Piiga tuba

Piiga tuba sai tegelikult valmis juba pool aastat tagasi, seega oleks vast paras aeg nüüd see saaga ka kirja panna 😀

Nii nagu hakkas Noorhärra toa värskendus, hakkasin mõtlema ka Piiga toa peale. Mul oli enam-vähem paigas, mis mööblit tahan ja mis vaja juurde osta, kuid mis valmistas natuke peavalu, oli värvilahenduse otsustamine. Mul oli alguses kiiks, et ei mingit roosat, sünnib küll tüdruk, aga mina ei taha mingi roosamanna elu meie majja. Etteruttavalt ütlen ära, et elu on täiega roosamanna hetkel. Seega, esialgne värvilahendus oli hall, valge ja helekollane, helekollane just seetõttu, et mu ema heegeldas beebile valge-kollase teki ja tahtsin just selle värviga klappima saada. Kuna lihtsalt värvitud seinad tundus liiga igav, hakkasin otsima mingit tapeeti, et ühe seinaga anda vurtsu juurde. Imelikul kombel ma ei leidnud tapeete, mis sobiks valitud värvikomboga, küll aga leidsin hästi armsa elevandiga seinaklepsu ning pärast mitmepäevast vaagimist otsustasin kollase seinavärvi heleroosa vastu vahetada. Ja kuna meil ei olnud mingeid kogemusi tapeedi panekuga, otsustasime et paneme Piiga toa seina värvitava tapeedi (olime kindlad, et kuna aeg pressis ka veel selga, ei suudaks me ilusat tulemust saada).

Oktoobri keskel hakkas renoveerimine pihta ja esimese asjana tassisime toa tavaarist tühjaks ehk meie magamistuba digimuutus taaskord laoks. Miku õde tuli mulle ühel laupäeval külla vana tapeeti maha kakkuma ning meile üllatusena saime Piiga toa tehtud umbes nelja tunniga. Okei, tuba on muidugi väiksem, kuid tapeet tuli ka tunduvalt paremini maha. Piiga toas otsustasime kõik neli seina puhtaks teha. Ütleme nii, et seinte olukord oli ikka halb mis halb, tunduvalt halvem kui Noorhärra omas. Ideaalis oleks vaja olnud jällegi täispahteldus ja lihvimine teha, kuid tol hetkel olin mina raudpolt kindel, et toa peab valmis saama enne Piiga sündi ja maksimaalselt oma jõududega, seega hakkasime mässama. Jällegi oli olukord akna ümber nutune ja eelmisele kogemusele toetuses plaanisime ka sel korral akna seinad tapeediga katta. Tapeediks sai valitud maksimaalselt paks paber, et seinamuhud ja kühmud ei paistaks välja. Kuna Noorhärra toas ju see lahendus toimis ehk seina me sirgeks ei teinud ja tapeet kattis ilusti kühmud ja muhud, olime kindlad, et Piiga toas saame samamoodi ilusa tulemuse.

Seega ühel neljapäevasel päeval, kui Noorhärra koolis oli, hakkasime tapeetima. Naersime veel omaette, et valisime ikka parima tapeedi üldse oma esimeseks harjutustööks, sest noh midagi ju untsu minna ei saa, kui sul on vaja panna helehalle paane seina ja mingit mustriklapitamist ei ole vaja teha. Meil tegelikult sujus tööjaotus väga hästi, mina mõõtsin vajalikud paanid välja ning mökerdasin tapeediliimiga kokku, Miku pani paanid seina. Olin ju suht padurase juba siis ja ega väga usaldanud kuskil kõrgustes (noh nii 20-30cm põrandast) turnida. Jõudsime ühe päevaga seinad tehtud, vahepeal küll tegime pausi, et Noorhärra koolist tuua, kuid üldjoontes sujus kõik hästi. Piiga toas oli samuti üks õhutusava jäetud, selle ümber oli veidike nokitsemist, kuid muidu jäime tulemusega rahule. Mina olin veel eriti rõõmus, et laseb tapeedil paar päeva kuivada lasta ja siis saab juba värviga peale lennata. Ausõna, mul oli tunne, et pm on tuba ju valmis kohe kui värv seinas. Paari päeva pärast panime seintesse esimese värvikihi (muidugi pidin tegema nii, et kaks seina hallid ja kaks roosad eksole, mitte et üks toon ainult), lasime kuivada paar tundi ja vaatama minnes pidime kreepsu saama. Seinad olid jumala pekkis. Ses mõttes, et mingil põhjusel hakkas tapeet kohutavalt kobrutama ning mullitama, et meil lihtsalt ei olnud sõnu. Tundsime, kuidas olime lihtsalt senise toimetamisega aega raisanud ning kaotnud väärtuslikud mitu päeva. Otsustasime, et jätame selle toa tolleks päevaks ja järgmisel päeval kakume kõik seinad paljaks ning paneme ikkagi tapeedi, samal õhtul juba surfasin netis, et millise tapeedi kasuks otsustada.

Kui järgmine päev Piiga tuppa astusime, oli meie üllatus suur – kobrutus ja mullid olid kadunud … ja ma ei teagi, mis juhtus, et esialgse tulemus nii halb sai. Hea oli, et kohe seda tapeeti kakkuma ei hakanud, sest tollel hetkel otsustasime, et jätame seinad ikkagi nagu nad on ehk värvime veel teise kihi peale ja nii jääb. Aeg ju ikkagi tagus tagumikku ja ma endiselt tahtsin, et tuba saaks enne Piiga tulekut valmis. Miku võõpas ka lae valge värviga üle ning tegelikult oli tulemus OK. Mitte suurepärane, vaid OK, sest kuna tegu oli ju pm ühevärvilise tapeediga, siis kõik need tapeedialused muhud ja lohud jäid ikkagi paistma. See häiris mingil määral, kuid kuna me ei oleks iialgi hakanud seinu pahteldama, siis nii jäi. Samas me teame, et kui laste toad järgmisel korral renoveerimisse lähevad, siis ootab mõlemat tuba ees täispahteldus. Lõpuks, kuna värvitööd olid tehtud, sain lõpuks ka vaiba ära valida ning paigalduse tellida.

Piiga tuba oli pm valmis detsembri alguseks ning vaja oli vaid mööbel sisse viia* ning asjad sorteerida. Ma siiamaani mäletan, kuidas ma haiglakotti panin kkokku nii, et meie voodi oli beebiriideid täis, sest olin unustanud pooled asjad, mis meile kingiti ja kastides olid. Samuti mäletan ühte õhtut, kui ma enam ei jõudnud oodata ja hakkasin beebiriiete kummutit ise kokku panema, ise ikka megapadurase olin. Miku sai korralikult pahaseks kui nägi, mida ma korraldasin ja põhimõtteliselt võttis akutrelli mu käest, et viimased paar juppi kokku lasta 😀 😀 😀 Piiga toa jaoks oli meil voodi juba olemas, selle jätsime Noorhärrast alles. Juurde tulid kummut, mähkimisalus riiulitega (mulle meeldis, et kui mähkimisalust enam vaja ei lähe, siis saan kasutada alumist osa riiulina) ning riidekapp. Riidekapi valisin sellise, et vajadusel saab sinna lisariiuli juurde osta, kindlasti mingil hetkel vajalik. Juurde tuli ka ruloo (enam ei mäletagi, kus selle ostsin), kardinad sain sõbrantsilt, kuid praeguse seisuga jäävad need talve ootama, sest pidime panema tema tuppa lisaks pimendavale ruloole ka pimendava kardina, sest õhtupäike, mis mõlema lapse tuppa sirab, on lihtsalt liiga ere. Renoveerimine läks maksma umbes 500 naela, kusjuures vaatasin, et Ikeaasjad on kõik praeguseks kallimad. Ja oi milline teema oli saada asjad, mis meeldivad ja ei maksa palju, sest hästi paljud asjad olid lihtsalt otsas kuna olid suurd tarneprobleemid.

Ma olen praegu Piiga toaga rahul, tuli armas halli-roosa segune tuba valge mööbliga. Ilmselgelt võtame toa renoveerimise põhjalikumalt ette tulevikus, kuid sinnamaani looda, et talle see ka meeldib 🙂 Panen Instasse ka mõned enne ning pärast pildid.

*vajamineva mööbli valisin välja Ikeast. Sinna läksin omapäi kui olin just emapuhkusele läinud ehk umbes paar nädalat enne tähtaega. Ma tohutult nautisin üksi Ikeasse sõitu, kulgemist omas tempos ja pidamas maha korralikke monolooge oma peas, et mida võtta ja mida jätta. Mul oli ju pikk nimekiri asjadest, mida vaja nii Piiga kui Noorhärra tuppa. Ja lõuna lihapallide ning daimikogiga on alati MUST kui Ikeasse satun. Ostlesin ka nii korralikult, et lõpuks tellisin transpordi koju, minu puhul VÄGA erand, aga noh kaine mõistus sai aru, et ise ma ilmselt neid asju autosse ei vedi ja noh koguse eest küsitud summa ei olnud ka üüratu. Miku ema oli muidugi pahane, et ma üksi käisin, ise tähtajale nii lähedal. Lubasin siis pühalikult, et enam üksi seiklema ei lähe. Ei läinud ka 😀