Noorhärra kullavaramu

Paar kuud tagasi tuli jutuks abiellumine ja nagu väikesed poisid tihtilugu ütlevad, lubas Noorhärra suureks saades minuga abielluda. Natuke aega hiljem tuli teema uuesti jutuks ning Noorhärra oli oma meelt muutnud – ta abiellub hoopis Piigaga, sest ta armastab teda niiiiii palju. Kui ma siis “pettunult” küsisin, et miks ta minuga ei abiellu, oli vastus vägagi loogiline. Kui tal on aeg abielluda, on ta juba väga suur. Aga mina olen lihtsalt siis juba liiga vana, et abielluda.

Tulime ujumast ja ootasime lifti, kui Noorhärra näitab oma näpul iiiiimepisikest kriipsukest, mille väidetavalt mina olin talle tekitanud (ehk tegin haiget). Ei osanud nagu süüd enda peale võtta ja sinna see asi jäi. Mõned minutid hiljem olime auto juures ning üritasin Piiga turvatooli, kus ta ise sees istus, autosse vedida, kui kuidagi suutsin tema käele haiget teha. No ikka niimoodi, et pisarad korralikult väljas. Noorhärra kohe pragama, et emme, sa pead ettevaatlik olema. Ma siis pobisesin vastu, et kas ta tõesti arvab et ma oma lastele meelega haiget teen. Vastuseks oli “Ei, sa oled maailma parim emme” … esimene kord kui ta seda niimoodi ilma utsitamata ütles 🙂

Noorhärral on käsil periood, kui hommikuti mingil põhjusel kooli ei taha jääda. Kodus on kõik okei ning ettevalmistus kooliminekuks sujub. Samuti ta jalutab/sõidab rattaga kooli hea meelega. Lihtsalt, kui me klassi juurde jõuame ning on vaja kaaslaste seljataha ritta võtta, hakkab tema puksima ja jaurama, et ei taha kooli minna. Asi lõpeb tavaliselt sellega, et jalutan temaga koos klassiukseni ja siis õpetaja võtab suunamise üle. Ma tean, et see on mingi hetkeasi ja ta pigem kopeerib teisi, kes ka hommikuti jauravad. Tal ei ole koolis suuri probleeme ja õppimine ka sujub. Pigem talle meeldib koolitöid teha. Igatahes, pärast mitmendaid selliseid hommikuid jalutame pärastlõunal koolist koju tagasi ning Noorhärra rõkkab ühel hetkel, et talle nii meeldib koolis käia. Mina küsin hämmeldusega, et miks ta siis hommikuti jaurab ja ei taha klassi minna. Vastuseks tuleb “sest mu tunded muutuvad nii raskeks hommikuti sest mulle nii meeldib sinu ja Piigaga kodus olla ja ma ei taha kooli jääda.”

Sõidame bussiga linna keskusesse. Buss peatub ning ootab, et kaks inimest oma suitsukimamine lõpetaks ning bussi astuks. Kuna Noorhärra istub minust tsipake eemal, et omada parimat vaatevälja, mina pean aga vankriga ettenähtud osas olema, hüüatab ta bussi liikuma hakates mulle väga tõsiselt. Isegi pahaselt – “emme, need kaks inimest viskasid oma suitsud maha ja mitte prügikasti. See on väga tobe”. Ütleme nii, et mu süda õhkas uhkusest, et minu peagi kuuesel lapsel on pärast pidevat korrutamist ja arutamist selge, kuhu prügi käib. See on tal nii selge, et teinekord korjab ta niisamagi tänavalt prügi üles, et see siis prügikasti panna või nende puudumisel vankrikorvi, et hiljem kodus ära visata. Ja mul on kahju, et tol hetkel bussimüra liiga vali oli, nendele kahele oleks väga ära kulunud teadmine, mida ilmselgelt neile kodus aastakümneid tagasi ei õpetatud.

Miku vanematel täitus hiljuti 40. pulma-aastapäev. Kuidagi suurelt seda ei tähistatud, küll aga läksime neile külla. Päev enne minekut rääkisin ka Noorhärrale meie järgmise päeva plaanidest ning mainisin muuhulgas, et vanavanemad sellise verstapostini jõudsid. Noorhärra reaktsioon oli hindamatu. “40 aastat. Mis sa teed nalja?!?” (You gotta be kidding me).

Ujula riietusruum ning valmistume trenniks, kui avastan, et Noorhärra kõhul naba ümber on selline kulunud joonistus. Kui selle kohta küsin, siis esmane teooria on, et tema joonistas sõbrale paberile, a vat sõber joonistas talle kõhu peale. Kui ma siiski kahtlesin selles teoorias, selgus ka tegelik lugu joonistuse tekke kohta. Noorhärra joonistas ise kõhule, sest teab et see on tobe tegu (naughty). Aga ta arvas, et kui ta käitub tobedalt, siis õpetaja saadab ta varem koju 😀 Njah, õpetaja saatis ta siiski vaid oma kõhtu pesema.

Teeme peale kooli pikema jalutuskäigu ja ühtlasi põikame sisse ka kodukoha raamatukokku. Mingil imelisel kombel meeldib Noorhärrale seal käia, küll pigem mänguasjadega mängimas, aga no ma olen alati lootnud, et kui ta raamatute keskel aega veedab, hakkab nende vastu ka huvi tundma. Saabub aeg kojuminekuks kui Noorhärra avastab, et tahaks ikkagi raamatu ka koju võtta. Valituks osutub raamat leiutistest. See on kohe selline hitt raamat, et terve kodutee (nii 300m) loeb ta mulle ette, kuidas aastal 1925 leitutati suur koletistega võitlev masin. Ma ei teadnudki, et mu pea kuuene oskab nii ladusalt natuke teaduslikumaid lasteraamatuid ette vuristada 😀 😀 😀 Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis täitsa õnnestunud laenutus oli, sest nüüd loeb Miku talle õhtuti sealt unejutte ning tunnistas, et täitsa huvitav raamat on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s