Koroona UK’s – 16 ja 17 märts

Eile (teisipä2ev) suurim mind puudutav uudis ja muudatus oli see, et meie firma otsustas kogu UK kollektiivi viia kodukontorile. Ma ise olin ju otsustanud kodusele tööle jääda esmaspäeva õhtul, seega ei sõitnud ma teisipäeval kuhugi, et imestusega eest avastada tühja kontorit 🙂 Samas, kontorid vist ikkagi jäetakse lahti juhul kui keegi tõesti distantsilt töötada ei saa. Samuti on lubatud erinevat tehnikat koju laenutada (ekraanid, laadijad jne) aga tuleb siiski nimi kirja panna, mida vaja. Noh, ideaalis ma tõesti laenutaks kaks suurt ekraani, kuid mul ei ole neid kuhugi panna, sest ma niigi hõivan meie söögilaua päevasel ajal. Seega, pean nikerdama edasi oma läpaka taga. Eile lõunal oli ka kogu meie kontori Skype koosolek, kus rõhutati, et selline olukord jääb pigem kestma kuu kui paar nädalat. Eks me näe.

Noorhärra käib endiselt Hoidja juures, kuid nüüdseks on kõik mängugrupid katkestatud. Nii plaanivad nad käia pigem õues mängimas ja vaheldumisi üksteisel külas. Ehk maksimaalselt puutub kokku kümmekond last, parem ikka kui mitukümmend mööda mängutuba ringi lasevad. Eile lobisesin ka vanematega pikalt, hea oli näha, et neil tuju hea ning väga ei paanitse. Ema peab ikkagi kontoris tööl käima, kuid sõidab sinna tunduvalt kiiremini kui muidu. Isa ja vend töötavad niikuinii koduses töökojas ehk ei puutu nii paljude inimestega kokku. Miku vanemad käivad samuti tööl ning Miku noorem õde teeb koolis eksameid, loodetavasti jõuab ta lõpule enne kui siin koolid suletakse.

Täna käisin ja tankisin igaks juhuks autopaagi täis. Tuli ka uudis, et valitsus võimaldab vajadusel kodulaenudest võtta kolm kuud maksepuhkust. Äkki see aitab kuidagi meie laenumaksmise alustamisel, sest paberite järgi saab esimene makse olema topelt suur. Lisaks ilmselt räägime Omanikuga, kas saame kuidagi kokkuleppele üürisumma maksmises kui Miku jääbki mitmeteks nädalateks tööta. Meie teada on Omanik kasutanud pangalaenu selle koha ostmisel, kuid kas see kvalifitseerub maksepuhkuse saamiseks, on teine küsimus.

Õhtul tuli lõpuks ka kauaoodatud uudis, et koolid pannakse reedest kinni. Avatuks jäävad need vaid nende vanemate lastele, kelle tööl käimine on väga vajalik – arstid, politseinikud, toidukullerid. Samuti need nendele lastele, kel on määratud sotsiaaltugi. Erahoidjate kohta ei öeldud midagi, vaid öeldi et lasteaiad ja erakoolid peaksid järgima üldkoolide eeskuju. Uurisin ka Hoidjalt, mis tema edasine plaan on ning ta ütles, et kohe kui kinnitatakse kas see määrus käib ka erahoidjate kohta, annab ta teada.  Lisaks annavad poed järjest teada piirangute seadmisest teatud toodetele, et kõikidele jätkuks toidu ja hügieenitarbeid. Täna näiteks käisin kaarte ostmas ja mõtlesin, et ostan siis vedelseepi ja kätedesinfitseerijat juurde. Nope, riiulid tühjad. Nagu ikka ei ole paratsetamooli ega vetsupaberit – ma ei saagi aru, kas neid ei toodagi üldse või tõesti ostetakse kohe kõik ära :S

Koroona UK’s – 14 märts

Mõtlesin, et hakkan kirjutama kuupäevaliselt üles rohkem tähelepanuväärsemaid seikasid UK’s, mis seotud koroonaga. Tänase seisuga on UK’s nakatunuid 1543 ja surnuid 55. Seega siit mõne mõned mõtted ja tähelepanekud.

Eile käisin toidupoes, kuna mõned asjad olid otsas. Oleme Noorhärraga suured tatrapudrufännid, lisaks on tema avastanud kohukeste maailma. Nii käisin esmalt poola poes, kus lisaks tatrale ja kohukestele varusin paar purki borsi ja suitsuvorsti sinna sisse panemiseks. Olin valmis selleks, et riiulid on suht tühjad, kuid olin meeldivalt üllatunud, isegi makarone oli erinevad kujus. Samas, kohalikud poes oli pigem ikkagi tühjad – Lidl’s oli hakklihariiul tühi, mune alles mäned karbid, sügavkülmiku osas friikaid/pizzad läinud, pasta-ja vetsupabeririiulite tühjus ei ole enam mainimistväärt, sest see on juba tavapäraseks muutunud. Paratsetamool on endiselt otsas, kuigi õnneks nädalavahetusel kappe koristades leidsin mitmeid poolikuid lehti, seega meie olukord ei ole nii hull.

Esimest korda üle pika aja vaatasin hommikust uudiste saadet, muidu meil mängivad ikka multikad. Noorhärra oli täna lihtsalt raske unega, mistõttu otsustasin saada värskeimat infot live’s. UK on endiselt üks väheseid riike, kel piirid avatud, koolid lahti jne. Nädalavahetusest näidati klippe suure kontserdi ja heategevusliku maratoni toimumisest, näha oli, et mõlemas osales tuhandeid inimesi. Isegi saatejuht oli marus, et mis inimestel viga on, kuidas ei saada aru, et tuleb võimalikult isoleeritud olla. Üks kohalik Iceland tegi avalduse, et avab oma uksed hommikul 8-9 ja lubab poodi vaid eakamad elanikud, minu arust vägagi õige otsus ning liitun siinkohal saatejuhi üleskutsega julgustamaks rohkemaid poekette sama tegema. Idiootlikuma koha pealt on inimesed hakanud haiglatest varastama desinfitseerimisvahendeid. Ja mitte pumppudeleid, vaid neid suuri pudeleid, mis seinale pannakse. Ega mõistus pole tõesti oma teha :S

Liiklus oli hommikul väga hõre, lahkusin kodust 20 minutit hiljem kui tavaliselt ent ikka olin õigeaegselt kontoris. Kontoris on keskmine arv inimesi, mitte liiga vähe ega palju, esmaspäeva kohta oli imelikult vaikne. Kuid õhtune kiirtee oli see eest umbes, ma pole niimoodi veninud juba nädalaid, seega soovitusest pigem kodus töötada ei ole siiani kuulda võetud.

Õhtul kuulasime samuti uudiseid ning nüüd kommunikeeriti valitsuse tasandil, et kel on uus palavik või köha, jääda koju 14-päevaks, sama kehtib ka selle inimese kaaselanike kohta. Samuti paluti võimalusel kodus töötada, mida mina olen ka otsustanud teha alates homsest. Lisaks hoida igasugune kontakt teiste inimestega minimaalne või vältida üldse ning samuti hoida eemale pubidest, klubidest, teatritest, kinodest, restoranidest. Need, kel on juba tõsisemad kroonilised haigused, peaksid olema valmis 12-nädalaseks isolatsiooniks. Sain ka enda perearsti praksisest sõnumi, et arstid nõustavad vaid telefoni teel ning kui arst pole ise kohale kutsunud, ei tohi keegi praksisesse kohale minna.

Olen tähelepannud, et nii UK kui Eesti, ja ka ülemaailma tuntud inimesed tunnistavad avalikult, kui neil on viirus avastatud ning soovitavad kõigil end isoleerida. Minu arsut ainult tervitatav.

 

 

Koroona viirusest

Ilmselt ei tule enam selle viiruse kiire levik üle Euroopa kellelegi üllatusena. Kuna ma siiski tahan end igapäevaselt ka Eesti eluga kursis hoida, siis olen viimastel päevadel pidevalt värskendanud ajalehtede veebi väljaandeid. Vist peaksin tegelikult rohkem kohalikke UK uudiseid jälgima, kuid kui aus olla, siis minu arust ollakse siin ennestutööga ikka mega aeglased. Ma saan aru, et praeguse seisuga on UK’s 1140 nakatanut ning 21 surmajuhtumit (veel eile olid need numbris vastavalt 798 ja 11), mis võib-olla tõesti ei tundu nii suur number arvestades rahvaarvu, kuid kas tõesti ei taheta õppust võtta teiste riikide kogemustest? Iga päev tuleb ju uudiseid, et järjest suletakse koole, huviringe, avalikke teenuspunkte, piiratakse reisimist või suletakse riigipiirid üldse. Praeguse seisuga on minuni jõudnud vaid valitsuse poolne soovitus pigem kodus olla ja võimalusel kodust töötada. Kuna testimise koormus on ka ületatud, soovitatakse kõigil, kel tekib palavik või köha, olla 7 päeva kodus isolatsioonis. Abiks seegi. Kuid ükski kool pole minuteada veel uksi sulgenud, vaid arutatakse, kas pikendada aprilli koolivaheaega* Päriselt?!?! See tähendaks ju ühte nädalat lahti olekut ning potensiaalselt viiruse levikut. Eile leidsin ühe interaktiivse kaardi, mis näitab nakatanute arvu linnade piires ning mida olen ka jälginud – Manchesteris on hetkel 5 nakatanut, Warringtonis 1, Wiganis, Boltonis ja Burys kõigis 3, seega viirus tuleb lähemale ja on meie ümber. Tegelikult ei tea me ju, KUI palju viiruse kandjaid meie seas on, sest kõigil ei pruugi korralikult nähud tekkida, mõni põeb selle eriti kergelt läbi, kuid nakkusohtlikud on kõik. Seega oleks ju mõistlik end maksimaalselt inimestest eemale hoida.

Ma pidin täna minema tüdrukute nädalavahetust pidama ning lükkasin minemise otsustamise võimalikult viimasele minutile. Hommikul uurisin erinevaid kohalikke uudiseid, et kas on tulnud otsus ürituste tühistamise kohta, kuid ei midagi**. Meil oli broneeritud 4-käiguline õhtusöök+pilet peole, lisaks öömaja. Kui reedel korraldajadelt uurisime olukorra kohta, siis oli vastus selgesõnaliselt, et üritus toimub, kuna see on liiga kohe-kohe toimumas. Arutasime ühe sõbrannaga päris pikalt, et kas minna või mitte. Eile õhtul oli laual variant minna vaid õhtusöögile ja siis öömajale tagasi, et vältida inimestega lähikontakti peol. Sõbranna siiski otsustas mitte riskida, kuna ta töötab koolis. Osad meist oleks kindlasti ka peole läinud ning potensiaalselt nakatunud ning miks mitte ka meile viiruse edasi andnud, sest öömaja oleks meil ühine olnud. Seega kuigi me mõlemad tundsime, et vaba õhtut ja eemalolekut oleks vaja, siis praegu peole minna oleks olnud liiga riskantne. Nii otsustasime mõlemad koju jääda. Mina sain garaazi koristada ja üldse kodus korda luua. Pärastlõunal küll käisime Noorhärraga jalutamas, kuid koduküla oli nii vaikne, ühtegi hingelist ei liikunud ringi.

Rääkisin ühel päeval ka Hoidjaga, et mis seisukoht temal on. Vastus oli selgesõnaline, et tema ei saa endale lubada kinnipanekut ja töötab ehk isegi kui Noorhärra hoidu ei lähe, peame meie tema tasu maksma. Õnneks saame 30 tundi nädalas nüüd tasuta ja omaosalus on suhteliselt väike, aga siiski. Mis siis saab, kui tuleb valitsuse poolt korraldus kõigil koju jääda? Isegi kui ma tahaks Noorhärrat hoidu viia, ei saaks ma seda teha ning temast oleks väga alatu ikkagi raha kasseerida (ma tõsiselt loodan, et ta seda ei tee). Inimlikust vaatevinklist saan temast aru, ta on self-employed ja kui ei ole lapsi, ei ole sisetulekut. Kuid Miku on samuti self-employed ja kui tulebki korraldus koju jääda, peab seda tegema ka tema ning jääb oma töötasust ilma. Üle riigi on väga palju selliseid inimesi, kelle töötasu kindlasti kannatab. Õnneks luges Miku paar päeva tagasi uudist, et valitsus plaanib self-employed inimestele tavalist haigusraha maksta, kuigi kinnitust ju selle kohta ei ole veel. Me Mikuga mõtleme pigem natuke hirmuga aprilli-mai peale, kui peaks läbi minema meie majaost ning ootab ees kolimine. Kui Miku peakski koju jääma (kes see garanteerib, et vaid paariks nädalaks, äkki hoopis paariks kuuks on ta tööst ilma), siis paneb see meie pereeelarvele paraja põntsu. Lisaks, meil on juuni alguseks ostetud piletid New Yorki, seda tegime juba septembris … loodetavasti normaliseerub kogu olukord selleks ajaks. Seega mingil määral ebamugavust saame ilmselt ka meie tunda.

Minu firma on valmis selleks, et inimesed töötavad kodust, korraldust selleks veel ei ole antud, kuid igasugused riigisisesed reisimised linnade vahel on minimaliseeritud, välisreisid keelatud ning pigem ka toetatakse seda, et inimesed kodust töötaks. Seega minu töötasu säilib, mis hetke olukorda arvestades on väga vajalik. Ma proovin ise ikkagi nii kaua kontoris käia kui võimalik, sest üks väike läpakaekraan vs kaks suurt ekraani on minu töös väga suur erinevus. Tööl uuendatakse meil pidevalt desinfitseerimisvarusid vetsudes ning soovi korral puhastatakse ka töölaud ja vahendid. Ma olen ise tunduvalt rohkem hakanud käsi pesema ja desinfitseerimisvedelikku kasutama, just tööl olles ning mu käed on nii kuivad ja karedad ja tõsiselt kipitavad, ükski kätekreem ka ei paista aitavat…

Ehk mul on tegelikult hämming, kuidas siin munetakse. See, mis on näiteks Eestis viimase nädalaga toimunud, on lihtsalt hämmastav. Täna rääkisin oma perega ning õnneks on nende tervised kõik korras, kuid just tunnike tagasi lugesin, et viirus on jõudnud ka minu kodukanti. Ei, mitte Tallinnasse vaid selle külje alla. Seega, ma ei saa aru, miks ei võeta siin karmimaid meetmeid ette? Inimesed UK’s on muidugi paanikas ning nädala algusest saadik ostelnud ja varunud. Kui mina teisipäeval iganädalast ostutuuri tegin, laiutas vetsupaberi ja pastatoodete riiulites tühjus. Kolmapäeval ja neljapäeval lugesin palju Eesti uudiseid ning mis seal salata, valdas ka mind kerge paanika ja läksin neljapäeval natukene varusid ostma. Vetsupaberi- ja pastariiulid olid endiselt tühjad, lisaks tomatipasta tooted, lihakonservid, kiirnuudlite riiul oli pooltühi, valuvaigistid ära ostetud, pärm ja jahutooted läinud. Mul tekkis ju hea idee, et vajadusel saan saiakesi küpsetada, ju ma ei olnud ainuke. Samas, ma nii väga siiski ei põe, kuna garaazis olev sügavkülmik on meil tuugalt asju täis, samuti külmiku sügavkülma osa. Külmik tegelikult on üldse hetkel täis, pluss erinevad konservtooted ja pasta (ma igaks juhuks ostsin juba eelmine nädal neid rohkem). Ma tegelikult ei usu, et toidupoed täielikult suletakse, seega ei tohiks ses osas midagi hullu toimuma hakata. Aga imelik oli vaadata, et meie kohalik suur toidupood oli suhteliselt lage, samas täna sain lasanjelehti väiksest poest ning neil oli pastatooteid olemas. Muidugi vetsupaber oli otsas 😀

Mis mind kõige rohkem rõhub, ongi teadmatus – mida see viirus teeb, kaua see paanika veel kestab, millal saadakse levik kontrolli alla, millal hakkab tavaelu normaliseeruma. Kogu hetke olukord on ju kõigi elud pea peale pööranud ja kes seda teab kui kauaks.

*aprillis on lastel kaks nädalalt vaheaega, mis hakkaks 5. aprilli. Ehk praegu arutatakse sulgeda koolis 29st märtsist.

**viimane info, mida hommikul nägin, oli see, et plaanitakse hakata üritusi tühistama järgmisest nädalast.

Minimalistlik märts

Eelmisel nädalavahetusel ütles üks sõbrants meie grupivestluses, et märts on minimalismi kuu ning selle raames on esitatud huvitatutele väljakutse saada iga päev lahti nii mitmest asjast, kui on kuupäev. Ehk märtsikuu jooksul peaks ära viskama/annetama/taaskasutusse viima 496 esest. Rääkisime veidike minimalismi ja asjadest lahti saamise teemal üldiselt, kui otsustasime kõik neljakesi sellest väljakutsest osa võtta. Muidugi algatajal sõbrantsil oli juba tänaseks rohkem kui 496 eset koos, kuigi ma ei saa aru, kus ta need asjad kõik kokku kraapis, sest tema kodu on niigi minimalistlik 😀 Aga leidlik ta oli ja andis meile ka ideid, milliseid kappe/riiuleid korrastada.

Seega pühapäeval tegin esimese puhastustiiru – alustasin köögikappidest, kus leidsin niisama seisvaid plastikust joogipudeleid, termospudeleid, Noorhärra erinevaid joogipudeleid (mida ta ei kasuta), liiga palju söögitegemise riistu sahtlis, korgitserikomplekti (mis oli ikka veel avamata, kuigi juba mitu aastat meil olnud), punnivinni (! :D), kolmeliitrisee klaaspurgi ja ilmselt midagi veel. Need läksid kõik taaskasutuskotti. Edasi liikusin vannituppa ja konkreetselt sorteerisin oma koduspaa vahendeid – mul on kogunenud palju testereid aastatega, mida ma küll plaanin proovida, kuid kunagi seda ei tee. Need lendasid kõik prügikasti. Leidsin ka meigitarbeid, mis olid kindlalt juba üle aasta vanad, mida ma enam ei kasuta ning mingil põhjusel oli mul ikka liiga palju erinevas suuruses meigitarvete kotte kapis, sorteerisin ka sealt mitu äraandmiseks. Siis oli kord riidekapil, kus leidsin samuti esemeid nii ära viskamiseks kui annetamiseks. Lisaks on mul kohver, kus hoian erinevaid (käe)kotte, ka sealt sain mitu eksemplari, mis on lihtsalt seisnud juba liiga pikalt. Lõpuks võtsin ette oma megasuure ehete kogu ning sorteerisin välja mitukümend paari kõrvarõngaid, mis seisavad ja mis eriti emotsiooni minus enam ei tekita. Sain kokku 110 eset, sest ma lugesin kõrvarõnga paari üheks esemeks, vanad sokid samuti. Et kui ikka suur puhastus siis suur puhastus.

Kuna ma tollel hetkel ei osanud ülevalt korruselt rohkem midagi leida, läksin tagasi alumise korruse kappide kallale. Leidsin veel erinevad vanu ja katkiseid pildiraame, vanu kaarte, mis sai ära visatud (lugesin üheks esemeks ehk kaardid), mõned mängukaardipakid panin taaskasutusse, sest need olid kuskilt tasuta saadud ja me ei ole neid kordagi mänginud. Oma lillevaasi ja küünlakogu ma veel ei raatsinud puutuda. Samuti jäi avamata küünte tarvikute kohver (ohoo, idee, kust esemeid juurde saaks). Lõpuks vaatasin ka oma raamatu ja ajakirja riiuli üle ning leidsin oma üllatuseks üle kümne puutumata ristsõna. Siit meeldetuletus endale, et järgmised korrad EI OLE VAJA Eestist ristsõnu kaasa tarida. Selle õhtu saagiks sai 135 eset, sest ma hakkasin juba vaikselt koonerdama ja ei raatsinud asjadest lahti saada. Just paras aeg oli tolleks õhtuks asi sinna paika jätta.

Mis mind üllatas, oli see, et kui raske minu jaoks oli neid äraantavaid esemeid leida. Ma olen ikka paras koguja siis :S Aga mõnus tunne on küll asjadest lahti saada ja ma kindlasti suudan need järelejäänud 360 eset veel leida (tundub muidugi korraliku väljakutsena hetkel). Mul iseenesest ideid on, kus neid esemeid leida:

  • vaadata üle veel riidekapp
  • vaadata põhjalikult üle Noorhärra riidekapp
  • teha tiir garaazis
  • vaadata üle juhtmete ja vidinate kast
  • vaadata üle oma küünelakivaru
  • raske südamega vaadata üle vaaside ja küünalde kogu

No ja kui ma siis ka ei saa 360 asja kokku … oh kurja ma olen ikka hoarder … Kes veel selles väljakutses kaasa lööb?

Veebruarikuu raamat

Lähtudes oma valiku tegemisel kriteeriumist “ostsin allahindlusega raamatu, mis tundis huvitav võtsin veebruarikuus ette elulooraamatu “Ma olen Malala“. Juhuste kokkulangemise tõttu, kuulsin esmakordselt Malalast eelmise aasta juulis ühe koolituse käigus ning augustis Eestis käies ostsin selle raamatu. Mind köitis tõik tutvustuses, et tegu oli tütarlapsega, kes sai Talibanilt kuuli pähe ning et ta jäi elama. Samuti olin koolituse käigus saanud juba teada, et ta oli üks nobeli rahupreemia laureaate. Mind lihtsalt intrigeerivad sellised ellujäämislood. Ja no mis seal parata, eks oli veidike piinlik ka, et mul ei olnud koolitusel aimugi kellega tegu :S

Kui aus olla, siis selle raamatu läbi lugemine venis nagu tatt – alustasin sellega juba jaanuari lõpus, kuid läbi sain alles märtsi esimestel päevadel. Raamatuga alustades olid minu ootused hästi suured, miski pärast ma eeldasin, et raamat käsitlebki peaasjalikult just seda tulistamisjuhtumit, kuid tegelikult oli sellest juttu alles raamatu lõpus. Pigem keskendus autor eluolu kirjeldustele Pakistanis enne Talibani ning mis hakkas toimuma pärast nende võimule tulekut, seda kõike läbi noore tütarlapse silmade. Hästi palju keskenduti sellele, et Malala propageeris tänu koolidirektorist isa toetusele palju tüdrukute õigust haridusele ja koolis käimisele, mistõttu rändasid nad Pakistani raames päris palju ringi. Lisaks tuli välja, et Talibani võimu kõrghetkel oli just Malala see, kes varjunime all kirjutas päevikut, mis igapäevaselt meedias avaldati. Mina näiteks ei olnud ühtegi lugu lugenud ega kuulnud :S Muidugi aitas raamat avada ka minu silmi, sest olin siiani näiteks arvanud, et naised ongi seal kandis pigem põlu all, kuid tegelikult tehakse pidevat tööd, et ka tüdrukud saaksid koolihariduse ning selle läbi saavutada parem ning võrdne elu meestega.

Mis minu lugemishoogu maha tõmbas oli erinevate terminite ja kohtade nimetamine – see tundub hästi tobe, kuid kui ma ei suuda endale ette kujutada, millises maailmakandis raamatu tegevus toimub, on mul kergelt peata kana tunne 😀 Samuti kui kasutatakse palju originaalkeeles termineid ning need tõlgitakse küll esmakordsel mainimisel, kuid edaspidi peab ketrama raamatu lõppu tähendust vaatama (kui sul just hea mälu ole ja kõik kohe meelde jääb. Mul ei ole). Seda eeldusel, et sa ikka raamatu lugemise ajal selle seletava nimekirja leiad 😀 Samuti tundus mulle, et kohati olid tegevused/kirjeldused hästi sarnased, justkui korrati mingeid lõike raamatus. Minu arust oleks võinud see raamat isegi tsipake lühem olla.

Aga ma lugesin ta läbi ning kes tahab teada saada rohkem Pakistani eluolust läbi tava inimese silmade, siis see lugemine annab mingi pildi. Tegu on kõige tavalisemate inimestega, kes armastavad enda kodu, peret, ligimesi ning tahavad lihtsalt rahus elada ning lasta oma unistustel täituda. Kahjuks pidi Malala koos perega lõpuks Pakistanist lahkuma ja seda täiesti ootamatult, mistõttu saan väga hästi aru, et kogu peret valdab koduigatsus ning Inglismaa eluga harjumine võtab neil (arvatavasti) siiamaani aega.

Oma kodu ostmine – leidsime

Pärast viimast suurt pettumust ja eelmisest väljavalitust loobumisest, hakkasime uuesti usinalt kinnisvaraportaali kammima. Oma üllatuseks oli tulnud eelmise maja kõrvaltänavasse müüki majaosa (Majake), mis igati vastas meie nõudmistele. Jah, seest oleks vaja olnud värskendust, kuid ei midagi hullu. Helistasin järgmine päev, et kokkuleppida vaatamine, kuid see maja oli juba müüdud :S Ehk kuulutus oli pandud ülesse ja järgmine päev juba tegeleti paberimajandusega. Olgu siis, kahju, aga eks jätkasime ka meie otsinguid.

Paar päeva hiljem läksime vaatama samuti majaosa piirkonnas, millega me nii tuttavad ei ole. Aga kuna midagi eriti lähemal ei olnud silma hakanud, kuid me ikkagi ei tahtnud entusiasmi nurka visata, otsustasime sellele objektile võimaluse anda. Kirjutasin tegelikult selle objekti külastusest ka siin (näide 2). Maja enda kohta nii palju, et mulle väga meeldis, et ees ja taga aed oli korralikult suured. Tegu oli pm nurgapealse objektiga, ehk oli seda nö hingamisruumi, maja taga oli näiteks suur põld. Asukoht oli iseenesest hea, kuna asus suhteliselt lähedal kiirteele, mida kasutame tööle ja koju sõiduks. Seest vajas maja palju värskendust, sest näha oli, et selles oli elanud vanem inimene. Lisaks oli võimalus lõpuni ehitada majapidamisruum. Garaaz oli suur, kuid KOHUTAVALT vastiku ja tugeva kopitushaisuga, ma ei saanudki aru, miks. Mina oleks isegi olnud nõus kauplema hinda korralikult alla, kuid Mikule see maja ei meeldinud – just et hind oli kõrge, vajas ikka palju tegemist ja nagu eelmises postituses öeldud, oli läheduses ka palju sotsiaalmaju. See maja jäi meist omale teisi omanikke ootama.

Ja siis oli mitu mitu päeva vaikust ses mõttes, et midagi huvitavat turule ei tulnud, kuigi külastasime kinnisvaraportaali mitu korda päevas. Lõpuks tuli kaks maja osa meie kõige soositumas piirkonnas, mille vaatamiseks leppisin aja kokku. Üks neist oli muideks näide 3 maakleri postituses 😀 ja nagu öeldud, siis seda me vaatama ei jõudnudki, kuna leidsime praeguse maja, mille paberimajandusega toimetatakse. Ehk umbes nädalake peale soovi broneerida vaatamine, tuli too sama Majake uuesti müüki. Ma alguses arvasin, et tegu on mingi eksitus, kuid helistasin igaks juhuks maaklerfirmale ja eelmised huvilised olidki loobunud. Ega ma siis enam munenud ja broneerisin kohe ka vaatamise. Kuna seda maja näitas huvilistele inimene, kes hetkel seal sees elab, siis saime vaatamise juba järgmiseks õhtuks (ehk kui oluline on näidata objekti võimalikult kiiresti). Samal päeval sõitsime Noorhärraga peale tööd majast mööda ning minu entusiasm langes korralikult – nägin akna peale kahte koera ning teades kui allergiline on Miku koera- ja kassikarvade suhtes, olid suhteliselt kindel, et see on Miku jaoks suur miinus. Aga kuna muidu meile mõlemale maja meeldis, siis ma lihtsalt ei maininud talle seda pisikest fakti 🙂

Kui muidu oleme kõiki maju vaatamas käinud kahekesi, siis seekord võtsime ka Noorhärra kaasa. Kellaaeg oli lihtsalt selline, et ei olnud nagu kedagi appi paluda ja kuna olime oma praegusele kodule päris lähedal, ei arvanud ka mingit paanikat tekkivat. Maja asus tupiktänava lõpus, konkreetset eesaeda ei olnud, kuid autot saab maja ees parkida ning lisaks on korralik ja uus aed ehitatud. Majal on tuulekoda, esik, all korrusel korraliku suurusega elutuba, söögituba ja köök. Köök on muideks juurdeehitus ehk miks on allkorrusel korralikult ruumi. Üleval korrusel on kolm magamistuba ja vannituba. Kõigis magamistubades on sisseehitatud kapid (ei tea veel, kas kõik alles jätame), vannituba vajab mingi hetk remonti, sest noh see on ikka päris ajast ja arust 😀 Kui soovi on, saame kunagi tulevikus teha ka teisele korrusele juurdeehituse, sest köögipeale osa on kõik välja ehitamata. Tagaaed on suur, kus lisaks ruumile veel ka garaaz. Üks miinus minu jaoks oli see, et terve aed on kiviplaaide all ehk ei ole muruplatsi. Samas saame ise selle kunagi teha kui tahame. Maja vajab muidugi seest värskendust, sest vaibad ja tapeedid on aastast 90ndad 😀 Minu jaoks oli suur üllatus, et Mikule maja meeldis ja ta ei näinud probleemi, et koerad sees elavad. Vaja oleks kõigepealt teha korralik suur puhastus (ilmselt tellime koristusfirma, kes teeb põhjaliku töö) ja siis vahetada vaibad allkorrsuel välja, sest seal on koerad elanud. Ausalt, need vajaks nii või teisiti vahetust, sest näha on, et need on vanad ja kulunud ja mustad, lisaks kohutava mustriga :S Läksime majast ära mõnusa tundega, järgmisel hommikul tegime pakkumise, mis alguses lükati tagasi (no olgem ausad, me tegime ikka väga madala pakkumise ka), kuid hiljem korrigeerisime summat ja saime kokkuleppele. Samal nädalavahetusel käisime maja veelkord vaatamas, sedakorda valges ning saime natuke rohkem infot ka maja omanikult.

Praeguseks on asjalood niikaugel, et bürokraatia käib täie hooga. Ekspertiishinnang ütles, et majas võib- olla asbesti, mistõttu käisime ühel õhtul Majakest veel vaatamas. Ilmselt on seda laematerjalis, millega on tehtud kogu maja, kuid otseselt see ei mõjuta maja seisukorda. Lihtsalt kuniks seda ei puutu, on kõik ok, kuid kui kunagi hakkame ruume remontima, siis on variant kas lasta laematerjal eemaldada (ja millest lahtisaamine saab olema kallis) või lihtsalt katame uue materjaliga ja korras. Oleme ka otsustanud, et vahetame kõik vaibad majas välja ning hakkame siis ruum ruumi haaval seda dekoreerima. Loodame nüüd, et paberimajandus saab aprilliga korda ning äkki mais kolime. Pöidlad pihku 🙂

24 tunni viirus

Eile (esmaspäev) hommikul ärkasin ülesse veidi imeliku enesetundega. Väga sellele tähelepanu ei pööranud, sest on ennegi selliseid hommikuid olnud, kuid alati on hommikusöök ja kohv aidanud enesetundel paremaks minna. Natuke selline väss olek oli ka, aga ega ma mäletagi millal ma viimati ärkasin 101% väljapuhanuna. Teel tööle tundsin kuidas alaselg, justkui neerud, valutasid kuid noh on ennegi seda juhtunud. Tööle jõudes ei olnud peavalu ikka veel järgi andnud ning pärasy tunnikest lootmist võtsin lõpuks valuvaigisit. Teagi, kas asi oli selles ibukas, mis töökaaslasel pakkuda oli, kuid mul hakkas päris halb ja iiveldama. Lisaks oli nii jahe, et panin endale jope kontoris peale, ma ei tee seda muidu mitte kunagi isegi kui teinekord on veidike jahedam kontoris. Ülemus uuris kas kõik ok ja kui tunnistasin, et kehvake olemine, soovitas ta mul koju minna. Nii otsustasingi teha, sest töölooma minust eriti ei oleks olnud. Kontorist välja astudes naljatlesin veel, et mul ei ole koroona viirust, sest ma ei ole ise kuskil käinud ja ole ka kokku puutunud kellegagi, kes oleks. Eile kusjurues tuli esimese koroonajuhtumi teade Manchesteri kandist (oli see Bury või Skelmsdale).

Koju jõudes oli enesetune isegi veidike parem, oli natukene isu midagi näksida. Siis jäin aga teleka ette magama ja tegin pika, kolmetunnise uinaku. Ärgates oli mega kehv olla, nii kehv et ma ei olnud üldse kindel, kuidas Noorhärra koju saab. Lugesin aga minuteid, mis mul teki all jäänud on ja palusin kõrgemaid jõude, et ma ikka suudaks end kokku võtta ja ta koju tuua. Suutsin. Aga siis kerisin diivanile teki alla tagasi ka. Noorhärra oli nii armas ja asjalik – võttis ise endale kapist hommikuse vitamiini ja külmikust jogurtit, mina samal ajal surin. Kraadisin end ka ning oligi palavik, 37.7. Minu puhul on see korralik näit, sest palavikku ei tõuse mul tihti. Pm vegeteerisingi diinavil umbes poole seitsmeni, kui Miku mu magamistuppa talutas. Vahelduva eduga magasin kuni hommikuni. Või noh, isegi hommikul ei tahtnud ma tõusta, sest ikka oli väga nõrk ja paha olla. Mingeid valuvaigisteid ma ei tahtnud ka võtta, sest kui ikkagi on palavik, siis ju keha küpsetab haigust välja ja pole mõtet teda segada. Öösel oligi vahepeal ka 38 juba kraadiklaasil.

Igatahes, hommikul viisin Noorhärra hoidu ja saatsin ülemusele sõnumi, et täna minust töölooma ei saa. Keerasin end uuesti diivanile kerra ja magasin järgmised kolm tunnikest. Umbes 11 aeg tundin, et eluvaim tuleb vaikselt tagasi – peavalu oli läinud, nõrkustunne ka. Isegi süüa ja juua tahtsin. Muideks, minu puhul on söögiisu taastumine selge märk sellest, et minu enesetunne paraneb. Praegu on kell 2 ja ma olen jumala kõbus poiss jälle. Ja ei, mul ei olnud koroonaviirus (kuigi suures hirmus guugledasin ka selle sümptomeid). Lihtsalt mingi 24-tunnine viirus. Ju siis keha andis märku, et on vaja lihtsalt olla ja puhata.