Elu läheb edasi

Mõtlesin, et lõpetan iganädalase kuidas-meil-isolatsioonis-istumine-läheb postitused, sest tegelikult ju elu hakkab vaikselt normaliseeruma. Seega käesolev postitus on viimane selleteemaline ja siis hakkasin jälle kirjutama siis, kui miskit südamel on.

Esiteks, naases Noorhärra hoidu tagasi. Minu pelgus oli täielikult asjatu, sest tal ei ole pooleks sekundiks ka mingit võrrastust tekkinud. Pigem olen mina see, kes jääb pika näoga ukse taha seisma, kui tema mulle selja tagant käega tsau viiputab 🙂 Mul on hea meel, et ta on enavanustega taas koos. Kaua sa ikka kuulad ema, kes pidevalt tööd tahab teha ja keelitab ise mängima. Pealegi tunnen ise, et minu päev on nüüd kuidagi paremini struktueeritud. Esiteks, ei aja ma end kuuest üles, et midagigi rahulikult tehtud saaks, sest mul on nüüd tööasjadeks terve päev. Kui Noorhärra koju tuleb, siis on pere aeg, see ei ole enam samuti probleem, sest ma jõuan oma asjad päeval ära teha. Eelmine nädal küll veetsin mitu õhtut järjest õppides, kuid see nali saab ka loodetavasti nüüd reedel läbi.

Õppimine. Teisipäeva õhtust alates olen peale Noorhärra magamaminekut tegelenud kursusega. Esimesel õhtul kuulasin viimase loengu järgi ja tegin märkmeid kordamisküsimuste kohta ning edasi olen järjest ainult neile vastanud. Asi päädis sellega, et laupäeval ja pühapäeval õppisin korralikud 7 tundi jutti, sain muidugi enamus küsimusi vastatud ka. Tänaseks õhtuks jääb mõned raskemad lõpetada ja siis tuleks kõik uuesti üle lugeda, et vastused loogilised oleks. Kolmapäeva õhtul on plaanid üle vaadata kordamisküsimused õpikust, neljapäeva hommikul vajadusel veel midagi kribada ja sis täielikult õppimisele-meeldejätmisele pühenduda. Praeguse seisuga on mul 35 A4 teksti meelde jätmiseks, see kindlasti pikeneb. Ma tegelikult ei mäleta millal ja kas üldse olen niimoodi mingiks eksamiks õppinud. Ja reede hommikul on eksam. Võtsin endale nii neljapäeva kui reede vabaks, et esimesel päeval rahus õppida ning teisel pärast eksamit lihtsalt olla. Ma tunnen, et kuigi Noorhärra on tagasi hoius, siis Mikul oli (jälle!!!!) töömaastikul põud, vast nüüdne pakkumine on püsivam.

Kui tegelikult aus olla, siis ma olen väsinud kõigist ja kõigest. Tahaks sellist puhkust, kus lihtsalt olla. Tea, kas seda üldse sel aastal juhtub.

 

Kümnes nädal isolatsioonis

Esmaspäeval oli (jälle) meil vaba päev ning kuna olin eelmine öö veetnud oma prooviekamit lõpetades ja uut postitust kirjutades, sain magama alles pool 4. Õnneks oli küll minu kord hommikul kauem põõnata, kuid siiski ärkasin pool 9 ning olin mega energiat täis. Täiesti tavaline värk kui olen vähe magada saanud. Tegin nädala sisseostud ära ning läksime pärastlõunal Noorhärraga uut parki avastama. Pidamise ka pisikese pikniku pähklite ning mandariinide ja ploomidega. Noorhärra ei suutnud lõpetada ära kiitmist, KUI head see pikniku söök ikka oli 😀 Preemiaks ostsime veel jäätist ning koduteel jäi ta mul autos magama. Päris mõnusalt tegus päev oli.

Tööpäevad olid jällegi stressirohked seetõttu, et Noorhärra tahtis üha rohkem minu tähelepanu ja mängida, minul aga ees kuhi ülesandeid, milelst paljud keskendusmist vajasid. Ehk tegingi nii, et hommikul töötasin megalt ja lasin tal tundide viisi (jep, aastaema 2020) telkut vaadata, lõuna ajal läksime jalutama ning pärastlõunal/õhtul tegin asju järgi kui vaja oli. Tahtsin siiski temaga veeta aega nii palju kui võimalik. Reedel muidugi tuli jälle hullumaja peale ning olin päris närvis ja pahane oma töökaaslaste peale, lõpuks me ei jõudnudki Noorhärraga jalutama ja mul oli nii halb tunne.

See-eest olime aktiivsed laupäeval ning käisime jällegi jalutamas. Ostsin lõpuks kõige tavalisema basseini meile aeda ja oi kui palju nalja see eile põhjustas. Meil on ikka megad ilmad olnud siin ning nii palav on. Seega saimegi kõik veemõnusid nautida. Lõpuks koristasin ka meie aia ära ehk pühkisin lehed kokku, tegin peenra korda, lõikasin naabri aiast üle turritanud oksad ära. Minu väike assistent oli muidugi igal sammul abiks 😀

Proovieksami sain läbi, 55% oli vajalik saada, mina sain 72%. Ma tean ka kus kaotasin päris palju punkte, hästi lihtne asi midagi lõpueksamiks parandada. Tuli välja, et üks mu töökaaslane tegi sama kursuse just eelmises grupis ning sai eelmine nädal oma tulemuse teada. Andis väga hea soovituse õppida selgeks kõik prooviküsimused töövihikus ning 50 potensiaalset küsimust ettevalmistuseks. Ma arvan, et nüüd järgmised 10 päeva võtan igal õhtul aega, et vastata nendele küsimustele ja nädalavahetuse õpin ka täiega. Siiani andsin ju endale vaba nädala, et lihtsalt ei puudutanud midagi kursusematerjalidest. Kuigi sain proovieksami läbi, siis ma ei ole ikkagi kindel oma teadmistes. Ma võtsin näiteks lisaaega 30 minutit ja piinlikkusega tunnistan, et piilusin ka õpikut. Midagi sellist lõpueksamil teha ei saa.

Üheksas nädal isolatsioonis

Ullalalaaa …. on pühapäeva öö, ma just lõpetasin oma proovieksami kursuse jaoks ja selline mõnus kergenduse tunne tuli peale. Mõtlesin, et kriban viimase nädala kokkuvõtte nüüd, kui et jään paremat homset ootama. Siis olen oma kribamistega taas enamvähem õigeaegselt järjepeal.

Suur uudis on see, et Miku läks tööle (ja ja, JÄLLE :D) aga tundub, et seekord mõistliku tööanda juurde. Esimene nädal on nüüdseks seljataga ning emotsioonid positiivsed. Eks natuke selline ärevus on sees, et kas palka ikka õigeaegselt makstakse, aga no mis sa teed. Ei saa ju elulõpuni ka kahtlustama jääda. Täna käisime näiteks ühte autot vaatamas, mis Mikule tööautoks saaks, homme toome koju ära. Muidu on ta ikka tööandja kaudu transpordi saanud, kuid praegu ma arvan, et see lõbu võetakse paljudelt töötajatelt ära. Mina ju jätkan edasi kodukontoris ja ta võiks pereautot edasi kasutada, aga Noorhärra läheb järgmisest nädalast hoidu tagasi. Ma muidugi võiksin teda iga hommik (ülesmäge) ja õhtul rattaga transportida ning trenni teha … aga no nii fanatt ma ka ei ole 😀

Seoses Noorhärra hoidu naasmisega sain ka pika kirja Hoidjalt, kus on üksipulgi kirjas uued reeglid. Esiteks, peame nüüd lapse üleandmisel hoidma distantsi ehk kui ma teda viin või toon, siis koputan uksele ja astun 2 meetrit tagasi, tema avab uske ja kas siis võtab lapse vastu või annab mulle üle. Kui mõni teine vanem on ees toimetamas, tuleb oodata oma autos. Tavapärast lõunasöögipakki ma kaasa anda ei tohi, õnneks õhtupoolikul saab ta ikkagi kergema eine ja eks teeme siis kodus suurema söömise. Vahetusriided võib kaasa anda kilekotis (mitte seljakotis nagu tavaliselt) ja see jääb tema juurde ootele. Ainult siis saan need koju kaasa, kui midagi kasutati. Samuti tuleb laps igal päeval uute, puhaste riietega hoidu saata, isegi kui eelmise päeva riided puhtaks jäid. Muidugi oli kirjas, et ta peseb ja desinfitseerib elamist igapäevaselt, lastega mängivad kas õues või toas ning päevas korra käivad jalutamas. No ja muidugi, ei tohi last viia kohale haigusnähtudega, ei tohi palavikku peita hommikul rohuandmisega, kui peaks palavik tekkima, siis kohe talle järgi minna ja kui mingid nähud tekivad, siis oleme 14 päeva kodus. Üldiselt ma ei pelga, et miskit juhtub, sest no ta ON mega põhjalik oma asjades. Ainult, mul on nüüd väie kurbus hinge tulemas – ma nagu ei taha Noorhärrat ära lasta. Nii armsaks on see temaga toimetamine saanud, täitsa harjusin ära oma assistendiga 🙂

Töö juures tuli koormuse vähendamine suurelt luubi all, sest ma ei olnud ühel hetkel jõudnud toimetada selle uue projekti kallal ja lihtsalt tunnistasin ülemusele, et mul ei ole aega, sest kõik muud projektid nõuavad oma. Ta palus mul seejärel saata oma töötundide kokkuvõtte, et kuidas need viimastel nädalatel jagunenud on, mida ka tegin. Ning lisaks ütlesin otse välja, et tegelikult on ühe projekti ära andmine olnud jutuks juba pikalt, aga lihtsalt midagi ei tehta. Nüüd vist hakkavad asjad vaikselt liikuma. Ma loodan. Muidugi saan natuke lisaaega juurde ka kursuse lõppedes, sest esiteks ei ole mul enam loengut ja teiseks ei pea ma õhtul õppimisega tegelema, eriti ehk saan vajadusel tööasju teha. Ja muidugi see, et Noorhärra päeval ära on muudab mind produktiivsemaks.

Mis puudutab kursust, siis nädala alguses oli mu mott oli korralikult miinuses. No üldse ei kiskunud midagi tegema. Otsustasin, et annan endale paar täitsa vaba päeva ehk ei lugenud midagi ja ei lubanud ka süümekatel tekkida. Neljapäeva õhtul siiski kuulasin viimase loengu üle ja lahendasin paar ülesannet (sain isegi aru, mis ma tegin). Reede õhtul sundsisin lõpuks kordamisega pihta hakkama ning mul jäi amps lahti – ma lugesin ja lugesin ja reaalselt sain aru, mida ma lugesin 😀 Tekkisid seosed ning enam ei tundunduki kõik nii igav hiina keel. Kordama hakkasin sellepärast, et teisipäeva hommikuks on vaja esitada proovieksam. Ehk eksami tingimustes (suletus õpiku ja muude abivahenditeta) tuli vastata 5-le küsimusele 1.5 tunni jooksul Päris eksam on 10 küsimust ja 3 tundi. Enne kui keegi hakkab ütlema, et see pole ju midagi, siis las ma selgitan: üks küsimus tähendab üldjuhul seda, et list and describe five … ehk sa pead kirja panema 5 asja ning iga ühe kohta kirjutama 4 lauset. 3 lauset peavad nö üksteisel najal kasvama ning mõtet korrata ei tohi. Viimane lause peaks olema näide. Seega, kui on küsimus et loetle ja kirjelda 5 konflikti lahendamise meetodit … siis voila, sa pead suutma nagu robot need 5 meetodit loetleda ja kribama 4 lauset juurde ka. Ma ei ole robot, ma ei tea, kuidas ma lõpueksami tehtud saan. Aga proovieksami tegin ära. Läks küll tsipa kauem, aga ma tean, kus ma aega kokku hoida saan. Pean nüüd järgmised kaks nädalat tegelema usinalt lugemisega, et kõik detailid meelde jääks. Selle nädala annan endale vabaks. Loodetavasti ma muidugi saan oma proovieksamiga ikka läbi ka muidu ei ole üldse enam kordamisega vaja tegeleda 😀

No ja lõpetuseks tegin täna oma esimesed beseepesad 🙂 Besee tuli ise just selline mõnusalt krõmps väljast ja tsipake nätske seest. Peale tegin jällegi vahukoort mustikate ning maasikatega. Peaks mingi uue kombo leidma, soovitusi? … Ahjaa, ja tellisin endale uue komplekti tordipritse. Mul mingid jamad olid vahepeal, aga need üldse ei funganud korralikult. Kuna meisterdada ju mulle meeldib, siis tunduski mõistlik üks veidike korralikum komplekt vaadata.

Kaheksas nädal isolatsioonis

Ärkasin täna hommikul ja avastasin, et juba neljapäev aga mina pole eelmise nädala kohta ikka veel midagi kirjutanud. Parandame siis selle vea.

Miku pidi minema eelmine nädal lühikesele töösutsakale ehk sõitis esmaspäeva õhtul vanemate juurde ning ees ootas 4 päeva lihtsat tööd objektil. Teadsime, et see ongi lühike sutsakas, aga kuna miskit muud ka silmaspiiril terendamas ei olnud ning iga teenistus oluline, võttis ta selle pakkumise vastu. Ta lahkus kodust esmaspäeva lõunal ning esmaspäeva õhtul tuli sõnum, et asi kas lükkub edasi või jääb üldse ära. Teisipäeva hommikul selgus, et tegelikult tema töökäsi ikka ei ole vaja :S Jep, selliseid firmasid on ka UK’s. Noh vähemalt nägi ta korraks ema ja õdesid distantsilt ning sai maiustada kanaparmoga 🙂 Firma, kelle kaudu ta selle pakkumise sai, lubas kütuse raha kompenseerida, eks näis. Too teine nädalapalk on ikka veel saamata. Eelmine nädal said nad asjad nii kaugele, et firma, kelle jaoks nad tööd tegid, lubas neile rahad otse maksta, aga alles kuu lõpus…

Boris Johnsoni viimase suure esinemisega 10. mail lubati 1. juunist lapsi osaliselt kooli tagasi naasm. Kuna too pöördumine lasteaedasid ega erahoidusid ei maininud, ei hellitanud ma lootust ka, et Noorhärra võiks hoidu naasta. Pealegi on meil Hoidjaga kokkulepe, et kui miskit muutub, siis annab ta kohe teada. Mõned päevad hiljem saatis üks sõbrants mulle lingi valitsuse lehele, kus justkui lugesin välja, et hoiud ikkagi võivad ka uuesti tegutsema hakata. Uurisin Hoidjalt ning selgus, et 1. juunist võivad tagasi minna need lapse, kelle mõlemad vanemad peavad tööl käima, kui üks vanem on kodune, siis peaks laps ka koduseks edasi jääma. Tol hetkel kustus mu lootuskiir, sest me ju ei teadnud, millal Miku tööle saab ja kas minu kodukontor tähendab, et ema on kodus või ikkagi käib tööl. Õnneks saabus selgus juba sama päeva õhtul, kus lubati tagasi kõik lapsed, kuid soovitati neid siiski kodus hoida kui võimalik. Meie Hoidja saatis sõnumi, et tema avab 1. juunist ukse ja ikkagi kasseerib täiskoha hinna olenemata kui mina tahaks valitsuse soovitusi jälgida ja näiteks Noorhärra nt 4 päeva hoidu saata. Üleüldse on mul tekkinud Hoidjaga pigem ebamugav emotsioon, mis puudutab igasuguseid tasusid … Igatahes, pikk jutt lühidalt – 1. juunist läheb Noorhärra hoidu tagasi ja mina saan veidike rohkem hinge tõmmata.

Iseenesest tuleb Noorhärra hoidu naasmine päris mugaval ajal, kuna tööjuures pakuti mulle võimalust liituda uue projektida ning reaalselt hakata rohkem tegutsema projektijuhtimise valdkonnas. Sel korral ma usun, et nii saab ka toimuma, kuna minu otsene juht osaleb samuti selles projektis ning ta on väga hea õpetaja ning suunaja. Just selline projektijuht, kes delegeerib mitte ei tee kõike ise 😀 Minule andis see hea egolaksu, sest ilmselgelt olen ma oma oskustega ikkagi pildis ning hea on teada, et tegelikult ka professionaalset arengut toetatakse. Ehk mul saabki olema võimalus keskenduda paremini ka päevasel ajal.

Siit edasi – ma ei jõua ära oodata, millal see kursus läbi saab. Mul on sajaga kopp ees sellest ja ma ei saa aru miks. Miks ma ei suuda end sundida õppima??? Tegelikult ei ole ju midagi keerulist, aga ma ei taha, lihtsalt ei taha. Alles viimasel aktiivsel õppenädal avastasin, et kui kuulan loenguid järgi, siis võiks ju märkmeid teha õpikusse (mis jääb niikuinii mulle) selmet kirjutada kõik üles kaustikusse. Kui palju ma tegelikult mõtetult duubeldanud olen nende nädalate jooksul, sest juhendaja räägib peaasjalikult samade märksõnade kaudu, mis juba kirjas. Viimase kodutöö tegin ka suht hambad ristis ära ja nüüd ongi jäänud vaheeksam, mille edukas läbimine on lõpueksamile saamise eelduseks.

Ma olen kergelt närvihaige, mis puudutab potsensiaalset Eestisse minekut juulis. Mitu korda nädalas uurin, kas meie lennud on endiselt aktiivsed Ryanairi lehel, lisaks arutasime ühel päeval sõbrantsiga, et kui Ryanair isegi lennud tühistab, siis mul oleks ju muuhulgas õigus kompensatsioonile, mida ma seekord ilmselt kasutaks ja lendaks Manchesterist vahemaandumisega Tallinna. Hinnad on muideks päris soodsad hetkel. Mul on tekkinud kerge dilemma, et kui meie lend 1 juuli toimubki, siis hetkel tundub, et kõik hotellid Edinburgi lennujaama lähedal on kinni ja lennujaama parkla ka suletud … et kui miskit ei muutu, siis pean ilmselt sõitma kodukandist viimase rongiga otse lennujaama ja öö pingil veetma. Tehtav ja eks võtan siis Noorhärra tekikese kaasa. Lend väljub pool 8 hommikul ning ilmselt peaksin lennujaamas kohal olema poole viiest (lisaaeg seoses koroonaga). Iseenesest on Ryanair andnud välja video, kus selgitab kuidas lennujaamas käituda ning et erinevad kaitsevahendid (kindad ja mask) peaksid koguaeg kasutuses olema. Õnneks on meil kodus kõike varutud.

Lõpetuseks, 10. mai teadaanne, et nüüdsest võib sõita autodega ka natuke kaugemale loodusesse, on mõjunud meie perele värskendavalt. Nädala sees käisime kahes pargis, mis on suht kodulähedal, kuid siiski piisavalt kaugel, et lihtsalt jalutada sinna. Ühest oleme tegelikult ennegi mööda kõndinud, kuid see eeldab juba korraliku teekonna läbimist. Laupäeval uurisime Miku lapsepõlveradasid Leedsi lähedal – kui too park oli suhteliselt vaikne, siis kanaliääres oli rahvast liiga palju. Hea mõte oli võtta kaasa natuke puuvilja ning näksimist ja teha väike piknik kanali ääres, Noorhärra jumaldab selliseid asju. Pühapäeval avastasime tänu autosõidu lubamisele veel ühe laheda jalutusraja.

Seitsmes nädal isolatsioonis

Hm … mulle tundub, et postitused siin on kuidagi jube üheülbaliseks muutunud 😀 Aga noh, hetkel mul tõesti ei ole millestki rabavast kirjutada ja nii pigem räägingi sellest, kuidas meie isolatsiooni üle elame.

Pärast nädalast töölkäiku jäi Miku uuesti koduseks, põhjuseks tellija liigne rahaahnus. Nimelt tööd alustades oli selge kokkulepe, mis on tunnitasu ja mitu tundi tehakse tööd. Paar päeva edasi ja ootamatult selgus, et tööandja võtab pooltundi lõunapausiks maha, kuigi reaalselt ei olnud Miku ja ta paariline pause teinud. Olgu, see lahendati sellega, et Miku ja paariline jäid pooleks tunniks kauem tööle. Nädala lõpu poole uurisid Miku ja paariline, et tunnitasu asemel võiksid nad kokkuleppida päevatasus, kuna nad tegid kahekesi ikkagi päris palju tööd ära suhteliselt madala tasu eest. Tellija lubas mõelda ning saatis laupäeval sõnumi, et hoopis vähendab tundide arvu. Miku lihtsalt ütles (mitte nii viisakalt), et sellisel juhul otsigu endale uued lollid, kes võileiva raha eest tööd teeb. Ruttan veidike sündmustest ette ning tänaseks pole Miku oma nädalapalka siiani kätte saanud kuigi lubati juba eelmisel reedel. Self-employed rõõmud, mis ma oskan öelda. Tänaseks ootust on, et äkki mingi summa saab kätte, kuid eks paistab.

Ehk Miku oli eelmine nädal kodus ja mul tsipake kergem oma aega jagada. Õhtuti ei pidanud enam tööasju järgi tegema ning sain rohkem keskenduda kursuse materjalile. Kodutöö tegemine oli täielik piin, sest mõttelõng lihtsalt ei jooksnud. Endal oli täpselt selline tunne, et igat sõna tuli tangidega ajurkurdude vahelt välja tirida, isegi ülemus ütles, et ma ei ole piisavalt spetsiifilist sõnavara kasutanud. Nojah, selline tagasiside ei olnud üldse üllatus mulle, seetõttu veetsin neljapäeva õhtul rohkem aega parendamisele.  Jällegi etteruttavalt olgu öeldud, et see kodutöö oli punktide poolest minu siiani parim.

Reede oli UK’s vaba päev, tähistati II MM lõppu. Meil on alati mais kaks esmaspäeva vabad, seekord oli üks neist hoopis reede. Pikk nädalavahetus oli mulle vajalik, sest ma tunnen, et mul hakkab jõud natukene raugema ning motivatsioon midagi teha langeb. Eks oli ka aeg, et isolatsioon ennast tunda annab. Võtsin oma kursusematerjalid suuremalt ette ning veetsin reede pärastlõuna õues päikese käes lugedes. Tundub, et sain natike jumet juurde ka. Nädalavahetusel grillisime kaks korda, marineerisin ise sealiha ja tundub, et kukkus täitsa hästi välja. Lisaks tegin esimese pavlova koogi. Sellega oli ka hea nali, et ma ootasin pavlovat olevat täielikult krõmpsuv (ehk nagu bezee) ning teinekord see tuleb ka niimoodi välja. Aga kui munavalgele maisijahu lisada, siis ei saa ju krõmpsuv jääda. Kui seda kunagi veel teen, siis siiki küpsetan veelgi madalamal temperatuuril ja tsipake kauem, sest mulle tundub koogi keskkosa tsipake toorena. Peale tegin klassikalise vahukoore mustikate ja maasikatega. mmm

Rääkides mtovatsiooni langusest, siis kindlasti mõjutas seda uudis, et Ryanair on kõik lennud kuni juuni lõpuni tühistanud. Meie lend 1. juulil on küll veel graafikus, kuid kas see ka nii jääb? Muidugi on ju võimalus, et kui lennud tühistatakse, siis küsin mingi hüvitist ning lendan vahemaandumisega Tallinna, selliseid lende tegelikult on. Keegi ju tegelikult ei tea, mis paari kuu pärast toimub :S Pühapäeval oli eetris kauaoodatud peaministri kõne, mis tekitas koheselt palju segadust. Näiteks ütles Johnson, et alates kolmapäevast (13/5) võib õues rohkem aega veeta ja ka autoga kaugemale loodusesse sõita. Mida tegid inglased? Juba järgmisel päeval olid rahvuspargid inimesi tuugalt täis :S Samuti ütles peaminister, et kes nad toetavad inimeste naasmist tööpostile, kui ei saa kodust töötada eeldusel, et kas jalutatakse, sõidetakse ratta või oma autoga tööle. Esmaspäeval oli ühistransport inimestest pungil. Siit tekibki küsimus, et kuidas siin viirusest lahti saadakse, kui kaine mõistust puudub??? lles nüüd räägitakse UK’sse saabuvatele inimeste puhul 14 päevase karantiinis olemise rakendamist, alles nüüd!!! Muuhulgas tutvustati plaani, et 1. juunist võivad osad õpilased kooli tagasi minna ning 1. juulist hakatakse avama restorane, pubisit jne EELDUSEL, et nakatanute ja surmajuhtumite koguarv igapäevaselt siiski langustrendi näitama hakkab. A Loodame parimat.

 

Kuues nädal isolatsioonis

Nonih, eelmine nädal läks Miku tagasi tööle (etteruttavalt olgu öeldud, et see kestis siiski vaid nädala) ning kui aus olla, siis pelgasin seda veidike. Mitte et ma ei saaks Noorhärraga hakkama, aga teades kui kannatamatu ma olen ning päeval oleks vaja ka tööasju teha, siis hirm oli. Esmaspäeval olid mul veel suuremad asjad vaja ära lõpetada, seega ma ei olnud just kõige positiivsemalt meelestatud. Ilmselt tahtis Noorhärra siiski eriti hea laps olla ning jäi mul diivanil hoopiski lõunaunne, mis oli SUPERLUKS. Esmaspäev oli ainuke päev ka kui ta magas, seega järgmiste päevadega ikkagi kuhjus ja kuhjus asju, et lõpuks tegin arvuti laupäevaõhtul lahti ning tegin asjad joonele tagasi. Töö osas otsustasin siiski hakata ajama seda, et annan mingi osa oma projektide haldamisest ära. Ma lihtsalt ei jõua kõike teha ning kannatan mina ja ka töökvaliteet. Pluss ei suuda ma reageerida igasugustele viimasehetke palvetele. Reedel näiteks algas päev rahulikult, kuid lõpuks rahmeldasin ikka poole kuueni, oleks edasi pannudki kui aju poleks errorisse läinud 😀

Kursuse osas nii palju, et kui loengu ülekuulamine läks sujuvalt, siis seekordse kodutööga olin alguses ikka päris jännis. Hea oli, et kauaoodatud kursuseraamat lõpuks kohale jõudis, noh tegelikult jõudis ka teine raamat, mille ülemus lubas tellida. Nii oligi mul materjali, millele toetuda tunduvalt rohkem, aga lihtsalt alustamine võttis oma aja ja ma lihtsalt ei suutnud kodutööst päris pikalt aru saada. Kui ma õigesti mäletan, siis viskasin raamatud nurka päris mitu korda ja needsin päeva kui otsustasin sellest kursusest ikkagi osa võtta 😀 Lohutusena mõjus see, kui ülemusega kodutööd üle vaatasime enne esitamist, siis isegi tema kommenteeris, et küsimused olid päris rõvedad 😀 Nädalavahetusel veetsin head mitu tundi uue nädala materjali ette lugedes ja teste lahendades, kuniks poisid igapäevasel jalutusretkel käisid.

Neljapäeval tabas mind täielik frustratsioon ja pettumus, kuna igaõhtused koroonaviiruse numbrid näitasid UK’s teist päeva järjest kasvutrendi. Pärast pidevat langust oli nii nakatanute kui surnute arv jälle tõusuteel. Ma olin nii vihane, et ilmselt oli see pika munadepüha nädalavahetuse järellainetus, kui hoolimata manitsustest inimestele koju jääda, ikka ringi töllerdati. Ma reaalselt tundsin, et meie puhkus juulis on korraliku kahtluse all. Lisada siia juurde veel uudis Ryanairi poolt, et ilmselt mais ja juunis veel ei lennata ning kui distantsihoidmine lennukis, kolmese isterea keskmine koht tuleb tühjaks jätta, kohustuslikuks muutub, siis nemad ei lenda ka juulis, tekkis täiesti see tunne, et möh … Ma saan ju aru, et kõik piirangud on seotud eelkõige turvalisuse ja viiruse kontrolli alla saamisega, aga ikkagi. Vihaseks ajab r***k. Oleme Mikuga korduvalt arutanud, et mis inimestel viga on, et ei saada aru, et jääge koju … ja oleme mõlemad arvamisel, et inglane pigem lihtsalt ei kuula kui talle midagi öeldakse. Ses mõttes, et ta kuuleb aga ta ei aktsepteeri seda, sest ta on inglane ja temale seadused ei kehti. Näiteks meie kandis ei ole kordagi olnud vaikset päeva, nagu mitte kordagi. Autod ikka sõidavad ringi, noorte kambad hängivad ja mitte miskit ei tehta seadusesilmade poolt. Ma arvan, et UK on ikka väga väga kaugel asjade paranemisest :S

Reedel oli meil siinsete sõbrannatega bingoõhtu ehk kõik valisime endile 15 numbrit 1-90 ning panime nad kolme ritta. Üks hakkas bingogeneraatori abiga numbreid välja hõikama ning saimegi ristikesi teha. Väike vein ja jutud ning oligi õhtu mõnusalt sisustatud. Lisaks tegime grupikõne ka Miku perega, seega lobiseda saab, lihtsalt füüsiline kokkusaamine on nii raskendatud. Laupäeval tegime Noorhärraga mõnusa rattaretke ning avastasime uusi teid. Kui see isolatsioon ja liikumispiirang ükskord läbi saab, siis tean täpselt, KUHU ma temaga pikaks päevaks seiklema lähen 😀 Nädalale panin punkti esimese banaanileiva tegemisega, tuli väga hea välja. Kasutasin seda retsepti ning lisasin juurde miniajusid (kreekapähkel), tegid ampsu nii mõnusalt krõmpsuvaks 🙂

Lõpetuseks, aprilli raamat. Pärast Roosaare raamatut tundus ainuõige ja loogiline jätk lugeda läbi ka Taavi Pertmani “Alustava investori käsiraamat”. Selle sain sõbrannalt kingituseks kui viimati Eestis käisime. Kui Roosaaare raamat oli esimene samm kuidas hakata oma rahaasju korda seadma, siis Pertmani oma ongi pigem jätkuraamat, kui sul on võlad juba makstud ning igakuiselt jääb raha üle investeerimiseks. Mina hetkel seal maal veel ei ole ja seetõttu ei sujunud ka lugemine kõige ladusamalt. Lisaks häiris mind see, et tegu on pigem õpikuga ehk autor eeldab, et inimene loeb raamatut ja istub samal ajal arvuti taga harjutuste sooritamiseks. Mina tahaks õhtul voodis lihtsalt lugeda, ma ei ole huvitatud samal ajal läpakas või telefonis ka olema. Ma kindlasti loen selle raamatu läbi mingi hetk, praegu aga ma tunnen ise, et ma ei olnud selleks valmis. Liiatigi sain ju paar nädalat tagasi Eestist paki koos hunniku ajakirjadega ning 20 aprill algas ka koolitus, mis eeldab palju materjalide lugemist…

Neljas nädal isolatsioonis

Munadepüha pikk nädalavahetus oli mega, lihtsalt mega. Seda enam oli teisipäeval tööle hakates hästi nõme olemine, ma kohe üldse ei tahtnud näiteks tööle hakata, juba pühapäeval mõtlesin, et ei taha töötada, kuigi vaba esmaspäev ootas ees. Teate ju küll seda tunnet, kui oled olnud pikemalt puhkusel (a la jõulud või tegelikult ka puhanud) ja siis need esimesed päevad tagasi tööl on täpselt sellised, et tahaks eemale. Miku küll soovitas, et võtaksin siis vabu päevi juurde, aga põgeneda pole ju ka mõtet. Nii ma hakkasin vaikselt nokitsema kui mulle sadas kaela üks suur ja vastutav ülesanne – ühe projekti dokumentatsiooni üleandmine kliendile. Ülesanne, mida minult juba mitu korda oli palutud teha aasta algusest saati, kuid mille kohta ma ütlesin, et mul ei oleks aega seda korralikult teha. Ülesanne, mis anti minu vastutada kuna olin aasta tagasi teinud sarnast asja. Ülesanne, mis oli seotud projektiga, mida mina vaid teinekord asendasin, kuid kunagi põhikohaga sellest projektist osa ei võtnud. Ning tegelikult ongi ülesanne lihtne, lihtsalt tohutult aeganõudev. Ja ma olin NII MARUS, et pm see pandi minu kaela, sest juba oldi hiljaks jäädud asjadega! Olen hakanud vaikselt mõistma, et mul on kodus hästi raske keskenduda, kuna meil eraldi kontorinurka/ruumi ei ole ja hetkel ei oska lahendust ka välja mõelda, et see kuhugi tekitada. Nii ma hõivangi igapäevaselt meie söögilaua köögis, kuid meie alumine korrus on avatud planeeringuga. Ma ei saa ju Mikule ja Noorhärrale ka pahaks panna, et nad telkut vaatavad, räägivad, kõva häälega mängivad/müravad või et Noorhärra tuleb mulle asju näitama. Tööl näiteks juhtub tihtilugu nii, et ma istungi kõrvaklapid peas (hea house mix taustaks kõlamas), sest meil on avatud planeeringuga kontor ja oi milline melu ja mula tihtilugu minu ümebr käib. Ehk ma olin juba ette ära kergelt närviline, sest keskendumine oli null, aga uusi e-kirju aina lendas juurde. Lisada siia otsa frustratsioon pärast puhkust ning pealesurutud tööülesanne ja oligi käes – ma murdusin korralikult.

Ma sain aru, et ma kohe üldse ei talu stressirohket olukorda, aga tõsi on see, et seda stressi tekitan ma eelkõige ise endale. Mul on nõme iseloomujoon, et pean alati tegema kõike 100% korralikult ja kohe. Mul tiksub pidevalt kuklas see tunne, et ma ei tee piisavalt kiiresti ning kardan, et kaotan oma töö. HÄSTI nõme, sest kui, siis pigem mind kiidetakse hea töö eest ning halbu sõnu pole ma juba ammu kuulnud. Aga mina ikka põen. Nii ma võtsin kõigepealt Miku kallal korralikult, siis nutsin korraliku peatäie ning olin valmis oma töö pikalt saatma. Hea oli, et see juhtus kõik vahetult enne meie igapäevast jalutuskäiku ja sain puhata ekraanist ning rahulikult olukorra üle järgi mõelda. Esimest korda elus tegin otsuse, et mina ei pea mitte kõike ise tegema ja kangelast mängima ning “tagandasin” end üleandmise koordineerijaks, kuid reaalset failide täitmist ma ei plaaninudki teha, mul tegelikult ka ei oleks olnud aega. Saatsin tolle projekti juhile kirja, et kuigi teen üleandmise ära, siis ei ole mul võimalik seda ülesannet prioritiseerida. Esimest korda elus lükkasin eemale tegija rolli ja võtsin vastu koordineerija rolli (noh veidike boss või nii :D)

Ühesõnaga teisipäev oli hästi hästi paha päev ning otsustasin, et minu laps ja pere heaolu PEAB saama esikohale tõstetud, tegelikult ka. Nii olengi Noorhärra jaoks rohkem olemas kui ta tahab lobiseda või mängida. Ja sisendan endale, et ma annangi endast ju parima praegu. Tegelikult ma teen kahe inimese tööd ja kuigi vahepeal oli jutuks, et osa oma koormusest ära anda, tuli koroona peale ja sinna see asi jäi. Meiel on ju lubatud paindlik tööaeg, miks siis mina stressan et kõik peab kohe tehtud saama? Ülejäänud nädal oli töö mõistes kontrolli all, et tegin nii palju kui jõudsin ja proovisin tulekahjusid kustutada, sujus küll.

Nädala tippsündmus (!) oli Noorhärraga vaktsineerimaskäimine, sest see oli esimene kord kuu aja jooksul kui käisime temaga mujal kui jalutamas, ta sai autoga sõita. Praksisesse minek oli ka nii organiseeritud, et kui kohale jõudsime, helistasin registratuuri ning meil paluti autos oodata, kuni õde on valmis meid vastu võtma. Mul oli tegelikult Noorhärrast kahju, sest ta oli nii elevil, et läheb arstionu juurde, lobises õdedega ja puha. Ning siis istus minu sülle, mina hoidsin ta käsi kinni ning sai korraga mõlemasse õlga süsti. Milline pettumus. Ega ta väga häält teinudki, lõpuks võib-olla piiksatas tsipa, ilmselt sellest, et vaktsiin oli kibe. Ja oi kui pettunud ta oli, et talle haiget tehti 😀 Õnneks kausitäis jäätist tegi meele kohe mõnusaks tagasi.

No ja kirsiks tordil oli Noorhärra poolt korraldatud uputus vannitoas. Istusime Mikuga söögilaua taga ja just lõpetasime hommikuseid pannkooke kui Noorhärra vetsu läks. See asub ülemisel korrusel, täpselt söögilaua kohal. Räägime juttu kui korraga kuuleme ilget solinat, justkui jookses äraveetorust palju vett alla. Miku läks igaksjuhuks kontrollima, mida Noorhärra teeb, kui mulle hakkas laua peale vett tilkuma läbi ühe laelambi. Issver kuidas ma karjatasin ja üles korrusele jooksin – tüüp oli võtnud tassi, selle veega täitnud ja siis kraanikausi äärele tühjendanud. Nii kordi ja kordi järjest. Ainuke viga plaanis oli see, et kogu vesi jooksis mööda kraanikausi äärt põrandale ja immitses läbi põranda lambi kaudu alla korrusele. Siin kohal küsimus – kes plaadib KÕIK vannitoa seinad, aga põrandale jätab mingi suvaka materjali?!?! Õnneks sel korral oli tegu vaid ehmatusega, sest põranda saime kuivaks, lamp ka katki ei läinud. Lihtsalt, mul on sellest majast juba nii kahju, sest see näeb ikka vatti. Köögi lagi vajab ülevärvimist, sest kohe sissekolimisel tekkis meil niiskuskahjustus vannitoast ja meielikult ei ole me seda siiani üle värvinud , kaks aastat juba. Siis on meil tagumine uks seest poolt auguga, sest umbes aastake tagasi tuli Noorhärra nii tuppa, et lõi ukse mõnusa hooga lahti (uks avaneb sissepoole), kuid tööpind ukse taga on ehitatud terava nurgaga (jällegi, miks?!?!) ja nii see auk sinna sai. Rääkimata sellest, et seinad vajavad üleüldist värskendust. Meil oli suur plaan, et teeme selle värskenduse isolatsiooni ajal ära (kõik vajalik on ära ostetud), kuid hetkel tundub võimatu missioonina seda teha, isegi kui üks meist Noorhärraga pikale jalutuskäigule läheb.

Pühapäeval lõpetasime nädala pika jalutuskäiguga, sest ilm oli lihtsalt fantast ning grillisime. Mõnna mõnna 🙂

Koroonaviirus vol 7

Minul sai eelmise nädalaga täis 3 nädalat isolatsiooni, Noorhärra on nädalake vähem kodus olnud ja Miku jällegi kauem (kuid nagu juba eelmine kord mainitud, siis ta oli pigem haigusega kodus). Kolmanda nädala suurim märksõna minu jaoks oli igasugune tööalase motivatsiooni kadumine.

Nädal algas hästi. Mind võeti vastu aprilli teises pooles algavale koolitusele, mis ainult avitab kaasa minu professionaalsele arengule. Töö asjad nagu sujusid, kuid midagi väga kiiret ei olnud. Aga kuskil nädala keskel hakkas igasugu nõmedaid ülesandeid kogunema ning lõpuks tekkis mul iga uue emaili avamisega see tunne, et paneks selle lihtsalt kinni tagasi ja viskaks kogu läpanduse üldse nurka. Reedel tegingi reaalselt kokku vaid mõned tunnid tööd ja kella kahest aitas ka minule. Hoopis lõbusam oli Noorhärraga 80′ muusika saatel jalga keerutada.

Eelmine nädal jõudsin ka poodi, paar korda nipet-näpet ostma ja ühekorra täiendasin meie varusid. Kodu-Asdas suure ostluse tegemine sujus küllaltki hästi – poodi sisenemist pidin ootama vaid umbes5 minutit, riiete pool ei olnudki kinni pandud ja sain Noorhärrale uued dressikad ostetud. Kõik riiulid olid enam-vähem täiedetud, oli jah kaubaartikleid, mida ei olnudki (näiteks köögiviljaõli), kuid leidus alternatiive. Oli nii pastatooteid, kui tomatipüreed, lihamanti ja vetsupaberit. Ainukesed kaks asja mida ma ei ole kuskilt leidnud, on kätedesinfitseerimisvahend ja pärm. Ikka veel :S Muideks, huvitav tähelepanek, aga lahja alkoholi riiulid on pidevalt suht tühjad – mina sain oma siidri nelipaki ikkagi kätte, aga Mikul tekib pea igakord dilemma, et mida osta, sest tema lemmikud õlled on lihtsalt otsas.

Pühapäeval valmistusime vaikselt ka lihavõteteks – käisin poes ning tõin uusi lilli peenrasse panekuks ning mõned dekoratiivmunad ning liblikad. Need viimased kaks panin vaasi korjatud okste ja pajuurbade kaunistamiseks ja sai mõnusalt kirju ning lihavõttelik kimbuke meil. Noorhärra oli ka agar mind aiatöödes aitamas, võib-olla natuke liigagi agar, et pidin paar korda tõsiselt keelt hammustama, et tema kallal mitte tänitada 😀 Ta ju lihtsalt tahab aidata ja mis saaks mul selle vastu olla, kui toimetamisharjumust temas edendada. Aga seda on küll näha, et vaikselt hakkab see isolatsioon ka Noorhärrat mõjutama – tal on ikka väga raske sõnakuulelik olla ning mitte ülemeelikuks muutuda, samas väsinud ei ole ta justkui üldse. Saan siiski ka temast aru, sest ei ole ju tore, kui sa suhtled füüsiliselt ainult oma vanematega, saad korra päevas majast välja ning ülejäänud aja oled justkui vangis. Mul hakkaks ka katus sõitma. Nagu ma Mikule ütlesin, siis meie vähemalt saame korraks vaheldust poeski käies, aga tema on vaid kodus…

Koroona viirus vol 6

On ka meil seljataga nädal täisgarantiini, seda ses mõttes, et koos minuga olid kodus nii Noorhärra kui Miku. Miku tegelikult läks kolmapäeval veel tööle, kui tal oli kaks nädalat kodus oldud, kuid see, mis tööplatsil toimus just hügieeni osas, oli olnud totaalne jama – ei mingit võimalust käsi pesta, ei mingeid maske, desinfitseerimisvahendeid kätele ei olnud, ainult söögiruumis olid toolid rohkem harali pandud. Pärast peaministri eelmise esmaspäeva avaldust oli kõigile selge, et tuleb kodus olla, kuid ehitustööliste puhul kehtis justkui erand, sest nad ju ei saa kodust töötada ning enamus neist on self-employed  (SE)(kuskilt jäi kõrva, et terve riigi peale on neid viie miljoni ringis) seega kui koju jääd, siis sissetulekut ei ole ka. Nii lekkiski juba teisipäeva hommikul meediasse pilte hommikusest tipptunnist ja inimestest pungil bussidest, rongidest – paljud neist justnimelt ehitustöölised. Inimesed saatsid pilte ka ehitusobjektidelt, kus töölised kogunesid suurematesse gruppidesse kui 2 inimest ja ei hoidnud nõutud kahemeetrist distantsi. Muidugi selle töö eripära ongi see, et tihtilugu peavad inimesed suht kõrvuti töötama. Igatahes tekitasid need pildid üleriigilist diskussiooni, sest lõpuks tuli välja see suur valukoht, et kui SE tööl ei käi, saa käia või ei lubata käia, siis on neil suht kõõga sissetulekuga. Neljapäevaks jõuti nii kaugele, et mingi kondikava on nüüd paigas ning alates juunist saavad SE’d taodelda tagantjärgi hüvitist kodus veedetud aja eest – 80% nende viimase kolme aasta keskmisest neto sissetulekust, millest vist tuleb siiski ka mingid maksud tasuda. Noh parem kui mitte midagi. Ja kuna see toetussüsteem pm on paigas, tuli ka Mikul otsus koju jääda kergelt, sest nii palju kui ma aru saan, siis paljud ehitusplatsid plaanivad töötada nii kaua, kuni ei tule riiklikku korraldust uksed sulgeda.

Minu jaoks olid esmaspäev ja teisipäev kohutavad päevad – meil ei olnud mingit rütmi ega rutiini tekkinud, Noorhärral oli pidevalt igav ja nii elas ta minu seljas (ta on ses suhtes memmekas, et kui me kõik kodus oleme, siis pigem nõutakse minult tähelepanu). Nii saingi hommikuti vb mõned tunnid tööd teha segamini lapsekanseldamisega, lõunaaja läksime lubatud jalutuskäigule ning pärastlõunal üritasin veel tööd teha. See oli suhteliselt koheselt selge, et minu päevad venivad nüüd pikaks, sest ma pean asju lõpetama siis, kui tema magab. Mis mõnes mõttes on hea, kuna mul on vähemalt võimalus tööasjad ära lõpetada, kuid samas venib kõik nii pikale, nagu mul olekski üks pikk tööpäev. Kolmapäevaks saime õnneks mõnusa rutiini paika – ehk ärkame poole 8 aeg, hommikusöök ja multad ning mina saan juba mõned asjad ära teha. Vahepeal veidike mängimist, siis jalutuskäik ja lõunasöök ning kuni viieni proovin jälle maksimaalselt tööd teha. Kui ei saa, siis viiest kaheksani olen poiste pärast, et saaksime ka pereaega. Viimased asjad lõpetad peale Noorhärra unne minemist. Eelmine nädal see nii toimis, mul oli näiteks nädalavahetusel tunne, et täitsa mõnna on kodus olla. Reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, sest ma ei suutnud lasta järjest päikeselisi pärastlõunaid lihtsalt raisku minna ning istusin ise hoopis päikese käes.

Nädalale pani mõnusa kirsikese Noorhärra eile kui käisime jalutamas. Ta on mul selline paras aktivist ja energiline hing ning peab viimasel ajal koguaeg kas turnima või kiiruskatseid tegema. Eile, nagu kiuste, ununes meil ratta kiiver maha. Olime juba koduteel, sest tunnike vabadust hakkas otsa saama, kui ta jälle rattaga kiirust arendas ning libises ja kukkus. Muidugi peaga vastu maad. Olime kruusateel, seega ma ei teagi, oli see õnneks või kahjuks, aga ta suutis oma parema silma kohale korraliku sisselõike kukkuda, verd ikka tuli korralikult. Kui asfaltil kukkunud oleks, äkki siis oleks pigem korralikult kündnud näoga maad :S Igatahes, kutsusin Miku meile autoga vastu, pesime Noorhärra kodus puhtaks ning puhastasime ka haava ning plaasterdasime selle. Tegelikult oli ta üllatavalt rahulik, kuid haav tundus sügav ja tahtsin selle lasta ikkagi arstil üle vaadata. Praegu on “parim” aeg kuhugi esmaabisse minekuks eks :S Helistasin kohalikku haiglasse, kus soovitati minna lähimasse walk-in keskusesse. Pm need on ööpäevaringselt tegutsevad keskused, kus saab sellist lihtsamat abi. Meil vedas, et olime kohale jõudes ainukesed külalised ja saime kohe ka arstile. 10 minutit hiljem oli juba 3 inimest peale meid järtsus. Arst vaatas haava üle ja pani need spets plaastrid peale, mis hoiavad haava koos, et see paremini kinni kasvaks. Luges ka ette nähud, mille tekkel silma peal hoida ja vajadusel uuesti arsti juurde minna, kuid üldjoontes oli tegu õnneliku õnnetusega.

Koju jõudes sai Noorhärra jäätist ning ma tõsiselt lootsin, et ta teeb uinaku, mida ta ei teinud. Isegi minu kaisus Shreki vaatamine ei uinutanud piisavalt. Kuid õhtuuni tuli seekord kiirelt ja oli pikk. Mina olen enda jaoks taasavastanud Super Mario, sest Miku Nintendol on see olemas, küll mitte see vana-vanakooli variant, mida kunagi tundide viisi mängitud sai, aga selline meie masti mäng. Eile istusingi õhtul diivanil ja klõbistasin 🙂 Vangistuses olemine muutus just tsipake meeldivamaks, sest mida muud kui pm vangistuses me kõik istume.

Koroona viirus vol. 5

Hm, ma ei saagi aru, kas UK on nüüd täielikus isolatsioonis või ei. Täna tegi peaminister avalduse, et kõik poed va toidupoed ja apteegid ning söögikohad suletakse, keelatakse kõik kogunemised rohkema kui kahe inimesega (va kui on tegu ühes majapidamises elavate inimestega) ning inimestel on lubatud majast lahkuda vaid toidupoodi minekuks (võimalikult harva), üheks liikumistegevuseks päevas (jooks, jalutame) või kui sa liigud töö ja kodu vahet (jällegi vaid äärmise vajaduse korral). Muideks, keelatakse ära ka abiellumised ja ristimised, lubatakse vaid matuseid korraldada väiksemas pereringis. Igasugune rikkumine toob kaasa trahvi. Ma saan sellest aru, sest inglased lihtsalt ei saa aru, et olge kodus (eks me ise ju patustasime ka, kuigi proovisime ikkagi distantsi inimestega hoida). Mitu nädalavahetust järjest on jagatud pilte ja videosid parkidest, mis on tulvil inimesi. Nagu see sama hommikusaatejuht tabavalt ütles inimesed ei saa aru, et neil palutakse koju minna ja telekat vaadata. Kõik. Nad lihtsalt ei suuda seda teha, sest tegu on generatsiooniga, kes on vaba ja ei lase endale öelda, mida teha. Kangekaelsed lapsed noh.

Vaatasin huvi pärast, kui pikk on järjekord Asdast toidukulleri tellimisel või ise kohale minemisel, järgmised 2 nädalat on täielikult välja müüdud, seega peame ilmselt ikkagi ise poodi minema. Õnneks on palju toidupoed lubanud esmaspäeva, kolmapäeva ja reede hommikul esimese tunni vaid vanuritele ja riskigrupi inimestele hoida. Kuid mul päriselt tekib hirm, et kas meie saame endile vajaliku poest. Iga päevaga süveneb üha rohkem tühjus riiulitel. Kas me tõesti läheme tagasi ajas, kus pidid toidupoe ukse taga järtsu võtma, et elementaarset saada? Kas inimestel juba varud täis ei saa, et riiulid on koguaeg tühjad. Mul hakkab vetsupaber otsa saama ja ma isegi ei proovinud suurde poodi minna, vaid uurisin kohalikke poode. Üks oli tühi, kuid teises õnneks oli. Ja ma sain selle pisikese paki ainult tänu sellele, et oleme siin juba 5 aastat elanud ja müüja teab, et olen kohalik. Samas rääkis ka tema, inimesed tulevad ja nõuavad, ähvardavad kui ei saa mida soovivad. Jube, inimlikkus kaob täielikult :S Aga ma panin selle vetsupaberipaki pagassi peitu, kuna käisin korraks sõidus. Ja peitsin selle ära ainult tänu sellele, et katrsin kedagi mu autoakna sisse lööma kui jätan selle esiistmele 😀

Ma käisin täna tööl lisaekraani toomas, hea et selle täna tehtud sain, sest homsest ilmselt enam ei lubataks mul sõita. Iseenesest on tööd ikkagi parem teha kui lisaks läpakale ka suur ekraan on. Mis puutub Noorhärrasse, siis minuarust temal juba katus sõidab 😀 Eks ole ju suur muudatus ka tema rutiinis, et ei saa sõpradega kokku ega tuttavaid kohti külastada. Selmet peab olema kodus ja vanematega tõtt vaatama. Me tõesti proovime oma parima teha temaga tegelemisel, kuid pean siiski kuhugi mahutama ka 7.5 tundi tööd (täna näiteks avasin arvuti kell 7:30 ja sulgesin 20:00, sain vast ikka oma tunnid täis). Tema tahaks minna ju jalutama või mängida minuga ning kontseptsioon, et emal on vaja tööd teha ei jõua temani, sest miks ema minuga ei mängi kui ta on siin minu juures 🙂 Kahju tegelikult temast, aga no mis sa teed… Küll elame ka selle aja üle.