Kaks kuud idakaldal

Vaatasin täna kalendrisse ning sealt vaatab vastu 15. oktoober – see tähendab, et täpselt kaks kuud tagasi tuli Miku kolimisauto ja oma vanematega meie vana kodu ukse taha ning algas kolimine. Kaks kuud tagasi jäime Noorhärraga esimest korda uude kohta ööseks ning vähemalt mina lugesin seda päeva meie ametlikuks kolimispäevaks. Muidugi käisime ju paar korda veel vanas kohas tagasi ja uues kohas asjade paika saamine võttis oma aja, kuid 15. on see maagiline kuupäev.

Kui peaksin ühe lausega kokku võtma meie viimast kahte kuud, siis oli see meie pere jaoks ainuõige otsus kolida. Ma isegi räägi perele lähemale olemisest, vaid pigem kogu ümbruskonnast. Noorhärra on alati olnud laps, kes tahab õues olla ning eks me käisime ju palju erinevatel radadel jalutamas ka Wigani kandis. Kuid vaated ei olnud päris need, kuigi tol hetkel ei osanud ma midagi paremat igatseda. Meie praegune kodukant on lihtsalt super – me oleme suhteliselt ranniku lähedal ning kohalikku randa saab autoga kõigest 5minutiga. Oleme seda sama teed läbinud ka jalgsi – mina jõuan üksinda oma jalutusringil randa poole tunniga, Noorhärraga koos minnes võtab see aega tunnike. Aga eks tal ole ju vaja eluolustikku ka uurida 🙂 Rääkimata erinevatest jalgradadest üle põldude ja karjamaade*, samuti on palju jalutusradu väga ranniku ääres. Selles suhtes on hästi mõnus, et loodus ja vaated on vaheldusrikkad, saab olla nii rannas ja kividel hüpata** kui metsas tammetõrusid ja kastaneid korjata, need viimased on väga toredad mänguasjad ühele peaaegu neljasele, isegi kui ta erinevaid loomakesi ei meisterda.

September kujunes küllaltki korilikuks, sest mul oli vaja meie marjavarusid täiendada. Nimelt, kui Wigani kandis elades ma juba ohkisin, kui palju murakaid*** meil kasvab, siis siin ma ei jõudnud enam ohkida ka. Kõik teeääres olid paksult ja mõlemalt poolt murakapõõsaid täis, ainult astu ligi ja söö. Ja eks me sõime ka, sest tihtilugu jõudsime jalutamast koju tagasi nii, et nii minul kui Noorhärral olid keeled mustad 😀 Sügavkülmikusse sain ka päris mitu karbitäit marju, et oleks talvel hea maiustada ja kooki teha. Kui veel mõne sõnaga ümbruskonnast rääkida, siis on meil majalähedal kaks mõnusat mänguväljakut, jalutuskäigu kaugusel kaks toidupoodi, kui midagi hädavajalikku vaja, lisaks postkontor, perearstikeskus, raamatukogu, mõned väiksemad poekesed, kaks kooli, armas kodukootud kohvik ning muidugi paar pubi. Seega ei ole üldse põhjust nuriseda.

Ja meie maja. Üürime hetkel kolme-magamistoaga ridamaja, millel on pisike eesaed ning suhteliselt väike aed maja taga. Esimesel korrusel on tuulekoda ja koridor (mitte ei astu koheselt elutppa nagu eelmises kahes kohas oli), elutuba ning eraldi söögituba, pisike köök, majapidamisruum ja vannituba. Ilmselt on kunagi tehtud juurdeehitus, kuhu köök, majapidamisruum ja vannituba pandi andes elanikele rohkem ruumi. Kui ma alguses olin pigem skeptiline pisikese aia suhtes, siis tegelikult ei ole see mingi probleem, sest kogu ümbruskond on meie jaoks üks suur aed 😀 Meie aeda mahub ikkagi ära aiamööbel, on ruumi pesuresti jaoks ja isegi väike varjualune asjade hoiustamiseks. Garaazi küll ei ole, aga saame hakkama. Teisel korrusel on kolm magamistuba, millest üks on hetkel kontor-külalistetuba. Meil on ka eraldi panipaik, aga kuna garaazi hoiustamiseks ei ole ning tundus ebamõistlik hakata väikest panipaika üürima, mahutasime kõik hetkel mittevajalikud kodinad sinna. Ütleme nii, et panipaik on praegu tuugalt asju täis ja midagi juurde enam ei mahuks 😀

Noorhärra on kohanenud hästi. Kui esimene kuu oligi natuke raskem, sest muutus tema elukoht, muutusid sõbrad lasteaias (lisaks uutele nägudele suurenes ka üldine kollektiiv) ja kõik oli nii uus ning ilmselt tema jaoks natuke palju seedida, siis nüüdseks oleme ilusti järje peale saanud. Lasteaiaga harjumine võttis ka tsipake aega ning oli nädalaid, kus tal oli väga raske sõna kuulata ning mina pidin igal õhtul kuulma, kuidas ta lollitas ja korraldustele ei allunud, siis tundub et mingil hetkel käis tal sisemine klõks ja nüüd on ta super laps jälle. Ja meil ei olnud aimugi, KUI palju see laps merd ja randa armastab. Veel septembriski läksime igal õhtul peale lasteaeda randa, et Noorhärra vette saaks. Mul on tunne, et temas on hülge verd 😀 Juba siis arutasime Mikuga, et lapse siiras rõõm ja elevus randa mineku üle oli väärt kogu kolimist ette võtma.

Kui nüüd päris aus olla, siis minule kohutavalt meeldib meie praegune koduküla ja ka maja. Mikuga oleme paaril korral rääkinud, et kui majal oleks garaaz ja see oleks müügis, siis mõtleks tõsimeeli selle ostmise peale. Ainuke jama on see, et ta asub suurest maanteest ikkagi päris kaugel. Minul ei ole erilist vahet, sest töötan ju kodus ja isegi kui peaksin hakkama paaril korral nädalas kontorisse sõitma, ei oleks see midagi hullu. Aga Miku sõidab igapäevaselt tööle ning hetkel kulub tal suurele maantele jõudmiseks umbes 40 minutit, too suur maantee on aga põhiviis muudesse sihtkohtadesse jõudmiseks. Kui me koliksime samasse külla, kus Miku vanemad elavad või rohkem sinna kanti, väheneks Miku sõiduaeg 30 minutit per suund. Märkimisväärne ma ütleks.

*Wigani kandis oli seda ka, kuid siin on eriti näha sildikesi “public footpath” või lihtsalt rohelist märki kollase noolega. Need kõik tähendavad üldjuhul seda, et inimesed on oodatud jalutama eeldusel, et käitutakse heaperemehelikult. Oodatud on ka koeraomanikud, kuid nende lemmikud peavad olema rihma otsas, sest nii mõnigi kord kulgevad rajad läbi karjamaade, kus on lambad/lehmad/hobused söömas. Soovituslik oleks omada veidike ka suunataju, sest ma olen juba paaril korral läinud uusi radu avastama nii, et ühel hetkel leian end kas totaalses võpsikus või mudamülkas 😀 Hea on, et kunagi said spets matkasaapad ostetud, kuigi täna neid vaadates on ilmselt nende aeg varsti mööda saamas.

**meie kohalikus rannas on selline pikk, umbes 200 meetrine jalutusrada, mida ääristavad suured kivid. Päris rändrahnud need pole, sest paljudel on jälgi puurimisest (ilmselt õhati suured kivid “pisemateks”), kuid moodustavad need korralikku kaitsevalli mere ja mandri vahele. Kui me siia kolisime, siis tahtis Noorhärra nende peal alati hüpata, nagu isegi lapsena kivilt kivile hüpatud sai. Siis arvas ta, et tahaks terve 200m hüpata, ainult et mina pidin tal käest kinni hoidma. Kaks kuud hiljem on vilumus nii suur, et mõnel korral on ta minu jaoks juba natuke liiga kiire 😀 Ja kui sa käid ikka mitu korda nädalas edasi-tagasi kividel hüppamas, tekivad sul omad lemmikud – näiteks on meil Austraalia-kivi, laulu-kivi ja päris mitu arbuusi-kivi.

***ha ha mina ja marjatundmine. Ma olen ju mitu aastat raiunud, et need “mustad vaarikad” on põldmarjad ja isegi ei tulnud selle peale, et kontrollida. Ma ju teadsin. Siis aga nägin ühe tuttava pilti põldmarjajahist ja no need marjad ei näinud üldse sellised välja nagu mina korjasin. Guugledasin siis, et mida blackberry/bramble tähendab ja saingi targemaks, (põld)murakas hoopis 😀