Veebruari raamat

Ei, asi ei olnud minus, vaid raamatus. Too esialgne raamat, mida lugema hakkasin, oli tõsieluline lugu sellest, kuidas üks naisterahvas murdis välja ühes ususektist. Tegu oli minu jaoks pigem keerulise kõneviisiga (sest olgem ausad, kui ma õhtul pärast väsitavat päeva voodis raamatut lugeda tahan, siis on üüüsna raske sammu pidada ja arusaad, kui niigi pisikeses kirjas teksti vahele on põimitud tekste piiblist) ja nii kadus mu huvi päris kiirelt. Pealegi, veebruaris võttis oluliselt mu tähelepanu ka piltide sorteerimine, kuid sellest juba teine kord. Igatahes saabus Sõbrapäev ning Miku kinkis mulle Monica McInerney raamatu “The Godmothers” ehk “Ristiemad”. Tegu ei olnud üldse religioosse teosega, vaid ostuus kõige lihtsamaks romantiliseks romaaniks, mida oli niiiii kerge lugeda, et lehed lendasid mu käes ning raamat oli 4-5 õhtuga läbi (ma täpselt enam ei mäleta, aga sain selle pühapäeval, kohe lugema ei hakanud, kuid laupäeval läksin juba poodi uue raamatu järgi).

Raamat räägin 30ndate alguses olevast Eliza Millerist, kes elab Melbourne’is, on alates ülikooli lõpetamisest pühendanud ennast 24/7 karjäärile (kuigi ülemus teda ei hinda ning palka maksab minimaalselt), kuniks ühel päeval saab ta ootamatult koondamisteate, kuna firma omanik müüb oma äri maha. Kuna Eliza pole oma ema surmast (kui tüdruk oli 17. aastane) saadik reisinud ega enda jaoks aega võtnud, otsustab ta vastu võtta oma ristiema Olivia kutse lennata Šotimaale puhkusele ning osaleda üllatuskülalisena tema teise ristiema, Maxie, pulmas. Kuna Eliza ei tea palju oma lapsepõlvest, päritolust ega ka seda, kes tegelikult tema isa on, hakkab ta juhuse tahtel vastuseid nendele küsimustele otsima (ja ka leidma) justnimelt oma reisil Euroopasse.

Mulle meeldis see raamat, väga. See oli lihtne, aga samas huvitav. Romantiline ent samas põimitud intriigidega. Ning mis peamine, minu jaoks säilis põnevus päris viimaste lehtedeni, sest erinevaid minilugusid hakkas nagu võluväel hargnema ning õnneks lõpuks leiab neist iga üks ka vastuse. Kui keegi soovib kerget lugemist, siis soovitan kindlasti. Ma ilmselt peangi hakkama rohkem kergemale kirjandusele keskenduma, vahet pole kas eesti või inglise keeles, kuid mingil põhjusel tekib mul väga kiirelt sisemine blokk kui üritan lugeda kellegi autobiograafiat, enesearenguraamatuid või lihtsalt midagi õppetlikku.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s