Eesti laul 2022 finaal

Ilmselgelt pean tegema postituse ka finaali kohta ja no midagigi ennustama. Ja et natukene aimu saada, siis kuulan ja vaatan seekord poolfinaalide live esitusi. Kuulasin paar korda ka mixi, kus kõik poolfinalistid sees olid, mistõttu on nii mõnigi laul rohkem meeldima hakanud. Kõik need siiski finaali ei jõudnud.

1.    Elina Nechayeva “Remedy – okei, laulu poole pealt on ta rohkem sisse toonud nö ooperalikku kõrget nooti, seega tundub see lõpukiljumine nüüd loogilisemana. Osad temapoolsed liigutused mõjusid pigem kohmetuna. Näiteks miks on vaja liikuda vasakule (1:42) või liigutused 1:44 ja 1:54. Mõned liigutused teeb ta sünkroonid tantsijatega, kuid kuna kaamera võtab teda esiplaanil, siis ei tule efekt välja nii hästi. Mulle tundus ka, et kui ta nö lavale tagasi kukkus, siis maandus tsipake pahasti ja sealt edasi laulda oli veidi keeruline. Mustad saapad võiks vahetada heledamat vastu, näiteks beež sobiks minu arust paremini. Minu jaoks on see lugu aina paremaks muutunud ja meeldib kuulata, võib-olla isegi rohkem kui La Forza.
2.    Andrei Zevakin feat. Grete Paia “Mis nüüd saab – ha ha, esituse algus on nii Rootsi 2017 😀 😀 võib-olla oleks mõte kas teha lavatagune stseen esteetilisemalt paremas kohas või katta tolle koha sein millegi kenamaga, et ei peaks vaatama ohutusalaseid klepse. Esitus on muidu hea, jällegi laul, mis mulle rohkem kuulatavamaks on muutunud. Lihtsalt, natuke nagu sisutühi või mis? Wingman oli ikkagi parem lugu.
3.    Jaagup Tuisk “Kui vaidsorri, aga enne kui ma video käima panen … mulle lihtsalt ei meeldi selle artisit lood ja ka Kui Vaid, kuulan, sest ausam ju oleks. Pean tunnistama, et ta oskab laulda … tegelikult on see päris hea lugu, tunduvalt parem kui tema paari aasta tagune võistluslugu, see ei hakanudki mulle meeldima. Ma lähen ja söön nüüd oma sõnu …
4.    Elysa “Fire – kas tema oli üks, kes ei teinud live esinemist? Raske ju ennustada, kuidas ta suurel laval hakkama saaks. Lugu on iseenesest ok, aga rohkem ma ei oska öelda.
5.    Ott Lepland “Aovalgusesolen lugenud kommentaare, et ta justkui oli loo liiga palju ära muutnud (liiga palju häälega mängimist ja seetõttu kannatas diktsiooni selgus), mistõttu ma pelgan videot vaadata. Kuula rikuti nt minu jaoks ses mõttes ära, et too versioon, mis lõppvõitlusel lavale läks, oli liialt ära muudetud just häälega mängimises mõttes. Ott oli minu lemmik poolfinaalist, ma ei oska lihtsalt seletada, aga see oli ainuke laul, mida tahtsin kuulata veel ja veel ja veel. Okei, ma saan aru, mis on mõeldud häälega mängimise all ja nojah, ta teeb kogu esituse enda jaoks keerulisemaks. Artistina ta ilmselt tahab näidata oma hääle võimekust, kuid kas see alati annab laulule väärtust juurde? See lugu meeldib mulle endiselt, kuid pigem kuulan stuudiovarianti, sest live on kahjuks noh mitte nii hea 🙂
6.    Stig Rästa “Interstellar – kõige põletavam küsimus, kuidas Stig seda tahakallutamise trikki teeb??? Köisi ei paista, mingit alust kuhu toetuda ka mitte … kuskilt lugesin, et ta tegi triki sooritamiseks palju pilatest 😀 Igatahes, laulda ta oskab ja see lugu on ok, samas üleüldine lavaline pool pigem selline meh, sellega poolega peaks vaeva nägema.
7.    Minimal Wind ft. Elisabeth Tiffany “What To Make Of This – aa see teine, kes ei esinenud lives. Jällegi ei oska muud äelda, kui et minu jaoks igav lugu.
8.    Stefan “Hope – vesternistiilis lugu oleks midagi uut ja Stefanil on ju piisavalt lavakogemust juba. Kauboid laval 😀 Huvitav, kas toimiks näiteks duelli asemel panna mõned tantsupoisid kauboikostüümidesse tantsima?
9.    Anna Sahlene “Champion – saate aru, ma käisin Raekoja platsis Sahlene’le kaasa elamas, kui ta Eestit 2002 eurovisioonil esindas, see on 20 aastat tagasi ?!?! Ma hakkan vanaks jääma… Too punane kostüüm ja suitsust tekitatud (punased) tiivad panevad lavale hoopis Kuradikese laulma, tea kas see oli taotuslik? Lugu on hea ja esitus tugev ning teades, kes taustajõud on, siis ilmselt suurel laval ka hätta ei jäädaks. Lavaline pool oli vaikne, kuid mida suurt sa sinna tegelikult kompunnikski.
10.  Black Velvet “Sandra– aaw, Lauril on nii äratuntav hääl, heas mõttes. Esimesi takte kuuldes joonistub mingil põhjusel Dua Lipa “Physical” mulle kõrvu, seda ma eelmine kord tähele ei pannud. Lauril on väga vahvad liigutused peaks mainima 😀 Hea lugu viimasena lavale tulla.

Ma olin kindel, et minu suur lemmik Ott on ka võimalik võitja, aga ma kardan, et seda ei juhtu. Ja ega sellist live tegelikult taha kuulata ka. Ma arvan, et suurel laval mõjuks teistsugusena Jaagup või Stefan, samas ka Sahlene’i lugu on piisavalt tugev. Seega arvan, et üks neist kolmest võidab. Ja kui peaksin valima nende kolme seast, kellele pöialt hoida, siis ilmselt Stefanile.

Mul on kombeks kuulata teiste inimeste TOP liste pärast seda kui olen oma arvamuse kirja pannud. Nii tegin ka seekord ning minu silma ja kõrva haaras üks tendents – Elysa lugu meeldib paljudele välismaallastele ning on pigem nende top kolmes esindatud. Iseenesest tore, aga … Me ei ole ju tegelikult kuulnud selle loo esitust live’s ning usaldame videot. Nagu teame, siis stuudios on võimalik naabrikass ka ooperiaariat puhtalt laulma panna, seega minu silmis on tegu pettusega. Seda enam, et finaallugusid hindavad ka välisžürii, kellele saadetakse minuteada poolfinaali esinemisvideo. Elysa puhul siis ilmselt tema video. Mõelge nüüd, kui Elysa saabki kõrged punktid ning lõpuks võidab ja tuleb välja, et live ikka ei ole see – võib-olla ei pea närv vastu ja hääl väriseb, võib-olla ei ole lavaline liikumine see ja isegi kui oleks korralik show laval, võib-olla ei ole Elysal endal piisavalt võhma laul ja show korralikult esitada. Milline piinlikkus. Ja ärgem unustagem, et seda lugu kindlasti hakatakse Fuegoga võrdlema, seda tehakse juba praegu, mistõttu oleks Elysal lisakoorem ja vastutus lugu mega hästi esitada. Ei, mina mõtlen, et poolfinaalis peab lugu esitatama live’s ja ma kuna tema seda teha ei saanud, siis tema ebaõnn ja oleks pidanud andma võimaluse pingereas järgmisele loole.

Täitsa muu küsimus … aga kes on too meesterahvas, kes teadvustab esinejaid Eesti Laulul? Ta on seda teinud juba aastaid ja mind totaalselt piinab, et ma ei tea, kes see on 😀 😀 😀

Eesti Laul 2022 I poolfinaal

Treenin mina täna hommikul Instagrammis oma näpulihaseid ning ette jääb mitme Eesti artisti postitus/story, et teevad proove Eesti Laulu poolfinaaliks. Kuskil ajusopis helendub, et tõesti peaks ju varsti ka see karusell edasi minema ning uurin, et mitme nädala pärast poolfinaalid ja finaal on. Üllatuseks avastan, et esimene poolfinaal on juba homme, seega viimane aeg jällegi oma ennustused teha. Muideks, ma jälgisin poole silmaga ka veerandfinaale, kuid kõiki laule ma ära ei kuulanudki. Kui meenutada paari kuu taguseid emotsioone, siis olin pettunud, et Traffic edasi ei saanud (neil on viimastel kordadel väga head lood olnud, 2020 aasta oma meeldis mulle samuti) ning üldsegi mitte üllatunud, et Stig sai. Ülejäänud lood olid pigem mitte nii meeldejäävad ning nagu öeldud ega ma kõiki ju kuulanudki. Aga vaatab siis esimest poolfinaali 🙂 PS! No võttis aega, et leida üles info millised lood mõlemas poolfinaalis on ja ma ei ole üldse sarkastiline.

1. Elysa “Fire” – refrääni osa meenutab Fuegot, efekti ilmselt annaks korralik tants laval … kuid eestlane ja korralik tants laval nagu ei käi kokku 😀 Selline tavaline tantsukas, ei midagi erilist ent samas tõmbaks jala tümpsuma küll.


2. Helen “Vaata minu poole” – mul hakkas kohe tema eelmine võistluslugu kujutluses jooksma, kuigi ma ei suudaks seda hetkel ümisedagi. Harjukeskmine lugu, ei midagi erilist.


3. Andrei Zevakin feat. Grete Paia “Mis nüüd saab” – mulle meeldis Andrei eelmise aasta lugu, eks nad üritavad sel aastal uuesti. Laulusõnade kirjutamine vist ei võtnud väga palju aega, mulle hakkab too kordus lõpuks juba kõrvadele, kuigi andekad noored et suudavad vahepeal megakiirelt ja puterdamata oma sõnad ette vuristada 😀 Ma ei tea kui popid arstistid nad on, kuid püüavad nooremate kuulajate hääli.


4. Alabama Watchdog “Move On” – natuke teistsugune lugu, stiili poolest ja seetõttu jääb ka meelde rohkem. Üldjoontes tõmbab pigem vähem tähelepanu ja suurel laval, ma usun, jääks täitsa märkamata.


5. Merilin Mälk “Little Girl” – täitsa mõnus lugu. Kuulasin esimest salmi ja samal ajal lootsin, et palun palun ära pööra diskoks ära 😀 Refrään oli juba paljulubav ning siis algas teine salm 😀 Ja kuigi nagu ma lootsin, et lugu diskoks ei keera, tundus see tempomuutus vägagi sobilik 😀


6. Stig Rästa “Interstellar” – see lugu mulle meeldis, nii eurovisioonilik ja stigilik, kuigi minu arust on see loominguline meeskond loonud ka paremaid palasid.


7. Triin Niitoja ja Frants Tikerpuu “Laululind” – liiga uimane lugu minu jaoks, kuigi ma ei ole 100% ballaadide ja duettide vastane.


8. Kaia-Liisa Kesler “Vaikus” – oo, teine ballad otsa, mulle meeldib see isegi rohkem, kohe palju rohkem.


9. Elina Nechayeva “Remedy” – ütleme nii, et algus on täitsa paljutõotav. Lugu meenutab mulle miskit 90 lugudest, aga ma ei suuda aru saada, millist täpsemalt. Too kõrgete nootide võtmine nagu pigem ei sobinud loosse ja minu jaoks jäi miskit puudu. Keris ja keris see lugu, aga vot täpp I tähele jäi panemata.


10. Ott Lepland “Aovalguses” – mulle tohutult meeldis tema lugu “Kuula” ja mulle meeldib, et ta on jäänud eesti keele juurde. Täitsa lõpp, tema laulmine meenutab mulle Tõnis Mägit. See lugu mind nii väga ei haara, kuid see on hea ja lõppvõistlusel võib täitsa silma jääda. Edit: khm, ainuke lugu, mille panin teist korda mängima ja siis veel kolmandat ja neljandat korda ka. Ainuke lugu, mis tõi külmavärinad kehale 🙂

Okeika, ennustan et edasi saavad Merilin Mälk, Stig Rästa, Kaia-Liisa Kesler, Elina Nechayeva ja Ott Lepland. Eks palju oleneb ka kuidas (kogenematumatel) artistidel närv laval vastu peab ja live esitus välja tuleb …

Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

Aprilli raamat

Kuna otsustasin jätkata kerge lugemise lainel ja ei leidnud enda raamaturiiulist sobivat teost (liiatigi hakkab mulle üha rohkem meeldima mõte raamatuid laenutada, mitte osta ja siis riiulile seisma jätta), uurisin ka Miku emal ja õdedel oleks midagi mõnusat laenutada. Saingi kolm raamatut, millest esimese lugesin aprillis läbi. Ütleme nii, et minu õhtune lugemise ei suju just kõige ladusamalt hetkel, sest tihtilugu olen kella 8ks juba nii väss, et jään Noorhärraga magama või vaatan telkust midagi kerget.

Aprillis jõudsin läbi lugeda Jeanne Ryani raamatu “Nerve“. Raamatu peategelane on teismeline V, kes siiani olnud päris ontlik tütarlaps, kuid kes otsustab hetke emotsiooni ajendil osaleda elulises ja väga populaarseks osutunud väljakutsete mängus Nerve. Tema esimene sooritus osutub ülimenukaks, mistõttu jääb ta mängu korraldajatele (kes pole kunagi oma isikuid avalikustanud) silma ning teda hakatakse üha paremate auhindadega ahvatlema hulljulgemaid väljakutseid sooritama. Mingil hetkel hakkab tütarlaps kahtlema, kas auhinnad ja nende saamiseks sooritatavad väljakutsed on ikkagi mõistlikkus suhtes. Mängust väljumine aga ei olegi nii kerge, kui seda arvata võiks.

Raamat oli minu jaoks selline keskmine. Vahepeal haaras põnevusega kaasa, vahepeal kadus põnevus. Samas meelelahutust see pakkus ning kui keegi tõesti soovib kerget lugemist, siis miks mitte. Küll aga arvan, et selle raamatu lugejaskonnaks on pigem arvatud teismelised ja noored, mitte minuealised 😀

Meie Lihavõtted

Noh, nädal aega hiljem kirjutada meie Lihavõtetest on ju täitsa paslik, vist 😀 Aga nagu ma eelmise postituse alguses kirjutasin, siis ma ei ole hetkel üldse kirjutamise lainel. Ma arvan, et aiman ka selle põhjust ja äkki kirjutan kunagi pikemalt.

Ühelausega, UK on üks neist riikidest, kus lisaks reedele on sellele järgnev esmaspäev samuti vaba ja ma olen alati olnud mega rahul, et niiiiiii pikalt saab puhata. Kuniks kuulsin, et taanlased saavad vabaks ka neljapäeva … Ma ei olnud üldse sel aastal Lihavõtete lainel ses mõttes, et midagi kaunistada, meistedada ja korraldada. Šokolaadimunad* ostsin õnneks mitu nädalat tagasi just sel põhjusel, et on juhtunud aastaid, kus üritasin muna viimasel hetkel osta ja noh, ei ole lihtsalt midagi enam valida. Seega munad olid olemas. Poodides käies küll hoidsin silmas lahti, et midagi muud temaatilist koju kaunistuseks osta, aga imelikul kombel ei müüdud mitmes poes eelvärvitud kergmune (noh sellest samast materjalist tehtud munad, kui sa ostad mingit tehnikat ja see valge asi on pehmenduseks ümber pandud. Sõna on täielikult meelest läinud). Samuti leidsin eelmisel aastal hästi armsad värvilised liblikad, mis oleks nii armsalt sobitunud kodu kaunistama, kuid toda poodi meie läheduses ei ole ning mujal midagi sarnast ei müüdud. Müügil olid erinevad meisterduskomplektid, kuid ma tean et vähemalt praegu ei ole Noorhärra üldse meisterdamise lainel, seega nende ostmine oleks olnud puhas aja- ja raharaiskamine. Ometi mõtlesin õnne proovida ka selle küla poodides, kus Noorhärra lasteaias käib. Peamine pood oli küll juba kinni, sest ega keegi ju peale tööpäeva (nii veerand kuus õhtul) taha poodi minna :S, kuid paar teist poodi olid lahti. Nii saingi ühe värvilise kunstlillepoti, suuremaid tibusid ja puidust väiksemad värvitud munad. Otsustasin, et hakkan nüüd ka Lihavõtete kaunistusi alles hoidma, et ei oleks iga-aastast otsimist ja ostlemist. Eelmise neljapäeva jalutuskäigul korjasin veel oksi koju, noh nagu ma Eestis olen kevadeti teinud, et rohelust tuppa saada, kuigi see osutus päris suureks väljakutseks. Nimelt tahtsin oksad kätte saada pigem kohe alguses, et oleks olemas, kuid leidsin vaid okastega oksi ja kriipisin käed korralikult ära. Lõpuks leidsin ikka normaalseid isendeid ka 😀 Seega saigi meie majja see kunstlillepott köögi aknalauale, tibud peitsin erinevate lillepottide sisse ning kevadoksad panin söögilauale ja riputasin puumunad külge. Sai lihtne ja armas. Aa, elutoa aknalauale sai ostetud kevadlillede kimp.

Kuna 29st märtsist hakati koroonaviiruse piiranguid vaikselt leevendama, siis käisime Suurel Reedel oma vanas kodukandis kahel sõbrannal külas. Õnneks on nüüd lubatud õuetingimustes kohtuda kuni kuuel inimesel või kui üks pere on niiöelda support bubble (ei oska eesti keelde panna), siis inimeste arv ei ole tähtis. Minu üks sõbranna on üksikema ja moodustas teise sõbrannaga nö leibkonna ja nii me kohtuda tohtisimegi. VÄGA vajalik kokkusaamine meie kõigi jaoks. Noorhärra on nii palju kordi küsinud, et tahaks sõpru näha ja mina olen pidanud ütlema,et kunagi tulevikus. Nüüd see siis juhtus, lõpuks. Laupäeva olime kodused ja ei teinud midagi. Kuna Miku töötas viimased kaks nädalat öövahetuses, siis tema meiega seekord kaasa ei sõitnud, vaid puhkas kodus end välja. Seda enam oli Noorhärra täielik issikas laupäeval. Ainuke asi, mida tegime, oli mereääres jalutamas käisime, kala ja friikate ning jäätise söömine ja veelkord tõdemine, kui ilusas kandis me elame.

Pühapäeval käisime munarajal ehk kõrvalkülas oli keegi korraldanud lastele vahva tegevuse. 10 maja olid pannud oma aknale suure värvilise munapilti, millel lisaks ka üks number ja üks täht. Rada algas ühe kindla maja juures, kus sai võtta endale mõistatuse paberi, lisaks oli olemas ka kaart, millistel tänavatel munamajad asuvad. Mõistatuste lehel oli kolm ülesannet – märkida ära, mis värvi munad on majade akendel, koguda kokku tähed ja arvata ära sõna, ning koguda kokku numbrid ning vastavalt anagrammile lahendada ka teine sõna. Kui ma alguses arvasin, et ega see tegevus väga Noorhärrat huvita, kuid annab meile põhjuse õues olla ning midagi muud peale mereääres jalutamise teha, siis tegelikult sattus ta väga ekstaasi munapiltide otsimisel. Iga majaga läks tema rõõmuhüüe ja naerukilge tugevamaks ning peab tunnistama, et ühe muna leidsime just tänu temale, sest mina oleks sellest lihtsalt mööda jalutanud. Väga armsa boonusena sain paar päeva hiljem munaraja korraldajalt sõnumi, et Noorhärrat ootab väike nimeline kingitus, milleks oli suur šokolaadijänes. Ütleme nii, et väga armas kellegi poolt niimoodi korraldada, sest ilmselgelt mingit rahalist kasumit see inimene ei saanud, kui siis pani enda raha hakkama. Ise näen ennastki kunagi sarnast asja tegemas 🙂 Pärastlõunal läksime Miku vanemate juurde aeda munajahile. Jällegi, palju rõõmukilkeid, šokolaadimune, erinevaid temaatilisi pildikesi ja kaunistusi, ning lõpuks õues peetud piknik. Arvestades, kui limiteeritud meie tegevused praegu on, siis pühapäev oli küll VÄGA lahe. Ja seda šokolaadi sai jälle nii palju, et ma tõsimeeli mõtlen nädalavahetusel Noorhärraga ühe kringli küpsetada ja šokolaadi sinna sisse sulatada.

Esmaspäeval ei teinud me jälle muud, kui käisime kohalikus rannas jalutamas. Ilm oli päikeseline ja soe, kui leidsid tuulevarjulise koha. Muidu puhuks korralikult jahe tuul. See oli ikka nii tugev, et me veetsime umbes 20 minutit kai peal lainete laksumist vaadates ja nende eest põgenedes. Ilm on sel nädalal üldse pigem kehvake olnud, päris külm tuul, madal temperatuur ja kohati ka 0 lähedal olev termomeeter. Vastupidiselt eelmisele nädalale, kui oli soe ja üle 10 soojakraadi, olen see nädal korralik külmavares olnud. Tahaks juba sooja … näiteks saunas vedeleda.

*Leppisime Miku emaga kokku, et kuigi ta ise pakkus, et korraldab munajahi, siis meie ostame munad, sest tundus ebaõiglane, et tema kõike teeb. Nii said jahimunadki ostetud nädalaid tagasi. Siis ostsin ka suured munad Mikule ja Noorhärrale, kuid teadsin, et Noorhärra muna on mul ikka veel kapis peidus, kuna ta sai juba liiga palju erinevaid suuri munasid ning ei olnud mõistlik talle anda suur muna lihtsalt andmise pärast. Ju panen ka selle kringlisse 😀

Uku Uku Uku :)

Kuigi ma ei vaadanud finaali otse, hoidsin toimuval silma peal – ausalt, ma olin üllatunud, ainult postiivselt, et Uku ikkagi võitis. ETV järelvaatamisse navigeerisin suhteliselt kohe peale võistluse lõppu, et kogu saade rahulikult läbi elada. Vastupidiselt nii mõnegi arvamusele, ma ei usu et see nüüd 100% halastusvõit oli, sest lugu oli ju hea, ma isegi oleksin nõus nüüd autos kuulama ka finaalesitust 😀 Kui võrrelda sellega, milline poolfinaali esitus oli, siis no ikka kordades parem. Ju siis langes nõuandjate arvamus kokku minu omaga, sest äikesetorm oli peaasjalikult kadunud ja need muudetud kohad olid ka pigem tagasi muudetud 🙂 See oli lahe, et too voodisse/vette langemise efekt oli ka lavale toodud, loodetavasti on see lõppesitlusele samuti kaasatud. Muidugi, kui ma olin kuulanud esimese nelja züriiliikme punktid ära, siis sügasin kukalt et kuidas Uku nüüd sellises olukorras veel võitis, sest minu arust oli ta ju kas viimane või eelviimane. Samas ma usun, et züriipunktid olid ilmselt eellindistatud (ning nemad andsid hindeid poolfinaali esituse alusel ehk ilmselt seal kaotas Uku ka punkte) ja pinge kruvimiseks lihtsalt järjestati need nagu ette loeti. Mis ma lõpliku pingerea* kohta ütlen – Sissi kõrge koht oli meeldiv üllatus (siin aitas kindlasti superfinaali saamisel kaasa kõrged puntkid žüriilt); Koidu neljas ja Suured Tüdrukud seitsmes koht samuti üllatus, pigem ohoo üllatus; see et REDEL ei olnud viimane ja Andrei Zevakin/Pluuto said züriilt korraliku punktilaadungi samuti lahe. Kahju oli, et Ivo ja Robert nii tagalõppu jäid. Tegelikult olid žüriipunktid üldse paras üllatus 😀

Kui nõõd aus olla, siis olen mitu aastat mõelnud, et võiks hääletussüsteemi muuta, et züriipunktid ka mingil määral loeks ja oleks nende häälte andmisel natuke rohkem mõtet. Praegu ju loetakse žüriipunktid kokku ning teisendatakse siis 1-12 puntkideni millele lisatakse rahvahääletuste teisendatud punktid. Kui ma kunagi Rootsis elasin, siis nende võistlusel oli süsteem, et rahvahääled jaotati maakonniti ja siis anti edasi skaalal 1-12. Seega miks ei võiks olla nii, et žõriipunktid jäävad nagu jäävad ja sinna otsa lisatakse Harjumaa rahvahääled, Hiiumaa rahvahääled jne. Praegusel itiajastul peaks ju lihtne olema identifitseerida, millisesse maakonda kuuluva telefonimasti kaudu laulue poolt helistati/SMS saadeti.

A muidu oli väga hea show – Pealtkuulaja klipid naljakad; ma ei teadnud näiteks, et Tallinnas/Eestis nii huvitavaid muuseume on, mida külastada; tume riietus ja valged papud tundusid populaarne kooslus olevat; mul läks päriselt ka sassi lugemine, mitme looga Dagmar ja Kaire seotud olid ja üldse mitte paha pärast, nad ongi väga head lauljad, mida tõestasid enda soolonumbri esitamisel. Muidugi ei olnud üleüldine melu see, mis tavaliselt, kuid arvestades kõike toimuvat, siis kamoon olgem õnnelikud, et üldse finaal ära peeti. Tobe oli minu arust see, et otse-eetris olles istuvad artistid ninapidi oma nutitelefonides … päriselt? Võiks ju kaasartistide suhtes ikkagi viisakas olla ja oma telefon ära panna kuniks saade läbi. Lõppu Tõnis Niinemetsalt ka väike prohmakas, sest Maarja on tegelikult kaks aastat järjest Eestit Eurovisioonil esindanud, küll esimene kord koos Ivo Linnaga.

*Järgmine aasta teen ilmselt nii, et panen on lõpliku paremusjärjestuse paika pärast finaalsaates toimunud esitlusi, sest kui oleksin sedasi sel aastal toimetanud, siis oleksin Uku võitu natuke rohkem uskunud.

Eesti Laul 2021

Nonii, vaadates tagasi enda postitustele poolfinaalide kohta, siis mida me järeldame – ennustamine on üks tänamatu töö 😀 Mina pakkusin, et esimesest poolfinaalist saavad edasi Nika, Egert Milder, Koit Toome, Ivo Linna, Kristin Kalnapenk ja Tanja. Nendest said edasi Egert, Koit ja Ivo ehk pooltega panin täppi. Ma olin üllatunud, et Tanja ei saanud edasi, kuid oleksin pidanud paremini ennustama, et rahvale läheb peale Andrei Zevakin & Pluuto, Hansu ja Karli edasisaamine oli minugi jaoks üllatus. Teise poolfinaali ennustasin veidike paremini ehk mina pakkusin edasisaajateks Gram-of-Fun, Uku Suviste, Suured Tüdrukud, Jüri Pootsmann, Kadri Voorand, Uku Haasma ja Alabama Watchdog (ups, ma ennustasin seitse laulu edasi :D). Nendest omakorda said edasi Uku, Suured Tüdrukud, Jüri ja Kadri (kuna ma esimese poolfinaali nii pekki ennustasin, siis võtan heaga seekord nelja õigesti ennustamise tiitli). Pettunud olin, et Kristel edasi ei saanud, samas Redeli oleksin jällegi pidanud täppi panema. WinnyPuhh oli ju nii populaarne kui nad 2013 osalesid.

Igatahes, et kuidas siis ennustada, kes võita võiks. Otsustasin, et enam ei piisa lindistuse kuulamisest, vaid nüüd peaks ära vaatama ka live esitused. Minu hetke ennustus oleks, et kolm superfinaali pääsejat on Uku, Koit ja Jüri, Suured Tüdrukud jäävad napilt välja neljandaks. Esikoha võtab Uku, sest temal on suurim publikutoetus (vaadates kuidas poolfinaalis ei olnud ta ju žürii lemmikute seas, kuid edasipääs tuli pärast telefonihääletust).

  1. Egert Milder “Free Agin” – no mulle hakkab see lugu üha rohkem meeldima ning arvestades, et tegu on live esitusega, siis minuarust tuleb ka päris hästi välja, eriti refrääni osa. Tihtilugu ju ei suuda ees- ja taustalauljad nii hästi sünkroonis laulda ja veel nii, et keegi ei laula kellegist üle. See lugu võib veel päris kõrgele tõusta.
  2. Suured Tüdrukud “Heaven’s not that Far Tonight” – no jällegi lugu, mis on live’s väga tugeva esitusega, samas need on ju Kaire ja Dagmar. Taustalauljatega sujus ka laulmine hästi ja ei teinud kõrvale liiga. Mulle meeldis, et laulu lõpus tulid taustalauljad ikkagi lava ette, tundus kuidagi rohkem täidetud see suur lava. Ainult Kaire võiks endale mustad kingad jalga panna, mind nii tohutult häirisid need hallid, isegi kui need olid mõeldud hõbedast efekti andma 😀
  3. Hand Nayna “One by One” – no ma ei tea, järgmine lugu, mis okei kõlaga live’s. Huvitav, kas närvid hakkavad pigem alt vedama siis päris finaalesitluse ajal, või äkki üldse mitte. Tantsijad olid toredad taustaks, kuigi ma keskendusin hoopis kuulamisele. Ja paljajalu laval olemine on kuidagi “eilane” teema.
  4. Ivo Linna, Robert Linna, Supernova “Ma olen siin” – algus jumala mõnna, refrääni ajal tundub et Roberti hääl tuleb kuidagi tugevamini läbi ja Ivo kaob täitsa ära. Samas, Robert on nii lahe, teatrlaane kuju laval, kindlasti keegi, kes erineks suurest massist. Ja lauluhääl on tal hea. Veel üks hea lugu, mida live’s ära ei rikuta.
  5. Karl Killing “Kiss Me” – algus on mõnus kuulata, oskab oma häält kontrollida. Mulle tundub, et muusikaga on veidike mängitud ja efekte juurde lisatud, ei midagi häirivat. Esinemiskostüüm võiks tsipake … soliidsem olla. Minu jaoks väga mõnus kuulata.
  6. Uku Suviste “The Lucky One” – esiteks, kas neid pikselööke peab nii palju olema, eriti kui neid ei suudeta muusikaga sünkrooni panna nagu ilmselt mõeldud on. Teiseks, Uku alustas nii mõnusalt oma laulu ja siis refrääni osas kuidagi pingutab üle ning hääl muutub teiseks. Lindistuselt nii välja ei tule, kuid live’s küll. Ja mind häirib see. Ja siis langevad “taevast” ketid 😀 päris hästi on välja arvutatud kus ta seisma peab, et ketiga vastu nägu või kätt ei saa. On need üldse metallist ketid või plastikust? Lisaks, mulle tundub et taustalaujad on refrääni ajal tsipake maas, jällegi häirib. Krt, ta on seda lugu nii palju ümber teinud, et ma olen täiega pettunud 😦 Minu jaoks oli lindistus nii tugev ja mõnus, et ma veetsin päevi autoga sõites just tema lugu kuulates, live’i niimoodi ei tahaks “nautida”. Kui ta nüüd tsipake tuure maha võtaks nii oma muudetud osalt (2:17-2:30) ja oluliselt vähendaks äikesetormi, oleks täitsa okeika. Kettidest ma saan aru on mõeldud aheldatuna olemist, mis algul võib-olla üllatav on, kuid lõpuks pigem ei häiri.
  7. Sissi “Time” – tüdrukule on antud häält, ei ole midagi öelda ning koos väga hea taustalauljate tiimiga suudavad nad väga mõnusalt laulda. Live esitus andis mulle mõnusa tunde ja energiasööstu. Väga lahe.
  8. Jüri Pootsman “Magus Melanhoolia” – Jüri hääletämber on hästi mõnus, mulle täiega meeldib. Samuti meeldis mulle tema eelmine võidulugu “Play”, lihtsalt nii kahju oli, et ta Rootsis poolfinaalis närvi läks ja esitus ei olnud kõige parem. See lugu on selline, et mulle kohe üldse ei meeldinud alguses, kuid pean tunnistama, et see on teistugune. Ja see, kuidas ta oma häälega mängib, ise eelistan siiski seda tämbrit kui ta salmi laulab 😀 Lihtsalt natuke lühikeseks jääb.
  9. REDEL “Tartu” – 😀 😀 😀 keegi peab ju kino tegema, ja mulle muusika täitsa meeldib. Esimest korda kuulasin ka sõnu (noh niipalju kui neid seal oli :D) ja tekkis küsimus, kas laulu nimi ei peaks olema hoopis “Viljandi”. Jällegi lühike lugu, aga noh palju polegi ju öelda. Kuna see lugu iseenesest on nii absurdne, siis see mis laval toimus sobis nagu valatult. Ei, nalja mulle meeldib teha ja saada.
  10. Koit Toome “We Could Have Been Beautiful” – Ma üldiselt ei ole Koidu loomingu austaja, need lood, millega ta Eurovisioonile on pürginud, on ka pigem mitte lemmikud olnud, sealhulgas “Merelapsed”. Sama reaktsioon oli selle looga esmasel kuulamisel, kuid vastupidiselt hakkas see lugu mulle üha rohkem meeldima. Nii kahju, et üldpildis see siiski viimast võidulaulu nii palju meenutab (mees klaveri taga inglise keelset ballaadi laulmas). Dsiisas, mul tulid külmavärinad lugu kuulates, seda ei juhtu tihti. NB! Dagmar, Kaire ja Koit on kavalad, laulavad üksteistele taustasid, et siis on lõppvõistlusele saamise võimalus suurem, boonusena saavad Miku ja Rolfi ka kaasa 😀
  11. Andrew Zevakin & Pluuto “Wingman” – hihii, järgmine üllataja, kes mulle meeldima hakkas. ja no live minu arust õnnestub, okei laval toimuv on veidike küsimärgiga, aga lugu ise on selline, et paneb ikkagi toolil ennast õõtsutama 😀 Need naishääled taustaks kohe üldse ei sobi, poisid teevad kahekesi väga head koostööd.
  12. Kadri Voorand “Energy” – viimane kord kui ma seda lugu vabatahtlikult kuulan, mulle ÜLDSE ei meeldi see. Muidugi ma ei vaidle, et tal on häält ja oskusi, live esitus on mega võimas. Lihtsalt muusika, mis ei ole minu maitsele. Ma tean, see on igav minu jaoks.

Lood kuulatud ja mis on minu jaoks suurim muutus, et ma ei üllatuks kui Uku superfinaali ei jõua, millest on kahju, sest minu jaoks on tema selle aastane lugu viimase kolme aasta võistluslugudest parim. Uku puhul oleneb väga palju sellest, kui palju punkte ta žüriilt saab ja mitmendale kohale platseerub enne publikuhääletust, rahvalt saab ta ilmselt kas 10 või 12 punkti. Küsimus ongi, kas žürii on oma punktid juba paika pannud või ikkagi otsustavad finaalesituse järgi. Kui finaalesituse järgi, siis äkki on võimalus superfinaali jõuda ja siis on üldvõidu võimalus juba suurem. Kui aus olla, siis Uku live oli minu jaoks kõige nõrgem nendest 12st, mis on üllatav, sest tegu ei ole ju noore ja lavakogenematu artistiga. Kahju kahju kahju. Lugu kuulan kindlasti edasi autos.

Üldise märkusena – minu jaoks on kahte tüüpu lauljad, need kes suudavad oma häälega mängida ja seda kontrollida (nt Sissi, Koit, Jüri) ja need, kes seda ei suuda nii hästi. Muidugi suurel lõppvõistlusel on nii palju erinevaid tegureid, et laul meelde jääks ja võidaks, kuid siinkohal olen pigem vanamoeline ja arvan, et laulda võiks ka siiski päris hästi. Ja kui ongi noote, mida ei suudeta võtta, siis peaks laulu enda häälele ja selle võimekusele vastavaks muutma.

Aga nüüd lõpptulemus – kuna ma Ukut enam esikohale ei ennusta, siis usun et võidu pärast hakkavad võistlema Jüri ja Koit. Minule meeldiks Koidu võit rohkem, sest Jüri lugu on kuidagi natuke liiga niššilik ning küsimärgi all on kas see köidaks nii paljude tähelepanu. Koidu live oli minu jaoks sama tugev kui lindistus ehk ma ei teinud suurt vahet kas lugu tuli otse või ei. Jüri hääl ikkagi selles kontekstis mängis rohkem. Kuidas jagunevad ülejäänud 10 kohta on on päris hea küsimus. REDEL vast jääb viimaseks, Uku neljas-viies. Ok proovin mingi pingerea paika panna:

1 Koit Toome

2 Jüri Pootsman

3 Suured Tüdrukud

4 Uku Suviste

5 Egert Milder

6 Ivo Linna, Robert Linna, Supernova

7 Kadri Voorand

8 Sissi

9 Hans Nayna

10 Karl Killing

11 Andrew Zevakin

12 REDEL

Eesti Laul 2021

Ma just arutlesin üks päev omaette, et mis teemadel võiks kirjutada, et postitused liiga üheülbaliseks ei läheks. Ja siis sain aru, et Eesti Laul 2021 poolfinalistid on ju välja valitud ja laulud tutvumiseks avaldatud. Egas midagi muud, kui hakkan ka neid üle kuulama, oma arvamust avaldama ja esimesi lemmikuid välja valima.

 “6” Heleza – algus prantsuse keelne ning minu jaoks palju tõotav, natuke pettumus, et salmi osa läheb eesti keelseks, aga see on minu kiuks, et mulle meeldivad lood, mis on ühes keeles. See on ka mõnus, et refrääni osa läheb rütmikamaks, kuid siis kahjuks hoog raugeb. Ühesõnaga, mind häirib, et lugu on kahes keeles ning tempo vaheldub rütmika ja aeglase vahel. Edasipääsu pigem ei ennusta.

“Alabama Watchdog” Alabama Watchdog – kuigi ma pole kunagi nende fänn olnud, tuli esimeste nootidega silme ette Kolumbus Kris 😀 Issver, ma olin ju paras tatt, kui nemad aktiivsed olid. Hm, natuke meenutab kedagi, ei oskagi öelda keda. Mitte, et lugu oleks sarnane, pigem stiil ja laulja hääl. Iseenesest jääb täitsa kõrva ja kuidagi sujuvam on kogu lugu. Ma ei imestaks kui edasi saab finaali, mulle täitsa meeldib.

“Best Night Ever” Tanja – loo algus on nii theswingersilik ja mulle täitsa meeldib. Tanja peaks piisavalt artist olema, et suurel laval närv alt ei veaks. Ja selle loo juurde annaks ilmselt ka korraliku lavashow juurde lavastada. Ja siis tuleb see parampapaaa koht … nagu ei sobi üldse sellesse loosse. Ilmselt saab finaali edasi ja minu kõrvale täitsa kuulatav.

 “Calm down” Nika Marula – algus tundus, et tuleb esimene korralik ballaad, aga siis nagu taustaks tiksus rütm, et mingi hetk läheb tempo kiireks ära, aga tundub et ikkagi pigem aeglasem lugu. Lühikeseks jäi nagu ka. Selline jällegi kuulatav, suurel laval oleks võib-olla raskem silma jääda, kuid raadiojaama ma ära ei keeraks. Edasipääs finaali sõltub ilmselt paljuski sellest, kas ja kui palju suudetakse poolfinaaliga pöidlahoidjaid koguda. 

“Energy” Kadri Voorand – ma ei ole enne Kadri loomingut väga kuulnud, seega tema hääl oli meeldiv üllatus. Ma kuulasin põhimõtteliselt kogu loo ära ja ei osanud midagi kirjutada. Sarnaseid lugusid on olnud lõppvõistlusel ennegi ja need on kas jäänud kõrvu või ei. Ma arvan, et edasi ta saab ja finaalis ronib päris kõrgele, kuna meeldib žüriile.

 “Find A Way” Kristin Kalnapenk – järgmine lugu, mis ilmselt žüriile meeldib, mõnus loungelik lugu, võttis varbad liikuma (jalad ei saa liikuda, sest olen rätsepaistes). Mulle meeldib ja võib isegi edasi saada.

“Free Again” Egert Milder – Egert oli üks neist, kelle eelmise aasta lugu mulle alguses üldse ei meeldinud, kuid lõpuks mõnusaks palaks kõrvus muutus. See lugu on tsipake sarnane eelmise aasta loole, kuid samas teistsugune. Vabalt võiks suurele lavale sõita, refrääni osa on selline eriti jõuline.

“Heaven’s Not That Far Tonight” Suured Tüdrukud – ma ootasin sellest loost palju juba enne, kui lugu pihta hakkas … ja mulle meeldis. Muidugi selline tüüpiline diskokas ja võiks ju eeldada suurt edu suurel laval. Samas see meenutab Rootsi eurolugusid 20 aastat tagasi, aga kunagi ei tea. Ma usun, et finaali saavad nad edasi. Muideks, esimene lugu, mis lõppedes mul peas kummitama jääb.

“Hypnotized” Kea – minu jaoks mitte midagi ütlev lugu, kuskil taustaks võib ju mängida. Ma arvan, et see ei suuda nii palju tähelepanu äratada, et finaali jõuda. Muideks, esimene lugu, mille lõppu ei jõua ma ära oodata.

“Kaos” Uku Haasma – meenutab ühte artisti paar aastat tagasi, kes sai väga popiks just zürii seas … Mick Pedaja? Või hoopis miskit muud? Teistsugune ja mõnus, mulle meeldib. Aga ma ei usu, et finaali saab.

“Kiss Me” Karl Killing – selline neutraalne ja keskmine lugu, ma ei usu et edasi saab. Tegelikult, lõpu poole hakkas lugu isegi meeldima, aga siiski ei usu, et edasi saab.

“Lost In A Dance” Gram-Of-Fun – esimesd taktid ja silme ette tulevad 80ndad 😀 Rütmi nagu on, aga see on ka kõik ja noh mulje 80ndatest jääb 😀 😀 Ei usu, et edasi saab.

“Ma olen siin” Ivo Linna, Robert Linna, Supernova – Meie Iff, kuigi ma olen üllatunud, positiivselt, et Ivo Linna ikka veel eurovisiooni lõpplavale pürgib. Lugu ise on supernovalik, mitte just kõige lemmikum (sama juhtus ka Ivo eelmise eurolooga mitu aastat tagasi, et see hakkas alles hiljem mulle meeldima). Ma arvan, et esitajate tõttu ta finaali edasi saab.

“Magus melanhoolia” Jüri Pootsmann – njah, mulle ei meeldi, just refrääni osa, muidu isegi võiks kuulata. Ilmselt saab finaali ja võitleb esikoha pärast just tänu sellele, et paljudele meeldib.

“Nii kõrgele” Helen – ei tea, kas asi selles, et juba päris mitu lugu kuulatud, kuid ma ei leia selles loos midagi nii uut, et seal oleks see miski. Arvan, et edasi ei saa.

“One By One” Hans Nayna – oo, hääl on mõnus käredane, muusika tõotab, et midagi krutib üles. Ja siis tuleb refrääni osa ning lugu jääb aeglaseks balladiks. Olen pettunud. Samas, võib täitsa edasi saada, sest meesbalaadid ju pigem meeldivad rahvale.

“Sunday Night” Rahel – eeldan, et lugu on Sofia Rubinilik ja vähemalt algtakte kuuldes selles pettuma ei pea. Oleks oodanud võib-olla veelgi rütmikamat lugu, aga okeika. Mulle meeldis viimatine Sofia enda lugu tunduvalt rohkem. Ei teagi, pigem ei saa see lugu edasi, sest eestlastele väga ei meeldi see stiil eurolavale saata.

  “Tartu” Redel – 😀 hehee, järgmine Winny Puhh. EI EI EI.

 “The Lucky One” Uku Suviste – noooh Uku, ära vea mind alt 😀 Ma ei valeta, kui ütlen, et tal on paremaid lugusid (näiteks Pretty Little Liar), samas siiani kuulatutest minu jaoks selgelt parim ja sobilikum eurolavale. Ja noh, ponks poiss ju ka, et välimuse eest hääli juurde saada. Esimene lugu, mida teist korda üle kuulan.

“Time” Sissi – kas mitte Sissi ei osalenu eelmine (või oli see üle-eelmine aasta) ka, too lugu oli kuidagi mõnusam ja kaasahaaravam. See lugu on ka täitsa okeika, vabalt võib finaali välja jõuda.

 “Tuuled” Wiiralt – ühelt eesti laulu konkursilt ei saa puududa kantrilugu 😀 vähemalt alguses tundus nii. Njah, ei ole see muusika minu maitse, ei usu ka et finaali saab.

“We Could Have Been Beautiful” Koit Toome – heh, esialgu kuulates ei tundu üldse Koidu hääl olevat, tavaliselt tunnen selle koheselt ära. Uku vist sai endale just konkurendi, just ses osas, et esikoha pärast võistelda. Ma oleks ikka väga üllatunud, kui see lugu finaali ja seal kõrgele kohale ei platseeru. Täitsa kuulatav ka minu jaoks.

“Wingman” Andrei Zevakin & Pluuto – eeem, eesti räpp on ka esindatud? Kuigi muidu ju võiks kuulata, siis EI EI EI.

 “Üks öö” Tuuli Rand – jalg hakkab tatsuma, jällegi selline münus taustakas. Täitsa võimalik, et saab ka edasi.

Ma olen ses mõttes üllatunud, et sel aastal on palju häid lugusid, mitte et mega mega häid, vaid häid, mis kõik võivad kõrgele ronida. Kuigi kui teistpidi mõelda, siis palju on ka sarnaseid lugusid. Mõnel aastal kuulad valitud lugusid ja ei saa üldse aru, et kes küll sellised valikud tegi. Kindlasti saab pilt palju selgemaks poolfinaalides, kui artisit live’s esinevad.* Minu lemmikuks on ikkagi Uku, meeldis ka Koit ja Suured Tüdrukud.

*Hoidsin end kohutavalt tagasi, et mitte kuulata Jüri ja Uku lugu enne, kui ERR’i kodukal nad nimekirjas tulevad. Nimelt, iga kord kui sinutorust videosid otsisin, siis lõi automaatselt ette erinevate välismaiste inimeste arvustused ja edetabeli meie 24 loo kohta ning pidevalt olid Jüri ja/või Uku pildid videote tutvustustes … et siis need on välismaallaste kaks suurt lemmikut?

Novembri raamat

Oumaigaaden … marmelaaden … ma pole ammu ühe raamatu läbisaamisega sellist sunnitööd teinud nagu novembris. Kusjuures raamat ei olnud jube halb, vaid ma kuidagi ei saanud ennast üldse lugemissoonile, et minna õhtul kell 9 voodisse ja lugeda. Ikka leidus midagi muud teha ja nii avastasin mõned päevad enne 30. novembrit, et mul ikka veel posu lehti vaja läbi saada. Praktiseerisin küll turbolugemist, aga raamatu sain läbi siiski 2 detsembri õhtuks.

Seekordseks väljavalituks osutus Campbell Armstrongi krimka “The Bad Fire“. See oli mul ostetud juba aastaid tagasi, kui käisin rongiga oma esimeses töökohas ja tahtis natuke teistmoodi hommiku ja õhtupooliku tunde veeta kui nina telefonis istudes. Raamat räägib Eddiest, kes on NY politsei ning kes saab teada, et tema isa on mõrvatud. Isa elas koos Eddie õega Glasgows, kust Eddie oli lapsena emaga ära kolinud. Eddie läheb esimest korda pärast sunniviisiliselt äraviimist Šotimaale tagasi, et osaleda isa matustel, kuid satub hoopis välja uurima tõde, mis isaga juhtus.

Kui aus olla, siis sisu natuke nagu venis ja ei olnud nii põnev kui oleks võinud olla. Ma ootasin pinget viimase hetkeni ja rohkem ootamatuid pöördepunkte, kuid neid ei tulnud. Võib-olla seetõttu ka ei tekkinud õhtuti soovi edasi lugeda. Okei, see, et mida isa oma legaalse äri kõrval ajas, oli jah üllatav, kuid näiteks ei saanud ma lõpuni aru, kes päästikule vajutas. Või mis sai ühest pahalasest, kes jäi healaste kaubikusse lõksu. Näiteks oktoobriraamatut ei saanud ma mitmel õhtul eriti käestki. Kas ma seda raamatut soovitaks? Noh, kui midagi lugeda tahad, siis miks mitte, kuid midagi erilist see ka ei olnud. Ilmselt annan selle tasuta ära kas raamatupoodi või heategevuseks.

TENET

PS! Kes veel ei ole “TENET’it” näinud ja ei soovi sisu ette teada, ei ole mõtet edasi seda postitust lugeda, sest mingil määral ma sisust ikkagi räägin.

Kasutasime eile õhtul üht kolimisega tekkinud hüve ning kutsusime Miku ema Noorhärraga õhtul aega veetma, et ise kinno minna. Muidugi tahtsin ka mina ära vaadata “TENET’i“. Ma olen päris kindel, et kui seda ei oleks mingis osas Tallinnas filmitud, siis pigem ei oleks see minu esimene valik kinno minnes olnud. Seda puhtalt sellepärast, et rezisöör Christopher Nolan on muuhulgas teinud filmid “Inception” ja “Interstellar“, mis minu jaoks kuidagi liiga keerulised aru saada. Ma olen nii mitu mitu korda vaadanud või hakanud vaatama ühte või teist eelnimetatust ja lihtsalt mingil hetkel alla andnud, sest ma lihtsalt ei saa enam aru, mis toimub. Ja see ei ole probleem, et filmis ei seletataks, mis toimub ja ei anta taustainfot, vaid minu aju lihtsalt jookseb errorisse ja ei suuda mingil hetkel enam infot omastada 😀 Jep, ka minul on väga blondiine hetki. Samas eelpool nimetatud kaks filmi on Miku ühed lemmikud ja ta võiks neid korduvalt vaadata. Seega olin kindel, et kinno minnes saame mõlemad midagi – mina stseene kodumaast ja Miku nautida keerukat sisu, sest just nimelt see iseloomustus oli üks peamisi, mida erinevatest allikatest kuulnud olin.

Ma ei valeta, et minu huvi oli äratatud koheselt esimesest stseenist, sest see oli ju filmitud linnahallis 😀 Kuigi, mis seal salata, taheti jätta mulje, et tegu on Ukrainaga. Samas mulle väga meeldis, et Nolan ikkagi jättis sisse selle, et tegelased käisid ka Eestis ja Tallinnas ning Lasnamäekanali võte ei olnud maskeeritud tagaajamiseks kuskil Venemaa linnas. Samuti ole tore näha ka Maarjamäe memoriaali ning muidugi panoraamvõtet Tallinnast. Kuna ma olin juba ette kindel, et ma ei jaga kogu filmi matsu esimese korraga, siis ma nii väga ei pingutanud ka, et aru saada 😀 Minu jaoks oli näiteks pisike komistuskivi juba see, et filmis olid erinevad aktsendid esindatud ja vahepeal oli jutt kuidagi liiga vaikne. Filmi alguses näiteks hakkasin automaatselt subtiitreid otsima, vahet pole kas eesti või inglise keelseid. Isegi Miku ütles pärast kümmet minutit, et see on üks nendest filmidest, mille täielikuks arusaamiseks on vaja seda vähemalt kolm-neli korda vaadata. Nii ma lihtsalt nautisingi seda, et olid Tallinas filmitud võtted, olid Eesti näitlejad ja noh kui parasjagu oligi stseen kuskilt mujalt, siis alati puhkab silm Robert Pattisonil 😀

Aa, üks hetk oli minu jaoks selline halenaljakas, mida pigem kohalik (a ka Tallinnas sündinud või seda linna hästi tundev inimene) ainult mõistaks. Nimelt enne Lasnamäe kanalisse jõudmist, jälitab tiim Washington-Pattison oma objekti mööda Pärnu maanteed suunaga Nõmme poole. Vahetult enne Pärnu maantee viaduktile jõudmist, kihutab tiim oma autoga objektist mööda ning jõuab teisele poole Pärnu maantee viadukti. Seal ootab neid tuletõrjeauto, mille katusele Washington ronib. Ja siis on järgmine kaader sellest, kuidas too sama tuletõrjeauto liitub Lasnamäe kanalisse, kus juba ees sõidab jälitatav objekt. Kindlasti enamikele vaatajatele on tegu lihtsalt ühe tagaajamissteeniga, kuid minu jaoks oli täielikult loogika vastane, et kuidas Pärnu maanteelt järsku Lasnamäe kanalisse saadi 😀 😀 😀

Film ise mulle meeldis. Jah, sisu oli keeruline aru saada ja ma pean kindlasti seda uuesti vaatama, et detailid paremini selgeks teha. Kuid laias laastus oli tegu keerukama versiooniga ajasrändamisest, ilmselt nii võtaksin mina selle filmi kokku. Miku jaoks oli film täielik pettumus. Nagu ta ise ütles, siis näitejatöö oli kohutav ning peategelasel ei olnud mingisugust karismat. Viimasega ma isegi nõustun, sest no tõesti oli Washingtoni näoilma kogu selle kahe ja poole tunni jooksul sama, ei mingit emotsiooni. Muidu ei ole ma eriline näitlejatöö hindaja – kuniks see minus endas piinlikkust ei tekita, siis vast on hea näitlejatöö. Sisu oli tema jaoks täielikult loogika vastane ja ilmselt seetõttu ei suutnud ta mingist hetkest enam kaasa ka elada, vaid ootas filmi lõppu. Ehk nagu ta ise lõpuks kokku võttis, oli tegu filmiga, kuhu oli kokku põimitud James Bond, Matrix ja Interstellar. Ainuke, mida ta nautis oli Nolanilik filmimuusika. Ja võtted Tallinnast 😀

See oli meie esimene kinokülastus pärast koroonat ning me ei osanud end kuidagi muudmoodi ette valmistada, kui et ostsime piletid eelmisel õhtul ära. Meil on mitu korda juhtunud, et läheme hea õnne peale kinno ja film on välja müüdud. Igatahes oli minu jaoks imelik juba see, et pileteid ostes oleksin vabalt võinud valida istekohad võõra inimese kõrval, mida ma muidugi ei teinud. Aga sotsiaalne distantseerumine? Seda enam, et kino ootesaal oli tuugalt täis plakateid meenutamaks, et tuleks hoida meeter vahet võõra seltskonnaga. Samamoodi tabas meid üllatus kinno jõudmisel, et ootesaalis, kus saab osta snäkke, peab kandma maski, sest me isegi ei mõelnud, et see nii peaks olema, kuna kinosaalis ei pea midagi näo ees olema :S Teenindajatel oli muidugi mask ees ja päris keeruline oli arusaada, mida nad sulle vastasid 😀 Kokkuvõttes oli tegelikult hea kodust välja saada ja kahekesi midagi muud, kui multikaid vaadata