Töö elu-olu

Kirjutasin viimati lähemalt oma tööelust märtsis, kui sai läbi ametlikult esimene kuu uuel ametipostil. Tollel hetkel olid emotsioonid pigem positiivsed, kuigi praegu seda postitust läbilugedes meenus küll see frustratsioon ja aeglus. Aeglus on siiani jäänud, sest inimesed projektis on lihtsalt väga hõivatud (muigudi kui midagi vaja on, siis ollakse varmad vastama). Kõik see toimus seitse kuud tagasi ning ütleme nii, et praeguseks on mul täielikult kopp ees oma tööst. Kindlasti mängib siin rolli fakt, et ma olen rase ja kipun väsima ning tahaks paljuski olla niisama ja oma pesa punuda. Kuid suuresti on põhjus ka selles, et minu esialgsed ootused uuele ametikohale ja tegelikkus ei ole siiamaani korralikult kooskõlla saanud. Viimase üheksa kuu jooksul on mul tihtilugu tunne, et mind, minu kogemust ja teadmisi ei kasutata sihtpäraselt, sest nii madalat töökoormust ei ole mul juba ammu olnud. Seda kõike olenemata päris mitmetest jutuajamistest ja e-kirjadest, kus mainin et mul on natukene rohkem vaba aega ja olen nõus lisaülesandeid endale võtma. Muidu ju võiks isegi niisama olla ja kodus toimetada ent ma pean ignädalaselt täitma tööajatabelit ja sinna tuleb ka kirjutada, mida ma täpselt teinud olen. Samuti on mulle antud tööülesanded, mis on pigem tavalise assistendi pädevuses kui et õppida rohkem projektijuhtumist. Sellest tulenevalt on olnud hetki, kui ma ei tunnegi ennast oskusliku ja väärtuslikuna.

Üks asi, millega ma ei olnud siiani harjunud, oli see, et kui ma miskit soovitasin või pigem isegi võtsin initsiatiivi asjade ärategemiseks, siis minu juhtnööre justkui ei kuulatud. Samas tahetakse, et näitan korralikke tulemusi. Ühesõnaga, ma ei hakka detailidesse laskuma, sest see läheks liiga segaseks, kuid oli üks ülesanne, mille täitmine muudkui venis ja venis (minust mitte tulenevatest asjaoludest) ja mille vastutus pandi umbes kuu tagasi lõpuks minu õlule. Pärast paari nädalast osapooltega vestlemist, protsessidest arusaamist ja uue protsessi väljatöötamist saatsin osapooltele kirja, et alates sellest ja sellest kuupäevadest teeme asju nii, et tagada maksimaalse kvaliteet ja projekti eeskirjadele vastavus. Läks nädal mööda kui ma avastasin, et minu jutt ja palve oli justkui kurtidele kõrvadele ning asju tehti ikka vanaviisi. Nii ma tõstsin enda käed üles ning ütlesin ka välja, et mul ei ole probleemi antud valdkonna tegevusi maksimaalselt koordineerida (ehk nii palju kui on minu võimuses), kuid ma ei saa võtta endale vastutust (ja seda ei saa ka keegi minu õlule panna), et kõike tehaksegi nii nagu ette nähtud, kui minu juttu ei kuulata ning mul ei ole mingit võimu koordineerida. Õnneks saadi siis ka aru, et vist jah on asi veidike hapu. Mina aga võtsin sellest hetkest seisukoha, et teen niipalju ja nii hästi kui mul lastakse, kuid mingeid ekstra ületunde ei tule ka minu poolt kuniks ei aktsepteerita minu soovitusi. Tundub, et siiani see seisukoht toimib.

Paar kuud tagasi oli mul oma otsese ülemusega väga otsekohene vestlus, kus ma ütlesingi, et mind ei huvita absoluutselt projektijuhtimine, sest see mida ma uuel ametipostil teen, on kõike muud kui projektijuhtimisega seotud. Ega ma ei saagi ju kindel olla, kas aasta alguses räägiti juhtkonna tasemel teineteisest mööda ses mõttes, et projekt vajas tavalist assistenti ja kuna sealne projektimeeskond teab mind kui assistenti, siis ei kuuldud väikest assistendile lisanduvat sõnakõlksu “projektijuhtimine”. Või äkki ma ei vastanud õppiva projektijuhina nende ootustele ja nii mind vaikides “tagandatigi” tava-assistendiks. Kindel on aga see, ütlesin seda ka oma ülemusele, et too projekt ei ole kindlasti õige koht kellegi väljaõpetamiseks, sest HS2 on liiga suur ja kiire tempoga projekt selliseks tegevuseks. Ühesõnaga, pärast vestlust ülemusega leppisime kokku, et vean enda viimased kuud enne emapuhkusele minekut saml ametipostil edasi, sest ei ole ju mõtet mind tõsta kuhugi uuele projektile ning kui järgmisel aastal naasen vaatame uuesti üle, mis minust edasi saab. Iseenesest oleks projektijuhtimise kogemus tulevikuperspektiivis vajalik, sest seda oskust ja teadmist saaksin ükskõik mis valdkonnas ja riigis rakendada. Lihtsalt selle saamiseks on vaja natuke teistsugust lähenemist. Rõhutasin ülemusele ka, et õpin kõige paremini uue ametiposti selgeks just nii, et keegi nö. hoiab esimese kuukese mu kätt ja kui tunnen end piisavalt kindlalt, siis lähen ja toimetan üksi väga eduliselt. See aga eeldabki natuke teistsugust (rahulikumat) projekti.

Praegu aga ma reaalselt loen päevi, et saaksin emapuhkusele jääda. Sellega oli ka natuke halenaljakas situatsioon, kuid kirjutan eraldi postituse sellest, kuidas suures firmas asjalood käivad, kui soovid emapuhkusele jääda 😀