Lühijutud

Esiteks, minu haiglane soov uusi kuusekuule soetada, sai detsembris jälle uue hoo sisse. Ma juba rääkisin sellest, et ostsime uue puu sel aastal, suurema eksole, et mahuks kuulikesed ilusti peale. Mahtusidki, aga siis sattusin mina mitmesse poodi, kus igakord haaras mind ma-pean-kõik-ilusad-kuusekuulid-ära-ostma-muidu-suren atakk 😀 Ma ei ole kokku lugenud, kuid julgelt on meie puu 15 uue kuuli võrra rikkam. Nüüd ei jõua ma jaanuari allahindluseid ära oodata, et kuule järgmiseks aastaks ette osta.

Siis, ma ei olegi rääkinud, aga umbes kuuke tagasi olime sunnitud minema Noorhärraga koroonatestile. Nimelt tekkis tal nädalavahetusega köha, mis esmaspäeva hommikuks väga taandunud ei olnud. Kuna tegu oli uue köhaga, siis helistasin ka lasteaeda, et kas ma võin ta üldse tuua. Ei oleks ju olnud mõtet ta sinna viia, et siis poole tunni pärast saada kõne, et tulge lapsele järgi. Ja kuna tegu oli uue köhaga, ei olnud lasteaed nõus teda ennem tagasi võtma, kui on tehtud test ja see on negatiivne või kui oleme eneseisolatsioonis 2 nädalat. No see viimane ei olnud üldse mõeldav, seega saime õnneks juba esmaspäeva lõunaks testiaja ja teisipäeva varahommikul oli ka negatiivne tulemus olemas. Noorhärra oli testivõtmisel tubli, lasi oma nina urkida kuigi mina pelgasin, et ei saanud piisavalt proovi kätte.

Oma päevastel jalutuskäikudel olen muusika asemel hakanud kuulama Podcaste. Praegu valin episoode nii Täitsa Pekkis kui PodcastMull valikust ja vaadates, KUI palju episoode need kaks saadet kokku teinud on, siis paar kuud on mul kindlasti mureta. Ma ei tea kus ma küll enne elasin, et oma Spotify kontot ei avanud, et siis selle kaudu muusikat kuulata. Mul on ju kiuks, et ei taha lisafaile telefoni laadida, et selleläbi telefoni üldiselt aeglasemaks muuta. Nüüd muidugi on mul raskusi aru saada, kuidas listeteha ja lugusid sinna lisada. Või noh, ma saan aru küll, aga asi ei tööta loogiliselt 😀

Umbes kolm nädalat tagasi tulin jalutamast ja suutsin oma küünarnuki vastu ukselinki ära lüüa. Otseselt hullu valu ei olnud ja jätkasin oma toimetusi. Alles järgmisel päeval sain aru, KUI hullult selle ära lõin. Näiteks ei saanud ma küünasnukki lauale toetada, megavalus. Samuti ei saanud näiteks pikali olles ennast küünarnukkidele lükata, sest noh valus. See kestis päris mitu nädalat nii, et ei läinud paremaks. Eriti hulludel päevadel tundsin valu näiteks nii, kui olin õues ja jope liiga tihedalt ümber käsivarre oli 😀 Praeguseks on juba enam-vähem, kuid mingi hetk mõtlesin küll, et see pagana küünarnukk jääbki haiget tegema.

Lõpetuseks, Little Mix’l on uus lugu väljas. Ei, kohe kindlasti mitte ei ole ma nende fänn. Aga esimesed paar korda kui seda lugu kuulsin, olin parajasti autoga sõitmas. Kohe selle loo algus (kuni seitsmenda sekundini) on mingi efekt peale pandud, et ma hakkasin mitmel korral paaniliselt kuulama, et mis mu autol viga on, hakkab katki minema või mis. Alles siis, kui raadio kinni panin, et seda häält paremini kuulda, sain aru, et tegu on loo efektiga 😀

Firmamärk

Ma olen mõnes mõttes kooner, et ma ei näe vajadust maksta riiete eest ulmehinda, kuna neil on mingi firmamärk küljes. Jah, kohati õigustab see end ja tasub ära, kui riideese peabki aastaid vastu, kuid mul on olnud läbi aastate mõtlemine, et käärid ja näiteks tuleleek hävitavad samaväärslet nii 10 eurot kui 100 eurot maksva pluusi. Noh selline näide. Muidugi võiksin praeguses vanuses ju rohkem kvaliteetsetele riietele raha kulutada, aga ma ei raatsi, lihtsalt ei näe mõtet selles (kuigi ma arvan, et lõpuks ma ühed kallimad teksad endale ostan, et lihtsalt näha kas need tõesti peavad aastaid vastu ja vormist/värvist välja ei lähe). See selleks. Ometi on mul mõned firmamärgid, millele olen kas truuks jäänud või mille headuses isikliku kogemuse läbi veendunud.

Esiteks Salomon, mis tuli minu ellu nii, et keskas oli ühel klassiõel ja sõbrannal igapäevaselt kasutusel Salomoni seljakott. Tol hetkel ei olnud mul aimugi, et see võiks olla midagi väga kvaliteetset, pubekana imetlesin seda kotti just välja nägemise pärast. Minu seljakotid olid pigem sellised tavalised. Mäletan, et üksvahe käisin koolis tibukollase seljakotiga, mille sain ema töö kaudu. Kuid hing ihkas ikkagi midagi kallimat ja firmakat, sest noh enamikel ju oli. Nii käisin suvel tööl ja järgmiseks kooliaastaks ostsin päris oma Salomoni. Ma arvan, et see oli ilmselt mingi sooduka ajal ostetud kõige odavam variant, sest too oli siiski pigem väike ja täitsa tavalist musta värvi, aga mina olin mega rahul. Käisin sellega kuni keska lõpuni ja ilmselt aastakeses veel, kuni hing hakkas kripeldama uuema variandi järgi.

Ma enam täpselt ei mäleta, aga see võis olla kuskil 2004 kevad (kui ma õigesti mälupilte näen), kui ostsin endale uuema koti. Ma ei teagi miks, sest ma nagu mäletan, et too must ei läinud katki ega midagi, ilmselt andsin kellelegi edasi kasutamiseks, kuid edeva plikana oli mul vaja värvilisemat ja suuremat seljakotti :D. Ja nii sain uhke suurema seljakoti omanikus – sellise helesinise ja halli kombo, kahe sahtliga ja muidugi ka mahukam, lisaks eessahtlid ning minu jaoks vajalik reguleeritavad puusarihmad, sest mul mingil põhjusel on selg alati pigem nõrk olnud, puusarihmad aga aitavad koormust seljale vähendada. See kott pidas ilusti vastu, kui välja arvata, et ühe seljarihma nurk hargnes ülivähe kohe alguses, kuid jäi siis pidama. Koti funktsiooni see ei mõjutanud, kuid mind häiris see siiski. Nii hullusti, et umbes 5 aastat hiljem ostsin uue koti – jällegi Salomon, kuid sedakorda halli ja musta kombo, ühe sahtliga, ent sees oli eraldi sahtel läpaka jaoks, samuti väljaspool kaks lisatasut, mõlemal küljel pudelitasku ning lisaks puusarihmadele ka rinnakurihm (?!?). Ja vot see kott tegelikult tõestas mulle, et Salomoni kotid on tegijad. Ta käis minuga mitmetel tööreisidel kui ülikoolis töötasin, ta oli minuga Austraaliamaal kaasas ning samuti on suur abiline nüüd Inglismaal. See kott on asendamatu, kui tahame matkama minna ja mõned snäkid ning mänguasjad kaasa võtta. Ning mis peamine – see kott ei ole mitte kuskilt rebenenud ega õmblustest lahti tulnud. Ainukese asjana on väljaveninud pudelitaskute kummist osad, kuid muidu on kõik tibens-tobens. Ma ilmselt käiks sellega veel aastaid, kui ta ei oleks nii kulunud välimusega. Just, enne kulub see kott aukilikuks kui läheb katki. Ja nii olengi mõtlema hakanud, et võiks uue koti vaadata, sest 10 aastat ühele seljakotile vastupidada on ikka päris kaua aega.

Umbes 15 aastat tagasi sain tuttavaks ka Salomoni jalanõudega, mitte tossude vaid pigem matka/kõndimisjalatsitega. Mul on olnud neid kaks paari, teine paar on ikka veel vanemate juures, et oleks, mida jalaotsa susata. Jalatsid olid samamoodi nagu seljakotidki, hästi vastupidavad, sest ma käisin nendega igal võimalikul hetkel. Kui ma UK’sse kolisin, siis tahtsin uued matkajaltsid osta ja just Salomonid, kuid need olid tsipake liiga kallid ja nii leppisin Karrimori omadega. Muideks, need samad samad, mis paar kuud tagasi lõpuks ära viskasin, sest olin nad korralikult ära kandnud. Nüüd mõtlengi, et kas panustada uutele Salomonidele või osta Karrimorid, sest teades, millistesse mudamülgastesse ma võin sattuda, oleks päris kahju kalleid jalatseid retsida. Kui jätkata jalatsite teemal, siis läbi aegade olen kandnud erinevaid trennitosse (Nike, New Balance) kui vabaajajalatseid (Adidas, Karrimor, Puma) ning pean tõdema, et eks nad peavadki aastaid vastu, kuigi viimased Adidase vabaajatossud läksid mul aastaga katki. Kunagi mulle tohutult meeldisid Puma tossud, kuid Puma teeb jalatseid pigem kitsale jalalabale, minul on aga parajad lestad all, seega pean olema päris valiv siinkohal.

Ja veel on üks firma, mis mulle meeldinud on, ja see on Five Seasons. Hakkas see pihta, kui ostsin endale korralikud suusariided, mis muidugi pidasid jälle aastaid vastu. Kuid umbes 10 aastat tagasi ostsin (jällegi soodukalt) ühe õhukese vihmajope. Too oli musta värvi ja ma imestan, et see üldse ostetud sai, kuid riidekappi ta maandus. Jällegi üks jope, mis käis minuga Austraalimaal kaasas ning on nüüdseks asendamatu kaaslane siinsetel jalutuskäikudel. Ma ei saanudki sellest enne aru, kui sel sügisel, et too jope on väga vihma- ja tuulekindel, mis on eriti suur pluss siin rannikul jalutamas käies. Ma mingi hetk mõtlesin, et ostan endale uue vihmaka, noh sellise ilusa kollase (ja kollased kummarid ka) ja hakkasin siis otsima varianti ning ei leidnud sobivat. Käisin mitmes poes pluss vaatasin netis ringi ning tõdesin lõpuks, et milleks osta kollane vihmakas, kui see niikuinii puhtana ei püsi ning mul on korralik ja toimiv jope juba olemas. Nii jäi see ost tegemata. Ja kummarite alternatiivina ostsin 10 naelased kummisaapad Aldist, väga hästi aitavad kui Noorhärraga mereääres vaja käia või lompidest läbi hüpata.

Oma kodu ostmine – käime vaatamas vol. 1

Jätkates meie päris oma kodu otsinguid, siis oktoobri viimane nädalavahetus tuhises tegelikult ja täielikult pidevalt kinnisvarakuulutusi tuulates. Nendel kahel päeval olime pähe võtnud, et 100% ostame maja praegusesse külla, vahet pole, milline see lähikond on, sest niikuinii on see vaid ajutine lahendus ja tegeleme ju tuleviku kindlustamisega. HA-HA-HA, me leidsime kokku 4 erinevat potensiaalselt majakest, mida võiks vaatama minna ning kaks langes kohe ära oma asukoha tõttu. Teised kaks käis Miku ühel hetkel ise üle vaatamas ja ütles, et on OK asukohad. Ta muidugi käis seal pimedas ja keskendus sellele, et ei oleks tänavanurgal jõlkuijaid, ei olnudki, sest tol õhtul sadas korralikult vihma 😀 

Kohe järgneval esmaspäeval sõitsime üle jäänud kahe maja juurde juba päevavalges ja kuigi ei olnud ideaalne asukoht, siis mõtlesime, et ära võiks ju seest ikkagi vaadata. Helistasin mõlema vahendusfirmale, üks ei vastanud, kuid teise sain kätte ja leppisime kokku vaatamise reedeks. Miku käis selleks hetkeks juba nädala sees kaugel tööl, mistõttu plaanisime Miku ema esmamulje saamiseks kaasa võtta. Samas ikkagi vaikselt juba kahtlesime, et kas me oma latti nüüd liiga alla lase. Jah, kinnisvara odavalt osta on tore, kuid vahe on sees, kas sa elad ise seal (ja oled pirtsakas piirkonna suhtes) või on sul seal üüriline. Sama päeva lõunal leidsin uue kuulutuse hoopis teises kandis, Miku vanemate kõrval linnakeses. Maja number 1 oli meie eelarve ülemisse otsa jääv paarismaja boks ehk nagu näha, ei olnud me ikka veel kindlad kumba teed pidi edasi minna. Ma arvan, et alateadlikult olime lihtsalt avatud emmale-kummale variandile ja ootasime, et kumb variant enne realiseeritud saab. Piltidelt oli tegu suhteliselt korraliku majaga, aed selline okei, garaaž olemas ning rand viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Helistasin kohe müüjale ning meie üllatuseks pakkus ta vaatamisvõimalust juba põhimõtteliselt tunni aja pärast. Ehk kuigi Miku pakkis asju et hakata tööle sõitma, siis suutsime enne tema minekut sinna vahele ka majavaatamise mahutada. Maja oli suhteliselt okei väljast, natuke nagu oleks pidanud kõpitsema, kuid ei midagi hullu. Sisseastudes oli minul pigem pettumus, sest noh piltidega võrreldes oli tegu ikkagi natuke rohkem värskendust vajava majaga. Näiteks köögis oli pliit aastast 1960 (ei anna pead, kuid nägi väga vana välja) ning ka vannituba oli ajast ja arust. Muud toad olid isegi enam-vähem, kusjuures söögi-ja elutuba koheselt kohendust ei vajakski. Kuna tegu oli meie esimese vaatamisega, ja hind meie eelarve tipus, siis otsustasime sellele pakkumist siiski mitte teha. Ei olnud meie jaoks hind ja saadav kaup õiges vahekorras.

Läks mõned päevad mööda ning nii Miku kui tema ema saatsid mõlemad kaks erinevat kuulutust, no ikka väga erinevat kuulutust 😀 Miku emale oli silma jäänud kõrval linnakeses asuv kolme magamistoaga ridaelamuboks, Mikule suure aiaga kolmemagamistoaga paarismaja. Kuna piltidel olid mõlemad kenad, siis leppisin mõlemale vaatamise kokku reedeks, suhteliselt järjestikku ning Miku ema tuli seekord minuga kaasa. Maja number 2 oli Miku ema poolt leitud ridaelamuboks, mis asus rohkem linnase südames. Kandis, mis minu jaoks on alati pigem natike nagu mitte kõige mõnusam tundunud ent too konkreetne tänav oli just piirkonna rahulikumas osas. Kirjade ja kuulutuse piltide järgi oli majal kolm magamistuba, kuid tegelikult oli neil ka pööning välja ehitatud ehk potensiaalne neljas magamistuba. Lisaks olid ka ametlikud magamistoad mõnusa suurusega. Maja ise oli seest nii ilus, nii värske ja värviline ja särtsakas. Mulle tundus, et omanik oli ise loominguline inimene ja kasutanud selgeid värve. Kui ma ütlen värve, siis ma mõtlen värve – laimiroheline köögis, munakollane elutoas, türkiissinine vannitoas, lisaks ilusad seinamaalingud koridorides. Ma lihtsalt vaatasin ja ahhetasin ning armusin seal samas. Majal oli väike aed, kuid piisav, et grillida ning lisaks ka kuurialune Miku ratta jaoks. Ainuke miinus minu silmis oli see, et parkimine käis ainult lubade alusel ehk me saaks küll ühe auto maja ette parkida, kuid teise peaks ikkagi kõrvaltänavasse jätma. Samas kõrvaltänav ei asunud nüüd nii kaugel ka. Ühesõnaga, ma nii tahtsin seda maja endale, kuid arvasin et see värvukus ei ole üldse Miku maitse ning et pean korralikku veenmistööd tegema.

Aga enne korralikku veenmistööd, käisime Miku emaga Maja number 3 vaatamas. Asus see samuti linnakese keskusele lähemal, kuid pigem Miku vanemate külakesest kaugemal. Too kant oli rohkem kärarikkam ehk autosid tundus tänavatel palju rohkem parkivat, noh selline kitsikuses olemise tunne jäi mulle. See eest maja ise oli uus ja puhas ning aed oli MEELETU. Kes vähegi teab ja tajub tüüpiliste UK aedade suurust, siis see aed oli suur. Maja tutvustas omanikepaar, kes olid selle saanud umbes pool aastat tagasi ning täielikult ära renoveerinud. Seda oli näha ka, sest seinad olid valged, põrandal hall vaip, kõik ruumid ülipuhtad ja korralikult, sest keegi ei olnud veel sees elanud. Aga, mis mulle koheselt silma jäi, oli see, et elamisruumi oli vähe. Üleval korrusel oli 3 magamistuba, kuid see kolmas nii pisike, et ma kahtlesin kas diivanvoodi sinna mahubki rääkimata kontorinurgast. Ja samas ei olnud ka allkorrusel ruumi, kuhu ma oma kodukontori üles seaks ning ma ei ole elusees enam nõus töötama nii, et mul ei ole oma kontorinurka. Muidugi aeda laieneda oleks ruumi küll ja veel, kuid arvestades, et ka see maja oli meie eelarve tipus, siis tundus jällegi, et natuke liiga palju küsitakse natuke liiga vähese eest. Ja pisike detail, mis mind kohutavalt häiris, oli tolle naise olek – selline siuh-säuh, kiirelt sisse ja välja, tundus, et olime justkui koormaks ja tahtis meist võimalikult kiirelt lahti saada. Mitu korda korrutas, et võimalikult kiiresti tahavad otsusest teada, sest kui maja ei osteta, siis panevad selle üürile. Ja muidugi ka see, et nii palju on vaatamas käidud ja nii palju on huvi üles näidatud. Ütleme nii, et mina ei oleks oma jalga sinna enam tagasi toonud, kuid teadsin, et Miku on sellest majast võlutud ja seega meie grande plaan, et mina käin vaatan esimese korra ise ära ja elimineerin mittesobilikud objektid, kukkus läbi.

Tagasiteel koju helistasin Mikule ja arutasime pikalt. Ütlesin talle, et Maja number 3 on liiga väike seest ja milleks meile mega aeda vaja on, kui me niigi oleme pigem liikujad (kas käime rannas, matkamas jne) ning Maja number 2 pakuks just selle vajaliku elamispinna, oleks rannale ja vanematele lähemal. Miku aga tahtis kindlasti saada maja oma sissesõiduhooviga, eriti kui on veel laienemise võimalus. Ma sain temast täiesti aru, sest viimased 3.5 aastat oleme elanud nii, et meil ei ole oma kindlat parkimiskohta või et saame kohe maja ees parkida ja see võib väga tüütu olla. Lisaks oli ahvatlev see, et Maja number 3 oli siiski värske renoveerimise läbi teinud. Ei jäänudki midagi muud üle, kui helistasin mõlemale müüjale ja leppisin teise vaatamise kokku ja juba järgmiseks päevaks.

Lühikesed jutud

Hehee, adusin täna, et juba on peaaegu oktoobri lõpp, mis tähendab, et jälle kord on aasta möödas sellest, kui autojuhiload sain. Tegemist ei ole mingi ümmarguse numbriga minu autojuhistaažis, pigem nendin fakti, et olen pool oma elust autosid juhtinud. Sest alates hetkest kui load sain, on mind suhteliselt võimatu olnud rooli tagant ära saada. Hakkasin lube tegema mõned nädalad enne 18. saamist ning kokku võttis see aega 5 kuud. Tegelikult sain sõidu päris kiirelt selgeks, aga maadlesin teooriaga. Esmalt ei saanud enamikes teooriatundides aru, mida õpetaja rääkis, siis reaalselt tuupisin selle vahtralehe (teooriaküsimused olid tol ajal 😀 😀 😀 ainult A4 formaadis poes müügil) endale pähe ja kukkusin kooli eksami kolm korda läbi enne kui alles neljadal korral läbi sain. Koolisõidu* ning ARK’i teooria sain ka kohe läbi. ARK’i platsisõidu tegin siiski kaks korda, sest esimesel korral ei suutnud teha seda pikalt tagurdamise ülesannet kahe korraga ära ning lõpuks ARK’i linnasõidu sain samuti koheselt läbi. Mäletan siiani, et mul oli enda sõiduõpetaja ARK’i eksamil kaasas ning selle lõppedes ütlesid mõlemad, nii eksamineerija kui õpetaja, et sõidan väga hästi, aga ühel hetkel tegin enda elu väga keeruliseks. Nimelt olin jõudmas TTÜ ringile ja paluti sõita otse edasi. Mina sõitsin esimeses reas ja oleksin vabalt võinud lihtsalt oma reas sõitu jätkata. Mina aga reastusin teise ritta, sõitsin ringteelt otse ning pärast reastusin esimesse ritta tagasi. Ma tegin kõik õigesti, kuid ei oleks pidanud seda tegema 😀 ja nüüd, 18 aastat hiljem, on minu suurim nuhtlus see külgboki parkimine, kuigi õppimise ajal tuli see kergelt välja. Samas tagurdamine on üks mu lemmikuid 😀

Mingi imelik värk on, mind pidevalt isutab jalopenode järgi. Ma ei ole kunagi vürtsikat toitu armastanud ja isegi natuke liiga palju pipart toidus pani mu nina kirtsutama**. Aga nüüd sööks seda kasvõi paljalt. Tegime ükspäev Noorhärraga soojasid grillvõikusid lõunaks, mina panin enda laarile dijoni sinepit, korralikult jalopenosid ja juustu. Iga ampsuga suu tulitas, aga nii hea oli. Või uus lemmik mul – kanafilee kaetud jalopenode ja juustuga. mmm. Samas, ma naudin täiega ka Põltsamaa sinepit, kuigi isutanud selle järgi ei ole kunagi. Kujutage ette – grillvorst või sealihatükk kaetud Põltsamaa sinepiga. Amps on nii võrtsikas, et ninast tulitab, suu purskab tuld ja silmad on pisarais. Aga nii hea on.

Rääkides veel söögist, siis tänu Noorhärrale on mulle mais meeldima hakanud. See on siiani minu jaoks neutraalne komponent olnud, otseselt nina kirtsutama ei pane ja sööki söömata ei jäta, aga lusikate viisi seda purgist ka sisse ei aja. Ja siis on Noorhära, kes võiks keedetud maisitõlvikuid süüa koguaeg. Aga ta sööb neid nii, et noh pool maisiteradest jääb tõlviku peale ja siis mina aitan tõlvku tühjaks teha. Nagu mega head on need tõlvikud. Aga võib-olla ongi nii, et see mais seal tõlviku peal on hoopis midagi muud kui purki marineeritult.

Ja lõpetuseks, pean tunnistama et olen ka mina mingil määral laisk ja mugav. Kui üldse on mingi kodutöö, mis mulle meeldib, on see nõudepesu. Ma ei tea miks, aga mulle on see viimastel aastatel väga meeldinud. Mikule on see jällegi vastumeelne ning mitmeid, mitmeid kordi on ta öelnud, et ostab nõudepesumasina. Noh jututasandile on see siiani jäänudki, kuniks kolisime uude kodusse ja avastasime, et siin on täitsa töökorras nõudepesumasin. Mitu korda ütles Miku, et peaks ostma pesutabletid ja masina ära proovima, aga kuna minul väga huvi selle vastu ei olnud, siis “ununes” tablettide ostmine samuti. Vot ja siis viimasel nädalavahetusel käis Miku nädalasisseostet egemas ning tuli tabletikotiga tagasi. Katsetasime kohe masina ära ka ning kui välja arvata too imelik hääl, mida ta vett sisse võttes teeb, siis on asjalik masin – nõud teeb puhtaks ja kuivatab ära ka. Ja sisi eile õhtul, kui oli minu aeg koristada … ma panin lihtsalt kõik mustad nõud masinasse, lisasin hommikuse laari ka ning lõunaks oli mul hunnik puhtaid nõusid 😀 Olin rahul ja samas tundsin süümekaid, seega õhtused nõud pesi vanaviisi käsitsi 😀

*Sõidueksam koosnes siis veel kahest osast ehk hommikul saadi kokku platsil (meie saime kokku Kadaka Selveri kõrval asuval harjutusplatsil), siis tegid õpilased ükshaaval oma platsisõidu ning kes selle edukalt ära tegid, lasti linnasõidule. Minul sujus see osa hästi ning linnasõit ka, aga viimasel hetkel suutsin tobeda vea teha. Ehk sõitsime Õismäe poolt kesklinna poole ning eksamineerija palus keerata Rocca parklasse. Ootasin ilusti oma järge ja mul oli juba mõnus hoog sees, kui kollane vilkuma hakkas. Selle asemel, et (järsult= pidurdada ja seisma jääda, ma andsin gaasi ning sõitsin kollase tulega läbi. Eksamineerija ohkis ja puhkus, et miks ma küll selle lolluse veel tegin, sõit sujus ju nii hästi. Kuna meid oli autos 4 eksami tegijat, siis lasi ta mul lõpuni oodata, et näha teiste tulemusi. Õnneks kahel olid veel suuremad apsakad ja nii sain mina linnasõidu läbi. Usun, et siin mängis rolli ka see, et eksami võttis vastu oma õpetaja (kuigi ma ei tea miks, sest minuarust ei tohtinud oma sõiduõpetaja eksamit vastu võtta) ja eks ta teadis kuidas ma muidu sõidan.

**Mul ei lähe elusees meelest üks külaskäik onu juurde. Tegime seal makarone hakklihaga ning mina tahtsin enda portsu eriti mõnusalt soolaseks teha. Noh, ma siiamaani armastan soola ja soolabaasil maitseaineid, meresoola söömine niisama ei valmista probleeme. Igatahes, haarasin onu maitseaineriiulilt pakikese punase pulbriga ja panin seda mõnuga oma toidu sisse. Omaarust maitsestasin broilerimaitseainega, kuid tegelikult oli tegu punase pipraga 😀 Ma sõin täpselt ühe amspu ja siis öökisin, sest noh liiga vürtsikas 😀 :D: D

Kodukontor

Ma olen nüüdseks seitse kuud kodukontrosi töötanud. Ma tean, et kui elaksin veel vanas kohas, oleks mul võimalik käia füüsiliselt kontoris tööl, sest Warringtoni kontor avati augustis, et vaadata kas ja kui palju inimesi reaalselt kontorit külastaks. Enne kontori avamist oli palju diskussiooni, mida ja kuidas teha, sest meie kontor asub viimasel ehk kuuendal korrusel ning kontorisse saamisel pidi siiski arvestama sotsiaalse distanseerumise nõudega. Näiteks otsustas majahaldur, et üleskorrusele tohib vaid liftiga sõita ning alla tulek toimub vaid trepist. Ühes liftis võib korraga sõita maksimaalselt kaks inimest, kuid kui keegi avaldab soovi üksinda sõita, peab seda soovi austama. Meie jaoks näiteks tekkis kohe küsimus, et miks ei võiks kasutada ühte trepikoda ülesminekuks ja teist (varuväljapääsu) majast lahkumiseks. Ega me lõpliku vastust sellele saanudki.

Mina olin koheselt kindel, enne kui veel kolinud olime, et mina ei hakka kontorisse minekuga end vaevama, seda enam et see oli ja siiani on vabatahtlik. Selleks hetkeks oli Noorhärra hoius tagasi ja minu tööpäevad kodukontoris mõnusas rutiinis. Kuna tundus ebatõenäoline, et viis korrusetäit inimesi (okei, kõik firmad ei naasnud täiskoosseisus) ei tekita hommikuti liftide juures ummikut, siis kadus nii minul kui paljudel teistel soov kontrorisse naasta. Praeguseks tean seda, et inimesed ikkagi käivad päev-kaks nädalas kontoris, kuid pigem seetõttu, et tuntakse puudust kolleegidega suhtlemisest. Koosolekud toimuvad endiselt veebis ja ei teki olukorda, et millestki ilmast jääd. Samuti on alati võimalus helistada kolleegidele läbi Teams’i, seega ei ole seda äralõigatud tunnet. Selleks, et kontorisse minna, on vaja enne endale laud broneerida, mille taga tohid tööd teha, isegi kui plaanid seal olla vaid mõned tunnid, tuleb töö koht ikkagi terveks päevaks broneerida. Just et jääks võimalus koristus- ja desinfitseerimistöödeks. Nüüdseks on ka erinevad söögikohad oma uksed avanud, kuid jällegi tuleb sotsiaalse distantsi nõudeid jägida. Väidetavalt on meie kontoris asjad hästi organiseeritud ja inimesed tunnevad end turvaliselt, näiteks on kontor korralikult desinfitseerimisvahenditega varustatud. Seega kui vaja, saaksin kohal käia. Kuid siiani ei ole seda minult palutud, lähemal asuvad kontroid on endiselt kinni ja seega jätkan mina kodus töötamist. Seda enam, et nüüd on mul korralik kodukontori nurk eraldi toas, kuhu muul ajal oma jalga väga ei tõstagi.

Kuidas näeb sellisel juhul minu päev välja? Minu äratuskell teeb häält kell kuus, umbes 10 minutit hiljem olen köögis ja teen endale tassi teed, et siis minna kontorituppa ja oma arvuti käima panna. Olenevalt kaua Noorhärra magab, saan mina juba asjadega tegeleda. On hommikuid, kui ta magab seitsmeni või lähen ise teda poole kaheksa aeg äratama ja saan senikaua rahus oma tööasjad ära teha. Ja siis on hommikud, kui ta on poole seitmest üleval ning mina pean näpistama tööaega siis, kui tema vaatab hommikusi multikaid. Olen endale pannud eesmärgiks teha hommikul tunnike tööd, sest pean Noorhärra hoidu viima sel ajal, kui reaalselt on tööaeg käes. Kuna Noorhärra läheb hiljem lasteada, siis kuulub meie hommikusse rutiini ka pudrutegemine, viimasel ajal meeldib Noorhärrale abistada mind nii pudrukeetmisel kui kohvitegemisel. Noorhärra on hoius 9st 5ni, seega et oma töötunnid ära teha, peangi ärkama varem, et tunnike töötada ning siis saan jälle alustada poole 10st kui Noorhärra on ära viidud. Olenevalt kuidas päevakava on, võtan erineval kellaajal tunnikese, et minna jalutama ehk see on minu lõunapaus. Ametlikult on mul kokkulepe teha 30 minutiline paus, seega pigistan veidike aega enda jaoks tööajast. Samas, kui inimene on kontoris, siis ei tööta ta 7.5 tundi jutti. Ikkagi käid vetsus, teed kohvipause, suhtled kolleegidega. Sealt tulebki minu lisa 30 minutit jalutuskäiguks, sest pikemad kohvipausid ja lobisemine jääb ju kodukontoris ära. Muideks, sain mingi hetk aru, et seda aega väljas olemiseks on mul vaja, sest saan nii silmi kui keha sundasendist puhata ja samas ka veidike füüsilist koormust, et vaimselt rohkem jõuda.

Hiljemalt pool 5 panen arvuti kinni ning sõidan Noorhärrale järgi kella viieks. Kui on ilus ilm, käime kohalikus rannas jalutamas, sest rand ja meri on tema lemmikud. Kodus oleme umbes kuuest, et teha valmis õhtusöök ja süüa. Teinekord aitab ta mul toimetada, teinekord mängib omaette, teinekord mängime peale õhtusööki koos. Umbes seitsmest saab tema oma õhtuseid multikaid vaadata ning minul on aega koristada ja muid koduseid toimetusi teha. Poole kaheksast algab vanniaeg, pärast mida läheme otse magamistuppa, et lugeda unejutt, olla veidike kaisus ja siis on Noorhärral juba uneaeg. Poole üheksast üldjuhul Noorhärra magab ja siis saan mina vaadata telkut natuke. VÄGA harva juhtub, et mingi oluline tööasi jäi päeval lõpetamat ja siis saangi seda rahus teha. Kuid viimasel ajal ei ole seda väga juhtunud. Magamistuppa proovin jõuda hiljemalt pool 10, et lugeda raamatut või näiteks sel nädalal läksin isegi varakult magama. Kuna Miku töötab sellest nädalast kodus eemal, siis on kogu nädalasisene kodu- ja lapsemajandus minu õlul. Miku tuleb nüüd koju nädalavahetusti ja siis saan ise natuke hinge tõmmata. Aga isegi kui ta oli kodus, ei olnud ma õhtuti mega kaua üleval, sest Miku oli kodust juba enne kuute läinud ja hommikune toimetamine niikuinii minu õlul.

No ja siis ma jään magama, et kella kuuest jälle kõike otsast peale alustada. Võib ju tunduda karm, kuid mina olen selle rutiiniga harjunud ja hetkel see toimib. Selleks, et ma aga jõuaks kõike teha ja ei oleks emotsionaalne tukunui (nagu paar postitust tagasi juhtus), ongi vaja minna varakult magama ja võtta see tunnike päevas enda jaoks. Sest tempokas jalutuskäik ilusas looduses hea muusika taustal laeb minu patareisid ja see ongi eelkõige mulle endale vajalik.

Kaks kuud idakaldal

Vaatasin täna kalendrisse ning sealt vaatab vastu 15. oktoober – see tähendab, et täpselt kaks kuud tagasi tuli Miku kolimisauto ja oma vanematega meie vana kodu ukse taha ning algas kolimine. Kaks kuud tagasi jäime Noorhärraga esimest korda uude kohta ööseks ning vähemalt mina lugesin seda päeva meie ametlikuks kolimispäevaks. Muidugi käisime ju paar korda veel vanas kohas tagasi ja uues kohas asjade paika saamine võttis oma aja, kuid 15. on see maagiline kuupäev.

Kui peaksin ühe lausega kokku võtma meie viimast kahte kuud, siis oli see meie pere jaoks ainuõige otsus kolida. Ma isegi räägi perele lähemale olemisest, vaid pigem kogu ümbruskonnast. Noorhärra on alati olnud laps, kes tahab õues olla ning eks me käisime ju palju erinevatel radadel jalutamas ka Wigani kandis. Kuid vaated ei olnud päris need, kuigi tol hetkel ei osanud ma midagi paremat igatseda. Meie praegune kodukant on lihtsalt super – me oleme suhteliselt ranniku lähedal ning kohalikku randa saab autoga kõigest 5minutiga. Oleme seda sama teed läbinud ka jalgsi – mina jõuan üksinda oma jalutusringil randa poole tunniga, Noorhärraga koos minnes võtab see aega tunnike. Aga eks tal ole ju vaja eluolustikku ka uurida 🙂 Rääkimata erinevatest jalgradadest üle põldude ja karjamaade*, samuti on palju jalutusradu väga ranniku ääres. Selles suhtes on hästi mõnus, et loodus ja vaated on vaheldusrikkad, saab olla nii rannas ja kividel hüpata** kui metsas tammetõrusid ja kastaneid korjata, need viimased on väga toredad mänguasjad ühele peaaegu neljasele, isegi kui ta erinevaid loomakesi ei meisterda.

September kujunes küllaltki korilikuks, sest mul oli vaja meie marjavarusid täiendada. Nimelt, kui Wigani kandis elades ma juba ohkisin, kui palju murakaid*** meil kasvab, siis siin ma ei jõudnud enam ohkida ka. Kõik teeääres olid paksult ja mõlemalt poolt murakapõõsaid täis, ainult astu ligi ja söö. Ja eks me sõime ka, sest tihtilugu jõudsime jalutamast koju tagasi nii, et nii minul kui Noorhärral olid keeled mustad 😀 Sügavkülmikusse sain ka päris mitu karbitäit marju, et oleks talvel hea maiustada ja kooki teha. Kui veel mõne sõnaga ümbruskonnast rääkida, siis on meil majalähedal kaks mõnusat mänguväljakut, jalutuskäigu kaugusel kaks toidupoodi, kui midagi hädavajalikku vaja, lisaks postkontor, perearstikeskus, raamatukogu, mõned väiksemad poekesed, kaks kooli, armas kodukootud kohvik ning muidugi paar pubi. Seega ei ole üldse põhjust nuriseda.

Ja meie maja. Üürime hetkel kolme-magamistoaga ridamaja, millel on pisike eesaed ning suhteliselt väike aed maja taga. Esimesel korrusel on tuulekoda ja koridor (mitte ei astu koheselt elutppa nagu eelmises kahes kohas oli), elutuba ning eraldi söögituba, pisike köök, majapidamisruum ja vannituba. Ilmselt on kunagi tehtud juurdeehitus, kuhu köök, majapidamisruum ja vannituba pandi andes elanikele rohkem ruumi. Kui ma alguses olin pigem skeptiline pisikese aia suhtes, siis tegelikult ei ole see mingi probleem, sest kogu ümbruskond on meie jaoks üks suur aed 😀 Meie aeda mahub ikkagi ära aiamööbel, on ruumi pesuresti jaoks ja isegi väike varjualune asjade hoiustamiseks. Garaazi küll ei ole, aga saame hakkama. Teisel korrusel on kolm magamistuba, millest üks on hetkel kontor-külalistetuba. Meil on ka eraldi panipaik, aga kuna garaazi hoiustamiseks ei ole ning tundus ebamõistlik hakata väikest panipaika üürima, mahutasime kõik hetkel mittevajalikud kodinad sinna. Ütleme nii, et panipaik on praegu tuugalt asju täis ja midagi juurde enam ei mahuks 😀

Noorhärra on kohanenud hästi. Kui esimene kuu oligi natuke raskem, sest muutus tema elukoht, muutusid sõbrad lasteaias (lisaks uutele nägudele suurenes ka üldine kollektiiv) ja kõik oli nii uus ning ilmselt tema jaoks natuke palju seedida, siis nüüdseks oleme ilusti järje peale saanud. Lasteaiaga harjumine võttis ka tsipake aega ning oli nädalaid, kus tal oli väga raske sõna kuulata ning mina pidin igal õhtul kuulma, kuidas ta lollitas ja korraldustele ei allunud, siis tundub et mingil hetkel käis tal sisemine klõks ja nüüd on ta super laps jälle. Ja meil ei olnud aimugi, KUI palju see laps merd ja randa armastab. Veel septembriski läksime igal õhtul peale lasteaeda randa, et Noorhärra vette saaks. Mul on tunne, et temas on hülge verd 😀 Juba siis arutasime Mikuga, et lapse siiras rõõm ja elevus randa mineku üle oli väärt kogu kolimist ette võtma.

Kui nüüd päris aus olla, siis minule kohutavalt meeldib meie praegune koduküla ja ka maja. Mikuga oleme paaril korral rääkinud, et kui majal oleks garaaz ja see oleks müügis, siis mõtleks tõsimeeli selle ostmise peale. Ainuke jama on see, et ta asub suurest maanteest ikkagi päris kaugel. Minul ei ole erilist vahet, sest töötan ju kodus ja isegi kui peaksin hakkama paaril korral nädalas kontorisse sõitma, ei oleks see midagi hullu. Aga Miku sõidab igapäevaselt tööle ning hetkel kulub tal suurele maantele jõudmiseks umbes 40 minutit, too suur maantee on aga põhiviis muudesse sihtkohtadesse jõudmiseks. Kui me koliksime samasse külla, kus Miku vanemad elavad või rohkem sinna kanti, väheneks Miku sõiduaeg 30 minutit per suund. Märkimisväärne ma ütleks.

*Wigani kandis oli seda ka, kuid siin on eriti näha sildikesi “public footpath” või lihtsalt rohelist märki kollase noolega. Need kõik tähendavad üldjuhul seda, et inimesed on oodatud jalutama eeldusel, et käitutakse heaperemehelikult. Oodatud on ka koeraomanikud, kuid nende lemmikud peavad olema rihma otsas, sest nii mõnigi kord kulgevad rajad läbi karjamaade, kus on lambad/lehmad/hobused söömas. Soovituslik oleks omada veidike ka suunataju, sest ma olen juba paaril korral läinud uusi radu avastama nii, et ühel hetkel leian end kas totaalses võpsikus või mudamülkas 😀 Hea on, et kunagi said spets matkasaapad ostetud, kuigi täna neid vaadates on ilmselt nende aeg varsti mööda saamas.

**meie kohalikus rannas on selline pikk, umbes 200 meetrine jalutusrada, mida ääristavad suured kivid. Päris rändrahnud need pole, sest paljudel on jälgi puurimisest (ilmselt õhati suured kivid “pisemateks”), kuid moodustavad need korralikku kaitsevalli mere ja mandri vahele. Kui me siia kolisime, siis tahtis Noorhärra nende peal alati hüpata, nagu isegi lapsena kivilt kivile hüpatud sai. Siis arvas ta, et tahaks terve 200m hüpata, ainult et mina pidin tal käest kinni hoidma. Kaks kuud hiljem on vilumus nii suur, et mõnel korral on ta minu jaoks juba natuke liiga kiire 😀 Ja kui sa käid ikka mitu korda nädalas edasi-tagasi kividel hüppamas, tekivad sul omad lemmikud – näiteks on meil Austraalia-kivi, laulu-kivi ja päris mitu arbuusi-kivi.

***ha ha mina ja marjatundmine. Ma olen ju mitu aastat raiunud, et need “mustad vaarikad” on põldmarjad ja isegi ei tulnud selle peale, et kontrollida. Ma ju teadsin. Siis aga nägin ühe tuttava pilti põldmarjajahist ja no need marjad ei näinud üldse sellised välja nagu mina korjasin. Guugledasin siis, et mida blackberry/bramble tähendab ja saingi targemaks, (põld)murakas hoopis 😀

Suurem muudatus

Neli aastat tagasi samal ajal olin ma päris rase juba. Mitte padurase, aga märgatavalt rase 🙂 See ei takistanud mul elamast oma tavapärast elu ning seetõttu sattusin seitse kuud rasedana tüdrukutepeole, mille raames käidi Manchesteris ööklubis. Tänagi sellel õhtul tehtud pilti vaadates tõden, et ma olin ikka päris ponks rase 😀 See must liibuv kleit sobis nagu valatult ning isegi ööklubis ei olnud tantsusoovidega meestest puudust, peamiselt ilmselt seetõttu, et minu kõhtu lihtsalt ei pandud tähele. See selleks. Tollel samal pildil on mul hästi lihtne, kuid armas soeng – heledad õlgadeni juuksed, eest tsipake pikemad ning õhtu jaoks sirgendatud.

Viimased neli aastat olen mitu korda õhates vaadanud seda pilti ja igatsenud just seda lõikust ja tooni. Juhtus ju see, et kuu aega hiljem pärast pildi tegemist käisin ühele eesti tüdrukule Manchesteris salongis juuksemodelliks, kelle peal ta om proovitöö tegi ning sünnitama läksin päris lühikese kanapepu soenguga. Pärast seda otsustasin juuksed uuesti pikaks kasvatada. Kui soovisingi vaheldust, siis mängisin peamiselt värviga, nii olen olnud nii süsimustade, lillade, punaste kui pruunide juustega. Just aasta alguses olin veel suhteliselt lillakas kui otsustasin, et tahan suveks heledaks saada ning otsustasin minna värvipessu. Kuigi kogu protsess kestis 4.5 tundi kui ma õigesti mäletan ja maksis rohkem kui mu tavaline soeng, tundus tulemus esialgu päris ok. Juuksur isegi ütles, et kui tahan võin varsti juba heledaid triipe tulla tegema, kuid mina otsustasin lasta juustel olla natuke aega, oli näha et värvipesu oli siiski natuke kahjustanud neid.

Kuid siis tuli koroona, kõik salongid suleti ning mina ei saanud enne juuksurisse kui alles juulis Eestis olles. Siis lasingi endale heledad triibud teha ning lõikasin ka juukse otsi. Korra oli mõte, et lõikaks rohkem, kuid mõtlesin ringi. Nüüd kerime ajas kaks kuud edasi ja mul oli sõna otseses mõttes kopp ees oma juustest. Kui nad olid lahti, olid nad igal pool ees, kui nad olid hobusesabas, olid nad igal pool ees, kui nad oli punutud patsi, oli patsiots ikka igal pool ees 😀 Ehk peamine viis, kuidas ma neid kandsin, oli selline sasipundarkrunn, et nad oleks maksimaalselt kinni ja eest ära. Tavaliselt ju pikkade juuste omanikud kannavad neid päris palju lahtiselt, et oleks nende ilu näha, mind nad lihtsalt ärritasid. Ja hoidku selle eest kui oli vaja end natuke lille lüüa, siis mina tegin ikkagi midagi lihtsalt, sest nagu ma ei ole suur meikija, ei ole ma ka suur lokitaja. Jah mul on atribuutika olemas ja kui keegi tahab mulle lokke keerata palun, aga ise ma ei suuda jännata. Lisaks ei olnud ma rahul värviga, mulle jäi mulje pigem kollakast kui heledast toonist ja noh, mul on kiuks et kui hele siis hele, mitte kollane 😀 Ma arvan, et juhtus lihtsalt see, et oma juus mõjutas neid heledaid triipe nii palju, et kollakas toon muutus läbivaks. Lõpetuseks, tänu värvipesule aasta algul, sain aru, et mu juuksed on ikka korralikult surnud ja kahused. Ei olnud enam jälgegi sellest siidisusest ja mõnusast libedusest, kõik oli üks suur sasipundar, mida oli raske kammida. Proovisin erinevaid maske ja vahendeid, kuid miski ei muutnud olukorda paremaks. Seega oli vaja muutust.

Eile pärastlõunaks oli mul aeg ühes salongis, mida Miku õed soovitasid. Mikule ma isegi ei öelnud, et lähen juuksurisse, vaid eelmine õhtu nii jutu sees kurtsin, et mul on juustest kopp ees ja tahaks midagi uut. Ma tean, et talle väga meeldis too lühike soeng ning aja paningi kirja selle sooviga. Muidugi kodust väljudes ja isegi salongi jõudes ei olnud ma veel 100% kindel, kas ikka lõikan juuksed maha, variant oleks olnud tsipake lühemaks ja eest järku ning kohendada värvi. Kuid juuksuriga nõupidades arvas tema ka, et lühike soeng sobiks hästi ning soovitas just seda. Nii lõigi ta käärid kohe sisse, sest ei olnud ju mõtet värvi raisata juuste otste toonimisele. Ma muidugi magasin selle hetke maha, kui juuksed olid lõigatud ja põrandal, ilmselt oli see päris korralik hunnik 😀

Aeg läks iseenesest kiiresti ning kaks ja pool tundi hiljem jalutasin salongist välja, ise mega rahul. Ma küll pelgasin, et nii kui juuksed lõigatud, hakkan seda kahetsema, kuid midagi sellist ei juhtunud. Mul oli nii mõnus ja kerge tunne ja ma tundsin end jälle ilusana. Saatsin sõbrantsidele ja perele pilte ning nii mitmedki ütlesin, et hele toon sobib mulle palju paremini. Ainuke asi, mis ma nüüd mõtlen, on see, et kuidas ma dušši all käin nii, et juuksed märjaks ei saa … muidu oli hea need krunni panna pealaele. Pseudoprobleemid eksole 😀

PS! Panen Instagrami kontole mõned enne ja pärast pildid ka 🙂

Me kolime, jälle vol. 2

No parem oleks vist kui ma panen kirja meie viimase paarinädala tegemised, sest muidu läheb endal ka meelest, milliseks saagaks kogu kolimine kujunes ja noh, siinne vaikus kestaks liiga kaua. Ühesõnaga, jäin oma viimase postitusega sinna pidama, et meid ootas ees nädalavahetus uue kodu kandis ning seal hulgas ka uue kodu külastus. Ma olin veidike ärevil ses osas, et esialgne plaan nägi ette, et sõidame Borokanti reede õhtul, jätame Noorhärra vanavanematega ning ööbime ise uues kodus ehk ma näeksin uut kohta pimedal ajal. Juhtus aga nii, et tsill tagaaias oli liiga mõnus, et kuhugi sõitma hakata ja nii jäime kõik hoopis Miku vanemate juurde ööseks. Hommikul oli meil mõnusalt aega ja valgust (!) uue kohaga tutvuda ning samuti jalutasime uues kodukülas ringi. Minu muljed olid ainult positiivsed ja muutusid aina paremaks. Köögipõrand ei tundunudki nii hull, sest meile oli juba antud luba see ülevärvida ning punase koridoripõrand katmiseks plaanisin juba vaipa osta. Tegelikult oligi kogu majake mõnusalt kodune, et ma ei kahelnud hetkekski, kas mulle hakkab seal elamine meeldima või ja. Boonusena avastasin, et meil on kohe ümber nurga üks hästi armas kodukootud kohvik ning muidugi kõik inimesed, kellega kohtusime, megasõbralikud. Nii lahkusimegi Borost kerge südamega, sest ma enam ei kartnud absull kolimist*.

Seega, eelmise nädala tööpäevad (10-16 august) mööduski minul peaasjalikult taktis Noorhärra hoidu – kodus töötamine – Noorhärra koju, söök ja mäng – Noorhärra magama – pakkimine ning koristamine. Jäi ju kokkupakkimine kõik minu õlule, sest Miku oli Borokandis tööl. Õnneks mul vedas, et üks sõbranna oli just kolinud ning tal oli kaste üle. Lisaks olin ise jõudnud ühe portsu Amazonist tellida ning sama sõbranna sai enda töö juurest tuua nii palju kaste juurde kui vaja oli. Ma ei taha küll kiidelda, kuid reede õhtuks olid mul enamus asju koos ja valmis äraviimiseks, laupäeva hommikuks jäidki vaid minu riided, vannitoa asjad ja viimased nõud köögis kokku panna. Nii jõudsime Noorhärraga isegi veel prügimäele sõita, sest Miku pidi alles 12 paiku kolimisautoga jõudma. Mul oli veel plaanis kõik seinaklepsud Noorhärra toast maha võtta, et viimasel koristusel ja üleandmispäeval vähem asju teha oleks, kui selgus, et meie abilised ja Miku olid tund aega varem kohal.

Kogu kodinate peale laadimine võttis aega umbes kaks tundi ehk peaasjalikult kõik mööbel ning enamus kaste majast läksid kolimisautosse. Lisaks panin asju meie autosse ning abilised panid enda kaubiku ka täis. Poole laadimise peal selgus siiski, et meil on neid asju veidike liiga palju kogunenud viimaste aastatega ning seetõttu ootas mind ja Mikut ees plaaniväline lisareis pühapäeval, et viimased asjad ära tuua. Ilmselt seda ei oleks juhtunud kui A) mul oleks olnud nädala sees rohkem aega sorteerida, mida kaasa võtta ja mida mitte ning B) kui Miku oleks saanud oma lubadega suurema kaubiku rentida. No aga mis sa teed onju, järelejäänud asjad ei oleks meie autosse mahtunud ning paratamatult jäi maha asju, mis äraviskamisele siiski ei kuulunud, nagu söögilaud, aiamööbel, Noorhärra liivakast**

Pärast kahte tundi korralikku tööd, võtsime suuna Borokanti. Ma isegi jõudsin juba hinges hõisata, et juhei … asjad sujuvad, kui sain aru, et kogu see laar tuleb ju maha ka laadida 😀 Tegelikult ei olnud mahalaadimine nii hull, see läkski kiiremini, sest Miku ja ta isa lihtsalt andsid hagu kuniks kaubik tühi oli. Mina tühjendasin niikaua meie auto ja proovisin asju natuke sättida, et oleks rohkem ruumi majas liikuda. Eks ma natuke aitasin kaste ka vedada, aga mingi hetk oli selge, et ma pigem olen ees ja segan kui aitan mehi 😀 Asjad majas, läks Miku isa koju puhkama, Miku ema jäi Noorhärrat lõbustama ja meid ootas ees voodite paika panek. Oli selge, et millekski muuks meil enam jaksu ei ole, kuid magama pidime ometigi. Laupäeva õhtul sõitsime veel Miku vanemate juurde sööma, sest meie majas ei olnud võimalik midagi üles leida ja ega olnud meil aega ka kuskil poes käia.

Pühapäeval viisime Noorhärra päris varakult vanemate juurde ning suundusime ise Wiganisse tagasi. Kõigepealt korjasime sõbranna juurest peale kirjutuslaua, sest mul on ju vaja kodus oma kontorinurk üles seada ning muidu oleksime pidanud hakkama uut lauda ostma, nüüd saime aga kulusid veidike kontrolli all hoida. Edasi sõitsime vanasse kohta ja laadisime viimased asjad tunniga peale. Käisime veel kohalikus poes, et osta õhtuks mõned pitsad ja Noorhärrale natukene uusi riideid, sest teda ootas ees puhkusereis vanavanematega. Põhimõtteliselt läks meil terve päev Wiganis käigu peale, sest uue ja vana kodu vaheline distants on selline korralik 2.5 tundi sõitu, üks ots. Olime just lõpetamas kaubiku tühjendamist, kui natuke tusane Noorhärra koju toodi, kuid eks tema jaoks oli ka natuke arusaamatu kogu kolimise kontseptsioon. Näiteks oli ta Miku emale öelnud, et ta ei taha koju minna, kuna tema kogu on katki (ehk segamini). Pühapäeva õhtul me eriti midagi lahtipakkida ei jõudnud, sest olime suht läbi kahest kolimisreisist ning lisaks pidin ju Noorhärra kohvri kokku panema. Ja muidugi see ahastus ja lootusetuse tunne, KUI palju toimetamist meid ees ootas. Meie söögituba oli transformeerunud tuugalt täis topitud laoruumiks, lisaks olid kastid igas toas, mitte midagi üles ei leidnud ning armas koduke mereläheduses tundus olevat unistus valgusaastate kaugusel.

… JÄTKUB

*Miku tuli meiega Wiganisse tagasi, kuna tema motikas oli veel vanas kohas ning see oli vaja saada uude kohta enne kolimist. Kolimise plaanisime teha niimoodi, et Miku rendib Borokandist kaubiku ning lisaks tulevad appi tema vanemad oma Berlinksiga ning samuti mahutab meie auto natuke asju. Ehk tahtsime asjad ühe reisiga uude kohta saada ning motika oleks lihtsalt vajalikku ruumi ära võtnud.

**Oh see Noorhärra. Kui liivakast tellitud sai, siis ostsin kohe juurde ka alus- ning pealiskatte, et vältida liiva ärauhtumist kastist ning naabrikassi roojamist puhtas liivas. Mille peale ma EI TULNUD, oli see, et Noorhärrale hakkab meeldima just märja liivaga mängimine ning et ta võtab kas oma ämbrikesse ja tassib sulistamiseks pandud kausist vee liivakasti või konkreetselt laseb voolikust liivakasti vett. Kuna mina aga olin ju aluskatte pannud, siis ei imbunud see vesi mitte kuhugi, vaid jäi liivakasti pidama. Igatahes, mitu nädalat enne kolimist oli meie liiv totaalselt märg ja mingi trikk seda kuivatada ei suutnud, sest iga jumala kord kui liivakast lahti oli, suutis Noorhärra vett juurde lisada :S Nii saigi Miku ema Noorhärraga kolimispäeval korraliku trenni liivakühveldamise näol, sest elusees ei oleks me jõudnud liivakasti autosse vedida, kui seal on a la 75kg liiva, mis on märg a ka veelgi raskem. Etteruttavalt ütlen, et see liiv jõudis lõpuks Borokandis prügimäele, sest meil ei oleks olnud võimalust seda kuivatada, sest Noorhärra liivakasti jaoks hetkel meil ruumi ei ole, ja no ma ei tea … hallitanud liiva nagu ka ei anna lapsele mängimiseks.

Noorhärra ütlemised

Noh, kolme ja poolesena jõudis kätte aeg, kui Noorhärra mind pikalt saatis. Oli magamaminekuaeg, Noorhärra vannis käinud, raamat loetud ja kõik vajalikud protesduurid lõpetatud. Umbes kümme minutit on ülakorrusel vaikus ja siis hakkavad mingid matsud. Ma algul mõtlesin, et ju siis toimetab oma toas midagi ja ei hakka kohe jooksma korda looma. Mul oli hoopis vaja vetsu minna ning suur oli minu üllatus, kui leidsin sealt eest Noorhärra, kes mängis vannis vannivahujääkidega. Jah, ta oli juba pidžaamas, kuid see teda ei takistanud. Tõrelesin temaga ja viisin tagasi tema tuppa voodisse, kui ta väga kindlal toonil ütleb mulle “mine minu toast minema, ma olen väga pahane sinu peale” 😀 Jah, mul oli raske tõsiseks jääda. Sellega veel triangel ei lõppenud, sest ta üritas mitu korda oma toast välja tulla. Kuna see tal ei õnnestunud, sest ma jäin üleskorrusele toimetama, siis järgmise korralekutsumise ajal seisis ta oma voodis püsti, käed puusas ja kinnitas endiselt kui väga pahane ta minu peale on. Lõpuks jäi ikka magama ka…

Ühel hommikul tuleb unine Noorhärra alla korrusele, et multikaid vaadata. Kuniks ootame, et telekas mängima hakkaks, palun tal näidata oma küüsi ning tõden, et need on natuke pikad ning neid tuleb lõigata. Noorhärra vastab, meeleheite noot hääles “No don’t break them. They are fine.” Ei, ära tee neid katki, nad on okei. See “they are fine” on nii inglaslik väljend, et tema suust on seda eriti armas kuulda.

Istume hommikul teleka ees kui Noorhärra palun mul oma hambaid näidata. Me teinekord ikka teeme nii, et kinnitada kui korras ja terved hambad meil on. Tol hommikul ei olnud ma jõudnud veel hambaid pesta peale hommikusööki, seega kui enda hambaid näitasin, krimpsutas Noorhärra oma nina ja ütles, et pean kohe oma hambaid pesema minema, muidu need kukuvad välja (ilmselt oli midagi hommikusöögist hammastele jäänud). Jällegi see hetk, kui Noorhärra mind mu oma sõnadega paika paneb 😀

Sööme ühe lõunal jäätist magustoiduks, mis sai just vahetult enne poest ostetud. Noorhärra valis endale ise ning kuigi keelitasin teda ostma valget magnumit (sest talle maitseb see väga ning alati pean enda oma temaga jagama), siis jäi ta oma soovile kindlaks. Okei, jõuame koju, sööme lõunat ning Noorhärra soovib kohe ka oma jäätist. Sööb seda veidike ja teeb siis ettepaneku, et ta sööks ikkagi minu jäätist, sest tema oma on liiga külm 😀

Kuues nädal isolatsioonis

Nonih, eelmine nädal läks Miku tagasi tööle (etteruttavalt olgu öeldud, et see kestis siiski vaid nädala) ning kui aus olla, siis pelgasin seda veidike. Mitte et ma ei saaks Noorhärraga hakkama, aga teades kui kannatamatu ma olen ning päeval oleks vaja ka tööasju teha, siis hirm oli. Esmaspäeval olid mul veel suuremad asjad vaja ära lõpetada, seega ma ei olnud just kõige positiivsemalt meelestatud. Ilmselt tahtis Noorhärra siiski eriti hea laps olla ning jäi mul diivanil hoopiski lõunaunne, mis oli SUPERLUKS. Esmaspäev oli ainuke päev ka kui ta magas, seega järgmiste päevadega ikkagi kuhjus ja kuhjus asju, et lõpuks tegin arvuti laupäevaõhtul lahti ning tegin asjad joonele tagasi. Töö osas otsustasin siiski hakata ajama seda, et annan mingi osa oma projektide haldamisest ära. Ma lihtsalt ei jõua kõike teha ning kannatan mina ja ka töökvaliteet. Pluss ei suuda ma reageerida igasugustele viimasehetke palvetele. Reedel näiteks algas päev rahulikult, kuid lõpuks rahmeldasin ikka poole kuueni, oleks edasi pannudki kui aju poleks errorisse läinud 😀

Kursuse osas nii palju, et kui loengu ülekuulamine läks sujuvalt, siis seekordse kodutööga olin alguses ikka päris jännis. Hea oli, et kauaoodatud kursuseraamat lõpuks kohale jõudis, noh tegelikult jõudis ka teine raamat, mille ülemus lubas tellida. Nii oligi mul materjali, millele toetuda tunduvalt rohkem, aga lihtsalt alustamine võttis oma aja ja ma lihtsalt ei suutnud kodutööst päris pikalt aru saada. Kui ma õigesti mäletan, siis viskasin raamatud nurka päris mitu korda ja needsin päeva kui otsustasin sellest kursusest ikkagi osa võtta 😀 Lohutusena mõjus see, kui ülemusega kodutööd üle vaatasime enne esitamist, siis isegi tema kommenteeris, et küsimused olid päris rõvedad 😀 Nädalavahetusel veetsin head mitu tundi uue nädala materjali ette lugedes ja teste lahendades, kuniks poisid igapäevasel jalutusretkel käisid.

Neljapäeval tabas mind täielik frustratsioon ja pettumus, kuna igaõhtused koroonaviiruse numbrid näitasid UK’s teist päeva järjest kasvutrendi. Pärast pidevat langust oli nii nakatanute kui surnute arv jälle tõusuteel. Ma olin nii vihane, et ilmselt oli see pika munadepüha nädalavahetuse järellainetus, kui hoolimata manitsustest inimestele koju jääda, ikka ringi töllerdati. Ma reaalselt tundsin, et meie puhkus juulis on korraliku kahtluse all. Lisada siia juurde veel uudis Ryanairi poolt, et ilmselt mais ja juunis veel ei lennata ning kui distantsihoidmine lennukis, kolmese isterea keskmine koht tuleb tühjaks jätta, kohustuslikuks muutub, siis nemad ei lenda ka juulis, tekkis täiesti see tunne, et möh … Ma saan ju aru, et kõik piirangud on seotud eelkõige turvalisuse ja viiruse kontrolli alla saamisega, aga ikkagi. Vihaseks ajab r***k. Oleme Mikuga korduvalt arutanud, et mis inimestel viga on, et ei saada aru, et jääge koju … ja oleme mõlemad arvamisel, et inglane pigem lihtsalt ei kuula kui talle midagi öeldakse. Ses mõttes, et ta kuuleb aga ta ei aktsepteeri seda, sest ta on inglane ja temale seadused ei kehti. Näiteks meie kandis ei ole kordagi olnud vaikset päeva, nagu mitte kordagi. Autod ikka sõidavad ringi, noorte kambad hängivad ja mitte miskit ei tehta seadusesilmade poolt. Ma arvan, et UK on ikka väga väga kaugel asjade paranemisest :S

Reedel oli meil siinsete sõbrannatega bingoõhtu ehk kõik valisime endile 15 numbrit 1-90 ning panime nad kolme ritta. Üks hakkas bingogeneraatori abiga numbreid välja hõikama ning saimegi ristikesi teha. Väike vein ja jutud ning oligi õhtu mõnusalt sisustatud. Lisaks tegime grupikõne ka Miku perega, seega lobiseda saab, lihtsalt füüsiline kokkusaamine on nii raskendatud. Laupäeval tegime Noorhärraga mõnusa rattaretke ning avastasime uusi teid. Kui see isolatsioon ja liikumispiirang ükskord läbi saab, siis tean täpselt, KUHU ma temaga pikaks päevaks seiklema lähen 😀 Nädalale panin punkti esimese banaanileiva tegemisega, tuli väga hea välja. Kasutasin seda retsepti ning lisasin juurde miniajusid (kreekapähkel), tegid ampsu nii mõnusalt krõmpsuvaks 🙂

Lõpetuseks, aprilli raamat. Pärast Roosaare raamatut tundus ainuõige ja loogiline jätk lugeda läbi ka Taavi Pertmani “Alustava investori käsiraamat”. Selle sain sõbrannalt kingituseks kui viimati Eestis käisime. Kui Roosaaare raamat oli esimene samm kuidas hakata oma rahaasju korda seadma, siis Pertmani oma ongi pigem jätkuraamat, kui sul on võlad juba makstud ning igakuiselt jääb raha üle investeerimiseks. Mina hetkel seal maal veel ei ole ja seetõttu ei sujunud ka lugemine kõige ladusamalt. Lisaks häiris mind see, et tegu on pigem õpikuga ehk autor eeldab, et inimene loeb raamatut ja istub samal ajal arvuti taga harjutuste sooritamiseks. Mina tahaks õhtul voodis lihtsalt lugeda, ma ei ole huvitatud samal ajal läpakas või telefonis ka olema. Ma kindlasti loen selle raamatu läbi mingi hetk, praegu aga ma tunnen ise, et ma ei olnud selleks valmis. Liiatigi sain ju paar nädalat tagasi Eestist paki koos hunniku ajakirjadega ning 20 aprill algas ka koolitus, mis eeldab palju materjalide lugemist…