Koroona viirus vol 6

On ka meil seljataga nädal täisgarantiini, seda ses mõttes, et koos minuga olid kodus nii Noorhärra kui Miku. Miku tegelikult läks kolmapäeval veel tööle, kui tal oli kaks nädalat kodus oldud, kuid see, mis tööplatsil toimus just hügieeni osas, oli olnud totaalne jama – ei mingit võimalust käsi pesta, ei mingeid maske, desinfitseerimisvahendeid kätele ei olnud, ainult söögiruumis olid toolid rohkem harali pandud. Pärast peaministri eelmise esmaspäeva avaldust oli kõigile selge, et tuleb kodus olla, kuid ehitustööliste puhul kehtis justkui erand, sest nad ju ei saa kodust töötada ning enamus neist on self-employed  (SE)(kuskilt jäi kõrva, et terve riigi peale on neid viie miljoni ringis) seega kui koju jääd, siis sissetulekut ei ole ka. Nii lekkiski juba teisipäeva hommikul meediasse pilte hommikusest tipptunnist ja inimestest pungil bussidest, rongidest – paljud neist justnimelt ehitustöölised. Inimesed saatsid pilte ka ehitusobjektidelt, kus töölised kogunesid suurematesse gruppidesse kui 2 inimest ja ei hoidnud nõutud kahemeetrist distantsi. Muidugi selle töö eripära ongi see, et tihtilugu peavad inimesed suht kõrvuti töötama. Igatahes tekitasid need pildid üleriigilist diskussiooni, sest lõpuks tuli välja see suur valukoht, et kui SE tööl ei käi, saa käia või ei lubata käia, siis on neil suht kõõga sissetulekuga. Neljapäevaks jõuti nii kaugele, et mingi kondikava on nüüd paigas ning alates juunist saavad SE’d taodelda tagantjärgi hüvitist kodus veedetud aja eest – 80% nende viimase kolme aasta keskmisest neto sissetulekust, millest vist tuleb siiski ka mingid maksud tasuda. Noh parem kui mitte midagi. Ja kuna see toetussüsteem pm on paigas, tuli ka Mikul otsus koju jääda kergelt, sest nii palju kui ma aru saan, siis paljud ehitusplatsid plaanivad töötada nii kaua, kuni ei tule riiklikku korraldust uksed sulgeda.

Minu jaoks olid esmaspäev ja teisipäev kohutavad päevad – meil ei olnud mingit rütmi ega rutiini tekkinud, Noorhärral oli pidevalt igav ja nii elas ta minu seljas (ta on ses suhtes memmekas, et kui me kõik kodus oleme, siis pigem nõutakse minult tähelepanu). Nii saingi hommikuti vb mõned tunnid tööd teha segamini lapsekanseldamisega, lõunaaja läksime lubatud jalutuskäigule ning pärastlõunal üritasin veel tööd teha. See oli suhteliselt koheselt selge, et minu päevad venivad nüüd pikaks, sest ma pean asju lõpetama siis, kui tema magab. Mis mõnes mõttes on hea, kuna mul on vähemalt võimalus tööasjad ära lõpetada, kuid samas venib kõik nii pikale, nagu mul olekski üks pikk tööpäev. Kolmapäevaks saime õnneks mõnusa rutiini paika – ehk ärkame poole 8 aeg, hommikusöök ja multad ning mina saan juba mõned asjad ära teha. Vahepeal veidike mängimist, siis jalutuskäik ja lõunasöök ning kuni viieni proovin jälle maksimaalselt tööd teha. Kui ei saa, siis viiest kaheksani olen poiste pärast, et saaksime ka pereaega. Viimased asjad lõpetad peale Noorhärra unne minemist. Eelmine nädal see nii toimis, mul oli näiteks nädalavahetusel tunne, et täitsa mõnna on kodus olla. Reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, sest ma ei suutnud lasta järjest päikeselisi pärastlõunaid lihtsalt raisku minna ning istusin ise hoopis päikese käes.

Nädalale pani mõnusa kirsikese Noorhärra eile kui käisime jalutamas. Ta on mul selline paras aktivist ja energiline hing ning peab viimasel ajal koguaeg kas turnima või kiiruskatseid tegema. Eile, nagu kiuste, ununes meil ratta kiiver maha. Olime juba koduteel, sest tunnike vabadust hakkas otsa saama, kui ta jälle rattaga kiirust arendas ning libises ja kukkus. Muidugi peaga vastu maad. Olime kruusateel, seega ma ei teagi, oli see õnneks või kahjuks, aga ta suutis oma parema silma kohale korraliku sisselõike kukkuda, verd ikka tuli korralikult. Kui asfaltil kukkunud oleks, äkki siis oleks pigem korralikult kündnud näoga maad :S Igatahes, kutsusin Miku meile autoga vastu, pesime Noorhärra kodus puhtaks ning puhastasime ka haava ning plaasterdasime selle. Tegelikult oli ta üllatavalt rahulik, kuid haav tundus sügav ja tahtsin selle lasta ikkagi arstil üle vaadata. Praegu on “parim” aeg kuhugi esmaabisse minekuks eks :S Helistasin kohalikku haiglasse, kus soovitati minna lähimasse walk-in keskusesse. Pm need on ööpäevaringselt tegutsevad keskused, kus saab sellist lihtsamat abi. Meil vedas, et olime kohale jõudes ainukesed külalised ja saime kohe ka arstile. 10 minutit hiljem oli juba 3 inimest peale meid järtsus. Arst vaatas haava üle ja pani need spets plaastrid peale, mis hoiavad haava koos, et see paremini kinni kasvaks. Luges ka ette nähud, mille tekkel silma peal hoida ja vajadusel uuesti arsti juurde minna, kuid üldjoontes oli tegu õnneliku õnnetusega.

Koju jõudes sai Noorhärra jäätist ning ma tõsiselt lootsin, et ta teeb uinaku, mida ta ei teinud. Isegi minu kaisus Shreki vaatamine ei uinutanud piisavalt. Kuid õhtuuni tuli seekord kiirelt ja oli pikk. Mina olen enda jaoks taasavastanud Super Mario, sest Miku Nintendol on see olemas, küll mitte see vana-vanakooli variant, mida kunagi tundide viisi mängitud sai, aga selline meie masti mäng. Eile istusingi õhtul diivanil ja klõbistasin 🙂 Vangistuses olemine muutus just tsipake meeldivamaks, sest mida muud kui pm vangistuses me kõik istume.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s