Algas uus kooliaasta

Noorhärra läks esmaspäeval jälle kooli, seekord Year 1. Ütleme nii, et ta ei olnud ülemäära elevil mineku osas, aga läks hea meelega. Ta ei olnud pikalt ühte oma sõbrannat näinud ning juhuse tahtel sattusime koos tema perega kooli jalutama. Lihtsalt nii armas oli vaadata, kuidas nad koheselt üksteise kõrval jalutama hakkasid ning oma suvemuljeid jagasid. Eks nüüd ju ses mõttes on lihtsam kooliaastat alustada, et kuigi õpetaja on uus, siis klassikaaslased juba tuttavad näod. Inglismaal ei ole kommet esimesel koolipäeval õpetajale lilli viia, pigem viiakse kingitus viimasel koolipäeval. Noorhärra on ses mõttes tegutsenud teistmoodi, et viis õpetajale nii eelmine kui see aasta lille. Sel aastal veel sai enda kasvatatud päevalillede seast ekspemplari valida. Miks ma sellest kõigest räägin, on seetõttu, et juulikuus jäi väike kokkuvõte esimesest kooliaastast tegemata. Seega, panen mõned read kirja.

Mina ütleks, et esimene kooliaasta oli edukas, nii hariduslikust kui käitumuslikust vaatevinklist. Räägime siis kõigepealt hariduslikult vinklist. Kui Noorhärra kooli läks, ei osanud ta üldse kirjutada ja lugeda, tähti tundis nii palju kui oma nime esitäht ning seda oskas ka kirjutada. Pidagem meeles, et lapsed lähevad siinmail kooli 4-aastaselt ning saavad õppeaasta jooksul viieseks. Õppeaasta lõpuks oskas ta kirjutada kirjatähtedega. Minu jaoks oli võõras mõte, et kohe õpitaksegi kirjatähed selgeks, ise alustasin ikkagi trükikatest. Aga ega ma ole ju praeguse Eesti haridussüsteemiga ka väga kursis. Ehk Noorhärra oskas kirjutada nii etteantud sõnu kui ka nö hääldamise järgi. Seda viimast julgustati kooli poolt eriti harjutama, et laps hääldaks sõna enda peas tähthaaval ja kirjutaks selle järgi selmet, et koheselt õige kirjapilt tuleks. Näiteks sõna aken-window. Laps hääldaks seda w-i-n-d-o-o ja ka kirjutaks nii. Samuti oskas Noorhärra aasta lõpuks lugeda, nii lühemaid sõnu kui lauseid. Eks me lugemisega nägime aastaringselt ka vaeva, kuid harjutamine tegi ta meistriks. Kolmanda asjana õpiti koolis igasugust matemaatikaga seonduvat – nii otseselt liitmist, lahutamist kui ka numbreid üldiselt, koguseid, võrdlemist jne. Meie viimasel kohtumisel õpetajaga rõhutas ta väga, kui pädev on Noorhärra matemaatikas. Tihtilugu on tal küsimustele vastused juba olemas, kui teised veel mõtlevad. Ma ise tunnen, et hästi palju aitas tema kirjutamis- ja lugemisoskusele kaasa see, et hakkasime mingi vahe tegema harjutusi ka kodus. Ehk kui kooli poolt anti üks kodutöö nädalas, mis tihtilugu oli midagi väiksemat ning lisaks paluti harjutada raamatulugemist kolm korda nädalas (kool andis koju kaasa spets lühikesed raamatud), siis juunis hakkasime minualgatuslikult tegema lisaasju. Või noh, tegelikult alustas minu ema Noorhärraga koolitööde tegemist kui meie Poolas pulmas olime, kuid see kuidagi tegi selle kodus harjutamise otsa lahti ning Noorhärrale tundus ka meeldivat, mistõttu patt oleks olnud juhust mitte kasutamata jätta. Tavaliselt oli meil kavas kolm erinevat tegevust – üks seotud kirjutamisega (kas koolist antud kodutöö või minu poolt tehtud kirjutamislehtedel harjutamised), üks lugemisega seotud (kas too sama raamat või harjutasime kooli poolt antud raskemaid sõnu) ja üks matemaatikaga seotud. Kusjuures viimast aitas harjutada ka minu ema poolt kingitud erinevad tegelusraamatud Eestis. Just sellel viimasel kohtumisel õpetajaga mainis ta eraldi, et Noorhärra arengus on toimunud märgatav hüpe, mina usun, et paljuski tänu kodusele harjutamisele.

Sotsiaalse poolepealt on mul hea meel, et Noorhärra on nüüd laste keskkonnas. Et ta peab õppima sotsialiseeruma, teistega arvestama, läbi elama pettumust ja negatiivseid tundeid ning õppima ka neid tundeid haldama. Ehk ta saaks välja sellest “mina ja maailm” vaatevinklist, kuna oli ta ju pikalt ainuke laps ja ega sunniviisilised koroonaisolatsioonid ka laste sotsiaalsete oskuste arengule kaasa aidanud. See on kusjuures isegi palju laiahaardelisem probleem, mitte ainult teda puudutav. Noorhärra on mõneti väga ise tegutseja, talle on alati meeldinud ise nokitseda – kas siis legodega mängida, rongiteid ehitada, puzlesid kokku panna. Samas ei ole tal püsivust pikalt lauamänge mängida. Jah Memorit ja Reis Ümber Maailma oleme mänginud, kuid seda ka pigem üks-kaks korda korraga ja siis tuleb pikem paus sisse. Seega igal kohtumisel õpetajaga jooksis alati läbi see nüanss, et sotsiaalsed oskused jäävad veidi vajaka. Kui ma alguses kohkusin sellest väga ära, siis pärast viimast kohtumist olin ma kergelt öeldes segaduses. Jällegi, ma ei taha oma last õigustada ja ma näen ju ise ka, et teinekord on vaja rohkem seletada, mida tähendab jagamine ja kordamööda mängimine. Samas, ei ole probleem selles, et tal ei ole üldse sõpru või et ta hoiab omaette. Ta lihtsalt ei ole laps, kes kõigiga koguaeg suhelda tahab. Mina ja Miku oleme ka sellised, seega mida oodatagi meie lapsest? Õpetaja probleem oli selles, et laps näiteks ehitab miskit (ehk tal on visioon ja ta on keskendunud lõpptulemuse saavutamisele) ja kui teine laps tuleb talle midagi soovitama (ja ma usun, et tegu ei ole täiskasvanuliku diskussiooniga, vaid pikem “tee nii sest mina tahan” käskimisega), siis ta ei taha seda aktsepteerida, kui mõni klassikaaslane tuleb oma ideega lagedale. Ma saan aru küll miks, sest ta on oma visioonis nii kinni ja kõik, mitte et tal oleks suhtlemisega probleeme.* Andke andeks, aga miks me õpetame lastele mudilasest peale seda, et oma ideed ei tohi lõpuni teha? Et kui keegi tuleb “vahele segama”, siis peame tema idee vastu võtma, isegi kui see meile ei meeldi või meie visiooniga kokku ei sobi. Meile jäi Mikuga mulje, et liialt pannakse rõhku maksimaalsele sotsialiseerumisele, et sa PEAD kõigiga hästi läbi saama ja kõigiga sõber olema, sul PEAB olema plaadi-plaa oskus lobiseda. Kui need samad lapsed 20 aasta pärast tööintervjuule lähevad, siis on kõik suured sotsiaalsed jutumehed ja kõvad tegijad CV’l, aga tegelikult pole päris elus mingit tegutsemiskogemust.

Seal samas ma tunnistan, et Noorhärral on ülemeelikusega probleeme ja teinekord kui ta oma hoo sisse saab, siis on raske teda pidurdada. Vahelduva eduga oleme käitumise kontrolli alla saanud klepsutabeli pidamisega, kuid tegelikkuses toimib tema puhul otse ja sirgjooneline põhjus-tagajärg karistus. Ehk kui on mingi leebem jama, siis läheb istuma ja maha rahunema, kui suurem jama siis oma tuppa. On kordi kui nendega kaasnevad nii õhtuste multikate kui unejuttude ärajäämised. Mul on nii selgelt meeldes, et kuskil veebruaris oligi periood, kus pea igal päeval talle järgi minnes räägiti, et jälle oli millegagi hakkama saanud (pigem teinud midagi, mis kooli jaoks ei ole sobilik. Ja ma räägin siinkohal asjadest, mis teinegi kord tundusid meie jaoks täiesti märkimisvääritud). Kuniks ühel päeval helistati mulle vahetult enne koolipäeva lõppu, et Noorhärra oli ühe kaaslase mütsi ära võtnud ja üle aia raudteele viisanud (!). Jep, nende kool asub raudtee kõrval, selle ees on selline 2.5m tara ja selle ees veel põõsad, seega on minu jaoks siiamaani müsteerium, kuidas ta selle mütsi jõudis üle aia visata. Igatahes, tol korral juhtus karistuseks see, et esmalt lendas klepsutabel prügikasti (mis juba pisaraid põhjustas, sest soolas oli uus mänguasi ja päris mitu klepsugi juba kogutud), kuid lisaks jäid ära multikad ja õhtu veetis Noorhärra oma toas. Võib-olla tundub karm, mulle tol hetkel kindlasti tundus, sest ma olen pigem see räägime-asjad-selgeks-ja-seletame ema, kuid asi toimis ja rohkem selliseid jamasid korraldatud ei ole. Muidugi, on olnud situatsioone, millest ka meile teada antud, kuid tõele aru andes kinnitati meile mitu korda, et tegu ongi ealiste iseärasustega ning Noorhärra ei ole kindlasti ainus (poiss)laps, kelle vanematega räägitakse.

Kui ma olen siinset koolisüsteemi Eesti sõbrannadega arutanud ja võrrelnud, siis oleme jõudnud arusaamale, et siinne süsteem on mängulisem ja pingevabam, mis tähendab, et programmi läbimiseks läheb rohkem aega (ja suvevaheaeg on ainult kuus nädalat). Eestis ollakse kuidagi rangemad minu arust, kodutöid ju antakse rohkem ja päevad on pikemad, sest aeg taob selga ent programm vajab läbimist. Seetõttu saavadki lapsed suvel kaks kuud+ puhata. Seega Noorhärra esimene aasta koolis oli pigem selline lasteaed-eelkool, kus palju oli mängimist ja mängulisust. Neil oli klassiruumis erinevate temaatikatega sektsioonid, lisaks palju võimalusi meisterdamiseks**, suur ala õues toimetamiseks. Ma olen kindlasti rahul meie kooli valikuga ning ei ole siiani veel midagi kahetsenud. Eks vaatame, mida uus aasta toob.

*see sotsiaalne olemine ja kõigiga suhtlemise peale surumine tundub olevat mingi uus teema. Ühe sugulase laps on ka hästi aval ja sõbralik suhtleja ent sai samamoodi lasteaias tagasiside, et on sotsiaalselt ebaküps. Tema ema muidugi tõmbas korralikult viiuli käima, et mis mõttes ja minu arust asja eest ka, sest ei ole asi selles, et laps ei suhtle ju. Samamoodi olen ma näinud Noorhärrat kodus oma tänava lastega mängimas ja arutlemas ja toimetamas. Seega, ilmselgelt on asi pigem selles, kes ja kuidas talle uusi ideid ette söödab. Lasteaed/kool peaks võib-olla selle osa hindamislehel ka üle vaatama, sest hetkel see minu arust ikkagi ei päde.

**näiteks selline asi nagu junkmodelling ehk erinevat prügi kasutati ehitamiseks. Prügi ses mõttes nagu jogurtitopsid, tühjad vetsupaberirullid, erinevas suuruses karbid jne. Noorhärra tõi meile koju palju ehitisi, teinekord liigagi palju. Kui enamik vanemaid sai rõõmustada, et kodu on prügivabam ja ei pea niipalju sorteerimisega tegelma, siis meie olime kindlad, et kogu jama tuleb koju tagasi. Mõned ehitised olid muidugi väga kiftid ka ning üllatasid meid endidki, millise fantaasiaga see laps on. Ja noh, ma lõpuks kaotasin ka järje, KUI palju ma koolisärke talle ostsin, sest enamus kordi kui ta end meisterdama unustas, olid pluusil värviplekid, mis pesus välja ei tulnud. Ma ei oska arvata ka, mis värve kool kasutas, sest midagi ekstreemselt mürgist see ju olla ei saanud. Aga näed, pesupulber ja plekieemaldaja neid välja ei võtnud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s