Põldmurakate uputus

Või noh, sel aastal väga ei olnud, sest kaks aastat tagasi sain oma põldmuraka vaimustuse korralikult rahuldatud, millest põgusalt ka juttu tegin. Tol sügisel korjasin meeletustes kogustes marju eesmärgiga need kindlasti ära süüa. Või siis sügavkülmutada ja ära süüa. Või siis kooki teha. Paar korda isegi tegin õuna-muraka kooki, aga kui nüüd päris aus olla, siis need samused kaks aastat tagasi korjatud marjad, on mul endiselt sügavkülmas 😀 Kuna eelmisel kevadel kolisime murakaparadiisist minema, siis ei sattunudki sügisel sinna kanti jalutama, et varusid täiendada. Sel aastal mõtlesin siiski vana kodukandi üle kaeda … aga marju ei plaaninud siiski korjata teades, mis meie sügavkülmikus toimub.

Seega ühel pühapäeval võtsin lapsed ja Miku ema kaasa ning läksime. Plaan oli üks mõnus jalutustiir teha ning mõned marjad korjata. Miku ema oli ettenägelikult ka nõu korjamiseks kaasa võtnud ja nii me pea kolm tundi kulgesime. Leidsime nii põldmurakaid kui marju, mida siinkandis kutsutakse sloe ning millele mina alguses tõlget ei leidnud. Alles praegu turgatas pähe lihtsalt guugeldada sloe ning imekombel ilmus ka nimi blackthorn ehk laukapuu. Noh nüüd ma siis tean, et korjasime nii põldmurakaid kui laukapuumarju. Jalutuskäigu lõppedes andis Miku ema marjad meile, kuigi ma sellele algselt vastu punnisin, et mida ma nendega teen. Põldmarjad veel sööks ära, aga laukapuumarjad on minu jaoks väga võõrad. Miku ema mainis lahkelt, et neid võib kasutada alkohoolse joogi meisterdamisel ja siis mu kõrvad juba liigutasid 😀 Ühesõnaga, on olemas selline asi nagu sloe gin,* mille valmistamine on iseenesest lihtne ning vaeva pead nägema vaid niipalju, et marjadele kahvliga augud sisse torkida ent muidu segad komponendid kokku ja istub see purk sul kaks kuud pimedas villimas. Mul praegu see purk podiseb, eks jõulude aeg näeb, mis tast sai.

Ja kuna ma ei olnud enam üldse huvitatud põldmurakate ükshaaval külmutamisest, et nad ülessulatades blöginaks ei muutuks, otsustasin marjad moosiks teha. Aga ma ei olnud kunagi enne teinud põldmuraka-õuna moosi, seega otsustasin need samad vanad marjad esimesena ära moosistada. Minu jaoks oli täielik üllatus, et külmutatud marju võib kasutada moosi tegemiseks. Lapsena kasutasime ikkagi värskeid marju moosikeetmisel ja need ei tohtinud märjad olla (vihmaga korjatud), sest muidu läks moos käärima. Kuna Miku ema aga julgustas, et pigem marjad ülssulatada ja siis moosiks keeta, kes olen mina vastu vaidlema. Ütleme nii, et mul oli tsipake rohkem marju kui retseptis, õunu sama hulk ning suhkrut natuke vähem. Siiski maitselt on tegu väga mõnusalt magusa moosiga. Keeta oleksin võinud ikkagi niipalju kui ette nähtud, mitte umbes 15 minutit rohkem sest tundus, et põldmurakad ei olnud piisavalt pehmed, sest hetkel moosi süües tunduvad marjad veidike nagu krõbedad. Mitte kõrbenud vaid krõmpsud. Ja noh, moos on selle konsistentsi kohta ka palju öeldud, ma pigem ütleks marmelaad. Igatahes julgust sain juurde, et sügavkülmikusse ruumi teha ja marjad moosiks keeta.

*oh juudas, sorteerisin mina siis esimese karbitäie saadusi kui selgus, et laukapuumarju on vaid 200g, vähem kui pool. Ma isegi ei mõelnud nii väikese koguse marjadega mässama hakata, vaid panin need külmikusse ootele ja sättisin end nädal hiljem Piigaga uuesti jalutama. Tegime sama tiiru nagu nädal tagasi, aga leidsin vaid paar marja ja see ajas marru, sest mäletasin selgelt, et me kindlasti ei korjanud kõiki marju põõsastelt ära. Jõudsin oma retke alguspunkti ning hakkasin uuesti sama ringi tegema, seekord keskendudes vaid ühele teepervele. Johaidii, aga ilmselgelt esimesel korral kiirustasin ja jäidki paljud marjad kahesilma vahele. Teades punkti, kust edasi kindlasti neid marju enam ei ole, pöörasin otsa ringi ning jalutasin teist teeservapidi auto juurde tagasi. Ja siis leidsin ka põhipuu üles. Ainult et mul oli suur probleem selles, et enamus marju olid natuke liiga kõrgel, aga mina ju käbikasvu. Muidugi ei olnud mul mingit redelit kaasas ja nii otsustasin pugeda põõsa sisse, et sedapidi viimased marjad kätte saada. Nojah, põõsasse ma ju pugesin, aga püstitõusmiseks seal ruumi ei olnud, vaid üks okkaliste okste rägastik. Tagurdasin end tuldud teed tagasi ja põhimõtteliselt lõin käega. Mingid marjad ju sain ja vast ikka õnnestub villimine. Õnneks leidsin veel ühe pisema põõsa, mille täielikult tühjaks tegin. Kodus kaaludes selgus ka tõsiasi, et mul oli marju ligi 600g ehk natukene mänguruumi koledamad eksemplarid ära visata. Vot see on pühendumus!

Noorhärra kullavaramu

Paar kuud tagasi tuli jutuks abiellumine ja nagu väikesed poisid tihtilugu ütlevad, lubas Noorhärra suureks saades minuga abielluda. Natuke aega hiljem tuli teema uuesti jutuks ning Noorhärra oli oma meelt muutnud – ta abiellub hoopis Piigaga, sest ta armastab teda niiiiii palju. Kui ma siis “pettunult” küsisin, et miks ta minuga ei abiellu, oli vastus vägagi loogiline. Kui tal on aeg abielluda, on ta juba väga suur. Aga mina olen lihtsalt siis juba liiga vana, et abielluda.

Tulime ujumast ja ootasime lifti, kui Noorhärra näitab oma näpul iiiiimepisikest kriipsukest, mille väidetavalt mina olin talle tekitanud (ehk tegin haiget). Ei osanud nagu süüd enda peale võtta ja sinna see asi jäi. Mõned minutid hiljem olime auto juures ning üritasin Piiga turvatooli, kus ta ise sees istus, autosse vedida, kui kuidagi suutsin tema käele haiget teha. No ikka niimoodi, et pisarad korralikult väljas. Noorhärra kohe pragama, et emme, sa pead ettevaatlik olema. Ma siis pobisesin vastu, et kas ta tõesti arvab et ma oma lastele meelega haiget teen. Vastuseks oli “Ei, sa oled maailma parim emme” … esimene kord kui ta seda niimoodi ilma utsitamata ütles 🙂

Noorhärral on käsil periood, kui hommikuti mingil põhjusel kooli ei taha jääda. Kodus on kõik okei ning ettevalmistus kooliminekuks sujub. Samuti ta jalutab/sõidab rattaga kooli hea meelega. Lihtsalt, kui me klassi juurde jõuame ning on vaja kaaslaste seljataha ritta võtta, hakkab tema puksima ja jaurama, et ei taha kooli minna. Asi lõpeb tavaliselt sellega, et jalutan temaga koos klassiukseni ja siis õpetaja võtab suunamise üle. Ma tean, et see on mingi hetkeasi ja ta pigem kopeerib teisi, kes ka hommikuti jauravad. Tal ei ole koolis suuri probleeme ja õppimine ka sujub. Pigem talle meeldib koolitöid teha. Igatahes, pärast mitmendaid selliseid hommikuid jalutame pärastlõunal koolist koju tagasi ning Noorhärra rõkkab ühel hetkel, et talle nii meeldib koolis käia. Mina küsin hämmeldusega, et miks ta siis hommikuti jaurab ja ei taha klassi minna. Vastuseks tuleb “sest mu tunded muutuvad nii raskeks hommikuti sest mulle nii meeldib sinu ja Piigaga kodus olla ja ma ei taha kooli jääda.”

Sõidame bussiga linna keskusesse. Buss peatub ning ootab, et kaks inimest oma suitsukimamine lõpetaks ning bussi astuks. Kuna Noorhärra istub minust tsipake eemal, et omada parimat vaatevälja, mina pean aga vankriga ettenähtud osas olema, hüüatab ta bussi liikuma hakates mulle väga tõsiselt. Isegi pahaselt – “emme, need kaks inimest viskasid oma suitsud maha ja mitte prügikasti. See on väga tobe”. Ütleme nii, et mu süda õhkas uhkusest, et minu peagi kuuesel lapsel on pärast pidevat korrutamist ja arutamist selge, kuhu prügi käib. See on tal nii selge, et teinekord korjab ta niisamagi tänavalt prügi üles, et see siis prügikasti panna või nende puudumisel vankrikorvi, et hiljem kodus ära visata. Ja mul on kahju, et tol hetkel bussimüra liiga vali oli, nendele kahele oleks väga ära kulunud teadmine, mida ilmselgelt neile kodus aastakümneid tagasi ei õpetatud.

Miku vanematel täitus hiljuti 40. pulma-aastapäev. Kuidagi suurelt seda ei tähistatud, küll aga läksime neile külla. Päev enne minekut rääkisin ka Noorhärrale meie järgmise päeva plaanidest ning mainisin muuhulgas, et vanavanemad sellise verstapostini jõudsid. Noorhärra reaktsioon oli hindamatu. “40 aastat. Mis sa teed nalja?!?” (You gotta be kidding me).

Ujula riietusruum ning valmistume trenniks, kui avastan, et Noorhärra kõhul naba ümber on selline kulunud joonistus. Kui selle kohta küsin, siis esmane teooria on, et tema joonistas sõbrale paberile, a vat sõber joonistas talle kõhu peale. Kui ma siiski kahtlesin selles teoorias, selgus ka tegelik lugu joonistuse tekke kohta. Noorhärra joonistas ise kõhule, sest teab et see on tobe tegu (naughty). Aga ta arvas, et kui ta käitub tobedalt, siis õpetaja saadab ta varem koju 😀 Njah, õpetaja saatis ta siiski vaid oma kõhtu pesema.

Teeme peale kooli pikema jalutuskäigu ja ühtlasi põikame sisse ka kodukoha raamatukokku. Mingil imelisel kombel meeldib Noorhärrale seal käia, küll pigem mänguasjadega mängimas, aga no ma olen alati lootnud, et kui ta raamatute keskel aega veedab, hakkab nende vastu ka huvi tundma. Saabub aeg kojuminekuks kui Noorhärra avastab, et tahaks ikkagi raamatu ka koju võtta. Valituks osutub raamat leiutistest. See on kohe selline hitt raamat, et terve kodutee (nii 300m) loeb ta mulle ette, kuidas aastal 1925 leitutati suur koletistega võitlev masin. Ma ei teadnudki, et mu pea kuuene oskab nii ladusalt natuke teaduslikumaid lasteraamatuid ette vuristada 😀 😀 😀 Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis täitsa õnnestunud laenutus oli, sest nüüd loeb Miku talle õhtuti sealt unejutte ning tunnistas, et täitsa huvitav raamat on.

Elutoa remont, vol.2

Jätkame sealt, kus pooleli jäi. 17. septembris ei ilmunud krohvija välja. Või noh, ta ei kontakteerunud pool tundi enne kokkulepitud aega täpsustamaks meie aadressi ning Miku uuris siis ise, et kas ta on ikka tulemas. Ei olnud küll, sest pidi ootamatult lastega koju jääma. Lükkas tuleku kahe päeva võrra edasi kella 11ks, just siis kui hakkas kuninganna matus. Ma küll enda peas kahtlesin, et päriselt ka tuleb sellisel ajal, aga no kes teab onju. Ei tulnud ta ka 19ndal ning samuti ei kontakteerunud, et ei saa tulla.* Meie teda ka rohkem taga ei ajanud ning hakkasime otsima uut tegijat. Miku leidis kellegi, kes tuli paar päeva hiljem ja tegi väga mõistliku pakkumise, mille ka vastu võtsime. Tööde ajaks sai määratud 3 ja 4 oktoober ent siis oleksid ka seinad sirged, kaminaauk kinni ning lagi korras. See kuupäev lükkus natuke siiski edasi.

Kuna krohvija oli olemas, tuli kiirelt leida elektrik, kes muudaks veidike ühe pistiku asukohta, muudaks ja lisaks teleka jaoks uued pistikud ning lisaks kaks uut pistikute duot. Kuna elektrikutöö pidi olema tehtud enne krohvija tulekut, olime erilise ajalise surve all ning nõus maksma vajadusel rohkem. Õnneks oskas Miku üks kolleeg soovitada noorukest tegijat, kes 21. septembril tuli ja tegi pakkumise ning nädal hiljem ka teostas. Minule sobis väga kuidas ta toimetas** ning õnneks jäime ka hinnas eelarvesse. Maksime talle 250 naela, eelarves oli elektritöödeks arvestatud 300 naela, seega säästsime 50 naela.

Ühe tööna tegin korda aknatihendid, sest meil oli paaris kohas korralik hallitus tihenditel. See oli juba siis kui kolisime ja tol korral proovisin sellest lahti saada tavaliste kodukeemia vahenditega. Ei aidanud, vaid kobrutasin hoopis aknalauavärvi lahti. Nii seadsin sammud ehituspoodi ning muuhulgas uurisin, et kuidas ma sellest hallitusest lahti saaks. Miku arvas, et ainuke variant on tihend ära kiskuda ja uus asemele panna. Mis muideks on täiesti tehtav. Aga müüja soovitas veel tavalise pleegitaja / valgendaja (bleech) võimeid proovida. Ütleme nii, et tavaline pihustatav vedelik ei aidanud, küll aga leidsin juhise, kus kätepaber keerutati rulli ja pandi täies hallituse ulatuses katteks, niisutati pleegitajaga märjaks ning jäeti 24ks tunniks toimima. Ma olin küll kahtleval seisukohal ent kaotada polnud miskit ja proovisin. Säravvalget tulemust ei jäänud, selline kergelt kollakas, aga kordades parem tulemus küll. Nüüd on mul vaja lihtsalt kõik aknad korralikult ära pesta. Seega tihendite puhastuse kulu umbes 5 naela, eelarves raha 100 naela, sääst missugune 😀

Vahepeal otsisin erinevates poodides mööblit end ilmselt jääme praegu ikkagi Ikea toodete juurde. Puhtalt seetõttu, et meil ei ole nii palju vabu tuhandeid naelu, et osta maksimaalselt kvaliteetne tammepuidust telekaalus ja kapid/riiulid või spets diivanipoest diivanvoodi. Küll aga leiaksime vajaliku Ikeast ja vähemalt siiani ei ole me selle kvaliteedi üle nurisenud. Ainuke asi, mida avastasin, oli et suhteliselt võimatu on leida väga kõrget telekaalust, sest müügil olevad on enamuses kuni 40cm kõrged, mõni üksik 70-80cm. Aga meil on kasvamas üks selline 70cm pikanäpupreili, kes kohe kindlasti kasutaks võimalust minna telekat plätserdama. Seda nagu ka ei taha lasta juhtuda, eriti kui plaanime uue teleka osta. Küll aga saime ostetud tapeedi ühte seina, kruntvärvi seintele ja lakke ning värvi seina ja lakke. Aa, elektrilihvi ostsime ka, et ma saaksin aknalauad korda teha ehk vana värv maha ja uus peale.

*Mind ajab kohutavalt närvi selline ülelaskmine. Muidugi juhtub meil ootamatusi ning nende eest ei ole keegi kaitstud, aga miks on nii raske kommunikeerida, et plaanid muutusid? Kas tõesti eeldatakse, et (potensiaalne) klient on hiromant ja tal on aega oodata ning oodata? Vot selline teise inimese aja mitte austamine ajab mul karva tõsiselt turri. Samas tundub, et selline ülelaskmine või veel parem, viimasel hetkel kokkulepitud tööde tegemiseks mitte kohale ilmumine, tööde edasi lükkamine või üldse loobumine on suhteliselt tavapärane praegusel ajal. Sõbranna, kes renoveerib samamoodi maja, on ikka püsti hädas, et asjad edeneks. Mina sain ühelt naabrilt krohvija soovituse hoiatusega, et ta on väga hõivatud. Noh helistasin ja ta oligi hõivatud ning ütles, et saaks töid teha alles jaanuaris. Kuna tol hetkel meil ei olnud veel krohvijat, siis palusin et äkki ta siiski tuleb ja teeb hinnapakkumise ja kui vaja, ootame jaanuarini. Lubas nädalavahetusel kontakteeruda ja läbi hüpata. Noh, siiamaani kontakteerub. Aga jällegi, ilmselt asi minus, et ma ei täpsustanud MILLINE nädalavahetus 😀 Eks turul on oskajatest puudu ning nõudlus suur, kuid ega siis turuseis alatiseks tööteostaja poolele hoia. Tuleb ka hetk, kui tellija diksteerib ja siis on kõikidel ülelaskatel ikkagi väga tuuga olukord.

**Miku leppis elektrikuga kokku, et ta tuleb teisipäeva hommikul peale üheksat. See jätaks mulle piisavalt aega Noorhärra kooli viia, tuua sularaha töö jaoks ning olla kodus tagasi. Kell oli 9, 9:30, 10 kuid elektrikust ei kippu ega kõppu. Palusin Mikul kontrollida, et kas äkki saime valesti aru ja ootame teda valel päeval. Aga ei, ta on tulemas, kuid lõpetab eelmise töö. Nojah, ega ta ju midagi valesti ei teinud, sest kokkulepe oli “igal ajal peale üheksat”, seega kell viis õhtul oleks ka peale üheksat 😀 Lõpuks ta jõudis, töö kiire ja korralik nagu öeldud ja siis paanitsesime meie Mikuga. Nimelt tuleb meil telekas seina, kus hetkel on kaminaauk. Mina tahtsin pistikuid just sinna seina, et ei peaks hakkama pikendusjuhtmetega jamama nagu siiani. Kui teised pistikud oli ilusti nö seina sees ja juhtmed jooksid ka seina sisse, siis too pistik oli korralikult seinast eemal pluss juhe lihtsalt põranda august välja veetud. Küsisin ka, et kas ta ei oleks saanud juhtmeid nö seina sisse vedada, aga kuna tema sai aru, et too kamina auk läheb kinni, siis tegi nii. Nüüd on koht seletamiseks, kuidas võib asjadest valesti aru saada. Termin board off. Ehk minu vaimusilmis tähendas board off ainult kamina auku kinni mätsimist ja ülejäänud seina sirgeks ajamist, kuid tema sõnavaras tähendas see kogu seina ulatuses uue plaadi panekut ja sellisel juhul tõesti jääksid juhtmed seina taha ning lüliti ei oleks nii välja eenduv. Igatahes, oli ta nõus, et tuleb vajadusel siiski tagasi neid juhtmeid praeguse seina sisse ajama, aga tegu oleks kalli ja pikaajalise tööga, kuna sooned juhtmete jaoks tuleks tellisseina teha. Siin ma siis paanitsesingi Mikule, et kurja ikka said asjad valesti, kuid kui me lõpuks selgeks rääkisime, mida board off tähendab, noh nüüd tundub elu jälle lill 🙂

Ühe telefoni lugu

Niikaua kui nutitelefonid eksisteerinud on, olen mina 110% androidifänn olnud. Okei, kui veel ülikoolis töötasin, sain tasuta proovida iPhone’i ja eks see muidugi oli väga mugav. Lihtsalt ei siis ning ka nüüd tõuse mu käsi maksma sellist hinda nende eest. Samas androidi saab ju suhteliselt normaalse hinnaga kätte või mis. Kunagi olin suur Nokiate fänn, nii 20 aastat tagasi, kuid nutitelefonide osas on minu jäägitu poolehoid olnud Samsungidele. Olen proovinud ka Huawei mingit mudelit, kuid miskit jäi siiski puudu. Viimased 10 aastat on juhtunud nii, et vahetan telefone iga kahe aasta tagant. See tundub selline piisav aeg, et telefon muutub juba aeglaseks ja ise väsid sellest ära. Siiani olen ostnud kõik oma telefonid Eestist, kuna mulle on oluline nii kahe SIM-kaardi olemasolu kui ka mälukaardi kasutamise võimalus.

Seega 2020 juulis, kui õnne kombel keset suurt koroonapaanikat Eestisse sain külla, oli jälle aeg telefoni vahetada. Siis mul oligi kasutusel Huawei, mis kahe aastaga ära väsis ning mille vahetasin Samsung Galaxy A71 vastu. Tol korral kirjutasin veel, kui vajalik on nii ekraanikaitse kui telefoni ümbrise kasutamine, mistõttu nägi too Huawei füüsiliselt ikka täita okei välja. Kui ma õigesti mäletan, siis ärisin selle miskit 40 naelaga maha. Ise olin rahul. Uuele telefonile miskil põhjusel kohe uusi kaasi ja ekraanikaitset ei ostnud ja sinna paika see mingil põhjusel jäi. Rahul sain olla umbes kaks kuud, kui olime just idakaldale kolinud ning läksime ühel õhtul jalutama. Muidugi ma pildistasin pidevalt, sest ikkagi uus ja ilus kant ja muidugi muutusid mu näpud ühel hetkel nii lödiks, et vastu asfalti see telefon prantsatas. Ja ikka niimoodi, et täksid telefonil endal kui praod ekraanis. Esimest korda telefoniomaniku ajaloos olin suutnud telefoni ekraani katki teha. Muidugi ma ostsin ümbrise pärast seda insidenti, aga ekraan jäi endiselt katkiseks.

Kirusin ennast korralikult ning hakkasin uurima ekraanivahetamise võimalust. Mõned variandid isegi leidsin, kuid ikkagi päris kallid variandid ja seega otsustasin oodata oma järgmist Eesti külastust. Vist tingis kõrge hinna see, et too mudel ei olnud nii popp Inglismaal ja eks seetõttu ka paranduse hinnad kallimad. Eestisse jõudsin alles 2021 juulis ning esimese asjana läksin ekraani parandama 😀 Teadsin, et Järve keskuses on Elisa, et teen seal asja ära. Kuid siis jäi silma selline pood nagu Sky Mobile ning mul on ainult kiidusõnu nende teenindusele. Telefon läks töösse hommikul, valmis lubati pärastlõunaks ning minu soovi kohaselt pandi ekraanile peale ka korralik kaitsekile. Kokku sain telefoni koda 130 euroga. Arvestades, et maksin selle eest aasta tagasi tsipake üle 400 euro, siis eks see ekraanivahetus pigem kallis töö ole. Olin super rahul, et oma telefoni korda sain … ning seekord jagus seda rõõmu mulle ikkagi kauemaks, lausa kolmeks kuuks.

Olime just hakanud Noorhärra toas remonti tegema. Mööbel oli välja kolitud ning nokkisime ühel õhtul seinast naelasid välja, enne vana tapeedi äravõtmist, kui Noorhärra avaldas soovi mind aidata. Lubasin, sest olen pigem selline lapsevanem, kes usub laste initsiatiivikuse toetamisse. Muidugi olin ise kõrval ja jälgisin teda, sest entusiastlik nelja-aastane ja haamer ei pruugi hea kombo olla. Ta oli väga asjalik abimees mul ning saime naelad seinast, kui ta leidis midagi muud toas kopsida. Keerasin selja, et hakata aurutiga tapeeti maha võtma, kui kuulsin korralikku kopsu ning avastan, et Noorhärra oli haamri mu telefonile kukutanud. See telefon oli mul teises toa otsas aknalaua peal, mitte suvaliselt kuskil põrandal. Muidugi oli mu telefon küll ümbrises, aga ümbrise kaas lahti ehk haamer kukkus otse ekraanile 😀 Ma ei saa siiamaani aru, et miks tal oli see vaja otse mu telefonile aga mitte selle kõrvale nt panna, kuid ega heietamine ju enam aita eks. 130 eurot oli ühe sekundiga tuulde lastud, sest ekraanil oli korralik mõra. Ma olin tulivihane, mitte ainult selle peale, et telefon jälle katki, vaid ma alles parandasin selle ära pärast peaaegu aastast ämblikuvõrgu vahtimist 🙂 No ja siis ma olingi nõutu et mis edasi – kas jätta telefon katkise ekraaniga ehk esteetiliselt oli vaatepilt kole ent telefon toimis või maksta veelkord veerand telefoni hinnast (ehk kokku juba pool telefonihinnast) ja ekraan ära vahetada. Kuna oli oktoobrikuu ning minul Eestisse minek alles veebruaris plaanis, siis jätsin asja esialgu nii.

Veebruaris ei raatsinud telefoni parandada. Ega ka aprillis või mais/juunis kui sai Eestis käidud. Augustis küll kaalusin telefonivahetust ehk parem osta juba uus, sest ämblikuvõrk oli ikka nii laiahaardeline, et mõjutas juba esikaamera pilti ja näiteks seda, kuidas teised mind kõne ajal nägid. Samas, emapalk oli mul lõpemas ning ei raatsinud lihtsalt mitusada raha jälle uue telefoni alla panna. Otsustasin, et kannatab see telefon veel kasutamist ja mõtleme telefonivahetusele järgmise Eestikülastuse ajal. Paar nädalat hiljem, juba Inglismaal tagasi olles, oli mul ühel laupäeva hommikl käsil väga väga halb päev. Põhjuseid enam ei mäleta nagu ikka, aga no olin tulivihane kõigi ja kõige peale ning kõik ajas mind närvi. Väga tumesinine laupäev. Ja vot siis oligi mingi hetk, kus telefon kukkus hullu matsuga maha (tunnistan, et äkki ma natuke aitasin sellele kaasa*) ning ma ei suvatsenud pikalt isegi vaadata, mis tast sai. Lõpuks ikka vaatasin ja minu õnneks elas telefon kukkumise üle, funktsioneeris korralikult ja ei miskit. Kuniks saabus õhtu ja laadimisvajadus ja vot siis selgus, et ega see telefon ei võta ikka üldse elektrit taha 😀 😀 😀 Sudisin mis ma sudisin ja lõpuks suutsin selle telefoni täitsa pekki keerata st et lülitas too end välja ja enam eluvaimu sisse ei tulnud. Ümbrisest väljavõttes selgus ka tõsiasi, et too oli kergelt kumer …

Oh jah, egas midagi. Võtsin kohaliku operaatori kodulehe lahti ning hakkasin uurima, milliseid telefone nad hea hinnaga oma kliendile pakuvad. Ma ei hakanud midagi muud peale Samsungi vaatamagi. Minu tingimuseks oli kahe SIM’i võimalus ja mitte hingehind. Põhimõtteliselt oli mul valikus vaid üks mudel, Samsung Galaxy A52s ja just selle kahe SIM’i olemasolu tõttu. See sai ka tellitud ning paari päeva pärast oli telefon mul juba käes. Sellega läksin muidugi alt, et Dual-SIM tähendas vaid kahe minikaardi kasutamise võimalust ehk kas kaks kõnekaarti või kõnekaart ja mälukaart, mitte kaks kõnekaarti pluss mälukaart, aga pole hullu. Panin oma pildid kõik välisele kõvakettale ning nii UK kui Eesti numbri telefoni. Ongi põhjust pilte tihedamini kõvakettale panna ja ära sorteerida. Muidugi tellisin kohe ka ümbrise ja kaitsekiled (viimased pole veel telefoni peale jõudnud, sest ega ma ju ometi oska õppida oma vigadest :S) ning praegu tundub, et tegemist täitsa mõnusa vidinaga. Kuna ma ostsin ju uue telefoni oma operaatorilt, siis saadeti mulle email, et äkki tahan vana telefoni neile tagasi müüa. Mõtlesin, et miks mitte, saan äkki mõned kümned naelad tagasi arvestades eelmist edukat äritsemist. Esimest korda telefoni andmeid sisestades slegus, et summa võiks küündida lausa kolmekohaliseks ent kui andsin täpsemad andmed ehk IMEI koodi ja tunnistasin, et ekraan on katki ning telefon eluvaimu sisse ei võta (kuigi niiskuskahjustust ei ole) ning näidati mu telefoni väärtuseks ilus 9 naela 😀 😀 😀 Nüüd ta istub mul kuskil sahtlinurgas.

*Selleks hetkeks oli tegelikult telefon juba päris pikalt jamanud ka. Ikkagi kaks aastat vana ning väga aeglane, lisaks mõtles pidevalt hästi kaua. Lühikese süütenööriga nagu ma olen, suutsin ikka mitmeid ja mitmeid kordi ennast taltsutada, muidu ilmselt oleks see telefon juba kuid tagasi kuhugi lennanud. Aga nagu öeldud, tol hommikul ei suutnud, sest päev oli niigi väga väga närviliselt alanud ja minu emotsioonid sajakümnetuhandega laes.

Elutoa remont vol. 1

Kuna võtsime käsile elutoa remondi ja see saab olema esimene ruum, mille korralikult lahti kisume ja korda teeme, tundus paslik hakata remondist kirjutama jupiti nii, et oleks rohkem meeles, kui see, et võtsime tapeedi maha, panime uue seina, uue vaiba maha ja voilaaa 😀 Ühesõnaga, plaanis on seintelt tapeet maha ja seinad sirgeks, kolm seina üle värvida ning ühte seina tapeet. Uus lagi, ilmselt kipsplaadi laadne asi lakke. Gaasikamin välja, selle asukoht kinni vooderdada. Põrandale uus vaip. Lõpuks ka uus mööbel ning seda 100% ulatuses. Aknad jätame esialgse plaani kohaselt vanad, lihtsalt tihenduse peab äkki värskendama, kui sellist asja on üldse võimalik teha. Eelarveks suve algul 2000 naela eeldusel, et maksimaalselt paneme ise käed külge ning uut mööblit see ei sisalda. Ajalist tärminit ei seadnud, vast paar kuud võtab aega ent kuna meil remondi ajal seda tuba ei ole vaja kasutada, ei ole ka tuli takkus.

5. september – alustasime remondiga selles mõttes, et vedasime toa mööblist tühjaks. Diivani ning teleka tõime teise elutuppa (tuntud ka kui söögituba/kodukontor/mängutuba), mille plaanime hiljem jätta ruumiks, kus lapsed saavad omi asju vaadata ning telekamänge mängida saavad. Teises elutoas olnud diivani andsime tasuta ära.* Aasta tagasi Miku tädilt saadud telku ärisime kahekümneka eest maha :D** Ainukese riiulitega kapikese tõime ka teise elutuppa ning panime seal käinud asjad tagasi. Muud vidinad ja nipet-näpet sai lihtsalt ära pandud ning seetõttu olin meeldivalt üllatunud, kui vähe “pungil” meie ajutine elutuba oli. Esimesed paar päeva küll häiris, et oleme kõik ühte tuppa sunnitud, kuid tegelikult on mõnus kui lapsed on mu silme all samal ajal kui köögis toimetan. Igatahes, samal päeval lammutas Miku toa nii laiali kui sai ehk seinast tulid nii põranda, lae kui bordeliistud*** ning vana vaip üles. Rohkem me teha ei jõudnudki, sest oli aeg Noorhärrale kooli järgi minna ning me olime terve hommikupooliku möllanud. Rahakulu 0.-

7. september – külla tuli torumees, sest gaasikamina eemaldamiseks oli vaja spetsialist, kes mitte ainult ei tõstaks kamina oma kohapealt ära, vaid plommiks ka gaasijuhtme. Lisaks otsustasime, et võtame lõplikult ära aknaaluse radika (samuti vajas plommimist) ning vahetame välja teises seinas olnud radika uuema vastu. Uus radikas saab olema lisakulu, millega algselt ei arvestanud, kuid otsustasime kohe, et pigem võtame kauem aega ja maksame rohkem, aga remont tuleb teha korralikult. Torumees plommis kogemata ära ka teise elutoa kamina gaasitoru, kuid meile see sobis, sest tulevikus tahame ka sellest lahti saada ning potensiaalselt asendada elavat tuld võimaldava kaminaga. Kokku maksime torumehele 168 naela kahe tunni töö eest ning tõenäoliselt tuleb ta mingi hetk tagasi, et uus radikas paigaldada ja tööle saada. Algsest torutöödeks arvestatud summast on alles 32 naela, ilmselt läheb see kulurida suuremaks.

15. september – olen alates esmaspäevast kõik Piiga lõunauned maadelnud vana tapeediga. Kuna Piiga lõunauni on selline 2 tundi pikk, siis täpselt nii palju mul tegutsemiseks aega on olnud. Õhtuti on mul toss liiga väljas ning hetkel meil väga kiiret kuhugi ei ole. Seetõttu on tapeedi mahavõtmine veninud ka nelja päeva peale. Iseenesest tuli tapeet ilusti maha, maksimaalselt kaks korda oli vaja ühte kohta aurutada (okei täitsa lae all oli mingi väga vinge tapeediriba pandud ja seda pidi ka korralikult meelitama), aga kuna täispikk tööpäev on hetkel unistus, siis nii ta läks. Lisaks sain maadelda aknaaluse radikaga, sest torumees küll plommis gaasitoru ent radika seinastvõtmiserõõm jäi meile. Radikas tuli kergelt, aga põrandaliist puksis vastu. Miku ei saanud seda tol ilusalt esmaspäeval ise ära võtta, kuna radikas oli ees ja nii sain mina abimees raudkangiga oma musklite jõudu demonstreerida. Liist tuli ilusti seinast, aga päris ropult on kunagi ikka remonte tehtud – näiteks kõik põrandaliistud on sellised 1cm paksused ja 15cm kõrgused pikad lauajupid, mis seina paksude ja pikkade naeltega taotud kuni tellisseinani välja. No nii korralikult taotud, et liistu lahtikangutamisel pudenes korralikult ka tsementi (ma oletan, et seda kasutati telliste kinnimätsimisel). Lisaks oli sein pude siit ja sealt ning ühe akna juurest avastasime augu, mis täistopitud kilekotte hoidmaks tuult eemale ning need omakorda kaetud mingi vahulaadse tootega. Üks päev naabrimehega sellest rääkides itsitas too, et eks see eelmise omaniku “remont” oli 😀 Nali naljaks, aga seinu vaadates oli selge, et siin läheb meil abikäsi vaja ning ilmselt suuremal määral kui algselt plaanisime. Laupäeval (17/09) tuleb meile üks oskaja hinnapakkumist koostama selles osas, et seinad sirgeks ja värvivalmis, lagi katta ning kaminaauk kinni panna. Võimalik et nipet-näpte veel juurde olenevalt tema oskustest. Eelarves oli seinte korda tegemiseks ettenähtud 600 naela, nii odavalt me kindlasti ei pääse. Ise mõtleme praegu, et kui saaks tuhandega hakkama, oleks hästi. Tellisime ka prügikonteineri, sest hetkel on meil aed kerge takistusrada, kus on liiga palju roostes naelu välja turritamas. Lootuses, et seinte kordategemine saab kohe pihta hakata, on ka sealt ilmselt palju jama tulemas. Prügikonteinerirent kaheks nädalaks 150 naela, firma ise toob ja viib ära, seda kulu me eelarvesse ei olnud pannud. Naabrimehe kaudu saime kerge vaevaga tasuta lahti kahest vanast radikast ja kaminast.

*Tegu oli Ikea Friheteniga, mis sai ostetud 400 naelaga seitse aastat tagasi. Ta oli meid truult teeninud, kuid siiski oma aja ära elanud. Üks pooltest ebamugavalt pehme, kui sellel magada, lisaks mõned iluparandused ning korralikult määrdunud kangas. Kui aus olla, siis pidime sellest algselt lahti saama juba kaks aastat tagasi, kui ida-kaldale kolisime, aga tol korral jäi ost tegemata. Siis tundus mõistlik oodata maja ostuni ning sinna uus diivan osta. Ja uue diivani me majja ka ostsime, sellise liikuvate seljatugedega, aga tolle Friheteni jätsime ikkagi külalistele mõeldes alles. Nüüd oli muidugi selge, et enam me seda diivanit ei taha ja minema ta peab, eriti kui teeme elutoas remondi, tahaks ju ilusaid ja uusi asju sinna osta. Ausalt, mul ei oleks olnud südant kellegi käest raha küsida vaid pelgasin, et kui me tasuta ära ei anna, peame kolikollidele hoopis peale maksma. See diivan viidi tunni ajaga minema.

**Kui aus olla, siis ma oleks selle ka tasuta andnud ära, sest tasuta saime ju. Aga nii kui selle FB Marketplace’i ülesse panin, hakati mind konkreetselt pommitama sooviavaldustega, ühel hullem vajadus selle telku järele kui teine ja üks kiiremini valmis sellele järgi tulema kui kolmas. Pm oli tegu vana Samsung telekaga, jah ei olnud see paks variant, aga mitte ka nutitelku. Miku tädiga sai räägitud, et proovime selle siiski maha müüa (ja ei ole järjekordsed lollid, kes annavad midagi tasuta ära, et siis too tasuta saaja selle edasi müüb) ning anname raha talle, kuid tema seda ei soovinud ning palus hoopis lastele midagi toredat lubada. Nii kui ma tasuta variandi veebist maha võtsin ja 30 naelaga uue kuulutuse tegin, saabus ka rahu minu postkasti. Huvitaval kombel olid kõik hädalised ka kadunud 😀 Oli paar huvilist, kuid 24 tundi hiljem viis üks naisterahavas selle 20 naela eest koju, lapse tuppa. Noh, olime kõik rahul.

***Ma ei oska muud nimetust anda sellele. Ehk oli ju mingi hetk 90ndatel hästi popp panna seina kaks erinevat tapeeti ja nende ühenduskohale ülejooksma kolmas tapeediriba. Noh, meil on allkorruse mõlemas elutoas too kolmas tapeediriba hoopis puidust liist.

Algas uus kooliaasta

Noorhärra läks esmaspäeval jälle kooli, seekord Year 1. Ütleme nii, et ta ei olnud ülemäära elevil mineku osas, aga läks hea meelega. Ta ei olnud pikalt ühte oma sõbrannat näinud ning juhuse tahtel sattusime koos tema perega kooli jalutama. Lihtsalt nii armas oli vaadata, kuidas nad koheselt üksteise kõrval jalutama hakkasid ning oma suvemuljeid jagasid. Eks nüüd ju ses mõttes on lihtsam kooliaastat alustada, et kuigi õpetaja on uus, siis klassikaaslased juba tuttavad näod. Inglismaal ei ole kommet esimesel koolipäeval õpetajale lilli viia, pigem viiakse kingitus viimasel koolipäeval. Noorhärra on ses mõttes tegutsenud teistmoodi, et viis õpetajale nii eelmine kui see aasta lille. Sel aastal veel sai enda kasvatatud päevalillede seast ekspemplari valida. Miks ma sellest kõigest räägin, on seetõttu, et juulikuus jäi väike kokkuvõte esimesest kooliaastast tegemata. Seega, panen mõned read kirja.

Mina ütleks, et esimene kooliaasta oli edukas, nii hariduslikust kui käitumuslikust vaatevinklist. Räägime siis kõigepealt hariduslikult vinklist. Kui Noorhärra kooli läks, ei osanud ta üldse kirjutada ja lugeda, tähti tundis nii palju kui oma nime esitäht ning seda oskas ka kirjutada. Pidagem meeles, et lapsed lähevad siinmail kooli 4-aastaselt ning saavad õppeaasta jooksul viieseks. Õppeaasta lõpuks oskas ta kirjutada kirjatähtedega. Minu jaoks oli võõras mõte, et kohe õpitaksegi kirjatähed selgeks, ise alustasin ikkagi trükikatest. Aga ega ma ole ju praeguse Eesti haridussüsteemiga ka väga kursis. Ehk Noorhärra oskas kirjutada nii etteantud sõnu kui ka nö hääldamise järgi. Seda viimast julgustati kooli poolt eriti harjutama, et laps hääldaks sõna enda peas tähthaaval ja kirjutaks selle järgi selmet, et koheselt õige kirjapilt tuleks. Näiteks sõna aken-window. Laps hääldaks seda w-i-n-d-o-o ja ka kirjutaks nii. Samuti oskas Noorhärra aasta lõpuks lugeda, nii lühemaid sõnu kui lauseid. Eks me lugemisega nägime aastaringselt ka vaeva, kuid harjutamine tegi ta meistriks. Kolmanda asjana õpiti koolis igasugust matemaatikaga seonduvat – nii otseselt liitmist, lahutamist kui ka numbreid üldiselt, koguseid, võrdlemist jne. Meie viimasel kohtumisel õpetajaga rõhutas ta väga, kui pädev on Noorhärra matemaatikas. Tihtilugu on tal küsimustele vastused juba olemas, kui teised veel mõtlevad. Ma ise tunnen, et hästi palju aitas tema kirjutamis- ja lugemisoskusele kaasa see, et hakkasime mingi vahe tegema harjutusi ka kodus. Ehk kui kooli poolt anti üks kodutöö nädalas, mis tihtilugu oli midagi väiksemat ning lisaks paluti harjutada raamatulugemist kolm korda nädalas (kool andis koju kaasa spets lühikesed raamatud), siis juunis hakkasime minualgatuslikult tegema lisaasju. Või noh, tegelikult alustas minu ema Noorhärraga koolitööde tegemist kui meie Poolas pulmas olime, kuid see kuidagi tegi selle kodus harjutamise otsa lahti ning Noorhärrale tundus ka meeldivat, mistõttu patt oleks olnud juhust mitte kasutamata jätta. Tavaliselt oli meil kavas kolm erinevat tegevust – üks seotud kirjutamisega (kas koolist antud kodutöö või minu poolt tehtud kirjutamislehtedel harjutamised), üks lugemisega seotud (kas too sama raamat või harjutasime kooli poolt antud raskemaid sõnu) ja üks matemaatikaga seotud. Kusjuures viimast aitas harjutada ka minu ema poolt kingitud erinevad tegelusraamatud Eestis. Just sellel viimasel kohtumisel õpetajaga mainis ta eraldi, et Noorhärra arengus on toimunud märgatav hüpe, mina usun, et paljuski tänu kodusele harjutamisele.

Sotsiaalse poolepealt on mul hea meel, et Noorhärra on nüüd laste keskkonnas. Et ta peab õppima sotsialiseeruma, teistega arvestama, läbi elama pettumust ja negatiivseid tundeid ning õppima ka neid tundeid haldama. Ehk ta saaks välja sellest “mina ja maailm” vaatevinklist, kuna oli ta ju pikalt ainuke laps ja ega sunniviisilised koroonaisolatsioonid ka laste sotsiaalsete oskuste arengule kaasa aidanud. See on kusjuures isegi palju laiahaardelisem probleem, mitte ainult teda puudutav. Noorhärra on mõneti väga ise tegutseja, talle on alati meeldinud ise nokitseda – kas siis legodega mängida, rongiteid ehitada, puzlesid kokku panna. Samas ei ole tal püsivust pikalt lauamänge mängida. Jah Memorit ja Reis Ümber Maailma oleme mänginud, kuid seda ka pigem üks-kaks korda korraga ja siis tuleb pikem paus sisse. Seega igal kohtumisel õpetajaga jooksis alati läbi see nüanss, et sotsiaalsed oskused jäävad veidi vajaka. Kui ma alguses kohkusin sellest väga ära, siis pärast viimast kohtumist olin ma kergelt öeldes segaduses. Jällegi, ma ei taha oma last õigustada ja ma näen ju ise ka, et teinekord on vaja rohkem seletada, mida tähendab jagamine ja kordamööda mängimine. Samas, ei ole probleem selles, et tal ei ole üldse sõpru või et ta hoiab omaette. Ta lihtsalt ei ole laps, kes kõigiga koguaeg suhelda tahab. Mina ja Miku oleme ka sellised, seega mida oodatagi meie lapsest? Õpetaja probleem oli selles, et laps näiteks ehitab miskit (ehk tal on visioon ja ta on keskendunud lõpptulemuse saavutamisele) ja kui teine laps tuleb talle midagi soovitama (ja ma usun, et tegu ei ole täiskasvanuliku diskussiooniga, vaid pikem “tee nii sest mina tahan” käskimisega), siis ta ei taha seda aktsepteerida, kui mõni klassikaaslane tuleb oma ideega lagedale. Ma saan aru küll miks, sest ta on oma visioonis nii kinni ja kõik, mitte et tal oleks suhtlemisega probleeme.* Andke andeks, aga miks me õpetame lastele mudilasest peale seda, et oma ideed ei tohi lõpuni teha? Et kui keegi tuleb “vahele segama”, siis peame tema idee vastu võtma, isegi kui see meile ei meeldi või meie visiooniga kokku ei sobi. Meile jäi Mikuga mulje, et liialt pannakse rõhku maksimaalsele sotsialiseerumisele, et sa PEAD kõigiga hästi läbi saama ja kõigiga sõber olema, sul PEAB olema plaadi-plaa oskus lobiseda. Kui need samad lapsed 20 aasta pärast tööintervjuule lähevad, siis on kõik suured sotsiaalsed jutumehed ja kõvad tegijad CV’l, aga tegelikult pole päris elus mingit tegutsemiskogemust.

Seal samas ma tunnistan, et Noorhärral on ülemeelikusega probleeme ja teinekord kui ta oma hoo sisse saab, siis on raske teda pidurdada. Vahelduva eduga oleme käitumise kontrolli alla saanud klepsutabeli pidamisega, kuid tegelikkuses toimib tema puhul otse ja sirgjooneline põhjus-tagajärg karistus. Ehk kui on mingi leebem jama, siis läheb istuma ja maha rahunema, kui suurem jama siis oma tuppa. On kordi kui nendega kaasnevad nii õhtuste multikate kui unejuttude ärajäämised. Mul on nii selgelt meeldes, et kuskil veebruaris oligi periood, kus pea igal päeval talle järgi minnes räägiti, et jälle oli millegagi hakkama saanud (pigem teinud midagi, mis kooli jaoks ei ole sobilik. Ja ma räägin siinkohal asjadest, mis teinegi kord tundusid meie jaoks täiesti märkimisvääritud). Kuniks ühel päeval helistati mulle vahetult enne koolipäeva lõppu, et Noorhärra oli ühe kaaslase mütsi ära võtnud ja üle aia raudteele viisanud (!). Jep, nende kool asub raudtee kõrval, selle ees on selline 2.5m tara ja selle ees veel põõsad, seega on minu jaoks siiamaani müsteerium, kuidas ta selle mütsi jõudis üle aia visata. Igatahes, tol korral juhtus karistuseks see, et esmalt lendas klepsutabel prügikasti (mis juba pisaraid põhjustas, sest soolas oli uus mänguasi ja päris mitu klepsugi juba kogutud), kuid lisaks jäid ära multikad ja õhtu veetis Noorhärra oma toas. Võib-olla tundub karm, mulle tol hetkel kindlasti tundus, sest ma olen pigem see räägime-asjad-selgeks-ja-seletame ema, kuid asi toimis ja rohkem selliseid jamasid korraldatud ei ole. Muidugi, on olnud situatsioone, millest ka meile teada antud, kuid tõele aru andes kinnitati meile mitu korda, et tegu ongi ealiste iseärasustega ning Noorhärra ei ole kindlasti ainus (poiss)laps, kelle vanematega räägitakse.

Kui ma olen siinset koolisüsteemi Eesti sõbrannadega arutanud ja võrrelnud, siis oleme jõudnud arusaamale, et siinne süsteem on mängulisem ja pingevabam, mis tähendab, et programmi läbimiseks läheb rohkem aega (ja suvevaheaeg on ainult kuus nädalat). Eestis ollakse kuidagi rangemad minu arust, kodutöid ju antakse rohkem ja päevad on pikemad, sest aeg taob selga ent programm vajab läbimist. Seetõttu saavadki lapsed suvel kaks kuud+ puhata. Seega Noorhärra esimene aasta koolis oli pigem selline lasteaed-eelkool, kus palju oli mängimist ja mängulisust. Neil oli klassiruumis erinevate temaatikatega sektsioonid, lisaks palju võimalusi meisterdamiseks**, suur ala õues toimetamiseks. Ma olen kindlasti rahul meie kooli valikuga ning ei ole siiani veel midagi kahetsenud. Eks vaatame, mida uus aasta toob.

*see sotsiaalne olemine ja kõigiga suhtlemise peale surumine tundub olevat mingi uus teema. Ühe sugulase laps on ka hästi aval ja sõbralik suhtleja ent sai samamoodi lasteaias tagasiside, et on sotsiaalselt ebaküps. Tema ema muidugi tõmbas korralikult viiuli käima, et mis mõttes ja minu arust asja eest ka, sest ei ole asi selles, et laps ei suhtle ju. Samamoodi olen ma näinud Noorhärrat kodus oma tänava lastega mängimas ja arutlemas ja toimetamas. Seega, ilmselgelt on asi pigem selles, kes ja kuidas talle uusi ideid ette söödab. Lasteaed/kool peaks võib-olla selle osa hindamislehel ka üle vaatama, sest hetkel see minu arust ikkagi ei päde.

**näiteks selline asi nagu junkmodelling ehk erinevat prügi kasutati ehitamiseks. Prügi ses mõttes nagu jogurtitopsid, tühjad vetsupaberirullid, erinevas suuruses karbid jne. Noorhärra tõi meile koju palju ehitisi, teinekord liigagi palju. Kui enamik vanemaid sai rõõmustada, et kodu on prügivabam ja ei pea niipalju sorteerimisega tegelma, siis meie olime kindlad, et kogu jama tuleb koju tagasi. Mõned ehitised olid muidugi väga kiftid ka ning üllatasid meid endidki, millise fantaasiaga see laps on. Ja noh, ma lõpuks kaotasin ka järje, KUI palju ma koolisärke talle ostsin, sest enamus kordi kui ta end meisterdama unustas, olid pluusil värviplekid, mis pesus välja ei tulnud. Ma ei oska arvata ka, mis värve kool kasutas, sest midagi ekstreemselt mürgist see ju olla ei saanud. Aga näed, pesupulber ja plekieemaldaja neid välja ei võtnud.

Viimane sats Eestis

Tänu Piiga saabumisele, olen sel aastal korralikult saanud Eestis käia. Oleme ju kõik Noorhärra koolivaheajad veetnud kodumaal, seega vähemalt 2022 ei saa ma suurest kodumaaigatsusest rääkida. Olen veebruari käigust kribanud, aprilli omast mingil põhjusel mitte ning mai-juunikuine käik oli rohkem läbisõit kui Eestis aja veetmine. Seega mõtlesin seekordse külastuse märksõnad jälle kirja panna, sest suure tõenäosusega läheme järgmisel korral Eestisse alles 2023 aprill.

Esiteks ilmaga vedas meil üle ootuste hästi. Pakkimisel suskasin kohvrisse nii endale kui Noorhärrale vihmajope ning Piigale karvase kombe juhuks kui saame tavapärase Eesti suve osaliseks, aga ma ei võtnud puhkuse jooksul kordagi oma pikki riideid välja. Teinekord tundsin, et ka lühikesed riided olid liig. Ehk vähemalt Tallinna ümbruses valitses igapäevaselt püsivalt selline +25 minimaalselt ning õhtuti oli ka suht raske jahedust leida. Algul oli tore, kuid pikapeale väsisin vähemalt mina sellest kuumusest ära, sama oli ka Piigaga. Näiteks viimane nädalavahetus enne tagasilendu oleks ju võinud teha reisi Lõuna-Eesti poole, aga pelgalt mõte kuumuses ringi liikuda ja riskida ööbimisega kohas, kus pole üldse õhku (ei ole kindel hotellides pakutava kondikaga), tundus vanemate juurde jääda täitsa mõistlik idee. Samas, nagu isa ütles, et oli jah kuum, aga ikkagi parem kui pidev +16 ja vihm. Ja õigus ta ju on.

Jõudsime seekord kahte muuseumisse. Kõigepealt pool juhuslikult MiiaMilla lastemuuseumisse kui käisime Kadriorus jalutamas. Tegelikult oli minu idee pigem niisama ringijalutada ja nautida pargi ilu, kuid esmalt jäi Noorhärrale silma rändav lõbustuspark, kus ta kokkuleppe kohaselt kolm sõitu teha sai, siis tahtis ta mänguväljakul turnida, mille vastu mul ka midagi olnud ning lõpetasime MiiaMilla kohvikus minipannukaid süües. Muideks, see sama Noorhärra on nüüd järku avastanud enda jaoks tavalised pannukad, küll ilma igasugu katte ja lisanditeda, aga ta sööb pannukaid 😀 Igatahes, kuna aega meil oli, pakkusin välja, et kiikame ka muuseumi. Olin väga skeptiline ses osas, et kas Noorhärrale muuseum kui selline üldse huvi pakub, kuid talle meeldis seal väga. Ikka kohe väga väga. Piiga leidis ka endale tegevust, mistõttu meie jaoks aeg lihtsalt lendas. Kindlasti soovitan minna, kui otsite tegevust lastega. Sihilikult külastasime ka Tervisemuuseumis, sest tahtsin Noorhärrale midagi õpetlikumat pakkuda. Jällegi hästi hästi huvitav koht, kuid sel korral pigem jooksime muuseumi läbi kui uurisime kõiki ja kõike. Olgem ausad, seal on lihtsalt nii palju infot, et isegi täiskasvanul läheks korralikult aega kõige ammutamisega, rääkimata siis viie-aastasest lapsest. Aga vähemalt jäid talle meelde parasiitussid, seega äkki jääb nüüd küünte närimine vähemaks 😀 Inspireerituna sellest külastusest sai ta emalt kingituseks raamatu inimkehast, ongi aeg hakata tal natuke uurima rohkemat kui Käpapatrull või Ämblikmees.

Ühel päeval käisime Rakveres. Kuna soovisin Piigale teha Eesti passi, kuid ei olnud üldse huvitatud Tammsaare teel tundide raiskamisest, lootsin broneerida vastuvõtu aja mujale kontoritesse. Ütleme nii, et kui iga päev mitmeid kordi kontorite aegu vaadata, siis nii mõnegi vabanenud aja endale napsta õnnestub. Siit ka meie peamine Rakverre sõitmise põhjus. Plaan nägi ette kiire EMTA külastuse ja siis uurida Politsemuuseumit, kuid mul läks ikkagi EMTA’s liialt aega* mistõttu vanemad käisid lastega jalutamas paar tundi, pärast seda möllasime meie Noorhärraga Rakvere linnuses (väga vinge koht, nii palju uut ja huvitavat ning korralik uuenduskuur läbi tehtud minu viimatisest külastusest nii umber 20 aastat tagasi :D).

Muidugi käisime loomaaias, ühel kuumimatest päevadest kui juba kell 11 oli 30 kraadi kuuma :S Huvitaval kombel oli puude varjus isegi täitsa okei liikuda, lihtsalt lauspäikese all oli tunne, et kohe annad otsad 😀 Loomaaed ise oli suhteliselt vaikne. Loomi ikka nägime ka, aga oli vähe meiesuguseid hulle, kes põrgukuumuses selle külastuse ette võtsid. Lastele aga meeldis, seda vaatamata kuumusele.

Söömas käisime erinevates kohtades. Meil on saanud tavaks käia suvel kala püüdmas ning viimased 3-4 aastat oleme seda Harjumaal Jõekäärus teinud. Jällegi ei pidanud pettuma nii kala kättesaamises kui valminud roogade maitsevuses, lihtsalt super. Lapsevanemana meeldib mulle tohutult ka see, et pererahvas on panustanud mängunurga loomisesse ning lastel on tõesti erinevaid ajaveetmise viise tekitatud. Vanalinnas külastasime kohta nimega Texas ning jäime rahule. Eks hinnaklass oli tsipake krõbedam, aga tegu ju vanalinna restoraniga. Noorhärraga käisime Kompressoris pannkooke söömas ja mmm, lihtsalt keele viis alla. Külastasime Rocca Al Mares Da Vincit, kus lapsed said nii burgerit kui kala, täiskasvanud valisid pitsa, wrapi ja juustusupi (minu valik ja megahea). Rakveres käisime ka hiinakat söömas, koha nimi oli Bamboo Garden ning asus kohe linnuse kõrval. Valisime nii vürtsisema kui vürtsita liharoa ning kõrvale nii riisi kui nuudlit. Väga hea oli. Ainuke märkus, mis meelde jäi, et lapsepraad oli viiner ja friikad ning lauale toodi suur taldrikutäis friikaid ning kaks viinerit (!). Ma lubasin endale, et seekord ma ei vingu, kui kallis kõik on, aga mis sööki puudutab, siis endiselt tundub, et väljas söömine on küllaltki taskukohane, aga kurja kus söögipoed röövivad mitte millegi ostmisel pisikese varanduse. Ma näiteks ei olnud nõus maksma suure purgi Hellmans majoneesi eest 7 eurot. Kamoon, 7 EUROT?!?!

Olen sel aastal avastanud enda jaoks ka paar eesti brändi. Näiteks olen iga Eestiskäigu ajal külastanud Kukupesa poodi ning lahkunud sealt kas vannipallide või tükkšampooniga. Sel korral läksin ekstra just nende NÄKK-sarja palsami pärast, sest mu juuksed on sellised, mis ikkagi miskit libedamaks olemiseks vajavad. Ma pole veel uut tükkšampooni- ja palsamit kasutanud (sest vana jupp vajab ärakasutamist), kuid usun, et pettuma ma ei pea. Siis muidugi Lenne. Ma ei teagi, kuidas Lenne minust täielikult mööda läks, kui Noorhärra pisike oli. Talle küll kingiti paar Lenne asja, aga ise ma ei vaadanudki nende toodete poole. Piigaga on teine lugu, sest mulle väga meeldivad Lenne teistsugused (elulised) mustrid tüdrukute riietel. Tal on päris mitu pükste-mütsikomplekti. Selgi korral täiendasin nii tema garderoobi, kui otsin uue särgi Noorhärrale. Ja siis hullud matid. Ma olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et Marimellid nende taga on, sest minu jaoks oli tegu uute ja teistsuguste toodetega. Juba suvel tellisin meile koju uksemati ning samuti kinkisime ühe sõbrannale soolaleivaks.

Ma nautisin täiega, et sain vanemate aias aidata toimetada. Rohisime Noorhärraga ühel õhtul maasikakastid puhtaks (lapsepõlves vihkasin maasikate rohimist üle kõige); teisel õhtul tegime kasvuhoone korda, kusjuures ema sai mulle näidata, kuidas kurgitaimi lehtedest puhastada. Värsked kurgid ja tomatid olid igapäevaselt laual pluss Noorhärra käis endale tihti porgandeid peenrast näksimiseks toomas. Korjasime ka erinevaid sõstraid ja tikreid mahlaks ning ema tegi eraldi ka mustasõstramoosi. Sattusime olema Eestis, kui kurgid just hakkasid tulemas, seega tegime nii värskeid soolakurke kui ka kurgisalatit söömiseks. Muideks viimane on eriti hea grill-liha kõrvale ning võtsin endale ka purgi kaasa. Noorhärra oli hästi palju toimetamise juures. Eks osalt oli kõik talle huvitav, sest kahjuks ei ole meil Inglismaal talle pakkuda suurt aeda erinevate toimetustega. Teisalt, mulle tundub, et ta on pärinud minult rahutuse geeni ehk ta ei suuda pikalt niisama olla, vaid tahab midagi teha. Olid paar aiatööd ka, mille eest ema-isa talle nö palka maksid, et ta saaks raha koguda.

Ja muidugi kohalik meelelahutus ehk sulpsatused karjääris, kohaliku mänguväljaku külastus ning jalutused metsas. Selline korralik maalapse suveunistus. Lisaks on vanematel suur aed, kus ringi joosta ning samuti lastele mängunurk. Eriline hitt on alati olnud tünnisaun, kus vähemalt minu lapsed võiksid suurema osa oma päevast veeta.

Tagasitulek oli just parajal ajal, natuke olime puhkusest väsinud ja ootasime tavarutiini naasmist. Samas oli kahju ka ära minna. Eks see olegi vähemalt minu jaoks igavene dilemma, et tahadki kahes riigis korraga olla. Sel korral pidin endale lisakohvri juurde ostma, sest kõik need moosid ja meed ja kurgid pidi ju kuidagi endaga kaasa saama. Tagasireis ise oli ka pigem väsitav, sest esiteks Tallinnas oli megapikk pagasi äraandmise järts**, õnneks turvakontrollist saime kiirelt läbi ning jõudsime väravasse just õigeaegselt. Lend läks kiirelt, kuigi sel korral tundsin, et edaspidi peaks vist Piigale ka eraldi pingi ostma, sest kahe pingi peal läheb meil lihtsalt kitsaks. Liverpoolis saime ruttu läbi nii passikontrollist kui pagasilindilt kohvrid kätte ning olime tund peale maandumist juba autos. Aga siis hakkas teedel jama pihta ehk ummik lennujaama ümbruses, avarii kiirteel ning kiirusepiirangud muudel põhjustel. Lisa siia kaks peatust, et keha kinnitada ja ühel tegelasel mähkmeid vahetada ning tavapärane 2.5 tunnine sõit venis peaaegu poole pikemaks. Kodus on hea olla, aga mul on nüüd mõneks ajaks üksinda lastega reisimise limiit täis 😀

*Tänu Brexitile on lisandunud väikene nüanss lapsele passi tegemisel. Nimelt tuleb see Inglismaal esmalt apostilliga kinnitada. Kindlasti saaks passi lasta teha ka Eesti saatkonnal Londonis, aga mina tahtsin seda just Eestis teha. Apostilliga kinnitamine võttis aega peaaegu kuu, lisaks lasin Piiga passifotod ka Inglismaal teha, kusjuures sain valida, et lähevad Eesti dokumendi jaoks ja juba sobilikus formaadis. Mul oli Rakveres küll aeg bronnitud, kuid kuna ma ei olnud Piigale eraldi Eesti isikukoodi tellinud (väidetavalt on see miski, mida muidu peab tegema, aga EMTA infoliin mulle sõnagi ei lausunud selle kohta), siis oli passi taotlemine veidike keerukam protsess, minule aga sattus algaja töötaja. Nii pidin ootame kogenenuma teenindaja vabanemist, kes oli just võtnud ette elamisloa taotluse. No vahet pole, ootasin tunnike ning sain ka lõpuks löögile. Hästi vahva, tark ja abivalmis naisterahvast tegi passitaotluse ära. Sain ja meilile kinnituse, et dokument on töös, seega ei tohiks enam muid tõrkeid tekkida, sest juba avalduse sisse andmisel määrasin ära, et ema läheb Tallinnase passile järgi. Ja ka selleks on juba broneeritud aeg.

**Ryanair ikka suudab üllatada oma kokkuhoiupoliitikaga. Üheks põhjuseks, miks lennujaamas pagasi järts pikk oli, oli tänu sellele, et neil väljus kolm lendu samaaegselt. No okei, viieminutiliste vahedega. Arvestades, et Ryanairi lennud on pigem täis ning ühte lennukisse mahub 32*6=192 inimest, siis oli ikka päris mitu reisijat, kes oma kohvri ära tahtis anda. Ja kindlasti ei päde ka see, et soovitatakse lennujaama varem tulla. Sa võid ju olla kohal 3 tundi enne äralendu, aga kui pagasilett avatakse 2 tundi enne äralendu, siis ei ole siin ju mingit loogikat. Räägin siikohal enda kogemusest 🙂

Noorhärra killud

Suure legofännina oleme Noorhärrale juba päris mitu aastat erinevaid komplekte soetanud ja kinkinud, neid on ta saanud ka sünnipäevaks ja niisama mängimiseks sugulastelt. Ühesõnaga, neid komplekte on palju ja veel rohkem on legojuppe. Õnneks on meil süsteem, et jupid on värvide järgi sorteeritud karpidesse, nii et kui Noorhärra tahab midagi juhiste järgi ehitada (mida ta viimastel nädalatel jälle usinalt tegema hakanud on), siis on ta elu tunduvalt lihtsam. Seda enam üllatunud olin eelmine nädal, kui tal oli sõber külas ning kaks ajuvabrikut otsustasid legojupid kõik toas laiali loopida?!?! Mõistlikku seletust neil muidugi ei olnud, ainult näpuga näitamine, et teine alustas 😀 No vahet pole, palusin neil jupid kokku koristada, kuid seda tegime õhtul Noorhärraga kahekesi, sest sõbra päästis isa kojukutse 😀 😀 😀 Nii need legod meil paaris karbis sassis olid, kuni tuli nädalavahetus ja seadsin Noorhärra fakti ette, et legod tuleb uuesti ära sorteerida. Alguses tuli välja, et ega Noorhärral enam olegi huvi legosid korrastada ent see huvi naases kohe, kui lubasin legod ise korda teha ja hoopis endale võtta. Vahepeal oli mul vaja toimetada ja Noorhärra tahtis sõbra juurde minna. Ütlesin, et enne teeme legod korda ja siis saab minna. Lõpuks läksime koos tema tuppa ja hakkasime pihta, ainult et tsipa aja pärast oli Noorhärra liiga väsinud, et sorteerida (aga magama ei soovinud ka minna), siis olid käed ja jalad väsinud, siis oli üldse tegu tobeda ettevõtmisega. Vahepeal läks tal kõht tühjaks, siis oli vaja vetsus käia (kaks korda) ja siis ta arvas, et ega ta ei tahagi tegelikult sõbra juurde minna. Eks ma nõustusin, et okei, ole siis kodus, aga legod teeme enne korda ja telekat mängima ei pane. See nagu ka ei sobinud 😀 Õnneks kogu selle triangli aja me ikka tegelesime sorteerimisega ning lõpuks tärkas ka temas koristamistuhin, noh kui enamus oli juba korda tehtud. Aga sorteeritud need klotsid saime ning loodetavasti jäi talle nüüd mõneks ajaks meelde, kui tüütu tegevus tema lolluste likvideerimine on 😀

Jalutame kooli ning Noorhärra koperdab korralikult. No ikka nii, et põlv on muruniitmisest roheliste juttidega. Seal areneb teema, kuidas mina lapsena hästi palju kukkusin ning mõnigi kord käisin arsti juures/EMOs ja pidin ka kipsi kandma. Ühel hetkel jutustan sellest, kuidas täiskasvanuna lumelauaga niimoodi kukkusin, et väänasin põlve välja ning pidin pikalt tuge kasutama. Muuhulgas ei saanud ka korralikult käia. Ning koheselt on ka Noorhärra põlv ikka nii valus, et peab ühe jala peal kooli hüppama. Väidetavalt oli tal korralik luumurd seal.

Koristame ning Noorhärra avastab, et üks hiljuti naabrimehelt saadud mänguautosid on katki. Ses mõttes, et iseenesest mängida saaks, aga üks ratastest on alt murdunud. Noorhärra loogika on muidugi väga lihtne siin – kui enam ei saa mängida, tulen naabrimehele auto tagasi anda. Mida ta ka teha üritab, kuid naabrimees autot millegipärast tagasi ei taha 😀 Samal päeval veidike hiljem uurib naabrimees, et kuidas küll see auto katki läks? Esialgse süüdistuse saab Piiga (oli ka aeg hakata oma õde asjades süüdistama), kuid kui naabrimees seda väga ei usu, tuli välja, et öösel hiilisid meie majja Pahad Mehed (Bad Guys) ning läksid tema tuppa ning lõhkusid auto ära.

Sööme hommikusööki ning viimastel nädalatel on ka Piiga meiega ühinenud. Lastel on muidugi nalja nabani koos laua taga olles, sest saab ju üksteist vaadata ja nägusid teha. Ehk siin ka minu igakordne väljakutse kord majas hoida. Ühel viimastest istumistest hakkab jälle korralik naerulagin pihta, sest Piiga teeb ampsudega krimasse, mis Noorhärra naerma ajab, mis omakorda ärgitab Piigat veel rohkem lollitama. Palun Noorhärral lollitamine koheselt lõpetada, mille peale tuleb klassika “Piiga ju alustas”.

Mõned lühemad jutud

Seoses UKd tabanud kuumalainega saime ka meie mõned päevad kõrgemaid kraade nautida. No ütleme nii, et väga hull oli vaid üks päev, natuke vähem hull sellele eelnenud päev. Tegelikult hakkas korralik soojus endast märku andma juba eelmise nädala lõpus, kui nii laupäeval kui pühapäeval käisime rannas veemõnusid nautimas. Esmaspäeval oli vesi täitsa ok, aga teisipäeval (kui oli see kõige hullem päev) oli tõesti nii, et õues ei kannatanud üldse olla ning ainuke tund aega, mida värskes õhus nautisin, oligi õhtune rannakülastus. Aga kui näiteks tuua KUI hull oli, siis ma käisin teisipäeval ühes poes ja siis toidupoes. Õues oli selline 30 kraadi juba hommikul kell 10 ja see aina tõusis. Kell 10 oli veel okei autoaknad lahti sõita, sest meil on kondikas katki hetkel. Toidupoes olek oli ülim nauding, sest temperatuur oli tavaline ja talutav. Jalutasin rahulikult riiulite vahel ja ostlesin tunnike kindlasti. Lõpuks tundsin, et tahaks lausa kampsuni selga panna. Ja siis läksin õue. Õhku ei olnud hingata, sest see õhk oli kuumaks köetud ja seisis. Autoga sõit oli piin, sest isegi sõidu ajal liikus vaid kuum õhk ringi. Kuna Piiga minuga seikles ja ei olnud kuumast vaimustuses, siis teel koju ehmatasin korralikult kui vaatasin, et mul on turvahällis lodev laps, aga ta oli hoopis magama jäänud. Tol hetkel näitas termomeeter 40 kraadi. Kodus oli hea jahe, 25 kraadi toas ja ausalt, pelgasin väga Noorhärrale kooli järgi jalutamist. Õnneks oli Miku nõus seda tegema. Ilmaennustuste kohaselt lubas kolmapäevaks juba sellist tavalist UK suve, 17 kraadi ja pilvine 😀 Aga kurja kui kole see teisipäeva õhtune magamajäämine oli. Kell oli 11 õhtul, temperatuur õues juba 25 kraadi, aga meil toas teisel korrusel ikka veel 30. No mingi valemiga see alla ei läinud, isegi kui mul olid kõik uksed ja aknad lahti. Magasime öösel kõik allkorrusel, sest see oli ainuke võimalik viis. Noh, lapsed olid juba enne seda mitu ööd allkorrusel magama jäänud ning tassisin nad öösel oma vooditesse tagasi. Meil oli oma toas suur puhur, mis tekitas jaheda õhu illusiooni. Jaaa, tuli meelde Ozzymaa ja selle kuumus, kuigi igapäevaselt sellist asja ei tahaks. Päeval on ju hea kui on soe, aga kui õhtuks ka lohutust ei saa, siis tänan ei leitsakule. Samas, kaalume nüüd tõsiselt endale lasta konditsioneeri majja paigaldada.

Siis saime esmaspäeval kirja, trahviteade Londonist. Ilutses seal kiri, et meie auto on sõitnud teel, millel kehtib eraldi maks, kuid seda ei olnud tasutud. Tõestuseks pilt nii liikuvast autost kui numbrimärgist. Kuna insidendi aadress ei öelnud meile midagi, guugeldasin mina kohe, et kus too tänav asub. Kokkusattumuslikult asub ka Middlesboroughs samanimeline tänav ning mina juba hakkasin oma halle ajurakke liigutama, et miks me tol päeval küll Middlesboroughs käisime. Miku aga teatas järsku südamerahus, et tegu ei ole meie autoga. Ta oli loginud trahvifirma kodukale, kus olid värvilised ja parema kvaliteediga pildid ning pärast mõningast vaatlus pidi nentima, et tegu ei ole meie autoga. Jah, numbrimärk on sama, mark ja mudel samuti ning värvus, kuid mida rohkem seda pilti vaatasime, seda rohkem erinevusi leidsime. Ühesõnaga, keegi on kuskil lasknud teha endale sama numbrimärgi kui meil ja rahumeeli Londoni kandis ringi sõitnud. Isegi kui näiteks politsei neid märkas kontrollimaks kas autol on kehtiv kindlustus ja ülevaade, tuli ilmselt jaatav vastus, sest meil on ju need makstud. Meil ei jäänudki muud üle, kui vaidlustada trahviteade ning saata tõestuseks foto enda auto tagumikust ning samuti andsime politseile teada, et meie autonumbrimärk on kopeeritud. Muideks, trahviteatisel oli lausa kirjas, et kui on kahtlus autonumbri varguses, sellest politseile teada anda. Ju siis ei ole tegu esmakordse juhtumiga. Nüüd ootamegi, et trahv ametlikult tühistatakse ja loodame, et muid jamasid meile kaela ei tule 😀

Kui ma eelmised postitused küsimustele vastasin, oli seal üks küsimus unustamise kohta ning mina tõdesin, et unustan pidevalt pisiasju. Näide elust enesest, täna juhtus kusjuures. Läksin toidupoodi paari asja ostma, maksin asjade eest ilusti ära ja sättisin end auto juurde tagasi. Piiga oli minuga kaasas ning eriti lõbusas tujus, seega terve tee käruparki ja sealt edasi tegin talle nägusid ja tema lõkerdas mulle vastu. Sõitsin koju ja vaatasin, et jõuame just ilusti Piiga lõunauneks tagasi ja saan ehk veidikeseks jalad seinale panna, kui avastan, et toidukotti ei ole. Otsisin kõrvalistuja poolelt, tagaistmete juurest, ei ole. Pagassis ei olnud ammugi, sest kotis oli vaid paar asja ja sellisel juhul ma pagassi ei kasuta. Ainuke võimalus, et kott jäi poodi. Kas ma kirusin enda hajameelsust või jaaa. Keerasin aga autonina uuesti tänavale ning vurasin kümne minutiga poodi tagasi. Loomulikult ei olnud kotti kärupargis ega kassade juures. Minu ainuke lootus oli infolett ning seal teda ka märkasin. Ma ütlen, karma is a bitch ka heas mõttes ehk ma ikka üritan kaaskodanike vastu olla lahke ning abivalmis ja tundub, et see aitab 🙂 Igatahes sain oma ostukoti kätte, kõik asjad olid isegi sees veel ja mina pigem naersin enda üle. Piiga jäi muidugi autos magama ja tegi kojujõudes silmad klõpsti lahti. Kuigi üritasin, siis uuesti ta magama ei jäänud…

Veel 50 küsimust

No teeb siis vol. 2 ka ära 🙂

51. Mis on see üks asi, milles sa kindel oled?

Maksud 😀

52. Kirjelda üht oma kolossaalset läbikukkumist.

 Hm, kui ma praegu tagasi mõtlen, siis nagu ei olegi. Mingi hetk põdesin väga, et ei läinud otse pärast keskkooli edasi õppima, vaid ajastuse tõttu jäi kaks aastat vahele, enne kui bakaõpingutega alustasin. Siis mingi hetk põdesin oma esimese pikaajalise suhte lõppemist, sest esialgu süüdistasin selle ebaõnnestumises ennast ja siis kirusin, et nii mitu aastat nö. raisku läks. Nüüdseks olen mõlema teemaga rahu teinud. Eriti selle viimasega. Hariduse osas on ju magistrikraad taskus, et mida siin enam põdeda.

53. Mis paneb sind nina kirtsutama?

Kui ninas on tatt nii ära kuivanud, et raske on hingata ja siis nina kirtsutamisega üritad naaaatukenegi seda kuivanud klompi lahti saada. Sest avalikus kohas nina nokkimine ei ole ju viisakas 😀

54. Mida su sisemine hääl sulle ütleb?

Ma ei ole temalt midagi küsinud, seega … vaikib teine.

55. Millist kuritegu sa oled kaalunud?

Vahelduva eduga pangaröövi 😀

56. Mille poolest su ema on vinge?

Kus tema viitsib moose keeta ja raviteesid kuivatada ja aiamaal kurke ning tomateid kasvatada. Ja milline rohenäpp ta on.

57. Mille poolest su isa on vinge?

Ausõna, see inimene teeks oma pere jaoks ükskõik mida. Nagu reaalselt. Issver, ta ju pakkus juunis end ise mulle seltsi neid kuramuse kingi otsima 😀 Ja vantsiski kõik keskused ja poed minuga läbi, mitte niisama, vaid otsis ka kingi, et äkki jääb talle miskit silma 🙂

58. Millise päeva sa uuesti läbi elaks?

Piiga sünni, sest see tõesti oli ilus kogemus.

59. Mille poolest sa oled suurepärane?

Ma olen suurepärane kaaslane ja ema.

60. Mida sa tahaksid, et inimesed, kes kohtavad sind esimest korda sinust arvaks?

Temaga tahaks veel kohtuda.

61. Millal sa kartsid kõige rohkem?

Viimati siis, kui veebruaris sõda hakkas ja reaalselt pelgasin Eesti heaolu pärast.

62. Milles sa oled kohutav, aga sellegipoolest armastad seda teha?

Ilmselt laulmine.

63. Millist relva sa zombide rünnaku ajal kannaks?

Oot, mis neid zombisid tappiski … Ilmselt tulirelv, et neile otsaette kuule lasta.

64. Kui sa peaksid valima ja saaksid jätta ainult ühe oma meeltest, siis millise sa jätaks?

Nägemine.

65. Mida sa teha armastad?

Nõusid pesta ja tolmuimejaga tuuseldada.

66. Mis toitu sa teistest paremini valmistada oskad?

Inglismaal kindlasti kartulipannkooke. Eestis oli külaliste vaieldamatu lemmik minu tehtud küpsisekook.

67. Mida sa soovid, et sa oleksid leiutanud?

GPS’i/Google maps. Tõsiselt, ma ei ole suur innovatsioonifänn, aga elektrooniline kaart on minu jaoks ülitähtis.

68. Mida sa sooviksid leiutada?

Ajamasinat, et minna tagasi mingitesse hetkedesse, et neid uuesti läbi elada. Mitte minevikku muuta, vaid uuesti läbielada.

69. Kui kõrgeks sa 100 inimese hulgas oma intelligentsust pead?

Keskmisest kõrgemaks.

70. Kus sa tahaksid praegu olla?

Jalgupidi külmas vees, sest palav on.

71. Kui sa saaksid olla ühe päeva kellegi teise nahas, siis kelle ja miks?

Oma elukaaslase, et teda ennast paremini mõista ja aru saada, kuidas tema mind näeb.

72. Mis paneb sind end võimsana tundma?

Rahulikuks jäämine.

73. Mis on kõige õelam asi, mida sa kunagi öelnud oled?

Ma ei ole eriline õel ütleja. Pigem nähvan, kui midagi üle viskab.

74. Mis on kõige õelam asi, mida sulle öeldud on?

 Olgu ma tänatud võime eest halvasti öeldud laused unustama. Ma ei unusta, et keegi midagi ütles, aga unustan, mida täpselt öeldi.

75. Millised kolm sõna võiksid olla su hauakivil?

Ema, kaaslane, sõber.

76. Mis on ärgates su esimene mõte?

Kohvi.

77. Mis on see üks asi, mis sind öösel muretsedes üles ajab?

See võib olla ükskõik milline tolle hetke olmemure.

78. Kui sa saaksid rääkida midagi anonüümselt, siis mis see oleks?

Ha, annaksin vihje kohalikule instantsile minna ootamatult külla ühele lapsehoiuteenust pakkuvale inimesele.

79. Kellele sa sooviksid andestada ja unustada?

Aeg parandab haavad ja hetkel ma kellegi peale nii suurt viha ei pea.

80. Kui sa saaksid täna mõnest oma kohustusest loobuda, siis mis see oleks?

Puhta pesu sorteerimine ja triikime. Ma ei oska öelda, kumb on hullem.

81. Milline inimesetüüp sind kõige rohkem ärritab?

Aeglased mölutajad, tänitajad, kõiketeadjad kekatsid.

82. Mis on su suurim tugevus?

Sõbralikkus.

83. Mis on su suurim nõrkus?

Liigne naiivsus.

84. Kuidas sa ilmutad armastust?

Pisikeste žestidega.

85. Miks sa oled siin toas just praegu?

Sest veel ei ole aeg magama minna ja siin ma istun tavaliselt igal õhtul.

86. Millal sa andestasid või sulle andestati?

Eemm .. ammu.

87. Mis on suurim viga, mida sa oled teinud?

Teinekord olen usaldanud inimesi või andnud uusi võimalusi neile, kes seda ei vääri.

88. Mida sa varjad?

Hetkel oma öösärki, sest hommikumantel on seljas.

89. Mis on see küsimus, millele sa ikka ja jälle vastust otsid, aga pole veel leidnud?

No nii sügavat küsimust ei ole ma esitanud, et mis on elu mõte. Aga iga nädal ikka küsin endalt, et kas olen siin majas ema või pesunaine???

90. Mida sa häbened?

Oma käsi, sest mulle ei ole antud tugevaid küüsi, vaid mingid kökatsid, mis lõhenevad isegi siis kui küüned on lühikeseks lõigatud.

91. Mis sind peatab?

Kui ma kiirustan kuhugi, siis kindlasti see, kui varba kuhugi vastu ära löön. Või näiteks punane tuli fooris.

92. Mis saladus sul on?

No kui ma selle välja ütleks, ei oleks enam tegu saladusega.

93. Kuidas sa salaja manipuleerid inimestega, et saada oma tahtmist?

Ma ei ole manipuleerija. Ma ütlen otse ning vajadusel argumenteerin sinna juurde.

94. Millal sa viimati vabandust palusid?

Noorhärralt kui talle paar päeva tagasi kogemata haiget tegin.

95. Mis on suurim vale, mida endale ütled?

Sel nädalal KINDLASTI võidan Bingo Loto jackpoti 😀

96. Mis hetkel sa jätsid lapsepõlve selja taha?

Mingi osa last elab minus siiani edasi. Aga ilmselt siis, kui peale keskat aastaks Rootsi läksin.

97. Mis su elus puudu on?

Kõik elementaarne on olemas.

98. Kas sa usud kõrgemasse jõudu?

Jumalasse mitte. Saatusesse küll.

99. Millest sa oled valmis loobuma?

Oma laste nimel kõigest, muus osas pean mõtlema.

100. Mida sa praegu ei ütle?

Midagi ei ütle. Jumala vait olen, kui siin trükin.