)
kintsud – 60cm (-1cm)

Kommenteeriks nii palju, et ilmselgelt on 2.8kilo kaotamine nädalaga just mitte kõige tervislikum. Samas, ma usun et paljuski on siin tegemist sellega, et tarbin rohkem vett ja keha ei pea ise enam liigset vedelikku kinni hoidma (inglise keeles water retention) ehk sealt ka suurem kaalukaotus. Sentimeetrite vähendamise koha pealt peaksin sel nädala veidike tõsisemalt toimetama ülakõhu, pepu ja kintsudega. Ilmselt peaks mingid head harjutused leidma sarnaselt kintsude treenimisele.

Aga üldiselt tunnen endiselt motiveeritult ja väike hasart on koguaeg sees. Pulmas näiteks tehti mulle kompliment, et näen väga hea välja, kuigi sünnitasin hiljuti. Ja ka Miku kinnitus, et ta näeb, et reaalselt väiksemaks muutun, aina innustab. Eks siis sellel nädalal uue hooga. Hea, et me vankriratta korda saime, muidu oleks mul korralik puuks liikumise koha pealt 😀

* isegi kui ma liigutan end, siis üritan päevakalorite hulga hoida 1500 piires
**avastasin, et minu puhul toimib see, kui kohe hommikul enne sööki joon ühe pudeli vett ära. Paneb kuidagi süsteemi tööle ja ei ole joomine nii vastumeelne. Lisaks kindla suurusega veepudeli kasutamine on aidanudki igapäevaselt vähemalt 3 liitrit vett ära juua. Ja kui plaanin mitu tundi õues olla, joon kodus rohkem vett, et maksimaalselt saaks see juba väljutatud.
*** laupäeva hommikul ma ikkagi jõin vett ja sõin korraliku söögi, aga noh siis tuli pulm ja punane vein ja pulmasöök … oot, aga ma ju tatsasin mänguplatsile Noorhärraga kiikuma eile õhtul, eks natsa ikka kaotasin siin ka kaloreid 🙂

PS! Tegin endast eelmisel esmaspäeval fotod, noh seisin pesu väel ja kaadrid on nii eest-, tagant-, kui küljevaatest. Kole, KOLE on see vaatepilt. Ma ausõna ei uskunud, et nii vormist väljas olen, sest ma lihtsalt ei näinud seda riiete all … ja pesuväel peegli ees olemist ma lihtsalt vältisin 🙂 Aga nüüd on reaalsus salvestatud ja kui mul kunagi peaks tekkima isu oma elumuutusele käega lüüa, siis on hea vaadata tagasi aega, kus ma enam olla ei taha. Ja EI, siia ma neid pilte üles ei pane, vähemalt veel mitte. Võib-olla kunagi hiljem, kui olen vormis ja sale, siis on hea näidata, sest enam ma ju selline ei ole.

Olen veidike uhke enda üle

Teades, KUI mitu korda ma olen oma kaalulangetust/sportlikku eluviisi ja tervislikku toitumist alustanud, on mul nüüdseks juba kerge paanika tekkinud, et ma ei suuda enda seatud tingimustest kinni pidada. Nii lihtne on libastuda ja siis ennast halvasti tunda (loe: süümekaid põdeda). Samas tean et sihikindlus on paljuski minu peas kinni ja kui teinekord juhtubki libastumisi, no eks lihtsalt järgmine päev oled tublim. Lihtsalt teinekord mulle tundub, et ma olen lausa paaniliselt kinni idees näha füüsiliselt saledam välja ja seda pigem teiste mitte enda  jaoks, et see on kohutav. Ja teades, et minu kannatus ja kannatlikkus on sama pikk nagu kõige lühem jupp nööri siin ilmas, siis pole ime, et tahan näha tulemusi KOHE a la täna olin tubli, palun nüüd kaalu 10kg kergemat numbrit näitavat. Ei, see ei ole tervislik selline suhtumine ja mõtteviis, kuid vähemalt ma teadvustan endale seda “probleemi” ja proovin inimlikuks jääda.

Mis mind aga rõõmustas oli kolmapäevane ja mõnes mõttes ka eilne päev. Nimelt teisipäeval jäi mul T25 vahele, kuna käisin eriti pikal jalutuskäigul mega palavusega, seega mul ei olnud õhtuks enam energiat järele jäänud. Seega otsustasin, et kolmapäeval ei tee pikka jalutust ja keskendus kahele T25 satsi tegemisele. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis ja tagasitulles sai tehtud pisikese põige poodi + natike pikem jalutusring, sest kutt jäi vankris magama. Ja siis pm terve lõunase aja käis mul sees peas võitus, kas teha oma harjutused ära või ei … sest neid oli ju nüüdseks vaja lausa kaks satsi teha :S Igavene võitlus käis mul peas, nagu Ingel ühel õlal ja Deemon teisel. Aga siis käis mingi klikk ja pärast Noorhärra iluunne panemist ma lihtsalt panin trenni riided selga ja vehkisin oma harjutused ära teha. Deem, ma olin enda üle uhke, et ikkagi ei  andnud nii kergelt alla.

Eile oli plaanis pisike jalutusring ja õhtupoolikul T25. Juhtus aga nii, et läksin poodi suurema ringiga (jällegi, et üks magada saaks) ja alles poes maksma asudes avastasin, et olin oma kaardi tee peal ära kaotanud. Kodu oli selleks hetkeks umbes kilomeetri kaugusel, kuid mina keerasin otsa ringi ja kõndisin tuldud teed tagasi … lootuses oma kaart üles leida. Seda küll kahjuks ei juhtunud, kuid u 6km ringi asemel, jalutasin hoogsalt pea 10km. T25 jäi küll tegemata, kuid see eest tegin lihtsalt lihaste harjutusi peale veidike 🙂

Loo moraal: Kui pea ei võta, siis jalad peavad võtma 😀

 

Hakkan korralikuks

Mõned postitused tagasi kirjutasin sellest, et ei ole veel oma beebikolidest lahti saanud. No kui aus olla, siis ei ole ma neist aastatega kogunenud mõningatest ülekilodestki lahti saanud, rääkimata sellest, mis rasedusega juurde tuli. Kuigi tegelikult oli rasedus minu vastu eriti helde, sest juurde tuli 14 kilo. Kuid ära ei ole need kõik veel tahtnud minna. Kui lühidalt numbritest rääkida, siis oma pikkuse (161cm) juures oleks minu ideaalkaal minu enda jaoks seal 60 kandis, kehamassiindeksi kalkulaator loeb normaalseks vahemikku 50-64kg. Noh nii vähe ma arvan ei ole ka hea kaaluda kui 50, liiatigi tundub selleni jõuda minu hetke kaalu arvestades utoopia. Mäletan, et kui ma keska lõpus 55kg kaalusin, siis olin omast arust täitsa vinks-vonks. Praegu mõtlen, et veidike kurvikam olla oleks isegi ilusam, siis on Mikul ka mida katsuda ja vaadata 🙂 Seega 60kg oleks minu jaoks selline mõnus number, miks mitte isegi 59kg, ikkagi viiega algav number ju.

Minu kaal hakkas sujuvalt tõusma umbes 10 aastat tagasi ja tõusma ses mõttes, et ega ma naljalt enam alla 60 kaalunud. Muidugi ei olnud ma usin trennitaja, söömist nautisin ja eks ka alkoholitarbimist. Ehk aegajalt tundsin end ebamugavalt, kuid siis nagu jälle möödus see faas. Austraalias olles tundsin ilmselt viimati end oma kilode juures hästi. Siis aga kolisime britimaale ja ma ei saanudki tegelikult enam ree peale nii toitumise kui trenni osas, ükskõik kui mitu korda ma proovisin. Ma ise arvan, et mingil määral olin veidike stressis siia kolimise suhtes, sest tegelikult ma ju plaanisin ainult kaks aastat maksimaalselt ära olla ja siis ikka Eestisse naaseda. Ehk motivatsioon nagu kadus ja asendus jonni ning trotsiga 🙂 Rasedaks jäädes oli minu kaal 68kg ning sünnitusmajja minnes 82kg. Mäletan, et kogu raseduse aeg sain siiski komplimente, et näen väga hea välja, sest ega mul tõesti erilist pekimägesid kogunenud ja tihtilugu oli rasedusest aru saada kui olin kellegi poole näo või küljega, selja tagant nagu miskit pühaolekut ei reetnud. Kui ma õigesti mäletan, siis haiglasse jätsin umbes 5kg ja kodus kadus umbes 5kg veel, seega mingi hetk kaalusin vaid 72kg suhteliselt ruttu peale sünnitust, et endiselt jagati mulle komplimente.

Siis aga … veebruari keskpaigas käisime Eestis külas ning ma lihtsalt sõin kõike head ja paremat, ohjeldamatult. Kuidagi tekkis mingi kiiks, et ma pean kõike saama ja maksimaalsetes kogustes. Ma olin ju ennegi kodustel külas käinud, kuid sellist “ära keeramist” ma ei mäleta. Lisaks suhteliselt peale seda lõpetasin ka rinnaga toitmise olude sunnil, mis tähendas, et palju räägitud “imetamisega kaovad kilod iseenesest” enam minu puhul ei kehtinud. Ma küll vahelduva eduga üritasin nii oma isusid/näksimist kontrolli alla saada ja rohkem liigutada, sest käruga jalutamine meile mõlemale Noorhärraga meeldib, siis midagi ei ole üldplaanis siiani muutunud. Siiani, sest tegelikult on ju mul aeg oma ma-ei-viitsi suhtumine kukele saata ja konkreetselt midagi teha. Kasvõi üks päev korraga elada, üks isu korraga vastu panna ja iga pisikese saavutuse eest end kiita.

Seega, minu numbrid eilse (sest hakkan end mõõtma esmaspäeviti) seisuga on:
kaal – 74.3kg
rinnaümbermõõt – 100cm
ülakõht – 88cm
keskkoht – 97cm
puusad/alakõht – 102cm
pepu – 102cm
käsi – 29cm
kintsud – 61cm

Selleks, et endast vormi saada ja pikas perspektiivis jäädagi tervislikumalt elama, olen enda jaoks paika pannud kolm valdkonda, millele tähelepanu pöörama hakkan. Ja mis minu puhul veel natuke hasarti tekitab, on võimalikult odavalt ja koduste/tasuta kättesaadavate vahenditega ennast ree peale tõmmata.

Esiteks toitumine. Ma pean saama kontrolli alla oma isud ja (igavusest) näksimised. Mul ei ole vaja haarata ebatervisliku järgi, kui kõik tervislik mulle ju maitseb. Kui on magusa isu, on meil alati kodus puuvilju, kui on vastupandamatu soov näksida, on meil selleks pähkleid, pähklite segusid, mandleid. Mulle tohutult meeldib ütlus “out of sight, out of mind” ehk kui ma suudan vastu panna igasugu jama ostmisele koju, siis on hulga kergem ka kodus isusid taltsutada. Mulle meeldib süüa hommikuti putru marjade või banaaniga; ma fännan kala/kana/kalkunit ehk neid mitte nii rasvaseid lihasid; mul ei ole midagi erinevate köögiviljade vastu; ja naturaalsed jogurtid, kodujuustud, ideaalsed ju magusama ampsu valmistamiseks. Seega tundub teostatav, eriti kui võtta kõike mõistusega ning veeta aega ettevalmistamisele. Minu plaan on süüa päevas kolm põhitoidukorda ning kui vaja, siis ka paar vahepala. Et natukenegi aimu saada oma kogustest ja vältida seda, et omast arust söön väga tervislikult, kuid ometi liiga kalorikast toitu, on mul telefonis olemas rakendus nimega “MyFitnessPal” mis eelkõige aitabki silma peal hoida päevasel kaloritarbimisel. See on tasuta allalaetav (muidugi võid ka maksta kui soovid rohkem erinevaid võimalusi) ning aitab just lihtsamat kontrolli oma söögi üle omada. Kindlasti on toitumisel veelgi rohkem nüansse, kuid las ma kõigepealt saan sellise lihtsama jälgimisega hakkama ja siis vaatame edasi. Rakenduse seadistamisel tuli panna kohe enda andmed ja eesmärgi, mille järgi arvutati päevane soovituslik kalorihulk. Minul on see hetkel 1500kcal. Kuna ma olen vahelduva eduga oma kaloreid üles kirjutanud, siis olen suht pädevaks ka selle kasutamisel muutunud.

Teiseks vee joomine. Ma olen kohutav vee jooja. Ma tean, et seda peab tarbima liitrite kaupa, kuid ma ei ole kunagi suutnud end sundida. Minu jaoks oli/on vesi maitsetu ja tõesti viimases hädas olen seda tarbinud janu kustutamiseks. Ja kui tõesti oli vaja juua vett, siis pigem mulliga, tavaline kraanivesi ajas pigem öökima (ei teagi miks). Kunagi ei ole tekkinud seda harjumust, et juua lonksu haaval terve päeva jooksul. Kevadest saadik olen vahelduva eduga end üritanud harjutada vett rohkem jooma, kuid sellega on alati kaasnenud üks häiriv fakt – mu põis on niiiiii tilluke ja ei suuda palju vedelikku korraga kinni hoida. Seega, kui midagi joon rohkem, siis ma ka vetsu vahet jooksen. Ja see on nii häiriv, sest ma pm ei saa planeerida kuskil pikalt ära olemist, sest noh põis vajab pidevalt tühjendamist. Ausalt, hullem kui raseduse aeg 😀 Nüüd viimased nädal aega olen teinud nii, et mul on üks 750ml pudel mõõdupuuks ja eesmärk ära juua vähemalt 3 liitrit vett päevas. Kui meil on kuhugi minek, eriti jalutama, siis proovin oma joomist niimoodi planeerida, et enamus põietäitest saab ära tühjendatud enne minekut ning valida trajektoor, kus oleks võimalik häda korral abi leida. Siiani on nagu töötanud.

Ja kolmandaks, füüsiline aktiivsus. Sellega on nüüd nii, et jalutada mulle meeldib. See on minu viis päeval majast välja saada ja enda kaine mõistus alles hoida. Lisaks on mul kiiks, et mulle meeldib Sports Tracker alati tööle panna ning salvestada oma trajektoor. Just et näha, kus ja kuidas ma käisin. Lisaboonusena ta lihtsalt annab ka teada, kui kaua ma käisin ning palju kaloreid põletasin 🙂 Muidugi ei saa seda iga päev teha, sest on ju ka muid asjatoimetusi. Ning olgem ausad, kui ma IGA JUMMALA PÄEV jalutaks, mul oleks juba nädalaga sellest siiber. Minu eesmärk on ju oma elustiili muuta ja selle läbi füüsiliselt ilusamaks saada. Seega oluline on ju enda liigutamine nädala lõikes ja ma usun, et  kui tegu ei ole just väga (harrastus) sportlasega, siis kindlasti ei treenitagi iga päev. Seega siinkohal ma ei oska öelda oma eesmärki, kui mitu kilomeetrit maha jalutada või kui mitu tundi ringi kõndida. Nii palju olen mõelnud, et kui ma jalutan, siis kodus võiks natuke lihaseid peale ka treenida.

Samas, natukene järjekindlust nõuab selline kodune treeningkava nagu T25. Ma tean, et see on kallis osta ja sellel on (vist) päris mitu erinevat raskusastet, kuid meie kodus on kuidagi nii juhtunud, et sai selle treeningprogrammi esimene ja teine level ostetud kunagi ja nüüd on ta lõpuks kasutusse läinud. Pean tunnistama, et olen selle järgimisega algust teinud nooooh päris mitu korda viimaste kuude jooksul, seega ma tean millega tegu. Mis mind võlub, on see et pean leidma ainult 25 minutit päevas trenni tegemiseks, niipalju ju ikka suudab iga inimene end kokku võtta! Koduse ema jaoks ideaalne, sest vast laps ikka korra päevas magab kauem kui 25 minutit. Ja isegi kui ei maga, saab ju oma harjutused teha õhtul, kui laps vajadusel isaga olla saab.

Seega, füüsiliseks liigutamiseks on minul hetkel kaks võimalust – jalutamine/harjutused ja T25. Olen endale eesmärgiks seadnud iga päev vähemalt ühte teha, ja no kui juhtub et tõesti on ajagraafik nii kiire, et ei jõua midagi teha, no pole ka hullu. T25 harjutusi saab nt teha ju järgmisel päeval siis kaks satsi järjest – ma ei tea küll, kas nii võib teha mitmel päeval, sest reedeti on niikuinii kaks programmi järjest läbi vaja teha, kuid ega see ometi halba tee.

Me oleme tegelikult Mikuga palju arutlenud teemal, kui raske on end käsile võtta ja peale tööd veel trenni teha (ükskõik siis millisel kujul). Kuid samas oleme me ka ühel nõul, et me tahame kunagi, et ka meie laps(ed) oleks aktiivne ning naudiks liigutamist. Et ta tahaks minna trenni, mis ei ole ju ainult füüsilisele vormile hea, ning meil ei teki arusaamatusi kui tahame veeta mõnusa perepäeva väljaspool majaseina, kuid keegi on liialt naelutatud nutiseadmetesse. Samamoodi ei taha me näha meie majas britimaal niigi vohavat rämpstoidu kultuuri, vaid pigem maksame rohkem värskete ning tervislike näksite ja toitumaterja eest, et siis ise midagi maitsvat valmistada. Muidugi aegajalt tuleb ikka patustada ja maiustada, ega me keegi üliinimesed ole ja seda teistelt oota. Kuid MÕISTLIKKUS on kõige alus 🙂

Isadepäev brittide juures

Seda armast päeva tähistavad ka britid, küll mitte novembris vaid hoopis iga juuni kolmandal pühapäeval. Kui eelmine aasta olime Miku vanemate juures ning tegin Mikule siiski pisikese kingi, sest olime ju Noorhärra olemasolust juba teadlikud, siis sel aastal tähistasime Isadepäeva vaid oma perega. Eks tahtis ju meie pere isa ka oma tähelepanu saada ning oleks olnud ebaaus seda rõõmu temalt võtta.

Hommikul äratasime oma isa üles pisikese kingikotiga. Käisin eelmisel õhtul poes, sest ma lihtsalt ei suutnud välja mõelda midagi vajalikku ja asjalikku, mis Mikule meeldiks, kuid mis hingehinda ei maksa. Välja mõtlesin 😉 Kingikoti andis loomulikult üle Noorhärra, noh see oli pigem lihtsalt ümber tema käe, kuid asja point oli, et laps annab üle. Isale meeldis kingikoti sisu väga ning pisikese lisakingina lasime tal rahulikult hommikul edasi magada … Noorhärra nimelt arvab, et pool 6 hommikuti ärgata ei ole teab mis probleem 😀

Kui me lõpuks ärgatud saime ja hommikuste toimetustega ühel pool, pakkisime oma pere autosse ja läksime väljasõidule. Tegelikult meil sihtkohta ei olnud veel peas, kuid kuna Miku on Yorkshire’st pärit ja ka mulle meeldib sealne olustik ja vaated, otsustasime sinna poole ka suunduda, et käigu pealt otsustada, kuhu läheme ja mida teeme. Pärast paari tunnist autosõitu ja veendumist, et pühapäev tuleb ilusalt päikeseline ja soe (loe: väga kuum Inglismaa mõistes) jõudsime sellisesse kohta nagu Bolton Abbey. Tegemist on ühe kloostri säilinud varemetega, mille ümber on vaikselt kasvanud väike külake ning koos mitmete muude vaatamisväärsustega moodustavad mõnusalt suure pargikese. Eraldi tõmbenumber tollel päeval nagu hiljem selgus, oli kohalik jõeke.

Pakkisime endid vankrisse, koos igasuguse tavaariga, mille vajalikkuses Miku alguses kahtles, kuid hiljem õnne tänas, et asjad kaasa said, ning suundusime parki. Eelnevalt küll tegime pisike hommikusöögi peatuse kohalikus teetoas. Kuigi meie olime kohal poole 12 aeg, siis juba selleks ajaks oli päris palju inimesi tulnud samasse kohta oma päeva veetma. Iseenesest arusaadav ka, sest tegu oli ju Isadepäevaga/pühapäevaga ning lisaks ootamatult ilusa ja suvise päevaga. Jalutasimegi esimese pisikese rannaribani ja laotasime oma piknikuteki maha – meie saime mõnusalt külitada ja Noorhärra niisama ringi patseerida ning aednikku mängida. Nimelt talle pakub kohutavalt palju huvi igasugune muru, ta võib tõsimeeli pikalt uurida ja proovida kätte saada seda. Pärast jalapuhkust suundusime varemeid vaatama ning edasi juba jalutasime piki jõekallast edasi.

Muideks, kui me algselt arvasime, et väga palju rahvast oli selles esimese rannas, siis me alles saime näha, KUI paljud tulid oma puhkepäeva Bolton Abbeysse veetma. Meie rada viis järgmise autoparklani, mis uputas autodest, lisaks olid agaramad parkijad end juba sätinud ka muruplatsileritta (mis on seal lubatud) ning autosid aina vooris ja vooris juurde. Ühe tõrvatilgana meepotis oli seltskond välismaallasi, kes olid end ühte nurka ringis parkinud/telkinud ning nautisid päeva korraliku venekeelse tümaka saatel. Ses suhtes, et arusaadav kui on suurem grupp sõpru ühiselt aega veetmas, kuid kas seda on vaja teha nii valju muusika saatel. Täitsa piinlik oli neist mööduda arvestades, et tegu ei olnud inglastega vaid pigem keskiga Ida-Euroopast. Ma olen ju ka ida-eurooplane ses mõttes ja ka sisserändaja, aga ma ei tuleks iialgi sellise käitumise peale. Õnneks nende omavahelises kõneluses mu kõrv eesti keelt ei haaranud, pigem poola või leedu keel (kuigi ma ei ole keeleekspert).

Jalutasime pikalt mööda kallast ning niikaugele kui silm ulatus, parkisid autod järjestikku – paljudel olid oma (ühekordsed) grillid kaasas, pikniku toolid ja lauad, pikniku korvid vajalike tarbeesemetega, külmakastid söökide ja jookidega, ujumisvarustus ja mänguasjad lastele. Ühesõnaga väga korraliku tavaariga olid inimesed kohale tulnud, sest kui ikka päike paistab ja ilm on soe, siis tuleb ka võimalust koheselt kasutada. Meil jäi seekord söögipoolis kaasa võtmata, piirdusime kosutavate jäätistega ning paari puuviljaampsuga, mis igaks juhuks kaasa sai võetud. Ühel hetkel ristusid meie teed sillaga, kuhu juurde jäime jälle puuviludasse pikutama, kohalike partidega lobisema ning Noorhärraga mängima. Enne autopoole tagasipöördumist tegime pisikese põike ka vette, et Noorhärra saaks tunda, mis on looduslikum vesi, kuid millest minuarust ta kohe üldse vaimustusse ei sattunud. Oli ju vesi ikkagi päris külm ning tema kõhulihased aitasid ilusti jalakesi ülevalpool veepiiri hoida 😀

Tagasi jalutasime teistpoolt kallast, kus oli tehtud ilus matkarada täis lastele mõeldud erinevaid füüsilisi mängukesi ja kohati ka liiga ohtlik st. et teerada oli ilus sile ja piisavalt lai, kuid kõhedust tekitas piirdepuude puudumine, sest üldjuhul oli tee servad päris järsud. Ja tee läks nii teinegi kord üles – alla, mida vankrit lükates läbida oligi veidi … ohtlikum?

Igatahes kokku veetsime pargis mõnusad pea neli tundi, auto oli konkreetne leiliruum kui me tagasi jõudsime ja ega ta maha jahtunudki enne kui juba kiirteel tagasi olime. Kuid selle ajani sõitsimegi lihtsalt aknad lahti, sest algne autouste lahtihoidmine ei mõiganud temperatuuri langusele kohe üldse. See kuumus tegelikult kestis hiliste tundideni, sest õhk lihtsalt ei liikunud. Seepärast tegimegi Noorhärrale kojujõudes hoopis karastava ja jahedama dussi enne magamaminekut ja loputasime endidki minut korda. Kes oleks võinud uskuda, et nii ilusa ilma saame Isadepäevaks ..