Kiusamine koolis

Hoiatan ette, et see on pikk postitus.

Viimastel nädalatel on meedias kajastatud rohkem koolikiusamist. Minu meelest ka õigustatult, sest juba ammu oleks olnud aeg probleemi tõsidusest rääkida, sest kui ikkagi koolikiusamine viib lapse enesetapuni, siis on miskit korralikult mäda. Ma siinkohal jätaks välja õpetajate käitumise/käitumata jätmise, sest pigem on hetkel fookuses õpilaste vahelised suhted. Miks ma sel teemal kirjutan on tegelikult lihtne – olin ka mina kiusatav kaasõpilaste poolt, seega räägin hetkel enda kogemusest. Kuigi põhikiusajad olid kolm poissi, ei teinud teised klassikaaslased midagi minu kaitsmiseks või olukorra muutmiseks. Teinekord pigem tehti alavääristavaid vihjeid nende poolt kui tuldi lohutama, et kõik saab korda. Ma ju tean, et kõik klassikaaslased nägid toimunut, lihtsalt pigem eelistati vaikides kõrvalt vaadata ja ma saan neist isegi aru – kui valida, kas elada samas põrgus kus mina või pöörata pead, oleksin ilmselt ka ise teinud viimast. Võib tunduda julm, kuid minu jaoks võrdub selline käitumine passiivse kiusamisega. Isegi kui olukord hakkas paremaks muutuma juba 20 aastat tagasi ehk kui sai lõpetatud põhikool ning kiusajad läksid mujale õppima, siis kahju kui selline oli tehtud. Kuigi keskkooli klass oli hoopis kokkuhoidvam ning omavaheline läbisaamine palju parem, tundsid mina siiski ennast mingit nähatamatut märki kandvat, mis ei lasknud ikkagi 100% seltskonda sulanduda. Kui ma analüüsiksin hetkel ennast ja oma käitumismustreid, siis võin kindlalt väita, et verbaalsel kiusamisel ja mentaalsel terroril, mis toimus põhimõtteliselt veerand sajandit tagasi, on väga kaugeleulatuvad kui mitte jäädavad mõjud kogu minu ülejäänud eluks.

Ma hakkasin sellele teemale tegelikult rohkem mõtlema ja oma kogemust meenutama tänu Marge postitusele*, mis küll kirjutatud detsembris, kuid mina lugesin seda aprillis. Tänu Eesti Blogijate IG konto jälgimisele nägin Marise* lugu tema kooliajast ja kiusatu rollis olemist ning mõtlesin oma loo kirja panna, et inimesed saaksid aimu, mida üks kiusatu läbi elab. Ei ole normaalne, et täiskasvanud inimene räägib pisaraid neelates millestki, mis toimus aastaid tagasi, mille toimumiseks ei ole ta ise põhjust andnud ning mille lahendamisel oli ta jäetud täielikult üksi. Ma võin kindlalt väita, et mitte ükski postitus ega ka video suuda adekvaatselt edasi anda seda, mida üks kiusatav tegelikult läbi elab.** Eriti kui inimene ei ole ise kunagi kiusatav olnud. Kõrvalseisjal on lihtne öelda, et hakka vastu või seisa enda eest, kuid ega kiusaja loll ole – ta suudabki eraldada terad sõkaldest ning leida selle nõrgima lüli, kes ei julge vastu hakata, kes jääbki uskuma neid sõnu ja solvanguid, mis tema poole lendab ning keda lõpuks valdab igapäevaselt häbitunne. Mitte sellepärast, et teda kiusatakse, vaid kelleks teda sõimatakse, sest ta hakkabki uskuma seda, mida talle järjepidevalt näkku karjutakse. See muutub tema jaoks ühel hetkel ülimaks tõde. Kiusatav tunneb ennast süüdi ning murrab pidevalt pead, et mis tal viga on, miks ta on selline. Kiusatav ei mõtle, et teised käituvad valesti, eriti kui keegi tema eest ei seisa ka.

Mind kiusati põhikoolis umbes viis aastat sõnaga “siga” ning tehti sellega seoses erinevaid alandavaid märkusi. Algas see pigem vaikselt, et algul oli Notsu, Põrsas/Põssa, siis Röh-Röh/Rui-Rui (ega ma täpset järjekorda mäletagi) kuni lõpuks jäeti pidama sõnal siga. Ma ei teagi, miks või millest see alguse sai, ainukese variandina olen mõelnud, et kuna minu lapsepõlvekodu on suur talumaja ning tol hetkel oli meil ka erinevaid loomi (sigasid küll enam mitte), siis ilmselt kiusajatele tundus selle sõna kasutamine paslik. Samuti ei mäleta ma seda, kes esimesena neid sõnu kasutama hakkas, kuid ometi on mul selgelt meeles kolm poissi – kaks minu enda ja üks aasta vanemast klassist- kes olid eestvedajateks. Lisaks oli veel kaks poissi, kes sattusid meie klassi, kuna olid istumajääjad, kuid nemad on minu mälus pigem tagaplaanil juba seetõttu, et me ei alustanud ju kooliteed koos ja mingi vahe kadusid ka nemad meie klassist. Irooniline on muidugi kogu asja juures see, et ühega klassivendadest olime algkoolis päris head sõbrad, käisime teineteisel isegi külas mängimas ja sünnipäevadel, mistõttu jäi tema motiiv teinekord arusaamatuks.

Milles seisnes kius? Teinekord ei pidanudki palju toimuma, et mind halvasti tundma panna.
– Jalutasin näiteks vahetunni ajal koridoris või suundusin järgmise tunni jaoks uude klassiruumi, kui üks neist mulle vastu tuli ning näkku itsitas “näe rui-rui” ning röhitses sea moodi.
– Klassikaaslased istusid vahetunni ajal pinkidel, mis olid ritta seatud. Kui mina vabale pingile istusin, siis võpatasid klassikaaslased järjest püsti, sest näe “rui tuli istuma” ja no ega siis keegi tema kõrval istuda taha, isegi kui vaba istekoht vahele jäi., määrib teine veel su riided ära (!) Teinekord võis niimoodi terve pingirida üles hüpata. Ükskord otsustas üks tüdruk mitte püsti hüpata. Tuli kiusaja uurima, et kuidas sa sea kõrval istuda suudad, siga ju haiseb. Tüdruk ütles, et ta hoiab nina kinni. Ja mõnitav irvitamine läks lahti.
– Ühe kooliaasta alguses jagati meile õpikuid, ning terve klassipeale oli 4 uhiuut raamatut. Muidugi tahtsid kõik neid saada, kuid õpetajal oli vahva lahendus – ta nimetas 4 kuupäeva ning kelle sünnipäevad oli kõige lähemal, said raamatu endale. Üheks kuupäevaks oli 30 mai, minul on sünna 1 juuni, ühel klassivennal 28 mai. Muidugi tõstsime mõlemad käed ning te oleks pidanud nägema kuidas üks kiusaja sisistas “mida sa siga veel kätt tõstad”. Olgu öeldud, et raamatu sain siiski lõpuks mina.
– Eredalt on meeles ka üks venekeele tund, kus õpetaja kasutas sõnademängu, et arendada meie sõnavara. Ideeks oli, et tema alustas ühe sõnaga, viskas palli õpilasele ning tema pidi ütlema uue sõna eelmise sõna lõpu-tähega ning palli edasi viskama. Keegi ütles sõna, mis lõppes S-ga. Kiusaja nõudis, et pall talle visataks, mida ka tehti ning kiusaja sõnaks oli svinja (siga vene keeles) ning pall lendas minu suunas. Mida tegi õpetaja? Mök-mök ja oli vait. Mida tegi klass? Pahvatas laginal naerma. Hea, et mina nuttes klassist välja ei tormanud.
Eks neid näiteid oleks veel ja veel, viie aastaga kogunes ikka nii mõndagi. Ülal toodud hetked olid sellised eredamalt meelde jäänud seigad. Kuid mida ma tahan öelda, et pigem mõjuski laastavalt see tõrges olek ja eemale hoidmine, minu tõrjumine ning pigev alaväärsustunde tekitamine. Ning minus süütunde tekitamine, et ma ise ole selle kõige pühjustaja, justkui kiusajatel ei ole muud varianti, kui nad peavad mind mõnitama. Muidugi ei pea ma juurde mainima, et mind ei kutsutud sünnipäevadele või klassipidudele (sest klassiõhtuid nii suured enam ei pidanud). Õnneks mul üks klassiõde ja hea sõbranna oli, kelle toel selle aja üle elasin. Ning kuna mängisin ka korvpalli, siis mingil määral tundsin ühtekuuluvustunnet oma tiimikaaslastega, Kuid eks sealgi oli ülevalt alla vaatamist ja teravalt nõelamist, kui miskit ei meeldinud.

Nüüd täiskasvanuna tagasi mõeldes leian ma koheselt võimaliku põhjuse, miks nad mind kiusasid ehk elasid oma frutratsiooni koolis välja – nad kõik olid pärit pigem katkisest/poolikust perest ja juba üsna pisikesest peale (päris detailselt ma nende lapsepõlvega kursis ei ole). Kuid oli teada-tuntud fakt, et ühte poissi kasvatas ema, mis isaga juhtus ma ei tea. Ema aga käis linnas tööl ja nii oli poiss pigem vanavanemate õlul ja kasvatada. Kui poisi käitumine väga hulluks läks, kutsuti ema kooli tundidesse kaasa elama ja siis suutis ta küll käituda ja oma suud kinni hoida. Teise poisi isa sai (õnnetuse läbi) surma ning tolleks hetkeks oli emal juba uus elukaaslane, kes tema ja ta õe adopteeris, perre sündis veel kaks last. Ma võin ainult oletada, et sellel poisil ei olnud kodus vanematega head läbisaamist, võib-olla jäi puudu vanemlikust tähelepanust, võib-olla ei saanud ta kasuisaga esimesest päevast läbi. Fakt on see, et tema pereelu muutus võrreldes algkooliga ning see mõjutas ka teda. Kolmandat poissi kasvatas ema üksi, tal oli ka noorem vend, mistõttu võin ma ainult ette kujutada, milline koorem lasus ema õlule kahe poisi kasvatamisel. Minu teada sai ka selle pere isa surma, põhjust ma ei tea. Lisada siia juurde ka kaks istumajääjat, siis ega nemadki tulnud ideaalsest perest. Pigem oli kas üks või mõlemad vanemad ära läinud/surnud, vanavanemad kasvatasid, poisid kasvasid üle käte, sattusid valesse seltskonda, mida iganes. Fakt on see, et nende endi hingeelu oli sassis ja raskeid läbielamisi selle ea kohta palju. Võib-olla tänu sellele mõistmisele olen suutnud minevikuga rahu teha (ma pole kindel, et siiski andestanud), oma eluga edasi minna ja suudan ka enda kogemusest rääkida. Kuid minusse jääb alati küsimus miks – miks mina? Mida ma tegin neile halba, et sellise jama pidin läbi tegema? Miks osutusin mina väljavalituks? Ja miks nad ise ei saanud aru, et see mis nad teevad, ei ole normaalne. Tegu ei olnud ju enam viie-aastaste jõmpsikatega, vaid pigem (eel)puberteetidega, kel peaks mõistust ja adekvaatsest mõtlemist juba natukenegi jaguma.

Ma tean, et täna olen enesekindel ja õnnelik pereinimene, kelle elu liigub ülesmäge ning kellel on palju unistusi, mida teostada.  Ma olen hinantud oma pere, sõprade ning töökaaslaste poolt ning üldjoontes jõudnud palju kaugemale kui oleksin iial osanud oodata. Kuid kui ma peaksin nendega näiteks homme näost-näkku kohtuma ja kui tuleb veel mingi sapine märkus, ma ei ole kindel, et suudan enda selja sirge hoida ja nad pika puuga saata, sest kahju on tehtud ja ma võin vabalt muutuda tagasi selleks põhikooli tüdrukuks. Mingil määral olen oma hingerahu leidnud ka läbi selle, et ma tean enam-vähem, kuidas nende elutee pärast põhikoolist lahkumist läks. Ei ole ilus parastada teiste ebaedu üle (samas, kättemaks on magus, isegi kui ma ise seda teinud ei ole), kuid elu ON karm, aga õiglane. Ma ei ole kindel, et nad kõik keskkooli lõpetasid, ülikooli ei ole neist keegi minuteada jõudnud. Üks neist sattus väga karmilt pahuksisse narkootiliste ainetega ning see muutis teda ja tema olekut kapitaalselt. Teine sattus ja jäi korgi peale – viimati nägin teda ühes toidupoes, kus ta nagu väike laps lonkis oma elukaaslase järgi, ning lunis, et too talle pudel õlut ostaks. Kolmas vist isegi sai joone peale.

Olen oma mõttes arutlenud ka selle üle, et mida ma oleks saanud mina teisiti teha? Kindlasti oleksin võinud esimeste kiusamise episoodide ajal enda eest järjepidevalt  seista, kasvõi mõnele korraliku tou kirja panna, isegi kui vanemad oleks kooli kutsutud. Äkki oleks see aidanud? Ma tean, et kiusu prooviti nii teiste klassikaaslaste peal kui ka näiteks minu noorema õe puhul, kuid neil oli oidu ja julgust vastu hakata. Kuna mina seda ei teinud, oleksin võinud oma vanematele probleemist rääkida. Ma olin siis (ja olen mõnel määral ka praegu) pigem endasse tõmbuv, mis puudutab probleeme. Selle asemel, et rääkida ja olla aus, ma kogun kõik emotsioonid enda sisse ja siis plahvatan. Kooli ajal seda ei juhtunud, kuid oleks võinud. Vähemalt oleks olukorra tõsidus välja tulnud. Ma olen vanematele sellest olukorrast hiljem rääkinud, kuid pigem väga lahjalt , sest enam ei muuda see ju miskit kui nad teavad. Äkki tollel hetkel oleks midagi ette võetud. Ma mäletan, et salamisi ootasin abi ja sekkumist õpetajate poolt, mida siiamaani ootan. Nemad otsustasid pilgu eemale keerata, ignoreerida ning see oli eriti valus. Nad ju nägid, mis toimus ja et ma ei suuda/julge ise midagi teha. Kui mitte minu kaitseks midagi öelda, äkki rääkida kiusajatega eraldi, äkki kaasata ka vanemad. Igatahes nende aastate jooksul ette midagi ei võetud ja pigem parandaski aeg kõik haavad. Kuid selliste haavade parandamist ei sooviks ma kellelegi. Naljakas on see, isegi nüüd, 20 aastat hiljem, kui mõtlen kogu toimunule veidi pikemalt, siis hakkan justkui ennast süüdistama, et äkki tegin ise midagi valesti, äkki oli asi minus. Ja see on koht, kus ma pean enesesüüdistamise lõpetame – ma ei teinud mitte miskit sellist, mis oleks olnud väärt viite aastat mentaalset kiusu. Ükski 10-aastane laps, kes kiusu ohvriks langeb, ei suuda ise midagi sellise koletuse põhjuseks anda. Kui isegi oli midagi pisikest, oleks saanud asja lahendada ja korras. Paraku läks teisiti.

See, mis toimus põhikoolis, tampis korralikult mutta minu enesekindluse, mille ülesehitamisega tegelen mõningal määral siiani. Ma ei saa öelda, et kiusamine toimus süstemaatiliselt iga päev. Ei, oli päevi, kus ei öeldud midagi ja ma tundsin ennast hästi. Iga sellise päeva lõpus mõtlesin, et “ohoo, täna ei tulnudki solvanguid, äkki nad unustasid/lõpetasid ja aktepteerivad mind. Äkki ma nüüd olen ka võrdne” Minus tekkis lootusekiir, mis iga kiusuvaba päevaga kasvas aina suuremaks, kuniks tuli löök allapoole vööd. Tavaliselt hetkel, kui seda kõige vähem ootasin ning see lootusekiir kustus. Kuni järgmise korrani. Ainult selle vahega, et need kukkumised olid alati järjest valusamad ja kõrgemad ning ülestõusmine üha raskem. Seega ma õppisin olema vait, et mind ei pandaks tähele. Õppisin hammustama keelde, ja mitte argumenteerima või õigeid vastuseid andma, sest ma ei tahtnud seljataguseid sosinaid kuulda. Kui ma pidingi tunnis õpetajale vastama, siis võisin kindel olla, et kommenteeritakse kindlasti või saadetakse pilke. Mis on kogu selle terrori tulemus? Näiteks oli mul aastaid raske tööalaselt vastuvõtta kiitust hea töö eest, saada tunnustust mida ma väärin, küsida endale paremaid palgatingimusi, sest ma ei uskunud, et ma olen seda kõike väärt. Siiamaani ei meeldi mulle vastandumised/rasked vestlused/ ootamatud liistule võtmised, sest kui keegi hakkab mulle vastu rääkima mind lõpuni kuulamata, läheb minu aju errorisse, ma unustan selle, mida öelda tahan ning mu suu keerab end lukku. Ma olen reaalselt olnud olukorras, kus tahaks midagi öelda, aga no ei saa. Vahelesegamise/ooatamatusega on minus tekitatud tunne, et ma eksin, kuigi see ei pruugi üldse nii olla. Raskete näost-näkku vestluste eel pean ma konkreetselt kõik punktid, mida öelda tahan endale välja kirjutama , et midagi ei ununeks. Seetõttu eelistangi pigem kirja panna selle, mis keelel ja meelel. Ma olen tundlik igasuguse kriitika vastu, ma võtan kõike väga väga isiklikult (kuigi olen juba nii palju edusamme teinud, et ei võta hinge nende sõnu, kes ei kuulu perekonda ega lähitutvusringkonda). Ma kaldun kergelt asju nägema pigem negatiivselt ning pean pidevalt endale meelde tuletama näha kõiges positiivset. Ma oleks nii tahtnud kinnitada 12-aastasele Kerstile, et see kõik möödus, elu läheb paremaks ning kiusajad saavad oma õppetunni (äkki saavad sellest aru ka ja teevad omad järeldused).

Ehk mida me saaksime teha? Esiteks kool ja õpetajad – nemad on lastega rohkem igapäevaselt koos, nad näevad mis toimub klassides ja vahetunni ajal ning samuti on koolipere teadlik laste perekondlikust taustast ning sellest lähtuvalt võiksid nad ära tunda potensiaalseid kiusajaid ning kiusatavaid, kes ilmselgelt mingi hetk ka välja joonituvad Ma nii tahaks panna õpetajatele  südamele, et nad vaataks ja vajadusel sekkuks. Õpetajavad näevad ja saavad aru palju rohkem, kui välja näitavad, kuid mingil põhjusel otsustavad ignoreerida. Võib-olla pealekasvav värskete pedagoogide generatsioon sekkuks rohkem, kuid see peaks olema kooli lähenemine üleüldiselt ning kool peaks siinkohal toetama pedagooge mitte laskma õpilastel endile pähe istuda. Miks mitte korraldada klassides arutelusid koolikiusu ja kooli vägivalla teemal. Äkki selliste arutelude läbi avanevad kiusajate silmad ja nad tunnevad häbi, mitte ei pane teisi häbi tundma. Ning äkki leiavad kiusatavad julguse tulla ja rääkida oma mure ära.

Lapsevanemad – seda räägitakse igal sammul, et oma lastega on vaja tegeleda, nendega rääkida ja neile aega pühendada. Kuidas sa muidu saad aru, et tal on mure. Seda eriti tänapäeval, kui elu on täis vidinaid ja helendavaid ekraane. Ma olen ise üks nendest modernsetest lapsevanematest, kelle jaoks nutitelefon on käe-aju-milleiganes pikendus ning see ajab mind ennast juba närvi. Ma tajun, et mul on nutisõltuvus ning selle asemel, et oma kahe-ja poolesega õhtuti koos aega veeta, kiikan ikka ühe silmaga telefoni. Ei, see kurjajuur tuleb ära panna, see ei ole prioriteet ei minu ega kellegi teise elus. Minu pere ja minu laps on prioriteet. Ma ei taha, et Noorhärrast saaks kiusatav või veel hullem -kiusaja. Ma tahan talle õnnelikku lapsepõlve pisikeste laste muredega, mitte seda et ta otsib oma vanemate tähelepanu ekstreemsel viisil või peab salaplaani oma elu võtmiseks. Ei, ma ei taha temast ilma jääda!

Maris ütles oma videos nii ilusti, et probleemist ja isiklikest kogemustest on vaja rohkem rääkida, minna koolidesse arutama ja paljastama probleemi tõsidusest. Aga miks mitte tehagi seda? Minnagi erinevatesse koolidesse ja hakata tegema teavitustööd, rääkima oma kogemustest, julgustama lapsi ennast avama. Ükski kiusaja ei ole sündinud kiusajaks, selleni on viinud kas mingi juhtum või (pikemaajaline) olukord, kuid aidates lahendada tema muret, laheneb ka paljude teiste mure. Lapsed on julmad, kuid see julmus on kas kuskilt nähtud või õpitud, selle tekkimisel on põhjus. Meie, täiskasvanute ülesanne, on õpetada ja teha selgeks, mis on õige ja mis vale ning mitte jätta ohvrid üksinda oma mures. Mitte keegi meist ei taha leida oma alaealise lapse või sugulase surnukeha, sest ta oli (koolivägivalla) ohver. Selle asemele, et silmad peita ja pead pöörata, vaadakem karmile tõele ning reaalsusele näkku!

*Ma loodan, et Marge ja Maris ei pahanda, et nende blogid siia linkisin. Ma tahaks loota, et pigem paneme aluse millelgi suuremale võideldes koolikiusamise vastu läbi selle, et toomegi neid juhtumeid avalikuks. Äkki näeb lõpuks ka ühiskond kui tavaline on koolikius, kuidas hetkel ei tehta midagi selle peatamiseks.

**Pean tunnistama, et isegi minul, endisel kiusatul, tekkis Marise videot vaadates korra küsimus, et miks sa midagi ette ei võtnud. Samas, kas ma ise võtsin midagi ette?