Oma kodu ostmine – jätkame otsinguid

Jäin oma järjejutuga pidama 10 jaanuari peale, kui olime müüjaga jõudnud hinnas kokkuleppele ning hakkas pihta bürokraatiline pool. Kõigepealt saatis meie advokaatitiim meile esmased paberid ja vormid täitmiseks, samuti ka nende teenuse hinnapakkumise. Lisaks hakkas finantsnõustaja kokku panema meie faili leidmaks sobivaim laenupakkuja. Saime ka postiteel kinnituskirja müüja kinnisvarafirmalt, et müügiprotses on algatatud.

15 jaanuar käisime kiirelt müüja agentuurist läbi, et viia enda originaaldokumendid millest tehti kohapeal koopia ning lisaks kinnitasime oma aadressi.* Edasi sõitsime kokkusaamisele finantsnõustajaga, sest siiani olime asju ajanud ainult kas kirja või telefoni teel. Kohtumine oli hästi informatiivne ja mõnus – näha oli, et inimene teab, mis ta teeb ja ta reaalselt üritabki sulle parima pakkumise/lahenduse leida. Avaldasime ka oma muret majas nähtud niiskuse osas ja otsustasime koos nõustajaga, et ilmselt on mõtekam tellida natuke kallim, kuid põhjalikum ekspertiis. Läksime sellelt kokkusaamiselt minema teadmisega, et ilmselt saame laenu ühest suurimast pangast mitte mingist väiksest finantsasutusest, mille üle olime meeldivalt üllatunud.

Kuna ekspertiisi nõuab laenu andev asutus, siis jäi selle korraldamine finantsnõustaja teha. Saime kinnituse, et maja minnakse hindama 23. jaanuaril ning vastus peaks tulema päris ruttu. Samal ajal allkirjastasin mina meiepoolse lepingu ekspertiisi teostajaga ning üldse täitsin ning skännisin ja saatsin erinevaid pabereid advokaatidele. Reede õhtul tulid head uudised, et maja on hinnatud summale, milles me müüjaga kokku leppisime ehk laenuandja ei tee meile takistusi vajaliku summa saamisel.   Tundsime Mikuga suurt kergendust, et kui maja müügihind on see, milles meie kokku leppisime, siis ei saa niiskusprobleem olla tõsine. Oi, kuidas me eksisime.

Esmaspäeval anti advokaatidele roheline tuli, et võib hakata bürokraatiaga tegelema. Siiani olime palunud meie juhtum nö ootele panna, kuniks selgub ekspertiisi tulemus. Me ei soovinud maksta teenuse eest, mida meil võib-olla isegi vaja ei lähe, juhuks kui loobume ostust just niiskuskahjustuse pärast. Teisipäev oli meie jaoks ikka paras hullumaja. Kõigepealt kirjutas meile advokaadibüroo ja küsis kas meie sissemakse raha on minu või Noorhärra kontol**. Ma ei saanud algul arugi, et millest selline küsimus, sest sissemaksuraha tuleb ju ISA kontotelt. Küsimus oli sõnastatud ka nii, et uuriti kus asub lastetoetuse raha, seega lihtsalt selgitasingi, et see summa tuleb minu kontole, mille ma kannan Noorhärra kontole ja mille lõpuks kandsime oma säästukontole. Sellest tuli välja omakorda jaburdus – nimelt kui raha on juba kord Noorhärra kontole kantud, siis loetakse seda tema rahaks ja kui me tahaks seda sissemaksuks kasutada, peaksime tema nõusoleku selleks saama. Aga tegu on ju alaealisega 😀 See muidugi ka ei loeks, et meie oleme tema vanemad ja seaduslikud eestkostjad. Ma ausalt läksin päris närvi, et milles probleem on, sest mina sain aru, et me ei tohi seda summat üldse kasutada. Õnneks finantsnõustaja suhtles nendega ja tuli välja, et omafinniks ei tohi seda kasutada. Tegin kohe omad arvutused ja kirjutasin finantsnõustajale vastu, et ma ei saa aru, mida advokaadid jahuvad, kuna meie 2 ISA’t + boonusraha katavad ilusti meie omafinni ära, isegi rohkem, kui 5%, et mis lisadeposiiti nad taga ajavad. Õnneks tuli välja, et advokaadibüroo kolistas ämbrit.

Aga suurem pettumus saabus ekspertiisi tulemusega. Nimelt nõustus raport, et kuigi kokkulepitud hind on okei, siis maja tegelik väärtus 6 tuhat vähem, sest … paramparaa .. majal on KORRALIK niiskuskahjustus, pluss puiduosadel (uksepiidad ja põrandaliistud) ka mädanikku , mida me ise tähele ei pannudki. Raportis hinnati erinevaid maja osasis 3-palli süsteemis, kus 3 tähendas seda, et asi on väga tõsine ning vajab kohest reageerimist. Niiskuskahjustus ja mädanik oli hinnatud kolmele. Me mõlemad tundsime Mikuga end petetult – kurja, me juhtisime vaatamisel tähelepanu niiskusjälgedele ja küsisime kui hull see on. Mul läks lõpuks sassi, kui mitu korda omanik korrutas, et selles majas ei ole niiskusprobleemi, et niiskuskahjustus tuleb vaid välisseintele (no magamistoas see oligi ju välisseinal) ja tegu on tipp-topp majaga. Et ainuke rõskus maja siseseintel tulenes sellest, et viimased üürnikud ei kütnud maja korralikult ning ei õhutanud pärast dušši all käimist. Ma ei teagi kas nad mängisid lolli ja lootsid, et me langeme nende hea jutu õnge või nad päriselt ei teadnudki, kui tõsise probleemiga tegu on, kuid fakt oli koheselt selge, et meie seda maja vähemalt kokkulepitud hinnas ei osta, kui üldse sedagi.

Õhtul kodus arutasime, et mis edasi saab. Üks variant oleks hakata korralikult hinnas alla kauplema. Mina olin nõus, et otsimegi eksperdi, kellega kohale minna ning kes hindaks remondifondi suurust ning küsime selle summa alla. Samas ega enne ju teagi kui suureks ja kalliks remont kujuneb, kui seda tegema ei hakata. Nüüd tagantjärele mõeldes olid põrandad näiteks kaetud suhteliselt uue vaipkattega ning tekkis koheselt kahtlus, kas äkki millegi varjamiseks? Lisaks ütles Miku, et isegi kui saame hinnas alla, siis meil peab olema remondiraha reaalselt olemas, sest sellega peaks kohe tegelema hakkama. Hetkel meil ei oleks neid tuhandeid kuskilt võtta, kuna plaan on osta maja, mis konstruktiivselt on heas korras ning mida saame seest värskendada jupikaupa. Miku küsis nõu ka paari tuttava käest ning kõik ütlesid kui ühest suust, et kui tegu on niiskuskahjustusega, siis hoia heaga eemale. Muideks, tänaseks ehk 10 päeva hiljem, ei ole maja tagasi müüki pandud, äkki siis ikkagi saadi probleemi tõsidusest aru ning nüüd tegeletakse sellega.

Nii kirjutasingi järgmise päeva hommikul müüja agentuurile, et ekspertiis tõi välja tõsise niiskuskahjustuse ning me loobume oma pakkumisest. Kuna mulle tol päeval vastust ei tulnud, helistasin neile järgmine päev, et saada kinnitus meie loobumisteate saamise kohta. Tuli välja, et minu kiri oli spämmi läinud (!). Eks agent üritas ikka veenda, et äkki saab kuidagi hinnas uuesti kaubale, kuid ma olin suht resoluutne ning ütlesin otse välja, et me tunneme endid petetuna müüjate poolt ning loobume täielikult. Eks muidugi oli kahju, sest nagu eelmises postituses kirjutasin, siis potensiaali oli korralikult sel majal ning me oleks saanud jääda oma praegusesse külakesse edasi, lisaks ma juba lammutasin seinu ja dekoreerisin mõttes seda maja 🙂 Aga ju siis pidi nii minema.

Muidugi hakkasime juba samal õhtul uuesti kuulutusi vaatama, kuid miskit erilist ei hakanud silma. Nüüd me pigem võtamegi asja rahulikult, sest nii palju saime targemaks, et laenu saamisega meil probleeme ei teki, isegi kui Miku töökohta vahetab (mida ta ka tegi). Lisaks on meil reaalne ettekujutus kuumakse suurusest. Saame ka ISA kontodele rohkem raha juurde koguda ning omafinni summat suurendada. Lõpuks ju saame ise sedapidi võitu. Advokaadid saatsid meile ka makstud deposiidi tagasi. Ainult finantsnõustajale peame pisike summa juurde maksma kui ta järgmise objekti asju ajama hakkab, sest kõik hinnastamine toimub objektipõhiselt. Ja kuigi algselt oli tunne, et kaotasime raha, kuna maksime põhjalikuma ekspertiisi eest, mille tõttu ostust loobusime, siis tegelikult säästis see natuke rohkem makstud summa praegu meile tulevikus tuhandeid.

*UK’s on mingil põhjusel hästi oluline erinevate toimingute puhul kinnitada, et sa elad sellel aadressil, kus sa väidad end elavat. Sinu sõnast ei piisa, vaid sul peab olema ette näidata kas kiri pangast, kommunaalide arve vms ning see ei tohi olla vanem kui 3 kuud. Meie puhul on näiteks “vahva” see, et kõik kommunaalid maksame otsekorraldusega ja isegi kui midagi postiteel saadetakse, on need kõik Miku nimel. Seetõttu olen ma hakanud alles hoidma mulle saadetud pangapakkumisi, mis muidu suht kohe prügikasti lendaks 😀

**Tegime Noorhärrale kohe peale sündi konto, kuhu olime kandnud igakuise lapsetoetuse just selle mõttega, et kogume niimoodi eraldi raha kui kunagi maja ostma hakkame.  Selle raha kandsimegi oma ühisele kogumiskontole mõned kuud tagasi, et kasutada erinevate teenustasude maksmiseks. Maja sissemaksuks plaanisime kohe algusest peale kasutada ainult kahte ISA säästukontot.

Mul viskas segadus üle

Alates hetkest, mil Noorhärra sündis, olin kindel et tahan kindlasti kahte last. Kui alguses oli mõte, et saame kaks last väikese vanuse vahega, siis elolu tegi omad korrektuurid ning otsustasime oodata vähemalt, kuni ta kolmeseks saab. Praegu mõtlen, et jätta suurem vanusevahe lastele oli ainuõige otsus, sest ma oleks ilmselt oma mõistuse mingi hetk kaotanud 😀 Kuna teine laps oli plaanis, siis muidugi (kokkuhoidliku eestlasena) hakkasin Noorhärrast väikseks jäänud asju uuele beebile hoidma. Kuna oleme ühe sõbrannaga saanud paari aastaste vahedega kahe peale kolm poissi, siis oli loogiline, et väikseks jäänud lasteriided hakkavad omanikku vahetama, lisaks muule beebivarustusele.

Põhimõtteliselt olen alles hoidnud KÕIK viimased 3 aastat kasutuses olnud riideid, mis ei ole lõplikult plekilised või topiliseks muutunud, pm enamus Noorhärra riideid. Omaarust olin siiani väga organiseeritud, sest sorteerisin riided vastavalt vanusele erinevatesse kilekottidesse. Jama oli ainult selles, et meil väga ei ole kodus ruumi asjade ladustamiseks, nii et ei tekiks muljet üleüldisest segadusest. Siiani olin pannud riiete kotid kastidesse ja kastid kapi otsa :S Garaazis ei julge ma midagi ses mõttes õrna ladustada, et niiskus ja spetsiifiline lõhn võivad oma laastustöö teha. Seega olin juba kergelt ülekuhjatud asjadega, kui sõbrants tõi viimase portsu tema poisist väikseks jäänud riideid tagasi. Tema mõte oli küll, et ma sorteeriks vaid enda asjad välja, kuid jutt läks kuidagi nii, et võtsin kogu kotitäie vastu (koonerdaja alert!). See oli mõned nädalad tagasi ning muidugi ei olnud ma midagi jõudnud teha. Reede õhtul aga viskas segadus sellise kopa ette, et võtsin sorteerimistöö eriti suurelt ette.

Seega, esimese asjana koukisin välja KÕIK kotid riietega ning sorteerisin kahte kuhja – asjad, mis jätan endale ja asjad, mis proovin maha müüa. Endale jäetavate asjade suhtes olin eriti kriitiline vältimaks uut hordi kilekotte ja kaste, seetõttu jäid alles ainult väga kallid ja kvaliteetsed firmakad (mis Miku ostis) ning väga neutraalsed ja korralikud riided, mis sobiks nii poisile kui tüdrukule. Kõik muu, mis oli vähegi rohkem kulunud, topiline või tugevasti sinine/tehnika piltidega, läksid äraantavasse hunnikusse. Ei, ma ei ole nii sookindel, et tüdruk peab ainult roosat ja õrna kandma, jätsin ikka mõned poisilikumad esemed ka alles, lihtsalt tahtsin endale jätta võimaluse, et saan ka uuele beebile uusi riideid osta ja teha tulevikuvaliku juba rohkem soo kohasemalt.

Kui kaks hunnikut valmis, sorteerisin kõigepealt endale jäetavad asjad nelja hunnikusse (0-3 kuud, 3-6 kuud, 6-9 kuud ning 9+ kuud) ning sain õnneks neli mõistliku suurusega kilekotti, mis mahtusid ühe voodi sahtlisse. Teise olin juba ettenägelikult jätnud rasedapadja ja kõige lahedamad beebi mänguasjad. Äraantava hunniku sorteerisin kaheks (0-6 kuud ning 6-12 kuud), tegin kõikidest asjadest pilti ning panin need suuremasse kandekotti ootama, et keegi need ära ostaks/viiks. Eraldi pildid tegin just selle lootusega, et kes on huvitatud, see näebki kogu sisu pluss ei pea ma kordi eraldi kirjutama inimestele, mida kotid sisaldavad. Panin küll asjad müüki lootuses, et saame sõbrantsiga raha pooleks teha, kuid olen suhteliselt kahtleval seisukohal, et keegi need ära ostab (missest et mul on seal uhiuued asjad hinnasiltidega ja mõned väga korralikud esemed, mida vaid paar korda kantud), sest siinmail on lasteriided nii odavad, et paljud eelistavdki osta uued või saada asjad tasuta. Eks paistab. Mina sain igatahes oma magamistoa tunduvalt lagedamaks ning see oligi eesmärk.

Aga, kuna oli laupäev ja mul plaanis maja üldpuhastus, siis jätkasin oma sorteerimist ka voodipesu valdkonnas. Nimelt reedel meie voodipesu vahetades avastsin, et meie padjad on ikka väga närtsuks muutunud. Pole ka ime, kui need sai ostetud a la 4 aastat tagasi juba. Tavaliselt olen ma väga rahul Ikea asjadega, kuid need padjad olid küll imelikud – kui muidu on padi kohe ümbrises eks, kuhu peale pannakse padjapüüd, siis nendel patjadel käis see ümbris veel eraldi ära (iseenesest väga mugav nende pesemiseks), kuid see viimane kiht ümbrist oli nii õrn, et sisu hakkas juba välja pudenema. Seega, panin need asjad äraantavasse hunnikusse, sest kui see lukuga ümbris ära pesta, siis saab neid patju kasutada küll, meie lihtsalt otsustasime endile uued osta. Lisaks oli muutunud väga topiliseks meie tekk ja läheb ka see väljavahetamisele. Viimaseks sorteerisin diivanikasti asjad ära, sest kuigi meil oleks koht, kus külaliste magamistarbeid hoiustada, on need jällegi – üllaülla – meie magamistoas kapi otsas 😀 Enamus sealseid asju läksid ka minema, sest need olid kunagi kelleltki saadud kasutatuna ning mõõtudes, mis niikuinii meie tekile/patjadele/madratsile ei sobiks. Ning nagu valatult, mahuvad mõlemad külaliste komplektid diivanikasti ideaalselt!

Pärast 4 tundi tuuseldamist, oli ka maja korras. No nii mõnus on kui tööpinnad lagedad, diivan korras, lapse mänguasjad organiseeritud oma nurgas. Lust ja lillepidu … mis kestis täpselt eile õhtuni, kui mina läksin sõbrantsidega kinno ja poisid jäid liiklusummikuid mängima. Terve alumine korrus on jälle autosid täis 😀

Oma kodu ostmine vol.2

Tegin otsa lahti ning rääkisin esmastest sammudest oma kodu ostmisel SIIN. Oluliselt midagi uut juhtunud ei ole, rahulikult kogume sissemaksu ning hoiame objektidel silma peal. Miks ma teen järgmise postituse sel teemal, on üks halenaljakas olukord, millega mina hetkel kokku puutun.

Kui ma Eestis elasin, siis oli laenusaamisel vajalik eelkõige stabiilne sissetulek ning vaadati igakuiste kohustustuste suuruse suhet sinu sissetulekusse ehk kas sa olen maksujõuline. Inglismaal on veel eraldi lisaks kasutusel selline termin nagu credit score (krediidivõimekus äkki?). Ehk sinu krediidivõimekusele antakse üks number ja mida kõrgem see on seda parem. Olenevalt veebist, mis seda teenust pakub (ning neid on palju), võib maksimaalne number olla 999. Otseselt minuteada see number ei mõjuta kas laenu saadakse, kuid ilmselt mingil määral võib mõjutada laenutingimusi (pikkus, intressimäär, sissemakse suurus). Ühesõnaga, mulle oli jäänud mulje, et see number on ülitähtis saada võimalikult kõrgeks, kuigi Miku on maha rahustanud mind, et ega see nüüd nii suurt rolli ka mängi.

Kevadel tegin endale lõpuks ühele veebile konto ära, et hakata jälgima, mis on minu skoor ja kuidas see paraneb. Olin ju selleks ajaks siin elanud juba 4 aastat ja mingisugune finantskäitumine ning ajalugu väljakujunenud. Kasutasin selleks ClearScore lehte, mis annab maksimaalseks summaks 700. Kuna selle nelja aasta jooksul on minu sissetulekud ainult tõusvas joones liikunud, olen võtnud endale krediitkaardi, et näidata maksevõimekust ning mingeid võlgenvusi ka ei ole esinenud, siis olin ülikindel, et minu skoor saab olema maksimumi lähedal. Heheee, naiivitar nagu ma olen, siis eksisin rängalt – aprilli skoor oli 402 :S Iseenesest ju peaaegu UK keskmine (see näitaja on 414), kuid minu jaoks siiski liiga madal. Selle raporti saamise juures on muidugi see hea, et see toob välja nii need näitajad, mis on positiivsed, kui ka need, mida saaksid ise parandada. Aprillis oli ainukeseks soovituseks registreerida end kohalikel valimistel hääletajaks. Mai ja juuni raportid olid muutusteta ja nii ma ennast juuni lõpus hääletajaks registreerisin.

Tuli juuli ja ma pidin tagumikule kukkuma – minu skoor oli langenud 382 peale. WTF??? Mismoodi? Mitte ükski positiivne tegur ei olnud ära langenud ja ma olin ju registreerinud end hääletajaks ehk ma ei saanudki midagi rohkemat enam teha. Seda sama ütleks ka raport. Muideks, et asi oleks selge, siis siin on faktorid, mis näitavad minu finantskäitumist heast küljest:
* mul ei ole kehtivat kohtuotsust ega ole ma ka pankrotis
* minu arvelduskonto ei ole miinuses või blokeeritud
* ma ei ole viimase aasta jooksul andnud sisse palju laenutaotlusi
* ma olen kasutanud ühte ja sama arvelduskontot igapäevaselt juba aastaid
* mul ei ole ühtegi võlgnevust
* minu suurim krediitkaardilimiit on arvestatavlt kõrge
* ma ei ole oma krediitkaardilimiiti ületanud viimase aasta jooksul
* mul on kasutusel vähem kui 50% oma võimalikust krediitkaardilimiidist

Minu jaoks oli sel hetkel tegu pigem isikliku solvanguga (:D), et mismoodi mind nii madalalt hinnatakse ning olin tõsiselt frustreerunud ning häiritud. August, september ja oktoober ei toonud mingeid muutusi – skoor oli sama, positiivsed punktid samad ning mitte midagi negatiivset. Täna tuli novembri raport ning skoor on tõusnud 397 peale, jei 😀 Samas ma ju tean, et ma olen ikka tunduvalt finantsteadlikum kui 5 aastat tagasi näiteks ja no saan ikka hästi oma rahadega hakkama. Lihtsalt sportlikust huvist tahaks kellegi käest küsida, et miks see number nii madal on??? Kas piirkonna tõttu, kus me elame (ei ole just kõige uhkem ja pigem elab siin inimesi, kel on raskusi) või et ma ei ole end rohkemate minilaenude/järelmaksudega sidunud, et oma maksevõimet tõestada? C’mon, mis loogika on mõtteviisi taga, et selleks, et oma maksujõulisust tõestada, pead sa võtma laenu? Kas see ei tähenda midagi, et ma saan oma elu elatud järelmaksudeta?

Kokkuvõtteks, minu jaoks juba tragikoomiline see situatsioon. Ilmselt oleksin rohkem endast väljas, kui see number mängiks väga suurt ja olulist rolli laenu saamisel. Siis ma ilmselt kalluks võtta 6-kuuline järelmaks enda nimele, et “tõestada” maksujõulisust. Kuid nagu eelmises postituses kirjutasin, siis tegelikult on meie ühine maksujõulisus juba ära tõestatud, nii et pigem võiksin pihku itsitada 😀 😀 😀

Kiirvisiit Londonisse…

… ehk kuidas ma ei jäta enam midagi juhuse hooleks, sest ma olen mõtlev inimene ja õpin oma vigadest. Käisin eelmisel nädalal ühepäevasel kiirvisiidil Londonisse, et osaleda ühel tööalasel konverentsil. Pikk ja tegus päev oli, kõik sujus enamuses viperusteta ning kuigi õhtu lõpuks olin surmväsinud, valdas mind siiski üleüldine rahulolu. Päeva enda ja sellele eelnenud ettevalmistustega tõestasin veelkord, et viperuste ärahoidmiseks on isiklikult päris palju võimalik ära teha…

Esiteks, juba esimese infokillu saamisel konverentsi toimumine kohta mõned kuud tagasi võtsin ette googlemapsi ning vaatasin, kus asub toimumispaik rongijaama suhtes, on vahemaa jalutatav või peab ühistransporti kasutama. Üldjuhul eelistan ma iga kell tallataksot. Samuti uurisin rongi ajakavast, et kui reaalne on üldse, et ma jõuan kodust minema piisavalt varasele rongile (eeldusel muidugi, et Miku on öövahetusest kodus), et Londonis jalutades konverentsipaika jõuda. Ning kas ma üldse saan olla lõpuni ja jõuda koju ajaks, mil Miku tööle läheb (ei oleks jõudnud, aga kasutasime ühe tütarlapse abi, kes lapsehoidmisega taskuraha teenib).

Teiseks, kui suur logistika paigas oli, algas detailide paika panek, mis minu puhul tähendab tavaliselt googlemapsi väljatrükkimist ning oma teekonna pisidetailideni selgeks tegemist. Seekord joonistasin markeriga kogu teekonna Eustoni rongijaamast Houndsditchi, kusjuures, mida lähemale asukohale jõudsin, seda rohkem zuumisin kaarti detailsemaks, et iga nurgatagune oma tänavanimetusega näha oleks. Jah, mul on nutitelefon ka, aga liiga tihti on juhtunud, et ma ei saa vabse aru, kuhu ja mis suunas see mind juhatab, seda eriti UK linnades. Ükskord juhtus, et see põhimõtteliselt juhatas mind kõrval hoonesse pooletunnise ringkäiguga :S Seega, ma ei usalda eriti oma telefoni ja no topelt ei kärise ju ka.

Kolmandaks, tellisin korraliku ajavaruga endale hommikuks takso, et ikka 30 minutit enne rongiväljumist see ukse ees oleks ja mulle jääks piisavalt varu 10 minutilise autosõidu teekonna läbimiseks. Lisaks, käisin eelmisel päeval läbi rongijaamast, et piletid välja trükkida ning hilisõhtul lippasin ka pangaautomaati sularaha tooma. Iseenesest oleksin saanud piletid ka varahommikul rongijaamas printida ning sularaha teepeale jäävast automaadist välja võtta, kuid mõtlesin, et noh igaks juhuks olen täielikult valmis juba eelmisel õhtul. Lõpuks, et hommikul tõesti ei oleks viimasel minutil ringijooksmist, pakkisin ka oma seljakoti valmis.

Saabus hommik ning olgu öeldud, et see oli nii õige otsus, et piletite ja sula võtmist hommiku peale ei jätnud. Nimelt olin mina juba enne kella 6’t valmis, jõudsin veel Mikuga lobiseda, kes saabus öövahetusest ja isegi Noorhärra ärkas veidike varem ning sain temalegi kalli teha. Kuid kell 6 ei olnud mingit taksot, kas 6:05 mitte, kuigi tavaliselt on nad pigem tsipake varem kohal. Otsustasin taksofirmasse helistada ning mis tuli välja – minu takso oli bronnitud 6:15ks. Noh, ma oleks tegelikult võinud eelmisel õhtul veel üle helistada oma bronni, sest too tütarlaps, kes minu kõnele vastas, ei saanud vist ööd ega mütsi aru, mis toimus. Kõigepealt ei kuulnud ta aadressi kuhu tulla, siis seda kuhu minek ning lõpuks kuulis et taksot kell 8 vaja :S Dispetšer küll kinnitas, et auto on tegelikult juba teel, kuid minu jaoks tiksus aeg halastamatult ning ma PIDIN sellele rongile jõudma, kuna pilet kehtis vaid sellele konkreetsele väljumisele. Mu närvid olid nii pingul, et jõudsin juba meie auto maja ette ajada ja hakkasin Noorhärrast autotooli kinni panema, et Miku mind jaama viiks, kui takso saabus. Teel jaama selgus ka, et tollel õhtusel dispetšeril ongi kombeks klientide tellimusi ebakorrektselt võtta :S Noh mul oli kama kaks, kuniks ma rongile jõuan, õnneks jõudsin ka. Kuid ilmselt ei oleks jõudnud kui oleksid olnud lisapeatused raha ja piletite jaoks.

Hommikune rong ei sõitnud otse Londonisse, vaid pidin Crewe’s ümber istuma. No problemo, sest aega selleks 20 mintsa ning tavaliselt ei ole rongijaamad nii suured, et oleks võimalik rongist maha jääda. Aga see olen ju mina … 😀 Vaatasin tabloost, et minu rong väljub rajalt 7 ehk trepist üles ning üle raja teisele poole. Rong oli ilusti ees ka ning otsustasin peale minna. Kummalisel kombel ei leidnud aga vagunit E ning otsustasin sellest konduktoriga siis rääkida, kui ta pileteid kontrollima tuleb. Ennegi juhtunud viimase hetke muudatusi ning vaguneid vähemaks võetud. Istun siis rahulikult ja valmistun raamatut lugema, kui kuulen, et teavitatakse infot väljuva liini kohta ning orienteeruv saabumisaeg 20 hiljem, kui ma peaksin. Siis tekkis küsimärk pea kohale, kas ma ikka õigel rongil olen? Tuli välja, et ei olnudki ning paanikas jooksin perroonile tagasi. Hea oli, et õige rong pidi mõned minutid hiljem väljuma, eks paremal vaatamisel suutsin tähele panna ka, et kaks Eustoni rongi suht samal ajal väljuvad, kuigi firmad erinevad. Tagasi õigel platvormil olles (kusjuures samal, kus algselt väljusin esimesest rongist) tegin aega parajaks ühe chai latte (siiani parim, mida saanud olen) ja crossaintiga kui tuli teade, et õige rong saabub teisele platvormile. Mul jälle paanika-jaanika kohal, kuigi tegelikult pidin vaid teisele poole platvormi minema 😀 Lõpuks olin õigel rongil ja õiges suunas teel, vahepeal lugesin raamatut, kuid jäin sügavalt umbes tunnikeseks ka magama. Õnneks lõpp-peatust ei oleks saanud maha magada, sest Euston oligi lõpp-peatus.

Edasi sujus päev viperusteta. Telefoni kinnitusel leidsin oma teekonna alguspunkti üles ning tund aega hiljem olin kohal. Oleks olnud 50 minutit hiljem, aga ma ei leidnud koheselt õiget maja üles, tuli välja et ma ei olnud ka ainus. Iseenesest oleksin ilmselt ainult telefoni gepsuga ka kohale jõudnud, kuid mulle meeldis vaadata teekonda paberkaardilt ja saada telefonis pidevalt uuendatud saabumisaega. Kusjuures, ma ei oleks pidanud üldse kiirkõndi tegema, kuna konverentsi algus venis umbes 20 minutit, osalejaid oli lihtsalt nii palju (u 600), et kõik ei suutnud oma materjale õigeks ajaks välja võtta. Konverents oli äge, mulle täiega meeldis. Kandis pealkirja “Women in Project Management” ning korraldatud APM (Association for Project Management) poolt. Sain hästi palju infot juurde just enda personaalset arengut silmas pidades, eriti huvitas mind see, kuidas saada akredeteeritud projektijuhiks. Muidugi tähendab see palju õppimist, aga peaksin ka korralikult nüüd kogemust juurde saama.

Pidin veidike enne lõppu lahkuma, et taaskord rongile jalutada, kuid mulle sobis see kerge jalutuskäik. Pealegi sain turisti mängida ning suveniiripoest Noorhärrale pisikese, ülehinnatud musta taksomudeli osta ning Mikule Londonist kaardi saata. Kui ma praegu järele mõtlen, siis see ei ole veel 5 päevaga kohale jõudnud :S

Inimesepõlgurist sotsialiseeruja

Kui kerida aega nii 15-20 aastat tagasi ja mõtleme hilispuberteedis-varajases täiskasvanueas olevale Kerstile, siis üks minu tundemärke oli igavene sotsialiseeruja. Ma tahtsin olla inimeste lähedal, käia üritustel ning tunda ennast ümbritsetuna elust. Nädalavahetustel tahtsin alati midagi sõbrannade ja perega teha, suveti seigelda mööda Eestit ning mida suurema kuulajaskonnaga üritus kuskil toimus, seda kindlamalt tahtsin ka mina kohal olla. Eks oli hetki, kui üksi oli ka hea, kuid pigem nautisin siiski melu ja sellega ümbritsetud olla. Mäletan siiani, kui suurt elevust tõi mulle ja sõbrannale ühel suvel KÕIGIL Õllesummeri päevadel osaleda. Kreisi. Milleks??? Aga tookord oli see minu jaoks üritus number 1 kus olla, sest A) palju rahvast ja suminat ja B) erinevad esinejad kellele kaasa elada (ning kelle nägemiseks inimeste vahel trügida). Nagu arvata oskate, eelistan nüüdseks pigem vaiksemat elu 🙂

Ma poleks elus arvanud, et mina olen see, kellest saab nii mõnigi kord inimesepõlgur. Alustame juba sellest, kuidas mulle ei meeldi näiteks shoppamas käia, sest inimesed! Üldjuhul on minul ju aega teha seda nädalavahetuseti, nagu paljudel teistel töölkäivatel inimestel, mistõttu pean selleks “võitluseks” ikkagi vaimselt ette valmistuma. Eelistatult käin riiete ja jalanõude jahil üksi, sest Noorhärra järgi vaatamine ja poes riiete/jalanõude valimine on tegevused, mis omavahel ei sobi 😀 Isegi kui elimineerida see üks pisikest kasvu segav faktor, siis teised shoppajad jäävad. Üldjuhul poes ikka on mitmeid inimesi, kes sulle liikudes ette jäävad, stangedelt samu asju vaatavad, proovikabiini ees järjekorra tekitavad ning samamoodi ootad sa nende seljataga kassasabas. Rääkimata nendest inimestest, kes jalutavad kaubanduskeskuse koridorides, üldjuhul eriti aeglaselt siis, kui sinul nii palju aega ei ole.

Või diskotamised – oli hetki, kus ma käisin neljapäev, reede ja ka laupäev väljas ning võlgujäänud unetunnid ei olnud probleem. Nüüd ilmselgelt satun diskotama harvemini ning isegi siis peab selleks päris hea põhjus olema. Jah, mulle meeldib tantsida, kuid ööklubisse minek ei ahvatle mind siiski mitte. Üleeile sattusime üle pika aja välja, sest üks sõbranna läheb reisima ja tähistasime tema minekut. Ühel hetkel, kui oli vaja veidike hinge tõmmata istusin baariäärde pukile, vaatasin enda ümber ringi ja mõtlesin endamisi, kuidas see atmosfäär ei ole enam minu jaoks – inimestest pungil tantsusaal, baarileti esine trügimine, pikad vetsu järjekorrad, väga vali muusika (kuidas baarmenid klientide tellimusi siiski tuvastada suudavad on minu jaoks igavene müstika). Ma ei ütle, et õhtu oli katastoof, tegelikult oli vahva väljas käia, tantsida jalad villi (ja avastada hommikul voodisse langedes, et päevane 10 000 sammu on juba täis), lobiseda ja omade seltskonda nautida, kuid natukeseks ajaks piisab. Nii mitmeks kuuks kindlasti, sest ma juba tean ühte oktoobris toimuvat olemist, mis ilmselt väljas pubitamisega lõpeb.

No ja väliüritused. Eile käisime kohalikul toidufestivalil, mis oli ühendatud iga-aastase 10km jooksuüritusega. Lühidalt öeldes, tänavad oli eriti kitsad üles pandud välitelkide ja erakordselt tiheda rahvamassi tõttu. Mõneti olime selleks kõigeks valmistunud, kuna läksime teadlikult toidufestivalile ent siiski haaras meid mõlemaid Mikuga jällegi see õud, kui pead trügima, paluma inimestel liikuda et näha mida pakutakse, ootama järjekorras. Äkki see on see kannatamatust jälle, millega pean tööd tegema? Kuid ma ei saa sinna midagi parata, et inimesed, või ütleme liiga suures koguses inimesi (inimeste üledoos?!?) teeb mind koheselt närviliseks ja tahan neist eemale saada.

Ma olen tegelikult mõelnud, et millest selline muutus, et kui 20 aastat tagasi ei seedinud ma füüsilist üksindust, siis nüüd tahakski pigem omaette olla. Vanus võib siin tõesti mingil määral rolli mängida, kuid tean eakaaslasi, kes on ikka väga väga sotsiaalsed ja nautivad rahvamasse. Algul mõtlesin, et olen ju üleskasvanud pigem väiksemas kohas ning meie elasime veel küllaltki eraldi ehk kodu oli vaikne pelgupaik ning nüüd tõstab minus pead soov jällegi vaikuses olla. Või äkki mõjutasid mind Austraalia aastad, sest enamuse ajast ma/me ju elasime pisikestes külakestes või täielikus eraldatuses ja harjusime sellega. Tegelikult ma arvan, et asi ongi selles, KUI ülerahvastatud UK on. Privaatsusest kui sellisest võib siin ainult unistada kui sa just miljonär ei ole, et endale lahmakas maad osta ning selle keskele eramu üles panna. Meie oleme siin koguaeg elanud ümbritsetuna inimestest, meie enda elamine on pigem väike ning naabritega on ka lood nagu on, ikka satub tõrvatilgake või kaks meepotti. Ehk sa ei saa kuhugi põgeneda ega hinge tõmmata, sest alati on kuskil keegi. Isegi jalutamas käies satume pidevalt kellegagi kohakuti. Peaksime vist Noorhärraga rohkem rajaväliseid seiklusi harrastama hakkama.

Mis ma öelda tahan, ongi see, et kuigi inimene ise ei oane tähele, kuidas ta ise, tema soovid ja eelistused muutuvad, siis pikas perspektiivis tagasi vaadates tuleb selline ahaa-efekt küll peale. Võib-olla kunagi, kui Eestisse kolime ja saame oma pelgupaiga kuskil eraldatuses, siis hakkan ka inimesi jälle igatsema ?

Reisimine Finnairiga

Enne Inglismaale kolimist olin juba omajagu lendamisega tegelenud ning siin elades jätkus erinevate lennufirmade teenuse kasutamine. Kõige rohkem olengi vist lennanud Lufthansaga, kuid paar korda sattunud ka KLM’i ja SAS’i peale. Ryanairiga lendamise kogemusest kirjutasin SIIN ja ega nüüd midagi väga palju muutunud selles valdkonnas ole. Huvitaval kombel ei olnud ma veel Finnairi teenuseid kasutanud ning kuna mais pileteid ostes pakkus just Finnair mõistliku väljumisaegade ja vahemaandumistega pileteid, otsustasin nende teenuse ära proovida. Etteruttavalt öeldes ma nüüd ei teagi, kas riskiksin nedega veel lennata või ei.

Meie lend Manchesterist oli 17:50 õhtul ning lennuvahetuseks Helsinkis aega tund ja 15 minutit. Ma olin kindel, et meil ei teki mingeid probleeme lendude vahetamisega, kuid … Väljumine hilines tund aega, kuna lennujaama kohal oli äikese pilv, mis peatas mõneks ajaks kogu lennuliikluse ja siis tekkis järjekord väljuvatele lendudele. Seega tund plaanitust hiljem olime õhus ning kuigi teadsin, et meil on vaid 15 minutit jätkulennule jõuda, siis esiteks ei saanud ma ju enam midagi teha ning teiseks, kuna mõlemad lennud olid Finnairiga, siis olin kindel, et meid oodatakse uuele lennule ära. Poole lennu peal tuligi teade, et kõik jätkulennud ootavad hilinevad reisijad ära ning muretsemiseks ei ole põhjust. Lennujaamas veel suunati kiirustajaid õigesse väravasse ning nii ma jõudsingi päris kiirest Tallinna lennukile. Eks see paras trenn oli joosta Noorhärra süles päris pikk maa maha, kuid me jõudsime. Ning ka meie pagas jõudis, kuigi ootasime seda veel omakorda umbes pooltundi. Seega otseselt etteheiteid mul sellel reisil Finnairile ei olnud.

Meie tagasilend oli hoopis teisest puust, seda halvas mõttes. Kuigi seekord oli lennuvahetuseks vaid 40 minutit, siis jällegi, kuna tegu oli Finnairi lendudega ja ise nad selle lennuplaani pakkusid, ei olnud mul mingit kahtlust, kas Manchesteri lennule jõuame. Siiski Tallinnas pagasit ära andes küsisin üle, et kas ikka 40 minutit on piisav ja mulle kinnitati, et pidevalt lennatakse nii ja probleeme pole tekkinud. Olime esimeses lennukis õigeaegselt ja valmis Helsinki poole startima samuti ajakohaselt, kuid Helsinki ei andnud väljalennuks luba, kuna ilm oli (jällegi) väga halb ja oleks tekkinud maandumisel raskused. 10 minutit hiljem siiski saime loa ning lend või alata. Kuid Helsinki kohal tiirutasime veelgi, sest ilm oli endiselt nõme ja noh seda oli tegelikult maandumisel ka näha. Kuid meie jaoks tähendas see, et 40 minutist ümberistumiseks oli alles vaid 25, aga ma siiski veel ei muretsenud, kuna teistpidi lennule jõudmine sujus ju nädal varem libedalt. Oi kuidas ma eksisin.

Tuli välja, et meie saabumisvärav oli number 2, kuid väljalennu oma 50. Kes Helsinkis käinud ei ole, siis see on suur, väga suur lennujaam. Noorhärra ei jõudnud ka väga ise joosta, nii et ta oli mul süles (koos enda kohvri ja minu seljakotiga) ning mina olin konkreetne sörkiv kaamel. Õnneks avastasin mingi hetk käru, kuhu ta istuma panin ning sain veidike kergemalt edasi liikuda. Ma jooksin nagu segane, kuid nagu Murphikas ikka, oli tol hetkel lennujaamas inimesi hästi palju ja enamus uimerdas neist mu teel 😀 Ma ikka pidevalt hüüdsin “sorry” ja “excuse me” sest noh neil oli vaja jalutada pikas reas või lihtsalt seista ja uudistada 😀 Mingil hetkel nägin ka infotabloost, et meie lennule on “final call” aga noh endiselt ma ei muretsenud, sest ikkagi Finnairi lennud ju. Passikontrollist saime läbi ning siis juba oli infotablool kirjas, et värav on suletud. Mina sellest ei hoolinud, vaid jooksin edasi. Aga näedsa, värav oligi suletud ning ma ei olnud ainus reisija kes kirus ja küsis miks ei oodatud? Hiljem mõeldes jäime tegelikult vaid 5 minutit hiljaks, et see ei tohiks ju nii suur jama olla ja ületamatut viivitust tekitada. Mida aga teha, kuid oleks oma jätkulennust maha jäänud?

Ma olin ausalt väga vihane, et kaks lendu omavahel ei suhelnud ja et need väravad nii üksteisest eemal asusid. Kurja, isegi 40 minutilise ümberistumisajaga peaks ikka korralikus tempos “jalutama” et õigeaegselt uude väravasse jõuda. Igatahes, suundusime Finnairi teeninduslauda, kus tuli välja, et öö veedame Helsinkis ning uus lend on hommikul. Kahjuks ei lenda Finnair Leedsi ega Liverpooli, muidu võib-olla oleksime isegi hilinenud kojujõudmisega vaid mõned tunnid. Kompensatsioonipakett oli siiski normaalne – tasuta buss lennujaamast hotelli ja hommikul tagasi, tasuta hotellituba ning õhtu-ja hommikusöök. Uue pileti eest ei pidanud me muidugi ka maksma. Seega, nuriseda ei olekski millegi üle, lihtsalt ootamatu ebamugavus 🙂 Ja noh see fakt ka, et ma pidin tegelikult olema järgmise päeva hommikul töö juures oma kursust lõpetamas 😀

Kokkuvõttes, tagasilend järgmise päeva hommikul sujus viperusteta – isegi Noorhärra magas kogu lennu ja ei olnud tavapäraselt aktiivne. Hommikusöök oli vinge, õhtusöök oli selline noh … söödav. Noorhärraga oli tegelikult vahva ootamatult pikenenud puhkust veeta, eriti kuna oli tegu tema esmakordse hotelli külastusega. Õhtul tegime näiteks aga parajaks poodi jalutamisega, et mõned hädavajalikud hügieeniesemed osta, sõime jäätist, rallitasime autokujulise ostukäruga ja siis möllasime niisama oma toas. Ta oli üllatavalt vahva ja vastupidav reisisell. Kuid Finnari kodukale jätsin päris kurja tagasiside ning lisaks taotlen kulude hüvitamist, eks paistab kas ma ka midagi tagasi saan. Kas ma Finnairiga veel lendaks? Kindlasti, kui vahemaandumiseks on rohkem kui poolteist tundi ning isegi siis hoiaksin pöialt, et Ilmataat meie vastu helde oleks 😀

Hüva jaani!

Selle aasta jaanipäev on mul järjekorras viies, mille Inglismaal veedan. Siiani pole väga mõelnud selle tähistamisele, sest inglased ju seda ei tee ning seetõttu on see siiani kuidagi sujuvalt ka minust mööda läinud. Seda enam, et meie eelmises elukohas polnud aeda, kus  privaatselt olla ja grillida ning proovi sa siin kuskil looduskaunimasse kohta lõket minna tegema 😀 Igatahes, küsis üks minu siinsest kahest eesti sõbrannast mõned nädalad tagasi kas grillime ka jaanipäeval. Mul ei olnud otseselt selle vastu midagi ja nii sai valmis plaan teha grillipidu meie pool.

Eile hommikul tegelesin koristustöödega ning see läikis korralikult üle pika aja. Päeva veetsime kolmekesi isadepäeva tagant järgi tähistades ning õhtul jooksin päris viimasel hetkel poodi, et tuua vähemalt koogi jaoks vajalikud koostisosad. Tegin meile selle toorjuustukoogi, mis soovitavalt üle öö külmikus seisma pidi. Täna hommikul tõstsin veel Noorhärra toa ümber (sest üks saab varsti endale suure poisi voodi) ning sättisime endid just hommikusele jalutuskäigule, et karikakraid lauale tuua, kui avastasin Noorhärra kehalt imelikud villid.

Mu süda jättis paar lööki vahele, sest need villid võisid tähendada vaid üht – tuulerõuged. Et natukenegi paremat selgust saada, kasutasin Dr. Google’i abi ning tuvastasin selle pildi abil, et tegu on esimese päeva teise poole villidega. Kui tegu ongi tuulerõugetega, oleks see tegelikult väga, VÄGA paha ajastus sest:
esiteks, ma olin temaga juba mai alguses kodus tuulekate kahtlusega, sest Hoidja juures ühel lapsel oli. Kui Noorhärral ühel hommikul lööbe avastasime, siis automaatselt arvasime, et tuulekate algus. Käisime ka perearstil, kes meie kahtlust kinnitas (praegu mõtlen, et äkki poleks pidanud ütlemagi, et tuulekaid kahtlustame, vaid tal ise laskma diagnoosi panna) ning nii ütlesingi tööl, et töötan nädala kodust. Tol hetkel oli meil palju teha projektide lõpetamisega, et ma konkreetselt töötasin iga võimaliku hetke kuni südaööni. Aga tööl teati, et lapsel on tuulerõuged. Kui Noorhärra Hoidja juurde tagasi läks, siis arutasime koos, et tal ei pruukinud tegelikult rõuged olla, sest see lööve ei läinud reaalselt villideks, tal ei tekkinud palavikku ning ei olnud ka arme.
teiseks, ma alles esmaspäeval ja teisipäeval olin temaga kodus mandlipõletiku pärast.
kolmandaks, mul tuleb vend varsti külla ja mul on mõned vabad päevad plaanitud. Seega minu mõte oligi, et nüüd töötan korralikult kuni venna külastuseni ja asi ants.

Et mitte tühjapärast paanikat tekitada, otsustasin enne arstilt kinnituse saada. Pühapäevasel päeval meil teadagi perearstipunktid ei tööta, kuid on hädaabiliin, kuhu helistada. Seal rääkisin ka oma loo ning saime üllatavalt kiiresti aja valvearstile (villide avastusest arstiajani oli umbes kaks tundi. Selle aja jooksul oli jõudnud üks vill ka juba lõhkeda). Arst ütles, et kuna aega on nii vähe möödas villide tekkest, siis ta ei saa kinnitada tuulerõugeid, kuid selle tõenäosus on suur. Pean lihtsalt Noorhärrat jälgima, et kas tuleb ville juurde ja kuidas nad edasi “elavad” pärast katki minemist. Aga teiste laste juurde minek keelati ära ehk hoidu minekut tal järgmine nädal ei ole. Ja siin ongi meie suurim probleem – kuidas lahendada lapsega kodus olemise vajadus?

Kuna Miku on eesti mõistes FIE, siis temal kui töötajal erilisi õigusi ei ole. Näiteks oleme seda mitu korda kogenud, et ta vahetab töökoht ja annab lahkumisest ilusti nädal aega ette teada oma ülemusele. Too aga pm solvub ja ütleb, et ära homme enam üldse tagasi tulegi või ei maksa viimase nädala palka ära (nimelt peab ta alati ühe nädala ette töötama). Lepingut kui sellist ei sõlmita, vaid on peamiselt suusõnalised kokkulepped. Muidugi võib ka Miku päevapealt lahkuda, aga riskib nädalapalgast ilmajäämisega. Praegune töö on hästi suur ning pikaajaline projekt ning juba praegu töötatakse kolmes vahetuses ehk töö peab koguaeg käima. Niipalju kui olen aru saanud, siis vabade päevade võtmisele ja puudumisele vaadatakse väga viltu. Kuna Miku palk on seal väga hea ja meil on seda head palka vaja, siis tema koju jäämine on tõesti kõige viimane võimalus.

Reaalsem võimalus on, et mina töötan kodust, mis ilmselt toimiks, sest hetkel on tööl vaikne, kuna projektid on läbi ja uus pole veel korralikku hoogu sisse saanud. Aga kuna mul hetkel ei ole suurt midagi teha ja ülemus seda teab, siis võibki ta mulle vabalt öelda, et olegi parem kodus – kas see kvalifitseeruks kodust töötamise alla on omaette küsimus. Üks skeem, mis võiks töötada on see, et ma töötab pool päeva kontoris ja pool kodus ehk Miku oleks Noorhärraga ütleme 8:30-13 ja siis olen mida edasi kodus (Miku nimelt töötab hetkel õhtustes vahetustes 13:30-00:00). Tema oleks ilmselt jah väsinum kui muidu, aga kui ikkagi ülemus silmi pööritama hakkab, peab selle skeemi ette võtma. Ja kui seda ka ei võimaldata, on järgmine variant minul lihtsalt kas broneerida puhkusepäevad või võtta tasustamata vabu päevi, mida ma väga teha ei taha.

Oleme rääkinud ka mõlema vanaemaga (jah, minu ema lennutamine kiirkorras siia oli variant ja isegi tehtav), kuid kahjuks on mõlemad oma igapäeva töödega hõivatud ja see on täielikult arusaadav ning pole siin midagi pahandada. Elaksime emmale-kummale lähemal, saaksid nad rohkem meid toetada. Ise olime lollid, et peredest nii kaugele elama kolisime 😀 Muid abikäsi meil kahjuks võtta ei ole.

Homne plaan ongi, et lähen hommikul kohe kontorisse ja lihtsalt räägin oma olukorra ära ning jään ülemuse mõistvale suhtumisele lootma. Nimelt ma tunnen, et pean kontorisse oma nägu näitama, sest siin mail valitseb mõningates firmades ja mõnede inimeste peas (ma ei ütle, et see minu firma ja ülemuse puhul kehtib, aga nii igaks juhuks) mingil põhjusel hästi loll eelarvamus, et kui sa esmaspäeval tööle ei ilmu mis iganes vabandusega, siis ilmselt oled nädalavahetusel kõvasti pidu pannud ja kannatad pohmaka all (!). Kuigi minul seda põhjust pole ja mind see morjendama ei peaks, siis pigem olen mures just seetõttu, et olen neid nö tervisepäevi võtnud viimasel ajal päris mitu, et ei arvataks et ma lihtsalt lodru olen.

Aga jaanide tähistamine ära ei jäänud. Sujuvalt liikus see teise sõbranna hoovi ning hüppasin ka ise pooleteiseks tunniks läbi, Noorhärra jäi Mikuga koju. Enne muidugi küürisin end dussi all puhtaks, et jumala eest ei nakataks sõbranna lapsi ning ka külas olles hoidsin neist ja nende asjadest heaga eemale. Kartulisalat oli muidugi kohalesõitu väärt, nagu ka grill-liha. Isegi kook kukkus maitsvalt välja, seega prindin tolle retsepti oma kausta 🙂

Hihii .. nali naljaks ja oleme mõlemad tuulekaid lastena põdenud, aga mul on mingid fantoomsügelused üle kere. Täpselt selline tunne, et ka villid on ilmumas 😀

 

Minu väike patskaak :)

Noorhärral oli siin üks veidike traumade rohkem nädal. Ühel reedel tuli koju, otsa ees korralik muhk. Kui tavaliselt teeb Hoidja igast pisemastki kõksust kohe raporti oma rakendusse, siis tol päeval ei olnud mingit sissekannet. Nii ma talle mureliku sõnumi saatsingi, et kas juhtus midagi. Tuli välja, et Noorhärra oli jooksnud (või traalis ta verandal sisse ja välja edasi-tagasi) ja komistas ning sai muhu otsa ette. Hoidja oli hakanud sissekannet tegema, aga siis tulid juba uued asjad peale.

Tollelel reedele järgnenud esmaspäeval arvas Noorhärra Sõber, et jube vahva oleks hammustada Noorhärrat käest. Oli olnud selline mänguline situatsioon, kus nad oma asju kappi tagasi hakkasid panema. Noorhärra pidi nö risti üle sõbra kapini ubima ja nii tema käsivars ette jäigi. Õnneks verd välja ei hammustatud (nahk jäi terveks), aga päris korralik sinikas jäi küll alles. Samal õhtul oli ta nagu ikka tema ise, lihtsalt vahetult peale insidenti olid kallistused ja hellused vajalikud olnud. Muideks, tolle sõbra isa tuli mõned päevad hiljem vabandama, mis minu arust oli armas. Eks see mänguline hetk oli, aga ikkagi tore, et ta vabandas. Ise oleksin ilmselt sama teinud.

Noh ja siis sama nädala reedel käisin Noorhärral järgi ja kõik oli jummala ok. Läksime kohe pärast seda jalutama, et poest paar asja tuua kui vaikselt tagasi tulema hakates märkasin, et Noorhärral oli jube suur esihammaste vahe. Et kas tal on miskit musta jäänud hamba peale? Aga oh ei, tal oli märkimisväärne killuke hambast läinud :S Ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas ma seda Hoidja juures tähele ei pannud, sest ta jooksis mulle vastu nagu alati, nägu naerul, ja mina veel kükitasin ka, et ta mulle sülle jookseks. Saatsin koheselt Hoidjale sõnumi, et ta mulle helistaks kui aeg saab. Mida ta tegigi pool tunnikest hiljem. Kuna ma ei olnud ühtegi insidendi teadet saanud, siis küsisin, kas päeval juhtus Noorhärraga midagi.  Tuli välja, et ta oli aias jooksnud ja koperdades kukkunud. Kuna tal oli mõlemas käes auto, siis kukkumisel ei saanud ta käsi ette panna ning oli näoga veidike maad kündnud. Hoidja oli tal näo liivast puhtaks teinud ja kuna mingeid väliseid vigastusi ei tuvastanud (ning ka ülejäänud päeva käitus ta tavapäraselt), ei pidanud ta vajalikuks ka raportit teha. Iseenesest mõistetav. Kui ma talle kadunud hambakillust rääkisin, siis oli ta väga kohkunud ning tunnistas, et suhu ta ei osanud vaadatagi, kuna ei olnud ju miskit katki. Nii ma mõtlengi, et äkki selle kukkumise tagajärjel Noorhärra lihtsalt põrutas hammast, kuid kui ta juustu vankris sõi (ja mina oma avastuse tegin) siis äkki see võttis killu lahti… Õnneks on tegu ju piimahambaga ja veel rohkem õnneks ei näe suu nüüd kole välja, lihtsalt tal on suurem vahe esihammaste vahel.

Igatahes, kolm insidenti nädala jooksul, pluss ühel õhtul talle järele minnes avastasin, et Hoidja oli toas arvutis samal ajal kui Noorhärra õues mängis ja mängusente suhu toppis (!), siis hakkasime Mikuga mõtlema, kas ikka julgeme Noorhärrast enam jätta tema juurde. On arusaadav, et õnnetusi juhtub ikka, aga et just nii tihedalt. Lisaks veel on ta viimasel ajal päris mitu korda palun Noorhärrale varem järgi tulla või hiljem kohale viia, kuna tal on mingid kohtumised. Hakkasime Mikuga kahtlustama, et kõik ei saa korras olla ning rõhutasime ka temale, et oleme mures, mis hetkel toimub.

Selguse hetk saabus mõned nädalad tagasi esmaspäeval. Tuleb välja, et Hoidja abielu purunes, sellega seoses tuleb tal maha müüa ka oma maja, sest ei jõua seda üksi üleval pidada (või tahab mees oma osa sellest, mida tal ei ole võimalik maksta) ning see omakorda tähendab hoiu sulgemist. Meie õnneks oli tal edasi anda ühe teise hoidja kontakt, kellega juba kohtunud oleme ja kelle juures Noorhärra augustist käima hakkab. Aga nõme siiski … mingil määral tundub, et justkui oleks meie soovile (hoidjat suurema probleemita vahetada) vastatud.

Inimene oravarattas

Mul läks täna varahommikul uni ära, kell 5 tegin klõps silmad lahti ja kõik. Vahet pole, et üritasin uuesti magama jääda, kuna äratuskellani oli poolteist tundi veel aega. Ma lihtsalt ei jäänud magama. Ja noh, Noorhärra vääksud ka ei lasknud enam uuesti uinuda. Minul. Tema vääksus, sai oma luti tagasi suhu ja keeras teise külje 😀

Mina aga tulin alla korrusele .. tundus ahvatlev istuda rahulikult oma kohvitassiga, ÜKSI. Ma küll aeda istuma minna ei saa, sest meil täna veidike tibutab, aga see ei takista istumast köögis avatud ukse juures, värske õhk ja hommikused hääled jõuavad ikka minuni.

Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, kui lihtne on tegelikult ennast emadusse ära kaotada. Lugesin ja noogutasin kaasa – ma olin nõus tema kirjutatuga kuid veelgi rohkem tundsin ennast ära. Mitte ses osas, et elu oleks raske ja ootan seda hetke kui kergemaks läheb. Vaid just ses osas, et ma ei osanud/siiamaani oska asju lõdvalt võtta. Ma mäletan nii selgelt, kui olime Noorhärraga alles koju jõudnud ja meie sinnamaani toiminud elukorraldus lendas vastu taevast, mis minu jaoks võrdus peakaotusega. Lihtne näide, et olime vaevalt jõudnud haiglast koju, kui mina hakkasin meie haiglakotte lahti pakkima(!), ma ei osanud lihtsalt olla. Ma mäletan, kuidas olin väsinud (no tegelikult siiamaani olen), aga selle asemel, et Noorhärraga koos magada, pidin mina koristama/ süüa tegema/ netis olema ja tuttavatega lobisema. Sest ma tundsin (ja tegelikult siiamaani tunnen), et magamine on liigne luksus, sest ma ju raiskan seda potensiaalselt aega, mis võiks kuuluda vaid mulle tehes omi asju ja olla tsill.

Nadi ongi see, et ma ei oska olla … niisama … keegi ei ole mulle kunagi ette hetinud, et ma ei toimeta kodus piisavalt või olen liiga laisk. Ei. Pigem “ajan närvi” inimesi sellega, et ma ei suuda olla. Mul oli just vend külas pika nädalavahetuse ja ühel õhtul istusime õues ning rääkisime maailma asjadest. Ja krt, ma ei suutnud lihtsalt istuda ja olla. Ikka oli vaja õues tühjad õllepurgid ära panna, ikka oli vaja mustad nõud tuppa tuua, ikka oli vaja nõusid pesta!!! Isegi vend naeris, et kammoon, istu ja ole niisama.

Kogu see enesepiitsutamine on viinud mind sisemiselt sinna maale, et ma plaanin igal nädalavahetusel mõnusat paaritunnist olekut raamatu seltsis või ristsõnu lahendades, lõunauinakut tehes või noh, mida iganes, kui lasta nagu orav rattas ringi. Mis on tulemus? Noorhärra läheb magama ja mina teen kõike muud, kui lasen endal olla. Ehk ma ju tegelikult toimetan endale vastu – ma tahan enda aega ja olla niisama, aga kui mul on see võimalus, siis tundub niisama olemine ajaraiskamisena.

See on nii nõme, et ma ei oska lihtsalt olla. Aga samas … kas mitte ei öelda, et esimene samm probleemi lahendamisel on selle tunnistamine? Mu ajule oleks vaja restarti!

Milleks nii palju asju?!?!

Ma olen terve oma eluaja olnud kohutav ülepakkija ja veel suurem asjade koguja. Mäletan selgelt ühte laupäevaõhtut, kui olin ilmselt kuskil kümnene ja valmistusin minema üheks(!) ööks vanaema juurde. Pange tähele – tegu oli ÕHTUSE ajaga; ma läksin ÜHEKS (poolikuks) päevaks, sest esmaspäeval oli ju jälle kool; tegu oli talvise ajaga, seega ilmselgelt veetsin enamuse aja toas. Ja ma pakkisin endale kaks(!!!) kilekotitäit riideid kaasa 😀 Või kui ma läksin Austraaliasse, siis ausalt kirusin ennast maapõhja, et nii pisikese koti ostsin endale. Tegu oli vist 75 liitrise matkakotiga. Autraalias olles ja tagasitulles vedasin ka kaasa vidinaid, mälestuseks või nii. Kui ma olen läinud kuhugi, siis ikka olen ülepakkinud riideid kaasa, sest äkki läheb vaja!

Ma ei ole kunagi raatsinud ära öelda, kui mulle midagi antud on. Osalt, et siis hoian ju raha kokku ja ei pea ise ostma, teisalt ei tahtnud andjat solvata ja asjast keelduda. Kuid kõige enam, äkki mul läheb seda vaja. Ja selle “äkki läheb vaja” pärast on mul alati kogunenud virnade viisi asju, mida ma ei kasuta, aga ära anda/visata ka ei raatsi. Kui lisada siia juurde emotsioonide pealt tehtud ostud, mida ilmselt ei ole olnud vaja teha, siis muidugi koguneb pahna, mida vaja ei lähe. Mis koormab riiuleid, panipaiku, kapi pealseid ja voodialuseid. Ja sa tunned, kuidas asjade ülekoormus sind rusub. Kuidas sa ei saa hingata. Kuidas sind ajab närvi, et maja on justkui koguaeg sassis, sest igal pool on asju. Selles suhtes oleme Mikuga vastandid, et temale ei meeldi palju asju, see ajab ta hulluks. Ning kui meie tutvuse algul oli meil ikka tihti debatte teemal “kas veel üks küünlaalus või pildiraam” on vajalik, siis nüüd oleme pigem ühel nõul – kui seda ei kasuta ei ole ka vaja.

Miks ma kirjutama hakkasin, on see, et kahe nädala pärast me ikkagi kolime siit minema. Plaanimata, aga hädaabiline kolimine. Kunagi kui tahtmist on, kirjutan ka pikemalt. Ei koli me kaugele, kuid pigem natuke pisemasse kohta. Mina alustan tänasest sorteerimist ja pakkimist ning ma juba ahastan ette, et milleks, MILLEKS oli vaja neid mõttetuid asju igaks juhuks hoida :S