“After”

Reede õhtu, Noorhärra on läinud magama ja minul käes umbes 3 tundi vaba  aega parajaks teha. Nimelt olen reede õhtuti ikka oodanud Miku töölt koju, nädala sees mul seda energiat ei ole. Täna otsustasin “Sõpru” edasi vaadata, sest ma pole siiani kõiki episoode näinud. Kuid Netflixist õiget kohta otsides sattusin filmi “After” treileri peale. Vaatasin selle ära, lugesin kirjelduse juurde ning panin selle mängima. Ma pole ammu näinud filmi, mille vaatamisel tunnen, et ahmin igat sekundit sisse. Ammu pole näinud filmi, mille lõppedes olen kindel, et vaatan seda uuesti. Ammu pole näinud filmi, mis paneb mind sellest kirjutama. Ehk jutt sellest kuidas ma kogemata mõnusa meelelahutuse leidsin.

Miks see film mind köitis? Tegu on teismelistele suunatud filmiga (teen films, teen romance) ning tuleb välja, et ju ma siis ei ole veel päris täiskasvanuks saanud. Võib-olla on asi selles, et ma olengi lootusetu romantik ja armastusfilmide vaataja, sest korralik pisarakiskuja on alati etem ükskõik millisest märulist või õudukast. Midagi sellist võiks ju teen romance’st oodata. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et tegu ei olnud tüüpilise ameerikalikult selge happy endigu filmiga (rõhutan siinkohal sõna “selge”), kus juba esimestel minutitel on teada, kuidas see lõpeb. See film lõppes minu jaoks ootamatult ja liiga vara, ma eeldasin ja lootsin kuidagi selgemat lahendust, seda selget miskit, mis iga korraliku teeni filmiga kaasas käib*. See, et otsad jäävad pigem siiski lahtiseks ja vaataja saad ise edasi mõelda ja ette kujutada, mis sai pärast lõpusubtiitreid, oli minu jaoks midagi uut. Ma mäletan, et minu pubekaaegsed romantilised filmid olid kuidagi … kergemad, lihtsamad, naiivsed. Seda filmi vaadates sai selgeks, et noorus on edasi arenenud ja tänapäeva noored seisavad silmitsi teistsuguse maailmaga kui mina 20 aastat tagasi.

Filmis oli palju nö tänapäevaseid nüanse – kolledzisse läks tüdruk ning teda jäi koju ootama keskooli viimasel aastal õppiv noormees; peategelase toakaaslane jagas voodirõõme samasoolise inimesega; peod ei tähendanud õlut, vaid shotte/pudeliga kangemat alkoholi/kanepi suitsetamist; mitme rassiesindajaga kärgpere. Iseenesest ei ole selles ju miskit uut, kuid näha kõike seda ühes ja samas filmis oli kuidagi reaalsusesse tagasi toov. Muidugi ei puudunud tüüpilised situatsioonid nagu armukadedus, tülid vanematega, peod, privaatsed hetked. Ja kõik see kombo kokku oligi pigem veidike teistsugune. Ja mulle meeldis.

Ma ei varja, et filmi esimene pool viis mind tagasi nendesse õhtutesse, kui tiinekas Kersti ahmis raamat raamatu järel lugeda teismeliste armastuslugusid. Kuidas elasin nendele lugudele nii kaasa, et mõndadel hetkedel jooksid mul kurbusest pisarad. Kuidas unistasin oma suure armastuse leidmisest kõige sinna juurdekuuluva draamaga muidugi 😀 See tagasirännak oli selline mõnusalt soe tunne ja mulle meenusid oma armulood ja nendega kaasnevad tunded. Seega kui keegi soivb midagi kerget, kuid mitte liiga imalalt kerget vaadata, siis see film võiks täitsa sobida.

Hihii, lugesin veidi peategelaste kohta ja tuleb välja, et sellele filmile on järgmisel aastal järge oodata … Oh Yes!

*Mul läks vaja terve öö ning natuke hommikut, et aru saada – selle filmi lugu ei ole lahenenud, kõik see ootamatu lõpp andis vaid alust vändata filmi teine osa. Tegelikult ei ole midagi selge, mis neist kahest edasi saab. Äkki peaksin endale raamatu ostma …

One thought on ““After”

  1. Pingback: Aasta 2019 – Elu on seiklus … Anna võimalus enda omale !

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s