Viimane sats Eestis

Tänu Piiga saabumisele, olen sel aastal korralikult saanud Eestis käia. Oleme ju kõik Noorhärra koolivaheajad veetnud kodumaal, seega vähemalt 2022 ei saa ma suurest kodumaaigatsusest rääkida. Olen veebruari käigust kribanud, aprilli omast mingil põhjusel mitte ning mai-juunikuine käik oli rohkem läbisõit kui Eestis aja veetmine. Seega mõtlesin seekordse külastuse märksõnad jälle kirja panna, sest suure tõenäosusega läheme järgmisel korral Eestisse alles 2023 aprill.

Esiteks ilmaga vedas meil üle ootuste hästi. Pakkimisel suskasin kohvrisse nii endale kui Noorhärrale vihmajope ning Piigale karvase kombe juhuks kui saame tavapärase Eesti suve osaliseks, aga ma ei võtnud puhkuse jooksul kordagi oma pikki riideid välja. Teinekord tundsin, et ka lühikesed riided olid liig. Ehk vähemalt Tallinna ümbruses valitses igapäevaselt püsivalt selline +25 minimaalselt ning õhtuti oli ka suht raske jahedust leida. Algul oli tore, kuid pikapeale väsisin vähemalt mina sellest kuumusest ära, sama oli ka Piigaga. Näiteks viimane nädalavahetus enne tagasilendu oleks ju võinud teha reisi Lõuna-Eesti poole, aga pelgalt mõte kuumuses ringi liikuda ja riskida ööbimisega kohas, kus pole üldse õhku (ei ole kindel hotellides pakutava kondikaga), tundus vanemate juurde jääda täitsa mõistlik idee. Samas, nagu isa ütles, et oli jah kuum, aga ikkagi parem kui pidev +16 ja vihm. Ja õigus ta ju on.

Jõudsime seekord kahte muuseumisse. Kõigepealt pool juhuslikult MiiaMilla lastemuuseumisse kui käisime Kadriorus jalutamas. Tegelikult oli minu idee pigem niisama ringijalutada ja nautida pargi ilu, kuid esmalt jäi Noorhärrale silma rändav lõbustuspark, kus ta kokkuleppe kohaselt kolm sõitu teha sai, siis tahtis ta mänguväljakul turnida, mille vastu mul ka midagi olnud ning lõpetasime MiiaMilla kohvikus minipannukaid süües. Muideks, see sama Noorhärra on nüüd järku avastanud enda jaoks tavalised pannukad, küll ilma igasugu katte ja lisanditeda, aga ta sööb pannukaid 😀 Igatahes, kuna aega meil oli, pakkusin välja, et kiikame ka muuseumi. Olin väga skeptiline ses osas, et kas Noorhärrale muuseum kui selline üldse huvi pakub, kuid talle meeldis seal väga. Ikka kohe väga väga. Piiga leidis ka endale tegevust, mistõttu meie jaoks aeg lihtsalt lendas. Kindlasti soovitan minna, kui otsite tegevust lastega. Sihilikult külastasime ka Tervisemuuseumis, sest tahtsin Noorhärrale midagi õpetlikumat pakkuda. Jällegi hästi hästi huvitav koht, kuid sel korral pigem jooksime muuseumi läbi kui uurisime kõiki ja kõike. Olgem ausad, seal on lihtsalt nii palju infot, et isegi täiskasvanul läheks korralikult aega kõige ammutamisega, rääkimata siis viie-aastasest lapsest. Aga vähemalt jäid talle meelde parasiitussid, seega äkki jääb nüüd küünte närimine vähemaks 😀 Inspireerituna sellest külastusest sai ta emalt kingituseks raamatu inimkehast, ongi aeg hakata tal natuke uurima rohkemat kui Käpapatrull või Ämblikmees.

Ühel päeval käisime Rakveres. Kuna soovisin Piigale teha Eesti passi, kuid ei olnud üldse huvitatud Tammsaare teel tundide raiskamisest, lootsin broneerida vastuvõtu aja mujale kontoritesse. Ütleme nii, et kui iga päev mitmeid kordi kontorite aegu vaadata, siis nii mõnegi vabanenud aja endale napsta õnnestub. Siit ka meie peamine Rakverre sõitmise põhjus. Plaan nägi ette kiire EMTA külastuse ja siis uurida Politsemuuseumit, kuid mul läks ikkagi EMTA’s liialt aega* mistõttu vanemad käisid lastega jalutamas paar tundi, pärast seda möllasime meie Noorhärraga Rakvere linnuses (väga vinge koht, nii palju uut ja huvitavat ning korralik uuenduskuur läbi tehtud minu viimatisest külastusest nii umber 20 aastat tagasi :D).

Muidugi käisime loomaaias, ühel kuumimatest päevadest kui juba kell 11 oli 30 kraadi kuuma :S Huvitaval kombel oli puude varjus isegi täitsa okei liikuda, lihtsalt lauspäikese all oli tunne, et kohe annad otsad 😀 Loomaaed ise oli suhteliselt vaikne. Loomi ikka nägime ka, aga oli vähe meiesuguseid hulle, kes põrgukuumuses selle külastuse ette võtsid. Lastele aga meeldis, seda vaatamata kuumusele.

Söömas käisime erinevates kohtades. Meil on saanud tavaks käia suvel kala püüdmas ning viimased 3-4 aastat oleme seda Harjumaal Jõekäärus teinud. Jällegi ei pidanud pettuma nii kala kättesaamises kui valminud roogade maitsevuses, lihtsalt super. Lapsevanemana meeldib mulle tohutult ka see, et pererahvas on panustanud mängunurga loomisesse ning lastel on tõesti erinevaid ajaveetmise viise tekitatud. Vanalinnas külastasime kohta nimega Texas ning jäime rahule. Eks hinnaklass oli tsipake krõbedam, aga tegu ju vanalinna restoraniga. Noorhärraga käisime Kompressoris pannkooke söömas ja mmm, lihtsalt keele viis alla. Külastasime Rocca Al Mares Da Vincit, kus lapsed said nii burgerit kui kala, täiskasvanud valisid pitsa, wrapi ja juustusupi (minu valik ja megahea). Rakveres käisime ka hiinakat söömas, koha nimi oli Bamboo Garden ning asus kohe linnuse kõrval. Valisime nii vürtsisema kui vürtsita liharoa ning kõrvale nii riisi kui nuudlit. Väga hea oli. Ainuke märkus, mis meelde jäi, et lapsepraad oli viiner ja friikad ning lauale toodi suur taldrikutäis friikaid ning kaks viinerit (!). Ma lubasin endale, et seekord ma ei vingu, kui kallis kõik on, aga mis sööki puudutab, siis endiselt tundub, et väljas söömine on küllaltki taskukohane, aga kurja kus söögipoed röövivad mitte millegi ostmisel pisikese varanduse. Ma näiteks ei olnud nõus maksma suure purgi Hellmans majoneesi eest 7 eurot. Kamoon, 7 EUROT?!?!

Olen sel aastal avastanud enda jaoks ka paar eesti brändi. Näiteks olen iga Eestiskäigu ajal külastanud Kukupesa poodi ning lahkunud sealt kas vannipallide või tükkšampooniga. Sel korral läksin ekstra just nende NÄKK-sarja palsami pärast, sest mu juuksed on sellised, mis ikkagi miskit libedamaks olemiseks vajavad. Ma pole veel uut tükkšampooni- ja palsamit kasutanud (sest vana jupp vajab ärakasutamist), kuid usun, et pettuma ma ei pea. Siis muidugi Lenne. Ma ei teagi, kuidas Lenne minust täielikult mööda läks, kui Noorhärra pisike oli. Talle küll kingiti paar Lenne asja, aga ise ma ei vaadanudki nende toodete poole. Piigaga on teine lugu, sest mulle väga meeldivad Lenne teistsugused (elulised) mustrid tüdrukute riietel. Tal on päris mitu pükste-mütsikomplekti. Selgi korral täiendasin nii tema garderoobi, kui otsin uue särgi Noorhärrale. Ja siis hullud matid. Ma olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et Marimellid nende taga on, sest minu jaoks oli tegu uute ja teistsuguste toodetega. Juba suvel tellisin meile koju uksemati ning samuti kinkisime ühe sõbrannale soolaleivaks.

Ma nautisin täiega, et sain vanemate aias aidata toimetada. Rohisime Noorhärraga ühel õhtul maasikakastid puhtaks (lapsepõlves vihkasin maasikate rohimist üle kõige); teisel õhtul tegime kasvuhoone korda, kusjuures ema sai mulle näidata, kuidas kurgitaimi lehtedest puhastada. Värsked kurgid ja tomatid olid igapäevaselt laual pluss Noorhärra käis endale tihti porgandeid peenrast näksimiseks toomas. Korjasime ka erinevaid sõstraid ja tikreid mahlaks ning ema tegi eraldi ka mustasõstramoosi. Sattusime olema Eestis, kui kurgid just hakkasid tulemas, seega tegime nii värskeid soolakurke kui ka kurgisalatit söömiseks. Muideks viimane on eriti hea grill-liha kõrvale ning võtsin endale ka purgi kaasa. Noorhärra oli hästi palju toimetamise juures. Eks osalt oli kõik talle huvitav, sest kahjuks ei ole meil Inglismaal talle pakkuda suurt aeda erinevate toimetustega. Teisalt, mulle tundub, et ta on pärinud minult rahutuse geeni ehk ta ei suuda pikalt niisama olla, vaid tahab midagi teha. Olid paar aiatööd ka, mille eest ema-isa talle nö palka maksid, et ta saaks raha koguda.

Ja muidugi kohalik meelelahutus ehk sulpsatused karjääris, kohaliku mänguväljaku külastus ning jalutused metsas. Selline korralik maalapse suveunistus. Lisaks on vanematel suur aed, kus ringi joosta ning samuti lastele mängunurk. Eriline hitt on alati olnud tünnisaun, kus vähemalt minu lapsed võiksid suurema osa oma päevast veeta.

Tagasitulek oli just parajal ajal, natuke olime puhkusest väsinud ja ootasime tavarutiini naasmist. Samas oli kahju ka ära minna. Eks see olegi vähemalt minu jaoks igavene dilemma, et tahadki kahes riigis korraga olla. Sel korral pidin endale lisakohvri juurde ostma, sest kõik need moosid ja meed ja kurgid pidi ju kuidagi endaga kaasa saama. Tagasireis ise oli ka pigem väsitav, sest esiteks Tallinnas oli megapikk pagasi äraandmise järts**, õnneks turvakontrollist saime kiirelt läbi ning jõudsime väravasse just õigeaegselt. Lend läks kiirelt, kuigi sel korral tundsin, et edaspidi peaks vist Piigale ka eraldi pingi ostma, sest kahe pingi peal läheb meil lihtsalt kitsaks. Liverpoolis saime ruttu läbi nii passikontrollist kui pagasilindilt kohvrid kätte ning olime tund peale maandumist juba autos. Aga siis hakkas teedel jama pihta ehk ummik lennujaama ümbruses, avarii kiirteel ning kiirusepiirangud muudel põhjustel. Lisa siia kaks peatust, et keha kinnitada ja ühel tegelasel mähkmeid vahetada ning tavapärane 2.5 tunnine sõit venis peaaegu poole pikemaks. Kodus on hea olla, aga mul on nüüd mõneks ajaks üksinda lastega reisimise limiit täis 😀

*Tänu Brexitile on lisandunud väikene nüanss lapsele passi tegemisel. Nimelt tuleb see Inglismaal esmalt apostilliga kinnitada. Kindlasti saaks passi lasta teha ka Eesti saatkonnal Londonis, aga mina tahtsin seda just Eestis teha. Apostilliga kinnitamine võttis aega peaaegu kuu, lisaks lasin Piiga passifotod ka Inglismaal teha, kusjuures sain valida, et lähevad Eesti dokumendi jaoks ja juba sobilikus formaadis. Mul oli Rakveres küll aeg bronnitud, kuid kuna ma ei olnud Piigale eraldi Eesti isikukoodi tellinud (väidetavalt on see miski, mida muidu peab tegema, aga EMTA infoliin mulle sõnagi ei lausunud selle kohta), siis oli passi taotlemine veidike keerukam protsess, minule aga sattus algaja töötaja. Nii pidin ootame kogenenuma teenindaja vabanemist, kes oli just võtnud ette elamisloa taotluse. No vahet pole, ootasin tunnike ning sain ka lõpuks löögile. Hästi vahva, tark ja abivalmis naisterahvast tegi passitaotluse ära. Sain ja meilile kinnituse, et dokument on töös, seega ei tohiks enam muid tõrkeid tekkida, sest juba avalduse sisse andmisel määrasin ära, et ema läheb Tallinnase passile järgi. Ja ka selleks on juba broneeritud aeg.

**Ryanair ikka suudab üllatada oma kokkuhoiupoliitikaga. Üheks põhjuseks, miks lennujaamas pagasi järts pikk oli, oli tänu sellele, et neil väljus kolm lendu samaaegselt. No okei, viieminutiliste vahedega. Arvestades, et Ryanairi lennud on pigem täis ning ühte lennukisse mahub 32*6=192 inimest, siis oli ikka päris mitu reisijat, kes oma kohvri ära tahtis anda. Ja kindlasti ei päde ka see, et soovitatakse lennujaama varem tulla. Sa võid ju olla kohal 3 tundi enne äralendu, aga kui pagasilett avatakse 2 tundi enne äralendu, siis ei ole siin ju mingit loogikat. Räägin siikohal enda kogemusest 🙂

Noorhärra killud

Suure legofännina oleme Noorhärrale juba päris mitu aastat erinevaid komplekte soetanud ja kinkinud, neid on ta saanud ka sünnipäevaks ja niisama mängimiseks sugulastelt. Ühesõnaga, neid komplekte on palju ja veel rohkem on legojuppe. Õnneks on meil süsteem, et jupid on värvide järgi sorteeritud karpidesse, nii et kui Noorhärra tahab midagi juhiste järgi ehitada (mida ta viimastel nädalatel jälle usinalt tegema hakanud on), siis on ta elu tunduvalt lihtsam. Seda enam üllatunud olin eelmine nädal, kui tal oli sõber külas ning kaks ajuvabrikut otsustasid legojupid kõik toas laiali loopida?!?! Mõistlikku seletust neil muidugi ei olnud, ainult näpuga näitamine, et teine alustas 😀 No vahet pole, palusin neil jupid kokku koristada, kuid seda tegime õhtul Noorhärraga kahekesi, sest sõbra päästis isa kojukutse 😀 😀 😀 Nii need legod meil paaris karbis sassis olid, kuni tuli nädalavahetus ja seadsin Noorhärra fakti ette, et legod tuleb uuesti ära sorteerida. Alguses tuli välja, et ega Noorhärral enam olegi huvi legosid korrastada ent see huvi naases kohe, kui lubasin legod ise korda teha ja hoopis endale võtta. Vahepeal oli mul vaja toimetada ja Noorhärra tahtis sõbra juurde minna. Ütlesin, et enne teeme legod korda ja siis saab minna. Lõpuks läksime koos tema tuppa ja hakkasime pihta, ainult et tsipa aja pärast oli Noorhärra liiga väsinud, et sorteerida (aga magama ei soovinud ka minna), siis olid käed ja jalad väsinud, siis oli üldse tegu tobeda ettevõtmisega. Vahepeal läks tal kõht tühjaks, siis oli vaja vetsus käia (kaks korda) ja siis ta arvas, et ega ta ei tahagi tegelikult sõbra juurde minna. Eks ma nõustusin, et okei, ole siis kodus, aga legod teeme enne korda ja telekat mängima ei pane. See nagu ka ei sobinud 😀 Õnneks kogu selle triangli aja me ikka tegelesime sorteerimisega ning lõpuks tärkas ka temas koristamistuhin, noh kui enamus oli juba korda tehtud. Aga sorteeritud need klotsid saime ning loodetavasti jäi talle nüüd mõneks ajaks meelde, kui tüütu tegevus tema lolluste likvideerimine on 😀

Jalutame kooli ning Noorhärra koperdab korralikult. No ikka nii, et põlv on muruniitmisest roheliste juttidega. Seal areneb teema, kuidas mina lapsena hästi palju kukkusin ning mõnigi kord käisin arsti juures/EMOs ja pidin ka kipsi kandma. Ühel hetkel jutustan sellest, kuidas täiskasvanuna lumelauaga niimoodi kukkusin, et väänasin põlve välja ning pidin pikalt tuge kasutama. Muuhulgas ei saanud ka korralikult käia. Ning koheselt on ka Noorhärra põlv ikka nii valus, et peab ühe jala peal kooli hüppama. Väidetavalt oli tal korralik luumurd seal.

Koristame ning Noorhärra avastab, et üks hiljuti naabrimehelt saadud mänguautosid on katki. Ses mõttes, et iseenesest mängida saaks, aga üks ratastest on alt murdunud. Noorhärra loogika on muidugi väga lihtne siin – kui enam ei saa mängida, tulen naabrimehele auto tagasi anda. Mida ta ka teha üritab, kuid naabrimees autot millegipärast tagasi ei taha 😀 Samal päeval veidike hiljem uurib naabrimees, et kuidas küll see auto katki läks? Esialgse süüdistuse saab Piiga (oli ka aeg hakata oma õde asjades süüdistama), kuid kui naabrimees seda väga ei usu, tuli välja, et öösel hiilisid meie majja Pahad Mehed (Bad Guys) ning läksid tema tuppa ning lõhkusid auto ära.

Sööme hommikusööki ning viimastel nädalatel on ka Piiga meiega ühinenud. Lastel on muidugi nalja nabani koos laua taga olles, sest saab ju üksteist vaadata ja nägusid teha. Ehk siin ka minu igakordne väljakutse kord majas hoida. Ühel viimastest istumistest hakkab jälle korralik naerulagin pihta, sest Piiga teeb ampsudega krimasse, mis Noorhärra naerma ajab, mis omakorda ärgitab Piigat veel rohkem lollitama. Palun Noorhärral lollitamine koheselt lõpetada, mille peale tuleb klassika “Piiga ju alustas”.

Mõned lühemad jutud

Seoses UKd tabanud kuumalainega saime ka meie mõned päevad kõrgemaid kraade nautida. No ütleme nii, et väga hull oli vaid üks päev, natuke vähem hull sellele eelnenud päev. Tegelikult hakkas korralik soojus endast märku andma juba eelmise nädala lõpus, kui nii laupäeval kui pühapäeval käisime rannas veemõnusid nautimas. Esmaspäeval oli vesi täitsa ok, aga teisipäeval (kui oli see kõige hullem päev) oli tõesti nii, et õues ei kannatanud üldse olla ning ainuke tund aega, mida värskes õhus nautisin, oligi õhtune rannakülastus. Aga kui näiteks tuua KUI hull oli, siis ma käisin teisipäeval ühes poes ja siis toidupoes. Õues oli selline 30 kraadi juba hommikul kell 10 ja see aina tõusis. Kell 10 oli veel okei autoaknad lahti sõita, sest meil on kondikas katki hetkel. Toidupoes olek oli ülim nauding, sest temperatuur oli tavaline ja talutav. Jalutasin rahulikult riiulite vahel ja ostlesin tunnike kindlasti. Lõpuks tundsin, et tahaks lausa kampsuni selga panna. Ja siis läksin õue. Õhku ei olnud hingata, sest see õhk oli kuumaks köetud ja seisis. Autoga sõit oli piin, sest isegi sõidu ajal liikus vaid kuum õhk ringi. Kuna Piiga minuga seikles ja ei olnud kuumast vaimustuses, siis teel koju ehmatasin korralikult kui vaatasin, et mul on turvahällis lodev laps, aga ta oli hoopis magama jäänud. Tol hetkel näitas termomeeter 40 kraadi. Kodus oli hea jahe, 25 kraadi toas ja ausalt, pelgasin väga Noorhärrale kooli järgi jalutamist. Õnneks oli Miku nõus seda tegema. Ilmaennustuste kohaselt lubas kolmapäevaks juba sellist tavalist UK suve, 17 kraadi ja pilvine 😀 Aga kurja kui kole see teisipäeva õhtune magamajäämine oli. Kell oli 11 õhtul, temperatuur õues juba 25 kraadi, aga meil toas teisel korrusel ikka veel 30. No mingi valemiga see alla ei läinud, isegi kui mul olid kõik uksed ja aknad lahti. Magasime öösel kõik allkorrusel, sest see oli ainuke võimalik viis. Noh, lapsed olid juba enne seda mitu ööd allkorrusel magama jäänud ning tassisin nad öösel oma vooditesse tagasi. Meil oli oma toas suur puhur, mis tekitas jaheda õhu illusiooni. Jaaa, tuli meelde Ozzymaa ja selle kuumus, kuigi igapäevaselt sellist asja ei tahaks. Päeval on ju hea kui on soe, aga kui õhtuks ka lohutust ei saa, siis tänan ei leitsakule. Samas, kaalume nüüd tõsiselt endale lasta konditsioneeri majja paigaldada.

Siis saime esmaspäeval kirja, trahviteade Londonist. Ilutses seal kiri, et meie auto on sõitnud teel, millel kehtib eraldi maks, kuid seda ei olnud tasutud. Tõestuseks pilt nii liikuvast autost kui numbrimärgist. Kuna insidendi aadress ei öelnud meile midagi, guugeldasin mina kohe, et kus too tänav asub. Kokkusattumuslikult asub ka Middlesboroughs samanimeline tänav ning mina juba hakkasin oma halle ajurakke liigutama, et miks me tol päeval küll Middlesboroughs käisime. Miku aga teatas järsku südamerahus, et tegu ei ole meie autoga. Ta oli loginud trahvifirma kodukale, kus olid värvilised ja parema kvaliteediga pildid ning pärast mõningast vaatlus pidi nentima, et tegu ei ole meie autoga. Jah, numbrimärk on sama, mark ja mudel samuti ning värvus, kuid mida rohkem seda pilti vaatasime, seda rohkem erinevusi leidsime. Ühesõnaga, keegi on kuskil lasknud teha endale sama numbrimärgi kui meil ja rahumeeli Londoni kandis ringi sõitnud. Isegi kui näiteks politsei neid märkas kontrollimaks kas autol on kehtiv kindlustus ja ülevaade, tuli ilmselt jaatav vastus, sest meil on ju need makstud. Meil ei jäänudki muud üle, kui vaidlustada trahviteade ning saata tõestuseks foto enda auto tagumikust ning samuti andsime politseile teada, et meie autonumbrimärk on kopeeritud. Muideks, trahviteatisel oli lausa kirjas, et kui on kahtlus autonumbri varguses, sellest politseile teada anda. Ju siis ei ole tegu esmakordse juhtumiga. Nüüd ootamegi, et trahv ametlikult tühistatakse ja loodame, et muid jamasid meile kaela ei tule 😀

Kui ma eelmised postitused küsimustele vastasin, oli seal üks küsimus unustamise kohta ning mina tõdesin, et unustan pidevalt pisiasju. Näide elust enesest, täna juhtus kusjuures. Läksin toidupoodi paari asja ostma, maksin asjade eest ilusti ära ja sättisin end auto juurde tagasi. Piiga oli minuga kaasas ning eriti lõbusas tujus, seega terve tee käruparki ja sealt edasi tegin talle nägusid ja tema lõkerdas mulle vastu. Sõitsin koju ja vaatasin, et jõuame just ilusti Piiga lõunauneks tagasi ja saan ehk veidikeseks jalad seinale panna, kui avastan, et toidukotti ei ole. Otsisin kõrvalistuja poolelt, tagaistmete juurest, ei ole. Pagassis ei olnud ammugi, sest kotis oli vaid paar asja ja sellisel juhul ma pagassi ei kasuta. Ainuke võimalus, et kott jäi poodi. Kas ma kirusin enda hajameelsust või jaaa. Keerasin aga autonina uuesti tänavale ning vurasin kümne minutiga poodi tagasi. Loomulikult ei olnud kotti kärupargis ega kassade juures. Minu ainuke lootus oli infolett ning seal teda ka märkasin. Ma ütlen, karma is a bitch ka heas mõttes ehk ma ikka üritan kaaskodanike vastu olla lahke ning abivalmis ja tundub, et see aitab 🙂 Igatahes sain oma ostukoti kätte, kõik asjad olid isegi sees veel ja mina pigem naersin enda üle. Piiga jäi muidugi autos magama ja tegi kojujõudes silmad klõpsti lahti. Kuigi üritasin, siis uuesti ta magama ei jäänud…

Veel 50 küsimust

No teeb siis vol. 2 ka ära 🙂

51. Mis on see üks asi, milles sa kindel oled?

Maksud 😀

52. Kirjelda üht oma kolossaalset läbikukkumist.

 Hm, kui ma praegu tagasi mõtlen, siis nagu ei olegi. Mingi hetk põdesin väga, et ei läinud otse pärast keskkooli edasi õppima, vaid ajastuse tõttu jäi kaks aastat vahele, enne kui bakaõpingutega alustasin. Siis mingi hetk põdesin oma esimese pikaajalise suhte lõppemist, sest esialgu süüdistasin selle ebaõnnestumises ennast ja siis kirusin, et nii mitu aastat nö. raisku läks. Nüüdseks olen mõlema teemaga rahu teinud. Eriti selle viimasega. Hariduse osas on ju magistrikraad taskus, et mida siin enam põdeda.

53. Mis paneb sind nina kirtsutama?

Kui ninas on tatt nii ära kuivanud, et raske on hingata ja siis nina kirtsutamisega üritad naaaatukenegi seda kuivanud klompi lahti saada. Sest avalikus kohas nina nokkimine ei ole ju viisakas 😀

54. Mida su sisemine hääl sulle ütleb?

Ma ei ole temalt midagi küsinud, seega … vaikib teine.

55. Millist kuritegu sa oled kaalunud?

Vahelduva eduga pangaröövi 😀

56. Mille poolest su ema on vinge?

Kus tema viitsib moose keeta ja raviteesid kuivatada ja aiamaal kurke ning tomateid kasvatada. Ja milline rohenäpp ta on.

57. Mille poolest su isa on vinge?

Ausõna, see inimene teeks oma pere jaoks ükskõik mida. Nagu reaalselt. Issver, ta ju pakkus juunis end ise mulle seltsi neid kuramuse kingi otsima 😀 Ja vantsiski kõik keskused ja poed minuga läbi, mitte niisama, vaid otsis ka kingi, et äkki jääb talle miskit silma 🙂

58. Millise päeva sa uuesti läbi elaks?

Piiga sünni, sest see tõesti oli ilus kogemus.

59. Mille poolest sa oled suurepärane?

Ma olen suurepärane kaaslane ja ema.

60. Mida sa tahaksid, et inimesed, kes kohtavad sind esimest korda sinust arvaks?

Temaga tahaks veel kohtuda.

61. Millal sa kartsid kõige rohkem?

Viimati siis, kui veebruaris sõda hakkas ja reaalselt pelgasin Eesti heaolu pärast.

62. Milles sa oled kohutav, aga sellegipoolest armastad seda teha?

Ilmselt laulmine.

63. Millist relva sa zombide rünnaku ajal kannaks?

Oot, mis neid zombisid tappiski … Ilmselt tulirelv, et neile otsaette kuule lasta.

64. Kui sa peaksid valima ja saaksid jätta ainult ühe oma meeltest, siis millise sa jätaks?

Nägemine.

65. Mida sa teha armastad?

Nõusid pesta ja tolmuimejaga tuuseldada.

66. Mis toitu sa teistest paremini valmistada oskad?

Inglismaal kindlasti kartulipannkooke. Eestis oli külaliste vaieldamatu lemmik minu tehtud küpsisekook.

67. Mida sa soovid, et sa oleksid leiutanud?

GPS’i/Google maps. Tõsiselt, ma ei ole suur innovatsioonifänn, aga elektrooniline kaart on minu jaoks ülitähtis.

68. Mida sa sooviksid leiutada?

Ajamasinat, et minna tagasi mingitesse hetkedesse, et neid uuesti läbi elada. Mitte minevikku muuta, vaid uuesti läbielada.

69. Kui kõrgeks sa 100 inimese hulgas oma intelligentsust pead?

Keskmisest kõrgemaks.

70. Kus sa tahaksid praegu olla?

Jalgupidi külmas vees, sest palav on.

71. Kui sa saaksid olla ühe päeva kellegi teise nahas, siis kelle ja miks?

Oma elukaaslase, et teda ennast paremini mõista ja aru saada, kuidas tema mind näeb.

72. Mis paneb sind end võimsana tundma?

Rahulikuks jäämine.

73. Mis on kõige õelam asi, mida sa kunagi öelnud oled?

Ma ei ole eriline õel ütleja. Pigem nähvan, kui midagi üle viskab.

74. Mis on kõige õelam asi, mida sulle öeldud on?

 Olgu ma tänatud võime eest halvasti öeldud laused unustama. Ma ei unusta, et keegi midagi ütles, aga unustan, mida täpselt öeldi.

75. Millised kolm sõna võiksid olla su hauakivil?

Ema, kaaslane, sõber.

76. Mis on ärgates su esimene mõte?

Kohvi.

77. Mis on see üks asi, mis sind öösel muretsedes üles ajab?

See võib olla ükskõik milline tolle hetke olmemure.

78. Kui sa saaksid rääkida midagi anonüümselt, siis mis see oleks?

Ha, annaksin vihje kohalikule instantsile minna ootamatult külla ühele lapsehoiuteenust pakkuvale inimesele.

79. Kellele sa sooviksid andestada ja unustada?

Aeg parandab haavad ja hetkel ma kellegi peale nii suurt viha ei pea.

80. Kui sa saaksid täna mõnest oma kohustusest loobuda, siis mis see oleks?

Puhta pesu sorteerimine ja triikime. Ma ei oska öelda, kumb on hullem.

81. Milline inimesetüüp sind kõige rohkem ärritab?

Aeglased mölutajad, tänitajad, kõiketeadjad kekatsid.

82. Mis on su suurim tugevus?

Sõbralikkus.

83. Mis on su suurim nõrkus?

Liigne naiivsus.

84. Kuidas sa ilmutad armastust?

Pisikeste žestidega.

85. Miks sa oled siin toas just praegu?

Sest veel ei ole aeg magama minna ja siin ma istun tavaliselt igal õhtul.

86. Millal sa andestasid või sulle andestati?

Eemm .. ammu.

87. Mis on suurim viga, mida sa oled teinud?

Teinekord olen usaldanud inimesi või andnud uusi võimalusi neile, kes seda ei vääri.

88. Mida sa varjad?

Hetkel oma öösärki, sest hommikumantel on seljas.

89. Mis on see küsimus, millele sa ikka ja jälle vastust otsid, aga pole veel leidnud?

No nii sügavat küsimust ei ole ma esitanud, et mis on elu mõte. Aga iga nädal ikka küsin endalt, et kas olen siin majas ema või pesunaine???

90. Mida sa häbened?

Oma käsi, sest mulle ei ole antud tugevaid küüsi, vaid mingid kökatsid, mis lõhenevad isegi siis kui küüned on lühikeseks lõigatud.

91. Mis sind peatab?

Kui ma kiirustan kuhugi, siis kindlasti see, kui varba kuhugi vastu ära löön. Või näiteks punane tuli fooris.

92. Mis saladus sul on?

No kui ma selle välja ütleks, ei oleks enam tegu saladusega.

93. Kuidas sa salaja manipuleerid inimestega, et saada oma tahtmist?

Ma ei ole manipuleerija. Ma ütlen otse ning vajadusel argumenteerin sinna juurde.

94. Millal sa viimati vabandust palusid?

Noorhärralt kui talle paar päeva tagasi kogemata haiget tegin.

95. Mis on suurim vale, mida endale ütled?

Sel nädalal KINDLASTI võidan Bingo Loto jackpoti 😀

96. Mis hetkel sa jätsid lapsepõlve selja taha?

Mingi osa last elab minus siiani edasi. Aga ilmselt siis, kui peale keskat aastaks Rootsi läksin.

97. Mis su elus puudu on?

Kõik elementaarne on olemas.

98. Kas sa usud kõrgemasse jõudu?

Jumalasse mitte. Saatusesse küll.

99. Millest sa oled valmis loobuma?

Oma laste nimel kõigest, muus osas pean mõtlema.

100. Mida sa praegu ei ütle?

Midagi ei ütle. Jumala vait olen, kui siin trükin.

50 küsimust

Katarina vastas küsimustele ja esitas väljakutse, kes veel vastata tahab. No ma vastan … sest mulle meeldivad küsimused 😀

1. Mis oli sinu tänase päeva raskeim otsus?

Otseselt midagi rasket ei olegi olnud täna vaja otsustada … pigem on vaja olnud “otsustada” natuke asjalik olla.

2. Mis on su selle aasta raskeim otsus?

Ma ei ole veel otsust langetanud, kuid kindlasti see, kas minna tööle tagasi paari kuu pärast ja lõpetada emapuhkust plaanitust varem. Emotsionaalselt kindlasti ei tahaks, kuid finantsiliselt mõeldes … võiks ikka lotoga paar miljonit võita, heh isegi paarkümmend tuhat oleks okei.

3. Mis on su elu kõige raskem otsus?

Esimese asjana tuli meelde otsus kunagine pikk suhe lõpetada.

4. Mida sa oled unustanud?

Ha ha, pidevalt unustan pisikesi asju. Igapäevaselt näiteks plaanin miskit teha ja siis unustan. Viimane suurem ämber oli vahatamise aja ülelaskmine, kusjuures veel mõned tunnid enne selle toimumist oli mul kõik meeles.

5. Kui sa saaksid vastuse mingile küsimusele, siis mis see oleks?

Ma olen küll väga uudishimulik ja kannatamatu ent aastatega olen endas rahu teinud ja sisendanud, et kõik, mida ma teadma pean, selle ka teada saan. Siis kui õige aeg on.

6. Mis tunne on olla sina praegu?

See tunne, kui saad jalad korraks seinale tõsta, nautida tassikest kohvi ja ampsata soksi energia saamiseks.

7. Mis muudab sind nostalgiliseks?

Igasugused pildid minevikust. Viimasel ajal tuletab Feissar meelde Noorhärra beebiiga … oli ikka nunnu beebi.

8. Kui sul oleks kaks tundi maailma lõpuni, siis mida sa teeks?

Esimese tunni veedaks perele ja lähematele sõpradele helistades. Teise tunni veedaks oma laste ja elukaaslasega.

9. Mis on maailma ilusaim sõna?

Šokolaad.

10. Kes ajab sind kõige rohkem naerma?

Viimasel ajal Piiga, sest ma ei ole ammu nii naerusuist beebit näinud.

11. Mida su isa sulle õpetas? 

Praktilises mõttes autojuhtimist, emotsionaalses et pere on püha ja selle liikmete heaks olen valmis kõigeks.

12. Mida su ema sulle õpetas?

Oskust kuulata ja (vajadusel) nõu anda.

13. Mis on parim kink, mida sa teinud oled?

Olen teinud mitmeid kinke selliselt, et olen kindlat inimest ja tema soove hakanud kuulama mitmeid kuid enne kingi vajalikkust. Alati suudan välja noppida miskit, mida inimene on pikalt soovinud ja selle siis ka kinkinud.

14. Mis on parim kink, mis sa saanud oled?

Jällegi, midagi, mida olen soovinud kuid mille saamist ei ole oodanud. Samas meenub, kuidas üks aasta ostsin ise endale sünnaks saumikseri, nagu elu parim ost 😀

15. Mitu korda päevas sa peeglisse vaatad?

Peeglisse paar korda, peegeldusse ilmselt rohkem. Aga peegeldusest kontrollin, et mu selg kõndimisel sirge oleks 😀

16. Milline sõber sa oled?

Kui inimesest väga hoolin, siis olen sõbra jaoks valmis kõigeks.

17. Kui suvaliselt 100 inimeselt sinu vanusegrupist valitaks välja, siis kui mitu neist sinu hinnangul oleks õnnelikum elu, kui sul?  

Noo oleneb onju, kui siirad need 100 inimest oma käitumises on. On neid, kes oskavad maske ette panna, kuigi mille taga on tegelikkus hoopis miskit muud. Aga usun, et iga inimene on õnnelik, kas 100% kõikides aspektides oma elus, kuid kindlasti mingis aspektis.

18. Mis on või oli koolis su tugevaim aine?

Ülla-ülla, aga arvan, et inglise keel, sest seda ma tõesti ei pidanud enam keskkoolis õppima, sest kõik tuli hästi loogiliselt. Ka lõpueksamitest oli see parim tulemus.

19. Mis tegevus paneb sind kõige rohkem iseendana tundma?

See oleneb tujust. Ühel hetkel jalutamine, teisel hetkel muusika, kolmandal koristamine.

20. Mis paneb sind tundma toetatuna? 

Julgustavad sõnad, embused suvalisel hetkel.

21. Keda sa salaja imetled?

Ma imetlen kui hästi minu sõbrad ja pereliikmed on elus hakkama saanud.

22. Mis ajal päevast tunned end kõige energilisemana ja mida sa tavaliselt siis teed?

Ilmselt keset päeva, kui on olnud vajadust koristada või toimetada.

23. Milleta sa kunagi kodust ei lahku?

Telefon ja võtmed.

24. Millist und sa korduvalt näed?

Ei ole sellist und. Kunagi ammu nägin pidevalt, et upun ühte tiiki, kuid see tõesti oli aastakümneid tagasi.

25. Mis paneb sind turvaliselt tundma?

Lukus uks.

26. Mis on parim asi, mis sinuga juhtunud on?

Siiani vast Miku kohtamine ja meie edasine kooselu kõige selle juurde kuuluvaga.

27. Mida sa tahad, et inimesed sinu kohta ütleksid, kui sind enam pole?

Ta oskas hoolida ja seda välja näidata.

28. Mis on teaduse juures kõige lahedam asi?

Et see ei pruugi olla lõplik tõde ning tulevikus võidakse väiteid ümber lükata.

29. Mis on su elu parim ost?

Minu praegune läpakas. Ostsin selle kasutatuna pea 10 aastat tagasi ja ikka veel funkab korralikult.

30. Mis on su halb harjumus?

Hilisõhtune ja igavusest näksimine.

31. Mille eest sa tänulik oled?

Et mu elu ei ole praeguse hetkeni kõige hullemini välja kukkunud.

32. Keda sa kadetsed?

Proovin kadedust mitte tunda, sest me kunagi ei tea 100%, mis inimese elus tegelikult toimub.

33. Mis pilti sa kunagi ei unusta?

Eeem .. mõtlesin pikalt, aga ei oska midagi konkreetset välja tuua.

34. Kirjelda surmalähedast kogemust.

See on see hetk, kui tõused hommikul üles ja su elukaaslane ütleb, et kontserdikohas, kus me vähem kui 48 tundi viibisime, toimus massitulistamine. Sinul magab kõrval toas poole aastane laps…

35. Kui sul oleks kloon, siis mida sa paneks ta tegema?

Motiveeritult ja sihikindlalt juba seatud eesmärke täitma.

36. Mis on sinu ettekujutlus Taevast?

Ei ole usklik ja ei usu Taevast kui kohta. Aga kui küsida, mis on taevas, siis helesinine meri valgete tupsudega.

37. Mis on sinu ettekujutlus Põrgust?

Ei ole usklik ja ei usu Põrgut kui kohta. Aga alati seostub sõnaga põrgu kuumus.

38. Millal sa teadsid?

Siis kui mul oli vaja teada saada.

39. Mida sa saaksid paremini teha?

Ilmselt pisiasju, mis viiksid suure asja saavutamiseni.

40. Millal sa oled kõige rohkem sina ise?

Proovin seda olla enamus aega.

41. Millist supervõimu sa tahaksid omada?

Panna inimesi tõtt rääkima hetkel, kui soovin et nad tõtt räägiks. Kas siis küsida mõttes küsimus, millele nad häälega vastavad või küsidagi midagi teades, et nende vastus on tõde.

42. Kui sulle antaks kolm soovi, siis mis oleks teine soov?

Issand, ma ei tea mis esimenegi oleks.

43. Mis on su tegelik supervõime?

Säilitada igapäevaselt kaine mõistus. Enamjaolt see õnnestub. Aga kui aus olla, siis viimasel kuul olen osanud end teadlikult rahulikuks sundida.

44. Kui sa võidaks 100 miljonit dollarit, siis mida sa esmajärjekorras ostaks?

Ühe mõnusa õhtusöögi oma perele.

45. Mis on maailma parim heli?

Magades nohisevad lapsed 😀

46. Mis su elus täiuslik on?

Hetkel, minu aia peal olevad amplid.

47. Mis laulu sa laulad siis kui oled üksi ja millised mälestused sellega meenuvad?

Ilmselt midagi 90ndatest ja meenub aeg, kui olin 20ndate alguses.

48. Kirjelda olukorda, kus sul oli nii piinlik, et sa tahtsid õhku haihtuda.

No õhku ei tahtnud haihtuda, aga täna beebigrupis olles avastasin, et sokkide tallad olid mõlemad megamustad ja ühes oli auk. Olin oma taldasid ikka oma tunnike juba eksponeerinud.

49. Kui mitu korda päevas sa rahale mõtled?

Olenevalt päevast, paar korda ikka.

50. Kes on kõige rohkem mõjutanud sinu suhtumist rahasse?

Vanemad, kes õpetasid kuidas isiklikku arvepidamist teha.

Nad ütlevad “mõelge roheliselt”

Mul on teinekord tunne, et ma olen rohkem rahulolematu kui olla võiks. Et ma vigisen asjade üle, mis ei ole vigisemist väärt. Ma ei tea, millest see tuleb, kuid teinekord viskab ka minul korralikult kopa ette, kuigi ma pigem proovin ikkagi positiivseks jääda. Laupäeval ma seda teha ei suutnud.

Käisime Noorhärraga kõrvalkülas juuksuris ning kuna meil aega oli, siis otsustasime bussiga sõita, sest ega bussiga ju iga päev sõida. Noorhärrale tehti jumala lahe sonks* ning sättisime endid koduteele, kui selgus, et olime just oma bussist maha jäänud ning järgmiseni oli pool tundi aega. Iseenesest oleks saanud teekonna ka jalutada, kuid Noorhärrale tundus see pigem väljakutse ning tõuksi meil ka kaasas ei olnud. Nii jalutasimegi järgmisesse peatusesse ja jäime ootama. Buss jäi tsipake hiljaks ent lõpuks ta tuli. Suur oli minu üllatus, kui bussijuht keeldus mind peale võtmast.** Okei, ta ütles, et ma saan peale vaid siis, kui oma vankri kokku voldin, sest muidu ei mahu see peale. Nimelt on vähemalt meie kandis bussides süsteem, et reisijad peavad ainult istuma või on sõiduvahendid kindlas kohas pargitud, niisama seismist ei tohi olla. Jälle mingi healthandsafety blaadiblaaa. Nägin, kuidas üks naisterahvas ettenähtud kohas ennast ja oma vankrit liigutas ning oleksin nende kõrvale mahtunud küll, kuid bussijuht jäi oma sõnade juurde. Vankri kokkuvoltimine ei tulnud kõne alla, kuna ta käib mul kaheks osaks ja Piiga oli ju sees, kuhu ma ta voltimise ajaks pannud oleks? Ütlesin juhile veel, et mul on vaid üks peatusevahe vaja sõita, kuid too ajas oma joru. Ei vaevunud vaatamagi, kas äkki mõned reisijad oleksid olnud nõus mujale istuma, et ma ka peale mahuks. Vihastasin, ütlesin paar krõbedamat sõna ja tulin peatusesse tagasi.

Ütlesin juba Noorhärrale, et davai hakkame minema jala, sest bussile meid ei lasta, mille peale tema kilkas et, emme veel üks buss tuleb. Ja tuligi, õige number ka. Aga vot too juht ei teinud mulle isegi uksi lahti, samal põhjusel, et ma ei mahu bussi peale vankriga. Ta küll tundus lahkem ja kaastundlikum ent isegi tema ei palunud teistel reisijatel endid liigutada. Ja jällegi nägin, et üks naisterahavs tõusis ning liikus mujale. Nii me lehvitasime teisele bussile ning ma ei osanud kuidagi oma viie-aastasele seletada, et me ei saagi bussiga koju sõita. Hästi paha ja piinlik tunne oli, justkui mina tegin midagi valesti. Aga võib-olla tõesti ei oleks pidanud teise lapse saama …?!?!

Igatahes, kogu see olukord tekitas minus nii mõnegi küsimuse. 1) kas reisijate mahajätmine ongi nii tavapärane praktika ja kas sama lihtsalt lehvitatakse ka invaliididele ja eakatele inimestele? 2) mis siis, kui ühistransport ongi minu jaoks ainuke võimalik liikumisvahend, äkki mul oli hädasti vaja minna kella aja peale kuhugi? 3) miks meil propageeritakse rohelist mõtteviisi ja ärgitatakse autosid minimaalselt kasutama, kui tegelikkuses ei saa ju kindel olla, et sa ühistranspordiga sihtkohta jõuad. 4) kindlasti on bussifirma teinud analüüse reisijate tiheduse kohta ning võiks ju eeldada, et populaarsematel aegadel sõidab buss tihemini kui kaks korda tunnis.

Muidugi laadisin esmalt oma frustratsiooni Miku peale välja, tema läks veel rohkem sellest olukorrast leili, sest kui mina veel üritasin mingitki moodi aru saada, siis tema jaoks oli absurd, et ema kahe väikese lapsega niimoodi bussist maha jäetakse. Õhtupoolikul sattusin Miku vanematele külla ning rääkisin ka neile loo ära. Nemad on pigem väga tolerantsed inimesed, kuid isegi nemad nägid seda lugu pigem negatiivses valguses. Saatsin täna ka bussifirmale pretensiooni ja kirjeldasin olukorda just pigem, et olukord laheneks. Bussiuste nina ees kinnilöömine ei ole lahendus. Eks paistab, kas ma mingi vastuse ka saan. Aga kui proovida ikkagi positiivsel noodil lõpetada, siis pidime küll koju jalutama ent tegime seda mööda rannariba. St, et mina jalutasin, Noorhärra jooksis bokserite väel vettpidi edasi-tagasi ja mingil hetkel sai ühe koeraga sõbraks, kellele palli loopis. Kes teab, kas me sel päeval muidu oleks üldse randa jõudnudki muidu. Seega tema pettumus oli ikka väga lühiajaline.

*käisime samas külas aga ühes teises salongis täpselt kaks korda enne kui juuksurit vahetasime. Nimelt, mul jäi amps lahti kui kliendivaenulikud oldi. Kui me esimene kord läksime, siis jäi üldiselt selline mulje, et meid väga ei oodatud, aga otsustasin sellele kohale uue võimaluse anda. Teisel korral kui läksime, oli juuksuripoiss õues, salongi ukse taga suitsetamas ning ninapidi telefonis midagi uurimas. Ütlesin, et sooviksime juukseid lõigata, mille peale paluti meil sisse astuda (sest tal oli vaja suits ja vaatamine lõpetada). Et Piiga oli tol hetkel vaid paari nädala vanune ja minul vankriga manööverdamine mitte nii selge, jäin veidike kohmitsema. See vist ei meeldinud juuksuripoisile, sest suitsulõpp visati demonstratiinselt tänavale (!), tehti mulle salongiuks lahti ja ukerdasin sisse. Noorhärra istus tooli ja palusin nagu ikka, tagant ja külgedelt lühikeseks ning peapealt lühemaks, ekstra toonitasin legotukka (nelinurkne tukk) mitte lõigta. Kurja, ikka lõikas, sest ma just vaatasin tol hetkel mis Piiga teeb. Kui maksmiseks läks, ei olnud mul täpset raha, aga vahetusraha mulle ka ei antud (oma lollusest oleks võinud ikkagi küsida, et miks ma raha tagasi ei saa). Lõpuks kui hakkasime endid minekule sättima, jäin jälle kohmitsema ning juuksuripoiss ilmselt ei jõudnud enam ära kannatada ja hakkas minu nina ees telefoni uurima. Ma ei tea, kuidas inimestel muidu, aga mulle jäi väga mulje, et kliendid on pigem tüütud mutukad. See kõik juhtus detsembris ja laupäeval nägin, et too salong on oma uksed sulgenud. Ei ole üldse üllatunud.

**tollel samal detsembrikuu päeval oleksime äärepealt jälle pidanud koju jalutama. Tol korral oli probleemiks, et Noorhärral oli jalgratas kaasas, aga bussid ei tohi jalgrattaid transportida :S Ja siis Eestis on probleem, et ratta eest peab rongis lisatasu maksma 😀 Tol korral oli mõistlik juht ja lasi meid ikkagi peale (buss oli suhteliselt tühi ka), kuid sellest korrast alates ei ole ma isegi proovinud bussile astuda, kui Noorhärral on ratas kaasas olnud, aga väsimus kontides juba liiga suur, et koju jõuaks vändata.

Kingad päntajalale :D

Mainisin Poolas pulmas postituses, et endale kingade leidmine oli paras väljakutse ja vääriks eraldi postitust. No ma siis kriban natuke oma otsingust. Olgu siinkohal öeldud, et mul on lai jalg, mis tegelikult muudabki kogu tahan-endale-ilusaid-jalanõusid ostmise väljakutseks. Samuti jäi kingade ostmine suhteliselt viimasele minutile. Algselt tundus mulle, et aega on küll ja veel (iseensest täitsa hea, et ostmist edasi lükkasin), aga siis vahetasime ühe teise sõbrannaga paar nädalat enne pulmi oma kleidid ära ja noh, otsimine algas. Olgu öeldud, et vajadus uute kingade järgi tekkis üldse seetõttu, et pulmakoht oli selline maalähedasem lossike ehk rohkem pehmel pinnasel kõndimist ning minul olid tol hetkel kapis vaid peenema kontsaga kingad.

Uute kingade kriteeriumiks oli, et sobiksid kleidiga, millele on hele põhi ning peal punased roosid roheliste lehtedega ning pidid olema kas täistallaga kõrged kingad (ehk kuigi täistald, siis ikkagi kontsaosa ka) või kõrgemad kingad, millel on paks konts. Värvi eelistuseks jäi hele … sest noh hele kleit. Pealegi oli mul kodus kullakas käekott, mis minu silmis just heledate kingadega oleks sobinud. Esmalt käisin läbi sellised poed nagu Matalan ja Next, sest need on kodule päris lähedal ning teadsin, et mõlemad teevad laia liistuga jalanõusid. Kummaski poest midagi ilusat ma ei leidnud. Mõned päevad hiljem läksin Piigaga Middlesboroughsse lootes, et seal on natuke rohkem poode, milledes suurem valik ning isegi leidsin hädapärase variandi, kuid kuna see ei olnud ikka päris see ja aega tsipake oli, jäi ost tegemata. Pool juhuslikult helistas samal päeval ka abielluv sõbrants ning läks jutt minu kingaotsingutele. Tema poolt tuli soovitus, et miks mitte hoopis punaseid kingi vaadata. Mõte ju oli täitsa hea, seda enam et punane kott oli mul olemas juba. Seega lisandus minu otsinguampluaasse lisaks heledatele kingadele (soovitavalt kuldse detailiga) ka punaste täistallaga kingad. Tollel hetkel küsisin abi ka Miku õdedelt, et kuskohast otsida endale kingi. Üheks soovituseks olid netipoed, kuid mind kohe üldse ei ahvatlenud mõte tellida mitu paari, igaks juhuks, panna nende alla raha ning siis ikkagi need tagasi saata. Raha oleks ka tagasi saanud, aga noh üleliigne mässamine … Nii palju netipoodidest abi oli, et tuulasin ka juba külastatud poodide veebilehed läbi, et äkki on neil netis midagi, mida poes ei olnud ning leidsin New Lookist paar paari. Laupäevahommikul seadsin end lastega kingi proovima 😀

Tundus võib-olla tõesti enesetapjalik mõte kaks last laupäeval poodi viia, kuid nad käitusid mõlemad hästi ja pääsesime suuremate draamadeta. Või noh, ma olin veebipoest leidnud ideaalse kingapaari, kuid neil ei olnud minu suurust, mitte üheski poes ;( Õnneks oli mul paar alternatiivi veel ning nii tellisingi kolm paari kingi endale proovimiseks. Nutsin ja tellisin, sest ma pidin nad ju kõik kinni ka maksma. Paar päeva hiljem läksin tagasi poodi tellitud kingi proovima. Üks paar tuli kahes suuruses, kuna oli mõeldud kitsa liistuga jalale. Ma nii lootsin, et äkki ikka tavapärasest suurem number sobib ka mulle, kuid ei. Õnneks teine paar sobis, punased lahtised rihmikulaadsed, paksu kontsaga. Vähemalt mul olid kingad olemas ja plaan B sai käiku minna. Plaan B oli need samad punased kingad, punane kotike, emalt laenatud ehted ja hele jakk, sest ma ei olnud mahamatnud oma ideaalriietust heledate kingade, kuldse kotikese ja ehetega ning heleda jakiga. Lihtsalt pidin lootma, et Eestis on mõni pood, kus ma leian enda ideaalse kinga.

Lendasime Eesti, minul pulmade jaoks kaasas poolikud aksessuaaride komplektid, kuid olin kindel, et Eestist midagi leiame. Käisin isaga Kristiine, Rocca ja Ülemiste keskustes, KÕIK jalatsipoed läbi ja no tutkit. Tol hetkel olin ma juba pahane ka, et kas tõesti arvavad kingameistrid, et laia jalaga naised ei tahagi ilusaid kingi kanda, vaid ainult madalaid banaane. Tõesti ahastav oli, et kitsa liistuga jalale on nii nii suur valik jalanõusid, seal samas laia liistuga jalale … Isa tundis ka mulle mingi hetk kaasa ja tõdes, et ega tõesti see naiste elu kerge ole 😀 Käisin ise järgmine päev ka paaris ekstra jalanõu poes, kuid ei miskit. Põikpäine nagu ma teinekord olen, ei andnud mulle rahu see, et endale heledaid kingi ei leidnud ja otsustasin, et mul on ju Poolas enne pulmi tsipake aega, otsin plaan A-le täiendust ja no kui tõesti ei leia, läheb käiku plaan B. Seega pakkisin endale kaasa ka kahed kotid ja ehtekomplektid, sest käsipagasiga reisides on ju ALATI liiga palju ruumi kohvrites üle 😀 Siin me jõuame nüüd sellesse kohta pulmapostituses, kus me paar tunnikest enne tseremooniat tuulasime mööda riidepoode 😀 Ja kuidas mul vedas, et hoopis punase jaki leidsin. Tegelikult, olin selleks hetkeks juba leppinud, et heledaid kingi ma lihtsalt ei leia, seega pettumust kui sellist enam ei tundnud. Küll aga olin ülirahul kui selle punase jaki leidsin, sest punane on pigem värv, mida ma ei kanna, kuid see jakk kuidagi nii sobis ja oli nagu tsipake teistmoodi ka. Lõpptulemusena olin mega rahul, et just punaste akssesuaaride kasuks otsustasin 🙂

Ja siis saabus pulma järgne päev, kui meil oli hommikul veidike aega enne jätkupeo algust, mistõttu suundusime neljakesi Kalizsi tagasi. Parkisime auto kesklinna, sattusime seal turule, kus müüdi nii riideid kui jalanõusid ning kas tuleb üllatusena, kui nendin, et esimene jalatsite lett, mida vaatasime ning mulle põrnitsesid vastu mitmed paarid heledaid täistallaga kingi 😀 😀 😀 Murphykas ma ütlen. Isegi emale mainisin enne äralendu, et ilmselgelt otsin hetkel sinilindu, mille leian peale pulmi. Tegelikult ju ma ei otsinud midagi ületamatut … Turult ma kingi ära ei ostnud, kuid ühte kaubanduskesusesse kiigates ja seal jalatsipoes ringi vaadates rändasid ühed kinga mu ostukorvi küll. Poe nimi oli CCC ning see oli ka Ülemistes esindatud ning kui aus olla, siis tõesti vaatasin seal veidike kauem ringi, kuid no ei leidnud seda kirsikest. Poola poes oli valik tunduvalt laiem ja eks seetõttu leidsingi midagi. Muideks, me kõik neljakesi leidsime endale uued jalavarjud.

Hetkel muidugi ma ei taha kuulda ka, et peaksin endale mingeid jalanõusid vaatama …

Noorhärra killud

Noorhärra on päris iseseisev laps, teinekord võib-olla liigagi ja eks sellele aitab kaasa ka tõik, et ma olen teda päris pisikesest peale kaasanud endaga tegutsema. Praeguseks ongi tal huvi tegutseda mingis valdkonnas rohkem kui eakaaslastel, mis on ju igati tervitatav. Teinekord lihtsalt tahaks, et tema ohutunne oleks veidike kõrgem. Näiteks tegime ükspäev süüa ja ahjust oli vaja midagi välja võtta. Noorhärra muidugi kohe asjapulk valmis, kui ütlesin talle, et las ikkagi mina võtan, sest ahi on ju kuum. Ja siis tuleb vastu “Emme, lase mul ise teha, ma ju pean õppima”. Seda lauset kuuleb päris palju viimasel ajal ja eks ma siis olengi lasknud tal õppida 🙂

Ühel lennul Liverpoolist Tallinna olime vaikselt juba saabumas sihtkohta, kui Noorhärra hakkas toolil nihelema ja soovis vetsu minna. Olin teadlikult valinud istekohad lennuki tagaosas, viimaste ridade seas just selle mõttega, et ta saab ise vetsu minna kui minul peaks olema vaja Piigaga tegeleda. Läheb ta asjatama, mina tegelen Piigaga kui korraga mõtlen, et kahtlaselt kaua on ta ära olnud. Uksetaga juba järts ka, aga teda ei kuskil. Lähen siis vetsuukse taha ja enne kui jõuan koputada, kuulen, kuidas üks laulab Queeni “We will rock you” poti peal, just seda “we will, we will rock you” osa…

Noorhärra sõnakuulmine on mõni päev päris kehvake ja eks seda noomimist tuleb ette. Ühel päeval, pärast juba ei tea mitmendat insidenti, küsis ta minult, et tahaks mingit mänguasja. Ütlesin Ei, sest tema kuulmine on ju suur ümmargune null. Vastuseks tuleb, et “mu kuulmine ei ole 0, see on 41.”

Jalutame üks päev koolist koju ning jutuks tuleb Piiga ning Noorhärra vanusevahe ehk kui Noorhärra on 10 siis Piiga 5 jne. Ühel hetkel teatab Noorhärra, et “Emme tead, ühel päeval olen ma hästi vana.” Küsin siis, et kui vana sa sel hetkel oled. “Ma olen siis 25.”

Reedeõhtu ning kavas on iganädalane filmivaatamine. Kuna legodest on hetkel saanud Noorhärra obsessioon ja meelelahtud number 1 unustab ta end tihitlugu nendega mängima. Ma naeran omaette, et kui tahad Noorhärrat natukeseks teise tuppa mängima saada, siis palu tal midagi enda toast tuua. Tõenäosus, et ta legodega mängima jääb,on enam kui suur. Igatahes, mängib tema süvenenult legodega ning ei pane tähelegi, et päris mitu korda palun end pesema minna, et saaksime filmiõhtuga alustada. Otsustan siis, et mitte päris ööpeale jääda, panen näksid ise kausidesse ja teen valmis diivanvoodi. Tavaliselt teeme seda koos, aga aja kokkuhoiu mõttes… Ja issand milline draama läheb lahti, kui Noorhärra avastab, et kõik juba tehtud. Põhimõtteliselt ma rikkusin tema päeva ära 😀 Seletamine ja kallistamine muidugi ei aita, sest noh pisaraid veereb ojadena. Lõpuks leiab ta lohutust sellest, et panen diivani kokku tagasi ja tema saab selle lahti tõmmata, üksinda muidugi. Ilmselt, kui oleks olnud võimalik, oleksin ka näksid kõik pakkidesse tagasi pidanud panema 😀

Me käisime Poolas pulmas

hehee … mul oli läpakaga jama, et too ei tahtnud internetiga ühendada ja no ma ei viitsinud lihtsalt selle teemaga tegeleda. Mitu nädalat ei viitsinud, sest lihtlabane restart ei aidanud ja telefonist guugeldamine ning lahenduse otsimine tundus elukeeruline ülesanne olema. Täna lõpuks võtsin asja käsile ja sain läpaka korda, umbes 20 minutiga.

Igatahes, eelmine nädal abiellus minu hea sõbranna. Tegu on poolatariga, kes Inglismaal elanud umbes 10 aastat ning kuigi tema nüüdseks abikaasa on inglane, pidasid nad pulmad Poolas. Meie jaoks oli pulma kahekesi saamine paras logistika, sest nii kui nad paar aastat tagasi kihlusid, ütlesin Mikule, et vahet pole mitu last meil nende pulmade hetkeks on, sellesse pulma läheme kahekesi. Punkt. Noh, praegu on meil ju kaks last, üks tegelikult päris tilluke, aga see ei muutnud minu arvamust. Mul oli vaja saada lastest puhkust ja eemale, sest muidu ma ei oleks suutnud lõdvestuda ja nautida, kui kuklas taob, et kellegi eest vaja hoolitseda. Ja modernsete lapsevanematena ei sõitnud me mitte autoga 2.5 tundi, et lapsed vanavanemate juurde viia, vaid mina lendasin. Ses mõttes oli pruutpaar arvestanud, et Inglismaal on mai lõpus/juuni alguses koolivaheaeg, mis muudab inglaste reisimise kergemaks (see, kui palju koolil on sõnaõigust, mis puudutab laste koolist äravõtmist, on juba teine teema) ja nii me ühildasime kasuliku meeldivaga. Et ennetada küsimusi teemal, miks lapsed minu vanematega olid ja mitte Miku vanematega, siis kui me Poola reisi plaanima hakkasime, olid Miku vanematel parajasti omad plaanid tehtud ja nemad ei oleks saanud lastega olla. Hiljem küll plaanid muutusid, kuid siis olime meie juba oma reisi logistiliselt ära korraldanud. Alguses oli laual variant, et minu vanemad tulevad Inglismaale, kuid kuna emal oli siiski vaja tööd teha, tundus parem variant lapsed Eestisse viia., et tema kodukontoris toimetada saaks. Ehk siit tuleb jutt kuidas ma nädala jooksul viis korda Tallinna Lennujaama külastasin.*

Ehk ühe pühapäeva hommikul, pärast siinse perega sünna tähistamist, pikale veninud asjade pakkimist ning Mikule reisimiseks vajalike paberite välja printimist (reisisime eraldi, kuna temal olid töökohustused) seadsin autonina Liverpooli** poole. Vahepeal tegime peatuse nagu alati, käisime teise sõbranna juures talle kleiti viimas (kuna otsustasime kaks nädalat enne pulmi oma kleidid ära vahetada) ja hüppasime läbi ka peiu juurest ning jõudsime ilusti Liverpooli lennujaama. Lend sujus üllatavalt hästi ning pärast paaritunnist lobisemist emaga jäime unne. Esmaspäev ja teisipäev oli mõeldud puhkamiseks, sest teadlikult ei leppinud ma sel korral kellegagi kokku saamisi, sest no reaalselt ei olnud aega ringi tormata. Selmet vedasin isa esmaspäeval mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et pulmaks kingi leida. Ei leidnud, aga mul oli plaan B olemas, mis tegelikult väga hästi sobis lõpuks.*** Teisipäeval pakkisin veidi ja tegin manipediküüri, lisaks istusime perega minu sünna puhul ja mugisime sushit. Kui kedagi huvitab, kui nooreks ma sain, siis endiselt olen 25+. Kolmapäeva varahommikul, täpsemalt kella neljast olin lennujaamas ning nautisin igat hetke sel hommikul. Ma sain rahulikult turvakontrollis olla, mööda poode jalutada, isegi kohvi ja võikut süüa, sest A) ma ei pidanud kedagi taga ajama, B) ma ei pidanud iga paari minuti tagant seletama, et me ei osta seda kommi/autot/midaiganes ja C) ma ei pidanud otsima mähkimislauda. Ma isegi ei hakka rääkima sellest kui eduliselt lennukis raamatut sain lugeda või ristsõna lahendada. Nagu meeeega tsill. Lendasin Tallinnast Varssavi ja sealt edasi Wroclawi, kus jäin Mikut ootama. Tema lendas otse Leedsist ning edasi pidime seiklema hakkama rendiautoga. Kokku ootasin teda viis tundi, sest ta lend jäi veidike hiljaks ja UKst tulijad on ju kõige hullemad immigrandid üldse (elagu Brexit), keda passikontrollis pinnida, kuid kohale ta jõudis. Auto saime ka ilusti kätte ning sõit võis alata.

Meie järgmine sihtpunkt oli Kalisz, kuhu jäime ööseks, et hommikul olla pulmakohale võimalikult lähedal. Sinna sõit võttis veidike aega, sest minu arust on Poola teed liiga kitsad ning autojuhid natuke liiga hulljulged kihutajad ning meil ei olnud soovi rendiautoga matsu panna, aga noh kohale me jõudsime. Peatusime hotellis Europa ning jäime sellega igati rahule. Asukoht kesklinnas, lisatasu eest valvega parkla, poed ja söögikohad jalutuskäigu kaugusel. Toas oli kõik vajalik olemas ning ka hommikusöök piisavalt rikkalik. No mida sa hing veel ihkad. Kohale jõudes tegimegi kiire pesu ja suundusime linna peale sööma ehk minu sünnat tähistama. Ei tule ilmselt üllatusena, et söögikohaks sai valitud itaalia roogasid pakkuv Nasz Bar, sest no mulle lihtsalt meeldib itaalia köök. Kahjuks mereanni risottot neil ei olnud, kuid eelroaks valitud bruchettad, seenerisotto ja salaamipitsa olid lihtsalt võrratud. Mikule ei andnud muidugi rahu, et me vaid itaalia sööke sõime ja nii jalutasime ka ühte kohalikku burgeri kohta. Minule ei läinud enam pool ampsu ka alla, kuid temale tellitud burger meeldis 😀 Hotellis olime tagasi üsna mõistlikul ajal ja vajusime kiirelt unne, sest noh väikeste laste vanemad.

Neljapäeva hommikul oli enne pulmi piisavalt aega, et mina proovisin veel kord õnne kingade leidmisel (ei leidnud) ning Miku soovis endale püksirihma ning uut lipsu. Ilmselgelt oleme me meistrid asjade viimasele minutile jätmises. Muideks, Miku leidis oma asjad ikka nipsust ja väga kiirelt. Mina juba leppisin, et käiku jääb plaan B ehk hele jakk ning punased kingad ja kott, kui ühes poes ühte punast jakki silmasin ja ostsin ära. Ma ei ole kunagi punase fänn olnud ent see jakk oli lihtsalt niiiiii ilus. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et sobis valatult minu kleidi ja kingadega. Enne peopaika minekut tegime veel lõunasöögi, kuna selgus, et kohapeal ei pakuta enne süüa kui peo alguses ja sinna oli head mitu tundi veel aega. Lõunasöögikohaks sai valitud Belle Epoque ning suur oli minu üllatus, kui kuulsin ikka päris mitut Eesti Laulu kandidaati mängimas.

Pulmapaika jõudsime umbes 2.5 tundi enne algust, sest vähemalt minu plaan oli end valmis sättida alles kohapeal. Kogu üritus toimud Gutowi lossis ja no oli üks ilus koht, päriselt. Okei, kui natuke ringi jalutasid, siis oli ka veidike mitte nii ilusaid vaateid, aga põhipeopaik oli lihtsalt lummav. Mina sain ennast päris kiirelt valmis, arvestades et sõbrants aitas veel juuksed lokki keerata ning mul jäi aega paar klaasi veinigi juua ja teiste külalistega lobiseda. Muidugi ei lasknud ma käest võimalust ka väga närvis peiukest veidike tögada 😀 No ja enne kui arugi saime, suundusime registreerimisele. Ma olen tavaliselt suur nutja pulmades, vähemalt ametliku osa ajal, kuid endale üllatuseks olin suutnud vägagi rahulikuks jääda. Seda muidugi hetkeni, kui pandi käima muusika pruudi saabumiseks. See on see hetk, et sa tead, et nüüd ta tuleb … ja no minul pisarad voolasid juba enne kui teda nägin 😀 Ma löristasin ikka korralikult nii tseremoonia ajal kui hiljem pruutpaari vanemaid õnnitledes, et võtsin vabathtlikult endale hüüdnime Pulma-Piripilliliisu. Nii mõnigi külaline tuli mulle ütlema pärast, et nad muidu suutsid veel olla, aga siis nägid mind ja ei suutnud ka enam pisaraid tagasi hoida 😀 Tseremoonia oli armas ja piisavalt lühike. Kogu ametlik osa tõlgiti koheselt ka inglise keelde, seega keegi millestki ilma ei jäänud. Nagu ikka said kõik pruutpaari õnnitleda ning klaase kokku lüüa enne kui algas pidu.

Ütleme nii, et pidu oli korralik. Lauad söögist lookas ning kui ma õigesti mäletan, toodi õhtu/öö jooksul kokku seitse erinevat käiku. Alkohol oli tasuta ja seda voolas. Pulmaisa-Meelelahutajate trio oli super. Kui Pulmaisa oli korralik lõuapoolik ja uskumatult lahedate tantsuliigutustega (nt pani kõik külalised ühel hetkel enda järgi YMCA’d tantsima), siis tantsumuusikat mängid naisDJ ning mitmedki lood laulis laivis teine naisterahvas. Tantsida sai ikka korralikult, sest enamus lood olid tüüpilised hitid 80ndatest ja 90ndates ehk minu masti muss. Meie läksime magama umbes ühe aeg, sest noh üks mees väsis ära ja mind tabas kerge migreen, kuid pruudi sõnade kohaselt läksid viimased külalised magama kella viiest hommikul. Hommikul oli minul kõht ikka megatühi, sest läksin ju vara magama ja jäin paaris käigust ilma 😀 mistõttu lugesin ikka korralikult minuteid söögini ja lutsutasin võib-olla natuke liiga palju komme. Kuna hommikupoolik oli meil vaba, siis läksime neljakesi tüdrukutega tagasi Kaliszi peale uudistama. Ja noh, ma lõpuks leidsin endale kingad ka 😀 Lõunaks oodati meid juba tagasi, sest plaanis oli jalkamatš Poola (Pruudi meeskond) vs Inglismaa (Peiu meeskond), selle võitis pruudi meeskond ning sellele järgnes pidu nr.2. Jällegi, lauad lookas, alkohol voolas ojadega, lihtsalt mine ja tarbi. Ning ausalt, need poolakad ikka oskavad pidusteda, sest nii mõnigi külalistest pidutses teisel päeval vaat et veelgi kõvemini. Meie andsime umbes üheksa aeg alla, sest no ei jõudnud enam 😀

Laupäeval oligi plaanis külaliste lahkumine ning meie võtsime suuna tagasi Wroclawi. Tagastasime kõigepealt auto ning viisime kohvrid Miku hotelli, kuna tema lend tagasi Leedsi väljus alles pühapäeva hommikul ning tundus mõistlik talle lennujaama kõrvale hotell võtta. Kesklinna sõitsime bussiga ja kes kunagi on poola keelt kuulnud saab ilmselt aru, miks mul vahepeal suu korralikult muigele läks, kui automaatteadustaja pikemaid peatuste nimesid ütles 😀 Ehk et lühemaid sõnu oli isegi võimalik hääldada, aga no pikemate nimetuste puhul oli tegu juba korraliku keeleväänamisharjutusega. Wroclawi kesklinna oli meil aega uurida paar tundi, seega vaatasimegi veidi ringi seal toimuval toidufestivalil, einestasime Hard Rock Cafe’s (nende veiselihasalat oli lihtsalt võrratu) ning sõitsime lennujaama tagasi. Minu tagasilennud sujus vägagi hästi ning südaööks olin tagasi Eestis.

Pühapäevane päev möödus kerges mullis, sest ma olin parajalt väss, kuid lapsed soovisid tähelepanu ja eks ma ikka ju igatsesin neid ka lõpuks. Lisaks oli vaja pakkida ning ka poest osta viimased asjad kaasa. Õnneks pakitud ma sain ja lennujaama jõudsime samuti ilusti. Isegi lend väljus õigeaegselt ning maandusime lausa pool tundi varem kui graafikus kirjas ent Liverpooli lennujaamas oli korralik inimeste puudus ja seetõttu ootasime oma pagasi kättesaamist ligi kaks tundi. Päris karm, sest ma sain reaalselt kodupoole sõitu alustada hetkel kui asjaolude laabumisel oleksin juba koju jõudmas olnud. Näiteks ma lõpuks tegingi ühe kümneminutilise pausi ja tukastasin, sest ma enam ei jõudnud sõitma. Aga ühes tükis me kou jõudsime ja voodisse vajusime. Noorhärra jäi esmaspäeval koju, sest ta oli ikka läbi kui lätiraha. Kuna Mikul oli esmaspäev veel vaba, siis ärkas ta ise Piigaga ja toimetas lastega lastes minul end välja puhata.

Kui midagi öelda Poola kohta, siis mulle meeldib see riik. Olin seal küll alles teist korda, kuid iga kell läheksin tagasi. Rääkides hindadest, siis Inglismaaga võrreldes oli seal pigem odav. Inglise keelega pole midagi teha, eriti väiksemates kohtades kus seda pigem ei räägita, ilmselt vene keelega saaks paremini hakkama, aga nt ühes kohas palun tennindajanna et äkki räägime üldsegi ukraina mitte poola keelt. Ühesõnaga, google translate oli minu väga suur sõber. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, isegi kui sõnaliselt me teineteisest aru ei saanud, siis kehakeel ja paber ning pliiats (numbrid/hinnad) aitasid teineteist mõista.

Meile ja eriti mulle, oli seda reisi väga vaja. Nüüd tagasivaadates sain aru, KUI väga oli mul vaja eemale saada lastest ja kodusest olmest. Ma armastan oma lapsi üle kõige, kuid oi kuidas nad teinekord mu närve söövad (pigem see viie-aastane isiksus). Ning meie suhe Mikuga sai mõnusa värskenduse ning uue hingamise. Naersime, et need neli päeva eemal viisid meid justkui pea kümne aasta tagusesse aega, kui alles Austraalias kohtusime ning reisisime kahekesi mööda seda suurt mannert. Ehk tänu sellele reisile saime aru, et meil on vaja rohkem panustada kahekesi olemisele ja sellised eemalolekud päriselt ka annavad palju juurde.

*Üks külastus oli seotud Teddyga ehk see on põsepadi, mille ostsin Noorhärrale siis kui teda ootasin. Tol hetkel ei teadnud me veel, kas sünnib poiss või tüdruk, aga ma niiiiiiiiii tahtsin beebile midagi osta ja lihtsalt ei suutnud poes vastu panna, kui nägin seda beežides toonides karu. Nüüd on see Noorhärra jaoks AjaO, eriti kui me reisime. Ja juhtus meil esmakordselt see, et Teddy jäi lennukisse. Õnneks keegi ta sealt leidis ja Tallinna Lennujaama kaotatud asjade punkti toimetas, kuid ma ei kujuta ette milline draama oleks siis tulnud, kui ta olekski kadunuks jäänud.

**Minu isa pani hea killu maha, millele ma ise ei olnud mõelnudki. Olete te kunagi proovinud Liverpooli tõlkida, missest et nimesid ju üldjuhul ei tõlgita. Ehk Liverpool -> Maksabassein. Päris kreisi 😀

***Kas usute kui ma ütlen, et laiale jalale on VÕIMATU ilusaid kingi leida, nii Inglismaal kui Eestis. Aga ma teen sellest eraldi postituse 😀

Piiga tuba

Piiga tuba sai tegelikult valmis juba pool aastat tagasi, seega oleks vast paras aeg nüüd see saaga ka kirja panna 😀

Nii nagu hakkas Noorhärra toa värskendus, hakkasin mõtlema ka Piiga toa peale. Mul oli enam-vähem paigas, mis mööblit tahan ja mis vaja juurde osta, kuid mis valmistas natuke peavalu, oli värvilahenduse otsustamine. Mul oli alguses kiiks, et ei mingit roosat, sünnib küll tüdruk, aga mina ei taha mingi roosamanna elu meie majja. Etteruttavalt ütlen ära, et elu on täiega roosamanna hetkel. Seega, esialgne värvilahendus oli hall, valge ja helekollane, helekollane just seetõttu, et mu ema heegeldas beebile valge-kollase teki ja tahtsin just selle värviga klappima saada. Kuna lihtsalt värvitud seinad tundus liiga igav, hakkasin otsima mingit tapeeti, et ühe seinaga anda vurtsu juurde. Imelikul kombel ma ei leidnud tapeete, mis sobiks valitud värvikomboga, küll aga leidsin hästi armsa elevandiga seinaklepsu ning pärast mitmepäevast vaagimist otsustasin kollase seinavärvi heleroosa vastu vahetada. Ja kuna meil ei olnud mingeid kogemusi tapeedi panekuga, otsustasime et paneme Piiga toa seina värvitava tapeedi (olime kindlad, et kuna aeg pressis ka veel selga, ei suudaks me ilusat tulemust saada).

Oktoobri keskel hakkas renoveerimine pihta ja esimese asjana tassisime toa tavaarist tühjaks ehk meie magamistuba digimuutus taaskord laoks. Miku õde tuli mulle ühel laupäeval külla vana tapeeti maha kakkuma ning meile üllatusena saime Piiga toa tehtud umbes nelja tunniga. Okei, tuba on muidugi väiksem, kuid tapeet tuli ka tunduvalt paremini maha. Piiga toas otsustasime kõik neli seina puhtaks teha. Ütleme nii, et seinte olukord oli ikka halb mis halb, tunduvalt halvem kui Noorhärra omas. Ideaalis oleks vaja olnud jällegi täispahteldus ja lihvimine teha, kuid tol hetkel olin mina raudpolt kindel, et toa peab valmis saama enne Piiga sündi ja maksimaalselt oma jõududega, seega hakkasime mässama. Jällegi oli olukord akna ümber nutune ja eelmisele kogemusele toetuses plaanisime ka sel korral akna seinad tapeediga katta. Tapeediks sai valitud maksimaalselt paks paber, et seinamuhud ja kühmud ei paistaks välja. Kuna Noorhärra toas ju see lahendus toimis ehk seina me sirgeks ei teinud ja tapeet kattis ilusti kühmud ja muhud, olime kindlad, et Piiga toas saame samamoodi ilusa tulemuse.

Seega ühel neljapäevasel päeval, kui Noorhärra koolis oli, hakkasime tapeetima. Naersime veel omaette, et valisime ikka parima tapeedi üldse oma esimeseks harjutustööks, sest noh midagi ju untsu minna ei saa, kui sul on vaja panna helehalle paane seina ja mingit mustriklapitamist ei ole vaja teha. Meil tegelikult sujus tööjaotus väga hästi, mina mõõtsin vajalikud paanid välja ning mökerdasin tapeediliimiga kokku, Miku pani paanid seina. Olin ju suht padurase juba siis ja ega väga usaldanud kuskil kõrgustes (noh nii 20-30cm põrandast) turnida. Jõudsime ühe päevaga seinad tehtud, vahepeal küll tegime pausi, et Noorhärra koolist tuua, kuid üldjoontes sujus kõik hästi. Piiga toas oli samuti üks õhutusava jäetud, selle ümber oli veidike nokitsemist, kuid muidu jäime tulemusega rahule. Mina olin veel eriti rõõmus, et laseb tapeedil paar päeva kuivada lasta ja siis saab juba värviga peale lennata. Ausõna, mul oli tunne, et pm on tuba ju valmis kohe kui värv seinas. Paari päeva pärast panime seintesse esimese värvikihi (muidugi pidin tegema nii, et kaks seina hallid ja kaks roosad eksole, mitte et üks toon ainult), lasime kuivada paar tundi ja vaatama minnes pidime kreepsu saama. Seinad olid jumala pekkis. Ses mõttes, et mingil põhjusel hakkas tapeet kohutavalt kobrutama ning mullitama, et meil lihtsalt ei olnud sõnu. Tundsime, kuidas olime lihtsalt senise toimetamisega aega raisanud ning kaotnud väärtuslikud mitu päeva. Otsustasime, et jätame selle toa tolleks päevaks ja järgmisel päeval kakume kõik seinad paljaks ning paneme ikkagi tapeedi, samal õhtul juba surfasin netis, et millise tapeedi kasuks otsustada.

Kui järgmine päev Piiga tuppa astusime, oli meie üllatus suur – kobrutus ja mullid olid kadunud … ja ma ei teagi, mis juhtus, et esialgse tulemus nii halb sai. Hea oli, et kohe seda tapeeti kakkuma ei hakanud, sest tollel hetkel otsustasime, et jätame seinad ikkagi nagu nad on ehk värvime veel teise kihi peale ja nii jääb. Aeg ju ikkagi tagus tagumikku ja ma endiselt tahtsin, et tuba saaks enne Piiga tulekut valmis. Miku võõpas ka lae valge värviga üle ning tegelikult oli tulemus OK. Mitte suurepärane, vaid OK, sest kuna tegu oli ju pm ühevärvilise tapeediga, siis kõik need tapeedialused muhud ja lohud jäid ikkagi paistma. See häiris mingil määral, kuid kuna me ei oleks iialgi hakanud seinu pahteldama, siis nii jäi. Samas me teame, et kui laste toad järgmisel korral renoveerimisse lähevad, siis ootab mõlemat tuba ees täispahteldus. Lõpuks, kuna värvitööd olid tehtud, sain lõpuks ka vaiba ära valida ning paigalduse tellida.

Piiga tuba oli pm valmis detsembri alguseks ning vaja oli vaid mööbel sisse viia* ning asjad sorteerida. Ma siiamaani mäletan, kuidas ma haiglakotti panin kkokku nii, et meie voodi oli beebiriideid täis, sest olin unustanud pooled asjad, mis meile kingiti ja kastides olid. Samuti mäletan ühte õhtut, kui ma enam ei jõudnud oodata ja hakkasin beebiriiete kummutit ise kokku panema, ise ikka megapadurase olin. Miku sai korralikult pahaseks kui nägi, mida ma korraldasin ja põhimõtteliselt võttis akutrelli mu käest, et viimased paar juppi kokku lasta 😀 😀 😀 Piiga toa jaoks oli meil voodi juba olemas, selle jätsime Noorhärrast alles. Juurde tulid kummut, mähkimisalus riiulitega (mulle meeldis, et kui mähkimisalust enam vaja ei lähe, siis saan kasutada alumist osa riiulina) ning riidekapp. Riidekapi valisin sellise, et vajadusel saab sinna lisariiuli juurde osta, kindlasti mingil hetkel vajalik. Juurde tuli ka ruloo (enam ei mäletagi, kus selle ostsin), kardinad sain sõbrantsilt, kuid praeguse seisuga jäävad need talve ootama, sest pidime panema tema tuppa lisaks pimendavale ruloole ka pimendava kardina, sest õhtupäike, mis mõlema lapse tuppa sirab, on lihtsalt liiga ere. Renoveerimine läks maksma umbes 500 naela, kusjuures vaatasin, et Ikeaasjad on kõik praeguseks kallimad. Ja oi milline teema oli saada asjad, mis meeldivad ja ei maksa palju, sest hästi paljud asjad olid lihtsalt otsas kuna olid suurd tarneprobleemid.

Ma olen praegu Piiga toaga rahul, tuli armas halli-roosa segune tuba valge mööbliga. Ilmselgelt võtame toa renoveerimise põhjalikumalt ette tulevikus, kuid sinnamaani looda, et talle see ka meeldib 🙂 Panen Instasse ka mõned enne ning pärast pildid.

*vajamineva mööbli valisin välja Ikeast. Sinna läksin omapäi kui olin just emapuhkusele läinud ehk umbes paar nädalat enne tähtaega. Ma tohutult nautisin üksi Ikeasse sõitu, kulgemist omas tempos ja pidamas maha korralikke monolooge oma peas, et mida võtta ja mida jätta. Mul oli ju pikk nimekiri asjadest, mida vaja nii Piiga kui Noorhärra tuppa. Ja lõuna lihapallide ning daimikogiga on alati MUST kui Ikeasse satun. Ostlesin ka nii korralikult, et lõpuks tellisin transpordi koju, minu puhul VÄGA erand, aga noh kaine mõistus sai aru, et ise ma ilmselt neid asju autosse ei vedi ja noh koguse eest küsitud summa ei olnud ka üüratu. Miku ema oli muidugi pahane, et ma üksi käisin, ise tähtajale nii lähedal. Lubasin siis pühalikult, et enam üksi seiklema ei lähe. Ei läinud ka 😀