Kuidas hoida eesti keelt?

Me elame Inglismaal ning Noorhärra on 50% eestlane ja inglane. Muidugi oli meie jaoks loogiline esimesest päevast peale, et mõlemad vanemad hakkavad temaga rääkima oma emakeeles. Ma ei oleks kujutanud ettegi, mis vägi oleks mind sundinud temaga ainult inglise keeles rääkima. Kuna Noorhärra kuulis esimesed 15 kuud oma elust peamiselt eesti keelt, siis olid ka tema esimesed sõnad “itäh”, “mme” Kui ta hoidu läks, siis hakkas ta üha rohkem olema ümbritsetud inglise keelse jutuvadaga ning eks kahe keele kuulmine tal natuke errori ka tekitas, sest kogu tema kõne hilines ikkagi korralikult. Ma ise mõtlen, et äkki alles selle aasta kevadel, olles 2.5, hakkas ta lõpuks märgatavalt rohkem rääkima. Samas ma väga ei paanitsenud ka, sest ma olin arvestanud kõne hilinemisega ning keegi spetsialistidest ka mingeid murettekitavaid jutuajamisi minuga ei pidanud.

Ma olen tohutult tänulik mõlemale hoidjale, et nad ei surunud mulle peale, isegi mitte maininud seda mõtet, jätmaks ühe keele taha plaanile ning esmalt lapsele selgeks õpetada teine keel. Loogiline, et tahaplaanile oleks sellisel juhul jäänud eesti keel. Pigem olid nad väga varmad ise igapäevaseid eestikeelseid fraase kasutusele võtma ja proovima neid talle õpetada. Praegune Hoidja minuteada isegi tegi endale väikese spikri, kuidas erinevaid sõnu hääldada. Mina omalt poolt jällegi tegin mõlemale A4 nimekirja kõige tavapärasematest väljenditest. Seega, isegi kui mitte intensiivselt, siis eesti keele õpet toetab ka tema praegune Hoidja.

Plära-lära-leenu on ta küll. Koguaeg seletab midagi ja tahab suhelda, mis mulle väga sobib. Tema igapäevane sõnavara on siiski pigem inglise keelne, kuid sekka satub ka eesti keelseid sõnu. Olen tähele pannud, et ta kasutab parajasti seda sõna, mida kergem hääldada, mistõttu nii teinegi kord vorbib ta kokku hoopis kakskeelseid lauseid. Näiteks tegime täna õhtul koos riisiputru õhtuooteks ning lisasime parajasti potti piima, kui ta ütlen “me want piima in my tassi”  ehk ta tahtis piima juua oma tassist. Armas on teda kuulata. Muidugi mulle meeldiks, kui ta kasutaks rohkem eesti keelseid sõnu, kuid ma pean arvestama siiski faktiga, et enamus oma päevast on ta ju Hoidja, oma sealsete sõprade ja erinevate mängugrupikaaslastega ning nad kõik suhtlevad, laulavad, tegutsevad inglise keeles. Muidugi jätkan mina temaga eesti keeles suhtlemist ning ma olen rahul sellega, et ta saab suurepäraselt mõlemast keelest aru, on alati saanud. Kuid mida ma siiski saan teha selleks, et eesti keel ei ununeks ning suuremana tekiks tal endal ka huvi keel korralikult suhu saada?

Esiteks, pean ise temaga jätkama eesti keeles rääkimist ja ma mõtlen siinkohal aega võtta ja temaga rääkida. Igal hommikul ja õhtul kui sõidame Hoidja juurde või koju, me räägime. Hommikuti pigem sellest, mida õues näeme, õhtuti aga sellest, mis päeva jooksul toimus. Kui me käime jalutamas, me räägime ja uurime. Mul on kaks eesti sõbrannat siin läheduses elamas, kel samuti lapsed ning kellega tihti kokku saame. Me kõik räägime omavahel eesti keeles, ka lastega. Seega Noorhärra kuuleb keelt. Lisaks Skipe ja Messengeri videokõned sugulastega Eestis. Nii naljakas on praegu mõelda, et enne Noorhärra sündi ma pabistasin ja justkui tundsin valehäbit, et kuidas ma temaga eesti keeles räägin kui oleme näiteks Miku vanematel külas. Nemad ju ei saaks aru, mis ma oma lapsele ütlen. Aga halloo – nemad ei peagi aru saama. Samamoodi ju räägib Miku temaga inglise keeles kui oleme Eestis.

Teiseks, kordan sõnu ja lauseid nii eesti kui inglise keeles. Ma ei tea, kas ja kui palju ta aru saab, et näiteks “suur” ja “big” tähendavad sama, kuid ma loodan, et tal mingi hetk saabub ka arusaamine. Näiteks meie tee Hoidja juurde ja koju viib ühest aiast mööda, kus on suured reisibussid. Alati ta loeb mitu bussi seal on ja mis värvi need on. Kui ma jõuan ise ära fikseerida, mis tollel hetkel aias parkisid, siis ka parandan teda teinekord. Ehk kui mina küsin, mitu bussi oli ja tema loeb mulle one-two-three ja tõstab kolm näppu püsti, siis mina loengi järgi üks-kaks-kolm. Või kui näeme rongi sõitmas, siis tema hüüatab elevusest “train coming” ning mina kordan “rong tuleb“. Või mängime kodus ja ma näitan talle kollast autot, kui tema ütleb “yellow car” siis mina kordan “kollane auto“. Ma alati püüan ka teda kiita kui ta sõnad õigesti ütleb, vahet pole siis, kummas keeles.  Praegu juhtub juba nii, et ma kõigepealt parandan tema inglise keelseid sõnu ja siis kordan eesti keelse järgi.

Kolmandaks, Eesti keelsed (unejutu) raamatud. Ma olen juba ennegi öelnud, et raamatud on meie peres au sees. Olid juba minu lapsepõlvekodus ja ka nüüd. Kui Noorhärra sündis, sai ta oma eesti tädilt kingiks raamatu Minu argipäev. Alguses vaatasime seda, siis see jäi mingi hetk riiulile ning nüüdseks on uuesti leidnud tee igapäevasesse lugemisvarasse. Hea on ka see, et Noorhärra saab seda koos Mikuga “lugeda”. Minu ema on samuti ostnud erinevaid raamatuid just selle mõttega, et keelt mitte ära unustada. Kui me suvel hakkasime igaõhtuselt unejuttu lugema, siis oli pikaaegne lemmik see Elevandipoiss, siis lugesime vahepeal traditsioonilisi muinasjutte ning praegune hitt on Unejutud Poistele“. Mulle nii meeldib see meie õhtune 10 minutit meie voodis ning juttude lugemine, see on nii armas aeg üks-ühele. Lisaks oleks ka seda meelt, et inglise keelsed raamatud peaksid pigem jääma Mikule lugeda ja mulle eesti keelsed, et äkki ta siis adub paremini, et ema räägib teist keelt ka. Lisaks on meil mitmeid erinevaid eesti keelseid pildi- ja muinasjutu raamatuid, et lihtsalt ei unustaks ise ka lugeda talle ette.

Muidugi aitaks ka eesti keelsete multikate ning lastefilmide vaatamine, kuid hetkel ma ei näe, et nendel meie majas lööki oleks. Käpapatrull on lihtsalt püha ning Noorhärra ei ole nõus eriti midagi muud vaatama. Kuid mul on lademetes ka eesti keelseid DVD’s – Lotte ja Muumid, Pipi ka. Kunagi tahaks  tegelikult endale kõik Astrid Lindgreni filmid saada, aga see on juba pigem siis minu pisikese unistuse täitumine 🙂

Seega, teises keelekeskonnas elamisel on kindlasti keerulisem lapsel oma emakeel säilitada või selgeks õppida. Seda enam, kui neid emakeeli on tegelikult kaks ning oleks väga kohatu hakata ühte teisele eelistama. Kui see on vanemate vastastikkune kokkulepe, siis muidugi. Mõelda, et on peresid, kus ema räägib ühte keelt, isa teist ning elatakse kolmandat keelt rääkivas riigis :S

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s