Vaatasin jälle filme

Nooh, kuu ajaga 4 uut filmi vaadata on minu jaoks ikkagi ülukõva saavutus 😀 Kuid need olid need filmid, mis minus mingitki emotsiooni tekitasid. Kõigepealt sattusin ühel pühapäeva õhtul vaatama tõsielulist filmi Rootsi tenniskuulsusest Björn Borgist ja (tuleb välja et) veelgi kuulsamast Wimbledoni finaalmängust 1980. aastal. Filmi nimi oli “Borg vs McEnroe” mis rääkis mõlema mehe teekonnast sellel turniiril finaalmänguni, kuid samal ajal põikas ka nende minevikku ning näitas tähtsamaid seikasid karjääride alguses. Ma ei ole kindlasti megasuur tennisefänn, tegelikult jälgin ma seda telekast vaid siis, kui tõesti midagi muud ei tule ning kui oleksin näinud telekavas selle filmi algust, poleks ma seda ootama jäänud. Kuid mul jäi telekas  just sellele telekanalile taustaks mängima ning tänu rootsi keele kuulmisele jäin ka seda vaatama. Lihtsalt alati kui rootsi keelt kuulen, tekib selline soe tunne ja pigem jään huviga vaatama, mida näidatakse. Mulle meeldis see film, sest ma ei tea tennisest midagi ega tennisekuulsustest midagi ent see film avas natukenegi telgitaguseid minu jaoks. No okei, Bjorgi nime olin kuulnud, kuid McEnroe oma mitte. Hästi mõnus õhtupoolik oli selle filmi seltsis.

Jõuludel vaatasime teist tõsielulistel sündmustel põhinevat filmi, seda Anders Breivikust, kes korraldas Norras ühel päeval korraliku tapatalgu. Filmi nimeks oli “22 July” ning algas see 21. juuli õhtuga, kui näitas Breiviku viimaseid ettevalmistusi on järgmise päeva tegevusteks. Mina näiteks ei teadnudki, et lisaks seal saarel korraldatud tulistamistele, õhkis ta eelnevalt ka autopommi. Kuigi mul on raske aru saada, mis peaks ühel inimesel peas juhtuma, et midagi sellist korraldada (eriti just noorte laste vastu) ja alguses oligi filmi vaadates vastikuse tunne sees, siis tegelikult oli film huvitav ja kaasahaarav, sest seda jutustati paljuski läbi ühe pääsenu silmade ning mida tema pidi üle elama lisaks füüsilistele vigastustele. Ma arvan, et ma olingi vist meie seltskonnas ainuke, kes konkreetselt istus ja vaatas kogu filmi suu ammuli 😀 Kes ei ole ennast 22 juuli sündmustega detailsemalt kurssi viinud (nagu mina), siis saab hea ülevaate nii tollest saatuslikust päevast kui ka sellele järgenud sündmustest. Googeldades sattusin ka artiklile, mis võrdleb sündmusi filmis tegelikkusega, päris huvitav lugemine.

Nüüd reede õhtul klõpsisin erinevaid telekanaleid ja sattusin ameerika komöödiale “Snatched“. Minu jaoks raisatud  tund ja 45 minutit, mida ma enam tagasi ei saa. Ma saan aru, et on vaja teha filme natuke teisiti, et nad erineks ja meelde jääks, aga päriselt?? No ei ole ammu juba nii absurdselt halba filmi näinud.

Eile vaatasin lõpuni ka “The Fugitive“. Kuidagi nostalgiline oli vaadata filmi 90ndate algusest. Oleme Mikuga tihti õhanud, et kui saaks ajas tagasi rännata, siis hea meelega elaks läbi 80ndad ja 90ndad, sest tegelikult olime ju sel ajal ikka parajd tited. Film oli ise pigem tüüpiline 90ndate põnevusfilm, kuid hoidis pinevust üleval lõpuni. Mulle on alati pakkunud huvi, kuidas põnevikes hakatakse mingit mõistatust lahendama, just et mis  niidiots viib järgmise vihjeni ning lõpuks saabub lahendus. Selles filmis oli minu jaoks pigem ette teada, kes oli lõpuks asja taga, kuid võib-olla olengi liiga palju selliseid filme näinud. Mulle jäi natuke segaseks ikkagi see, kas peategelase naise tapmine oligi eesmärk omaette või ta sattus olema valel ajal vales kohas. Peab vist uuesti vaatama.