Kas me olemegi lumehelbekesed?

Ma tegelikult alustasin samateemalise postituse kirjutamisega paar nädalat tagasi. Tegu on teemaga, mis mul meeles päris palju ja päris pikalt mõlkunud. Tookord lihtsalt lasin sõnadel voolata nii nagu nad välja tulid teades, et pean hakkama neid enne avaldamist niikuinii korrigeerima. Need mõtted laagerdusid nädalakese enne kui nad uuesti üle lugesin … ning sain aru, et ma ajan ikka päris korralikult segast kelbast. Ses mõttes, et minu point ei tulnud hästi välja, mistõttu jätsin postituse sinna paika. Täna hommikul sai kuidagi selgeks, et mida ma öelda tahtsin ja mis vaatevinklist, seega proovin uuesti. Aga ma ei garanteeri, et mu mõtted said seekord selgelt väljakirjutatud.

Ehk tänasel päeval palju boleemikat tekitanud depressioon, ATH ja miks mitte ka lapsepõlvetraumad. Ma tunnistan ausalt, et mul ei ole arsti poolset diagnoosi ühelegi neist, kuid saan aru, et probleem eksisteerib ja on inimesi, kes ühe, teise ja/või kolmandaga maaldevad igapäevaselt. Mul on suur respekt nende inimeste osas, et nad on osanud identifitseerida probleemi ja julgenud sellega abi otsida, eriti meesterahvad. Tahame või mitte, siis mingil määral valitseb ikka veel ju suhtumine, et “mehed ei nuta”vms. Mis mulle aga üldse nende probleemide valguses ei meeldi, on teesklejad, probleemi olemasolu enda huvides ärakasutamine. Eks muidugi jääb küsimus, et kes siis ikkagi on õiglaselt diagnoosi saanud ent usun, et nii mõnigi simulant on ühel või teisel viisil silma jäänud meile.

Siin ma tegelikult teeksin kummarduse Eveliisile, kes on julgenud kirjutada nii depressioonist kui ka ATHst, sest tema selleteemalisi postitusi lugedes olen alati ainult kaasa noogutanud. Jah, tegu ei ole ekspert arvamusega ent kohati räägib ta nii isiklikust kogemusest kui ka sellest samast kõrvalseisja vaatevinklist. Just üks tema viimaseid kirjutisi ATHst oligi see, mis pani ka mind lõpuks maha istuma oma mõtteid koguma ja need kirja panema. ATH on viimasel ajal isegi rohkem olnud teema, mis mind turri ajab. Vaadake, ma olen eluaeg väga aktiivne rüblik olnud, siiamaani olen. Ma olen ehtne näide lapsest, kes ei püsinud pudeliski paigal. Ma olin laps, kes sattus nii mõnigi kord jamadesse, sest mul oli igav ja ma otsisin endale tegevust. Ma sattusin teinekord koolis pahandustesse, sest ma ei kuulanud õpetajaid. Ma olin tavaline, keskmisest aktiivsem laps, kes tõmbles kui tuulispask ringi ent vajadusel istus rahulikult (näiteks õppimiseks). Miku oli samasugune rüblik nagu mina ent tema on vist ajaga maha rahunenud, mina mitte. Ma võin teinekord Miku täiesti marru ajada oma aktiivsusega 😀 Ühelt poolt onsee tore, et asjad saavad tehtud, kuid teisalt on hästi raske sundida end lihtsalt istuma ja puhkama, kui nt põrand vajab tolmariga ülekäimist või nõud pesemist. Ma ei oska aega maha võtta, kuigi ma peaks ja neid hetki ikkagi tekib kui toimetamise asemel võiks kümme minutit puhata.

Ja mis te arvate, millised lapsed meil sündisid, kui vanemad olid kaks rüblikut? Muidugi eriti aktiivsed lapsed. Okei, Piiga on veel liisa pisike, et kindlaid järeldusi teha ent juba näen rüblikujooni ka temas. Noorhärra ei ole see laps, kes istuks terve päeva ilusti diivanil ja loeks raamatuid. Ta tahab erinevaid asju teha ning nende tegemisel suudab ta ilusti keskenduda. Noorhärra ei ole laps, kes õue jalutama minnes kõnniks sinuga samas tempos ning ainult vaatleks. Ta tahab puu otsa ronida, lompides ringi tormata, rannas merekarpe ja puuoksi korjata. Nagu üks tavaline poiss ja just täpselt samamoodi kui mina ja Miku omal ajal. Samas on tal piisavalt iseloomu enda soovide ja mitte meeldivuste väljendamiseks, mis on ju ainult tore, et tal on julgust enda eest seista. Muidugi on tal kuue aastasena veel palju õppida, just käitumise kontrollimise poole pealt, kuid ta ongi alles laps mitte täiskasvanu. Seda enam on paar inimest suutnud mind väga turri ajada lausega, et nad näevad temas ATH jooni. Jumala eest, muidugi on tal neid jooni, minul ju oli ka, siiamaani on, sest kas mitte ATH ei täheda AKTIIVSUS ja Tähelepanu Häire? Aga vahe ongi selles, et need on vaid mõned jooned, mitte täispikk ja 100% diagnoosile vastav nimekiri. Mul on üks kaugelt sugulane (Noorhärraga samas vanuses), kel on ATH diagnoos ning kelle käitumist oleme vaadelnud ning minu laps ei ole selline. Olen nõus, et Noorhärral on teinekord keskendumisega raskusi kui temaatika teda ei huvita (nagu ka minul), aga seal samas võib ta midagi muud keskendunult tunde teha. Kas mitte meie ei olnud ka lastena sellised, et oli meeldivamaid ja vähem meeldivaid tegevusi? Mulle lihtsalt tundub, et kui laps ei ole raamidesse surutud ja käitu 110% nii nagu 21. sajandi “normaalsed” lapsed käituvad, on tal kohe midagi viga. Viime aga arsti juurde diagnoosi saamiseks ja tablettide väljakirjutamiseks selmet, et lapsevanemana natukene rohkem vaeva näha lapse suunamisel ja õpetamisel. Pühenduda oma lapsele ja ollagi lapsevanem, mitte istuda nutimaailmas. Jällegi, ma ei räägi siin nendest, kes on õigustatult diagnoosi saanud. Ma räägin laiskadest lapsevanematest, kes ei viitsi oma lapsega tegeleda või süüdimatult ebaviisakalt käituvatest täiskasvanutest. Muidugi on ka minul hetki, kus ma kahtlen enda vanemlikes oskustes ja mõtlen, kas teen midagi valesti või on mu lapsel hoopis midagi viga. Sellistel hetkedel lohutan ennast teadmisega, et kui Noorhärral tegelikult oleks midagi viga, oleks seda meile juba ammu mainitud. Ta on professionaalsete hoidjate/kasvatajate/õpetajate hoole all olnud alates esimesest eluaastast ning ilmselgelt oleks ju nemad meile öelnud, kui miskit reaalselt muret teeb. Nad on ju selliste asjade märkamiseks väljakoolitatud.

Kogu selle tohuvabohu juures on üks hästi kurb fakt – nii minu kui Miku enesekindlus lapsevanematena lööb teinekord korralikult kõikuma. Me võime ju endile kinnitada, et kuniks õpetajad meiega rääkima ei tule, on kõik hästi. Aga see ei muuda fakti, et inimesed kõrvalt mõttes diagnoose panevad. Sest natukene aktiivsem laps (kelle ohjeldamisega oleme teinekord ise puusse pannud ja nüüd teeme vigade parandusi) ei saa ju lihtsalt olla aktiivsem laps, tal peab olema midagi viga. Näiteks üks asi, mida täheldanud oleme, on see, et Noorhärra ei saanud kaua aega nutitelefonides aega veeta. Jah, oli hetki kui see oli vajalik, aga kindlasti mitte regulaarselt. Mis omakorda tähendas, et temal on ajaveetmiseks muid variante vaja, ta vingus rohkem kui tal oli igav ja kui tal oli igav, tundus et mitte ükski tegevus ei olnud huvitav. Aga nii mõnigi kõrvalseistes peavangutaja kasvatas oma lapsed üles nutiseadmetega, sest nii oli kergem ning loogish, et need lapsed olid momentaalselt rahulikud, kuid ekraani nägid. Meie valisime teadlikult “raskema tee”, seega eks nüüd natuke ka maksame selle eest. Praeguseks muidugi võib Noorhärra aega veeta Nintendoga mängides või telekast multasid vaadata, kuid mitte tunde. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et ma tean, et oleme lapsevanematena nii mõnigi kord ämbrit kolistanud ja lapse ohjeldamine ei ole kõige paremini välja tulnud. Aga see on see koht, kus meie õpime oma vigadest ja teeme parendusi, mitte ei peaks kuulama kõrvalseisjate “eksperthinnangut” teemal, et lapsel on ATH. Nagu Eveliis oma postituses kirjutas, siis igat halvasti käitumist ei saa vabandada ATH’ga ning olen sellega 110% nõus. Kui minu laps ei oska käituda, siis ei ole tegu ATH’ga, vaid minu kui lapsevanema tegemata tööga!

Depression. Kui ma ennast väga robustselt väljendaksin, siis väidan, et 21. sajandi inimese elu on läinud nii mugavaks, et kuna baasvajadused (mõtlen siinkohal söök, riided, kodu) on pigem täidetud (ma ei räägi siin kodututest või vaestest inimestest, need on äärmused. Neile on siiski abi olemas, kui nad soovivad seda vastu võtta) ning olmemurede üle ei pea niipalju pead murdma, jääb ajule rohkem aega mõelda. Mõelda ja genereerida. Ma ju tean, milline see aju olla võib. Sul on hea päev, sa oled rõõmus ja kõik on hästi. Ja siis on sul sekka ka halbu päevi, kus aju hakkab genereerima ja enne kui sa arugi saad, on su elu 24 tunni jooksul muutun väga mõnusast kulgemisest elutsemiseks mustas augus. Ja sealt edasi ei olegi ju palju kui panna endale diagnoos depressioon. Seda diagnoosi ei pane sa alati ise, vaid teinekord ka Dr. Google abiga, mis võib sulle ükskõik mis tundemärkide ilmnedes anda väga karmi diagnoosi. Ma tean inimesi, kes halva tuju hetkel liiga kergekäeliselt väidavad, et neil on depressioon, kui aga neile soovitada professionaalset abi otsida, siis öeldakse, et saadakse ise hakkama. No ei saada ju kui sellist lauset iga natukese aja tagant õhku visata või pole siiski tegu depressiooniga! Jällegi, ma tean, et on inimesi, kel on probleeme aastaid, kellel on nende tekkeks reaalsed põhjused olemas ja kes tõesti elavadki päev-tund-minut korraga ning minu tekst ei olegi neile suunatud. Pigem mõtlen neid inimesi, kel on raskem hetk-päev-periood, miks mitte stressirohke aeg käsil, kuid selmet et oma mõtteid suunata positiivsuse poole ja leidagi see killuke head igas päevas, otsustatakse nö alla anda ja endale diagnoos panna. Mulle tundub tegelikult üldse, et praegusel ajal on inimesed (vaimselt) nõrgad, sealhulgas ka ma ise ja seetõttu tundubki lihtsam minna arsti juurde tabletti saama kui näha endaga vaeva ja muuta ennast/ oma mõtlemist. Jällegi, ma tean millest ma räägin ses osas, et arstikabinetiuksi ma küll kulutanud ei ole, aga mainisin põgusalt paar postitust tagasi, et pean sel aastal vaimselt tugevamaks saama. Sügisel oli liiga palju hetki, kui keegi ütles miskit, mis mind haavas, millest mina võtsin isiklikul tasandil kinni ja hakkasin ketrama ja ketrma. See ketramine jätkus päevi, vahepeal rahunesin maha ent siis võttis ketramine uuesti tuurid üles ning lõpuks piisas vaid sellest, kui keegi ütles midagi, isegi mitte midagi halba, vaid piisas et konkreetne inimene tegi suu lahti ja minul lendasid negatiivsed elumerelained pea kohal kokku. See sama vana p**k oli ketranud end minu peas ringi, võimendunud ning võttis jällekord meeled enda võimusesse. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et depressioon on haigus, mis kindlasti olemas on ning kui see on raskekujuline, tulebki otsida professionaalset abi. Kuid kindlasti ei ole iga paha tuju, stressirohkem hetk depressioon, selle nimi on ELU. TÄISKASVANUELU. Ja see eluke veeretab sinu teele täpselt nii raskeid väljakutseid just sellisel kujul, nagu sina suudad neid vastu võtta. Depressioon ei ole vabandus enda laiskusele.

Kurbusega vaatan pealt seda, et kui depressioon oli A&O 3-4 aastat tagasi ning ATHga põhjendati paljusid olukord viimastel aastatel, siis nüüd ilmub välja inimesi, kelle raskes elus on süüdi lapsepõlvetraumad. Jällegi, muidugi on inimesi, kes kahjuks kasvasid üles vägivaldses peres, keda kasutati (seksuaalselt) ära, kelle vanemad jõid ning neil puudus lastele vajalik turvavõrk täiskasvanute näol. Muidugi tekitas see lastes ebakindlust ning tekkisid probleemid, millega suureks kasvades maadelda. Aga siin tuleb aru saada, et see kõik oli minevikus. Minevikus elamine ja selle süüdistamine ei aita sind kuidagi moodi. Jah, mineviku oli suur mõju sinu kujunemisel ent täiskasvanuna on sinu enda kätes oma elu (paremuse poole) muutmine. Vaatasin mõned päevad tagasi Pealtnägija lugu 24 jaanuaril eetris olnud saatest, kus kaks naist julgesid oma näoga rääkida seksuaalsest ära kasutamisest lapsepõlves. Nende lugusid oli nii kurb ja õõvastav kuulata, ma saan täielikult aru, et neil on tõesti lapsepõlvetrauma, millega toime tulla. See deemon saatis neid mitmekümneid aastaid, kuniks nad otsustasid enda elu ja selle muutmise enda kätesse võtta. Neil oles tõesti õigus rääkida lapsepõlvetraumast ja selle pikaajalisest negatiivsest mõjust.

Ma olen kunagi kirjutanud koolikiusamisest ning millise jälje see minu ellu jättis. Ma võiksin vabalt soiuda, et see on minu lapsepõlvetrauma, mis takistab mul elada õnnelikult, püüelda eesmärkide poole, nautida hetke. Aga ma sain aru, et niimoodi ei päde süüdistada minevikku ja joonida lapsemoodi, et elu on ebaaus ja mina ei mängi. Või ma ei saa aru nendest inimestest, kes sarnaselt minuga kasvasid üles 90ndatel ja justkui süüdistavad vanemaid nende kasvatusstiilis. Küll oldi liiga karmid, küll karistati (füüsiliselt) liiga palju, küll ei veedetud piisavalt aega koos, küll ei võimaldatud piisavalt. You name it! Mul on ausalt kahju nendest vanematest, sest teades tausta ja kui keeruline oli 90ndatel (majanduslikult) hakkama saada, seda eriti taasiseseisvunud Eestis, siis no ma küll ei tahaks enda peret sellistesse tingimustesse seada. Kuidagi unustatakse ära, et 30 aastat tagasi eeldati, et laps kuulab ja kuuletub, kui temalt midagi palutakse ja kui ei kuuletu, on sellel tagajärjed. Kellelgi ei olnud aega 20 minutit argumenteerida ja diskuteerida selle üle kas kolmene peaks ise riidesse panema või viiene toa mänguasjadest korda tegema või kümnene kindlaks kellaajaks kodus olemas. Nii olid reeglid ja kõik. Ilmselgelt oli peresid, kus kaseurvaplaaster oli igapäevane kasvatusviis, kuid need olukorrad lähevadki sinna “kasvasin üles vägivaldses peres” kategooriasse. Ma olen ka saanud seda plaastrit tunda, asja eest kusjuures ning olles nüüd ema, saan täielikult aru, kuidas lastel on oskus vanemate kannatust 24/7 proovile panna. Muidugi ma ei poolda füüsilist karistamist ning annan endast parima olla see argumenteeriv ja rahulik lapsevanem, aga pole parata, et ka minul on hetki, kus sütik on megalühike ja heameelega kasutaks mõnda 30 aasta tagust korrale kutsumise meetodit, aga ma ei tee seda. Sest minu asi on ennast kontrollida ning nagu ütlesin, minu taustasüsteem, milles oma lapsed üles kasvatan, on hoopis teine. Muideks, ma ei usu elu sees lapsevanemaid, kes väidavad et nemad kunagi ei tõsta häält või taha teinekord lapsi sakutada. Ma usun, et igal vanemal on neid hetki olnud, lihtsalt mõned ongi enda kontrollimises paremad kui teised. Samas olen kindel ka selles, et olenemata kui head vanemad me Mikuga oleme ja kui palju me laste heaks teeme või pingutame, midagi keerame ikka pekki 😀

Ühesõnaga, ma ei tee maha inimesi ja/või naera nende üle, kel on vaimsetervisega probleemid. Paratamatult tundub, et nüüdisajal maadeldaksegi pigem nende haigustega, mis silmale nähtamatud ja käega katsuda ei saa, sest füüsilistele vaevustele on ju ikkagi arstiabi olemas. Mul tekib teinekord küsimus, et mis siis on 21. sajandil järsku muutunud nii palju, et vaimsetervise probleemide käes kannatavaid inimesi lihtsalt lendab uksest ja aknast sisse. Kas tõesti olid need inimesed vaiba alla peidetud või on äkki tegu moodsa aja haigustega, sest a la 100 aastat tagasi ju ei olnud depressioon ja ATH nii suured probleemid. Äkki on siiski tegu kahe faktori koostöös tekkinud gemüüsega – ühelt poolt on meil info(tarbimise) ajastu, sotsiaalmeedia kasutamine on nii tavapärane, kõik on ainult ühe kliki kaugusel ning seda kõike on inimesele liiga palju. Lisa siia juurde teine tegur on (vaimselt) nõrk inimene ja sa saadki tonnide viisi haigeid. Lihtsalt üks võimalik seletus. Ja paratamatult võtavad isediagnoositajad tegelikelt abivajajatelt tähelepanu ära, mis on kurb, kuna täiskasvanutel on niigi raske tunnistada abivajadust. Lisa siia juurde isediagnoosijate avalik naeruvääristamine, mis tegelikule abivajajale jätab mulje, et naeruvääristatakse haigust, siis pole ime, et abi ei juleta küsida. Äkki on asi üldse selles, et 21. sajandi inimene ei julge või taha võtta vastutust enda elu, enda tegude ja valikute eest, vaid lihtsam on süüdistada teisi/välisfaktoreid? Olgu selleks ATH, depression, lapsepõlvetraumad, paha ilm, kuri ülemus, valitsuse poolt genereeritud hinnatõus. Saate ju aru küll. Kui sul on tõsine (tervise) mure, siis tuleb abi otsida. Kui sa abi ei otsi, siis ei peaks sa oma laiskust erinevate diagnoosidega välja vabandama. Ja veelkord, müts maha nende inimeste eest, kes abi on otsinud 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s