Talverõõmud UK’s

Mulle suureks üllatuseks oli eelmine nädal päääris talvine, UK mõistes onju. Temperatuur oli pidevalt 0 ringis ja rohkem isegi miinus poolel, sadas rahet (jep, mitte lund) ja oli mõnus krõbedane ilm. Noorhärra muidugi nautis täiega ja veetis nädala sees lasteaias nii palju aega kui võimalik, õues. Nädalavahetuselgi ikkagi vedasime endid välja, et värsket õhku saada. Miks ma seda kõike aga kirjutan, on see, et autojuhina paneksin sõna talverõõmud pigem jutumärkidesse. Isegi mitte sellepärast, et enamik juhte venisid teedel nagu teod (isegi kui teed olid kuivad, aga temperatuud lihtsalt madal), vaid ikka enda lollus ja hajameelsus oli see, mis ebamugavust tekitas 😀

Kuna meie pereauto on nüüd jälle töökorras, siis vahetasime Mikuga autod (taaskord) ära ja minule jäi tema väärikat vanaduspõlve veetev tagaveoline Vanahärra. Kui me kunagi esimest korda autod vahetasime, siis kirusin korralikult, sest see auto lihtsalt sõidab teisiti. Teisel vahetuskorral juba harjusin ära ja isegi nautisin sõitmist sellega. Seetõttu ei olnudki minu jaoks probleem sellega uuesti kohalikke sõite tegema hakata. Pean lihtsalt meeles pidama, et kässar väga ei tööta ning kallakul parkimisel tuleb ka käik sisse jätta ning kiirendus ei ole sellel autol just kõige parem. Aga muidu on tiben-tobens. Esmaspäeval oligi kõik väga okei ning ka ilm selline kergelt talve meenutav, öösel sadas aga juba ramit (rahe+lumi=rami ehk selline rahe vaheldub lume vaheldub rahega), mistõttu teisipäeva hommikul saime natuke kauem aega veeta autot puhastades ja soojendades. Muideks, Noorhärra uus lemmik tegevus on oma kalluriga aidata autot puhastada. Suured teed olid puhtad ja ei osanud ma üldse üleliia muretseda sellepärast, et miski võiks seda idüllilist talveilma rikkuda. Pigem nautisin seda, et tagasiteel lasteaiast hakkas imepäraselt laia lund sadama, mis päikese paistel eriti ilus välja nägi. Kuniks keerasin suurelt teel meie tänavale. Nimelt on kogu meie tänav üks üles-alla tee ning selle algus, kus ka meie elame, just pigem üles. Mulle sattus veel õnnetul kombel üks ebakindel juht ette komberdama, mis tähendas, et pidin oma auto hoo miniaalseks laskma. Aga too sama lumesadu oli jõudnud meie tänava tee teha libedaks. Iseenesest mitte midagi hullu, KUI sul on korralikud rehvid all. Vanahärral on aga need pigem pastlad mis vajaksid vahetust. Vajadus, mida siiani olime ignoreerinud, sest muidu sõitmisel probleeme ei ole ning me ei ole ka kindlal kauaks seda autot veel meie peres vaja läheb. Ühesõnaga, vedas see Vanahärra ennast umbes poolele teele mäkke üles ja mitte grammigi rohkem, pastlad lihtsalt lasid liugu. Okeika, lasin siis autol “mäest” alla tagasi veereda, et natuke hoogu võtta. Ilmselt ei võtnud piisavalt hoogu, sest sellel korral ei jõudnud Vanahärra enam poolele mäelegi. Kolmas kord lasin eriti pikalt tagasi vajuda, aga selleks hetkeks oli vsit kogu tee libe, sest no Vanahärra lihtsalt ei suutnud end ülesmäge vedada. Lõin käega ja võtsin suuna tänava alguses olevasse parklasse, mul lihtsalt ei olnud aega hakata jebima, sest töö ootas. Õhtuks oli tibens-tobens lumi tee pealt sulanud ning sain ilusti majast edasi “mäetippu” end ära parkida.

Saabus kolmapäeva hommik ning öö ei olnud meid enam nii paljuse lumega õnnistanud. Meie tänaval küll oli lund, kuid allamäge minekul see mingisuguseks takistuseks ei saanud. Suured teed olid samuti kuivad ning päike jälle väljas. Olin enam kui kindel, et saan seekord kohe maja lähedale parkida, sest vabu parkimiskohti oli jalaga segada. Ses suhtes oli mul õigus, et Vanahärral ei olnud tõesti probleemi mäest ülesse maja ette sõitmisega, küll aga pidin hoogu maha võtma nägemaks, kas kohe maja ees on parkimiskohta. Ei olnud ja pidin siis suuna jälle “mäe tippu” võtma. Mingil põhjusel aga oli seal üks auto lihtsalt ees seismas ning mul ei jäänud muud üle kui proovida oodata. Aga vot Vanahärrale see ootamine ei sobinud, sest noh natuke libe vs pastlad ja ma jälle ei saanud mäest üles 😀 Seekord ma isegi ei hakanud üritama, vaid juba eos tagurdasin alla tagasi ning parkisin tänava alguses olevasse parklasse. Jällegi, õhtuks oli tee puhas ning sain rahulikult “mäe otsa” parkida.

Neljapäev oli ses suhtes mõnus, et päike siras juba hommikul ning oli näha kuidas see väikene lumigi sulama on hakanud. Seda enam olin rahulolev, kui lasteaia ringil tagasi jõudes avastasin, et mõned naabrid, kes olid juba päevi parkinud ja mitte kuhugi liikunud, olid nüüd oma masinaid liigutanud ning oli mitu parkismiskohta kõrvuti vabad ning nendel kohtadel ei olnud mingit lund. Jipikajeee, ma sain pm parkida maja ette. Kui ma muidu harrastan külgboksi ikkagi õiget viisi, et tagurdad ennast paika, siis sel hommikul otsustasin olla laiska ja nina ees end parkida, ikkagi kaks järjestikkust kohta olid vabad ja ei oleks olnud ju manööverdamisel ja mahtumisel mingeid probleeme. Olin juba peaaegu paigas, kui vaatasin, et olen liiga keskel ja ilmselt teine auto enam minu taha ei mahuks, seega nõksutasin oma autot edasi, et siis proovida ka veidike paremini teeäärde parkida, kui algas jama – Vanahärra oli sattunud libedale kohale ja no mitte ei liikunud tagasi. Pekki küll, auto oli tegelikult paigas ja mu oma ousidiinne (OCD) vajadus veelgi paremini parkida vedas alt. Proovisin mis ma proovisin, aga ei saanud autot liikuma. Olgu, otsustasin auto sinna paika jätta, kässar peale, käik sisse ja eks siis õhtul sätin end Noorhärrale veidike varem järgi, et auto välja ukerdada. Mu plaan oli loopida tagarataste alla graniitliiva* ja loota, et see aitab Vanahärra liikuma. Mingil põhjusel aga ei andnud hing rahu ning otsustasin lõunapaiku minna asja uurima. Teades, et nii teinegi kord ei lähe minu plaanid nii kui vaja (eriti kui on ajaga veidike kiire), tahtsin olla veendunud, et mu auto on ilusti pargitud ja sõidu valmis juba enne Noorhärrale järgi minemist. Võtsin aiast mingisuguse Miku tööriista kaasa (ei olnud labidas, kuid selle sarnane, lihtsalt “labida” osa oli tunduvalt kitsam), et jääd lõhkuda, köögist ka kühvli ning läksin. Ma pidin peaaegu südari saama kui auto juurde jõudsin – nimelt ei olnud kässar ja käik oma tööd teinud ning auto oli ikkagi allapoole vajunud. Ma võin ainult oletada, et süüdi on selle auto raske tagumik. Ning kui muidu ma keeran harjumusest ikkagi rattad nö tee ääre poole juhuks kui auto vajuma hakkab, siis seekord ei olnud seda teinud ning auto vajus otse, järgmisena pargitud auto poole. ÕNNEKS ei olnud ta teisele autole otsa vajunud, nii mbes 10cm jäi puudu, aga junn oli mul ikkagi jahe.

Egas midagi, võtsin aga oma metallist labida ja hakkasin tagumiste rataste taga olevat jääd ära toksima ja eemale pühkima. Ikka korralikult toksisin, sest seda jääd oli. Ning kui ma juba toksisin, siis puhastasin ka esirataste taha jääva ala, nii igaks juhuks. Lõpetuseks vedasin mitu kühvlitäit graniitliiva ka tee peale, sest no mitte ei tahtnud riskida selleda, et ma ei liigu tagasi ülesmäge, vaid vajun edasi allamäge. Ettevalmistused tehtud, astus parajasti üks naabritest toast välja. Mõttes lootsin, et tegu on ees parkiva auto omanikuga ning oleksin tal palunud oma autot veidike edasi parkida, kuid seda õnne mul ei olnud. Küll aga oli too meesterahvas lahkesti nõus mulle moraalseks toeks olema kui proovin enda masinat liigutada, sest ta oli jumala kindel, et ma saan ilusti tagurdatud 😀 Istusin siis rooli taha, vajutasin piduripedaali kõigest jõust, võtsin käigu välja ja käivitasin auto. Õnneks see kuhugi ei liikunud, kuid kui panin tagurpidikäigu sisse ning hakkasin siduriga mängima, tunnetamaks, millal käik nö võtab, suretasin auto välja. Piinlik, ikka väga piinlik. Teisel korral õnneks tunnetasin haakumise ära ning kuigi algul hakkasid pastlad jälle ringi käima, siis sain auto ikkagi liikuma, too lahke naabrimees aitas ka natsa kapotist lükata 🙂 Kergendus oli suur, sest ega tõesti oleks tahtnud hakati kellegi auto ilutöid kinni maksma. Olin auto juba paremini ära parkinud, kui avastasin, et üks kullerauto oli just lahkunud ning meie kodule kõige lähim parkimiskoht vaba. Muidugi ma panin autole hääled sisse, et seda 20 meetrit liigutada, sest tundus veidike kindlam olla esimene auto allamäge parkivate autode reas, nii igaks juhuks. Õppetund – ei tasu itsitada oma naabrite üle, kes jooksevad tormi tekkinud vabale parkimiskohale, sest ühel hetkel võib sul endal tekkida vajadus üks nendest imelikest naabritest olla 😀

Kui välja arvata tugev tuul, siis ma loodan, et nüüdsest muutuvad ilmad natikene pastlasõbralikumaks. Samas arutasime Mikuga, et ilmselt peaks uued tagarehvid autole ikkagi panema, sest ka viimasel tehnoülevaatusel sai kirja, et rehvid on kulunud. Isegi kui müüme Vanahärra varsti maha, siis sealt kohast annab kindlasti kellelegi hinda alla krudida. Ja eks ta ju ohutum oleks korralike rehvidega sõita …

*Meie kandis on nii, et kitsamatel tänavatel ja just tõusukohtadel on teede ääres kollased kastikesed graniitliivaga, et siis autojuhid saaksid vajadusel endile seal tee peale loopida. Osades kohtades on pigem lihtsalt väikesed hunnikukesed tee ääres, aga minu arust väga tänuväärt mõte eriti arvestades, et talverehve kui selliseid siin ei nõuta.