Euroka järelvõnked

Rootsi võit ei tulnud ilmselt kellelegi üllatusena, kuigi olgem ausalt, ma päris kõvasti lootsin, et juhtub see, mis mitmeid kordi juba juhtunud on – Rootsi on suursoosik ja endale juba medaligi kaela riputanud ent siis kaotab oma esikoha ning on päris pettunud. See lootus püsis täpselt nii kaua, kui hakkasid tulema rahvusvaheliste žüriide punktid ja neid kaheteistkümneid lendas nende poole niiiiii palju. Tundub ilmselt pahatahtlik, aga kas Rootsi mitte ei võitnud alles?? Ja ja, kui näpuga järge ajada, siis viimane võit on aastast 2015 ja enne seda 2012, aga kuna ta alati seal tipus figureerib, siis jääbki mulje, justkui muid riike ei eksisteeri. Ühesõnaga, igav oli lõpptulemus. Mina näiteks elasin sellele rohkem kaasa, et kas Soome lipp kuskilt üles kargab ja tegelikult olin pigem pettunud, et nii vähe maksimumi neile läks. Pettunud, aga mitte üllatunud. Ses mõttes, et jah Loreeni lugu oli hea, nii tüüpiline eurokas ja tal ON võimas hääl, aga no ei meeldinud ses mõttes. Või noh, ma ei saagi öelda, et ei meeldinud, kuulatav ta ju on, aga kuidagi tõrge tekkis selle loo peale. Iseenesest väga kahetsen, et Soome lugu enne ei avastanud, sest no jumala vahvalt tempokas ja lõbus lugu. Mul oli pikka aega eelrvamus, et Soome lugu on tüüpilisel soomelik ehk mingi kamarajura, aga näedsa ei olnudki. Kuna oli tegemist sellise pullitegemise looga, siis võib-olla peaks Soome isegi rahul olema, et nii palju punkte žüriilt sai.

Eesti tulemus üllatas, kuna ma tõesti ei lootnud kõrget kohta. Ma isegi ei oleks imestanud, kui ta viimaste sekka jäänud oleks. Alika looga tekkis mul sama emotsioon nagu Loreeni omagagi, et jah tore lugu, häält on, esitas võimsalt aga selline meh emotsioon. Kõige suurem üllatus oligi kontrast žürii ja televaatajate punktide vahel, sest kui žürii juba nii kõrgelt hindas lugu, siis arvasin, et ma olen kuskil miskit maha maganud ja tavavaatajale ikka ka lugu meeldib ent nii ikka päris ei olnud.

Kui ma iga-aastaselt salvestan endale lemmikumad lood juutuubi playlisti mitu kuud enne finaali toimumist, et hiljem kuulata ja ennast oksendamiseni neist ära tüütada, siis seekord salvestasin lemmikumad peale lõpp-kontserti. Listi said seekord Soome, Belgia, Moldova, Sloveenia, UK (üllatuslikult), Prantsusmaa, Austraalia, Saksa ja Poola. Rohkem ei plaani lugusid lisada ka.

Kui show’d meenutada, siis vaatasin seda sel aastal üksi. Mingi hetk oli mõte sõbrantsidega Wiganis kokku saada, aga kuna Mikul tekkis plaan sõbraga kohtuda, siis ma mõtlesin et ega kodune eurokas ka midagi hullu pole. Paar päeva enne rääkisime veel Miku ema ja õega, et äkki vaatame koos, aga asjalood kuidagi kujunesid nii, et jäin koju. Miku tegi isegi ettepaneku koos vaadata (esimest korda meie koosoldud aja jooksul, sest tema seda üldjuhul ei vaata), aga lõpuks olin ikkagi üksi diivanil ja nautisin täiega. Minu arust olid lugude vaheklipid väga hästi lahendatud ja igasugused lisanumbrid samuti. Need sunniviisilised intervjuud (esikohal olevate) artistidega on selline paratamatus ja ega sellest ebamugavusest pääse. Mida aga tõeliselt nautisin, olid kaks saatejuhti punktide jagamise ajal. Nii mõnusalt vabad ja vahetud, natukene tögamist ja siin ei olnud kindlasti tegu sellega, et nad rääkisid oma ema keeles. Tegu on väga heade saatejuhtidega.

Eks vaatab siis, millega Rootsi järgmine aasta üllatab. UK ei pidanud sel aastal megastaari kohale vedama nagu Rotosi 2016 tegi, vaid sai kenasti korraldusega hakkama…