Minu eluõis

Noorhärral on mingi faas peal, kus on vaja süüa soolast ja ma mõtlen pm puhast soola, mitte soolaseid roogasid. Üks tema lemmik on hetkel kastmegraanulid (gravy granules), mida ta ilmselt sööks hommiku-, lõuna – ja õhtusöögiks kui ma ainult laseks. Meil on väljakujunenud juba hommikune rutiin, et sel ajal kui mina lähen vannituppa ennast töö jaoks valmis seadma teadmisega, et Noorhärra multikaid vaatab, siis võin 99% kindel olla, et üks hetk ta maitseainekappi jõuab. Tavaliselt juhtub see nii, et teen endale meiki kui alguses kuulen astmiku nihutamise häält, siis avatakse ja suletakse sahtel, kus söögiriistad on (sest ega graanuleid suhu valata, ikka lusikaga süüakse) ning siis jääb kõik vaikseks. Kui ma alla tulen olukord kontrollima, istub tema üldjuhul õndsalt tööpinnal, graanulite purk jalgevahel ning rahulolev naeratus näol. Ja nii iga hommik. Eile mõtlesin olla kaval ja purgi uude kohta panna. Täna hommikul ta graanuleid ei söönud, kuid see-eest leidis üles aroomisoola ja lihaüldmaitseaine ning need purgid olid lahti tehtud ning pealt ära limpsitud 😀

Õnneks on ta üle saanud puljongikuubikute hullusest, sest mingi aeg tagasi võis ta neid närida nagu kommi. Vahet ei olnud, kas ma peitsin need külmkappi asjade taha või jällegi maitseainetekappi, tema nina suutis need alati üles leida. Nüüdseks panin need kõrvalkappi ja tundub, et see huvi on kadunud. Või vaimustus kestab tal endiselt, ta võib konkreetselt lusikate viisi võid näost sisse ajada ja kuigi ta teab, et tegelikult ei tohiks niimoodi teha ja ma ikka üritan iga jumala kord olla tõsine ja rääkida, et ei ole hea võid moosi pähe näost sisse ajada, siis tema üliõnnelik nägu pärast ampsu saamist (pingutus kandis jällegi vilju) muudab päris raskeks jääda tõsiseks. Kuidas ma tean, et ta on/oli võid või puljongit söömas? Allkorrusel jääb kõik korraga vaikseks …

Mingi vahe meeldis talle ka suhkrut topsist süüa, see komme küll ununes kuid on jälle tagasi. Ma ses mõttes teen endale pai, et vähemalt on meil majas vaid pruunsuhkrut, et isegi kui ta selle amspu kätte saab, siis ei ole see nii hull kui tavasuhkur. On eluõis, nüüd kus ta oskab lisaks ronimisele ka oma astmikku kasutada (ning tal on jõudu seda liigutada) võin ma ainult unistada, et kapis jäävad korda ja mitte nii tervislikud ampsud seljataga söömata.

Aga millest me räägime, kui ma ise samasugune olin lapsena 😀 Võisin samamoodi suhkrutoosist lusikaga magusat sisse ajada, soola paljalt süüa või puljongit tasside viisi tee eest juua. Ma puljongikuubikuid paljalt küll ei söönud, aga ega selle suuremas koguses suhteliselt kangelt joomine ka hea saanud olla. Muideks, siiamaani kui mul teinekord mega soolase isu on, panen paar meresoola tükikest suhu :S

Mida sööb üks Eesti-Inglise segapere

Ideaalses maailmas oleks vastus – see, mida lauale pandakse 🙂 Meie aga ideaalses maailmas ei ela ja seetõttu on nüüdseks väljakujunenud ka see, mis eelistused kellelgi on. Etteruttavalt võin öelda, et meie maitsemeeled ja roogade eelistused on Mikuga nii kaardinaalselt erinevad ei oi oi oi. Mistõttu on meil tulnud ette vaidlusi teemal, mida me sööme, sest mina ju tahan hea elukaaslasena kõigile süüa teha, kuid paraku pigem midagi sellist mis ei ole väga mokka mööda Mikule 😀

Meie tutvuse alguses oli minul kinnisidee, et pere peab õhtuti sööma koos ja sama toitu. Nüüdseks on see mugavdunud nii, et pere sööb siis kui koju jõuab, sest Noorhärra sööb oma õhtusöögi nelja aeg Hoidja juures ning kui me viiest koju jõuame, ei ole ta kõht eriti tühi, pigem näksib ta puuvilja või jogurtit 7 aeg. Miku on nüüdseks õhtuvahetuses ja tema sööb üldse päevasel ajal või kui koju jõuab öösel kell 12. Mina tahan oma õhtusöögi u 5-6 aeg, oleneb kui näljane olen. Nädalavahetuseti üritame koos süüa, aga meie kehad on ju nädalasisese rütmiga harjunud ja keeruline on see. Kuid tõsi ta on, et proovisin mitu aastat juurutada seda, et sööme koos, kuid paraku see ei õnnestunud. Mitmeid aastaid proovisin Mikut ka rohkem Eesti kööki meeldima panna, kuid ka see ei õnnestunud, ma ei teagi miks. Võib-olla see, et mina kasvasin üles peres, kus tehti süüa ikkagi nullist ehk toorainetest, tema lapsepõlves olid aga kasutusel pigem (pool) fabrikaadid segamini toorainega (ehk köögiviljad olid enamasti värsked). Seega oleme juba varajasest east harjunud kindlat tüüpi roogadega ning Miku on inimene, kes muutust ja eksperimenteerimist väga ei talu. Miku ütleb ka, et lapsepõlves oli palju hetki, kus ta pidi istuma laua taga ja söögi ära lõpetama, kui talle see ei maitsenud (ta võis teinekord istuda niimoodi tunde) ja nii on tal tekkinud üldine (mentaalne) tõrge paljude toitude suhtes. Praeguseks olen igatahes käega löönud, et me PEAME koos ja sama sööki sööma, sest ega mulle ju ka meeldiks kui pean täiskasvanuna sööma seda, mis mulle ei meeldi. Üldjuhul kokkan siin peres ju mina. Ehk siis, meie söögilaud.

Üldjuhul proovin teha suppi korra nädalas – pidevalt oli meil menüüs kanasupp, kreemjas kalasupp ja hakklihasupp. Hiljuti sattusin kreemja kapsasupi retsepti otsa ning lisaks tegin okroshkat. Meile Noorhärraga supid meeldivad ja sööme neid tihti mitu päeva järjest lõunaks. Olen proovinud ka kohalikke purgisuppe ning lemmik on vaieldamatult seenesupp.

Pastaroogasid on meil samuti erinevaid ja siinkohal saab söönuks kogu pere – nii pasta bolognese kastmega kui kodune lasanje on kõigi lemmikumad, kusjuures viimase tegemise olen vabatahtlikult Mikule jätnud, sest minul lihtsalt ei tule selle tegemine välja. Lisaks meeldib mulle teinekord teha näiteks kreemjat kana pastat, kuhu panen nii porgandiviile kui brokkolitükke.

Ahjupraadidest teeme peamiselt kas tervet kana või sinki (gammon) köögiviljadega (kartul, magus kartul,  porgand, brokkoli, lillkapsas, kaalikas alati mitte kõike korraga). Uue avastusena olen pannud lõpus ahjupannile kas kirsstomateid, paprikat või punast sibulat, et värvi juurde saada. Alati lisan ka küüslauku. Ahjupraadide juurest ei puudu meil kuna yorkshire’i puddingid ehk nagu mina ütlen pannkoogid muffinite vormis. Ja muidugi kaste (gravy). Seda viimast jumaldab Noorhärra nii, et käib tihtilugu paljaid graanuleid kapist noolimas 😀 Tublid perenaised teevad kastme nullist, aga mina veel nii tubli ei ole. Pealegi ma tean, et minu meespere eelistab graanulite varianti ja see tegelikult teeb ju enda elu ka kergemaks neid kasutada.

Kala üritan ka ikkagi korra nädalas teha, kas siis supi näol või teinekord teen tuunikala-pasta salatit, kuhu panen pasta, tuunikala, keedumuna, natuke köögiviljasegu (nt hernes, mais porgand) ja majonees. Eelmine nädal avastasin poolkogemata, et riis ning kala valgeskastmes on ka väga hea koosolus ning olen seda teinud. Üldjuhul on värske kala ja selle tooted pigem kallimad, mistõttu näiteks lõhefileed ei ole ahjus teinud juba ammu.

Hakklihast teeme teinekord hakklihapalle/pikkapoissi ahjukartulite või kartulipudruga või täidetud pannkooke. Kui kartuliputru on palju ülejäänud, olen paarkorda ka kartulipannkooke teinud, mis kõigile meeldivad. Hakkliha kulub ka encheladade ja curry tegemisele, aga see on tõesti juba pigem Miku pärusmaa ja eelistus, sest ta teeb need road päris vürtsikad ja mulle niikuinii väga need ei meeldi. Samas mulle meeldib teha chilli con carnet, mitte just väga vürtsikat ja seda sööme Noorhärraga hea meelega. Uus avastus oli ka värskekapsa-hakkliha hautis, mida olen mõelnud pikalt teha, kuid tegudeni jõudsin alles hiljuti. Teagi, kas põhjus koduigatsuses, kuid olen viimasel ajal hakanudki rohkem eestipäraseid uusi roogasid tegema – näiteks tegin hernesuppi vastlate jaoks, pikemat aega mõtlen teha nii mannavahtu kui leivasuppi…

Noorhärrale meelivad väga pudrud – nii tatrapudrusalat (tatar, kodujuust, sink, kurk, tomat) kui lihtsalt tatar, hommikusöögiks kiirtatrapudru (või ja juustuga) ning  kiir-riisipudru ning kaerahelbepudru (või ja nannamoosiga*). Teinekord sööb ta putru ka öhtu ootena. Kui meile keegi külla tuleb, ise Eestis oleme või tagasi UK-sse tuleme, siis sööme ja toome kohukesi ning kohupiima maiusi, ka need meeldivad talle.

Mina olen elupõline võileibade sööja olnud ning nüüd Eestist üle kuue aasta eemal olnuna olen eriti hakanud hindama tumedat leiba. Esimestel aastatel UK-s olin tihe külaline kohalikus leedupoes, et tumedamat leiba osta, siinsed poed müüvad ainult saia ja sepikut. Iga kord kui ise Eestis käin või liigub keegi siia, on soovide nimekirja tipus rukkipala. Hiljuti just avastasin, et Asda müüb Saksa tumedat leiba, mis on päris hea. Üldse müüb Asda erinevaid Poola tooteid, mis tegelikult aitavad kodumaiste maitsete isusid taltsutada.

Puuviljad on samuti meie peres minev kaup ja seda söövad kõik. Mina võtan tööle vahepalaks kaasa, Noorhärral moodustab see osa lõunapaketist, mis talle kaasa panen ning Mikule meeldivad smootid. Seega vitamiine saavad meie peres kõik.

Ja nüüd need patud – proovime teha nii, et korra nädalas patustame aga noh reaalsuses ikak rohkem. Mikule meeldivad pitsad ja neid tellib ta teinekord take awayna või ostame poest värskelt/külmutatult. Lisaks saab curryt tellida takeawayna, samuti kebabi ja hiinakat. Teinekord oleme britid ja sööme fish and chipsi. Kui aus olla, siis minul on ilmselt nendest roogadest siiber saanud ja pigem tahaks reedeõhtul valgehallitusjuustu, krõpsu, mingeid koogikesi. Aga vähemalt nädala sees sööme pigem korralikult.

Ma ei talu söögi äraviskamist ja seetõttu püüangi alati kõiki juppe ja jäänuseid ära kasutada – a la keeduriisi sai palju, panen selle kalasupi sisse; pastat jäi üle, see läheb kanasupi sisse või teeme tuunikala-pasta salatit; keedukartulid praen pannil mõne lihatooteda panniroaks. Mis ma samuti tähele olen pannud, siis Noorhärra on tunduvalt tublim sööja Hoidja juures kui kodus. Kodus ikka proovib ainult head ja paremat saada, see- eest Hoidja juures mangumist ja kauplemist ei ole. Teinekord tõesti juhtub, et söök, mis ühel nädalal läks ludinaga kurgust alla, jääb järgmine nädal alles (khm, hea näide see sama riis ja kala valges kastmes).

*nanna moos on minu ema tehtud vaarika-ja mustsõstramoos. Eelmine suvi võtsime paar purki endaga kaasa ja ma seletasin Noorhärrale, et nanna tegi selle moosi. Nii kutsubki ta kodukootud moosi nannamoosiks 🙂

 

Veetsime nädalavahetuse mujal

Natuke ajakohast juttu ka. Miku vanemad elavad idakaldal, Middlesborough lähedal, samas kui meie asume pigem vastas kaldal Manchesteri kandis. Siiski üritame ikka korra kuus neil külas käia, sest noh pere on pere. Tavaliselt tähendab neil külaskäik tervet nädalavhaetust eemal, sest üks ots sõitu kestab nii 2.5-3 tundi, olenevalt kes sõidan/vajutab gaasipedaali, kas ja kui mitu peatust me teeme ja kas otsustame külavaheteid kasutada ja kohalikku maastikku nautida, mida eile tegime. Igatahes, saime pidevale vihmasajule vaheldust ja ilm oli kohale jõudes piisavalt ilus, et mere äärde jalutama minna. Elavad ju Miku vanemad pm Põhjamere kaldal (nende teisekorruse akendest üaistab meri ilusti kätte), seega üritama alati igal korral ka vee äärde jalutada. Seega siit mõned pildid meie eilsest jalutuskäigust

Tüüpiline tänavake vaikses asulas

IMG_4346

IMG_4347

IMG_4349

Rand …IMG_4351

Paremal ääres on majake, mis meenutab minilossi, kus hetkel tegutseb hooldekoduIMG_4353

Vesi oli piisavalt soe, et varbad sisse pista, kuid piisavalt külm, et ujuma ei kippunudIMG_4356

Tegelikult on see tibukollane seelik maani pikk .. ma lihtsalt kohendasin seda veidike vastavalt vee tasemeleIMG_4360

Minu vastutada olid kuivad jalanõud 
IMG_4365

IMG_4368

Inglismaa randades on ülipopulaarne oma koerasid jooksutamas käia. Ja kui ma ütlen ülipopulaarne, siis sellist koertemassi ei ole ma Eestis kuskil kohanud IMG_4370

IMG_4376

IMG_4377

Need majad asuvad pm rannikul, sest vasakul kaadrist väljas on juba pm meriIMG_4378

Kirik keset küla künka otsas 🙂IMG_4380

IMG_4382

IMG_4383

No ja ega me siis eile õhtul kohe tagasi tulnud, ikka jäime ööseks. Õhtusöögiks oli väga populaarne chicken parmo ehk siis kanafilee kaetud juustuga, kõrvale salat ja friikad. Ports oli piisavalt suur, et ma juba ette nägelikult tellisin vaid pool ja sellestki sõin vaid pool. Õhtu lõppedes hakkasime filmi vaatama, mille lõppu ma ei näinudki 🙂

Täna alustas aga kohalik Inglise jalgpalliliiga oma uut hooaega ning kuna Miku ja ta isa on suured Boro fännid, läksid nemad kohaliku meeskonna avamatsile kaasa elama nurga tagusesse pubisse – väga inglaslik muideks. Meie seadsime oma sammud kõrval asulasse, et kaasa haarata Miku nõbu oma koera ja tütrega ning teha teine mereäärne jalutuskäik. Siin on natuke Redcari 🙂

Natuke tööstuslikum vaade

IMG_4384

Suured tuulegeneraatorid rannasIMG_4393

IMG_4395

IMG_4396

IMG_4397

IMG_4399

Pingud suvisel a’alIMG_4400

Teine vägagi tavapärane pilt rannaäärsetes kohtades, on pisikesed tivolid. Neid näeb päris tihedalt suvisel ajalIMG_4402

Verticale Pier … see torn otse ees …IMG_4401

… Ja 132 astet kõrgemal avanesid sellised vaatedIMG_4403

IMG_4404

IMG_4406

Nädalavahetuse lõpetuseks istusime pubis maha ja sõime kõhud täis. Pühapäeviti söövad paljud inimesed garvery’t – ehk sa maksad mingi summa ja saad rootsi laua moodi praadi süüa. Summa sisaldab kindlat kogust liha (mida tehakse tavaliselt 4 erinevat sorti) ja vastavalt enda soovile ja isule erinevaid köögivilju ning kastet. Mõnes kohas võid köögivilju mitu kordagi võtta, aga vot liha enam juurde ei saa 🙂 Samuti maksad eraldi oma joogi eest ning kui pärast pugimist veel midagi sisse mahub, siis ka magustoidu eest. Meie maksime seekord 7.5 naela inimese eest (ainult söök) ja ma ütleks, et see on suhteliselt mõistlik hind, sest on kohtasid, kus maksad rohkem kui 10 naela. Meie igatahes ägisesime pärast oma portsjonite lõpetamist 🙂

Ja ega’s olnudki midagi enamat, sest kell oli juba pärastlõunas ja meid ootas ees pikk tagasisõit. Seega jätsime hüvasti ja suunasime autonina kodu poole. Kolm tundi hiljem pakkisime kotid lahti ja viskasime jalad viimasteks tundideks seinale.