Jalgrattasõit

Niipalju kui ma mäletan, on meil alati olnud jalgratas majas ning mida vanemaks sain ise, seda rohkem kasutasin seda reaalselt transpordivahendina. Küll suvel sõbrannadele külla minemiseks, ujumas käimiseks, niisama ringi uhamiseks. Ühel suvel väntasin mitu nädalat tööle ja tagasi, see oli umbes 10km ots ühte pidi, just paras treening. Muidugi käisime mingi aeg mitu aastat järjest ka Roheliste Rattaretkel, mis oli juba lihtsalt elamus omaette, eriti laupäeva hommikune sadulasse saamine 😀 Kes käinud, see tead kindlasti, millest ma räägin. Siiski on mul eredalt meeles üks varahommik, kui meie olime just oma kämpa kokku pannud, asjad pakiautole viinud ning sättisime endid selle päevasele rajale, kui keegi julgem oli juba tee peal ning sadulasse istumas. See karjatav “AI” mis konkreetselt kõlas igasse laagrinurka ning kubises nendest valunootidest … ma arvan, et kõik kuuljad turtsatasid naerma ning teadsid täpselt, miks selline karjatus tolle mehe suust välja tuli.

Igatahes, pärast Austraaliasse minekut juhtus mingi hetk kahetsusväärselt see, et minu ratas jalutas ühe poe parklast minema, mitte vabatahtlikult ja võõra inimese käe kõrval. See inimene saadi minuarust isegi kätte, aga tüüpiliselt ei olnud tal sentigi et tekitatud kahju korvata, sest eks ta ju pikanäpumees oligi, et elamiseks raha saada. Ja niiviisi olengi olnud nüüd aastaid ratata, kuigi mõelnud päris tihti endale ikkagi midagi siia osta. Muidu kes teab, oleksingi äkki oma ratta Eestist siia toonud, ikkagi korralik Trekikas oli. Kui Noorhärra sündis, siis sattus mul tihti silme ette pilte emadest, kes lapsed pakikal toolis sõitmas käisid. Oi kuidas ma tahtsin midagi sellist ka teha Noorhärraga, aga ei olnud kindel kui kalliks selline lõbu osutuda võib. Kuniks hakkas sünna lähenema.

Me oleme Mikuga ses suhtes päris ratsionaalne paar, et tähtpäevade puhul pigem eelistame, et teine pool konkreetselt ütleb (või saadab pildi), mida ta sünnaks tahab ja siis teise asi on see ära orgunnida, muidugi siiski mõistliku hinna piires. Nii hakkasin mina umbes aprillikuus uurima erinevate poodide veebilehtesid ja kaubavalikut, sest vaja oli ju ratast, mulle kiivrit ja lastetooli. Noorhärrale oli niikuinii plaanis kiiver osta siis, kui ta saab endale korraliku jooksuratta. Minule üllatuseks sai need kolm asja täitsa 200 naela ringis. Muidugi ei vaadanud ma mingit megagiga hüpervinget ratast, sest noh teades mind, siis on ennegi juhtunud, et vaimustun millestki ja investeerin varustusse raha, et see siis niisama seisma jääks. Olin kindel, et kui ma rattaga jälle sõbraks saan, siis on aega ka see vingem ratas kunagi osta. Seega tellitud sai Apollo Twilight, täitsa tavaline kiiver, mis värvidelt veidi rattaga kokku sobiks ja selle istme. Lisaks veel aastase hooldusplaani, mis tundus täitsa mõistlik ost arvestades, et odavama klassi ratas ilmselt hakkab mingeid jamasid korraldama ja siis on hea hooldusesse viia. Lukku ma seekord ei ostnud, sest ma ei näe end väga minemas rattaga kuhugi nii, et seda ei saaks turvaliselt ära panna.

Nüüdseks on Apollo mul olnud kolm kuud ja kuigi ma ei ole seda nii aktiivselt kasutanud, kui vaimusilmas ettekujutasin, siis oleme ikka omajagu kilomeetreid sellega mõõtnud. Esimene sõit oligi kohe poest koju Noorhärra tagaistmel, sest Miku töötas juba õhtuvahetuses tol hetkel ja ega ma siis suutnud oodata nädalavahetust. Kift oli see, et pood pani ratta kõik kokku, nii et mul oli ainult järeleminemise vaev. Ja nii kui Noorhärra ratast ja istet nägi, hakkas ta kohe selle selga ronima. Ilmselt ta teadis, milleks see tool on, sest ühel tema hoiukaaslasel käiakse aegajalt rattaga järgi. Laps taga sõita ei olnudki nii hull, kui ma pelgasin. Alguses oli natike jah ebakindel, aga pigem seetõttu, et ma ise ei olnud harjunud ratta seljas olema või veelvähem last sõidutama. Koju jõudsime viperusteta ja oleme nii mõnegi sõidu koos ette võtnud, ühel reedel käisin isegi Noorhärral rattaga hoius järgi.

Esimese plaanilise ja soovitusliku hoolduse tegin ka augustis ära. Praegu mõtlen, et väga hea, et selle hooldusplaani ostsin, sest kohe kui ratta kätte sain, tegid mõlemad pidurid ikka väga tugevat ja rõvedat häält – noh see krigin (mitte selles traditisoonilises tähenduses) kui ratast peatad, aga pidurid ei tööta korralikult ja ilmselt vajavad õli. Igajuhul, selle timmisid nad korda ja nüüd ongi vaja, et ise oleksin aktiivsem. Noorhärral läheb ikkagi nägu väga särama kui küsin, et kas ta emme rattaga sõitma minna tahab. Siiski pean meie teekonda pigem hoolikalt valima, kuna traditsioonilisi kergliiklusega teid on siin kandis pigem vähem, auto teel ei ole mina nõus sõitma ja siis me tavaliselt sõidamegi mööda kanalit kuhugi poole. Õnneks ühendab see kanal Liverpooli Leedsiga, nii et päris pika maa on võimalik maha vändata. Seega väga praktiline sünnipäevakink sel aastal 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s