Eksperiment

Ühel esmaspäeva õhtul otsustasin, et teen meile suurema prae, millest jätkuks päris mitmeks õhtuks ja ka minu paariks lõunasöögiks. Tegelikult, kui Noorhärra lasteaias on, siis ega ta õhtuti enam suur söömamees olegi. Neil on kell neli viimane korralik söögikord ning juhtub tihti, et kui mina/meie sööme kodus, siis tema võtab midagi kergemat. Ega ma väga sunni ka, sest ta on ju oma korralikud söögikorrad juba kätte saanud.

Niisiis, esmaspäeva õhtul valmistusin tegema sinki ahjuköögiviljadega. Panin juba ahju sooja, otsisin välja kartulid ja porgandid, kui tõdesin, et porgandit on päris vähe alles jäänud. Teades, et Noorhärra uus lemmik hommikusel autosõidu* lasteaeda on justnimelt porgand, siis ei tahtnud väga neid viimaseid ära ka küpsetada. Ainult ahjukartulid tundus liiga igav ning nii ma selle ahju kinni keerasin. Otsustasin sinki teha millalgi tulevikus, eriti kui “kõlblik kuni kuupäev” seda võimaldas. Tekkis mõte teha hoopis kanasuppi, sest sügavas ootas mind korralik puljongi materjal eelmise nädala kanapraest. Ainult, et kanaliha kui sellist majas ei olnud, muidu mul ikka on külmutatud fileetükid olemas olnud. Okei, no aga ma teen siis hakklihasuppi kasutades ära ikkagi puljongimaterjali, lisaks oli mul külmikus ka peakapsas, mis vaikselt oma elu elama hakkas. Mis selgus, et ka hakkliha ei olnud meie majas, seda on mul ALATI sügavas olemas. Vot siis ma vihastasin, et mis kuramuse perenaine ma olen, kui reedel sai just korralik summa toidupoodi jäetud, kuid asjalikke asju vist toidukorvi ei sattunud. Kirusin ennast ja tegin kokkuleppe, et nüüd tuleb oma loovus proovile panna, sest enne mina oma jalga poodi ei tõsta kui reedel ja söönuks tuleb saada sellest, mis majas on. No okei, kui piim või vetsupaber otsa saab, siis lähen ja toon neid, aga mitte midagi muud.

Sellest tulenevalt, panin selle singi ikkagi ahju ja küpsetasin ära. Minu mõte oli, et singikamakas on alati nii suur, et sellest jagub mitmeks toidukorraks ja seal saan natukene liha muudeks roogadeks, Alljärgnev ongi kokkuvõte sellest, kuidas minu lõuna- õhtusöögikorrad kujunesid antud nädalal. Hommikusöögi pärast ma ei muretsenud, sest mul oli kodus nii võileiva materjali kui saaksime ka pudru teha (selle eest hoolitses minu ema, kelle saadetud pakk Eestist, kus oli seitse pakki riisihelbeid, sest üks neljane lihtsalt arrrrrmastab valget putru, jõudis samal esmaspäeval meieni).

Esmaspäev – kuigi see ei olnud nö plaaneeritud söögikord, sõin lõunaks viimase portsu karjasepirukat, mis Miku nädalavahetusel tegi. Õhtusöögiks oligi too sink, mille juurde keetsin kartuleid ja tegin riivitud kapsa-majoneesi salatit. Mega hea tuli. Salati sõin kõik ära, kartulit ja sinki jäi alles.

Teisipäev – lõunaks praadisin eelmise õhtu keedukartuleid munaga, noh selline panniroog või nii. Salatiks juurde jälle kapsas (sest ma keeldun toitu ära viskamast kui see just ei ole otseselt pahaks läinud), natuke avokaadot ja tomatit. Õhtusöögiks tegin suppi ehk kasutasin ära tolle puljongimaterjali, viimase porgandi, viimased toored kartulid üle-eelmisest nädalast ning tänasin õnne, et mul on oidu koguda sügavasse külmutatud maisi ja herneid. Kõik väga hea materjal supi sisse. Ahjaa, ja toda sinki tükeldasin ka ning tegin üle mitme aja klimpe.

Kolmapäev – lõunaks jällegi kartulid munaga ning kapsas ja avokaado. Võib tunduda üksluine, kuid mulle maitses ja mis peamine, söögiained said tarbitud. Õhtusöögiks soojendasin üles suppi.

Neljapäev – lõunaks supp, mis kukkus päris hää välja. Õhtusöögiks oli plaan meisterdada Noorhärraga makaroni-brokkoli-juustu vormiroog, kuif Noorhärral ei olnud kõht üldse tühi ja mina läksin kergemat vastupanu teed, tegin supi soojaks 😀

Reede – lõunasöögiks oli viimane ports suppi. Kui keegi veel aru ei ole saanud, siis mulle tohutult maitseb supp, aga meie pere poisid selle headusest aru ei saa. Seega kui ma seda teen, naudin mõnuga. Õhtusöögiks ei plaaninud midagi teha, sest meil on ju reedeti filmiõhtu näksidega ning tundub korraliku ülesöömiseda kui teha õhtusöök ja siis veel näksida ka. Muideks näksid proovin ka teha pigem tervislikud – porgandi ja kurkitikud dipikastmega, erinevat puuvilja (seekord oli vaarikad ja pirn), tavaliselt on natuke popcorni ja natuke krõpsu või juustu.

Reedel käisin küll poes ka, kuid see oli juba plaanipärane ja varusin asju uueks nädalaks. Kusjuures, jällegi midagi suurt ei ostnud, kuna mul on kodus sügavas aineid, mida tuleks ära kasutada. Pealegi lootuses, et varsti ikkagi kolime, oleks ju hea külmiku mõlemad osad maksimaalselt tühjaks süüa.

*Noorhärral on aegajalt soov, et tahab hommikusel autosõidul midagi näksida. Kuniks ta pudru ilusti ära sööb, ei ole mul selle vastu midagi, sest lõuna on neil alles 11 paiku. Näks tähendab aga kas erinevat puuvilja (kiivi, pirn, viinamari, mandariin) või siis nagu viimasel nädalal olnud on, porgand. Lihtsalt kooringi ühe ära ning annan talle pihku ja lasteaeda jõudes on see otsas.

Noorhärra ütlemised

Noorhärral oli mingi vahe hästi tobe komme enda turvatooli traksid lahti teha enne, kui auto oli ära pargitud. Eks ma pragasin temaga iga kord kui üritasin autot külgboksida ja siis üks mängib tagaistmel, et “emme sõidab nii hullult, et tema kohe inertsit on surutud esiistme külge” :S Alati käis pragamise juurde lause, et “enne ei tohi turvarihma lahti teha, kui auto seisab“. Ja siis saabus päev, kui olime kolmekesi kuhugi minemas, istusime juba autos stardivalmis, kui mulle meenus midagi kaasa võtta. Sõitsime autoga meie maja ette ning tegin rihma lahti enne, kui auto seisma oli jäänud, sest natuke oli kiire ka. Mis te arvate, kas tagaistmelt tuli “emme, turvarihma ei tohi enne lahti teha kui auto seisab” või JAAA. Samamoodi saab Miku mööda päid ja jalgu, kui julgeb oma rihma lahti teha enne, kui auto on täielikult seisma jäänud 😀

Noorhärra on täielik vannifänn ja teinekord võib vees naudelda ka kauem kui pooltunnikest. Ma võin ju üritada talle meelde tuletada, et oleks vaja ennast pesta, kuid see on suhteliselt sõnade raiskamine. Meie diskussion kõlab siis umbes nii – Mina “Noorhärra, kas sa oled end juba puhtaks pesnud“. Noorhärra “Ei, ma olen veel räpane (tema kasutab sõna “dirty“). Ja siis kui ta lõpuks puhas on ning valmis vannist välja tulema, kiitleb, et nüüd on ta nii puhas, et lausa särab (I am shining mommy). Ühel õhtul luges ette, kuidas ta juuksed säravad ja käed säravad ja jalad säravad ja pepu särab ka 😀

Mul on hästi hea meel, et oleme suutnud lapses tekitada empaatiavõimet ning tema jaoks ei ole probleem oma tundeid avaldada. Kui tal on ikka hea tuju ja tekib tunne, siis võib ta mulle ka keset toidupoodi öelda, et “emme, ma armastan sind” või tuleb teeb kalli ja musi. Eriti nunnud on olukorrad, kui näiteks mina tunnen, et tahaks talle öelda kui kallis ta on, ja siis tema vastus on nii iseenesest mõistetav “I know, I know” (ma tean küll). Ükskord jalutasime randa ja ütlesin talle, et “Noorhärra, kas sa tead, et oled emmele ja issile väga kallis” ning vastus tuli “yes, because I’m cute” (“Jah, sest ma olen armas“). Ja rääkides emotsioonidest, siis meil on olnud perioode, kus tema sõna kuulamine lasteaias ei ole olnud parim ning olenemata kui palju me ka ei räägi või hüvesid ära võta, see teinekord ei mõika. Ükskord sõitsin talle järgi ja jälle oli olnud selline jamam päev, kuna aga mul oli muid muresid ja mõtteid päeva jooksule veel tekkinud, siis tagasiteel koju ma enam ei suutnud ja pisarad hakkasid voolama. Muidugi Noorhärra nägi seda ja tegi omad järeldused, et ma nutan tema halva käitumise pärast ning hüüdis tagaistmelt “Emme, kas sa ikka armastad mind veel“. Vot see oli armas ja tegi haiget samaaegselt.

Kui me 10 päeva isolatsioonis olime, siis eks Noorhärral viskas ka vahepeal üle kogu asi ja tundis konkreetset igavust. Sellisel juhul hakkab ta iga 10 minuti tagant süüa nuruma, kuid me oleme näksimise kui sellise suhteliselt miinimumini viinud. Aga meie neljane on küllaltki iseteadlik ja saab vajadusel asju kätte küll. Seega istun mina teisel korrusel kontoritoas koosolekul, mis lõpeb tsipake varem. Tulen alla korrusele vaatama, et miks nii kahtlaselt vaikne kõik on. Esimese asjana näen külmkappi, mille uks on täielikult lahti. Kutsun Noorhärra enda juurde, et miks külmik avatud on kui ma olin öelnud, et ei mingit näksimist enne lõunasööki. Ja kujutate ette, samal ajal kui mina koosolekul olin, tulid võõrad inimesed (naughty people) meie majja, võtsid külmikust jogurti ja kinderi üllatusmuna ning sundisid Noorhärra selle ära sööma. Vaene laps 😀

Sõidame ühel õhtul lasteaiast koju kui Noorhärra nendib, et tal on ikka suur kõht. Uurin siis, et mis seal kõhus on, et ta nii suur (eeldades, et ta loeb mulle ette toidud, mis ta päeva jooksul lasteaias sõi). Vastus võtab mind muigama, sest väidetavalt on tal kõhus “beebi, kassibeebi“. Küsin siis edasi, et kuidas see kassibeebi tema kõhtu sai ning tuleb välja, et tegu oli “suure võlumaagiaga, mis tema suu kaudu kõhtu jõudis“. Muideks, Noorhärra mängib viimasel ajal palju kassi – ma arvan, et see laps lihtsalt nii soovib endale lemmiklooma.

Klassika, mis ilmselt ei üllata kedagi – sööme õhtusööki ning nagu mõnikord juhtub, hakkab Noorhärra mingi hetk lollitama, et tema enam ei jõua, tal on kõht nii täis, et no absull üks amps ka ei mahu kõhtu. Hakkab ennast juba laua äärest minekule sättima, kui ütlen talle, et kui lapsel ikkagi kõht nii täis on, siis ei mahu ju see pisike šhokolaadijänku ka enam kõhtu. Tuleb välja, et kõhus ikkagi oli ühe pisikese muna jagu ruumi 😀 Tuleb meelde oma lapsepõlv, kui keegi meist kolmest väitis meie vanematele, et lastel on kaks kõhtu – üks magusa ja teine soolase jaoks. Muidugi saab soolase konteiner alati kiiremini täis, kuid magusa oma tundus olevat põhjatu 😀

Olen juba ammu harjutanud meie elamisse kombe, et enne kui õhtumultikat vaatama hakkame, teeme elutoa enam-vähem korda ehk paneme mänguasjad ilusti ära. Teinekord kasutan sama taktikat ka päevasel ajal, sest ma ei arva, et peaksin oma lapse järgi pidevalt koristama. On järjekordne lõunane aeg ning lepime kokku multikat vaadata. Suures toas on aga segadus ning muuseas ohkan, et tuba on ikka nii sassis, teeme selle korda. Noorhärrat see väidetavalt ei sega ning kõik on hästi, “it’s okay” nagu ta tihtilugu kinnitab. Mina aga nii ei taha seda asja jätta ja ütlen, et “emmele küll ei meeldi kui selline segadus toas on” ja mis te arvate mis vastuseks tuli (ma küll sõna-sõnalt ei mäleta aga) – “emme korista siis sina ära kui sulle ei meeldi“.

9 päeva isolatsioonis

3. märtsi hommikul, umbes tunnike peale seda, kui Noorhärra lasteaeda viidud sai, sain juhatajalt kõne, et talle peab koheselt järgi tulema. Ma juba mõtlesin, et tema käitumine on läinud alla igasugust arvestust, sest sõnakuulmine on viimasel ajal veidikeseks probleemiks olnud, kuid tuli välja, et lasteaias oli koroonajuhtum. Keegi oli saanud positiivse testitulemuse ning kuna Noorhärra puutus selle inimesega (ei ole siiani teada, kas tegu oli kasvataja või lapsega) esmaspäeval kokku, pidi ta sellest päevast lähikontaktsena 10 päeva isolatsioonis olema. Seega esimene päev hakkas jooksma teisipäevast ning tagasi tohtis ta minna 12 märtsil, mis reaalsuses tähendas 8 täispikka päeva ja üks selline kolmveerand päeva kodus olemist. Uurisin küll, kas see ei aitaks kui teeme temaga testi ja see osutub negatiivseks, kuid valitsuse juhtnöörid ütlevad, et kui on kollektiivis positiivne juhtum, tuleb eneseisolatsiooni jääda. Mõtlesin, et panen siis kirja, kuidas me need 8 ja natuke peale päeva üle elame, sest mina ju peaksin ikkagi tööd tegema, Miku on ka ära tööl ning reeglite kohaselt ei tohi me kuhugi majast minna, isegi mitte tunnikeseks jalutama (!?!?)*.

natuke päev, 3. märts – kuna Miku oli nädalake kodus ja tööle sõitis alles kolmapäeva õhtul, siis oli meil kokkulepe, et mina teen maksimaalselt oma tööasjad ära ning tema on Noorhärraga. Seega, mina varjusin kontorituppa terveks päevaks ja tegin asju ette ära nii, et sain need töölehele kirja panna kui tulevikus ülesanded. Tegin tegelikult oma nädala töölehe valmis juba kolmapäeval, et teaksin kuidas tunnid jaotuvad ja kuidas saan paindlikum olla. Õhtul olin küll tujust ära, sest ma ei kujutanud ette, kuidas ma suudan meie last 10 päeva toas kinni hoida, kuid eks elame päev korraga. Lisaks on mul endal kerge stress tekkinud sellest aasta aega kestnud eriolukorrast, seega halb tuju oli liigagi kerge väide.

1. päev, 4. märts – Noorhärraga saime päris mõnusalt hakkama. Kuna oli koosolekute rohke päev, siis see andis nö lihtsalt töölehele kirja panna. Koosolekute ajal proovisin kuulamisele lisaks teha ära ka muud asjad, et koosolekute vaba aeg Noorhärraga mängida. Ega seal ju salata ole, et multikad on parim lapsehoidja, kuid et mitte liiga süümekaid tunda, siis mängisime erinevaid mänge – ehitasime magnetklotsidest ja legodest, joonistasime vesivärvidega, voolisime playdoh’ga. Magama läks Noorhärra kergelt arvestades, et füüsilist aktiivsust oli suur null. Mina tegin veel kiired tööasjad õhtul ära ning jõudsin raamatudki lugeda.

2. päev, 5 märts – võtsin ettenägelikult pool päev vabaks ja hea oli, sest Noorhärra oli rohkem minuga mängimise aldis ses osas, et ega ta väga tööd teha lasknud. Õnneks oli jällegi koosolekuid ja need olid pigem hommikul, Noorhärra aga magas kauem ning oli pigem unine ja nõus multikaid rohkem vaatama. Päeva peale ehitasime lego duplotega erinevaid torne, lisaks Nintendo peal Super Mariot. Miku ema tõi meile toidukorvi koju, sest kuigi nädala sees ostsin asju, siis juhtus see kõik enne seda, kui olime isolatsiooni jäämisest teadlikud, mina aga plaanisin nädalavahetusel varusid täiendada. Minu “too mulle paar asja” kujunes lõpuks päris korralikuks ostluseks. Kui ma oleks veel hommikul teadnud, et Miku ikkagi koju tuleb nädalavahetuseks, oleksin temal lasknud poes käia. Õhtul tegime traditsioonilise filmiõhtu. Noorhärral läks õnneks meelest ära soov minna jalutama, ma juba kujutasin ette, milliseks kauplemiseks laupäeval läheb.

3. päev, 6 märts – laupäev, nädalavahetus, ei mingit lisapinget et töö ootab. Lisaks Miku tuli nädalavahetuseks koju, mis võttis minul pinget maha. Laupäeva hommikupooliku veetsin koristades, sest maja nägi kergelt räämas välja ning mina olen üks nendest imelikest inimestest, kellele koristamine on pingemaandus. Pärastlõunal tõi Miku ema Noorhärrale mullimasina, dinosauruste värviraamatud ja limadinosaurused. Need kõik aitasid Noorhärra meelt lahutada nii umbes pool tundi kokku 😀 Joonistamine ja värvimine ei ole lihtsalt üldse tema jaoks ja enne värvin mina terve värviraamatu ära kui tema on nõus pliiatsit käes hoidma kauem kui 5 minutit. Vähemalt magamaminek sujus Noorhärral hästi ja meie saime natukene kahekesi aega. Õhtul hilja vaatasin veel Eesti Laulu finaali järgi.

4. päev, 7 märts – jee, sain hommikul pikalt magada. Poisid vaatasid multikaid ja selleks ajaks kui mina alla jõudsin, nokitsesid juba lego titanicu kallal. Noorhärral on täielik kinnisidee hetkel legod ja Titanic ning nii me ühe komplekti vaatasime. Idee oli küll selles, et nad saavad seda koos kokku panna, kuid need jupid on eriti pisikesed ning neid on ligi 2000 tükki, isegi Mikul oli vahepeal pausi ning kokku jõudis ta panna umbes pool. Teine pool jääb ootama, kuni ta järgmine kord koju tuleb. Mina käisin korra poes, et lihtsalt üksi majast välja saada, aitas küll. Õhtul vaatasin “Hommik Anuga” erinevaid episoode. Uue nädala eel olin veidike ärev ja mures, sest neli pikka kodukontoripäeva Noorhärraga koos ootas ees.

5 päev, 8 märts – mul oli kokku 3 erinevat koosolekut, pluss sain hommikul natuke rohkem tööd teha, mistõttu sujus terve päev eriti mõnusalt. Päeva peale ehitasime suure legolaeva, suurde tuppa tegime onni, mängisime õhupallidega, Noorhärra aitas köögis toimetada ja õhtusööki ette valmistada. Selline hea päev eriliste vahejuhtumiteta ning mina tundsin, et kolm päeva veel polegi nii hull. Eks paistab.

6 päev, 9 märts – ja sõnusingi selle päeva ära. Kui esmaspäeval tundsin, et väga okei on niimoodi Noorhärraga kodus olla, siis teisipäev oli kõige hullem päev. Mul oli tööalaselt täielik vaikus, mistõttu venis päev korralikult. Muidu ikkagi “põgenen” mõneks töökõneks kontorisse ja saan olla omaette, kuid mitte tol päeval. Lisaks hakkas toas passimine vaikselt ka Noorhärrale mõjuma, tal oli igav ning seetõttu kasutas mind igal võimalusel igas positsioonis ronimispuuna, see aga ärritas omakorda mind 😀 Mängisime oma tavapäraseid mänge ja vaatasime telkut, kuid miski ei aidanud. Natuke meelelahutust pakkus banaanimuffinite tegemine ja kaunistamine, kuid see oli ka kõik. Ma konkreetselt lugesin minuteid, mil Noorhärra magama läheb. 12st valmistatud muffinist oli õhtuks 5 juba söödud, Noorhärra neist väga ei hoolinud …

7 päev, 10 märts – olin uue päeva osas kartlik, kuid ometi kõik sujus. Mul olid töökõned, mida Noorhärra ilusti lubas kuulata, ühe puhul tuli isegi kuulama, mida onud rääkisid. Päeva aitas kiiremini edasi videokõne minu vanematega; samuti saabus mulle varakult emadepäeva kaart; avastasime, et Noorhärral on päris lahedad erinevad konstruktorid, millega sisustasime aega; õhtul tegime kanapastat ning samal ajal lobisesime minu vennaga ning kõige õhtul rääkisin veel Miku emaga.

8 päev, 11 märts – JESSSS, viimane isolatsiooni päev. Mul küll oli paar videokõnet kalendris, kuid loomulikult oli üks nelja-aastane ennast soodaks igavlenud ning sõna otseses mõttes röökis allkorrusel iga viie minuti tagant, et tal on mingi probleem. Muidugi siis, kui olid minul töökõned pooleli ja ma teda aitama minna ei saanud. Tegelikult lasin tal kogu kodus oldud aja hüüda mind nii palju kui hääl kannatas, sest ma ei ole kellegi jookuspoiss ning kui lapsel on mure, siis vast tuleb ikka ise mu juurde. Või peaks aru saama, et kui mul on tööd vaja teha, siis ma ei saa tema järgi joosta. Vot selle arusaamisega peame veel tööd tegema. Aga muidu oli selline tavaline neljapäev. Õhtul vaatasime multikaid, Noorhärra käis vannis, kuhu suutis pea pool pudelit värvi muutvat vannivahtu sisse valada (samal ajal kui mina kööki koristasin), mistõttu vannivesi oli tume lilla mitte lillaka varjundiga 😀 Magama jäi ilusti ja oli elevil, et saab järgmine päev nanna juurde minna, lasteaia suhtes ta nii entusiastlik ei olnud.

Ühesõnaga, vastupidiselt kartusele, möödus isolatsioon siiski pigem kiirelt. Kindlasti aitas kaasa see, et kuna mul sattus olema tööl kergem nädal, siis sain lubada endale poolikuid tööpäevi ning ei pidanud närveldama, et asjad tegemata või istuma poole ööni arvuti taga. Samas, tundsin süümekaid, et ega ma ikka suutnud oma last nii palju tegevuses hoida, et ekraaniaeg minimaalne oleks. Oleks me võinud igal päeval süüdimatult nii kaua õues olla kui tahame, oleks kogu isolatsiooniaeg kindlasti (vaimsele tervisele mõeldes) paremini sujunud. Mina võtan igaljuhul mütsi maha nende vanemate ees, kel on kodus rohkem kui üks laps, võib-olla isegi mõni koolijüts ning kes samal ajal peavad ka tööasjad tehtud saama. Aga reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, et endale olla. Käisin pikemal jalutuskäigul kui tavaliselt, kuulasin intervjuud Jüri Pootsmanniga, käisin poes ja tulin koju järjekordse lillepotiga ning olin niisama. Ma tunnen, et üha rohkem on mul vaja minu aega, ma ei jõua enam olla ainult teiste jaoks. Issver, ma ei ole põhimõtteliselt meie kodust kaugemale kui 20km saanud juba üle poole aasta kindlasti …

*Kas keegi suudab mulle loogiliselt põhjendada, mitte lajatada et nii lihtsalt on – kui inimene on lähikontaktne, kel ei ole tekkinud ka kõige väiksemat sümptomipoega või muid tervisega seotud vaevusi, miks ei tohiks ta käia värskes õhus jalutamas hoides samal ajal teistest inimestest eemale. Seda enam kui minnakse jalutama põhimõtteliselt inimtühja randa või maakoha teedele, kus inimhajutus on väga suur. Värske õhk ja liikumine on ju kasulikud, nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. Muidugi, kui tekkinud mingid sümptomid või inimene ise on koroonapositiivne, on siililegi selge, et isolatsioonis tuleb olla.

Oma kodu ostmine – ootame

Viimasest selleteemalisest postitusest on möödas kaks kuud ja põhjusega – midagi erilist ei ole vahepeal toimunud kui ainult ootamine 🙂 Ametlik laenupakkumine jõudiski meieni nagu lubatud ja just aasta viimastel päevadel, mille omakorda edastasime oma advokaatidele. Ühel hetkel tekkis segadus ka maja hindamisega ses osas, et kui detsembri algul käis panga poolt hindaja, siis teadsime juba ette, et meile raporti tulemusi kui selliseid ei näidata. Maja hinnatakse panga tarbeks, et kas maja on väärt seda laenusummat, mis meile antakse. See lahenes ilusti, sest muidu ei oleks ju meieni hinnapakkumine jõudnud. Küll aga ootasime, et millal siis meie omapoolse eksperdi majja saadame, nii juhtus ju eelmiste kahe majaga. Ootasime umbes jaanuari keskpaigani kui küsisin ka meie laenunõustajalt, et kaugel kogu asjajamine on, et saaksime hindaja saata. Selgus, et olime siinkohal teineteisest mööda rääkinud, sest väidetavalt oli ta meilt küsinud, et kas soovime tasulist ekperti ka saata, millele meie olime vastanud EI, kuigi olin kindel, et sellist asja ei olnud toimunud. Ta ütles, et kui soovime, on meil muidugi võimalus ekspert saata, kuid peaksime mõtlema ka sellele, kas ja kui mõistlik see rahalises mõttes on. Mõjuvaks teguriks oli ka see, et meil oli tolleks hetkeks juba laenupakkumine olemas, kuid eelmisel aastal olime protsessi mõttes rohkem alguses ehk meil ei olnud nö panga kinnitust laenupakkumise näol. Igatahes, hakkasime uurima, mida hindaja toomine meile maksma minna võiks. Kõige tavalisem hindamine maksaks u 300 naela ja oleks sarnane sellele, mida tegi pank (ehk põhimõtteliselt oli meil ju vastus olemas). Põhjalikum hindamine oli juba üle 400 naela, mida mina alguses väga kindlalt ka soovisin. Ma olen lihtsalt väga skeptiline suurtes asjades ja majalaen on ikkagi kordades suurem kohustus kui midagi väiksemat osta. Rääkisime ka Miku vanematega ning nemad ütlesid, et viimaste majade ostmisel ei ole nemad seda hindamist tellinud. Miku isa ju oli maja näinud ja väga selgelt aru saanud selle seisukorrast. Me teadsime, et aknad tuleb ära vahetada, lisaks vajavad mõned tehnilisemad asjad vahetamist ja need tööd on pigem kiireloomulised. Ta rõhutas ka seda, et kui maja ikka mega halvas olukorras oleks, siis ei antaks meile laenu. Kuna tegu aga on vanema maja mitte uusehitisega, siis paratamatult tuleb varem või hiljem välja asju, mis vajavad tegemist. Me ei saa eeldada, et saame vink-vonks korras maja endale. Seega, kui me oline alguses surmkindlad, et sell 400+ naela me välja käime, siis lõpuks otsustasime seda mitte teha. Seda samat summat on vaja kolimisel ja kiireloomulistel töödel. Maja vajab ju üleüldiselt seest värskendust ja eks me parandame asju siis kui teeme neid värskendustöid.

Jaanuari lõpus suhtlesime laenunõustajaga ka kindlustuste teemal, nii majakindlustuse (mis on kohustus panga poolt) kui ka elukindlustuse temaatikal. Meie sooviks Mikuga on teha elukindlustus nii, et kui ühega meist juhtub kõige hulle, siis maja laen saab kindlustusfirma poolt tasutud ja teine ei pea selle pärast muretsema. Ma ise olen suhteliselt skeptiline kas selline asi üldse võimalik on ja kui on, siis mis oleks sellisel juhul kuumakse. Kindlasti tahaks sõlmida selgesõnalise lepingu korraliku firmaga, kes kindlustusjuhtumi korral ei hakka oma sõnades taganema. Eks sinna juurde saab vaadata ka lisakindlsutusi a la kui sissetulek kaob, kuid see on juba spetsiifilisem teema.

Veebruaris sai “nalja” sellega, et arvasime oma advokaadifirma olema mitte nii asjalik kui eeldasime. Ühesõnaga mingil hetkel anti meile mõista müüja poolt, et nende väga suureks probleemiks on mitte suhtlemine. Iseenesest ma selles ei üllatunud, sest kui ise neile kogu protsessi algul paar e-kirja saatsin ja vastust ei saanud, siis olin küll veidike hämmeldunud ent ma tean, et mul on teinekord kalduvus liiga palju kirjutada, seega andsin neile andeks 🙂 Jamaks läks veebruari keskel, kui müüja vahendaja võttis minuga ühendust, et kaugel meie asjaajamine on. Nad tegid seda korra jaanuaris ka, seega ma ei olnud kõne peale üllatunud. Veebruaris öeldi meile, et müüja advokaadid on üritanud meie advokaatidega ühendust võtta päris pikalt, kuid tulutult. Andsin müüja vahendusfirma esindajale kiire ülevaate mida olime selleks ajaks juba teinud ja lubasin omalt poolt advokaadiga ühendust võtta ja paluda tal teise poole advokaatidega suhelda. Esmalt helistasin kontorinumbrile, kuid sealt tuli automaatne vastus, et kuna firma töökoormus on väga suur ja inimesed enamjaolt kodust töötavad, siis nad ei suuda telefonile vastata ning palusid jätta teate. Tegin seda ning arvasin, et asi korras. Igaks juhuks uurisin paari päeva pärast vahendusfirmalt, kas nendega on ühendust võetud, mida ei oldud. Selge, saatsin seekord advokaadile e-kirja paari küsimusega ning lisasin lõppu palve, et ta reageeriks kirjadele. Läks paar päeva mööda ning suhtlesin uuesti vahendusfirmaga, kuid ei kippi ega kõppu. Kinnitasin, et olen nendega mitu korda üritanud kontakteeruda ja vast lähipäevil võtavad ühendust. No ei võtnud ja hoopis sain vahendusfirmalt uue kirja palvega, et äkki meie laenunõustaja saab neid tagant utsitada. Ega ma ka enam ei olnud kade ja saatsin sama palve otse laenunõustajale (et ta näeks kirjavahetust ka kuupäevaliselt) ning palusin asja uurida. Ma ei teagi, kas meie laenunõustajal on kellegi otsenumber, kuid igatahes sain juba samal õhtul vastuse, et advokaat suhtles ning võtab ka müüja advokaadiga ühendust. Nädala pärast aga oli seis sama, vaikus. Saatsin meie laenuhaldurile kirja konkreetse palvega, et võetaks ühendust, asi oli juba halenaljakaks muutunud, sest meile jäeti mulje, et pea kaks kuud on meie advokaat ignoreerinud teise poole kontakteerumiskatseid. Kui lõpuks meie advokaat neile vastas (kiri, kuhu meie olime ka sisse kopeeritud), oli manusena lisatud 4 erinevat e-kirja, mis nende kahe kuu jooksul saadetud oli, kuid mida müüja advokaadid kätte ei saanud. Ma oletan, et need kirjad läksid neil otse rämpsposti ja seda kausta ei kontrollitud. Igatahes, veebruari lõpuks said advokaadid lõpuks omavahel ühendust 😀

Ja viimane asi, mida tegime, oligi see, et allkirjastasime laenupakkumise ja saatsime selle advokaadile tagasi. Jällegi, midagi uut minu jaoks, just protsessi mõttes. Ehk advokaat saatis meile ümbriku, milles oli vaja täita ja allkirjastada üks küsimustik ning samuti allkirjastada laenupakkumine kahes eksemplaris. KUID, laenupakkumise allkirjad pidid olema kinnitatud tunnistusega. See tähendab seda, et tavaelus lähed sa postkontorisse oma paberitega, allkirjastad töötaja silme all paberi ning tema paneb sinu allkirja kõrvale oma allkirja, mis tunnistab, et minu allkiri on tõeline. Tegelikult võib tunnistajaks olla kindla ameti esindajad või näiteks firma omanikud, kuid praeguses piirangute valguses on ilmselt neid nõudmisi leevendatud. Küll aga ei tohi tunnistajaks olla endiselt pereliige või sõber. Kuna Miku käis kodus ainult nädalavahetuseti, siis natuke kombineerimist ja planeerimist, kuid allkirjasttaud need paberid said ning omakorda tunnitaja allkiri kinnituseks juurde lisatud.

Kui eelmine nädal laenuhalduriga suhtlesime, siis tundub, et oleme lõpule päris lähedal ehk ideaalis peaksime hakkama nüüd küsima kindlat kuupäeva, millal võtmed kätte saame ja rahad üle kanname. Meie suurimaks mureks selle juures on see, et praeguses kohas peame andma kuu ette teada, et välja kolime. Omanik küll teab, et oleme ostuprotsessiga pooleli, seega me loodame, et ta on natuke paindlikum etteteatamise osas. Mida me ei taha, on see, et maksame ühes kuus nii täissuummas üüri kui laenumakse, kusjuures esimene laenumakse on topeltsummas kuna kogunevad intressid. Me küll paneme raha kõrvale, sest lisaks läheb ju raha vaja ka kolimisel (eriti kui plaanime seekord kasutada pigem kolimisteenust), kuid tundub natuke tobe maksta liiga palju, eriti kui mingil määral seda mõjutada saaksime. Eks paistab. Igatahes, võib juba täitsa juhtuda, et märtsi lõpp / aprilli alguses kolime.

Uku Uku Uku :)

Kuigi ma ei vaadanud finaali otse, hoidsin toimuval silma peal – ausalt, ma olin üllatunud, ainult postiivselt, et Uku ikkagi võitis. ETV järelvaatamisse navigeerisin suhteliselt kohe peale võistluse lõppu, et kogu saade rahulikult läbi elada. Vastupidiselt nii mõnegi arvamusele, ma ei usu et see nüüd 100% halastusvõit oli, sest lugu oli ju hea, ma isegi oleksin nõus nüüd autos kuulama ka finaalesitust 😀 Kui võrrelda sellega, milline poolfinaali esitus oli, siis no ikka kordades parem. Ju siis langes nõuandjate arvamus kokku minu omaga, sest äikesetorm oli peaasjalikult kadunud ja need muudetud kohad olid ka pigem tagasi muudetud 🙂 See oli lahe, et too voodisse/vette langemise efekt oli ka lavale toodud, loodetavasti on see lõppesitlusele samuti kaasatud. Muidugi, kui ma olin kuulanud esimese nelja züriiliikme punktid ära, siis sügasin kukalt et kuidas Uku nüüd sellises olukorras veel võitis, sest minu arust oli ta ju kas viimane või eelviimane. Samas ma usun, et züriipunktid olid ilmselt eellindistatud (ning nemad andsid hindeid poolfinaali esituse alusel ehk ilmselt seal kaotas Uku ka punkte) ja pinge kruvimiseks lihtsalt järjestati need nagu ette loeti. Mis ma lõpliku pingerea* kohta ütlen – Sissi kõrge koht oli meeldiv üllatus (siin aitas kindlasti superfinaali saamisel kaasa kõrged puntkid žüriilt); Koidu neljas ja Suured Tüdrukud seitsmes koht samuti üllatus, pigem ohoo üllatus; see et REDEL ei olnud viimane ja Andrei Zevakin/Pluuto said züriilt korraliku punktilaadungi samuti lahe. Kahju oli, et Ivo ja Robert nii tagalõppu jäid. Tegelikult olid žüriipunktid üldse paras üllatus 😀

Kui nõõd aus olla, siis olen mitu aastat mõelnud, et võiks hääletussüsteemi muuta, et züriipunktid ka mingil määral loeks ja oleks nende häälte andmisel natuke rohkem mõtet. Praegu ju loetakse žüriipunktid kokku ning teisendatakse siis 1-12 puntkideni millele lisatakse rahvahääletuste teisendatud punktid. Kui ma kunagi Rootsis elasin, siis nende võistlusel oli süsteem, et rahvahääled jaotati maakonniti ja siis anti edasi skaalal 1-12. Seega miks ei võiks olla nii, et žõriipunktid jäävad nagu jäävad ja sinna otsa lisatakse Harjumaa rahvahääled, Hiiumaa rahvahääled jne. Praegusel itiajastul peaks ju lihtne olema identifitseerida, millisesse maakonda kuuluva telefonimasti kaudu laulue poolt helistati/SMS saadeti.

A muidu oli väga hea show – Pealtkuulaja klipid naljakad; ma ei teadnud näiteks, et Tallinnas/Eestis nii huvitavaid muuseume on, mida külastada; tume riietus ja valged papud tundusid populaarne kooslus olevat; mul läks päriselt ka sassi lugemine, mitme looga Dagmar ja Kaire seotud olid ja üldse mitte paha pärast, nad ongi väga head lauljad, mida tõestasid enda soolonumbri esitamisel. Muidugi ei olnud üleüldine melu see, mis tavaliselt, kuid arvestades kõike toimuvat, siis kamoon olgem õnnelikud, et üldse finaal ära peeti. Tobe oli minu arust see, et otse-eetris olles istuvad artistid ninapidi oma nutitelefonides … päriselt? Võiks ju kaasartistide suhtes ikkagi viisakas olla ja oma telefon ära panna kuniks saade läbi. Lõppu Tõnis Niinemetsalt ka väike prohmakas, sest Maarja on tegelikult kaks aastat järjest Eestit Eurovisioonil esindanud, küll esimene kord koos Ivo Linnaga.

*Järgmine aasta teen ilmselt nii, et panen on lõpliku paremusjärjestuse paika pärast finaalsaates toimunud esitlusi, sest kui oleksin sedasi sel aastal toimetanud, siis oleksin Uku võitu natuke rohkem uskunud.

Eesti Laul 2021

Nonii, vaadates tagasi enda postitustele poolfinaalide kohta, siis mida me järeldame – ennustamine on üks tänamatu töö 😀 Mina pakkusin, et esimesest poolfinaalist saavad edasi Nika, Egert Milder, Koit Toome, Ivo Linna, Kristin Kalnapenk ja Tanja. Nendest said edasi Egert, Koit ja Ivo ehk pooltega panin täppi. Ma olin üllatunud, et Tanja ei saanud edasi, kuid oleksin pidanud paremini ennustama, et rahvale läheb peale Andrei Zevakin & Pluuto, Hansu ja Karli edasisaamine oli minugi jaoks üllatus. Teise poolfinaali ennustasin veidike paremini ehk mina pakkusin edasisaajateks Gram-of-Fun, Uku Suviste, Suured Tüdrukud, Jüri Pootsmann, Kadri Voorand, Uku Haasma ja Alabama Watchdog (ups, ma ennustasin seitse laulu edasi :D). Nendest omakorda said edasi Uku, Suured Tüdrukud, Jüri ja Kadri (kuna ma esimese poolfinaali nii pekki ennustasin, siis võtan heaga seekord nelja õigesti ennustamise tiitli). Pettunud olin, et Kristel edasi ei saanud, samas Redeli oleksin jällegi pidanud täppi panema. WinnyPuhh oli ju nii populaarne kui nad 2013 osalesid.

Igatahes, et kuidas siis ennustada, kes võita võiks. Otsustasin, et enam ei piisa lindistuse kuulamisest, vaid nüüd peaks ära vaatama ka live esitused. Minu hetke ennustus oleks, et kolm superfinaali pääsejat on Uku, Koit ja Jüri, Suured Tüdrukud jäävad napilt välja neljandaks. Esikoha võtab Uku, sest temal on suurim publikutoetus (vaadates kuidas poolfinaalis ei olnud ta ju žürii lemmikute seas, kuid edasipääs tuli pärast telefonihääletust).

  1. Egert Milder “Free Agin” – no mulle hakkab see lugu üha rohkem meeldima ning arvestades, et tegu on live esitusega, siis minuarust tuleb ka päris hästi välja, eriti refrääni osa. Tihtilugu ju ei suuda ees- ja taustalauljad nii hästi sünkroonis laulda ja veel nii, et keegi ei laula kellegist üle. See lugu võib veel päris kõrgele tõusta.
  2. Suured Tüdrukud “Heaven’s not that Far Tonight” – no jällegi lugu, mis on live’s väga tugeva esitusega, samas need on ju Kaire ja Dagmar. Taustalauljatega sujus ka laulmine hästi ja ei teinud kõrvale liiga. Mulle meeldis, et laulu lõpus tulid taustalauljad ikkagi lava ette, tundus kuidagi rohkem täidetud see suur lava. Ainult Kaire võiks endale mustad kingad jalga panna, mind nii tohutult häirisid need hallid, isegi kui need olid mõeldud hõbedast efekti andma 😀
  3. Hand Nayna “One by One” – no ma ei tea, järgmine lugu, mis okei kõlaga live’s. Huvitav, kas närvid hakkavad pigem alt vedama siis päris finaalesitluse ajal, või äkki üldse mitte. Tantsijad olid toredad taustaks, kuigi ma keskendusin hoopis kuulamisele. Ja paljajalu laval olemine on kuidagi “eilane” teema.
  4. Ivo Linna, Robert Linna, Supernova “Ma olen siin” – algus jumala mõnna, refrääni ajal tundub et Roberti hääl tuleb kuidagi tugevamini läbi ja Ivo kaob täitsa ära. Samas, Robert on nii lahe, teatrlaane kuju laval, kindlasti keegi, kes erineks suurest massist. Ja lauluhääl on tal hea. Veel üks hea lugu, mida live’s ära ei rikuta.
  5. Karl Killing “Kiss Me” – algus on mõnus kuulata, oskab oma häält kontrollida. Mulle tundub, et muusikaga on veidike mängitud ja efekte juurde lisatud, ei midagi häirivat. Esinemiskostüüm võiks tsipake … soliidsem olla. Minu jaoks väga mõnus kuulata.
  6. Uku Suviste “The Lucky One” – esiteks, kas neid pikselööke peab nii palju olema, eriti kui neid ei suudeta muusikaga sünkrooni panna nagu ilmselt mõeldud on. Teiseks, Uku alustas nii mõnusalt oma laulu ja siis refrääni osas kuidagi pingutab üle ning hääl muutub teiseks. Lindistuselt nii välja ei tule, kuid live’s küll. Ja mind häirib see. Ja siis langevad “taevast” ketid 😀 päris hästi on välja arvutatud kus ta seisma peab, et ketiga vastu nägu või kätt ei saa. On need üldse metallist ketid või plastikust? Lisaks, mulle tundub et taustalaujad on refrääni ajal tsipake maas, jällegi häirib. Krt, ta on seda lugu nii palju ümber teinud, et ma olen täiega pettunud 😦 Minu jaoks oli lindistus nii tugev ja mõnus, et ma veetsin päevi autoga sõites just tema lugu kuulates, live’i niimoodi ei tahaks “nautida”. Kui ta nüüd tsipake tuure maha võtaks nii oma muudetud osalt (2:17-2:30) ja oluliselt vähendaks äikesetormi, oleks täitsa okeika. Kettidest ma saan aru on mõeldud aheldatuna olemist, mis algul võib-olla üllatav on, kuid lõpuks pigem ei häiri.
  7. Sissi “Time” – tüdrukule on antud häält, ei ole midagi öelda ning koos väga hea taustalauljate tiimiga suudavad nad väga mõnusalt laulda. Live esitus andis mulle mõnusa tunde ja energiasööstu. Väga lahe.
  8. Jüri Pootsman “Magus Melanhoolia” – Jüri hääletämber on hästi mõnus, mulle täiega meeldib. Samuti meeldis mulle tema eelmine võidulugu “Play”, lihtsalt nii kahju oli, et ta Rootsis poolfinaalis närvi läks ja esitus ei olnud kõige parem. See lugu on selline, et mulle kohe üldse ei meeldinud alguses, kuid pean tunnistama, et see on teistugune. Ja see, kuidas ta oma häälega mängib, ise eelistan siiski seda tämbrit kui ta salmi laulab 😀 Lihtsalt natuke lühikeseks jääb.
  9. REDEL “Tartu” – 😀 😀 😀 keegi peab ju kino tegema, ja mulle muusika täitsa meeldib. Esimest korda kuulasin ka sõnu (noh niipalju kui neid seal oli :D) ja tekkis küsimus, kas laulu nimi ei peaks olema hoopis “Viljandi”. Jällegi lühike lugu, aga noh palju polegi ju öelda. Kuna see lugu iseenesest on nii absurdne, siis see mis laval toimus sobis nagu valatult. Ei, nalja mulle meeldib teha ja saada.
  10. Koit Toome “We Could Have Been Beautiful” – Ma üldiselt ei ole Koidu loomingu austaja, need lood, millega ta Eurovisioonile on pürginud, on ka pigem mitte lemmikud olnud, sealhulgas “Merelapsed”. Sama reaktsioon oli selle looga esmasel kuulamisel, kuid vastupidiselt hakkas see lugu mulle üha rohkem meeldima. Nii kahju, et üldpildis see siiski viimast võidulaulu nii palju meenutab (mees klaveri taga inglise keelset ballaadi laulmas). Dsiisas, mul tulid külmavärinad lugu kuulates, seda ei juhtu tihti. NB! Dagmar, Kaire ja Koit on kavalad, laulavad üksteistele taustasid, et siis on lõppvõistlusele saamise võimalus suurem, boonusena saavad Miku ja Rolfi ka kaasa 😀
  11. Andrew Zevakin & Pluuto “Wingman” – hihii, järgmine üllataja, kes mulle meeldima hakkas. ja no live minu arust õnnestub, okei laval toimuv on veidike küsimärgiga, aga lugu ise on selline, et paneb ikkagi toolil ennast õõtsutama 😀 Need naishääled taustaks kohe üldse ei sobi, poisid teevad kahekesi väga head koostööd.
  12. Kadri Voorand “Energy” – viimane kord kui ma seda lugu vabatahtlikult kuulan, mulle ÜLDSE ei meeldi see. Muidugi ma ei vaidle, et tal on häält ja oskusi, live esitus on mega võimas. Lihtsalt muusika, mis ei ole minu maitsele. Ma tean, see on igav minu jaoks.

Lood kuulatud ja mis on minu jaoks suurim muutus, et ma ei üllatuks kui Uku superfinaali ei jõua, millest on kahju, sest minu jaoks on tema selle aastane lugu viimase kolme aasta võistluslugudest parim. Uku puhul oleneb väga palju sellest, kui palju punkte ta žüriilt saab ja mitmendale kohale platseerub enne publikuhääletust, rahvalt saab ta ilmselt kas 10 või 12 punkti. Küsimus ongi, kas žürii on oma punktid juba paika pannud või ikkagi otsustavad finaalesituse järgi. Kui finaalesituse järgi, siis äkki on võimalus superfinaali jõuda ja siis on üldvõidu võimalus juba suurem. Kui aus olla, siis Uku live oli minu jaoks kõige nõrgem nendest 12st, mis on üllatav, sest tegu ei ole ju noore ja lavakogenematu artistiga. Kahju kahju kahju. Lugu kuulan kindlasti edasi autos.

Üldise märkusena – minu jaoks on kahte tüüpu lauljad, need kes suudavad oma häälega mängida ja seda kontrollida (nt Sissi, Koit, Jüri) ja need, kes seda ei suuda nii hästi. Muidugi suurel lõppvõistlusel on nii palju erinevaid tegureid, et laul meelde jääks ja võidaks, kuid siinkohal olen pigem vanamoeline ja arvan, et laulda võiks ka siiski päris hästi. Ja kui ongi noote, mida ei suudeta võtta, siis peaks laulu enda häälele ja selle võimekusele vastavaks muutma.

Aga nüüd lõpptulemus – kuna ma Ukut enam esikohale ei ennusta, siis usun et võidu pärast hakkavad võistlema Jüri ja Koit. Minule meeldiks Koidu võit rohkem, sest Jüri lugu on kuidagi natuke liiga niššilik ning küsimärgi all on kas see köidaks nii paljude tähelepanu. Koidu live oli minu jaoks sama tugev kui lindistus ehk ma ei teinud suurt vahet kas lugu tuli otse või ei. Jüri hääl ikkagi selles kontekstis mängis rohkem. Kuidas jagunevad ülejäänud 10 kohta on on päris hea küsimus. REDEL vast jääb viimaseks, Uku neljas-viies. Ok proovin mingi pingerea paika panna:

1 Koit Toome

2 Jüri Pootsman

3 Suured Tüdrukud

4 Uku Suviste

5 Egert Milder

6 Ivo Linna, Robert Linna, Supernova

7 Kadri Voorand

8 Sissi

9 Hans Nayna

10 Karl Killing

11 Andrew Zevakin

12 REDEL

Esimene kuu uuel ametipostil

Veebruar sai kiirelt läbi ja sellega ka minu esimene kuu uuel ametipostil. Üldiselt on muljed positiivsed, sest projekt ise on suur ja huvitav kuigi selle bürokraatiast läbinärimine võtab oma aja. Samas võin julgelt väita, et algus ei sujunud ikkagi nii libedalt, nagu ma eeldasin või lootsin ja minu esimene nädal oli kõike muud kui meeldiv. Ühelausega, saabus 1. veebruar ja mina logisin entusiastlikult end arvutisse. Esmaspäev oli tegelikult täitsa ok, sest mingil määral tegelesin veel vanade asjade üleandmisega ning kontrollisin end korralikult, et ma EI hakkaks vanu asju tegema. Teisipäev oli ka ok, kuid juba vaiksem, sest uuelt projektilt eriti uusi ülesandeid tegemiseks ei saadetud (frustratsioon), kuid mulle on jäänud vastutada üks teine pisike töölõik ja sellel elavnes märgatavalt tegevus. Kolmapäevaks olin suhteliselt tüdinenud juba uuest projektist ning neljapäeval haaras mind ahastus – mul ei olnud ülesandeid tulnud ning ise ei osanud ka tegevust otsida (peale protseduuride lugemise ja videote vaatamise). Olin osalenud erinevatel koosolekutel kuulajana, kuid see oli ka kõik. Ei, valetan, ühe koosoleku aega proovisin ka muuta, kuid tulutult – osalejate kalendrid olid lihtsalt liiga hõivatud ja mitte sünkroonis. Nejapäeval otsustasin kirjutada päris konkreetse kirja nendele kahele inimesele, kellega seni suhelnud olin, kuid mida ära veel ei saatnud. Midagi olen ikkagi aastatega õppinud ka, et A) emotsiooni pealt kirjutatud kirjad ei ole hea koheselt saata ning B) kuna inglise keel on minu jaoks ikkagi võõrkeel, kuigi valdan seda suhteliselt hästi, siis ametliku (kirja)keeleoskus jääb siiski vajaka. Nii kribasin kirja valmis, helistasin ühele heale kolleegile oma murega ning tema lubas mu kirja ära “toimetada”. Tagasi tuli suhteliselt punane (;D ;D ;D ) kiri, kuid tunduvalt asjalikum. See pani muideks asjad liikuma, sest pärast seda hakkas rohkem tööülesandeid mulle tulema.

Teine ja kolmas nädal möödusid ses mõttes õppimise tähe all, et uus projekt kasutab programme, milledest olen kuulnud, kuid mitte kasutanud. Mind tutvustati erinevatele inimestele, kes kõik tundusid hästi abivalmid (tänaseks olen õppinud, et esmamulje võib olla vägagi petlik) ning nautisin sajaga asjatamist. Saabus neljas nädal ja ausalt mul oli tunne, et ma jooksen peaga vastu puud (sein on natike liiga valus). Inimene, kes siiani oli väga abivalmis olnud, muutus üleöö parajaks nõiaks. Iseenesest ma natuke nagu eeldasin seda arvestades, kuidas ta meie kõige esimesel jutuajamisel mulle ühte teist kolleegi kiruma hakkas ning nende sama kahe kolleegi vahelist pinget oli tunda ka paaril kõnel, milles osalesin. Ühesõnaga, kuna ma olen inimene, kes eelkõige õpib läbi küsimise (ja ma võin küsida ja küsida kuniks ma aru saan, teinekord aga võtab arusaamine aega), siis kui ma lõpuks olin paarile asjale pihta saanud, tegin ettepaneku ühe pisikese protsessi muutmiseks. Too aga ei meeldinud abivalmis kolleegile, sest kirjade vastused olid suhteliseld külmad ja kõrgid (kuniks isegi natuke solvavad, mis jõudsid ainult minuni) ning mind haaras ahastus, et kuidas ma asjad selgeks saan, kui mulle ei seletata. Päris katse-eksitus meetodit ka ei tahtnud rakendada, sest selline lähenemine oli juba küllalt segadust tekitanud (mida mina parandada üritasin). Seega otsustasin seda inimest ses mõttes ignoreerida, et küsin nõu ja abi teistelt, äärmisel juhul temalt ja sinna see asi mõneks ajaks jäi. Ma olin kindel, et oli ise oma pärimistega üle piiri läinud ja niigi stressis inimesele lisatööd tekitanud.

Saabus neljapäev ning mina olin juba hommikul enne tööle asumist valmis oma nädalavahetusega alustama. Olin kuu ajaga aru saanud, et kõik inimesed, kes uuel projektil töötavad, on ülekoormatud ning paratamatult on vastuseid vaja juba eile. Samas, kui sa vastust ei tea ja proovid mõne kolleegi käest abi/nõu saada, on nad kas pidevalt koosolekutel (Microsoft Teams) ja ei vasta su teadetele või neil võtab (healjuhul) mitu päeva aega su e-kirjale vastata. Ehk KÕIK venib, mis on minu jaoks harjumatu. Neljapäevaks olin lõpuks saanud koosoleku aja ühe kõrgema projektijuhiga, kellega olin kunagi esimestel kuudel firmasse tööle asudes kokku puutunud ja lootsin paljudele oma küsimustele vastuse saada. Suur oli minu üllatus, kui enne tööasjade arutamist uuris ta minu käest, kas abivalmis kolleegiga on kõik korras. Et miks ta kahtles igas minu kirjutatud kirjas ja seadis kahtluse alla minu küsimused. Lisaks olevat abivalmis kolleeg ka temaga imelikult käitunud. Teate, mul langes kivi südamelt. Ma sain aru ja tõestust, et mina ei ole midagi valesti teinud ja tegu ongi inimesega, kel on suhtlemisel probleemid. Kui aus olla, siis mina sain sellest ainult enesekindlsut juurde ning otsustasin edaspidigi jääda temaga vaid professionaalsel tasemel suhtlema. Boonusena muideks, võeti minuga samal päeval ühendust ja pakuti sarnast ametiposti teises projektis, kusjuures selle projekti juht oli just mind küsinud, kuna oleme kunagi varemgi koos samal projektil toimetanud. Ma siiski keeldusin, sest ei lubanud endal uuele projetile pärast ühte kuud niisama lihtsalt alla vanduda. Hiljem helistas ka otsene ülemus heade uudistega, mis ainult muutsid nädala teise poole paremaks ja paremaks. Kirsiks tordil oli reede, kui sain paar päris suur ja aeganõudvat ülesannet lõpetatud (mis muideks olid ootel olnud juba nii kuuke).

Mul on mega palju õppida ning nagu olen vanematelt olijatelt aru saanud, siis kas keegi üldse kunagi päris lõpuni kogu projekti hoomab ja sellest aru saab, on ise asi. Mina pean keskenduma oma lõigule ja tegema seda hästi, sest nagu eelmises postituses öeldud, CV’l näeb selles projektis osalemine väga prestiižne 🙂

Veebruari raamat

Ei, asi ei olnud minus, vaid raamatus. Too esialgne raamat, mida lugema hakkasin, oli tõsieluline lugu sellest, kuidas üks naisterahvas murdis välja ühes ususektist. Tegu oli minu jaoks pigem keerulise kõneviisiga (sest olgem ausad, kui ma õhtul pärast väsitavat päeva voodis raamatut lugeda tahan, siis on üüüsna raske sammu pidada ja arusaad, kui niigi pisikeses kirjas teksti vahele on põimitud tekste piiblist) ja nii kadus mu huvi päris kiirelt. Pealegi, veebruaris võttis oluliselt mu tähelepanu ka piltide sorteerimine, kuid sellest juba teine kord. Igatahes saabus Sõbrapäev ning Miku kinkis mulle Monica McInerney raamatu “The Godmothers” ehk “Ristiemad”. Tegu ei olnud üldse religioosse teosega, vaid ostuus kõige lihtsamaks romantiliseks romaaniks, mida oli niiiii kerge lugeda, et lehed lendasid mu käes ning raamat oli 4-5 õhtuga läbi (ma täpselt enam ei mäleta, aga sain selle pühapäeval, kohe lugema ei hakanud, kuid laupäeval läksin juba poodi uue raamatu järgi).

Raamat räägin 30ndate alguses olevast Eliza Millerist, kes elab Melbourne’is, on alates ülikooli lõpetamisest pühendanud ennast 24/7 karjäärile (kuigi ülemus teda ei hinda ning palka maksab minimaalselt), kuniks ühel päeval saab ta ootamatult koondamisteate, kuna firma omanik müüb oma äri maha. Kuna Eliza pole oma ema surmast (kui tüdruk oli 17. aastane) saadik reisinud ega enda jaoks aega võtnud, otsustab ta vastu võtta oma ristiema Olivia kutse lennata Šotimaale puhkusele ning osaleda üllatuskülalisena tema teise ristiema, Maxie, pulmas. Kuna Eliza ei tea palju oma lapsepõlvest, päritolust ega ka seda, kes tegelikult tema isa on, hakkab ta juhuse tahtel vastuseid nendele küsimustele otsima (ja ka leidma) justnimelt oma reisil Euroopasse.

Mulle meeldis see raamat, väga. See oli lihtne, aga samas huvitav. Romantiline ent samas põimitud intriigidega. Ning mis peamine, minu jaoks säilis põnevus päris viimaste lehtedeni, sest erinevaid minilugusid hakkas nagu võluväel hargnema ning õnneks lõpuks leiab neist iga üks ka vastuse. Kui keegi soovib kerget lugemist, siis soovitan kindlasti. Ma ilmselt peangi hakkama rohkem kergemale kirjandusele keskenduma, vahet pole kas eesti või inglise keeles, kuid mingil põhjusel tekib mul väga kiirelt sisemine blokk kui üritan lugeda kellegi autobiograafiat, enesearenguraamatuid või lihtsalt midagi õppetlikku.

Jällegi natuke lühijutte

Esiteks, mulle tundub, et mul on totaalne Eesti igatsus peal. Pidime ju Noorhärraga 18.ndal jällegi kümneks päevaks kodumaale lendama ning hetkel oleksimegi puhkamas Eestis, kuid see on nüüd teine kord kui koroona tõttu olen oma reisiplaane ümber teinud (loe katkestanud). Sel korral tühistasin piletid ja sain raha tagasi, sest meil ei ole ju mõtet minna kümneks päevaks, millest seitse peame olema isolatsioonis ning naastes UK’sse on jällegi isolatsioon kohustulik. Aga koduigatsus on küll, sest tihti vaatan, mis lennukipiletid teevad ning mõtlen, mis kuupäevadel suvel tulla. See on otsustatud, et kui me nüüd lähikuudel ikkagi lennata ei saa, siis oleme suvel jälle Eestis pikemalt, olgu siis need isolatsiooninõuded millised tahes. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimastel nädalatel olen hakanud rohkem eestimaised toite tegema – pikkposs ahjukartulitega, praekartulid (üle mitme mitme aasta), ja tipuks oli hapukapsasupp. Vot kui mul see isutama hakkas, siis sain aru, et mul on tõsine kodumaa igatsus, sest mulle ei ole see kunagi maitsenud, mul oli täielik blokk selle vastu kuna lapsepõlves oli insident, kus mind sunniti seda sööma ning nii kui esimese lusikatäie võtsin, vahtis mulle vastu suur ja rasvane pekitükk 😀 Nüüd aga oli külmikus poolik praekapsapurk jõuludest (!) saadik ootamas ning kuna mulle ei meeldi sööki ära visata, mõtlesin, et teen suppi. Pealegi, kui palju rohkem pahaks üks riknenud kapsas ikkagi minna saab 😀 See sai niiiiiiii hea supp, mitte üldse hapu. Sõin õhtusöögiks suure kausitäie ning hiljem nosisin otse potist ka peale 😀 Vastlate puhul tahtsin hernesuppi ka teha, kuid ma ei suutnud leida ühestki suurest poest herneid, ometi oli mul värske mälupilt sellest, et seisan poes riiuli ees, kus on lademetes hernepakke (ei, see ei olnud unenägu). Hea on, et Aldi jälle tumeda leiva müüki on toonud …

Teiseks, minu usk UK valitsuse siiratesse plaanidesse seoses koroonaga on täielikult kadunud. See, et kõik on nii kinni kui kinni, on juba vana uudis, aga ma nüüd näen kõrvalt ja tunnen ka ise, et see asi hakkab kergelt ajudele. No selline vangi tunne on, et mine või lase endale vetsu taga kuul pähe :S Eelmine nädal sain UK Terviseametilt (NHS) e-kirja, kus anti mulle teada, et olen nüüd lisatud potensiaalsesse riskigruppi, kuna mul on pikaajaline terviseprobleem. Kuna nui neljaks ei ole mul mingeid pikaajalisi terviseprobleeme, siis jätkasin kirja lugemist, mis lubas asja kõik allpool lahti seletada. Terve kiri sisaldas põhimõtteliselt ümberkirjutust sellest, millised piirangud hetkel kehtivad ning manitses kodus olema, kuid selgusetuks jäi, et mis mul ikkagi viga on. Kuna kiri ütles selgesõnaliselt, et minu perearsti on teavitatud, tekkis mul sportlik huvi, saamaks teada, et mis salapärast infot omab UK Terviseamet minu kohta. Perearsti vastuvõtus lobisesin hästi meeldiva ja jutuka noormehega ning tema tõdes, et lisaks sellele, et ma kuhugi riskigruppi lisatud ei ole, ei ole neile minu kohta ka mingit muud infot saadetud. Kas mina olen ainuke, kes näeb siin konkreetset hirmutaktika kasutamist valitsuse poolt? Mina ju oskan kainelt mõelda ja saan aru, et tegu on hirmutaktikaga, aga kui selliseid kirju said inimesed, kelle närvikava võib-olla ei ole nii tugev ja ei oska selgelt mõelda??? Väga väga vastutustundetu. Lisaks, kuna kõik on kinni mis kinni, siis tekkis meil Mikuga uitmõte, et pakiks kohvrid ja läheks a la kuuks ajaks kuhugi sooja. Temal on niikuinii töökohavahetus käsil, minul ei ole oluline, kus ma tööd teen kuniks internet on olemas ja no Noorhärra oleks sillas, kui saaks sooja ja ujuma. Hakkasime uurima, et läheks Tenerifele, mis teadupärast kuulub Hispaania alla. Tenerife on ametlikult oma uksed avanud EU-liikmeriikidele, Schengeni ala riikidele ja lisaks kolmandatele riikidele, mis olid eraldi nimekirjas. UK ei kuulu ju enam EU’sse, Schengenisse ka mitte ning ei olnud teda ka tolles kolmandas nimekirjas 😀 Natukese aja pärast leidis Miku info, et põhimõtteliselt praegu ei ole kellelgi lubatud riigist lahkuda, kui siis ainult vältimatus olukorras. Seega vangid mis vangid oleme 😀 Ja siis ma vaatan, kuidas Eestis ei tehta mingeid takistusi päikese alla lendamisel … Natuke võib-olla hakkab elu märtsi lõpus normaliseeruma, sest täna kuulutas Boris uue piirangute lõdvenduskava välja, kuna aga iga uus verstapost on seotud eeldusega, et statistilised andmed piirangute leevendamist toetavad, siis ei üllataks üldse, kui see plaan täies mahus siiski käiku ei lähe 😀 😀 😀 Samas loota ju võib, et aprillis saame jälle välja sööma minna ja lõpuks juuksurisse, muud nagu meie jaoks eelnevalt ei muutugi. Mul on juba sassi läinud, KUI mitu korda mu oma pere soovitab, et koliksime Eesti tagasi.

Ja lõpuks, kuna kaine mõistuse säilitamise nimel sundisin end alates jaanuarist maksimaalselt tööpäevadel jalutama minema (ehk paar päeva jäi sisse, kus lihtsalt oli muid tegemisi ja ajaliselt ei oleks jõudnud), siis olen nüüdseks oma jalutuskäigudest sõltuvusse sattunud. Reaalselt broneerin iga päev oma kalendrisse tunnikese, et sinna keegi mulle koosolekukutseid ei saadaks. Kui saadetakse, siis muidugi mängin aja ümber, aga fakt on see, et mulle peab jääma tunnike igas tööpäevas õues käimiseks, et podcaste kuulata. Lõunasöögi võin varem või hiljem arvuti taga ka süüa, olen juba päris osav vasaku käega lusika ja kahvli abil söögi suhu manööverdamisel. Mingi hetk sain aru ka sellest, et tund kuni tund ja veerand on selline paras pikkus, sest selle ajaga jõuan teha maksimaalset 7.5km ringi. Vahepeal üritasin olla eriti tubli ja iga päev natuke pikemalt käia või tegin mitu pikka tiiru nädalas (sellised pea 10km), aga siis sain aru, et kui iga päev nii pikalt käin, siis ma väsin totaalselt ära ja summasummaarumis käin nädala jooksul vähem väljas, pealegi hakkas siis vana põlvevigastus tunda andma. Praegu aga täiega ootan oma pausi – ilmad on ka olnud päris helded viimasel ajal (päikeselised ja plussis), kuigi vahepeal konkreetselt suplesin lörtsis ja väänasin pükse kuivaks 😀

Eesti Laul 2021 II poolfinaal

Jätkates sarnasel lainel, vaatasin uuesti üle ka teises poolfinaalis võistlevad lood. Muideks, kui ma vaatasin videosid ja otsisin infot eelmise postituse tegemiseks, siis sattusin lõpuks vaatama erinevaid Eurolaulu ja Eesti Laulu edetabeleid läbi aegade ning loomulikult ei suutnud ma vastu panna otsida erinevaid originaalvideosid. Nii näiteks oli päris lahe vaadata, milline oli “Kaelakee hääle” kõige esimene esitus Eesti poolfinaalis (ja see, kuidas Maarja liikus või Ivol ei olnud sõnad peas :D), Norras ju kõlas laul juba teistmoodi (jätame siinkohal välja fakti, et Maarja oli VÄGA närvis 🙂 ). See selleks, kuulab ja ennustab siis ka teise poolfinaali osalejad ning edasipääsejad.

1. Sissi: “Time” – ma mletan, et lugu oli nagu tätsa okei, aga konkreetne viis meeles ei olnud. Seda ei saa muidugi ignoreerida, et tüdrukul ON hea lauluhääl. Iseenesest mõnus lugu.
2. Gram-Of-Fun: “Lost In A Dance” – see lugu ei jäänud mulle meelde, kuigi mäletasin, et tal oli 80ndate mõjutused. Ja siis mingi hetk hakkas refrään mind kummitama, ma isegi ei tea, kus ma siis seda kuulsin, et see kummitama oskaks hakata 😀 Endiselt see lugu meeldib, isegi rohkem kui esimesel kuulmisel. Muidugi kuulasin lõpuni.
3. Kadri Voorand: “Energy” – no ei meeldi see lugu mulle, tee või tina. Ma ei pannud seda isegi mängima, vaid lihtsalt otsisin video lingi kopeerimiseks välja. Kuid olen suhteliselt kindel, et finaali see saab, sest žüriile see ilmselt meeldib.
4. Helen: “Nii kõrgele” – järgmine lugu, mille refrään mul lambist kummitama hakkas. Samas lugu mulle jällegi ei meeldi ja ei hakanud ka kuulama.
5. Redel: “Tartu” – ma tean, et mu eelmine reageering oli et “oimaigaad ei ei”. Tegelikult on lugu päris naljakas ja kes teab mis vimkasid hääletus sisse toob. Ma sihilikult seda lugu välja ei otsi, et kuulata, aga praegu oli küll lahe taustaks mängima panna. Muideks kas mitte see tüüp kollase dressikaga ole Winny Puhhi laulja?
6. Rahel: “Sunday Night” – täielik auk on enne lugu, et millega tegu oli. Esimesed taktid ka ei aita meenutada. Ahjaa, refrääni osa on tuttav, aga minu jaoks ei ütle midagi. Ei kuulanud lõpuni.
7. Uku Haasma: “Kaos” – no minu jaoks nii … depresiivne … lugu, ma ei oskagi seletada, aga selline imelik tunne tuleb loo alguses sisse. Otseselt ei meeldi, samas kinni nagu ka ei taha panna videot.
8. Heleza: “6” – esimene mõte on, et ka see oli see eesti ja prantsuse keelne lugu. See oli selline meeldib ja siis üldse ei meeldi juppidega lugu. Prantsuse keelne osa väga meeldis, aga minu jaoks eesti keel sinna vahele ei sobinud. Ei kuulanud lõpuni.
9. Uku Suviste: “The Lucky One” – no ilmselgelt ei ole kahtlust, kas see lugu edasi saab. Kuigi olgem ausad, minu jaoks on Koidust saanud päris korralik konkurent sellele loole. Muidugi kuulasin loo ära, ei tea juba mitmekümnendat korda 😀
10. Alabama Watchdog: “Alabama Watchdog” – mõtlesin, et ei hakka seda lugu kuulama, kuna ei ole minu tassiek teed. Aga selle aja peale, kui video lingi siia panin, jõudis lugu juba nii palju mängida, et kuulasin ikkagi lõpuni. Hea lugu.
11. Jüri Pootsmann: “Magus melanhoolia” – mul on selle looga kahetised emotsioonid. Muidu meeldib, aga refrääni kõrged nootid on kõrva surm 😀 Ja ma tean, et inimestele just refrääni osa sümpatiseerib 😀 😀 😀 No ma ei saa seda kuulata.
12. Suured Tüdrukud: “Heaven’s Not That Far Tonight” – selline lihtne ja kaasahaarav diskokas, ma lihtsalt ei usu, et see päris lõpulavale jõuab, aga Eesti finaali kindlasti. Vokaalselt on Kaire ja Dagmar tugevad ning neil on ju tohutult lavakogemust, seega närv ei tohiks ka alt vedada. Muidugi kuulasin lõpuni.

Ma arvan et edasi saavad Gram-of-Fun, Uku Suviste, Suured Tüdrukud, Jüri Pootsmann, Kadri Voorand, Uku Haasma ja Alabama Watchdog.

Päris lahe oleks nüüd näha, kuidas artistid live’ esinemisega hakkama saavad, sest eks see otsustab ju palju.