Ha Ha Halloween

Noh, pea nädal on juba kommipühast möödas, aga kuna meil miskit ikka natuke toimus, siis oleks paslik paar rida kirja panna.

Halloweeni tähistamisega alustasin mõnes mõttes juba kuu alguses, kui ostsin koju paar kaunistust – ühe kõrvitsakujulise küünlahoidja õue ja kummitustemaja, millel sai punased tuled sees põlema panna. Ja muidugi sildike uksele ka. Tegelikult tol korral olin poes üldse midagi muud vaatamas, aga need kaunistused jäid silma ja koju nad tulid. Ma oleks äärepealt juba jõuluvidinaid ka ostnud, aga siis sai kaine mõistus ikkagi emotsioonidest võitu 🙂 Noorhärrale ostsime ka kostüümi juba kuu alguses, sest Halloween ON suur asi siin ja oli teada, et tuleb nii kommipommitamist kui pidusid. Mina otsustasin sel aastal vana rasva peal sõita ja riietasin end rasedaks nõiaks, kel luukere kõhus. Just nii nagu viis aastat tagasi. Tahtsin väga seda kostüümi veelkord kanda ja ilmselt Piiga meie viimaseks lapseks ka jääb, seega miks mitte. Minu mõte sel aastal oli välja näha rohkem väsinud nõiake võrreldes viie aasta taguse ajaga ning avastasin paar päris head trikki selleks. Esiteks, tuleks kindlasti panna endale jumestuskreemi ja värvida silmad, AGA jätta ripsmed värvimata. Lisaks aitab natuke tumedamat lauvärvi silma alla ning eriti mõnusa kahvatu viimistluse annab see, kui huuled teha heledaks (minul sattus jumestuskreemi huultele, seega hõõrusin selle laiali). Mina jäin väga rahule, sest kahvatum (väsinum) nägin ma kindlasti välja kui viis aastat tagasi 😀 😀 😀

Terve kuu möödus tegelikult kiirelt ja enne kui arugi saime, siis oli Halloween juba nädala kaugusel. Hea oli, et mu rasedaajul tuli sel hetkel meelde broneerida meile kõrvitsakorjamine (sest tänu ühele viirusele ei saa enam niisama minna kuhugi farmi ja korjata, kõik peab olema sotsiaalselt distantne). Muideks, Mikuga lobisedes selgus, et kõrvitsa korjamine ja uuristamine on pigem uus traditsioon Inglismaalt (ilmselgelt saabunud siia üle ookeani) ja kui nemad olid pisikesed, siis mässati naeristega. Miku ema siiamaani kirub, KUI hull oli naereid uuristada, sest need on ju pisikesed ja tunduvalt tihkema sisuga kui kõrvitsaid. Käisime sel aastal teist korda sellises kohas nagu Pontac Farm, suhteliselt lähedal meie kodule, seega hea ligidal minna. Samas, jäi see käik suhteliselt viimasele minutile ja ega ilusaid kõrvitsaid enam eriti leidunud, sest põld oli päris ohtralt kaetud (pool)mädaste isenditega. Mulle meeldib selle koha süsteem ka ses mõttes, et kui sa endale aja broneerid, maksad bronnitasu (10 naela per auto) ja kui lõpuks kõrvitsate eest maksma lähed, arvestatakse see summa kõrvitsate maksumusest maha. Kuna meie ostsime kokku neli kõrvitsat (sest noh ikkagi KÕIK pereliikmed vajasid oma kõrvitsat), siis maksime juurde mõned naelad.

Ja siis … me unustasime need kõrvitsad õue 🙂 ehk ei hakanud kohe uuristama ja kaunistama. Kõrvitsad tulid alles meelde Halloweeni tegelikult päeval (kuigi meie tänavas oli mitu maja, mille ees ilutsesid kõrvitsad juba nädalakese) ja seda ka pärastlõunal. Kuna meil tundus olevat tunnike vaba aega enne kui Miku õe juurde pisikesele Halloweeni peole sättima hakkama pidime, siis võtsime aga markerid, lusika ja noad välja ning hakkasime pihta. Olime just jõudnu oma esimese kõrvitsaga lõpule, kui Miku õde uuris, mis kellast jõuame. Olime suutnud peo alguse ajas väikesed möödarääkimised teha ja nad ootasid meid juba veerandtunni pärast. Ütleme nii, et segadus ei olnud päris meie poolne mittemõistmine, seega ütlesingi et lõpetame oma kõrvitsate uuristamise, paneme endid valmis ja tuleme. Sest ei olnud ju mõtet jätta kõrvitsate tegu järgmisele päeval kui Halloween juba läbi. Tegelikult saime nad kiirelt valmis ja hakkasimegi sättima, peole jõudsime aga ikkagi tunnikese hilinemisega, sest noh kõrvitsad oli vaja välja viia ja küünlad põlema panna (ning loota, et need põlema jäävad, sest õues oli mega tuul). Lisaks selgus, et meie naabrimees on eriline Halloweenifänn ja oli oma aia korralikult ära kaunistanud, seega ei saanud me jätta võimalust kasutamata ja tema aeda külastada 😀 Ütleme nii, et ikka korralik dekoratsioonidemarss toimus, kusjuures kõik kujud liikusid ja tegid hääli. Mega.

Halloweenipidu ise oli rohkem lastele suunatud, seega mina olin ainuke maskeerunud täiskasvanu, aga mul oli päris kama kaks kuna mulle täiega meeldib see raseda nõia kostüüm. Lapsed said mõnusalt möllata, kuniks täiskasvanud sõid ja lobisesid. Kõik hoidsid hinge kinni, et vihma ei hakkaks uuesti ladistama, nagu see terve päeva vahelduva eduga teinud oli, sest plaan oli ju minna komme pommima lastega. Mulle väga meeldib süsteem, mis siin saab aina populaarsemaks, kus need majad, kes soovivad komme jagada, annavad endast märku ja siis tehakse vastav piirkonnakaart, et inimesed teaks, kuhu minna. Ei tahaks ju üldse, et lapsed peavad pettuma, kui nad uksele koputavad ja keegi seda neile ei ava või avavad ja midagi krõbedat koputajale ütlevad. Paljud majad olid seegi kord teinud nii, et jätnud kommikausi ukse taha, kus siis iga laps ise ühe kommi võttis, eks ikka seel viiruse pärast. Muidugi leidus ka varateismelistest ajugeeniuseid, kes käisid ringi ja kui avastasid täis kommikausi, valasid kogu selle sisu kotti. Päris nõme tegelikult*.

Kuna Halloween oli sel korral pühapäeval ja järgmine päev esimene koolipäev pärast vaheaega, siis ega me väga pikalt külas olnudki. Noorhärral oli muidugi väga raske aru saada, et miks ta ei võiks oma põsed ikka ja jälle kommidest pungile toppida (tal oli juba raskusi aru saada terve päeva jooksul mitte kommi saamisega), eriti kui kommikott nina all oli, aga saime lõpuks kokkuleppele, et kui ta järgmine päev koolist tuleb ja on ilusti käitunud, siis saab kommi. See kommikott on meil ikka veel külmiku otsas ja ootab tühjendamist, sest õnneks on Noorhärra selle sisu mõnel päeval täitsa ära unustanud 😀 Seega kuidagi kiirelt läks sel aastal jälle ja ma nii tundsin kuidas ma lihtsalt ei jõudnud midagi teha ega korraldada ning need asjad, mis tehtud said, olid kuidagi ülepõlve ja viimasel minutil kiiruga kokku klopsitud tegevused. Aga eks see saabki nüüd meie reaalsus olema mõnda aega 🙂

*Veel nõmedamad olid sellised umbes 18-aastased kutid, kes arvasid, et nad on piisavalt tugevad suutmaks kõrvitsatest jagu saada. Nimelt panime oma kõrvitsad eesaeda sissesõidu kõrvale ehk nad ei olnud tänaval, vaid meie maja ees. Ma ei hakanud aiaäärele neid panema, sest esiteks võib mingi hetk ikkagi mega tuul tulla ja need kõnniteele puruks puhuda ja teiseks, meil juba on kogemus eelmisest aastast, kus liiga kõnnitee lähedale jäetud kõrvitsad noorte abiga kõrvitsapudruks muunduvad :S Seega jätsime seekord kõrvitsad oma aia alale, MAHA, sest tegu oli ju suhteliselt värskelt puuritud isenditega ja iseenesest oli neid vahva vaadata. Aga ühel õhtul, kui mina olin poes, tatsusid kas noorsanti meie majast mööda ning lihtsalt viskasid kõik kõrvitsad keset autoteed puruks. Miku küll kuulis seda ja läks neile õue paar krõbedamat sõna ütlema, aga kuna oli õhtune aeg ja Noorhärra magas, siis päris järgi neile minna ei saanud. Nagu, kui idioot sa pead olema, et niimoodi teha???? Kas tõesti on püksis nii väike isend, et sa tunned ennast tõelise mehena, kui viskad uuristatud kõrvitsa vastu maad puruks. Kõrvitsa, mille laps on suure huvi ja innuga ära kaunistanud ning mida ta iga päev imetleb. Mul lihtsalt ei ole sõnu, kuidas mõni inimeseloom mõtleb :S

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s