Oktoobri raamat

Oktoobri lugemisvaraks sai valitud Susan Mallery “The Girls of Mischief Bay“. Sain selle raamatu kingitusena õelt, kes on sama autori teisigi teoseid lugenud ning julges soovitada. Arvestades seda, et ma kunagi tema soovitusel lugesin läbi Hallide varjundite triloogia, siis miskipärast arvasin, et see raamat on samasse kanti oma sisu poolest – palju seksuaalse alatooniga stseenide kirjeldamist ja sosistamist 😀 Õnneks minu eelarvamus ei pidanud paika.

Raamat räägib kolme naise elukäigust teatudajaperioodil ja nende omavahelisest sõprusest. Tegelasteks on kolmekümnendate alguses Nicole, kes veab oma pilatesestuudiot, tal on viie-aastane poeg ning abikaasa, kes ootamatult oma karjääris suure kannapöörde tegi, mis nüüd abikaasade vahel pingeid tekitab. Siis on hiljuti oma viiekümnendat juubelit pidanud Pam, kes on abielus olnud üle kolmekümne aasta, kelle kõik kolm last on suureks kasvanud ning kes nüüd võiks rahulikult nautida aega abikaasaga, kuid kellel tekib ebakindlusi just oma vanusega seoses. Ning lõpuks neljakümnele lähenev Shannon, kes on siiani keskendunud karjäärile, mis muideks on tal väga edukaks osutunud, kuid kes nüüd tunneb, et tahaks enda kõrvale püsivat partnerit ja miks mitte ka lapsi.

Ma alustasin selle raamatu lugemist ka suvel, isegi Eestis olles oli see mul kaasas, aga kuidagi ei saanud tol hetkel lugemislainele. Septembris aga võtsin vastu otsuse õhtuti rohkem lugeda ja nii need leheküljed lendasid. Olen avastanud vannis lugemise rõõmu, mistõttu satub iga raamat minuga vähemalt korra ka vannituppa. See raamat oli mõõtmetelt just hea väike ning ei olnud ohtu, et see vette kukuks 😀 Raamat oli mõnusalt kirjutatud, oli väikesi ootamatusi, kuid ka ettearvatavamaid hetki. Ma igaks juhuks detailidesse ei lasku, kuid ütleme nii, et kui umbes raamatu keskel hakkasin mõtlema, et kuidas nende kolme elulised situatsioonid laheneda võiks, siis ega väga mööda ma pannud ka. Lugemisel on minu jaoks oluline, et raamat suudab minus emotsiooni tekitada ning näiteks kuigi muidu olen väga kergesti nutma hakkav inimene, siis üldiselt raamatuid lugedes mul pisarad jooksma ei hakka. Selle raamatuga aga löristasin korra ka nutta, millest võin järeldada, et autor oskas väga hästi sõnu ritta seada. Võib-olla oli põhjus ka selles, et mingi määral ja erinevatel hetkedel oskasin samastuda kõigi kolme tegelase, nende mõtete ja tunnetega.

Kui keegi soovib ajaviiteks kerget lugemist, siis mina soovitan seda raamatut küll.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s