Minu eluõis

Noorhärral on mingi faas peal, kus on vaja süüa soolast ja ma mõtlen pm puhast soola, mitte soolaseid roogasid. Üks tema lemmik on hetkel kastmegraanulid (gravy granules), mida ta ilmselt sööks hommiku-, lõuna – ja õhtusöögiks kui ma ainult laseks. Meil on väljakujunenud juba hommikune rutiin, et sel ajal kui mina lähen vannituppa ennast töö jaoks valmis seadma teadmisega, et Noorhärra multikaid vaatab, siis võin 99% kindel olla, et üks hetk ta maitseainekappi jõuab. Tavaliselt juhtub see nii, et teen endale meiki kui alguses kuulen astmiku nihutamise häält, siis avatakse ja suletakse sahtel, kus söögiriistad on (sest ega graanuleid suhu valata, ikka lusikaga süüakse) ning siis jääb kõik vaikseks. Kui ma alla tulen olukord kontrollima, istub tema üldjuhul õndsalt tööpinnal, graanulite purk jalgevahel ning rahulolev naeratus näol. Ja nii iga hommik. Eile mõtlesin olla kaval ja purgi uude kohta panna. Täna hommikul ta graanuleid ei söönud, kuid see-eest leidis üles aroomisoola ja lihaüldmaitseaine ning need purgid olid lahti tehtud ning pealt ära limpsitud 😀

Õnneks on ta üle saanud puljongikuubikute hullusest, sest mingi aeg tagasi võis ta neid närida nagu kommi. Vahet ei olnud, kas ma peitsin need külmkappi asjade taha või jällegi maitseainetekappi, tema nina suutis need alati üles leida. Nüüdseks panin need kõrvalkappi ja tundub, et see huvi on kadunud. Või vaimustus kestab tal endiselt, ta võib konkreetselt lusikate viisi võid näost sisse ajada ja kuigi ta teab, et tegelikult ei tohiks niimoodi teha ja ma ikka üritan iga jumala kord olla tõsine ja rääkida, et ei ole hea võid moosi pähe näost sisse ajada, siis tema üliõnnelik nägu pärast ampsu saamist (pingutus kandis jällegi vilju) muudab päris raskeks jääda tõsiseks. Kuidas ma tean, et ta on/oli võid või puljongit söömas? Allkorrusel jääb kõik korraga vaikseks …

Mingi vahe meeldis talle ka suhkrut topsist süüa, see komme küll ununes kuid on jälle tagasi. Ma ses mõttes teen endale pai, et vähemalt on meil majas vaid pruunsuhkrut, et isegi kui ta selle amspu kätte saab, siis ei ole see nii hull kui tavasuhkur. On eluõis, nüüd kus ta oskab lisaks ronimisele ka oma astmikku kasutada (ning tal on jõudu seda liigutada) võin ma ainult unistada, et kapis jäävad korda ja mitte nii tervislikud ampsud seljataga söömata.

Aga millest me räägime, kui ma ise samasugune olin lapsena 😀 Võisin samamoodi suhkrutoosist lusikaga magusat sisse ajada, soola paljalt süüa või puljongit tasside viisi tee eest juua. Ma puljongikuubikuid paljalt küll ei söönud, aga ega selle suuremas koguses suhteliselt kangelt joomine ka hea saanud olla. Muideks, siiamaani kui mul teinekord mega soolase isu on, panen paar meresoola tükikest suhu :S