Oma kodu ostmine – ootame

Viimasest selleteemalisest postitusest on möödas kaks kuud ja põhjusega – midagi erilist ei ole vahepeal toimunud kui ainult ootamine 🙂 Ametlik laenupakkumine jõudiski meieni nagu lubatud ja just aasta viimastel päevadel, mille omakorda edastasime oma advokaatidele. Ühel hetkel tekkis segadus ka maja hindamisega ses osas, et kui detsembri algul käis panga poolt hindaja, siis teadsime juba ette, et meile raporti tulemusi kui selliseid ei näidata. Maja hinnatakse panga tarbeks, et kas maja on väärt seda laenusummat, mis meile antakse. See lahenes ilusti, sest muidu ei oleks ju meieni hinnapakkumine jõudnud. Küll aga ootasime, et millal siis meie omapoolse eksperdi majja saadame, nii juhtus ju eelmiste kahe majaga. Ootasime umbes jaanuari keskpaigani kui küsisin ka meie laenunõustajalt, et kaugel kogu asjajamine on, et saaksime hindaja saata. Selgus, et olime siinkohal teineteisest mööda rääkinud, sest väidetavalt oli ta meilt küsinud, et kas soovime tasulist ekperti ka saata, millele meie olime vastanud EI, kuigi olin kindel, et sellist asja ei olnud toimunud. Ta ütles, et kui soovime, on meil muidugi võimalus ekspert saata, kuid peaksime mõtlema ka sellele, kas ja kui mõistlik see rahalises mõttes on. Mõjuvaks teguriks oli ka see, et meil oli tolleks hetkeks juba laenupakkumine olemas, kuid eelmisel aastal olime protsessi mõttes rohkem alguses ehk meil ei olnud nö panga kinnitust laenupakkumise näol. Igatahes, hakkasime uurima, mida hindaja toomine meile maksma minna võiks. Kõige tavalisem hindamine maksaks u 300 naela ja oleks sarnane sellele, mida tegi pank (ehk põhimõtteliselt oli meil ju vastus olemas). Põhjalikum hindamine oli juba üle 400 naela, mida mina alguses väga kindlalt ka soovisin. Ma olen lihtsalt väga skeptiline suurtes asjades ja majalaen on ikkagi kordades suurem kohustus kui midagi väiksemat osta. Rääkisime ka Miku vanematega ning nemad ütlesid, et viimaste majade ostmisel ei ole nemad seda hindamist tellinud. Miku isa ju oli maja näinud ja väga selgelt aru saanud selle seisukorrast. Me teadsime, et aknad tuleb ära vahetada, lisaks vajavad mõned tehnilisemad asjad vahetamist ja need tööd on pigem kiireloomulised. Ta rõhutas ka seda, et kui maja ikka mega halvas olukorras oleks, siis ei antaks meile laenu. Kuna tegu aga on vanema maja mitte uusehitisega, siis paratamatult tuleb varem või hiljem välja asju, mis vajavad tegemist. Me ei saa eeldada, et saame vink-vonks korras maja endale. Seega, kui me oline alguses surmkindlad, et sell 400+ naela me välja käime, siis lõpuks otsustasime seda mitte teha. Seda samat summat on vaja kolimisel ja kiireloomulistel töödel. Maja vajab ju üleüldiselt seest värskendust ja eks me parandame asju siis kui teeme neid värskendustöid.

Jaanuari lõpus suhtlesime laenunõustajaga ka kindlustuste teemal, nii majakindlustuse (mis on kohustus panga poolt) kui ka elukindlustuse temaatikal. Meie sooviks Mikuga on teha elukindlustus nii, et kui ühega meist juhtub kõige hulle, siis maja laen saab kindlustusfirma poolt tasutud ja teine ei pea selle pärast muretsema. Ma ise olen suhteliselt skeptiline kas selline asi üldse võimalik on ja kui on, siis mis oleks sellisel juhul kuumakse. Kindlasti tahaks sõlmida selgesõnalise lepingu korraliku firmaga, kes kindlustusjuhtumi korral ei hakka oma sõnades taganema. Eks sinna juurde saab vaadata ka lisakindlsutusi a la kui sissetulek kaob, kuid see on juba spetsiifilisem teema.

Veebruaris sai “nalja” sellega, et arvasime oma advokaadifirma olema mitte nii asjalik kui eeldasime. Ühesõnaga mingil hetkel anti meile mõista müüja poolt, et nende väga suureks probleemiks on mitte suhtlemine. Iseenesest ma selles ei üllatunud, sest kui ise neile kogu protsessi algul paar e-kirja saatsin ja vastust ei saanud, siis olin küll veidike hämmeldunud ent ma tean, et mul on teinekord kalduvus liiga palju kirjutada, seega andsin neile andeks 🙂 Jamaks läks veebruari keskel, kui müüja vahendaja võttis minuga ühendust, et kaugel meie asjaajamine on. Nad tegid seda korra jaanuaris ka, seega ma ei olnud kõne peale üllatunud. Veebruaris öeldi meile, et müüja advokaadid on üritanud meie advokaatidega ühendust võtta päris pikalt, kuid tulutult. Andsin müüja vahendusfirma esindajale kiire ülevaate mida olime selleks ajaks juba teinud ja lubasin omalt poolt advokaadiga ühendust võtta ja paluda tal teise poole advokaatidega suhelda. Esmalt helistasin kontorinumbrile, kuid sealt tuli automaatne vastus, et kuna firma töökoormus on väga suur ja inimesed enamjaolt kodust töötavad, siis nad ei suuda telefonile vastata ning palusid jätta teate. Tegin seda ning arvasin, et asi korras. Igaks juhuks uurisin paari päeva pärast vahendusfirmalt, kas nendega on ühendust võetud, mida ei oldud. Selge, saatsin seekord advokaadile e-kirja paari küsimusega ning lisasin lõppu palve, et ta reageeriks kirjadele. Läks paar päeva mööda ning suhtlesin uuesti vahendusfirmaga, kuid ei kippi ega kõppu. Kinnitasin, et olen nendega mitu korda üritanud kontakteeruda ja vast lähipäevil võtavad ühendust. No ei võtnud ja hoopis sain vahendusfirmalt uue kirja palvega, et äkki meie laenunõustaja saab neid tagant utsitada. Ega ma ka enam ei olnud kade ja saatsin sama palve otse laenunõustajale (et ta näeks kirjavahetust ka kuupäevaliselt) ning palusin asja uurida. Ma ei teagi, kas meie laenunõustajal on kellegi otsenumber, kuid igatahes sain juba samal õhtul vastuse, et advokaat suhtles ning võtab ka müüja advokaadiga ühendust. Nädala pärast aga oli seis sama, vaikus. Saatsin meie laenuhaldurile kirja konkreetse palvega, et võetaks ühendust, asi oli juba halenaljakaks muutunud, sest meile jäeti mulje, et pea kaks kuud on meie advokaat ignoreerinud teise poole kontakteerumiskatseid. Kui lõpuks meie advokaat neile vastas (kiri, kuhu meie olime ka sisse kopeeritud), oli manusena lisatud 4 erinevat e-kirja, mis nende kahe kuu jooksul saadetud oli, kuid mida müüja advokaadid kätte ei saanud. Ma oletan, et need kirjad läksid neil otse rämpsposti ja seda kausta ei kontrollitud. Igatahes, veebruari lõpuks said advokaadid lõpuks omavahel ühendust 😀

Ja viimane asi, mida tegime, oligi see, et allkirjastasime laenupakkumise ja saatsime selle advokaadile tagasi. Jällegi, midagi uut minu jaoks, just protsessi mõttes. Ehk advokaat saatis meile ümbriku, milles oli vaja täita ja allkirjastada üks küsimustik ning samuti allkirjastada laenupakkumine kahes eksemplaris. KUID, laenupakkumise allkirjad pidid olema kinnitatud tunnistusega. See tähendab seda, et tavaelus lähed sa postkontorisse oma paberitega, allkirjastad töötaja silme all paberi ning tema paneb sinu allkirja kõrvale oma allkirja, mis tunnistab, et minu allkiri on tõeline. Tegelikult võib tunnistajaks olla kindla ameti esindajad või näiteks firma omanikud, kuid praeguses piirangute valguses on ilmselt neid nõudmisi leevendatud. Küll aga ei tohi tunnistajaks olla endiselt pereliige või sõber. Kuna Miku käis kodus ainult nädalavahetuseti, siis natuke kombineerimist ja planeerimist, kuid allkirjasttaud need paberid said ning omakorda tunnitaja allkiri kinnituseks juurde lisatud.

Kui eelmine nädal laenuhalduriga suhtlesime, siis tundub, et oleme lõpule päris lähedal ehk ideaalis peaksime hakkama nüüd küsima kindlat kuupäeva, millal võtmed kätte saame ja rahad üle kanname. Meie suurimaks mureks selle juures on see, et praeguses kohas peame andma kuu ette teada, et välja kolime. Omanik küll teab, et oleme ostuprotsessiga pooleli, seega me loodame, et ta on natuke paindlikum etteteatamise osas. Mida me ei taha, on see, et maksame ühes kuus nii täissuummas üüri kui laenumakse, kusjuures esimene laenumakse on topeltsummas kuna kogunevad intressid. Me küll paneme raha kõrvale, sest lisaks läheb ju raha vaja ka kolimisel (eriti kui plaanime seekord kasutada pigem kolimisteenust), kuid tundub natuke tobe maksta liiga palju, eriti kui mingil määral seda mõjutada saaksime. Eks paistab. Igatahes, võib juba täitsa juhtuda, et märtsi lõpp / aprilli alguses kolime.