Mhm, ka neljakümnele läheneval preilil (khmm) on hetki, kus tahaks peopesaga vastu laupa lüüa, siis end õlgadest raputada ja lõpuks küsida kõrgendatul hääletoonil, et tõsiselt sa just tegid nii?!?! Aga, mis siis juhtus … noh, ma tõmbasin oma selja ära, jälle. Ja tõmbasin ta ära nii nagu umbes neli aastat tagasi ehk tegin jälle midagi sellist, mis ma teadsin, et ei ole hea mõte teha ja mis ilmselt haiget mulle teeb.
Ühesõnaga, mu füüsiline keha on üldjuhul heas seisukorras. Ainuke murekoht on põlved* ja vahelduva eduga alaselg. Muus osas saan hetkel öelda, et kõik on vinks-vonks. Kui me paar nädalat tagasi Eesti lendasime, siis jäin lennukis kuidagi sundasendisse ja alaselg hakkas valutama. Sellele sain õnneks kiirelt leevendust, sest sattusin paar päeva hiljem minema süvamassaaži. Aga kuna ma ju olen selline, et ei suuda paigal seista ja tahtsin vanemaid aiatöödes aidata ning kuna sattus ka päevi, kus oli piisavalt soe ja päikeseline (aga jahe tuul), siis toimetasimegi. Ning mingil põhjusel sattus mu selg mitu korda tuule kätte paljastuma. Mul oli küll pikk särk seljas ja kohendasin ka jakki mitu korda, aga noh külma too selg sai. Nii käisingi äralennu päeval veel apteegis ja ostsin kaasa Perskindoli salvi (ema masseeris sellega selga mõned korrad ja aitas) ning lisaks Olfen salvi ning lapikesi. Ja muidugi pipraplaastreid. Ma kergelt pelgasin tagasilendu, et pean jälle sundasendis olema ja seetõttu sai varu kaasa ning lennu ajaks Olfen lapikesed selga. Tegelikult oli mu selg mõned päevad tagasi juba tibens tobens ehk sain igapäevaselt toimetada ja ei olnud mingeid probleeme.
Ja noh, siis tuli reede hommik ja mul oli kindlasti vaja üks vaip õue toimetada, et see puhtaks pesta (Miku ema laenas masinat ja selle tagastamisega EI OLNUD kiiret.) Etteruttavalt olgu öeldud, et vaip näeb välja nagu uus. Too vaip oli diivani all kinni, seega, mida ma tegin? Muidugi tõstsin diivanit (mitte ei oodanud nt Miku ärkamist) teades, et selg on hetkel nõrgake. Ja nii kui ma selle diivani üles sain, käis seljas korralik valusööst läbi ning ma teadsin**. Samas, vaip oli ju puhtaks vaja saada, seega ma olin minutike paigal … ja vedisin selle diivani uuesti üles, seekord sain vaiba ka kätte. IDIOOT ma ütlen! Päeva peale oli veel kõik ok, aga vot õhtuks oli selge, et jama on ikka majas. Ma nimelt vaevlesin korralikult, et käia autoga poes. Just autosõit oli see, mis selga hästi ebamugava tunde tekitas, no ikka sellise, et tunned kuidas kerged valusööstud mööda jalga põlveni löövad. Koju tulles määris Miku jälle Perskindoli, eile sõin paratsetamooli ja panin pipraplaastrit ning elasin päeva üle. Mulle tundub, et suuresti elasin üle tänu sellele, et pipraplaaster huugas kuumust vahelduva eduga ja see oli juba selline valulik tunne, et maskeeris seljavalu ära 😀 Praegu näiteks istun plaastriteta ja tunnen kerget ebamugavust. Eks päeva peale selgub, mis tegelikkus on, sest peaksin täna autoga natuke sõitma …
Kõige rohkem kahju on sellest, et pidin eile sõitma Manchesteri ja veetma terve päeva sõbrannaga, kes kuu aja pärast abiellub. Ma ei saanud tema tüdrukute õhtule minna ja nii orgunnisin meile spaapäeva. Noh selle lükkasime nüüd juulisse, sest tal oli vaja veel pulma jaoks asju minna ostma ja plaan oligi seda koos teha. Kuid ma olin kindel, et ma ei ela 2.5 tunnist autosõitu üle ja seda kaks korda ühe päeva jooksul.
* vasaku põrutasin ära u 15 aastat tagasi matkajalatsitega asfaldil jooksutrenne tehes. Aga olgem ausad, siis ma olin noor ja loll ka. Paremaga läks nati õnnetult umbes kümme aastat tagasi Lauluväljakul suure lörtsiga lauatamas käies, kui suutsin põlve välja väänata. Tol õhtul lonkasin koju ja EMOsse läksin järgmine hommik, kus mulle anti lahas (noh, see mille saad ise ära võtta onju) ning loeti sõnad peale jalga puhata. No puhkasingi, nii paar nädalat ja siis oli vaja uuesti mäele minna. Põlv jäi valu tegema ning ma ei taibanud pikalt, et miks. Kuniks läksin spetsialist juurde, kes tõdes et põlv on ikkagi korralikult veel haige ja pööritas silmi, kui kuulis kui kiirelt ma mäele tagasi läksin. Praeguseks põlved igapäevast elu elades liiga ei tee, aga kui tahan nt pikalt jalutada või jooksma minna (ikka spets jalatsidega) või rattaga sõita, siis panen ennetavalt juba need põlvesoojendajad peale.
**see on nüüd see koht, et umbes neli aastat tagasi tegin sama asja ehk tõstsin seda sama diivanit ja siis tõmbasin samuti selja ära. Ehk ma ju teadsin, et selline asi juhtuda võib.
Elu on seiklus ... Anna võimalus enda omale ! 