Emapuhkus :)

Ma ei liialda üldse, kui tunnistan, et ootasin oma emapuhkuse algust sel korral tunduvalt rohkem kui eelmine kord. Viis aastat tagasi olin küll emapuhkusel, kuid ikkagi tegin nipet-näpet viimase minuti asju, mistõttu Personaliosakond lükkas omaalgatuslikult mu emapuhkuse alguse paar nädalat edasi. Sel korral töötan ju suures, rahvusvahelises firmas ja kuigi oleksin ilmselt saanud rahulikult tööd jätkata, sest erinevatel põhjusel jäi asjade üleandmine liiga viimasele minutile, siis ärgitasid nii kolleegid kui pere mind ikkagi alustama puhkust nii nagu planeeritud ehk 2.5 nädalat enne sünnitustähtaega. Praegu mõtle, et tegelikult oleks võinud isegi nädalakese varem oma asjad ära lõpetada 🙂 See selleks. Mõtlesin, et kirjutan hoopis kuidas seekord emapuhkusele jäämise vormistamine kulges, sest eelmisel korral piisas vaid personalijuhile teatamisest ja viimase tööpäeva kokkuleppimisest.

Ühesõnaga, oma otsest ülemust teavitasin oma plaanidest suhteliselt varakult, maikuus mingil hetkel kui esimene trimester ei olnud läbigi ja me ei olnud veel esimeses UHs käinud. Põhjus oli väga lihtne – ta soovis arutada minu pikaajalisi tööalaseid plaane, seda just isiklikku arengut silmas pidades ning vajadusel töötegemist veidike ümber korraldada. Tõele au andes, oli ja on ta siiani väga toetav olnud ja mul on ainult hea meel, et talle nii varakult räägitud sai. Suuremale ringile hakkasin oma uudist teavitama juulis ehk rääkisin eraldi iga projektijuhiga, kelle projekte ma toetasin, et neil oleks piisavalt aega mõelda asendusinimese ja/või töökorralduse muutmisele. Olin juba tol hetkel otsustanud, et tänu kodukontoris töötamisele tahan ka maksimaalselt pikalt tööd teha (novembri keskpaigani), et siis maksimaalselt ka kodus olla. Juuli alguses saatsin emaili personali osakonda teavitamaks neid oma esialgsetest plaanidest ning küsides juhtnööre, kas ja mida peaksin paberimajanduse poole pealt veel ette võtma. Kuna esimesele kirjale mingit vastust ei tulnud, saatsin meeldetuletuse paar nädalat hiljem. Siis tuli peale juba suvepuhkus Eestis ning mul ununes see teema täielikult.

Uuesti hakkasin personali meeskonda taga ajama septembri teises pooles ja seda tänu ülemusele, kes uuris kas mul paberimajandus personaliosakonnas on korda aetud. Saatsin neile kolmanda kirja, millele samuti vastust ei tulnud ning muutusin veidike murelikuks just selle kohapealt, et ei tahtnud väga kuhugi unustuste hõlma ka vajuda ja näiteks igakuisest emapalgats ilma jääda 😀 Seetõttu kontakteerusin otse hoopis teise kolleegiga, kes töötab küll personaliosakonna heaks, kuid kellega suhtlen hoopis teise projekti raames. Tema kaudu sain vajaliku info ning paberid täitmiseks, lisaks lubas ta ise õigeid inimesi teavitada ning samuti märkida, et minuga ei oldud juulist saadik ühendust võetud. Selleks, et emapuhkusele jäämise protsessi alustada, oli mul vaja täita üks vorm, saada ämmakalt tõend raseduse kohta ja teha riskianalüüs 🙂 Jep, ma küll itsitasin, et miks ma pean tegema kodus töötamise kohta veel eraldi riskianalüüsi, sest no mis riske siin olla saab, aga mulle selgitati, et see on vajalik näiteks juhuks kui peaksin oma töötunde vähendama. Ma ise mõtlesin, et selle vajaduse ju selgitab ja kinnitab ikkagi ämmakas, aga okeika, mis ma ikka vaidlen. Suure, rahvusvahelise firma värk ja eks neil on enda tingimused, mis vajad täitmist. Tegin esialgse riskianalüüsi ära, mis ei olnudki selline viieminuti siuh-viuh töö ning vaatasime selle ka ülemusega koos üle. Muideks, mõlemad vormid pidi just ülemus kinnitama ja siis personalile edasisaatma, eks ikka selleks, et oleks kindel, et tema teab mis toimub. Kino sai muidugi nende vormide saatmisega, sest mingil põhjusel, ei tahtnud need emailid õigesse postkasti jõuda. Pärast mitmeid katsetusi tuli ülemusel mõte, et äkki peaks failid PDF’deks ümber salvestama ning voila – vormid said saadetud.

See juhtus kõik septembri lõpus ehk umbes poolteist kuud enne plaanitava emapuhkuse algust. Ja siis oli jälle vaikus, ikka korralikud mitu nädalat, mistõttu hakkasin ise jälle muretsema, et kas ikka saame kõik asjad õigeaegselt valmis. Ja jälle kontakteerusin oma kolleegiga, kes omakorda personalispetsialisti utsitas. Lõpuks, oktoobri keskel sain ametliku kirja emapuhkusele jäämise tingimustega*. Kõik tundus okitoki, väljaarvatud puhkusepäevad, millega oli tekkinud uus segadus. Ehk, mina teadsin, et mu puhkusepäevade arvutus käib aastalõpuni ehk 31ks detsembriks on mul kogunenud ja väljavõtmata viis päeva, mille plaanisin kulutada vahetult enne ametlikutl emapuhkusele jäämist. Tegelikult aga juhtub see, et kui sa jääd ametlikult emapuhkusele, siis algab puhkusepäevade arvestus nö nullist ning need kogunenud päevad võtad juba järgmine aasta välja. Segane jutt lühidalt – kuna plaanisin ametlikult emapuhkusele jääda 22. november, siis selleks hetkeks oleks kogunenud mul 3 aga mitte 5 väljavõtmata puhkusepäeva ning minu grande plan arvuti välja lülitada 12. novembri õhtul, et 15st puhkama jääda, sai kerge põntsu. Saatsime edasi-tagasi mitu e-kirja tolle spetsialistiga, sest me ei saanud kuidagi klappima väljavõtmata puhkuse päevade arvu, sest süsteem justkui näitas ühte, kuid arvutused teist. Tegelikult lihtsalt saime tolle inimesega asjadest erinevalt aru ning lõpuks saime kokkuleppele ka selles kui mitu päeva mul siis puhkust ikkagi võtta on 😀 Nii jäi ametlikeks kuupäevadeks see, et minu viimane tööpäev oli 16 november**, siis edasi kolm puhkusepäeva ning alates esmaspäevast ehk 22. novembrist olen ametlikult emapuhkusel. Plaan on jäädagi emapuhkusele kuni u oktoobri keskpaigani ja siis võtta välja kogunenud puhkusepäevad, mistõttu reaalselt naasen tööle aasta pärast. Jätsin endale varuga puhkust ka 2022. aasta lõppu, nii igaks juhuks, sest ei tea ju keegi kas ja kuidas Piiga hoidu panemisega sujuma kõik hakkab.

Esimesed päevad oli täitsa imelik kodus olla, kuna ei olnud ju kohustust arvuti taha istuda ja mitu korda tekkis mul mõte, et mis ma siis nüüd teen, kuna vabaaega kuidagi liiga palju käes 😀 Aga piisas vaid paari tegemist vajavate asjade nimekirja koostamisest, kui mul juba iga päev midagi teha oli. Puhata kui nii ma lihtsalt ei oska, sest kuklas koguaeg taob, et miskit vaja veel valmis teha enne Piiga saabumist. Samas on olnud mitu hommikut, kui ma lähengi hommikuselt jalutustiirult otse vanni lebotama, päris mõnna on. Ja olen ka oma iluprotseduuridega joonele saanud ning külastanud nii pediküüri, juuksurit kui kosmeetikut. Ühe päeva veetsin Ikeas laste tubadesse mööblit valides, nii mõnna oli lihtsalt üksi konnata, mõelda, analüüsida, juurelda, lõunat süüa ja siis natukene raha kulutada 🙂 Muidugi praegu mõtlen, et oleks võinud selle puhkuse ikkagi tsipake varem alustada, kuna me ei ole jõudnud beebitoa renoveerimisega päris lõpule.

* Riiklikul tasandil kehtiks hetkel emapalga maksmisel minule järgmine kord – kokku saan välja võtta 52 nädalat puhkust, millest 39 nädalat on tasustatud ja viimased 13 nädalat tasustamata. Tasu makstakse nii, et esimesed 6 nädalat saad 90% ja siis 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb on väiksem summa). Minu puhul oleks kehtinud 151.97 naela maksmine nädalas ehk 607.88 naela kuus ja see oleks olnud korralik langus minu kuupalgas, isegi kui ma sellelt makse ei maksa. See on absoluutne miinimumprogramm, mida iga firma järgima peab ja mida tegi minu eelmine tööandja. Minu õnneks muutis minu praegune tööandja paar aastat tagasi emapalga maksmise süsteemi ning seda märkimisväärselt paremaks neile, kes on firmas olnud vähemalt aasta. Minul saab märtsis neli aastat, seega ei olnud küsimustki, kas parem süsteem rakendub. Ehk emapuhkusel saan ikka olla kuni 52 nädalat, millest 39 on tasustatud, kuid tasu makstakse nii, et esimesed 12 nädalat säilb palk 100%, siis 24 nädalat saan 50% oma töötasust ning viimased 3 nädalat 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb summa on madalam). Viimased 13 nädalat on jällegi tasustamata, mistõttu paljud kasutavad seda võimalust, et ametlikult küll naasevad tööle tagasi, kuid esialgu võtavad välja kogunenud puhkusepäevad, mis on ka minu plaan.

**Ma tegelikult käisin ikkagi ühe päeva ka kontoris kohapeal, sest jäin kodukontorisse 2020 aasta märtsis ehk pea 20 kuud tagasi, siis kolisime idarannikule eelmise aasta augustis ning ma lihtsalt ei olnud oma kolleege reaalselt nii kaua näinud. Jah, veebikoosolekutel küll, aga mitte näost näkku. Ning kuna ees terendas aastake puhkust, siis ma lihtsalt hakkasin neist puudust tundma ning tahtsin kontorisse minna. Pealegi oli ülemus selle mõttega väga päri 🙂 Nii istusingi 11 novembri õhtul rongile, 12. novembril olin kontoris ja koju tulin 13. Kaks ööd kodust ära oli nii kosutav ja täielikult minipuhkuse eest. Ööbisin sõbranna juures ja nii mõnna oli lihtsalt olla ilma kohustusteta. Noorhärra oli muidugi nati segaduses, et miks emme rongiga ära läheb ja nii pikalt ära oli (me oleme väga harva nii kaua eraldi olnud) ning seetõttu oli eriti armas ja kallistav kui jälle nägime.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s