Koolivaheaeg

Märkamatult on Noorhärra esimene veerand koolis läbi saanud ja oleks paslik teha pisike kokkuvõte nendest kahest kuust.

Ma ütleks, et ta on kooliellu üllatavalt hästi sulandunud, tunduvalt paremini kui ma arvasin või pelgasin. Kogu nende kahe kuu jooksul oli vist üks reede hommik kui ta ütles, et ei taha minna, kuid see mõte kadus sama kiirelt kui tuli. Pigem läheb ta kooli hea meelega, jääb sinna pisaratevabalt (kuigi lehvitab mulle viimase hetkeni ja tahab teha viimased musid ka kallis läbi aia) ning koju tuleb samuti hea meelega. Kahel korral olen ta ise koju jätnud, kuna teda vaevas poolteist kuud kerge köha, mis aegajalt hullemaks läks. Ehk need kaks päeva järgnesid öödele, mil ta magada väga ei saanud ja ma ei näinud mõtet viia väsinud laps kooli. Pigem oli ta kodus, tegin talle jalavanni, panin sinepiplaastreid ja andsin körarohtu ning see leevendas tunduvalt olemist. On olnud insidente, kus tema käitumine ei ole kõige lapsesõbralikum ja eks on ta ka pahndada saanud õpetajadelt, kuid see kõik käib sisseelamise juurde ja midagi katastroofilist juhtunud pole. Kuna Noorhärra sai vahetult enne kooli algust selgeks rattasõidu abiratasteta, siis olemegi igal hommikul jalutanud/vändanud selmet et võtta auto. Kusjuures mulle tundub, et Noorhärra esimene valik olekski minna rattaga 😉 Jällegi, eks ole meil olnud hetki, kus ühel mehehakatisel on meelest läinud, et võiks oma kaheksandat kuud rasedat ema järgi oodata ja mitte eest ära kihutada (millest tulenevalt on paar korda juhtunud, et ratas jääb koju kuniks liiklemisreeglid ja kokkulepped üle kordame), kuid ei midagi ületamatut. Eks ma saan ju aru ka, et kui muidu peab rattaga pigem venima, siis teisi lapsi ratastel nähes tekib paratamatult võistlusmoment ja reeglid ununevad. Mulle väga meeldib, et koolil on eraldi rattaparkla, mis on tihtilugu pungil ratastest ja tõuksidest.

Koolitöödest niipalju, et pikalt oli kõik pigem mänguline ja mingeid kodutöid ei antud. Need tulid mängu alles paar nädalat tagasi, aga tegu oli ka väga väikeste ülesannetega, pigem rõhutakse just laste loovusele läbi kujutlusvõime. Ehk neile antakse koju lugemisesk raamat, mida lapsevanemaga koos “lugeda” ainult et raamatus ei ole sõnu, vaid ainult pildid ja siis peabki laps proovima mõelda et mis võis juhtuda ja arendada diskussiooni vanemaga. Kogu lugemissessioon tuleb kirjeldada lugemispäevikus, mida teeb nii lapsevanem kodus kui õpetaja koolis ehk too raamat rändab kooli ja kodu vahet. Saime nüüd ka koolivaheajaks pisikese ülesande, mida teha. Ma loodan, et mul on meeles seda teha, sest no nii raske on harjuda mõttega, et meil on vaja kodutöid teha. Septembris oli lastevanemate koosolek, kus saime õpetajaga rahulikult rääkida teemal, et Noorhärra on pärit kakskeelsest perest ning kuidas see võiks mõjutada tema hakkama saamist koolis, just selles mõttes, et tema inglise keele oskus ei saaks kuidagi negatiivselt mõjutatud. Õpetaja oli alguses üllatunud, et laps kakskeelsest perest on pärit, sest temaga vesteldes sellest aru ei oldud saadud (ehk siis positiivne märk), kuid lubati tal silma peal hoida ning rääkida, kui miskit muret tekitab.

Mis ma tahtsin veel eraldi välja tuua, et kui ma muidu olin alati (ei teagi mis põhjusel) koolivormide vastane, siis hetkel mulle väga sobib, et Noorhärra vormi kandma peab. Jah, minu jaoks tähendab see iganädalast triikimist, kuid see veerand tundi mind ära ka ei tapa. Hea on veel see, et vormi osasid on võimalik osta aastarigselt tavalisest poest ja neid ei pea eraldi tellima. Mis peamine, need ei ole kallid. Ma olen talle ostnud kokku neli paari pikki pükse, kaks kampsunit ja okei, päris mitu polosärki. Aga seda puhtalt seetõttu, et mina ei tea, mida nad koolis teevad, kuid esimestel nädalatel tuli Noorhärra koju värviplekiliste pluusidega ja no need plekid ei tulnud heleda pluusi pealt pesus välja. Samas, mina ei ole nõus oma last plekilistes riietes kooli saatma vältimaks seda, et teda kiusama hakataks. Ahjaa, nagu tuletikuga otsisin septembri alguses poest trakse või rihma, sest esimesed püksipaarid ei tahtnud tal üldse üleval püsida. Lõpuks tellisin netist viiese komplekti rihmasid, mille opereerimisega ta ise edukalt hakkama saab. Ja siis avastasin, et lapsele võiks osta pigem peenikese poisi püksid, mitte tavasuuruses, sest tuleb välja, et meie poiss on saleda kehaga 🙂 Ahjaa, mainin ära ka riietehinnad ehk nii pükse, kampsuneid kui polosärke saab osta kahestes pakkides ja maksavad need 4-6 naela pakk, seega minu arust pigem odav. Ainuke kallim riideese oli koolilogoga pusa, mis tuli tellida spets poest, aga see ka hingematvalt kallis ei olnud. Ja kõik riided on meil ära sildistatud, sest muidu ilmselt rändaks nii mõnigi ese mööda ilma ringi 😀

Üks armas asi veel – nimelt paluti juba alguses igal lapsel võtta kaasa oma nimega joogipudel, mina aga teen iga päev pisikese snäkikarbikese ka kaasa. Noorhärra sööb ilusti koolilõunat, aga arvestades, et ta on koolim 8:30-3 ja ta on meil pigem isukas, siis saadangi talle tervislikke snäkke kaasa. Üldjuhul kas kurgi- või porgandipulgad ja mingid marjad/puuviljad. Teinekord saadan ka mõned soolased küpsised ja juustukese. Krõpsud ja küpsised on pigem suur EI ja selle üle on mul ainult hea meel. Viimasel koolinädalal oli minu jaoks natuke halenajlakas vahejuhtum, mille peale ma ei osanud muud teha kui õlgu kehitada ja pead raputada – nimelt panin Noorhärrale kahel järjestikkusel päeval kaasa muuhulgas ka viinamarju, kui unustasin need pikuti katki lõigata. Esimesel päeval ei öeldud mulle midagi, aga teisel tuletati meelde, et viinamarjad olid lõikamata. Okei, seda vist teavad paljud lapsevanemad, et kui laps hakkab iseseisvamalt sööma, siis tuleb viinamrjad pikuti katki lõigata vältimaks nende kurkutõmbamist ja lämbumise ohtu. Mis mind aga muigama pani, oli see, et kui enne lõikas kool ise viinamarjad pikuti pooleks (juhul kui lapsevanem unustas teha), siis nüüd ei tohi nad enam seda teha. Ja miks? Sest kui peaks midagi juhtuma, on kool süüdi selles, et viinamari oli valesti lõigatud ja peab vastutust kandma. Nagu halleluuja, kui hulluks see Health and Safety siinmaal aetud on??? Absurditipp oli see, et ega siis ju ei võetud neid viinamarju karbist välja, et laps saaks teised asjad ära süüa. Ei ei, ta ei saanudki oma snäkikarpi nendel päevadel 😀 😀 😀

Olen tähelepannud ka mõned tuska tekitavad seigad. Näiteks see, KUI organiseerimatud me alguses olime. Ses mõttes, et riided olid muidugi toolileenil ootamas, aga see riiete selga panek kuidagi venis, eriti veel samal ajal telekat vaadates, et ma tihtilugu muutusin hommikul kärsituks ja kärkisin Noorhärraga, sest hakkasime kooli hiljaks jääma. Seega tekitasin uue rutiini, et mingiks kellaajaks peab olema hommikusöök söödud, siis tuleb hammastepesu, siis riided selga ning kui jääb aega, saab veel multasid vaadata. See süsteem toimis … kuni viimasel nädalal vaikselt vanasse rutiini langesime. Eks uuel veerandil uue hooga. Lisaks on mul endal paha tunne, et kui laps umbes pool neli kodus on, siis tihtilugu lasen tal multikaid vaadata kuniks mina viiest töö lõpetan. Üheltpoolt võiks see ju ollagi lapse tsilliaeg, sest tal on pikk koolipäev selja taga, teisalt saaks ta ju puhata ka mängides või raamatuid vaadates. Ausalt, mul tekib teinekord korralik frustratsioon selle utimutimajanduse üle. Ahjaa, ja siis mind ajavad kohutavalt närvi need vankrimammid, kes jalutavad kõnniteel aegluubis. Healjuhul on neil laps kõrval, halvemal juhul on neid mammisid kaks, kes kõnnivad kõrvuti kogu kõnnitee laiuses. Ning nad alati lobisevad niii ennastnustavalt, et ei kuule ega näe, mis ümberringi toimub ehk et nende taha tekib tropp inimesi, kes mööda sooviks. See on kõige jubedam, et kui näiteks Noorhärra tahaks mööda, siis ta ilusti hüüab “excuse me” ja laseb ratta kella, ja need mammid vaatavad üle õla, näevad seda last, kes soovib mööda ning ignoreerivad täielikult :S :S :S Ma väga ei taha ärplema ka hakata juhuks kui mõne mammi laps minu lapsega samas klassis käib ja siis hakatakse minu last või mind teiste silmis maha tegema. Aga no eks paistab, kas minust saab paari kuu pärast samasugune vankrimammi 😀 Positiivse kohapealt olen hakanud rohkem jalutama ehk nii hommikul kui õhtul teen pikema jautuskäigu et päeva lõpuks ikkagi 5.5-6km jalutamist täis saada. Olgem ausad, teinekord on juba tsipake ebamugav ka natuke kiiremini kui Pardimamma liikuda 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s