Aasta aega omas kodus

Ükspäev potsatas meile postkasti reklaamkiri kinnsvaravahendajalt, kes oli meie maja müüja esindaja. Õnnitleti meid juba aasta aega majas elamise puhul ning muuhulgas toodi välja, palju kinnisvarahinnad aastaga meie kandis muutunud on. Ei olnud üllatus, et need on tõusnud ning samuti ei olnud üllatus kui madalaks pidas see firma meie maja hetketuruväärtust. Aga eks anname andeks, kuna nemad ilmselt lähtusid lihtsalt üldistest numbritest ning ei tea, kas ja mida me aasta jooksul majas parendanud oleme. Ega ma ise ju ka ei ole kokkuvõtet teinud, seega ongi paras aeg vaadata, mis sai aasta jooksul majas tehtud.

Esmalt vaatles väljaspoolt ehk esi-ja tagumine aed. Tagaaias lõhkusime välja eraldi seisnud terrassi ja viskasime minema kuuri. See ei olnud meil küll plaanis, kuid vana kuuri uks oli liiga kitsas, et Miku oma motika sellest sisse saaks ajada. Hea oli, et uue eksemplari ostsime, sest kuigi algselt oli meil plaanid vana kuur tükkidest võtta ja tasuta ära anda, kuid see oli ikka nii pehkinud ja mäda, et ainuke õige koht selle jaoks oli prügimägi. Oleks meil suur oma aed ja maalapp, siis oleks kuuri ära põletanud. Uus kuur sai värvitud helepruuniks, samuti sai aed uue värvikuue selle aasta kevadel. Sel kevadel pesin aia ka survepesuriga üle, mistõttu näeb see päris armas ja puhas välja. Lisaks putitasin üles ühe kapi oma potipõllundusasjade hoidmiseks ning vuntsisin järelturult ostetud suure kapi laste mänguasjade jaoks. Aastaga on kogunenud ka lillekaste ja ampleid, seega tagaaeda värvi jagub. Ainuke asi, mida veel juurde tahaks aeda, on bambussein, et aed naabrite eest privaatsemaks muuta. Kuna meie aed on päris kõrge (2m) ja seda aiapinda jagub (6m), siis ma ei ole raatsinud sellist väljaminekut teha, veel. Mõned kunstmurulapikesed võiks ka juurde tuua ning äkki üks lõkkease. Siis oleks mul mõneks ajaks tagumise aiaga rahu majas. Eesaias sai eelmisel aastal kraabitud kogu tänavakivide vahelise ala rohust puhtaks, kuid ma ütleks, et see oli suht mõtetu töö, kuna umbrohi on jälle tagasi. Sel suvel ma enam nii usin ei ole. Lisaks värvisime naabriga eraldava aia mustaks* ning jällegi panin erinevaid potikesi ja ampleid püsti. Eesaias peab Miku veel väikese lammutustöö ette võtma ehk teeme nö sissepääsu laiemaks, et mõlemad autod mugavalt ära parkida. Seisneb see selles, et tellisaeda tuleb umbes meeter maha lammutada ja lammutatud nurk ilusti viimistleda. Ahjaa, meil oli ju nii ees- kui tagaaias astelpõõsas, mis iseenesest ilus, aga oi kui teravate lehtedega. Mina aga armastan aias paljajalu patseerida ja Noorhärra ka, mistõttu ei tahtnud ma mitte riskida, et astume selle lehtede peale ja saagisime mõlemad maha. Nimelt minu meelehärmiks säilitavad astelpõõsalehed oma tugevuse ja jäikuse, isegi kui nad langevad põõsalt ja peaksid olema närtsinud.

Majaväliselt ei muutunud muud, kui et maikuus saime uued välisuksed ette. Töö, mis ideaalis oleks pidanud aset leidma kohe peale sissekolimist, aga jäi kuidagi soiku. Nüüd kevadel võtsime teema uuesti käsile ning leidsime päris soodsa diili. Jah, rauduksed meil ees ei ole, aga vähemalt ka klaasist mitte 😀 Kui algul mõtlesime, et aknad vajavad vahetust, siis hetkel vaatame, et need peavad veel mõnda aega vastu. Suvel tahaks nüüd jõuda nii palju teha, et maja ees natukene värvitöödega tegeleda, igasugused vanad kaablid maja pealt ära võtta ning tsementi uuendada – ehk meie maja on tellistest ning kohati on tsement nende vahelt väljakukkunud ja vajaks uuendust. Inglise keeles on termin re-pointing. Maja siseselt veel rääkides pidime ju ostma uue boileri, kuna vana osutus kasutuskõlbmatuks, mis selgus gaasisüsteemi ülevaatamisel. Samuti lasime elektisüsteemi korda teha ja sertifitseerida, eelkõige enda hingerahu nimel. Lollid esmakordsed ostjad nagu me olime, ei osanud me küsida ka, et müüja need sertifikaadid teeks või kas need on üldse tehtud. Ilmselt oleks sellega nii mõnedki sajad naelad kokku hoidnud.

Tulles majja sisse, siis esimesel korrusel sai ainukesena värskenduse köök ja seda juba enne sissekolimist. Kõik kööbikapid said värske värvikuue, sest vanad kapid olid määrdunud puidu ja potisinise kooslus, mis oli öäk. Lisaks panime uue linoleumi, sest too vana oli ikka nii jube, et pärast selle väljaviskamist oli ka puhas betoonpõrand tunduvalt ilusam ja asjalikum. Köögimasinatest pidime ostma uue pliidi, külmiku ning lõpuks ka kuivati. Issand kuidas ma jumaldan seda masinat talvel, sest ma ei jõuaks koguaeg riideid radikatel vahetada. Samas suvel eelistan endiselt pesu kuivatamist värskes õhus. Plaanikohaselt läheb veel sel suvel elutuba remonti (ehk meil on kaks nö elutuba. Tänavapoolne on vaid telekavaatamiseks ning köögi kõrval asub multifunktsionaalne söögituba-kontor-mängutuba). Oleme selle jaoks juba ka esialgse eelarve kokkulöönud ning loodetavasti saame peatselt tegutsema hakata. Aga köögi-söögitoaremondiga peame ootama vähemalt aasta, et finants kokku saada, sest need kaks ruumi käivad nö koos ja peaks ka renoveeritud koos saama. Kunagi, ilmselt ühe viimase tööna uuendame ka esiku ja trepihalli.

Teisel korrusel said uuenduskuuri nii Noorhärra kui Piiga tuba ning nendest ma lähemalt enam rääkima ei hakka. Meie magamistoas võõpasin sisseehitatud kapid värviga üle enne kolimist ja see on ka kõik. Tüüpiliste pereinimestena näeme, et meie magamistuba saab renoveeritud ilmselt ühena viimastest 😀 Iseenesest on see tuba okei ja miski otseselt ei häiri, lihtsalt väsinud on. Üleval korrusel on kindlasti eelijärjekorras vetsu-ja vannitoarenoveerimine, mis hetkel jällegi finantse ootab. Ega me väga detailselt veel kokku leppinud olegi, mida teeme. Lihtsalt arutanud ja ideid jaganud, aga eks kõik kukub paika kui aeg selleks õige. No ja kuna me juba üleval korrusel oleme, siis augustis koristasime ja tühjendasime ka pööningu, sest meil oli vaja ruumi asjade hoiustamiseks. Avastasime, et pööning on päris suur ning sinna mahuks lahendalt asju ära, lihtsalt mina pelgan et veidike niiske ja see teeb mind ettevaatlikuks, et mida sinna hoiule viia. Miku vaatas ka katuse üle ning selle peame ilmselt lähiaastatel ka täielikult vahetama, sest noh katkiseid katusekive on näha ja sügistalviste tormidega nägime ka ise, kuidas mõni kivi või tsemenditükike aeda oli kukkunud. Õnneks mitte autodele peale. Ja kui katusevahetuseks läheb, siis ilmselt teeb ka pööningu nii maksimaalselt korda (soojustab põranda/maja lae, suured plaadid põrandale), et saaks kogu selle pinna ära kasutada.

Aasta aega siin elatud ja me oleme mõistnud, et see piirkond meile meeldib, kohe väga. Meile ei ole oluline, et aknast meri paistab, vaid pigem naudime seda, et pisike jalutuskäik ja oleme rannas. Tulevikus võib muidugi tekkida ses mõttes ruumipuudus, et mõlemale lapsele tahaks siiski tagada oma toa olemasolu, kuid Piiga tuba on hetkel ikka paras kingakarp, mistõttu peaks ilmselt mõtlema juurdeehituse peale. Selle ehitamiseks vajalike lubade saamisel ma probleemi ei näe, sest nii mõnigi maja siinkandis on laienenud kõrvale. Kui teemegi juurdeehituse, siis annaks see ilmselt ruumi juurde ka köök-söögitoale ning vannitoale. Aga see on juba väga kauge tuleviku muusika. Nagu ma olen mitmeid kordi ka öelnud, siis siin majas on nii palju teha, aga kuna eelmine omanik ei panustanud kohe üldse selle korrashoiule, siis vahet pole kui halvasti me miskit renoveerime, parem saab see igaljuhul 😀

*Mustaks seetõttu, et kui vaadata maja ennast, siis too on küll punastest tellistest ja valgete akendega, kuid akende ümber on veel mingid asjandused ja need on mustad. Minul aga jällegi kiuks, et kõik peab värvipoolest kokku sobima ja valge aeg tundus ikka väga väga ebapraktiline 😀