Elu läheb edasi

Mõtlesin, et lõpetan iganädalase kuidas-meil-isolatsioonis-istumine-läheb postitused, sest tegelikult ju elu hakkab vaikselt normaliseeruma. Seega käesolev postitus on viimane selleteemaline ja siis hakkasin jälle kirjutama siis, kui miskit südamel on.

Esiteks, naases Noorhärra hoidu tagasi. Minu pelgus oli täielikult asjatu, sest tal ei ole pooleks sekundiks ka mingit võrrastust tekkinud. Pigem olen mina see, kes jääb pika näoga ukse taha seisma, kui tema mulle selja tagant käega tsau viiputab 🙂 Mul on hea meel, et ta on enavanustega taas koos. Kaua sa ikka kuulad ema, kes pidevalt tööd tahab teha ja keelitab ise mängima. Pealegi tunnen ise, et minu päev on nüüd kuidagi paremini struktueeritud. Esiteks, ei aja ma end kuuest üles, et midagigi rahulikult tehtud saaks, sest mul on nüüd tööasjadeks terve päev. Kui Noorhärra koju tuleb, siis on pere aeg, see ei ole enam samuti probleem, sest ma jõuan oma asjad päeval ära teha. Eelmine nädal küll veetsin mitu õhtut järjest õppides, kuid see nali saab ka loodetavasti nüüd reedel läbi.

Õppimine. Teisipäeva õhtust alates olen peale Noorhärra magamaminekut tegelenud kursusega. Esimesel õhtul kuulasin viimase loengu järgi ja tegin märkmeid kordamisküsimuste kohta ning edasi olen järjest ainult neile vastanud. Asi päädis sellega, et laupäeval ja pühapäeval õppisin korralikud 7 tundi jutti, sain muidugi enamus küsimusi vastatud ka. Tänaseks õhtuks jääb mõned raskemad lõpetada ja siis tuleks kõik uuesti üle lugeda, et vastused loogilised oleks. Kolmapäeva õhtul on plaanid üle vaadata kordamisküsimused õpikust, neljapäeva hommikul vajadusel veel midagi kribada ja sis täielikult õppimisele-meeldejätmisele pühenduda. Praeguse seisuga on mul 35 A4 teksti meelde jätmiseks, see kindlasti pikeneb. Ma tegelikult ei mäleta millal ja kas üldse olen niimoodi mingiks eksamiks õppinud. Ja reede hommikul on eksam. Võtsin endale nii neljapäeva kui reede vabaks, et esimesel päeval rahus õppida ning teisel pärast eksamit lihtsalt olla. Ma tunnen, et kuigi Noorhärra on tagasi hoius, siis Mikul oli (jälle!!!!) töömaastikul põud, vast nüüdne pakkumine on püsivam.

Kui tegelikult aus olla, siis ma olen väsinud kõigist ja kõigest. Tahaks sellist puhkust, kus lihtsalt olla. Tea, kas seda üldse sel aastal juhtub.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s