Tähtis päev

Meil oli nädalavahetus seekord natuke teistsugusem kui muidu, nimelt tähistasime Noorhärra neljandat sünnipäeva. Ma ei hakka siinkohal heietama, et juba neli ja kuhu see aeg läheb (kuigi, ausalt, ta on juba NELI, kuhu see aeg niimoodi põrutab?!?), vaid pigem panen kirja, mida suutsime talle koroona kiuste korraldada. Pidu katku ajal küll ei olnud, aga noh midagi siiski.

Esmalt muidugi sellest, et veel kuu aega tagasi ei olnud meil Mikuga mingeid ideid, mida talle kinkida. Tal on kõik olemas, mänguasju natuke liigagi palju ja lihtsalt osta ostmise pärast ka ei tahtnud. Samas on ta juba selles eas, et poes käies näeb väga hästi kas ja mis mänguasi tema tähelepanu rohkem köidab.* Nii said Miku vanemad väga hea idee talle tõstuk osta ja see on ikka väga hitt mis hitt. Samamoodi on hitt igasugused legod ja muud konstruktorid, ses mõttes, et talle meeldivad need ja neid Mikuga koos kokku panna, aga veel rohkem meeldib talle lammutada. Seetõttu, ma ei ole kindel, kas ta õigete legode jaoks ikkagi valmis on. Lego duplodega mängib ta ilusti. Siis kinkisime talle veel pisikese piljardi. Miku valis selle ja kuigi ma ise kahtlesin, kas ta ikka matsu jagab, siis seda meeldib talle samuti toksida. Minu vanematelt sai muuhulgas kott-tooli, aga aasta emana valisin vist natuke liiga suure talle 😀 Minu mõte oli, et ma seekord netist EI telli, kuna liiga tihti võib selliste tellimustega alt minna. Kui aga poodi kohale minna ja katsuda, siis saad aimu, mida sa ostad. Nii käisimegi Noorhärraga poes seda valimas ja talle jäi silma selline suurem eksemplar. Kuna ma tahtsingi midagi sellist, mis kestaks aastaid, siis ei olnud suurus minu jaoks probleem. Kuigi Noorhärra oli nõus selle kohe koju viima, siis järgi läksime sellele siiski päev hiljem Mikuga kahekesi.**

Ma ei hakka kogu tema kingisadu siin lahti kirjutama, aga seda ma ütlen küll, et mulle teinekord tundub, et UK’s on rohkem seda kultuuri, et ostame ostmise pärast ja lapsed kuhjatakse lihtsalt kinkidega üle***. Võib-olla on see meie pere kiuks ja tahaks ju lapsele eriliselt rõõmu teha, kuid praegu ma tunnen, et Noorhärra läheb natike liiga ülbikuks kätte – kui järgmisel hommikul elutuppa tulles oli mõneti mõistetav tema pettumus, et rohkem kinke ei olegi, siis nüüd on ta juba kaks päeva lasteaiast koju tulles arvanud, et A) äkki ootab teda kodus veel kinke või B) äkki on jõuluvana talle kinke toonud (sest siin hiilib jõulumeeleolu juba vaikselt ligi, päris mitmed majad on endid ära kaunistanud). Ja ma tean, et tegelikult on mõned kingid veel kätte saamata. Ah, mis ma jauran. Tegelikult on ju aastas kaks päeva, kui laps saab üleküllatud asjadega ja no ta on ju laps kõigest. On meie asi vanematena seletada, et muul ajal on veidike ülekohtune kingisadu oodata ja iga poeskäik ei pea lõpema uue mänguasja saamisega.

Nii, kasvatusliku halaga oleme ühel pool, nüüd päevast endast. Sünnipäevale eelneval õhtul tegelesime viimaste kingituste pakkimise ja õhupallide puhumisega, lisaks oli meil bännereid, mida akendele panna. Sama päeva hommikul oli kerge paanika ka, sest meie koduAsdas oli heelium otsa saanud, seega ei olnud meil suurt number neli õhupalli. Sõitsime ekstra paari suuremasse poodi ning õnneks lõpuks leidsime, Ämblikmehe õhupalli leidsime ka 🙂 Sünnahommikul olime hoopis meie Mikuga enne Noorhärrat üleval, tavaliselt teeb ikka tema meile pool seitse üllatuse. Läksime kõik koos allakorrusele ja lapse ohoo-üllatushüüe oli lihtsalt nii armas. Muidugi hakkas ta kohe järjest kinke avama ning reaalselt mängimiseni jõudis alles hiljem. Kuna Miku ema tellis Noorhärrale sünnipäevatordi, kuid koroona meie piduplaanid untsu keeras, tegime ühel hetkel suure perekõne ning laulsime talle.

Oeh see koroona. Oleks keegi mulle veebruaris öelnud, et see pull siin kestab kuid ja venib novembrisse välja, oleksin selle inimese pikalt saatnud. Oktoobris olin siiski leppinud sellega, et tavapärast tähistamist kodus sõprade ja sugulastega me teha ei saa. Kuna siiski oli lubatud kuni kuuel inimesel siseruumides kohtuda, otsustasime teha pisikese peo Miku perega. Siis tuli 31 oktoober ja Boris, kes keeras riigi lukku. Mängisime plaani ümber, et kui toas ei tohi kohtuda, siis kohtume õues nagu ikka, teeme perega jalutuskäigu ja pikniku ning ongi natuke teistsugune sünnipäev. Ja siis, nagu välk selgest taevast, päev enne pikniku toimumist, luges Miku vanem õde uusi kehtima hakanud reegleid ning tuli välja, et isegi õues võivad kohtuda korraga üks inimene ühest ja üks inimene teisest leibkonnast. Muidugi oma viga, et ei lugenud uusi reegleid kohe kui lockdown kehtima hakkas, kuid tol hetkel oli mul küll tunne, et saadaks kõik ühte tumedasse kohta. Samas on meil näiteks selline natuke naljakas olukord tekkinud, et Noorhärra ja Sugulane kohtuvad lasteaias iga päev, Miku vanemad on Miku vanema õe tugipere, kuna õde on üksivanem ning Miku vanemad võivad Noorhärrat ikkagi vajadusel hoida. Ehk kui kellelgi meist midagi on, siis suure tõenäosusega saavad ka teised pereliikmed selle. Seega oli minu jaoks natuke jabur, et hakati rääkima pikniku ärajätmisest, kuna keegi võib viiruse saada :S Kamoon, kas värskes õhus vajalikku distantsi hoides on nii suur oht viirus saada samal ajal kui pereliikmete vaheline kokkupuude ju ikkagi jääb kestma,. Eks see arutlus meil natuke tuliseks kiskus, kuna ei olnud ju tegu niisama kokkusaamisega, vaid tahtsime ikkagi sünnat natuke tähistada ning Noorhärra oli juba eeltoimuvast elevuses. Õnneks lõpuks ikkagi saime metsas jalutatud/joostud ning süüa nii näkse kui sünnatorti. Noorhärra oli muidugi korralik mudakonn nagu ta tavaliselt õuest tulles on.

Tegelikult oli vahva päev ning ega Noorhärra ilmselt saanudki aru, et midagi ära jäi või oleks võinud rohkem olla. Kindlasti päästis päeva see, et ta sai Sugulasega kokku ja tegime pikniku (see on tema eriline lemmik hetkel, õuetingimustes midagi nosida). Ning meie lapsevanematena olime samuti rahul, et arvestades kogu toimuvat oli, siiski meeldejääv päev. Ainult see karpide ja paberite hunnik oli jälle meeletu, hea et prügiauto iga kahe nädala tagant käib, sest muidu me vist saaks omale uue kodu taaskasutatud materjalidest ehitada 😀

*hihii, ja siin räägin endale kohe vastu. Ühe esimese asjana ostsin talle meie poolt draakonite komplekti. Just selle mõttega, et draakonid on ju dinosaurustele sarnased ja aegajalt ta nagu tunneb nende vastu huvi. Aga eelkõige oli vaja linnuke kirja saada, et üks kink on olemas 😀 Sünnipäeva eelõhtul veel pablasin, et kas talle ikka draakonid meeldivad, sest enamvähem teadsin ju, mis teistes pakkides on. Draakonid said küll lahti tehtud, kuid need jäid paariks päevaks karpi. Kuniks oli ühel õhtul vanniaeg ning pakkusin talle, et ta võiks draakonid ju ka vanni kaasa võtta. Seega meil on nüüd uued vannimänguasjad ja mulle see sobib – tegu on natuke raskemate loomadega ja neil ei ole seda õhuauku ehk vesi ei saa kuskile sisse, et siis seisma jääda ja hallitama minna. Minu kiuks noh.

**ohjah, too järgi minemise päev oli pühapäev, päev pärast seda kui Boris kuulutas teise lockdowni välja, mis järgneval neljapäeval algama pidi. Seega pühapäev oli viimane vaba päev, kui inimesed said natuke spetsiifilistemates poodides käia. Ja kurja, kuidas seda võimalust kasutati. Käisime toolil järgi sellises poes nagu Dunelm, lähim asub meist pooletunni kaugusel ja juba parklasse saamine oli kerge kunst. Parkima saime päris hästi, kuid ukse juurest välja lookles korralik saba. Kui me ei oleks seda ostu nii viimasele minutile jätnud, oleksin otsa ringi pööranud ja tagasi koju läinud. Mis ahastama pani, oligi see, et enamik inimesi tundus olevat tulnud lihtsalt shoppama. Meil läks poodi sisenemise, asja leidmise ja maksmisega kokku u viis minutit. Kino hakkas muidugi alles parklas saama, sest noh see tool oli ikka päris suur. Pagassi ei mahtunud (kuigi meie auto ei ole just pisike), pressisime selle siis tagaistmele ja saime minekule. Kodus nuputasime edasi, et kuhu see peita. Lõpuks panime selle niigi tuugalt täis panipaika ja noh mõned asjad lihtsalt pidid natuke aega niisama koridoris olema.

***lugesin oma kirjutatu just üle ja mulle lõi pähe, et kogu kingisadu ei olnud ju meie poolt. Oli kingitusi minu vanematelt, kes reaalselt elavad teises riigis ja alati saadavad talle midagi. Olid kingitused Miku vanematelt ja nooremalt õelt, sest koroona tõttu ei saanud me pidu pidada, kuhu nad kingid tuua saanud oleks. Samal põhjusel saatsid ka sõbrad pakid. Seega selmet, et kingid oleks ühe päeva peale hajutatud olnud, sai ta need kõik kätte korraga ühel hommikul. Seega on ju kõik ok või mis?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s