Kuninganna matused

Oma siinmail elatud seitsme ja poole aasta jooksul ei ole ma kunagi tundnud monarhia lähedust. Jah, Suurbritannia on kuningriik ning kuningapere ja selle tähendus inimestele väga oluline, kuid see ei puuduta niiväga igapäevast elu. Muidugi on nad alati olemas ning erinevatel tähtsatel üritustel esindatud, kuid minu kui lihtrahva jaoks oli tegu siiski kaugel asuva mõistega. Seetõttu ei osanud ma eriti reageerida, kui tuli teade kuninganna surmast, sest tegu oli ju väga kõrges eas inimesega ning surmateade võis iga hetk tulla. Niisamuti ei mõistnud ma, miks peaks eilne päev olema üleriigiline vaba päev, et inimesed saaks kuninganna matuseid jälgida*. Oma kitsarinnalisuses imestasin omaette, et kas tõesti suured massid istuvad päise päeva ajal telekate ette naelutatuna. Ise plaanisin seda küll teha, aga ma olen ju hetkel veel kodune ka. Oi, kuidas ma eksisin.

Eile hommikul klõpsasime oma teleka lahti poole üheksast, et jälgida tseremoonia ettevalmistusi. Poole üheteist aeg hakkasid esimesed ametlikud toimetused ning juba siis tundsin, et küsimus ei ole selles, kas ma pisaraid valan. Küsimus on, KUI PALJU ma neid valan. Jälgides ettevalmistusi jõudis minuni ka see lõplikus – et tõesti, üks suur sümbol on lahkunud. Sümbol, kes puudutas paljusid inimesi nii lähedal kui kaugel ning isegi kui muidu on praegune ühiskond pigem katkine ja lõhestunud, siis ometi suutis üks inimene ja tema lahkumine luua ühtsustunde. Ma vaatasin imetlusega neid tuhandeid inimesi, kes olid tulnud Londonisse päevi varem, et näha isiklikult kuninganna kirstu lahkumist pealinnast. Fakt, et ligi 400 000 inimest ei pidanud paljuks oodata tunde järjekorras, et tema sarga ees viimast korda hüvasti jätta, see ütleb juba midagi. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida hetkel, kui tema kirst toodi vankrile, et see Westministeri viia. Ma rahunesin maha ametliku tseremooni ajal, kuid pisardasin jälle, kui tema kirst Westministerist lahkus ning Winsori poole suundus. Teed olid ääristatud tuhandete inimestega, kelledest paljud viskasid lahkuva kirstu saateks roosioksa. See suursugusus, millega kuningannaga hüvasti jäeti, oli lihtsalt kirjeldamatu. Me ei olnud Londonis kohapeal, kuid ma iseloomustaks kogu eilset päeva, kui ilus. Jah, matuste kohta nii öelda on imelik, aga ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada. Õhtul vaatasime veel dokumentaali Elizabethi valitsusajast ning otsustasin, et pean rohkem süvenema selle riigi lähiajalukku, kus ma elan. Piinlik tunnistada, aga ma isegi ei teadnud seda, et Elizabeth ei olnud sünnijärgne troonipärija…

Täna läheb elu edasi, kuid õhus on siiski rusuvaid noote. Tegelikult oli juba eilne õhtupoolik selline raskema poolne. Mina tundsin, nagu oleksin matnud oma kaua haige olnud vanaema – ehk sa tead, et ta on minemas, kuid ei tea millal. Njah, eks paistab, mis nüüd edasi hakkab saama…

*Eile hommikul oli kõik justkui välja surnud. Kõik ärid, ka suuremad toidupoed, mis väga harva enda uksi sulgevad, ei olnud avatud. Rääkimata väiksematest äridest. Oli teada, et kella viiest õhtul siiski mõned toidupoed oma uksed avavad, kuid igasugused pubid, klubid jne jätsid eile oma uksed suletuks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s