Lühikesed jutud

Hehee, adusin täna, et juba on peaaegu oktoobri lõpp, mis tähendab, et jälle kord on aasta möödas sellest, kui autojuhiload sain. Tegemist ei ole mingi ümmarguse numbriga minu autojuhistaažis, pigem nendin fakti, et olen pool oma elust autosid juhtinud. Sest alates hetkest kui load sain, on mind suhteliselt võimatu olnud rooli tagant ära saada. Hakkasin lube tegema mõned nädalad enne 18. saamist ning kokku võttis see aega 5 kuud. Tegelikult sain sõidu päris kiirelt selgeks, aga maadlesin teooriaga. Esmalt ei saanud enamikes teooriatundides aru, mida õpetaja rääkis, siis reaalselt tuupisin selle vahtralehe (teooriaküsimused olid tol ajal 😀 😀 😀 ainult A4 formaadis poes müügil) endale pähe ja kukkusin kooli eksami kolm korda läbi enne kui alles neljadal korral läbi sain. Koolisõidu* ning ARK’i teooria sain ka kohe läbi. ARK’i platsisõidu tegin siiski kaks korda, sest esimesel korral ei suutnud teha seda pikalt tagurdamise ülesannet kahe korraga ära ning lõpuks ARK’i linnasõidu sain samuti koheselt läbi. Mäletan siiani, et mul oli enda sõiduõpetaja ARK’i eksamil kaasas ning selle lõppedes ütlesid mõlemad, nii eksamineerija kui õpetaja, et sõidan väga hästi, aga ühel hetkel tegin enda elu väga keeruliseks. Nimelt olin jõudmas TTÜ ringile ja paluti sõita otse edasi. Mina sõitsin esimeses reas ja oleksin vabalt võinud lihtsalt oma reas sõitu jätkata. Mina aga reastusin teise ritta, sõitsin ringteelt otse ning pärast reastusin esimesse ritta tagasi. Ma tegin kõik õigesti, kuid ei oleks pidanud seda tegema 😀 ja nüüd, 18 aastat hiljem, on minu suurim nuhtlus see külgboki parkimine, kuigi õppimise ajal tuli see kergelt välja. Samas tagurdamine on üks mu lemmikuid 😀

Mingi imelik värk on, mind pidevalt isutab jalopenode järgi. Ma ei ole kunagi vürtsikat toitu armastanud ja isegi natuke liiga palju pipart toidus pani mu nina kirtsutama**. Aga nüüd sööks seda kasvõi paljalt. Tegime ükspäev Noorhärraga soojasid grillvõikusid lõunaks, mina panin enda laarile dijoni sinepit, korralikult jalopenosid ja juustu. Iga ampsuga suu tulitas, aga nii hea oli. Või uus lemmik mul – kanafilee kaetud jalopenode ja juustuga. mmm. Samas, ma naudin täiega ka Põltsamaa sinepit, kuigi isutanud selle järgi ei ole kunagi. Kujutage ette – grillvorst või sealihatükk kaetud Põltsamaa sinepiga. Amps on nii võrtsikas, et ninast tulitab, suu purskab tuld ja silmad on pisarais. Aga nii hea on.

Rääkides veel söögist, siis tänu Noorhärrale on mulle mais meeldima hakanud. See on siiani minu jaoks neutraalne komponent olnud, otseselt nina kirtsutama ei pane ja sööki söömata ei jäta, aga lusikate viisi seda purgist ka sisse ei aja. Ja siis on Noorhära, kes võiks keedetud maisitõlvikuid süüa koguaeg. Aga ta sööb neid nii, et noh pool maisiteradest jääb tõlviku peale ja siis mina aitan tõlvku tühjaks teha. Nagu mega head on need tõlvikud. Aga võib-olla ongi nii, et see mais seal tõlviku peal on hoopis midagi muud kui purki marineeritult.

Ja lõpetuseks, pean tunnistama et olen ka mina mingil määral laisk ja mugav. Kui üldse on mingi kodutöö, mis mulle meeldib, on see nõudepesu. Ma ei tea miks, aga mulle on see viimastel aastatel väga meeldinud. Mikule on see jällegi vastumeelne ning mitmeid, mitmeid kordi on ta öelnud, et ostab nõudepesumasina. Noh jututasandile on see siiani jäänudki, kuniks kolisime uude kodusse ja avastasime, et siin on täitsa töökorras nõudepesumasin. Mitu korda ütles Miku, et peaks ostma pesutabletid ja masina ära proovima, aga kuna minul väga huvi selle vastu ei olnud, siis “ununes” tablettide ostmine samuti. Vot ja siis viimasel nädalavahetusel käis Miku nädalasisseostet egemas ning tuli tabletikotiga tagasi. Katsetasime kohe masina ära ka ning kui välja arvata too imelik hääl, mida ta vett sisse võttes teeb, siis on asjalik masin – nõud teeb puhtaks ja kuivatab ära ka. Ja sisi eile õhtul, kui oli minu aeg koristada … ma panin lihtsalt kõik mustad nõud masinasse, lisasin hommikuse laari ka ning lõunaks oli mul hunnik puhtaid nõusid 😀 Olin rahul ja samas tundsin süümekaid, seega õhtused nõud pesi vanaviisi käsitsi 😀

*Sõidueksam koosnes siis veel kahest osast ehk hommikul saadi kokku platsil (meie saime kokku Kadaka Selveri kõrval asuval harjutusplatsil), siis tegid õpilased ükshaaval oma platsisõidu ning kes selle edukalt ära tegid, lasti linnasõidule. Minul sujus see osa hästi ning linnasõit ka, aga viimasel hetkel suutsin tobeda vea teha. Ehk sõitsime Õismäe poolt kesklinna poole ning eksamineerija palus keerata Rocca parklasse. Ootasin ilusti oma järge ja mul oli juba mõnus hoog sees, kui kollane vilkuma hakkas. Selle asemel, et (järsult= pidurdada ja seisma jääda, ma andsin gaasi ning sõitsin kollase tulega läbi. Eksamineerija ohkis ja puhkus, et miks ma küll selle lolluse veel tegin, sõit sujus ju nii hästi. Kuna meid oli autos 4 eksami tegijat, siis lasi ta mul lõpuni oodata, et näha teiste tulemusi. Õnneks kahel olid veel suuremad apsakad ja nii sain mina linnasõidu läbi. Usun, et siin mängis rolli ka see, et eksami võttis vastu oma õpetaja (kuigi ma ei tea miks, sest minuarust ei tohtinud oma sõiduõpetaja eksamit vastu võtta) ja eks ta teadis kuidas ma muidu sõidan.

**Mul ei lähe elusees meelest üks külaskäik onu juurde. Tegime seal makarone hakklihaga ning mina tahtsin enda portsu eriti mõnusalt soolaseks teha. Noh, ma siiamaani armastan soola ja soolabaasil maitseaineid, meresoola söömine niisama ei valmista probleeme. Igatahes, haarasin onu maitseaineriiulilt pakikese punase pulbriga ja panin seda mõnuga oma toidu sisse. Omaarust maitsestasin broilerimaitseainega, kuid tegelikult oli tegu punase pipraga 😀 Ma sõin täpselt ühe amspu ja siis öökisin, sest noh liiga vürtsikas 😀 :D: D

Kodukontor

Ma olen nüüdseks seitse kuud kodukontrosi töötanud. Ma tean, et kui elaksin veel vanas kohas, oleks mul võimalik käia füüsiliselt kontoris tööl, sest Warringtoni kontor avati augustis, et vaadata kas ja kui palju inimesi reaalselt kontorit külastaks. Enne kontori avamist oli palju diskussiooni, mida ja kuidas teha, sest meie kontor asub viimasel ehk kuuendal korrusel ning kontorisse saamisel pidi siiski arvestama sotsiaalse distanseerumise nõudega. Näiteks otsustas majahaldur, et üleskorrusele tohib vaid liftiga sõita ning alla tulek toimub vaid trepist. Ühes liftis võib korraga sõita maksimaalselt kaks inimest, kuid kui keegi avaldab soovi üksinda sõita, peab seda soovi austama. Meie jaoks näiteks tekkis kohe küsimus, et miks ei võiks kasutada ühte trepikoda ülesminekuks ja teist (varuväljapääsu) majast lahkumiseks. Ega me lõpliku vastust sellele saanudki.

Mina olin koheselt kindel, enne kui veel kolinud olime, et mina ei hakka kontorisse minekuga end vaevama, seda enam et see oli ja siiani on vabatahtlik. Selleks hetkeks oli Noorhärra hoius tagasi ja minu tööpäevad kodukontoris mõnusas rutiinis. Kuna tundus ebatõenäoline, et viis korrusetäit inimesi (okei, kõik firmad ei naasnud täiskoosseisus) ei tekita hommikuti liftide juures ummikut, siis kadus nii minul kui paljudel teistel soov kontrorisse naasta. Praeguseks tean seda, et inimesed ikkagi käivad päev-kaks nädalas kontoris, kuid pigem seetõttu, et tuntakse puudust kolleegidega suhtlemisest. Koosolekud toimuvad endiselt veebis ja ei teki olukorda, et millestki ilmast jääd. Samuti on alati võimalus helistada kolleegidele läbi Teams’i, seega ei ole seda äralõigatud tunnet. Selleks, et kontorisse minna, on vaja enne endale laud broneerida, mille taga tohid tööd teha, isegi kui plaanid seal olla vaid mõned tunnid, tuleb töö koht ikkagi terveks päevaks broneerida. Just et jääks võimalus koristus- ja desinfitseerimistöödeks. Nüüdseks on ka erinevad söögikohad oma uksed avanud, kuid jällegi tuleb sotsiaalse distantsi nõudeid jägida. Väidetavalt on meie kontoris asjad hästi organiseeritud ja inimesed tunnevad end turvaliselt, näiteks on kontor korralikult desinfitseerimisvahenditega varustatud. Seega kui vaja, saaksin kohal käia. Kuid siiani ei ole seda minult palutud, lähemal asuvad kontroid on endiselt kinni ja seega jätkan mina kodus töötamist. Seda enam, et nüüd on mul korralik kodukontori nurk eraldi toas, kuhu muul ajal oma jalga väga ei tõstagi.

Kuidas näeb sellisel juhul minu päev välja? Minu äratuskell teeb häält kell kuus, umbes 10 minutit hiljem olen köögis ja teen endale tassi teed, et siis minna kontorituppa ja oma arvuti käima panna. Olenevalt kaua Noorhärra magab, saan mina juba asjadega tegeleda. On hommikuid, kui ta magab seitsmeni või lähen ise teda poole kaheksa aeg äratama ja saan senikaua rahus oma tööasjad ära teha. Ja siis on hommikud, kui ta on poole seitmest üleval ning mina pean näpistama tööaega siis, kui tema vaatab hommikusi multikaid. Olen endale pannud eesmärgiks teha hommikul tunnike tööd, sest pean Noorhärra hoidu viima sel ajal, kui reaalselt on tööaeg käes. Kuna Noorhärra läheb hiljem lasteada, siis kuulub meie hommikusse rutiini ka pudrutegemine, viimasel ajal meeldib Noorhärrale abistada mind nii pudrukeetmisel kui kohvitegemisel. Noorhärra on hoius 9st 5ni, seega et oma töötunnid ära teha, peangi ärkama varem, et tunnike töötada ning siis saan jälle alustada poole 10st kui Noorhärra on ära viidud. Olenevalt kuidas päevakava on, võtan erineval kellaajal tunnikese, et minna jalutama ehk see on minu lõunapaus. Ametlikult on mul kokkulepe teha 30 minutiline paus, seega pigistan veidike aega enda jaoks tööajast. Samas, kui inimene on kontoris, siis ei tööta ta 7.5 tundi jutti. Ikkagi käid vetsus, teed kohvipause, suhtled kolleegidega. Sealt tulebki minu lisa 30 minutit jalutuskäiguks, sest pikemad kohvipausid ja lobisemine jääb ju kodukontoris ära. Muideks, sain mingi hetk aru, et seda aega väljas olemiseks on mul vaja, sest saan nii silmi kui keha sundasendist puhata ja samas ka veidike füüsilist koormust, et vaimselt rohkem jõuda.

Hiljemalt pool 5 panen arvuti kinni ning sõidan Noorhärrale järgi kella viieks. Kui on ilus ilm, käime kohalikus rannas jalutamas, sest rand ja meri on tema lemmikud. Kodus oleme umbes kuuest, et teha valmis õhtusöök ja süüa. Teinekord aitab ta mul toimetada, teinekord mängib omaette, teinekord mängime peale õhtusööki koos. Umbes seitsmest saab tema oma õhtuseid multikaid vaadata ning minul on aega koristada ja muid koduseid toimetusi teha. Poole kaheksast algab vanniaeg, pärast mida läheme otse magamistuppa, et lugeda unejutt, olla veidike kaisus ja siis on Noorhärral juba uneaeg. Poole üheksast üldjuhul Noorhärra magab ja siis saan mina vaadata telkut natuke. VÄGA harva juhtub, et mingi oluline tööasi jäi päeval lõpetamat ja siis saangi seda rahus teha. Kuid viimasel ajal ei ole seda väga juhtunud. Magamistuppa proovin jõuda hiljemalt pool 10, et lugeda raamatut või näiteks sel nädalal läksin isegi varakult magama. Kuna Miku töötab sellest nädalast kodus eemal, siis on kogu nädalasisene kodu- ja lapsemajandus minu õlul. Miku tuleb nüüd koju nädalavahetusti ja siis saan ise natuke hinge tõmmata. Aga isegi kui ta oli kodus, ei olnud ma õhtuti mega kaua üleval, sest Miku oli kodust juba enne kuute läinud ja hommikune toimetamine niikuinii minu õlul.

No ja siis ma jään magama, et kella kuuest jälle kõike otsast peale alustada. Võib ju tunduda karm, kuid mina olen selle rutiiniga harjunud ja hetkel see toimib. Selleks, et ma aga jõuaks kõike teha ja ei oleks emotsionaalne tukunui (nagu paar postitust tagasi juhtus), ongi vaja minna varakult magama ja võtta see tunnike päevas enda jaoks. Sest tempokas jalutuskäik ilusas looduses hea muusika taustal laeb minu patareisid ja see ongi eelkõige mulle endale vajalik.

Kaks kuud idakaldal

Vaatasin täna kalendrisse ning sealt vaatab vastu 15. oktoober – see tähendab, et täpselt kaks kuud tagasi tuli Miku kolimisauto ja oma vanematega meie vana kodu ukse taha ning algas kolimine. Kaks kuud tagasi jäime Noorhärraga esimest korda uude kohta ööseks ning vähemalt mina lugesin seda päeva meie ametlikuks kolimispäevaks. Muidugi käisime ju paar korda veel vanas kohas tagasi ja uues kohas asjade paika saamine võttis oma aja, kuid 15. on see maagiline kuupäev.

Kui peaksin ühe lausega kokku võtma meie viimast kahte kuud, siis oli see meie pere jaoks ainuõige otsus kolida. Ma isegi räägi perele lähemale olemisest, vaid pigem kogu ümbruskonnast. Noorhärra on alati olnud laps, kes tahab õues olla ning eks me käisime ju palju erinevatel radadel jalutamas ka Wigani kandis. Kuid vaated ei olnud päris need, kuigi tol hetkel ei osanud ma midagi paremat igatseda. Meie praegune kodukant on lihtsalt super – me oleme suhteliselt ranniku lähedal ning kohalikku randa saab autoga kõigest 5minutiga. Oleme seda sama teed läbinud ka jalgsi – mina jõuan üksinda oma jalutusringil randa poole tunniga, Noorhärraga koos minnes võtab see aega tunnike. Aga eks tal ole ju vaja eluolustikku ka uurida 🙂 Rääkimata erinevatest jalgradadest üle põldude ja karjamaade*, samuti on palju jalutusradu väga ranniku ääres. Selles suhtes on hästi mõnus, et loodus ja vaated on vaheldusrikkad, saab olla nii rannas ja kividel hüpata** kui metsas tammetõrusid ja kastaneid korjata, need viimased on väga toredad mänguasjad ühele peaaegu neljasele, isegi kui ta erinevaid loomakesi ei meisterda.

September kujunes küllaltki korilikuks, sest mul oli vaja meie marjavarusid täiendada. Nimelt, kui Wigani kandis elades ma juba ohkisin, kui palju murakaid*** meil kasvab, siis siin ma ei jõudnud enam ohkida ka. Kõik teeääres olid paksult ja mõlemalt poolt murakapõõsaid täis, ainult astu ligi ja söö. Ja eks me sõime ka, sest tihtilugu jõudsime jalutamast koju tagasi nii, et nii minul kui Noorhärral olid keeled mustad 😀 Sügavkülmikusse sain ka päris mitu karbitäit marju, et oleks talvel hea maiustada ja kooki teha. Kui veel mõne sõnaga ümbruskonnast rääkida, siis on meil majalähedal kaks mõnusat mänguväljakut, jalutuskäigu kaugusel kaks toidupoodi, kui midagi hädavajalikku vaja, lisaks postkontor, perearstikeskus, raamatukogu, mõned väiksemad poekesed, kaks kooli, armas kodukootud kohvik ning muidugi paar pubi. Seega ei ole üldse põhjust nuriseda.

Ja meie maja. Üürime hetkel kolme-magamistoaga ridamaja, millel on pisike eesaed ning suhteliselt väike aed maja taga. Esimesel korrusel on tuulekoda ja koridor (mitte ei astu koheselt elutppa nagu eelmises kahes kohas oli), elutuba ning eraldi söögituba, pisike köök, majapidamisruum ja vannituba. Ilmselt on kunagi tehtud juurdeehitus, kuhu köök, majapidamisruum ja vannituba pandi andes elanikele rohkem ruumi. Kui ma alguses olin pigem skeptiline pisikese aia suhtes, siis tegelikult ei ole see mingi probleem, sest kogu ümbruskond on meie jaoks üks suur aed 😀 Meie aeda mahub ikkagi ära aiamööbel, on ruumi pesuresti jaoks ja isegi väike varjualune asjade hoiustamiseks. Garaazi küll ei ole, aga saame hakkama. Teisel korrusel on kolm magamistuba, millest üks on hetkel kontor-külalistetuba. Meil on ka eraldi panipaik, aga kuna garaazi hoiustamiseks ei ole ning tundus ebamõistlik hakata väikest panipaika üürima, mahutasime kõik hetkel mittevajalikud kodinad sinna. Ütleme nii, et panipaik on praegu tuugalt asju täis ja midagi juurde enam ei mahuks 😀

Noorhärra on kohanenud hästi. Kui esimene kuu oligi natuke raskem, sest muutus tema elukoht, muutusid sõbrad lasteaias (lisaks uutele nägudele suurenes ka üldine kollektiiv) ja kõik oli nii uus ning ilmselt tema jaoks natuke palju seedida, siis nüüdseks oleme ilusti järje peale saanud. Lasteaiaga harjumine võttis ka tsipake aega ning oli nädalaid, kus tal oli väga raske sõna kuulata ning mina pidin igal õhtul kuulma, kuidas ta lollitas ja korraldustele ei allunud, siis tundub et mingil hetkel käis tal sisemine klõks ja nüüd on ta super laps jälle. Ja meil ei olnud aimugi, KUI palju see laps merd ja randa armastab. Veel septembriski läksime igal õhtul peale lasteaeda randa, et Noorhärra vette saaks. Mul on tunne, et temas on hülge verd 😀 Juba siis arutasime Mikuga, et lapse siiras rõõm ja elevus randa mineku üle oli väärt kogu kolimist ette võtma.

Kui nüüd päris aus olla, siis minule kohutavalt meeldib meie praegune koduküla ja ka maja. Mikuga oleme paaril korral rääkinud, et kui majal oleks garaaz ja see oleks müügis, siis mõtleks tõsimeeli selle ostmise peale. Ainuke jama on see, et ta asub suurest maanteest ikkagi päris kaugel. Minul ei ole erilist vahet, sest töötan ju kodus ja isegi kui peaksin hakkama paaril korral nädalas kontorisse sõitma, ei oleks see midagi hullu. Aga Miku sõidab igapäevaselt tööle ning hetkel kulub tal suurele maantele jõudmiseks umbes 40 minutit, too suur maantee on aga põhiviis muudesse sihtkohtadesse jõudmiseks. Kui me koliksime samasse külla, kus Miku vanemad elavad või rohkem sinna kanti, väheneks Miku sõiduaeg 30 minutit per suund. Märkimisväärne ma ütleks.

*Wigani kandis oli seda ka, kuid siin on eriti näha sildikesi “public footpath” või lihtsalt rohelist märki kollase noolega. Need kõik tähendavad üldjuhul seda, et inimesed on oodatud jalutama eeldusel, et käitutakse heaperemehelikult. Oodatud on ka koeraomanikud, kuid nende lemmikud peavad olema rihma otsas, sest nii mõnigi kord kulgevad rajad läbi karjamaade, kus on lambad/lehmad/hobused söömas. Soovituslik oleks omada veidike ka suunataju, sest ma olen juba paaril korral läinud uusi radu avastama nii, et ühel hetkel leian end kas totaalses võpsikus või mudamülkas 😀 Hea on, et kunagi said spets matkasaapad ostetud, kuigi täna neid vaadates on ilmselt nende aeg varsti mööda saamas.

**meie kohalikus rannas on selline pikk, umbes 200 meetrine jalutusrada, mida ääristavad suured kivid. Päris rändrahnud need pole, sest paljudel on jälgi puurimisest (ilmselt õhati suured kivid “pisemateks”), kuid moodustavad need korralikku kaitsevalli mere ja mandri vahele. Kui me siia kolisime, siis tahtis Noorhärra nende peal alati hüpata, nagu isegi lapsena kivilt kivile hüpatud sai. Siis arvas ta, et tahaks terve 200m hüpata, ainult et mina pidin tal käest kinni hoidma. Kaks kuud hiljem on vilumus nii suur, et mõnel korral on ta minu jaoks juba natuke liiga kiire 😀 Ja kui sa käid ikka mitu korda nädalas edasi-tagasi kividel hüppamas, tekivad sul omad lemmikud – näiteks on meil Austraalia-kivi, laulu-kivi ja päris mitu arbuusi-kivi.

***ha ha mina ja marjatundmine. Ma olen ju mitu aastat raiunud, et need “mustad vaarikad” on põldmarjad ja isegi ei tulnud selle peale, et kontrollida. Ma ju teadsin. Siis aga nägin ühe tuttava pilti põldmarjajahist ja no need marjad ei näinud üldse sellised välja nagu mina korjasin. Guugledasin siis, et mida blackberry/bramble tähendab ja saingi targemaks, (põld)murakas hoopis 😀

Johaidii ja valleraa

Järgmine postitus siin pidi tegema kokkuvõtte meie uuest elukohast ja kuidas oleme kõik siin kohanenud. Aga, hoopis tunnistan seda, et mul oli vaja ühte päeva iseendale ja täna tegelen mitte millegi tegemisega ehk mul on vaja molutamise päeva.

Iseenesest on kõik väga loogiline ja lihtne – mul on hästi nõme iseloomuomadus mitte osata magada ja puhata, see on minu jaoks pigem ajaraiskamine.* Mul oleks võimalus õhtuti minna magama kohe, kui Noorhärra voodisse pandud ehk hiljemalt pool üheksa õhtul. Selmet tulen tavaliselt alla korrusele, et näiteks nõud ära pesta (sest jumal hoidku sellega, kui mustad nõud ööseks kraanikaussi jäävad :D) või niisama koristada (sest ilmselgelt vaatavad koduseinad mind kriitiliselt, kui alumine korrus veidike sassis) või telkut vaadata. Mikul on ju samuti pikad päevad täis tööd ja temagi on õhtuks nii suss, et jääb juba varakult magamistuppa, mis tähendab, et telekas on täitsa vaba. Mina aga võtsin ette järgmise seebi, mida vaadata ehk elan kaasa Sõpradele esimesest osast peale** Miku on seda kõike mitu korda juba näinud ja ei ole nii väga huvitatud, mistõttu kasutan selliseid õhtuid ära. Seega, kuigi enamjaolt olen väsinud, siis ikkagi klõpsan Netflixi lahti ja vaatan mitu episoodi ära. Õnneks tänu eelmisele postitusele, ei istu ma enam netis õhtuti, kuid siiski. Ennem, kui arugi saan, on kell juba päris palju, minul aga hommikune äratus juba kell 6, nüüd tuleb välja, et vajan siiski rohkem kui näiteks 6-7 tundi und. Nädalavahetuseti küll on üks hommik minu jaoks pikemalt magada, kuid see ei aita siiski korralikult välja puhata. Ehk ma olen pidevalt väss, kuid otseselt midagi ette ka ei võta.

No ja pole siis imestada, et eile jooksis mu juhe veidike kokku, mis lõppes endast korralikult välja minemise, ära nutetud silmade (hm, isegi täna hommikul veel tundsin, et nägu ei ole see, mis tavaliselt) ja enda süvaanalüüsiga 😀 Õhtuks olin kõike muud, kui üks tore ja kannatlik elukaaslane ning ema ja seetõttu otsustasin, et mul on vaja aega endale. Mitte olla koos pere või sõpradega, vaid iseendaga. Seega hommikuks äratuskella helisema ei pannud, vaid ootasin kuni heledal häälel hakkas kõrvalt toast kostuma “mummy” mis juhtus nii umbes seitsme aeg. Tegime oma hommikused rituaalid ja viisin Noorhärra lasteaeda ning läksid ise toidupoodi. Ma vihkan shoppamist, kui tegu ei ole just tossude või sokkide ostmisega, kuid toidupoes ringijalutamine mulle meeldib ning isegi rahustab, nagu ka pudi-padi poodide külastamine. Ostsin meile vajaliku kraami nädalaks, panin kodus kõik ilusti ära, pesin ka nõud, sest mul oli eile õhtul liiga savi sellest, et mustad nõud kraanikausis ootasid, ja nüüd plaanin teha mitte midagi. Terve päeva. Olen vaid endaga, joon kohvi ja vaatan Sõpru. Ilmselt ka magan, sest mul on ikkagi korralik unevõlg. Ja lihtsalt oleskelen. Ülemusele saatsin sõnumi, et võtan tervisepäeva ning usun, et probleeme see ei tekita. Õnneks meil ka ei uurita, miks ootamatuid vabu- või tervisepäevi võetakse. Aga ma ei oleks elu sees suutnud täna täispika produktiivse tööpäeva teha. Pigem olen endaga, üksi.

*Olen sellest ennegi kirjutanud, et kui olen näiteks Eestis ja saaksin puhata, siis ma ei suuda seda. Iga minut ja tund on arvel ja seega näpistangi aega une arvelt. Sama on ka siin olles.

**Fun Fact – ma pole kunagi kõiki S’prade osasid näinud ja seetõttu on kogu lugu minu jaoks veidike lünklik. Nüüd leidsin endas soovi kõik episoodid ära vaadata.

Sotsiaal(meedia) Dilemma

Viimati kirjutasin pikalt ja põhjalikult enda sotsiaalmeedia sõltuvusest siin. Mul ei ole ametlikku diagnoosi, kuid enda nägemuses oli/on minu vajadus pidevalt helendavat ekraani vaadata muutunud probleemiks. Too kirjatükk sai avaldatud oktoober 2019 ehk põhimõtteliselt aasta tagasi. Kas midagi on tänaseks muutunud? Ma ütleks, et mitte väga drastiliselt, kuid midagi siiski. Aasta alguses deaktiveerisin oma feissarikonto ja ega väga sellest puudust tundnudki. Ilmselt oleks see niimoodi jäänud, kui ma paar kuud hiljem ei oleks tahtnud Hoidja juures Noorhärrast tehtud pilte endale arvutisse salvestada, kuid tema avaldas neid ainult oma kinnises feissari grupis, mistõttu pidin oma konto uuesti aktiveerima. Samal ajal oli hakanud ka koroona pead tõstma ja nii see konto lahti jäi, ma isegi ei tea miks. Aga, minus oli toimunud muutus, sest ma ei leidnud feissarit enam üldse huvitav olema. See ei pakkunud mulle pinget, sest olgem ausad, väga vähesed inimesed on jäänud jagama ausaid hetki, pilte ja fakte enda elust. Kõik on üks suur illusioon ja reklaam 😀 

Aga põhjus, miks ma oma feissari kontot enam väga ei igatsenud oli lihtne – Instagram oli minu jaoks selle augu täitnud. Ma ei scrollinud enam feissarit, kuid ma istusin Instagramis 😀 Ja olin jälle alguses tagasi. Kuna kevadel otsustasin oma eraelu ja blogielu lahus hoida, tegin blogile eraldi Instakonto, mistõttu oli ühe konto asemel nüüdseks kaks kontot hallata ning loomulikult kulutasin kokkuvõttes rohkem aega sotsiaalmeedias. Endiselt oli sisse jäänud harjumus tööd tehes iga vaba sekund telefoni järele haarata või Noorhärraga multikaid vaadates samaaegselt Instagramis istuda. Minu haige loogika ütles, et laps ju vaatab multikat ja vahet ei ole, mida mina teen. Tegelikkus on aga see, et lapsed on palju nutikamad ning kindlasti fikseeris ta iga korra, kui mina füüsiliselt lubasin temaga multikat vaadata, kuid tegelikult tegin midagi muud. Või et võtsin telefoni magamistuppa, kuna sellel on äratusfunktsioon. Mitte et Miku äratus on enne mind ja siis ei jää ka mina enam magama ja tegelikult ei ole eraldi äratust vaja. Kuna telefon juba magamistoas oli, siis harjumusest tsekkasin ka Instagrammi ning enne kui arugi sain, oli jälle 30 minutit vajalikku uneaega läinud. Või blogid, need ju veel üks variant pidevalt telefoni kiigata, et kas on kuskil uus postitus ja kas kommentaariumis juba käib korralik andmine 😀

Ah, mida ma enam jahun, üldine pilt on edasi antud, et aasta hiljem oli olukord ikkagi jama. Ma nagu tahtsin oma sõltuvuse kontrolli alla saada ja teadsin, mida tegema peaks, kuid ei suutnud neid samme astuda. Kuniks Miku soovitusel vaatasin Netflixi dokumentaali “Sotsiaalne Dilemma” / “The Social Dilemma“. Ma arvan, et paljud on juba sellest kuulnud ja isegi vaadanud, kuid tahtsin ikkagi kirjutada oma mõtetest ja tunnetest. Kõige esimene mõte üldse oli see, et maksimaalselt palju inimesi peaks seda vaatamata, olenemata kas nad on sotsiaalmeedia kasutajad või mitte, tunnevad nad endid sõltuvuses olevat või mitte. Fakt on see, et sotsiaalmeedial on niivõrd suur roll mängida meie ühiskonnas, et suuremal või vähemal määral oleme kõik sellest igapäevaselt mõjutatud.

Kokkuvõtvalt on tegu dokumentaaliga, mis räägib sotsiaalmeedia fenomenist – kuidas see alguse sai, kuidas see arenes ja mis võtteid kasutatakse nüüd, et saada inimeste pidev tähelepanu. Minu jaoks oli suur üllatus, pigem õõvastus teada saada, et inimestele saadetaksegi teavitusi “mitte millestki”, et nende silmad lihtsalt ekraanile tagasi saada. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis tõesti, kui näiteks feissarisse sisse logida, siis ALATI on sul uusi teavitusi, ALATI. Olgu selleks siis sõbra uus postitus, kellegi postitus mõnes grupis või lihtsalt teavitus ükskõik millest. Enamjaolt ei hoia need teavitused mingit informatiivset väärtust, kuid inimese psüholoogia juba kord on nii, et kui on punane tuluke, siis tuleb kontrollida. Ma ju tean seda omast käest 😀 Või see, et kuidas küll saadetakse “soovitusi” uute toodete/gruppide kohta just nendel teemadel, mille kohta sa oled infot otsinud (jällegi, mitmed oma kogemused). Tegelikult ei peagi sa seda konkreetset infot otsinud olema, feissar jälle soovitab tulenevalt sinu käitumisest. Reaalselt ongi korralik algorütmide süsteem selle taga, et paljastada sinu eelistused, et siis üha uut ja uut infot sulle ette sööta, mis sind loodetavasti veelgi kauem ekraanil hoiab.

Ühesõnaga teeb see dokumentaal lihtsalt ja arusaadavalt selgeks, et ei ole enam nii, et sotsiaalmeedia keskkonnad elatuvad reklaamist või, et nende eesmärk on müüa reklaami. Ei, eesmärk on saada inimeste tähelepanu ja selle läbi muuta nende käitumist, mõjutada neid tegema midagi sellist, mida nad muidu teinud ei oleks. Minu jaoks oli nii naela pea pihta tsitaat “If you are not paying for the product, you are the products” ehk “kui sa ei maksa toote eest, siis oleks sa ise see toode”. Kuid seekord on astutud samm edasi ja inimesed on muudetud millestki sõltuvaks. Siinkohal ei mõtle ma ise midagi välja, vaid filmis võtab sõna ka sõltuvuste ekspert, kes omakorda maadleb sellega, et tema teismelised lapsed piiraks korralikult ekraaniaega. Lõpuks selgubki tõsiasi, et sõnavõtvad eksperdid on samuti sõltuvuse küüsis ning peavad kurja vaeva nägema, et oma käitumine kontrolli alla saada. Siit tekibki küsimus, et kui eksperdid, kes reaalselt teavad ja saavad aru, mis selle kõige taga on, ei suuda enda käitumist muuta ning oma lastele selgeks teha ka sotsiaalmeedia negatiivset mõju, siis kuidas suudaks seda teha tavaline inimene/lapsevanem?

Kui aus olla, ma tahaks selle dokumentaali uuesti üle vaadata, et haarata uusi nüanse. Pooleteise tunni sisse oli kogutud palju infot, palju uut infot, mis pani mind samastuma, imestama, kuid kõige rohkem kartma, sest hetkel tundub mulle, et millestki nii heast ja lihtsast nagu on internet, mis algselt pidi muutma meie elu kergemaks ja täiendama seda, on nüüdseks saanud ühiskondlik kurjajuur, mille võimusel ja laiahaardelisusel ei paista piire tulevat. Mulle jäid meelde mõned soovitused, mis jagati filmi lõpus ja ma tundsin, et õnneks ei ole minu jaoks kõik veel hukas 😀

Esiteks soovitati jätta telefon magamistoast välja. Seda otsustasin teha ka mina, tellisin endale samal õhtul kõige tavalisema mehaanilise äratuskella, mis jõudis kohale järgmisel päeval ning mis on nüüd minu öökapi peal. Telefonil läheb kella kaheksast nett välja ning see jääb alla korrusele ning vaatan seda alles hommikul, kui olen oma esimesed tööasjad ära teinud. Mina astusin sammu edasi ja otsustasin telefoni alla korrusele jätta ka päeval, sest muidu ei saa ma vajalikul määral tööd tehtud. Sel nädalal olen olnud tunduvalt produktiivsem, mis on vaid tõestus sellest KUI segav võib nutitelefon/sotsiaalmeedia olla.

Teiseks jäi meelde soovitus keerata kinni erinevate rakenduste teavitused. Iseenesest väga hea soovitus, mida rakendasin kohe ka Insta puhul. Halb üllatus oli see, et teavitused saab maha keerata maksimaalselt kaheksaks tunniks, aga vähemalt saab. Tahtsin ka Messengeri teavitused maha keerata, kuid need on suhteliselt vestluste põhised ning mul neid gruppe ja kontakte seal ikka on. Miks ei võiks olla rakenduse põhine nupuke, mis lubab keerata maha KÕIK teavitused just nii kauaks kui sina soovid? Aga loomulikult selleks, et sind ikka tagasi tirida :S Lisaks Youtube’ga, mida kasutasin siiani taustamuusika mängimiseks ning mis nüüd aina soovitab ja soovitab ning ajab mul lihtsalt kopsu üle maksa, igapäevaselt. Samas, juba aastaid tagasi lasin feissari rakenduse oma telefonist maha, sest mind ajasid tühiteavitused närvi juba siis ning õnneks sain aru, et asi ei ole normaalne. Siis küll hakkasin logima feissarisse sisse läbi neti, noh veidike nagu vanakoolikam. Kuigi teavitusi enam ei tulnud, siis automaatselt avasin ikka internet ja feissari, sest konto oli ju sisselogitud 🙂 Kuna tänaseks ei ole feissar minu jaoks enam oluline, siis deaktiveerisin ka selle uuesti. Päris ära kustutada hetkel kontot ei saa, kuna Eesti pere ja sõpradega suhtleme just messengeri kaudu ja seda suhtluskanalit ma endalt ära võtta ei taha. 

Kolmas soovitus oli noortele sotsiaalmeediat mitte tutvustada, oodata sellega keskkooli alguseni ehk kuni lapsed on 16. Minu arust vägagi mõistlik, sest andke andeks, miks on vaja 8 aastasele Instagrami või TikToki kontot, milleks? Või feissarikontot? Vaesed lapsed ei saa/oska enam lapsed olla, sest tunnevad füüsilist vajadust helendavat ekraani vaadata, seal lolli mängida ja ennast lahedana tunda. Jah, minu laps on veel nii noor, et talle piisab multikatest, kuid ma tõesti kardan seda aega, kui ta hakkab koolis käima, kus kaaslastel on nutitelefonid kaasas ja kus vahetundides tobedusi vaadatakse. Ja ürita siis sellele koolijütsile selgeks teha, et sellist asja ei ole vaja. 

On hetki kui ma tunnen, et tahaks telefoni lihtsalt põrandale katki visata, sest mul on nii vastikult tugev harjumus oma aega Instagramis raisata. Reaalselt, ma vaatan uudisvoogu ise samal ajal seda mitte nautides ja tundes vastikust, et JÄLLE ma raiskan aega. Ma ei oska seda kuidagi paremini seletada kui sõltuvus – sa tead, et see ei tee sulle head, kuid sa ei suuda seda ka lõpetada. Tegelikult on hirmutav mõelda, et 30ndates täiskasvanu ei suuda ohjeldada enda harjumusi, mis puudutab sotsiaalmeediat. Ta peab ennast füüsiliselt vahenditest eemaldama, sest muidu sattub jälle nõiaringi. Kui täiskasvanu ei suuda ennast ohjeldada, sest seda võiks ju tema vanuse ja elukogemuse tõttu eeldada, siis tegelikult ka, millised šansid on noortel elada normaalset, (nuti)sõltuvusevaba elu? Seda enam hoian ma Noorhärrast igasugusest sotsiaalmeediast eemale nii kaua kui vähegi võimalik. Jah, mõnele võib tunduda tobe, et kuidas täiskasvanu ei suuda end ohjeldada, kuid ma olen kindel, et mina ei ole veel see kõige hullem variant. Ilmselt on naiivne loota ja oodata, et sotsiaalmeedia kaob. Seda ilmselt mitte ja miks peakski, sest eks ole selle tarbimisel ka häid külgi. Küsimus on mõõdukuses ja defineerida milline on aktsepteeritav kogus sotsiaalmeedia tarbimist. Ehk kas on vaja kontot nii feissarisse, Instasse kui TikToki? Kas on vaja jälgida kümneid blogijaid ja lugeda/kommenteerida iga nende postitust? Selles on küsimus – MÕÕDUKAS TARBIMINE.

oo koroona, tõmba uttu sa :D

Ma ei olegi ju rääkinud ühest värvikast seigast umbes kuu aega tagasi, kui käisime vanas kodukandis külas ja muuhulgas tahtsime minna lõunat sööma. Ehk, kui muidu oleme suhteliselt spontaansed ja läheme pubisse etteplaanimata, siis nii palju olime õppinud, et igaks juhuks võiks endale laua broneerida. Oli laupäevane päev ning lõuna aeg, seega arvasime, et meie valitud pubis on kindlasti palju rahvast. Kohale jõudes selgus, et mega vaikne oli – nägime vaid ühte meesterahvast istumas ja see oli kõik. Hoidsime ilusti sotsiaalset distantsi ning teenindaja juhatas meid lauda. Jagas ka menüüd laiali ja rääkis midagi äppist, kuid ega me otseselt tähelepanu pööranud ning istusime lauda.

Valisime oma söögid suhteliselt kiiresti ära, sest meil oli vaid tunnike lõunapausiks. Kutsusime siis teenindaja lauda tellimust võtta, kuid ta seletas uuesti, et menüü peal on QR kood, mille kaudu tellimus esitada. No ma siis skaneerisin selle sisse, kui mind juhatati rakendustepoodi äppi alla laadima. Allalaadimine käis ruttu, kuid muidugi pidin end ära registreerima ning valima millises pubis olen. See ka tehtud, juhatas rakendus mind menüüsse, kus pidin hakkama meie sööke otsima. Kui sinnamaani suutsime Mikuga suhteliselt rahulikuks jääda, siis tolleks hetkeks hakkas meie kannatus ja kannatlikus oma piiri saavutama. Meil oli natuke kiire ja Noorhärra ka mitte kõige sõnakuulelikum, seega läksin teenindaja juurde küsimusega, et kas me kuidagi muud moodi ei saa tellida. Vastuseks sain suhteliselt nipsaka kuna on koroona ja sotsiaalne distantseerumine, siis nad eelistavad, et kliendid esitavad oma tellimuse läbi äppi. Noh, mul viskas üle ja ütlesin suhteliselt kõva häälega, et sellisel juhul me läheme kuhugi mujale sööma. Kuigi tol hetkel tuli teenindajal juba mokaotsast, et kui on soovi, võib ta meie tellimuse ikka ise võtta, oli minul igasugune isu sinna jääda kadunud. TIpuks oli see, kui väidetavalt ei ole too pubi ainuke, mis niimoodi opereerib. Noh ma ei saanud vait ka olla ning põrutasin vastu, et meie pole siiani sellist asja veel kuskil näinud. Minu jaoks ei olnud loogikat selles, et peaaegu tühjas pubis, kus niigi saab hoida distantsi, on teenindajal raske võtta vastu tellimus (ilmselgelt oleks minul aega rohkem kulunud seal äppis surfamiseks kui temal ja kindlasti oleksin midagi loogilist unustanud, näiteks joogid), missest et me oleks teda hästi ka kahe meetri kauguselt kuulnud. Samas oli okei meid lauda juhatada ja menüüd lauale panna ehk seista meie kõrval. Miku muidugi hiljem võttis mu kallal, et ma nii ebaviisakas olin, aga kurja noh, kogu olukord oli nõme. Ka ketrasin seda sama teemat veel õhtulgi kui koju tagasi sõitsime 😀 Aga minul tekkis hoopis küsimus, et kas uueks normaalsuseks saabki nüüd see, et igasugune inimkontakt minimaliseeritakse ja suunataksegi kõike läbi äppide tegema ?!?!

14. septembrist hakkas UK’s kehtima uus sotsiaalse distanseerumise nõue, et korraga võib koos olla maksimaalselt 6 inimest, seda ka õuetingimustes. Tegelikult need nõuded ja nõuanded muutuvad pidevalt, et mina olen loobunud arusaamast, milline nõue hetkel kehtib. Lisa siia veel kohalikud nõuded olenevalt linnast/maakonnast ja segapudru on valmis. Meie lähtume siiani kainest mõistusest, seega kanname kinnises ruumis (poes) maski või hoidume neist üldse*, pigem hoiame võõraste inimestega distantsi ja kanname alati desinfitseerimisvahendit kaasas, mida ka ohtralt kasutame. Aga too 6 inimese nõue. Meie lähiperekond siin moodustub pm 6st täiskasvanust ja kahest lapsest, kellega väga tihedalt läbi käime ent uue reegli tõttu ei tohiks me enam kõik koos kokku saada. Aga võtame siis olukorra kui meie pere saab kokku Miku vanematega (koos on 6 inimest) ja tunnike hiljem saavad Miku vanemad ning tema õde ja õelaps kokku (koos on 5 inimest). Kuigi erinevatel hetkedel me järgime kuue inimese reeglit, siis potentsiaalselt levitame omavahel siiski baktereid, kui kellelgi miskit juhtub olema. Lisaks käivad Noorhärra ja õelaps samas lasteaias, seega ei saa ma vabsee aru, kuidas see nõue aitab. Jah, kindlasti aitab kui noorukid kuskil tänavanurgal koguneda tahavad (kõik erinevatest peredest pärit näiteks), aga miks see kehtib perekondadele??? 

Ja siis paar päeva tagasi saime jälle kino. Tuleb välja, et mingil hetkel hakkas kehtima nõue, et maski peab igalpool siseruumides kandma, muidu kehtis see pigem vaid poodides, meie olime seekord miskit maha maganud. Kõrvalkülas on üks kohvik, mis juttude järgi väga hea ja otsustasime sinna minna. Kohale jõudes selgus, et kõik lauad on bronnitud ja mingil juhul ei ole meie jaoks ruumi. Muidugi meie viga, et ette ei helistanud või lauda kinni pannud. Aga suht raske on midagi broneerida ette, kui sul ei ole aimugi oma spontaansest ideest 😀 Läksime siis teise külla ühte pubisse, seekord helistasime ette ja selgus, et neil on piisavalt vabu laudu. Jõudsime kohale, kuid peaaegu oleks tagasi koju läinud, sest nüüd tuleb ka pubides maski kanda, va kui sa lauas oled. Ehk sa sisened maskis, sind juhatatakse lauda, seal oled maskita, aga kui vahepeal vetsu tahad, paned maski viieks minutiks ette. Njah, ühekordsete maskide efektiivsust teades on ilmselt mõttekas osta ka Mikule taaskasutatav riidest mask nagu endale ostsin. Aa, aga kino oligi selles, et meil ei olnud autos ühtegi maski Mikule, kuid pubi oli piisavalt ettevalmistunud ja müüsid klientidele neid. Seekord saime kõhu täis 😀

Aga üldiselt hakkab meil ka lõpuks kopp ette tulema. Minul on tekkinud tunne, et ega kuue kuuga väga palju riigi tasandil teha suudetud ole. Ainuke kaitsevahend riigi poolt ongi igasuguste piirangute peale surumine, aga kui elujõuline see pikas perspektiivis on?** See mõjub ju äridele laastavalt kui nad ei tohi avatud olla, see mõjub teenuseosutajatele laastavalt, kui korralikud piirangud on peal. Näiteks peavad meil pubid oma uksed nüüd kella 10st sulgema ehk jääb saamata potensiaalne tulu Aga see ei tähenda, et inimene läheb koju magama, ta pigem ostab endale koju ette alkot, et siis edasi tarbida või toob kodust alkot, et kuuekesi pargis edasi jaurata. Ja kui need kuus inimest on erinevatest kodudest, ühel on viirus, siis varsti on kuuel majapidamisel viirus. Ma parem ei hakka rääkima nendest, kes vilistavad igasugustele reeglitele. Mulle meeldiks ka mässata, sest kogu koroona tulek ja levik on kergelt öeldse absurd, paraku on hetkel olukord selline, et suurema ja tugevama käes on võim ja selleks suureks on riik, kes võib julmalt veelgi rohkem käsi väänama hakata. Ma ei julge mõeldagi, mis siis saab kui ehitusplatsid jälle kinni pannakse. See mõjutaks otseselt Miku sissetulekut, kuid pikas perspektiivis hakkaks ka minu palka mõjutama.

*taasavastin toidu e-poed. Veel aasta alguses tellisime nädalatoidu kulleriga koju, kuid siis tuli koroona ja toidupaanika läks nii suureks, et ei olnud võimalik tellida toidukullerit ega ka ise kohale minekut. Nüüd aga mõtlesime seda uuesti tegema hakata. Minu jaoks on palju lihtsam kui toit tuuakse koju või isegi lähen sipsti sellele järgi, sest esiteks sääsatn aega, teiseks saan rahulikult ostukorvi kokkupannes mõelda mida ja kas ikka on vaja ning saan ka eemale hoida teistest inimestest.

**koolides on elu täielik absurdikas. Lapsed saadetakse väga kergekäeliselt koju viirusekahtlusega, kuigi on tehtud ametlikud ettekirjutused, milliste UUTE sümptomite puhul tuleb laps koju saata. Siis on kaks varianti – kas ollakse eneseisolatsioonis 14 päeva või tehakse koroonatest. Kooli võib lasp naasta alles pärast 14 päeva või kui on ette näidata negatiivne testitulemus. Ilmselt ma ei pea täpsustama, et kui laps on koroonakahtlusega kodus, siis on kogu pere isolatsioonis. Paljud tahavad teha testi, et elu saaks edasi minna, kuid neid ei ole võimalik teha, kuna kõik testimise ajad on broneeritud. Sa kas ootadki päevi lootes endale aja saada või värskendad netilehte ja loodad heale õnnele. Isegi kui laps saab kooli tagasi, ei välista see seda, et keegi teine tema klassis jääb viiruse kahtlusega koju. Ja siis on ka terve klass uuesti eneseisolatsioonis 😀 Lihtsalt hallooo – sügis on, tatiste ninade ja köhade hooaeg on käes. Kas me oleme järsku ära unustanud, et on ka teisi haiguseid peale koroona, näiteks tavaline nohu mis võib tekitada köha. Palavik ei tähenda, et sul on koroona. Inimesed on ausalt juba ebareaalselt ära hirmutatud!

Septembri raamat

Hihii, vaatasin just ajaloost, et viimati “lugesin” maikuus 😀 Ma isegi ei hakka vabandama, sest ise olin tobe ja selle asemel, et õhtuti lugeda, istusin jälle telefonis. Õnneks septembris käis mingi kõlks ja lõpuks võtsin raamatu kätte. Septembris lugesin läbi “The Girl in the Spider’s Web” ja kui ma ütlen lõpuks, siis ma ka mõtlen lõpuks, kuna ma olen selle raamatu lugemist alustanud vähemalt kolm korda. Neljandal korral õnnestus lõpuks läbi ka lugeda 🙂

Ma olin ja siiani olen suur Stieg Larsoni Milleeniumi triloogia fänn. Esimese raamatu põhimõtteliselt neelasin endasse, teine ja kolmas raamat võtsid veidike rohkem aega, kuid jäin nendest loetuga väga rahule. Samuti olen näinud ära Rootsi triloogia filmid ja ka USA variandi. Kuskil olen kindlasti maininud ka seda, et mulle meeldis Rootsi versioon tunduvalt rohkem, sest see reaalselt järgis raamatut. Seega, kui ilmus neljas raamat, seda küll juba David Lagercrantz’i sulest, siis soovisin seda ka jõuluvanalt saada. Muidugi sain, viis aastat tagasi juba. Ma ei teagi miks, kuid mul ei sujunud see lugemine kohe mitte mitmel korral, kuniks nüüd septembris. Kui ühe lausega kokku võtta, siis mulle meeldis. Ma ei jõua ära oodata seda, kui film jõuab Netflixi – nägin kogemata reklaami nädal tagasi, et 30ndast septembrist on see olemas, mis sundis mind seda enam raamatu enne läbi saama.

Kui natuke rohkem sisust rääkida, siis minu jaoks jäi mingis osas actionist kui sellisest puudu. Hästi palju keskendus autor erinevatele tegelastele ja taustaloo kirjeldamisele, mistõttu krimkale sarnaseid hetki oligi minu jaoks kaks – siis kui Lisbet Augusti esimesest atendaadist päästis ning kui nad põgenesid varjupaigast jälitajate eest. Kusjuures seda viimast seika ei kirjeldatud ka just eriti mahlakalt. Kui aus olla, siis minule jäi mulje, et miskit põnevat toimub veel, kui äkki lugesin, et krimka osas ongi kõik st. August on päästetud, tema isa tapja paljastatud ja jälitajad kinni peetud. Okei, nende ninanaine sai põgenema, kuid siiski, kuidagi ootamatult sai loo huvitav osa läbi. Samas, ma ei oleks üllatunud, kui tuleb raamatule ka järgmine osa, sest Camilla ju pääses ja eks õdede vahel on nii paljutki veel lahendada, millest annab raamatu kirjutada.

Muideks, lugemise käigus avastasin mingi hetk end mõttelt, et ega Lisbeti kaksikõe saatust olegi üheski raamatus väga lahti harutatud, mistõttu arvasin, et õde peab kuidagi mängu tagasi tulema. Mis ka juhtus. Minu jaoks oli üllatus pigem see, KUI erinevad olid õed ja KUI suur vihavaen nende vahel elas. Seega, nagu öeldud, ainestikku järgmiseks raamatuks oleks.

Suurem muudatus

Neli aastat tagasi samal ajal olin ma päris rase juba. Mitte padurase, aga märgatavalt rase 🙂 See ei takistanud mul elamast oma tavapärast elu ning seetõttu sattusin seitse kuud rasedana tüdrukutepeole, mille raames käidi Manchesteris ööklubis. Tänagi sellel õhtul tehtud pilti vaadates tõden, et ma olin ikka päris ponks rase 😀 See must liibuv kleit sobis nagu valatult ning isegi ööklubis ei olnud tantsusoovidega meestest puudust, peamiselt ilmselt seetõttu, et minu kõhtu lihtsalt ei pandud tähele. See selleks. Tollel samal pildil on mul hästi lihtne, kuid armas soeng – heledad õlgadeni juuksed, eest tsipake pikemad ning õhtu jaoks sirgendatud.

Viimased neli aastat olen mitu korda õhates vaadanud seda pilti ja igatsenud just seda lõikust ja tooni. Juhtus ju see, et kuu aega hiljem pärast pildi tegemist käisin ühele eesti tüdrukule Manchesteris salongis juuksemodelliks, kelle peal ta om proovitöö tegi ning sünnitama läksin päris lühikese kanapepu soenguga. Pärast seda otsustasin juuksed uuesti pikaks kasvatada. Kui soovisingi vaheldust, siis mängisin peamiselt värviga, nii olen olnud nii süsimustade, lillade, punaste kui pruunide juustega. Just aasta alguses olin veel suhteliselt lillakas kui otsustasin, et tahan suveks heledaks saada ning otsustasin minna värvipessu. Kuigi kogu protsess kestis 4.5 tundi kui ma õigesti mäletan ja maksis rohkem kui mu tavaline soeng, tundus tulemus esialgu päris ok. Juuksur isegi ütles, et kui tahan võin varsti juba heledaid triipe tulla tegema, kuid mina otsustasin lasta juustel olla natuke aega, oli näha et värvipesu oli siiski natuke kahjustanud neid.

Kuid siis tuli koroona, kõik salongid suleti ning mina ei saanud enne juuksurisse kui alles juulis Eestis olles. Siis lasingi endale heledad triibud teha ning lõikasin ka juukse otsi. Korra oli mõte, et lõikaks rohkem, kuid mõtlesin ringi. Nüüd kerime ajas kaks kuud edasi ja mul oli sõna otseses mõttes kopp ees oma juustest. Kui nad olid lahti, olid nad igal pool ees, kui nad olid hobusesabas, olid nad igal pool ees, kui nad oli punutud patsi, oli patsiots ikka igal pool ees 😀 Ehk peamine viis, kuidas ma neid kandsin, oli selline sasipundarkrunn, et nad oleks maksimaalselt kinni ja eest ära. Tavaliselt ju pikkade juuste omanikud kannavad neid päris palju lahtiselt, et oleks nende ilu näha, mind nad lihtsalt ärritasid. Ja hoidku selle eest kui oli vaja end natuke lille lüüa, siis mina tegin ikkagi midagi lihtsalt, sest nagu ma ei ole suur meikija, ei ole ma ka suur lokitaja. Jah mul on atribuutika olemas ja kui keegi tahab mulle lokke keerata palun, aga ise ma ei suuda jännata. Lisaks ei olnud ma rahul värviga, mulle jäi mulje pigem kollakast kui heledast toonist ja noh, mul on kiuks et kui hele siis hele, mitte kollane 😀 Ma arvan, et juhtus lihtsalt see, et oma juus mõjutas neid heledaid triipe nii palju, et kollakas toon muutus läbivaks. Lõpetuseks, tänu värvipesule aasta algul, sain aru, et mu juuksed on ikka korralikult surnud ja kahused. Ei olnud enam jälgegi sellest siidisusest ja mõnusast libedusest, kõik oli üks suur sasipundar, mida oli raske kammida. Proovisin erinevaid maske ja vahendeid, kuid miski ei muutnud olukorda paremaks. Seega oli vaja muutust.

Eile pärastlõunaks oli mul aeg ühes salongis, mida Miku õed soovitasid. Mikule ma isegi ei öelnud, et lähen juuksurisse, vaid eelmine õhtu nii jutu sees kurtsin, et mul on juustest kopp ees ja tahaks midagi uut. Ma tean, et talle väga meeldis too lühike soeng ning aja paningi kirja selle sooviga. Muidugi kodust väljudes ja isegi salongi jõudes ei olnud ma veel 100% kindel, kas ikka lõikan juuksed maha, variant oleks olnud tsipake lühemaks ja eest järku ning kohendada värvi. Kuid juuksuriga nõupidades arvas tema ka, et lühike soeng sobiks hästi ning soovitas just seda. Nii lõigi ta käärid kohe sisse, sest ei olnud ju mõtet värvi raisata juuste otste toonimisele. Ma muidugi magasin selle hetke maha, kui juuksed olid lõigatud ja põrandal, ilmselt oli see päris korralik hunnik 😀

Aeg läks iseenesest kiiresti ning kaks ja pool tundi hiljem jalutasin salongist välja, ise mega rahul. Ma küll pelgasin, et nii kui juuksed lõigatud, hakkan seda kahetsema, kuid midagi sellist ei juhtunud. Mul oli nii mõnus ja kerge tunne ja ma tundsin end jälle ilusana. Saatsin sõbrantsidele ja perele pilte ning nii mitmedki ütlesin, et hele toon sobib mulle palju paremini. Ainuke asi, mis ma nüüd mõtlen, on see, et kuidas ma dušši all käin nii, et juuksed märjaks ei saa … muidu oli hea need krunni panna pealaele. Pseudoprobleemid eksole 😀

PS! Panen Instagrami kontole mõned enne ja pärast pildid ka 🙂

TENET

PS! Kes veel ei ole “TENET’it” näinud ja ei soovi sisu ette teada, ei ole mõtet edasi seda postitust lugeda, sest mingil määral ma sisust ikkagi räägin.

Kasutasime eile õhtul üht kolimisega tekkinud hüve ning kutsusime Miku ema Noorhärraga õhtul aega veetma, et ise kinno minna. Muidugi tahtsin ka mina ära vaadata “TENET’i“. Ma olen päris kindel, et kui seda ei oleks mingis osas Tallinnas filmitud, siis pigem ei oleks see minu esimene valik kinno minnes olnud. Seda puhtalt sellepärast, et rezisöör Christopher Nolan on muuhulgas teinud filmid “Inception” ja “Interstellar“, mis minu jaoks kuidagi liiga keerulised aru saada. Ma olen nii mitu mitu korda vaadanud või hakanud vaatama ühte või teist eelnimetatust ja lihtsalt mingil hetkel alla andnud, sest ma lihtsalt ei saa enam aru, mis toimub. Ja see ei ole probleem, et filmis ei seletataks, mis toimub ja ei anta taustainfot, vaid minu aju lihtsalt jookseb errorisse ja ei suuda mingil hetkel enam infot omastada 😀 Jep, ka minul on väga blondiine hetki. Samas eelpool nimetatud kaks filmi on Miku ühed lemmikud ja ta võiks neid korduvalt vaadata. Seega olin kindel, et kinno minnes saame mõlemad midagi – mina stseene kodumaast ja Miku nautida keerukat sisu, sest just nimelt see iseloomustus oli üks peamisi, mida erinevatest allikatest kuulnud olin.

Ma ei valeta, et minu huvi oli äratatud koheselt esimesest stseenist, sest see oli ju filmitud linnahallis 😀 Kuigi, mis seal salata, taheti jätta mulje, et tegu on Ukrainaga. Samas mulle väga meeldis, et Nolan ikkagi jättis sisse selle, et tegelased käisid ka Eestis ja Tallinnas ning Lasnamäekanali võte ei olnud maskeeritud tagaajamiseks kuskil Venemaa linnas. Samuti ole tore näha ka Maarjamäe memoriaali ning muidugi panoraamvõtet Tallinnast. Kuna ma olin juba ette kindel, et ma ei jaga kogu filmi matsu esimese korraga, siis ma nii väga ei pingutanud ka, et aru saada 😀 Minu jaoks oli näiteks pisike komistuskivi juba see, et filmis olid erinevad aktsendid esindatud ja vahepeal oli jutt kuidagi liiga vaikne. Filmi alguses näiteks hakkasin automaatselt subtiitreid otsima, vahet pole kas eesti või inglise keelseid. Isegi Miku ütles pärast kümmet minutit, et see on üks nendest filmidest, mille täielikuks arusaamiseks on vaja seda vähemalt kolm-neli korda vaadata. Nii ma lihtsalt nautisingi seda, et olid Tallinas filmitud võtted, olid Eesti näitlejad ja noh kui parasjagu oligi stseen kuskilt mujalt, siis alati puhkab silm Robert Pattisonil 😀

Aa, üks hetk oli minu jaoks selline halenaljakas, mida pigem kohalik (a ka Tallinnas sündinud või seda linna hästi tundev inimene) ainult mõistaks. Nimelt enne Lasnamäe kanalisse jõudmist, jälitab tiim Washington-Pattison oma objekti mööda Pärnu maanteed suunaga Nõmme poole. Vahetult enne Pärnu maantee viaduktile jõudmist, kihutab tiim oma autoga objektist mööda ning jõuab teisele poole Pärnu maantee viadukti. Seal ootab neid tuletõrjeauto, mille katusele Washington ronib. Ja siis on järgmine kaader sellest, kuidas too sama tuletõrjeauto liitub Lasnamäe kanalisse, kus juba ees sõidab jälitatav objekt. Kindlasti enamikele vaatajatele on tegu lihtsalt ühe tagaajamissteeniga, kuid minu jaoks oli täielikult loogika vastane, et kuidas Pärnu maanteelt järsku Lasnamäe kanalisse saadi 😀 😀 😀

Film ise mulle meeldis. Jah, sisu oli keeruline aru saada ja ma pean kindlasti seda uuesti vaatama, et detailid paremini selgeks teha. Kuid laias laastus oli tegu keerukama versiooniga ajasrändamisest, ilmselt nii võtaksin mina selle filmi kokku. Miku jaoks oli film täielik pettumus. Nagu ta ise ütles, siis näitejatöö oli kohutav ning peategelasel ei olnud mingisugust karismat. Viimasega ma isegi nõustun, sest no tõesti oli Washingtoni näoilma kogu selle kahe ja poole tunni jooksul sama, ei mingit emotsiooni. Muidu ei ole ma eriline näitlejatöö hindaja – kuniks see minus endas piinlikkust ei tekita, siis vast on hea näitlejatöö. Sisu oli tema jaoks täielikult loogika vastane ja ilmselt seetõttu ei suutnud ta mingist hetkest enam kaasa ka elada, vaid ootas filmi lõppu. Ehk nagu ta ise lõpuks kokku võttis, oli tegu filmiga, kuhu oli kokku põimitud James Bond, Matrix ja Interstellar. Ainuke, mida ta nautis oli Nolanilik filmimuusika. Ja võtted Tallinnast 😀

See oli meie esimene kinokülastus pärast koroonat ning me ei osanud end kuidagi muudmoodi ette valmistada, kui et ostsime piletid eelmisel õhtul ära. Meil on mitu korda juhtunud, et läheme hea õnne peale kinno ja film on välja müüdud. Igatahes oli minu jaoks imelik juba see, et pileteid ostes oleksin vabalt võinud valida istekohad võõra inimese kõrval, mida ma muidugi ei teinud. Aga sotsiaalne distantseerumine? Seda enam, et kino ootesaal oli tuugalt täis plakateid meenutamaks, et tuleks hoida meeter vahet võõra seltskonnaga. Samamoodi tabas meid üllatus kinno jõudmisel, et ootesaalis, kus saab osta snäkke, peab kandma maski, sest me isegi ei mõelnud, et see nii peaks olema, kuna kinosaalis ei pea midagi näo ees olema :S Teenindajatel oli muidugi mask ees ja päris keeruline oli arusaada, mida nad sulle vastasid 😀 Kokkuvõttes oli tegelikult hea kodust välja saada ja kahekesi midagi muud, kui multikaid vaadata

Kukkur muutus veelgi kergemaks

Eelmise nädala reede ei olnud just kõige roosilisem. Aga öeldakse, et halvad uudised tulevad ikka kolme kaupa ja noh me saime selle kolmiku ühel päeval kätte, vast nüüd natuke aega asjad jälle laabuvad 😀

Esmalt viisime hommikul Miku tööauto parandusse. Sellel oli mitu nädalat tagasi mingi krigin tekkinud kui käivitada. Siis, kui mootor juba soojaks oli läinud, krigin kadus. Mikul oli ettekujutus, mis see olla võiks ja mida vahetada vaja, kuid ise ta seda teha ei saanud. Seega käis ta siia kolides mitmes kohalikus töökojas, kus lubati auto üle vaadata, kuid asjad tegelikult nagu ei sujunud, lihtsalt tundus et keegi ei olnud huvitatud selle töö tegemisest. Nii broneeris ta lõpus autole aja naaberküla töökotta. Teadsime ette, et parandus läheb umbes 100 naela, mis oli aktepteeritav summa. Arvestades, et auto ise on healjuhul 1500 naela väärt, siis ega väga palju pole ka remondile mõtet kulutada. Paar tundi hiljem saime telefonikõne, et auto on valmis – jupp vahetati ära, krigin ei ole kadunud, vaid isegi natuke valjem ja aitäh et meile 100 naela jätsite :S Kui Miku küsis, et mis siis lahti võib olla, et krigiseb edasi, siis pakuti variante küll, kuid selle korda tegemine maksaks juba umbes 500 naela … No vaatame seda asja veel. Ühesõnaga olime 100 naela võrra vaesemad ning murekoorma võrra rikkamad

Teiseks läks katki meie pereauto, millega mina enamusaega sõidan või siis teeme pikemaid sõite sellega. Miku pidi eelmisel nädalal käima uue töökoha asjus pabereid ajamas, mitte siin kuskil lähedal, vaid ikka Manchesteri kandis 😀 Tagasiteel olles helistas mulle, et auto rool võbiseb imelikult. Ta oli küll peatunud teeääres, et äkki on rehv katki läinud, kuid väline vaatlus ei tuvastanud miskit. Istus rooli tagasi ning vahelduva eduga võbisemine jätkus, eriti kui automootor oli soojaks läinud. Pidurite kasutamisel võbisemine kas kadus või muutus hullemaks. Ta proovis auto küll kuhugi töökotta ülevaatamisele viia, kuid hetkel on kõik töökojad suhteliselt pungil (kuna vahepeal oli ju kõik suletud ning autode remontimine lükkus kaugesse tulevikku) ja mitte keegi ei suutnud pisikest kontrolli vahele võtta. Samas arvas Miku, et midagi hullu ei ole ja vast saame ikka nädalavahetusse planeeritud vana kodukandi külastuse terve perega siiski ette võtta. Reedel viis ta mind rongijaama, mis asub meist pooletunni sõidu kaugusel. Sinna jõudes ja autost välja astudes tungis meile ninna kohutav hais, oli aru saada, et miskit on korralikult katki. Juhipoolne esiratas oli aga nii kuum, et kohe oli kuum. Reaalselt tekkis meil tunne, et see võib põlema minna, mistõttu valasime autos olnud joogivee jahutuseks rehvi peale. Miku liipas autoga aeglaselt vanemate juurde, et sealses töökojas parandusaeg saada. Me juba värisesime ette, et KUI suure arve me töökojast saame.*

Ja kolmandaks, see Miku uus töökoht. No ta pidi esmaspäeval alustama, kuid suurte objektide puhul on kohustuslik, et uued tulijad läbivad ehitusplatsi ja ohutusnõudeid tutvustava sissejuhatava koolituse (inglise keeles induction). Enne sind lihtsalt ei lubata tööle. Tänu koroonale on aga vastavad grupid limiteeritud 8le osalejale ning kuigi päevas tehakse mitu sessiooni, siis esmaspäevaks olid kõik grupid täis. Nagu ka kolmapäevaks. Ehk tema algus uuel positisoonil lükkus vähemalt nädala edasi. Ma ilmselt ei pea mainima, et vanas kohas ta enam ei tööta!

Seega reedel oli mingi hetk olukord, kus kumbki meie autodest ei olnud sõidukorras ja me juba olime kulutanud või kulutamas oma säästusid. Lisaks ei olnud ka uus sissetulek kinnitatud. Õnneks saime Miku auto piisavalt korda ja sõidud sõidetud, sest mingi hetk oli ta juba minemas meile nädalavahetuseks autot rentima. Muidugi oleks olnud lahendus laenata vanemate autot, mille vastu neil midagi ei olnud … ainult et see auto oli ka laupäevaks töökotta broneeritud 😀

*Otsustasime, et laseme auto korda teha töökojas, mida Miku vanemad kasutavad ja julgevad soovitada. Uute elanikena ei tea ju kunagi, kes on aus ning kes üritab naha üle kõrvade tõmmata, rääkimata töökvaliteedist. Saime aja täna hommikuks ning nagu Miku arvas, siis oli pidurisadul tollel juhipoolsel esirehvil kinni kiilunud. Jep, ma just guugeldasin sõna “caliper”. Üllatuslikult ei lähegi parandus nii palju maksma kui pelgasime. Natukenegi häid uudiseid ka 🙂