Noorhärra killud

Noorhärra on päris iseseisev laps, teinekord võib-olla liigagi ja eks sellele aitab kaasa ka tõik, et ma olen teda päris pisikesest peale kaasanud endaga tegutsema. Praeguseks ongi tal huvi tegutseda mingis valdkonnas rohkem kui eakaaslastel, mis on ju igati tervitatav. Teinekord lihtsalt tahaks, et tema ohutunne oleks veidike kõrgem. Näiteks tegime ükspäev süüa ja ahjust oli vaja midagi välja võtta. Noorhärra muidugi kohe asjapulk valmis, kui ütlesin talle, et las ikkagi mina võtan, sest ahi on ju kuum. Ja siis tuleb vastu “Emme, lase mul ise teha, ma ju pean õppima”. Seda lauset kuuleb päris palju viimasel ajal ja eks ma siis olengi lasknud tal õppida 🙂

Ühel lennul Liverpoolist Tallinna olime vaikselt juba saabumas sihtkohta, kui Noorhärra hakkas toolil nihelema ja soovis vetsu minna. Olin teadlikult valinud istekohad lennuki tagaosas, viimaste ridade seas just selle mõttega, et ta saab ise vetsu minna kui minul peaks olema vaja Piigaga tegeleda. Läheb ta asjatama, mina tegelen Piigaga kui korraga mõtlen, et kahtlaselt kaua on ta ära olnud. Uksetaga juba järts ka, aga teda ei kuskil. Lähen siis vetsuukse taha ja enne kui jõuan koputada, kuulen, kuidas üks laulab Queeni “We will rock you” poti peal, just seda “we will, we will rock you” osa…

Noorhärra sõnakuulmine on mõni päev päris kehvake ja eks seda noomimist tuleb ette. Ühel päeval, pärast juba ei tea mitmendat insidenti, küsis ta minult, et tahaks mingit mänguasja. Ütlesin Ei, sest tema kuulmine on ju suur ümmargune null. Vastuseks tuleb, et “mu kuulmine ei ole 0, see on 41.”

Jalutame üks päev koolist koju ning jutuks tuleb Piiga ning Noorhärra vanusevahe ehk kui Noorhärra on 10 siis Piiga 5 jne. Ühel hetkel teatab Noorhärra, et “Emme tead, ühel päeval olen ma hästi vana.” Küsin siis, et kui vana sa sel hetkel oled. “Ma olen siis 25.”

Reedeõhtu ning kavas on iganädalane filmivaatamine. Kuna legodest on hetkel saanud Noorhärra obsessioon ja meelelahtud number 1 unustab ta end tihitlugu nendega mängima. Ma naeran omaette, et kui tahad Noorhärrat natukeseks teise tuppa mängima saada, siis palu tal midagi enda toast tuua. Tõenäosus, et ta legodega mängima jääb,on enam kui suur. Igatahes, mängib tema süvenenult legodega ning ei pane tähelegi, et päris mitu korda palun end pesema minna, et saaksime filmiõhtuga alustada. Otsustan siis, et mitte päris ööpeale jääda, panen näksid ise kausidesse ja teen valmis diivanvoodi. Tavaliselt teeme seda koos, aga aja kokkuhoiu mõttes… Ja issand milline draama läheb lahti, kui Noorhärra avastab, et kõik juba tehtud. Põhimõtteliselt ma rikkusin tema päeva ära 😀 Seletamine ja kallistamine muidugi ei aita, sest noh pisaraid veereb ojadena. Lõpuks leiab ta lohutust sellest, et panen diivani kokku tagasi ja tema saab selle lahti tõmmata, üksinda muidugi. Ilmselt, kui oleks olnud võimalik, oleksin ka näksid kõik pakkidesse tagasi pidanud panema 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s