Puhkus oli mega

Nagu näha, siis ma ei postitanud mitu nädalat mitte midagi, sest mul oli puhkus ning ma võtsin sellest maksimumi. Ja ma ei tunne üldse süümekaid, et mitu nädalat jutti siia midagi ei kirjutanud, sest Eestis veedetud aeg OLI seda väärt. Kui aus olla, siis päevad lendasid megalt, aga see on alati nii. Eriti kiirelt lendasid nad siis, kui mul olid nö töö päevad ehk pidin ikkagi arvuti taga istuma. See oli vajalik, kuna muidu ma ei oleks saanud kolme nädalat ära olla. Teisalt, enam ma seda ilmselt ei teeks, sest noh ei saanud ikkagi end 100% välja lülitada. Andsin endast parima, et veeta vabad hetked inimestega reaalselt koos olles mitte utimutitada* Nagu ikka ei hakka ma tegema igapäevast üle vaadet, kus käisime ja mida tegime, kuid pigem panen kirja helgemalt meeldejäänud hetked. Muideks, kolm nädalat on juba piisavalt pikk aeg unustamaks mida ikkagi esimestel päevadel tehtud sai ja siis on hea meenutada, kui hakkad telefonis pilte ja videosid vaatama 🙂

  • sain endale uue telefoni. Minu vana Huawei hakkas juba VÄGA halva kvaliteediga pilte ning videosid tegema, kuid mina ju jäädvustan (võib-olla liigagi palju) Noorhärra elu läbi kaamerasilma, mistõttu riivas iga kord koheselt silma halb kvaliteet. Lisaks muutus see aeglaseks ja ühele kannatamatule inimesele mõjub aeglane nutiseade nagu härjale punase rätiku näitamine. Nii valisin endale seekord kallima eksemplari ja pöördusin tagasi Samsungi usku. Siiani olen ahvivaimustuses piltide kvaliteedist 😀 Vana telefoni üritan maha müüa, ikkagi piskuke raha. Oleks üritanud juba Eestis müüa, aga mul jäi mingi vidin maha, et pildid ümber kopida, seega tuli Huawei minuga tagasi. Muideks, Huawei on tõestus sellest, et ekraanikaitse ning ümbrise kasutamine tasub end ära, sest minu 2 aastat armutut kasutust leidnud telefon näeb välja nagu uus – isegi kriimupoega ei suutnud ma leida.
  • jälle kord perega veedetud aeg – tegime sauna, istusime terrassil ja mängisime lauamänge, nautisime tünnisauna mõnusid (eriti Noorhärra, kes on veehull), viskasime sopsu, käisime metsas jalutamas ja mustikaid söömas, õelastega sai batuudil hüpatud ja maasikaid nositud, kodused grilli- ja pannkoogiõhtud. Kõik need lihtsad asjad, millest UK’s puudust tunnen. Ses suhtes olen koroonale tänulik, et pidime kaks nädalat isolatsioonis olemas, sest see tähendas, et ma konkreetselt ei jooksnudki ringi erinevate inimeste vahet nagu see tavaliselt kipub olema.
  • loomaaed – käisime jälle loomaaias, sest Noorhärra on ju ikkagi aasta vanem ja lootust oli, et äkki arunatukest ning jõudu rohkem ringi tatsata kui tund aega. Minu üllatuseks uudistasime kokku pea neli tundi ning põhimõtteliselt suutsime kogu ala läbi käia. Noorhärral küll vahepeal väsisid jalad liigagi tihti ära, kuid selleks oligi meil Onu kaasas, kelle kukil eriti kõrgeid vaateid nautida sai. Vanemad tõdesid ka, et loomaaed muutub iga aastaga aina vahvamaks pargiks, kus väga palju panustatakse just loomade heaolule ent samas ei unustada ka aiakujunduslikku poolt. Meile väga meeldis.
  • Noorhärra ja loomasöök – ma ei tea miks, kuid Noorhärra on viimased kolm külastust järjekindlalt söönud vanemate koerakrõbuskeid. Ja mitte nii, et maitseb ühe, vaid ta konkreetselt läheb ja sööb neid :S Isa pidi lõpuks koera kausi väga kõrgele ära panema (sest kui mitte väga kõrgele see pandud sai, siis ronis Noorhärra kausile järgi). Samamoodi järas ta närimispulkade kallal, mida antakse koeral maiusena. Nagu päriselt ?!?! Esimesed korrad oli see naljakas, ema isegi viskas kildu, et järgmine kord kui meile eesti maitseid saata tahab, saadab Noorhärrale koeratoitu kommi asemel. Kuid lõpuks muutus see juba tüütuks. Tipp oli see, kui olime loomaaias ja ta hakkas lindude sööta noolima :S
  • Oma aia võlud, sest seekord sattusime mõnusalt ajal ja päris pikalt. Nii sõime mingi hetk õhtusöögiks maasikaid, korjasime moosi jaoks vaarikaid ja mustsõstraid, Noorhärra sõi kahesuupoolega punaseid sõstraid ja maitses ka tikreid, kasvuhoones valmisid tomatid ja kurgid, toidu peale sai maitseks tilli, murulauku, peterselli ja muud rohelist, teed tegime värskest piparmündist. Nagu kui vähe on tegelikult õnneks ja vitamiinilaksuks vaja. Lisa siia juurde suur aed, kus lastel ei puudu batuud ning mängunurk, lisaks muru- ja tavaline traktor, siis ega ei olnudki vajadust minna välja sööma või meelt lahutama.
  • Vanemate koduaed oli parim pelgupaik hobinudistile, sest no see laps lihtsalt ei suuda riideid seljas hoida. Jah, kodus olles juhtus nii mõnigi kord, et ta tegi oma püksid basseinis märjaks, võttis need ära ja siis “unustas” uued alukad jalga panna, aga vanemate juures ilmutas tõeliselt vaba hing ennast 😀 Kuna vanematel naabreid ei ole ning aeda ümbritseb korralik plank ning mets, siis ta konkreetselt jooksiski mul paljalt ringi. Miku ütles eilegi, et näha et lapsel korralik jume peal. Muidugi sääskedega on natuke nati lugu, sest Noorhärra on ilmselt suhteliselt allergiline nende osas, sest alati kui suvel läheme, siis esimesed päevad on hammustustest korralikud punased lärakad alles, hiljem need küll leebuvad aga päris nõme on öösiti ärgata selle peale, et laps konnkreetselt kratsib ennast läbi une. A mida ma ohin, ma ise kratsisin samamoodi 😀
  • Eestimaa loodus on lihtsalt võrratu, tegime paar päeva enne lahkumist väljasõidu Hara allveelaeva baasi, edasi jalutasime Pikanõmme jalutusrajal ja lõpuks püüdsime kala Jõekäärus. Lihtsalt võtad kätte ja lähed ning sa tead, et sa mahud igale poole ära pluss vaated on lihtsalt võrratud. Noorhärra püüdis oma esimese kala ka, mis tegi ta olemise väga uhkes. Muidu on ta üritanud siin koduses tiigis ja kanaliääres puuokstega õngitseda, kuid seekord läks teisiti. Lapse siiras rõõm oli lihtsalt nii armas vaatepilt.
  • tüdrukuteõhtu ja pulm, sest üks väga hea sõbranna abiellus. Tüdrukutepeo kohta plaanin samuti eraldi postituse teha, sest olin üks eestvedajaid selle korraldamisel ja äkki saan mõned näpunäited tulevastele põlvedele talletada. Pulm ise oli armas ning viisakas, ei mingeid ülevõlli mänge, kaklusi ja draamat. Kõik oli tsiviliseeritud ja hästi korraldatud ning tänu tüdrukutepeo korraldusele, pooled külalisedki tuttavad 😀 Mis peamine, sain sõbrannadega veeta mõnusaid tunde koos ning reaalselt ka lobiseda, mitte nagu tavaliselt paar tundi kambakesi koos olla, kui üritad samal ajal kõigi uudistega end kurssi viia.
  • surnuaiad on ehk veidike morbiidne teema, kuid minu jaoks on nii oluline külastada oma lahkunud vanavanemate haudasid. Ma ei jõua seda iga kord teha, sest kõik neli on maetud erinevatesse kohtadesse, kuid alati üritan. Seekord läks eriti hästi, et lisaks vanavanematele sain küünla viia ka natuke kaugemate sugulaste haudadele, kes sattusid olema samadel surnuaedadel. Tegime seda kahes satsis, kuid minu süda oli rahul. Kunagi tahaks minna ka Lõuna-Eesti poolele, sest nii imelik kui see ei tundu, siis juba on kaks minu ealist inimest maetud just sinna.
  • Sõitsime ühel päeval emaga minu vanavanemate kodukandis ringi, kus mingis vanuses veetsin paljud suved. Ei ole midagi teha, aeg on edasi läinud, palju on muutunud, uued majad ja teed, mida ei olnud siis, kui meie peitust ja ukakat mängisime. Eriti imelik oli tõdeda, et teed on kuidagi nii kitsaks jäänud 😀 lapsena tundusid need mega laiad ja vahemaad muidugi eriti pikad.
  • Ma ei ole kunagi veel aru saanud, KUI suur vähkreja mu laps voodis on. Nagu päriselt, ta ilmselt rändaks reaalselt ei tea kuhu, kui voodil ei oleks olnud ääresid. Isegi ema ehmatas ühel öösel ära, kui mina pulmas olin, et laps kadunud. Ta oli suutnud ennast vingerdada ühte voodi nurka tekikuhja alla nii, et esmavaatlusel oligi mulje, et voodi on tühi 😀  Ja jalad on tal mega tugevad, ribidesse ta mind küll ei tagunud, aga nügis korralikult.
  • Sorteerisin viimased enda asjad ära, mis jäid vanemate juurde hoiule ajast, mil pakkisin kodinad Aussi minekuks. Tegelikult tegin korraliku revideerimise juba mõned aastad tagasi ning siis jätsin alles vaid neli kasti asju. Kuid vanematel on uued ehitamise mõtted ja nii tuli otsustada, mis saab nende kastide sisust. Teadsin, et enamuses on seal erinevad nõud, mida tõesti tahtsin endale hoida ning plaan oligi need kullerteenusega UK’sse saata. Kuid siis hakkasin kahtlema, et kui mõtekas see ikka on, eriti kui on oht et nii mõnigi ilus ese transpordi käigus katki läheb. Seega andsin kõik nõud emale kasutusse (või nagu tema naljatles, hoiule kuniks Eestisse tagasi kolin). Hunniku CD plaate sai venna hobituppa pandud, kuid see kogu ilmselt täieneb, sest koristus- ja sorteerimistööd ei ole veel lõppenud. Ning mul oli hunnikus oma albumeid ära pandud, mis nüüd tagasi tuppa ja riiulisse pandud sai. Veetsin ikka korraliku tunni mälestusteradadel aegajalt enda üle kõkutades 😀
  • kuigi olin ju Eestis kolm nädalat, siis reaalselt oli mul võimalus inimestega kohtuda vaid viimase nädala vältel. Arvestades, et sellest viimasest nädalast oli juba mitu-mitu päeva korralikult plaanitud, siis läkski seekord nii, et ma ei jõudnud kõikide sõbrantsidega kokku saada. Aga ma sain kokku Tartu sõbrannaga, kes sõitis ekstra meie juurde piiiisikese ringiga enne suvepuhkusele minekut, lihtsalt et näha. Kasvõi paar tundigi, sest märkamatult oli meie viimasest kohtumisest möödunud poolteist aastat. Ebareaalne kuidas aeg möödub. Ma loodan, et nad vast äkki jõuavad meile uuesti külla varsti. Samuti tuli meile külla teine sübranna, kes mind hiljem juuksurisse viskas (ehk saime lobiseda segamatult naistejutte).
  • Ahjaa, ma käisin ju juuksuris ka üle kuue kuu. Ma pole juba ammu nii pikka vahet jätnud juuksurikülastustele. Seekord siiski süüdistame koroonat ja mitte minu hajameelsust. Igatahes, kuna minu grandeplaan on ikkagi üldplaanis heledamaks minna, siis lasin endale blondid triibud teha ja siis otsi ka lõigata. Korra turgatas pähe ka riukalik plaan uuesto bob lõigata, kuid tahtsin siiski pulmas olla pikkade juustega. Ja no UK juuksurid võiks küll Eestisste saata õppima kuidas oma aega efektiivselt ja kliendisõbralikult planeerida ning mitte muneda. Ma olin pooleteise tunniga valmis, UK’s on hea kui saadakse tavaline pesu ja lõikus tunniga tehtud. A võib-olla ma ise käin eriti aeglase juuksuri juures …

PS! – kindlasti huvitab inimesi ka erinevate isolatsiooninõuete rakendamine ja kontrollimine seoses koroonaga. Meie reisuga tekkis mul sellest konkreetne oma arvamus ja teen sellest mingi hetk eraldi postituse.

*sõna utimuti võtsin üle oma vanematelt, minu arust nii armas sõna nutiseadmetele ja üldse sotsiaalmeedia fenomenile. A la telefonid on utimutid ja inimesed utimitutavad 😀 

On puhkuse aeg

Pärast koralikku Ryanairi kirumist ei olnud meie reisiplaanid siiski selged. Tegelikult ei olnud mul endalgi veel nädal aega tagasi selge, kas me tuleme otse või ümberistumisega Tallinnasse. Ma olin suhteliselt segaduses 26 juuni õhtul, kui uued riskinumbrid saabusid – UK number oli langenud 24 peale, kuid siiski tunduvalt k6rgem 15st. Ma enam ei mäletagi, kus mul see arusaam tuli, et kui number üle 15 on, siis otselendusid sisse ei lasta. Kuna Ryanair ei olnud endiselt lende tühistanud, helistasin 27 hommikul Tallinna lennujaama, nii reisiinfosse kui piirile ja mõlemast tuli selge sõnum, et lennu toimumise otsustab lennufirma, mitte Eesti riik enam. Uurisime ka isolatsiooni jäämise tingimusi ja kas tasuks teha Eestisse j6udes COVID-19 test, kuid isegi kui see oleks olnud negatiivne (ja mis oleks mulle lootust andnud isolatsiooni mitte jääda), siis Eesti hetke seaduste kohaselt ei oleks see meid isolatsioonist päästnud. Seega tundus mõtetu raisata ligi 200 eurot, et teha testid. Isolatsiooni jäämine oli garanteeritud. Kuigi ma ise oleksin eelistanud tulla jätkulennuga Pariisi kaudu, siis uurisin aegsasti, et Ryanairi piletite muutmine oleks mulle maksnud 180 eurot juurde, samas jätkulendudel muutmistasu ei olnud. Nii otsustasingi, et lükkas jätkulennud veebruari lõppu (sain kusjuures mõlemad lennud läbi Amsterdami, mis on mulle meelepärasem variant) ning tuleme Edinburgist otse. Viimasel hetkel otsustasime, et sõidan ikkagi ise lennujaama ja pargin auto seal 3 nädalat, sest muidu oleks tagasitulek ilgem seiklus, sest ma ei ole Edinburgis enne käinud, seega ei ole aimu kus on rongijaam, kuidas sinna saada ja kui kiiresti saaksime piletid kodupoole.

Seega teisipäeva hilisõhtul, 23:40 alustasime sõitu. Pakkimine jäi mul suhteliselt viimasele minutile, sest alustasin sellega teisipäeval umbes 7 aeg. Noorhärra otsustasime magama panna, et ta natukenegi puhkaks, liiati ei oleks ta elu sees mul 12ni üleval tiksunud. Ise käisin pesus ja proovisin ka magada enne pikka sõitu, kuid tukkusin vaid pool tunnikest diivanil. Õnneks olin varunud endale kaks suhkruvaba Red Bulli ja jõin suure tassi kohvi enne starti. Noorhärra ülessaamine oli väljakutse, kuna ta oli ikka väga väss, väga unine ja seetõttu jorises korralikult. Sel hetkel otsustasime ka Mikuga, et enam ei mingeid tobedaid neljatunniseid autosõit või tobedal ajal ärkamisi, see ei ole lapse suhtes aus. Õnneks autos rahunes Noorhärra maha ning juba pärast paariminutilist sõitu teatas ta armsalt, et enam ta ei nutagi 🙂 Meie sõit Edinburgi lennujaama v6ttis aega umbes 4 tundi ja 15 minutit, selle aja jooksul tegin ka 3 peatust, sest minu põis ei ole kummist. Mingi hetk hakkas ka vihma sadama ja kuna ajavaru mul oli, siis sõitsingi aeglasemal ja ei põdenud üldse, et kuhugi hiljaks jääme. Kahju oli vaid sellest, et sõitsime öösel, sest Šotimaa on ju ikkagi tunduvalt mägisem kui meie kant ja oleks ilus olnud vaadata ümbrust.

Lennujaamas oli meil ainult üks viperus, nimelt ei tundnud nende parkimissüsteem minu autonumbrit ära, mistõttu ei tehtud mulle barjääri lahti. Tiirutasin tsipake ringi, et äkki olen vales kohas, kuid olin siiski õiges. Lõpuks võtsin endale eraldi parkimispileti ja läksin asja uurima. Tuli välja, et kuna 1 juulist (ja see kõik toimus a la pool 5 hommikul) alles hakkas normaalne elurütm lennujaamas taastuma, siis ilmselt ei tahtnudki süsteemid koostööd teha. Mulle kinnitati, et kui tagasi tuleme, siis peaksime viperusteta parklast välja pääsema, eks paistab. Mul on kõik piletid ja broneeringud välja trükitud ning ma ei kavatse pennigi juurde maksta sellele 80 naelale, mis juba parkimise eest tasutud sai 😀 Lennujaam ise oli mega vaikne, natuke liikus inimesi ringi, kuid see oli ka kõik. Eranditult kõik kandsid maske, mistõttu naersin omaette, et lennujaamas toimub maksiball/maskeraad. Igatahes, kuna meil olid pardakaardi trükitud, siis oli vaid pagas ära vaja anda. Seda tegime ise, mitte letitaga nagu tavaliselt, kuid kõik sujus hästi. Kui pagasipiletid ja klepsud saadud, liikusime edasi neid ära andma. Ja siis oligi minek turvakontrolli, kus jällegi mingeid probleeme ei tekkinud ning lõpuks lennuki väljumist ootama. Ma ütlen ausalt, et saabusime kuskil tunnike liiga vara, kuid ma oleksin olnud kohal pigem varem, kui hilja, sest olgem ausad, me ei tea keegi, kuidas erinevad lennujaamad koroona tõttu nüüd opereerivad. Ehk minu jaoks oligi võib-olla suurim erinevus see, et kõik liikusid maskides ringi, muu oli nagu pigem tavapärane.

Lend läks samuti hästi, oli peaaegu täis, kuid siiski mõned vabad kohad leidusid ka. Täiskasvanud kandsid eranditult maske, kuni 12. aastastele oli lubatud mask ära võtta, kui see on liiga ahistav. Noorhärral oli nagu ikka sipelgad püksis ja ega ta eriti ilusti istumist lennukis harrasta. Aga saime hakkama. Tallinnas oli meil terminalis vastas kohe politseiametnikud, kes siis vastavalt suunasid inimesi jätkulennule või andmete pabereid täitma*. Lõpuks veel passikontroll ja võisimegi pagasile järgi minna. Lennujaamas ootas meid isa, kuigi ma olin juba valmis selleks, et vastutulijaid terminali ei lasta ja peame väljas kokku saama. Noorhärra jooksis isale kohe sülle, sest papat ei olnud ju ikkagi nii kaua näinud, mina itstasin et nii palju siis koroona tõttu soovituslikku distantsihoidmist. Kokkuvõttes sujus minu arust see reis eriti mõnusalt ja viperusteta, ma olin valmis igasugusteks segatusteks ja viivitusteks, alustades sellest, et Edinburgi jõudes selgub, et lend ikkagi ei välju, kuid kõik oli hästi korraldatud. Igalpool lennujaamades oli desinfitseerimisvahendeid, samuti infot jagavat silte ning lennujaamade töötajad samuti abivalmid. Ainuke häiriv nõue jah on maski kandmine, mina panin enda oma ette Edinburgi terminali ees ja ära võtsin alles Tallinnas terminalist lahkudes, Noorhärra lennul maski ei kandnud, sest tal oli raskusi selle ees hoidmisega juba Edinburgis. Aga ta on alles kolmepoolene ka 🙂

* Kui olime just saanud juhised ankeedi täitmiseks, sattus minu seljataha noormees UK’st, kes tahtis vist niisama Eestisse reisile tulla. Kuid Eestisse lubatakse EU ja Schengeni rahvast ning Eesti kodaniku lähisugulasi. Mina arvasin, et UK loetakse ikkagi EU osaks kuni selle aasta lõpuni, kuid ju siis mitte. Igatahes öeldi sellele noormehele, et tema läheb nüüd küll järgmise lennuga tagasi UK’sse.

Kui kaua ma siis oma sõnu sööma pean???

Ma olen juba järje kaotanud kui mitu korda olen endale pühalikult lubanud ENAM MITTE Ryanairiga lennata. Ja siis ma hakkan Eesti minekut planeerima, vahemaandumiste lennud tunduvad nii kallid võrreldes samal ajal Ryanairiga lennata, seega koonerdan, ostan need odavad piletid ja hiljem kirun. Kõik teavad ju et “odavad piletid” on vaid näiline. Odav on siis kui sa tahadki minna punktist A punkti B pisikese käekotiga, sul ei ole oluline kaasavõtta käsipagas ega esimeste seas lennukile jõuda ning samuti on sul suva, kus sa istud. Muidu maksab iga samm.

Tahad istuda kindlasti vahekohas/keskel/akna alla, maksa lisa. Tahad ootamata lennukile pääseda ning boonusena käsipagasi kaasa võtta, maksa lisa. Muidugi see “esimesena lennukile pääsemine” on küsitav, sest tavaliselt on priority boardingu järjekord mega pikk 😀 Tahad lisapagasit kaasa võtta, maksa juurde. Ja kui sa elad lennujaamast kaugel (nagu mina), siis maksad rongi/bussipileti eest või annad tuttavale kütuseraha või maksad taksojuhile. Seega, ei saa mina aru, mida ma sügelesin neid odavaid pileteid saada. Manchester/Liverpool/Leeds-Tallinn ei ole otselendu. Variant on sõita UK pool 4 tundi kas Edinburgi või Londonisse ja lennata Tallinna VÕI lennata Manchesterist Riiga ja siis sõita 4 tundi Tallinna. Igatepidi ebamugav ju.

Miks see teema ming jälle ärritab on seetõttu, et mul on planeeritava Eestisse minekuni jäänud 6 päeva. Ryanairi lend peaks väljuma Edinburgist 1 juuli varahommikul, aga ma ei ole kindel, kas lend läheb. St et Eesti riik ei lase hetkel otselende UK’st sisse, Ryanair aga ei ole seda lendu tühistanud, et ma saaks raha tagasi küsida. Lisaks oleks minu lend üks esimesi, mis peale pikka pausi taastatakse … Saaga algas tegelikult juba märtsis, kui keegi ei osanud arvata, KUI suur ja pikaajaline mõju koroonal igapäeva elule on.

Ehk märtsi esimestel nädalatale, kui olid sellised esimesed ja väiksemad teated koroona tulekust, vaagisin mina, millal minna aprillis pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Meil on peres kokku 3 sünnat sel ajal ja oleks olnud vahva üle mega pika aja sel hetkel Eestis olla. Kuigi koroonast räägiti, siis ei uskunud keegi, sealhulgas ka mina, et see oleks midagi suurt ja mõjuvõimast. Ostsin piletid Edinburg-Tallinn-Edinburg, et proovida ka sedapidi reisimine ära, sest piletid olid hea hinnaga (!) Plaan oli, et sõidame eelmisel õhtul rongiga Edinburgi, ööbime hotellis ja siis varahommikul saame taksoga lennujaama. Koroona hakkas üha rohkem pead tõstma ning kuigi lootsin, et saame ikka minna, selgus mingi hetk, et ega ikka ei saa küll. Nii andis Ryanair mulle võimaluse tasuta piletid edasi lükata.  Teades, kui paindumatu on Ryanair oma tingimustega ning iga liigutus pigem maksab ning tasuta ei saa midagi, tundus see pakkumine täitsa hea. Ma isegi ei mäleta, kas täieliku rahatagastust pakuti ja ma ei tulnud sellepeale, et uurida ka. Nii lükkasin oma piletid juulikusse, sest suvepuhkus Eestis oli kindel plaan. Pidin juurde maksma vaid hinnavahe, nii et kokku maksid minu piletid Noorhärraga edasi-tagasi suunal pluss üks 20kg lisapagas lõpuks u 350 eurot. Lisaks ostsin ka Mikule piletid, et saaksime koos sõbranna pulma minna.

Juuni alguses hakkasin silma peal hoidma, et mida reisimise tingimused teevad. Eesti hakkas vaikselt piire avama, samas UK’l tuli mõte alles 8ndast juulist kehtestada reisilt tulles kohustuslik kahenädalane karantiinis olek :S Siinsel sõbrannal oli vanematele ostetud piletid Riiast Manchesteri ja tagasi juuni alguseks ning need tühistati paar nädalat enne lendu just piirangute tõttu. Hetkest, mil Eesti oma piirid avas, olen hoidnud silma peal, mis tingimused on UK’st tulijatele. Üsna varakult sai selgeks, et kuna meil Noorhärraga on Eesti passid, siis meil ei oleks probleemi sisse saamisega. Kuna juulikuu puhkus on kokku 3 nädalat, siis ma isegi ei põdenud seda, et peaksin 2 nädalat isolatsioonis olema. Miku puhul aga tekkis küsimärk, et kas ta saab tulla. Ühel hetkel lugesin, et Eesti kodaniku abikaasa/elukaaslane võib ka siseneda, seega Mikul ei oleks probleeme tulekul. Iseasi kas on mõtekas tulla, kui tema piletid on vaid nädalaks, aga rakenduks kahenädalane isolatsiooninõus. Lisaks kuna nüüd on UK’s kohustuslik kahenädalane karantiin, siis kaotaks ta kolme nädala tasu. Hetkel, kui töö leidmine on keerukas ja teades, kuidas ta on kodus istunud üle kahe kuu ning saanud petta paari firma käest, siis ei tundu mõistlik riskida töökaotusega firmas, kus hetkel kõik sujub. Seega ilmselt Miku Eestisse ei tulegi ning tema piletirahale peame tsau ütlema. Kui just ei juhtu, et Ryanair tühistab need piletid.

Aga meie piletid. Ühesõnaga, olen juunikuus igal nädalal helistanud nii Tallinna Lennujaama kui Ryanairi klienditeenindusse. Lisaks uurnud erinevaid Eesti valitsuse veebilehti. Tänasel päeval on signaal see, et kuna UK riskindeks (või kuidas iganes seda nimetatakse, et alla 15 juhtumi 100 000 elaniku kohta viimase 14 päeva jooksul) on korralikult üle 15, siis Eesti otselende sisse ei lase. Ryanairi lennukavas on aga meie 1 juuli lend ilusti üleval ja lausa müüakse pileteid juurde. Nende klienditeenindus ütles, et neil on õigus lende tühistada 1-3 nädalat enne planeeritud väljalendu, kuid seda pole siiani tehtud. Mina ennustan, et nad oootavad homset uut infot Eesti valitsuselt, et kas riskiindeks on langenud alla 15. Ma ei usu, et see juhtub kuna viimane nädal langes see vaid 5 ühikut 27.7 peale. See tundub hetkel utoopiline, et 7 päevaga langeb see näit järsku pea 13 ühikut … aga noh iial ei tea. Minu närvid ei pidanud igatahes vastu ja ostsin eelmisel reedel endale varupiletid vahemaandumisega Pariisis. Sain isegi päris normaalse lennuajaga, sest mingi hetk olid valikus vaid 12 tunnised lennud ehk kuskil pidi megapika ootamise tegema. Hind oli muidugi ka vastav, tsipa üle 600 naela, kuid ma olin niipalju tark, et ostsin muudetavad piletid ja ka lisakindlustuse.

Seega, kui Ryanair tühistabki lennud, küsin nende piletitie raha tagasi ja lendan Manchesterist. Kui aga juhtub ime, siis peab Miku lihtsalt meid Edinburgi öösel sõidutama ja siis vaba päeva võtma. UK’s on ju hotellid kõik suletud ning kuigi ma mõtlesin, et variant oleks minna eelmine õhtu rongiga ja lennujaamas olla öösel, siis Miku arvates see nii hea mõte ole. Autot ei taha ka päris kolmeks nädalaks kuhugi parklasse jätta, seda enam et viimati uurides ei saanud pikaajalist parkimist ostagi. Muidu oli meil ju mõte, et meie läheme ees rongiga ja Miku lendab meile kahe nädala pärast järgi ning auto peab vaid nädala parklas olema, sedasi oleme ennegi teinud. Veel mõned nädalad tagasi oleks saanud Lufthansaga läbi Frankfurdi lennata ja piletid oleks pm sama maksnud, mis ma Ryanairi eest maksin. Vähe ei kirunud ennast siis. Oleks vaid sisi mõttele tulnud, et paindlikud piletid osta. Aga mis mind ärritab Ryanairi juures ongi see venitamine, mis mõttes nemad ütlevad et lendavad, kui riik ütleb et otselende vastu ei võta. Ja ma ei leidnud nende kodukalt ka ametlikku tingimust, et kaua nad siis peavad katkestamist ette teatama. Ühesõnaga, ma tõesti ei taha Ryanairiga enam lennata kui just ei olegi vaja punktist A punkti B minna eriliste sekeldusteta.

Teinekord pildistan

Kes mind rohkem ja kauem tunnevad, siis teavad nad ka seda, et aegajalt ilmun ma seltskonda fotokaamera kaelas. Ma olen alati pildistamise vastu huvi tundnud ning mäletan selgelt, kuidas ma sain aparaati esimest korda käes hoida. Olin ilmselt selline 11-12 ja emale tuli üks kunagine töökaaslane külla, kel oli fotokas kaasas. Muidugi oli tol ajal tegu tavalise aparaadiga, mis talletas pildid filmilindile ja mis tuli hiljem ilmutada lasta. Tegu oli sügisese ajaga ja käisime ainult metsas jalutamas ja seeni otsimas, kuid ometi klõpsisin terve filmi täis. Hiljem, kui meile neid pilte saadeti vaadata, siis enamus oli tehtud vaid sügisestest puudest ja noh eks mul veidi piinlik oli ka, et filmi niimoodi raisaksin.

Kuid sealt edasi on mulle alati meeldinud pilte teha. Oma esimese päris digikaamera ostsin ilmselt umbes 15 aastat tagasi ja tegu oli Nikoniga, täpse mudeli jään siinkohal võlgu, sest ma lihtsalt ei mäleta. Selle kaamera võtsin isegi veel Austraaliasse kaasa, kuid eks see oli suur ja kobakas ja selleks hetkeks oma võimetelt ja võimalustelt ka ajahambale jalgu jäänud. Nii  soetasin juulis 2013 enne Taisse minekut väikse kaamera. See oli minu suur unistus, et mul oleks mõõtmetelt väike ent hea kaamera, millel on korralik zoom. Esimesel Nikonil seda ei olnud ja ma tihtilugu kirusin seda. Lisaks tahtsin ma tunda, et saan kaamera niisama kaasa võtta, mitte et tarin teist seljakotti koguaeg kaasa. Taisse võtsin kaasa Nikon Coolpix S9500 ning tänu sellele sai palju pildi ja videomaterjali talletatud. See aparaat oli minu truu kaaslane päris pikalt, kuniks aprill 2014 viisin oma salaunistuse ellu ja ostsin tol hetkel päris kaasaegse Canon EOS 1100D, sest mul oli ikkagi plaan hakata fotograafiaga mingi hetk raha teenima. See kaamera on nüüd olnud minu truu kaaslane kui kuhugi läheme, sest nüüd on mul paar erinevat objektiivi ning tänu sellele saan natuke rohkem ja paremaid pilte teha. Viimased kuus aastat ongi olnud nii, et mul käib pildistamise soov hooti. Kaamera võib olla kotis kuid ilma, et selle välja võtaksin. Ja siis juhtub järjestikku hetki, kus ta on mul koguaeg kaasas. Näiteks nüüd viimasel kahel nädalavahetusel olen kolmes kohas pilte teinud, samas enne seda võtsin ta viimati välja augustis Eestis olles :S

Aga miks ma ei hakanud professionaaliks? Vanemad on mulle alati kinnitanud, et oskan pildistada. Ja mitte ainult nupule vajutada, vaid ma vaatan ka, mis pildile jääb ehk kompositsiooni. Vahelduva eduga olen teinud pildiseeriaid muusika taustal, mille kallal väga nokitseda meeldis ja mis alati õnnestusid. Samuti olin mina kaameranaine meie iga-aastastel ratta- ja kanuumatkadel. Üks viimaseid suuremaid töid oli ühe tuttava pulma registreerimise pildistamine UK-s. Kuid, inimestel on teatud ootused kvaliteedile kui nad tellivad professionaali teenuse ning mina ei suuda seda kvaliteeti pakkuda, sest mul puuduvad teadmised ja kogemused. Nende saamine nõuab palju pühendumist, katsetamist, enda harimist nii teoorias kui ka õppida oma kaamerat ja selle võimalusi reaalselt tundma ehk kõik see vajab aega ja kannatust, aga paraku seda viimast mul ei ole. Mulle meeldibki aegajalt võtta kaamera ja minna, mitte et mul kuklas oleks vastutustunne, et ma mingi ürituse pilte vussi ei ajaks. Ja nii ma olengi rahuldunud sellega, et teen pilte siis, kui endal soov ning jagan perega. Aga teha pilte tööna kaotaks minu jaoks ära miski ning seda ma ei soovi.

Oleme Mikuga ka arutanud, et teenida leiba fotograafitiimina, sest tema on seda lausa koolis õppinud, kuid jõudnud järeldusele, et kui sa just ei ole tippude tipp, siis on raske kasumit teenida. Hobina lisakopikat saada oleks isegi lihtsam. Tänapäeva aparaat teeb sinu eest kõik ära, pane aga automaatreziim kaameral peale ja vajuta nupule. Hiljem töötled pildid arvutis ära ja voila – milline imeline anne on sinus avastatud 😀 😀 😀 Ehk mulle tundub tõelise aja ja resursi raiskamisena õppida professionaaliks, kui tavaline Maali teeb sama töö ära vähema tasu eest, sest ta oskab nupule vajutada. Sellepärast näiteks mina ei kasuta kunagi automaatsetreziimi, vaid mängin ise sätetega. Samuti ei järeltöötle ma pilte, sest minu jaoks võtab see pildi loomulikkuse ära. Olen näinud nii palju pilte näiteks voolvast veest (kosk), mis on lõpuks nii ära sätitud ja töödeldud, et originaalselt hetkest looduses ei ole midagi alles. Jah, valmistoode on ilus ja silm puhkam, kuid samas ei ole see enam tõetruu.

Ma ei taha jätta nüüd muljet, et piltide tegemine on imelihtne ja kõik saavd sellega hakkama, muidu ma ju teeks seda isegi. Ma tean, et tippfotograafidel on teadmised ja kogemused, kindlasti on ja eks nende mõlemaga on nad teinud endale nime, mistõttu neid ka usaldataks. Ja nad saavadki sellepärast küsida kõrgemat hinda. Minu jaoks on see mõru pill meepurgis poolprofessionaalid, kes küsivad ka päris korralikku hinda, kuid palju selle taga reaalselt oskust ja teadmisi on, see on küsimärk. Ja see turu solkimine on see, mis mind marru ajab.

Täiendus – kohe pärast selle postituse avaldamist tekkisid mul süümekad, et justkui olen valmis treianud ühe vingu ja hala postituse, kritiseerin teisi, kuigi ise ei suuda/viitsi asju paremini teha. Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda, oli see, et mul on tõsiselt kahju professionaalidest, kes veedavad aega ennast täiendades, oma oskusi lihvides ja küsivad vastavalt sellele õiglast hinda. Ning siis on meil isehakanud turusolkijad, kes pakuvad odavamat teenust selle eest, et paljuski teeb töö ära automatiseeritud kaamera ja vinge tarkvara. Mistõttu ei näinud mina ning Miku mõtet, et hakkame endid fotograafidena üles töötama, kuid me ei saa isegi ree peale korralikult, sest keegi kuskil pakub ikkagi odavamt hinda… Oeh, ma tean mida ma öelda tahan, kuid ma ei oska seda, esimest korda vist, sõnadesse panna :S

Suviiiii

No ütleme nii, et see tunne, mis mind reedel kell 2 valdas oli ootamist väärt. Ma sain oma eksami tehtud ja sisetunne ütleb, et läbi ma ei kuku. Ehk need kaks kuud hiinakeelt, väsimust, hilisööni kursuse/tööasju teha tasus end ikkagi ära. Ja mul on tohutult hea meel, et otsustasin selle kursuse nüüd ette võtta (sest noh, nüüdseks on see ju läbi), kui et hakata millalgi sügisel asju vaatama. Eks oli hetki kui tahtsin raamatu ja kogu kursuse pikalt nurka saata, aga nüüdseks on see kõik selja taha. Ja mis peamine, ma päriselt tunnen ka, et olen saanud uusi teadmisi juurde 🙂

Aga millised olid siis minu viimased 2 nädalat enne eksamit. No kergelt öeldes nii, et 1 juuni oli viimane konsultatsioon, mida ma jälgisin vaid poole kõrvaga. Selle sessiooni kuulasin üle paar päeva hiljem ja tegin märkmeid erinevate eksamiküsimuste kohta. Neid küsimusi oli kokku 46, mida ette valmistada, kuid hea oli see, et osad olid juba esinenud kodutööna ning mõned olid ka proovieksamis. Seega tolle nädala teise poole õhtud möödusid peaasjalikult küsimustele vastuseid otsides ja kopeerides eelnevatest töödest. Laupäeval ning pühapäeval tegin korralikud 7 tunnised õppepäevad ja sain enamus küsimusi vastatud.

Eksaminädala esimesed õhtud veetsin viimaseid raskemaid vastuseid otsides. Õnneks tegi meil üks aktivist Teamsi eraldi grupi, kus jagasime nii oma proovieksami töid kui, kes kui palju oli muud materjali jõudnud läbi töötada. Näiteks üks kursakaaslane tegi ära kõik õpiku küsimused, mis mul olid ka plaanis, kuid hea oli et tema vastused õigel ajal avastasin – need oleks korralikult raisatud õhtud ja tunnid olnud neid küsimusi vastata. Neljapäeva ja reede võtsin varakult vabaks, et õppida ja samas pärast eksamit saada natuke niisama lõõgastuda. Neljapäeva hommikul printisin välja vastused eksami ning õpiku küsimustele ning ees ootas korralikud 50 A4 täis materjali üle korrata 😀 Noh ses suhtes olid ikkagi edusammud märgatavad, kuna õpik ise oli kokku 250 lk-d. Neljapäeva hommikul sain muidugi enda üle naerda – olin eelmise õhtu veidike pikemalt materjalidega tegelenud ja heitsin alles ühe paiku magama. Hommikul andis see niimoodi tunda, et no ei saanud loetud tekstist aru ning silmad vajusid vägisi kinni. Mõtlesin, et ookei, puhkan 5 minutit ja siis jätkan. Ärkasin tund hiljem õuduka peale, et kell oli juba 5, mina pidin Noorhärrale järgi minema aga õppida ei olnud midagi jõudnud 😀 Seega kasutasin kordamiseks skeemi, et päeval lugesin kõik materjali läbi ja märkisin tähtsad sõnad värviliselt. Õhtul kordasin eksamiküsimusi nii, et lugesin küsimuse ja siis proovisin mõttes vastata. Keerukamad küsimused märkisin eraldi ning need vaatasin veelkord üle reede hommikul. Kino on muidugi see, et viimased õhtud enne eksamit ei saanud ma korralikult uinuda, sest noh … kordasin mõttes eksamiks 😀

Aaa, seda kino ma ei olegi ju rääkinud, kuidas distantsilt eksamit korraldatakse 😀 No ühesõnaga tundus see meile kõigile utoopia, kuid praegu mõeldes, täitsa hästi korraldati see ära. Ehk a la 3 päeva enne eksamit saadeti link eksamikeskonda, et testida läpaka mikrofoni, kõlareid ja kaamerat ning kõik ära seadistada. Lisaks oli vaja Google Chrome kõige uuemat versiooni ning sinna tuli ka mingid vidinad installida. Lõpuks pidin eraldi ka oma teelfoni ühe rakenduse panema. Reede hommikul arvasin, et pean eeltööna kõik sammud uuest läbi tegema, et kõik jälgimine oleks tehtav. Logisin juba pool 10 keskkonda mõttega, et kui eksam hakkab 10, siis vast 9:45 ikka saan juba toimetada. Aga ei, kell 10 hakkas asi seadistamisega pihta. Ehk testisin kõigepealt oma kõlareid, mikrit ja kaamerat. Siis skanneerisin telefonirakendusega QR koodi, mis saatis no minu telefonikaamerapildi kuhugi vajalikku kohta. Ja siis hakkasin filmima enda läpaka ümbrust, laua ümbrust, laua alust ja lage pea kohal, näitasin ka oma kõrvad ette, et mul mikrit ei ole. Lõpuks tegin 360 kraadise tiiru ümber enda näitamaks, et kedagi ei ole. Siin panin telefoni u 3 meetri kaugusele ning jätsin salvestama, kus siis minu tegutsemist lindistati. Ja viimase asjana lukustasin oma ekraani. Alles siis sain hakata eksamit reaalselt tegema, u 15 minutit hiljem. Õnneks hakati 3 tundi arvestama hetkest, kui sa reaalselt esimest küsimust lugesid.

Mina võtsin küsimustiku avamisel taktika, et loen kõik küsimused läbi ning märgin eraldi paberile, milliseid oskan kindlasti, millised on nii ja naa ja milliseid kindlasti ei vali. See osutus edukaks taktikaks, sest nii mõnigi ütles hiljem, et kaotas aega küsimuste vahel pendeldades. Aga ses suhtes läks mul edukalt, et 9 küsimust sain kohe, mida oskasin vastata ja vaid üks oli vaja juurde leida. Kokku oli 16 küsimust valikus. Ajaliselt läks nibin-nabin, oleks hea meelega u 10 minutit veel kulutanud, sest viimane küsimus jäi korralikult vastamata. Samas need 9 küsimust sain vastatud ja ka ülekontrollitud. Ja kui päris aus olla, siis küsimuste läbilugemisel olin suht kindel, et läbi ma saan. Nüüd on muidugi see “ahnus” et tahaks ikka korralikku tulemust ka.

Eks paistab, sest tulemus peaks saabuma paari nädalaga. Tegu ei ole ju linnutamise harjutusega, vaid keegi peab reaalselt küsimused läbi lugema ja aru saama, kas mina saan asjast aru 😀 Aga vahepeal on küll tunne, et äkki ma ikka ei saa läbi, et äkki ma krutin lootused liiga kõrgeks. Samas, seda teen ma alati … päris nõme on see kohatine ebakindlus :S Nüüd aga pühendun täielikult suvelainele ja oma perele. Poisid olid ikka väga unarusse jäänud viimased nädalad.

Elu läheb edasi

Mõtlesin, et lõpetan iganädalase kuidas-meil-isolatsioonis-istumine-läheb postitused, sest tegelikult ju elu hakkab vaikselt normaliseeruma. Seega käesolev postitus on viimane selleteemaline ja siis hakkasin jälle kirjutama siis, kui miskit südamel on.

Esiteks, naases Noorhärra hoidu tagasi. Minu pelgus oli täielikult asjatu, sest tal ei ole pooleks sekundiks ka mingit võrrastust tekkinud. Pigem olen mina see, kes jääb pika näoga ukse taha seisma, kui tema mulle selja tagant käega tsau viiputab 🙂 Mul on hea meel, et ta on enavanustega taas koos. Kaua sa ikka kuulad ema, kes pidevalt tööd tahab teha ja keelitab ise mängima. Pealegi tunnen ise, et minu päev on nüüd kuidagi paremini struktueeritud. Esiteks, ei aja ma end kuuest üles, et midagigi rahulikult tehtud saaks, sest mul on nüüd tööasjadeks terve päev. Kui Noorhärra koju tuleb, siis on pere aeg, see ei ole enam samuti probleem, sest ma jõuan oma asjad päeval ära teha. Eelmine nädal küll veetsin mitu õhtut järjest õppides, kuid see nali saab ka loodetavasti nüüd reedel läbi.

Õppimine. Teisipäeva õhtust alates olen peale Noorhärra magamaminekut tegelenud kursusega. Esimesel õhtul kuulasin viimase loengu järgi ja tegin märkmeid kordamisküsimuste kohta ning edasi olen järjest ainult neile vastanud. Asi päädis sellega, et laupäeval ja pühapäeval õppisin korralikud 7 tundi jutti, sain muidugi enamus küsimusi vastatud ka. Tänaseks õhtuks jääb mõned raskemad lõpetada ja siis tuleks kõik uuesti üle lugeda, et vastused loogilised oleks. Kolmapäeva õhtul on plaanid üle vaadata kordamisküsimused õpikust, neljapäeva hommikul vajadusel veel midagi kribada ja sis täielikult õppimisele-meeldejätmisele pühenduda. Praeguse seisuga on mul 35 A4 teksti meelde jätmiseks, see kindlasti pikeneb. Ma tegelikult ei mäleta millal ja kas üldse olen niimoodi mingiks eksamiks õppinud. Ja reede hommikul on eksam. Võtsin endale nii neljapäeva kui reede vabaks, et esimesel päeval rahus õppida ning teisel pärast eksamit lihtsalt olla. Ma tunnen, et kuigi Noorhärra on tagasi hoius, siis Mikul oli (jälle!!!!) töömaastikul põud, vast nüüdne pakkumine on püsivam.

Kui tegelikult aus olla, siis ma olen väsinud kõigist ja kõigest. Tahaks sellist puhkust, kus lihtsalt olla. Tea, kas seda üldse sel aastal juhtub.

 

Uuele ringile

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati oma sünnipäeva oodanud. Vahet pole olin ma 10, 20 või 30 saamas, elevus ja ärevus täitis alati hinge. Ka selleaastane maikuu teine pool polnud erand, sest ma tõsiselt ootasin 1.juunit. Kuid seekord ei olnud põhjuseks pelgalt sünnipäev, vaid sellele lisandus A) planeeritud vaba päev, mida olin nii oodanud; B) teadmine, et enamus kursusest on selleks ajaks tehtud ja C) Noorhärra naaseb hoidu. Nende kolme faktori kombo tõotas mulle eriti pingevaba päeva endaga, mida olin kaua igatsenud.

Kogu nädalavahetus oli tegelikult mõnus. Kuna esmaspäevast hakkas UK’s kehtima uus reegel sotsialiseerumise osas (millest anti teada eelmise nädala keskpaigas), et õuetingimustes võib kokku saada kuni 6 inimest eeldusel, et hoitakse 2 meetrit distanti, siis plaanisime sõbrannadega väikese kokkusaamise. Nii suur meie aed ikka on, et mahutame 4 inimest olema. Seega käisingi pühapäeval poes mõttega valmistada kartulisalatit ja sefiirkorvikesi (esimest korda täielikult nullist, sest mitte üheski külastatud poes ei olnud valmis tehtud korvikesi). Ikkagi ida-eurooplaste kokkusaamine, kus selliseid asju osatakse hinnata 😀 Lisaks leidsin poolapoest ka kalja, mega hea oli. Korvikesed küpsetasin eelneval õhtul valmis ning seekord tulid need ka välja. Sefiiri tegin peale järgmisel päeval, aga noh oli vaja kolme katsetust. Esimesel korral suutsin suhkru ära kõrvetada ning sefiir sai mega kibe, see ports lendas kohe prügikasti. Teist portsjonit hakkasin tegema pruuni suhkruga, sest valge oli otsa saanud kodus. Pruun suhkur aga ei tahtnud üldse korralikult sulada ning enne andis minu kannatus alla. Muideks, see portsjon rikkus ka poti ära, mistõttu lendas prügikasti ebaõnnestunud siirup ehk suhkrumass potis. Tol hetkel mõtlesin, et okei ju ei ole neid korvikesi vaja teha ja jätsin asja sinna paika. Siis oli aga vaja kohalikust poest piima kohvi jaoks tuua ja ostsin ka paki valget suhkrut, sest ma ei taha nii kergelt alla anda. Uurisin igaks juhuks ka mõnda alternatiivset sefiiriretsepti ja tuligi välja, et ma ei olnud piisavalt vedelikku suhkrule lisanud. Kolmas kord tuli sefiir lõpuks välja, sai mega hea maitsega, ainult kogus oli liiga palju – sai täidetud nii 12 korvikest, kui sõin seda niisama õhtul, kuniks süda paha oli. Sefiirifänni paradiis noh 😀

Aga sünna päev ise oli lahe. Mulle helistas onu läbi messengeri video, mis oli vahva üllatus. Kõik lahedasemad soovisid õnne, sõbrantsidega saime lõpuks füüsiliselt üksteist näha ja suhelda, päevitada sai, poes käidud ja uued potid ostetud (!) ning õhtul oli mõnus istumine kolmekesi, sõime curryt ja shokolaadikooki. Sain Mikult kingiks oma esimese firmakleidi, aga kurja need itaallannad nii pisikesed peavad olema. Kleidi suurus oli küll märgitud 12 (suurim saadaolev suurus), aga ikkagi ei läinud see selga. Siit langetasin ka otsuse võtta kehakaal tõsisemalt käsile. Too kleit on veeeeidikene liiga kallis niisama kappi seisma jätmiseks 😀

Kümnes nädal isolatsioonis

Esmaspäeval oli (jälle) meil vaba päev ning kuna olin eelmine öö veetnud oma prooviekamit lõpetades ja uut postitust kirjutades, sain magama alles pool 4. Õnneks oli küll minu kord hommikul kauem põõnata, kuid siiski ärkasin pool 9 ning olin mega energiat täis. Täiesti tavaline värk kui olen vähe magada saanud. Tegin nädala sisseostud ära ning läksime pärastlõunal Noorhärraga uut parki avastama. Pidamise ka pisikese pikniku pähklite ning mandariinide ja ploomidega. Noorhärra ei suutnud lõpetada ära kiitmist, KUI head see pikniku söök ikka oli 😀 Preemiaks ostsime veel jäätist ning koduteel jäi ta mul autos magama. Päris mõnusalt tegus päev oli.

Tööpäevad olid jällegi stressirohked seetõttu, et Noorhärra tahtis üha rohkem minu tähelepanu ja mängida, minul aga ees kuhi ülesandeid, milelst paljud keskendusmist vajasid. Ehk tegingi nii, et hommikul töötasin megalt ja lasin tal tundide viisi (jep, aastaema 2020) telkut vaadata, lõuna ajal läksime jalutama ning pärastlõunal/õhtul tegin asju järgi kui vaja oli. Tahtsin siiski temaga veeta aega nii palju kui võimalik. Reedel muidugi tuli jälle hullumaja peale ning olin päris närvis ja pahane oma töökaaslaste peale, lõpuks me ei jõudnudki Noorhärraga jalutama ja mul oli nii halb tunne.

See-eest olime aktiivsed laupäeval ning käisime jällegi jalutamas. Ostsin lõpuks kõige tavalisema basseini meile aeda ja oi kui palju nalja see eile põhjustas. Meil on ikka megad ilmad olnud siin ning nii palav on. Seega saimegi kõik veemõnusid nautida. Lõpuks koristasin ka meie aia ära ehk pühkisin lehed kokku, tegin peenra korda, lõikasin naabri aiast üle turritanud oksad ära. Minu väike assistent oli muidugi igal sammul abiks 😀

Proovieksami sain läbi, 55% oli vajalik saada, mina sain 72%. Ma tean ka kus kaotasin päris palju punkte, hästi lihtne asi midagi lõpueksamiks parandada. Tuli välja, et üks mu töökaaslane tegi sama kursuse just eelmises grupis ning sai eelmine nädal oma tulemuse teada. Andis väga hea soovituse õppida selgeks kõik prooviküsimused töövihikus ning 50 potensiaalset küsimust ettevalmistuseks. Ma arvan, et nüüd järgmised 10 päeva võtan igal õhtul aega, et vastata nendele küsimustele ja nädalavahetuse õpin ka täiega. Siiani andsin ju endale vaba nädala, et lihtsalt ei puudutanud midagi kursusematerjalidest. Kuigi sain proovieksami läbi, siis ma ei ole ikkagi kindel oma teadmistes. Ma võtsin näiteks lisaaega 30 minutit ja piinlikkusega tunnistan, et piilusin ka õpikut. Midagi sellist lõpueksamil teha ei saa.

Mai raamat

Pikk jutt lühidalt – minu maikuu lugemisvara oli kas Eestis saadud Pere ja Kodu ajakirjad (kusjuures täitsa huvitavaid artikleid leidsin) või kursuse raamat . See kursuse raamat näeb mul hetkel välja nagu töövihik, hästi palju kriitseldusi harilikuga ning samapalju kustutatud teksti. Ma loodan juunist tagasi lugemisreele saada, sest 12 on eksam ja siis ma ei soovi ühtegi kursust pikalt teha. Õde saatis eile sünna puhul ühe raamatu kingiks, äkki alustangi sellest. Pidi olema vürtsikas naistekas ehk pisarakiskuja, kuhu mahlakaid seksistseene sisse pikitud 😀