24 tunni viirus

Eile (esmaspäev) hommikul ärkasin ülesse veidi imeliku enesetundega. Väga sellele tähelepanu ei pööranud, sest on ennegi selliseid hommikuid olnud, kuid alati on hommikusöök ja kohv aidanud enesetundel paremaks minna. Natuke selline väss olek oli ka, aga ega ma mäletagi millal ma viimati ärkasin 101% väljapuhanuna. Teel tööle tundsin kuidas alaselg, justkui neerud, valutasid kuid noh on ennegi seda juhtunud. Tööle jõudes ei olnud peavalu ikka veel järgi andnud ning pärasy tunnikest lootmist võtsin lõpuks valuvaigisit. Teagi, kas asi oli selles ibukas, mis töökaaslasel pakkuda oli, kuid mul hakkas päris halb ja iiveldama. Lisaks oli nii jahe, et panin endale jope kontoris peale, ma ei tee seda muidu mitte kunagi isegi kui teinekord on veidike jahedam kontoris. Ülemus uuris kas kõik ok ja kui tunnistasin, et kehvake olemine, soovitas ta mul koju minna. Nii otsustasingi teha, sest töölooma minust eriti ei oleks olnud. Kontorist välja astudes naljatlesin veel, et mul ei ole koroona viirust, sest ma ei ole ise kuskil käinud ja ole ka kokku puutunud kellegagi, kes oleks. Eile kusjurues tuli esimese koroonajuhtumi teade Manchesteri kandist (oli see Bury või Skelmsdale).

Koju jõudes oli enesetune isegi veidike parem, oli natukene isu midagi näksida. Siis jäin aga teleka ette magama ja tegin pika, kolmetunnise uinaku. Ärgates oli mega kehv olla, nii kehv et ma ei olnud üldse kindel, kuidas Noorhärra koju saab. Lugesin aga minuteid, mis mul teki all jäänud on ja palusin kõrgemaid jõude, et ma ikka suudaks end kokku võtta ja ta koju tuua. Suutsin. Aga siis kerisin diivanile teki alla tagasi ka. Noorhärra oli nii armas ja asjalik – võttis ise endale kapist hommikuse vitamiini ja külmikust jogurtit, mina samal ajal surin. Kraadisin end ka ning oligi palavik, 37.7. Minu puhul on see korralik näit, sest palavikku ei tõuse mul tihti. Pm vegeteerisingi diinavil umbes poole seitsmeni, kui Miku mu magamistuppa talutas. Vahelduva eduga magasin kuni hommikuni. Või noh, isegi hommikul ei tahtnud ma tõusta, sest ikka oli väga nõrk ja paha olla. Mingeid valuvaigisteid ma ei tahtnud ka võtta, sest kui ikkagi on palavik, siis ju keha küpsetab haigust välja ja pole mõtet teda segada. Öösel oligi vahepeal ka 38 juba kraadiklaasil.

Igatahes, hommikul viisin Noorhärra hoidu ja saatsin ülemusele sõnumi, et täna minust töölooma ei saa. Keerasin end uuesti diivanile kerra ja magasin järgmised kolm tunnikest. Umbes 11 aeg tundin, et eluvaim tuleb vaikselt tagasi – peavalu oli läinud, nõrkustunne ka. Isegi süüa ja juua tahtsin. Muideks, minu puhul on söögiisu taastumine selge märk sellest, et minu enesetunne paraneb. Praegu on kell 2 ja ma olen jumala kõbus poiss jälle. Ja ei, mul ei olnud koroonaviirus (kuigi suures hirmus guugledasin ka selle sümptomeid). Lihtsalt mingi 24-tunnine viirus. Ju siis keha andis märku, et on vaja lihtsalt olla ja puhata.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s