Kas tõesti ongi nii?

Meie Eestis olemise ajal juhtus ühes kaubanduskeskuses insident, mis ei lasknud mul pikalt rahus olla. Olin veel paar päeva peale selle juhtumist ikka väga häiritud just ses mõttes, et kas selline käitumine ongi okei mõnele inimesele? Aga teemast endast.

Käisime ühel päeval Rocca keskuses söömas. Juhtus see peale loomaaia külastust, kui olime mitu tundi õues päikese käes veetnud ning kuumus oli teinud oma töö. Lastel oli aga energiat ülegi ning nad oleksid hea meelega tahtnud minna Rocca teise korruse mängumaale. Kasvatuslikel põhimõtetel arvasime õega (kuna olime tema perega), et loomaaed on juba piisav meelelahutus üheks päevaks ning meid ootas ju ees ka lõuna. Teel mängumaale on aga üks osa, kus asuvad erinevad müntidega töötavad masinad, millel laste tähelepanu seisma jäi. Leppisime kokku, et kui söönuks saame, siis tuleme masinatele tagasi istuma enne kui kõik oma koju lähevad.

Lõuna söödud ning suundusime masinatele tagasi. Vanematele lastele jäi meelde, kus masinad asuvad ning seadsid oma sammud nende suunas samal ajal kui mina jalutasin õega lastele järgi. Sattus veel nii, et õe noorem laps kukkus veidike enne masinaid, seega peatusime ka tema lohutamiseks. Kui ma lõpuks masinate juurde jõudsin, avanes mulle pilt, kus Noorhärra istus ühes masinas ning seletas midagi naisterahvale masina kõrval, kes aga lõpuks karjus mu lapse peale “… ta kardab ju su ämblikku“. Mina olin suhteliselt hämmingus just ses mõttes, et kas tõesti niimoodi avalikus kohas võõra lapse peale karjumine on okei. Too ema paanitses aga edasi, selmet et tulla minu kui teise lapse vanemaga rääkima, mis juhtunud oli. Ta küll võttis oma hääletuure maha, kui ma lajatasin vastu, et “võõra lapse peale ei peaks ikkagi karjuma”, kuid terve edasine 5-10 minutit, mis me masinate juures olime, ta muudkui pobises ja seletas midagi oma teisele poole. Ma muidugi eeldan, et tegu oli laste isaga. Kui aus olla, mul läks kõva mitu minutit arusaamaks, mis siis ikkagi juhtus, sest mingil põhjusel too ema minuga olukorda klaarima ei tulnud. Nagu ma hiljem killud kokku panin, siis oli tolle ema noorem laps (selline kolmekas äkki) olnud ühe masina peal, mille peale Noorhärra ka läks. Ma oletan, et see isegi ei olnud probleem (või kes teab, äkki too laps tahtis üksinda masinas olla), vaid konflikti tekitas kummist ämblik, mis Noorhärral kaasas oli ja mida too laps kartma hakkas. Eks ta siis läks paanikasse, et masinas on ämblik ning hakkas välja tahtma. Ma ei kujuta ettegi, et miks too ema ei võinud rahulikult lapse välja võtta ja seletada, et tegu on mänguasjaga ning tulla minule ütlema, et tema laps oli masinas enne ning sooviks tagasi minna. Selmet karjus ta minu lapse peale, kes omakorda läks endast välja, sest sellele naisele ei meeldinudki tema ämblik :D.

Ma ei õigusta kindlasti oma last, et ta niimoodi masinale trügis. Endiselt peame talle seletama, mida tähendab jagamine ning kordamööda mänguasja kasutamine ning et ta peab arvestama, et on olukordi kus tema on suurem laps ja peab väiksematega arvestama. Samuti ei tahtnud ta sihilikult seda väiksemat last hirmutada, vaid kuulsin teda seletamas, et ämblik ei ole päris, seda küll inglise keeles. Lihtsalt, kas me täiskasvanud vanematena tõesti ei mõista, et mõned lapsed on impulsiivsemad ning vajavad rohkem seletamist (nagu minu laps, sest ta kindlasti ei ole nöörimööda rahulik jalutaja) ja meie asi vanematena on ikkagi olukordades rahu säilitada, et ka (enda) laps tunneks end turvaliselt (mitte paanika-jaanikat etendada). Too laps läks endast päris välja, kui ema teda masinast välja tiris samal ajal minu lapse peale karjudes. Öelge mulle, et tegu oli pigem erandliku olukorraga. Ma olen harjunud nägema vanemaid endast laste peale avalikes kohtades karjumas 😀 (must huumor).

Nüüd, pea kaks nädalat hiljem, ei tea ma endiselt, mis siis ikkagi juhtus. Tol hetkel ainuke asi mis ma teha sain, oli oma laps masinast välja võtta ja öeldagi, et teine laps oli enne seal. Samuti rändas ämblik minu kotti.