Oma kodu ostmine – käime vaatamas vol. 1

Jätkates meie päris oma kodu otsinguid, siis oktoobri viimane nädalavahetus tuhises tegelikult ja täielikult pidevalt kinnisvarakuulutusi tuulates. Nendel kahel päeval olime pähe võtnud, et 100% ostame maja praegusesse külla, vahet pole, milline see lähikond on, sest niikuinii on see vaid ajutine lahendus ja tegeleme ju tuleviku kindlustamisega. HA-HA-HA, me leidsime kokku 4 erinevat potensiaalselt majakest, mida võiks vaatama minna ning kaks langes kohe ära oma asukoha tõttu. Teised kaks käis Miku ühel hetkel ise üle vaatamas ja ütles, et on OK asukohad. Ta muidugi käis seal pimedas ja keskendus sellele, et ei oleks tänavanurgal jõlkuijaid, ei olnudki, sest tol õhtul sadas korralikult vihma 😀 

Kohe järgneval esmaspäeval sõitsime üle jäänud kahe maja juurde juba päevavalges ja kuigi ei olnud ideaalne asukoht, siis mõtlesime, et ära võiks ju seest ikkagi vaadata. Helistasin mõlema vahendusfirmale, üks ei vastanud, kuid teise sain kätte ja leppisime kokku vaatamise reedeks. Miku käis selleks hetkeks juba nädala sees kaugel tööl, mistõttu plaanisime Miku ema esmamulje saamiseks kaasa võtta. Samas ikkagi vaikselt juba kahtlesime, et kas me oma latti nüüd liiga alla lase. Jah, kinnisvara odavalt osta on tore, kuid vahe on sees, kas sa elad ise seal (ja oled pirtsakas piirkonna suhtes) või on sul seal üüriline. Sama päeva lõunal leidsin uue kuulutuse hoopis teises kandis, Miku vanemate kõrval linnakeses. Maja number 1 oli meie eelarve ülemisse otsa jääv paarismaja boks ehk nagu näha, ei olnud me ikka veel kindlad kumba teed pidi edasi minna. Ma arvan, et alateadlikult olime lihtsalt avatud emmale-kummale variandile ja ootasime, et kumb variant enne realiseeritud saab. Piltidelt oli tegu suhteliselt korraliku majaga, aed selline okei, garaaž olemas ning rand viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Helistasin kohe müüjale ning meie üllatuseks pakkus ta vaatamisvõimalust juba põhimõtteliselt tunni aja pärast. Ehk kuigi Miku pakkis asju et hakata tööle sõitma, siis suutsime enne tema minekut sinna vahele ka majavaatamise mahutada. Maja oli suhteliselt okei väljast, natuke nagu oleks pidanud kõpitsema, kuid ei midagi hullu. Sisseastudes oli minul pigem pettumus, sest noh piltidega võrreldes oli tegu ikkagi natuke rohkem värskendust vajava majaga. Näiteks köögis oli pliit aastast 1960 (ei anna pead, kuid nägi väga vana välja) ning ka vannituba oli ajast ja arust. Muud toad olid isegi enam-vähem, kusjuures söögi-ja elutuba koheselt kohendust ei vajakski. Kuna tegu oli meie esimese vaatamisega, ja hind meie eelarve tipus, siis otsustasime sellele pakkumist siiski mitte teha. Ei olnud meie jaoks hind ja saadav kaup õiges vahekorras.

Läks mõned päevad mööda ning nii Miku kui tema ema saatsid mõlemad kaks erinevat kuulutust, no ikka väga erinevat kuulutust 😀 Miku emale oli silma jäänud kõrval linnakeses asuv kolme magamistoaga ridaelamuboks, Mikule suure aiaga kolmemagamistoaga paarismaja. Kuna piltidel olid mõlemad kenad, siis leppisin mõlemale vaatamise kokku reedeks, suhteliselt järjestikku ning Miku ema tuli seekord minuga kaasa. Maja number 2 oli Miku ema poolt leitud ridaelamuboks, mis asus rohkem linnase südames. Kandis, mis minu jaoks on alati pigem natike nagu mitte kõige mõnusam tundunud ent too konkreetne tänav oli just piirkonna rahulikumas osas. Kirjade ja kuulutuse piltide järgi oli majal kolm magamistuba, kuid tegelikult oli neil ka pööning välja ehitatud ehk potensiaalne neljas magamistuba. Lisaks olid ka ametlikud magamistoad mõnusa suurusega. Maja ise oli seest nii ilus, nii värske ja värviline ja särtsakas. Mulle tundus, et omanik oli ise loominguline inimene ja kasutanud selgeid värve. Kui ma ütlen värve, siis ma mõtlen värve – laimiroheline köögis, munakollane elutoas, türkiissinine vannitoas, lisaks ilusad seinamaalingud koridorides. Ma lihtsalt vaatasin ja ahhetasin ning armusin seal samas. Majal oli väike aed, kuid piisav, et grillida ning lisaks ka kuurialune Miku ratta jaoks. Ainuke miinus minu silmis oli see, et parkimine käis ainult lubade alusel ehk me saaks küll ühe auto maja ette parkida, kuid teise peaks ikkagi kõrvaltänavasse jätma. Samas kõrvaltänav ei asunud nüüd nii kaugel ka. Ühesõnaga, ma nii tahtsin seda maja endale, kuid arvasin et see värvukus ei ole üldse Miku maitse ning et pean korralikku veenmistööd tegema.

Aga enne korralikku veenmistööd, käisime Miku emaga Maja number 3 vaatamas. Asus see samuti linnakese keskusele lähemal, kuid pigem Miku vanemate külakesest kaugemal. Too kant oli rohkem kärarikkam ehk autosid tundus tänavatel palju rohkem parkivat, noh selline kitsikuses olemise tunne jäi mulle. See eest maja ise oli uus ja puhas ning aed oli MEELETU. Kes vähegi teab ja tajub tüüpiliste UK aedade suurust, siis see aed oli suur. Maja tutvustas omanikepaar, kes olid selle saanud umbes pool aastat tagasi ning täielikult ära renoveerinud. Seda oli näha ka, sest seinad olid valged, põrandal hall vaip, kõik ruumid ülipuhtad ja korralikult, sest keegi ei olnud veel sees elanud. Aga, mis mulle koheselt silma jäi, oli see, et elamisruumi oli vähe. Üleval korrusel oli 3 magamistuba, kuid see kolmas nii pisike, et ma kahtlesin kas diivanvoodi sinna mahubki rääkimata kontorinurgast. Ja samas ei olnud ka allkorrusel ruumi, kuhu ma oma kodukontori üles seaks ning ma ei ole elusees enam nõus töötama nii, et mul ei ole oma kontorinurka. Muidugi aeda laieneda oleks ruumi küll ja veel, kuid arvestades, et ka see maja oli meie eelarve tipus, siis tundus jällegi, et natuke liiga palju küsitakse natuke liiga vähese eest. Ja pisike detail, mis mind kohutavalt häiris, oli tolle naise olek – selline siuh-säuh, kiirelt sisse ja välja, tundus, et olime justkui koormaks ja tahtis meist võimalikult kiirelt lahti saada. Mitu korda korrutas, et võimalikult kiiresti tahavad otsusest teada, sest kui maja ei osteta, siis panevad selle üürile. Ja muidugi ka see, et nii palju on vaatamas käidud ja nii palju on huvi üles näidatud. Ütleme nii, et mina ei oleks oma jalga sinna enam tagasi toonud, kuid teadsin, et Miku on sellest majast võlutud ja seega meie grande plaan, et mina käin vaatan esimese korra ise ära ja elimineerin mittesobilikud objektid, kukkus läbi.

Tagasiteel koju helistasin Mikule ja arutasime pikalt. Ütlesin talle, et Maja number 3 on liiga väike seest ja milleks meile mega aeda vaja on, kui me niigi oleme pigem liikujad (kas käime rannas, matkamas jne) ning Maja number 2 pakuks just selle vajaliku elamispinna, oleks rannale ja vanematele lähemal. Miku aga tahtis kindlasti saada maja oma sissesõiduhooviga, eriti kui on veel laienemise võimalus. Ma sain temast täiesti aru, sest viimased 3.5 aastat oleme elanud nii, et meil ei ole oma kindlat parkimiskohta või et saame kohe maja ees parkida ja see võib väga tüütu olla. Lisaks oli ahvatlev see, et Maja number 3 oli siiski värske renoveerimise läbi teinud. Ei jäänudki midagi muud üle, kui helistasin mõlemale müüjale ja leppisin teise vaatamise kokku ja juba järgmiseks päevaks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s