Kukkur muutus veelgi kergemaks

Eelmise nädala reede ei olnud just kõige roosilisem. Aga öeldakse, et halvad uudised tulevad ikka kolme kaupa ja noh me saime selle kolmiku ühel päeval kätte, vast nüüd natuke aega asjad jälle laabuvad 😀

Esmalt viisime hommikul Miku tööauto parandusse. Sellel oli mitu nädalat tagasi mingi krigin tekkinud kui käivitada. Siis, kui mootor juba soojaks oli läinud, krigin kadus. Mikul oli ettekujutus, mis see olla võiks ja mida vahetada vaja, kuid ise ta seda teha ei saanud. Seega käis ta siia kolides mitmes kohalikus töökojas, kus lubati auto üle vaadata, kuid asjad tegelikult nagu ei sujunud, lihtsalt tundus et keegi ei olnud huvitatud selle töö tegemisest. Nii broneeris ta lõpus autole aja naaberküla töökotta. Teadsime ette, et parandus läheb umbes 100 naela, mis oli aktepteeritav summa. Arvestades, et auto ise on healjuhul 1500 naela väärt, siis ega väga palju pole ka remondile mõtet kulutada. Paar tundi hiljem saime telefonikõne, et auto on valmis – jupp vahetati ära, krigin ei ole kadunud, vaid isegi natuke valjem ja aitäh et meile 100 naela jätsite :S Kui Miku küsis, et mis siis lahti võib olla, et krigiseb edasi, siis pakuti variante küll, kuid selle korda tegemine maksaks juba umbes 500 naela … No vaatame seda asja veel. Ühesõnaga olime 100 naela võrra vaesemad ning murekoorma võrra rikkamad

Teiseks läks katki meie pereauto, millega mina enamusaega sõidan või siis teeme pikemaid sõite sellega. Miku pidi eelmisel nädalal käima uue töökoha asjus pabereid ajamas, mitte siin kuskil lähedal, vaid ikka Manchesteri kandis 😀 Tagasiteel olles helistas mulle, et auto rool võbiseb imelikult. Ta oli küll peatunud teeääres, et äkki on rehv katki läinud, kuid väline vaatlus ei tuvastanud miskit. Istus rooli tagasi ning vahelduva eduga võbisemine jätkus, eriti kui automootor oli soojaks läinud. Pidurite kasutamisel võbisemine kas kadus või muutus hullemaks. Ta proovis auto küll kuhugi töökotta ülevaatamisele viia, kuid hetkel on kõik töökojad suhteliselt pungil (kuna vahepeal oli ju kõik suletud ning autode remontimine lükkus kaugesse tulevikku) ja mitte keegi ei suutnud pisikest kontrolli vahele võtta. Samas arvas Miku, et midagi hullu ei ole ja vast saame ikka nädalavahetusse planeeritud vana kodukandi külastuse terve perega siiski ette võtta. Reedel viis ta mind rongijaama, mis asub meist pooletunni sõidu kaugusel. Sinna jõudes ja autost välja astudes tungis meile ninna kohutav hais, oli aru saada, et miskit on korralikult katki. Juhipoolne esiratas oli aga nii kuum, et kohe oli kuum. Reaalselt tekkis meil tunne, et see võib põlema minna, mistõttu valasime autos olnud joogivee jahutuseks rehvi peale. Miku liipas autoga aeglaselt vanemate juurde, et sealses töökojas parandusaeg saada. Me juba värisesime ette, et KUI suure arve me töökojast saame.*

Ja kolmandaks, see Miku uus töökoht. No ta pidi esmaspäeval alustama, kuid suurte objektide puhul on kohustuslik, et uued tulijad läbivad ehitusplatsi ja ohutusnõudeid tutvustava sissejuhatava koolituse (inglise keeles induction). Enne sind lihtsalt ei lubata tööle. Tänu koroonale on aga vastavad grupid limiteeritud 8le osalejale ning kuigi päevas tehakse mitu sessiooni, siis esmaspäevaks olid kõik grupid täis. Nagu ka kolmapäevaks. Ehk tema algus uuel positisoonil lükkus vähemalt nädala edasi. Ma ilmselt ei pea mainima, et vanas kohas ta enam ei tööta!

Seega reedel oli mingi hetk olukord, kus kumbki meie autodest ei olnud sõidukorras ja me juba olime kulutanud või kulutamas oma säästusid. Lisaks ei olnud ka uus sissetulek kinnitatud. Õnneks saime Miku auto piisavalt korda ja sõidud sõidetud, sest mingi hetk oli ta juba minemas meile nädalavahetuseks autot rentima. Muidugi oleks olnud lahendus laenata vanemate autot, mille vastu neil midagi ei olnud … ainult et see auto oli ka laupäevaks töökotta broneeritud 😀

*Otsustasime, et laseme auto korda teha töökojas, mida Miku vanemad kasutavad ja julgevad soovitada. Uute elanikena ei tea ju kunagi, kes on aus ning kes üritab naha üle kõrvade tõmmata, rääkimata töökvaliteedist. Saime aja täna hommikuks ning nagu Miku arvas, siis oli pidurisadul tollel juhipoolsel esirehvil kinni kiilunud. Jep, ma just guugeldasin sõna “caliper”. Üllatuslikult ei lähegi parandus nii palju maksma kui pelgasime. Natukenegi häid uudiseid ka 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s