Isadepäevast

Ma olen päris kindel, et seda on ennegi mainitud, kuidas Inglismaal tähistatakse nii emade-kui isadepäeva Eestist erineval ajal. Seekordne isadepäev langes just sellele nädalavahetusele, kui mina tüdrukutepidu pidasin ning seetõttu oli meie plaan, et  tulen laupäeva õhtul koju, et siis pühapäeva koos veeta. Aga nagu kirjutasin mõned postitused tagaso, siis pookis Noorhärra endale kuskilt korraliku mandlipõletiku külge ja niimoodi me tollel pühapäeval kodusteks jäime. See-eest tegime välja sõidu eelmisel nädalavahetusel ühte vahvasse kohta nimega Farmer Ted’s. 

Sinna mineku mõte on meil olnud pikemat aega, kuid alati oleme miskit muud otsustanud teha. Kui ma tüdrukutepeole sõitsin, möödusin ka kohasildist Farmer Tedi juurde ja otsustasin, et peame sinna minema. Laupäeva hommikul meil konkreetseid plaane ei olnud, peaasi et kolmekesi aega saaksime veeta, seega sai otsustatud just Farmer Tedi juurde mineku kasuks. Kuna ma ju olin ka kohasildist mööda sõitnud, siis mõtlesin seekord ise roolis olla ja gepsu abi mitte kasutada. Ega me kuhugi ära eksinudki, kuid sõitsime päris pikalt (palju pikemalt kui ise algselt arvestasime), nii et paaril korral tekkis kahtlus küll, et kurja, kas jälle sai puusse pandud 😀 Praegu huvipärast vaatasin guuglemapsi ja vist tegimegi sinna minnes veidikese ringi sisse…

Me ise kahtlustasime, et rahvast on kindlasti murdu, sest laupäev, päikeseline ja soe ilm ning see on just koht, kuhu minna lastega tundideks aega veetma. Liiatigi on siin maal saanud pigem seaduseks, et kui on ilus ilm, siis kasutavad KÕIK inimesed seda ära ja suured massid on igal pool. Ehk valmistasime endid vaimselt ette pikkadeks järjekordadeks ja “hullumajalaadaks”. Meil aga läks õnneks, sest kuigi parklas autosid oli, siis mitte midagi hullu. Kui ma millegi kallal üldse noriks, siis on see piletite hinnastamise poliitika. Ses suhtes, et täiskasvanu maksis rohkem (£11.75) kui alla kolmene laps (£8.25), kuigi enamus atraktsioone ja tegevusi olid mõeldud pigem lastele, samuti ei näinud mina perepileti võimalust. Aga see selleks, sellise teinekord loogika vastase paratamatu väljaminekuga lihtsalt peab arvestama. Kavala lükkena oli kohe sisepääsu juures esimene atraktsioon, need münditraktorid ( sarnased masinad on igalpool keskustes ka, mis sõidavad müntidega) ning muidugi oli Noorhärra nagu naksti ühe seljas. Eks ta oma sõidu sai ka ja see minu mäletamist mööda oligi see ainuke atraktsioon, mille eest lisa pidime maksma.

Kui Noorhärra lõpuks nendest mündimasinatest eemale saime meelitatud, haaras tema tähelepanu kohe õues asuv kondimootoriga liikuvate traktorite ringrada ning hopsti oli ta naelutatud sellesse. Noorhärra eale kohaselt käis meil muidugi mingi hetk väga tugev diskussioon teemal, kas selle sama traktoriga võiks ringrajast väljaspool sõita (sest väravatest ju läbi mahtus), aga õnneks jäi seekord ema sõna peale 😀 Lõpuks saime ta huvituma ka nendest elanikest, kes tol päeval tallis olid – hobused, kitsed, eeslid, merisead, põhjapõdrad, tibud, põrsad ja üks eriti suur emis. Seal edasi liikusime õue seiklema, sest avastasime hüppeala (mis oli printsi eelistustele liigselt soe), kondomootoriga töötava kardiraja (kus seekord pidi Noorhärra leppima ema ja isa süles sõiduga), kiiged, turnikad ning lõpuks ka üks suur suur sild, mis oli avatud ja andis mõista millegi vahva olemasolust teisel pool. Ma sain omaette naeru kihistada kui ületasime silda – nimelt toodi parajasti üks lehm oma vasikaga karjamaalt tagasi ning nende tee viis just silla alt läbi. Maalapsena sattusin mina nii vaimustuse, et näe lehm ja vasikas ning üritasin Noorhärra tähelepanu ka nendele juhtida,  aga tema, tüüpilise poisina, oli avastanud mäest alla laskmise atrkatsiooni, kus lõpuks veetsimegi järgmised pool tundi ning loomad jätsid teda tollel hetkel nii külmaks kui külmaks jätta sai.

Edasi jalutades avastasime Lammas Shauni mängumaa. Jesver, ma olin juba täitsa äraunustanud, kuidas seda multikat sai kunagi igal hommikul vaadatud. Seal viibimine ja multikast tuttavate atraktsioonide keskel jalutamine oli kuidagi nii armas ja soe ja viis ennastki ajas umbes 15 aastat tagasi. Noorhärra leidis koheselt üles kaevurid ning veetis järgmised pool tundi ekskavaatorijuhti mängides. Muideks, seal sain mina ikka väga suure imestuse osaliseks kui asjalik ta meil juba on. Nimelt toimetas ta ekskavaatoriga juba päris mitukümment minutit, kui tuli sellelt mingi hetk maha ja hakkas käruga mängima. No mis siis ikka, eks tüdines ära nagu ma ise arvasin. Aga ei, tema idee oli liigutada käru ekskavaatori ette, et see liivaga täita. Kus ta küll sellisele mõttele tuli?? Kaevetööd tehtud, jätkasime oma seklust turnimismäel, uurisime näituseks pandud traktorit ja Noorhärra jooksis mööda tunnelit edasi-tagasi.

Mis mulle väga meeldis, oli see, et kogu territooriumi ulatuses oli hästi palju erinevaid piknike laudasid üles pandud ning veelgi rohkem rohelist ala, kuhu oma tekike maha visata ja kaasatoodud söögi kallal nosida. Muidugi oli võimalus ka kohapeal osta, kuid nii palju kui Miku ringi vaatas, siis midagi erilist seal ei pakutud. Ja hinnad olid ikka nagu sellistes kohtades, pigem kõrgema poolsed. Meil oli mõte üldsegi minna pubisse sööma hiljem*, seega kohalikule menüüle niikuinii ei panustanud. Mul korraks tuli küll mõte ka jäätist osta, kuid tol hetkel liikusime kuhugi ja hiljem juba ununes see mõte.

Üks viimaseid atraktsioone oli roomajate maja, millede külastamisse mina tavaliselt skeptiliselt suhtun – ikkagi roomajad (maod). Noorhärrale pakkusid erinevad roomajad ja putukad väga huvi, ent kõige suurema tähelepanu osaliseks sai siiski pisikese lennuki vrakk, mis oli osa eksponaadist. Eriti tore oli, et sattusime sinna ajal, mil geko ja pisike maoke toodi klaasi tagant välja vaatamiseks ja paitamiseks. Ega ma nüüd ei olnud väga innukas seda madu paitama, aga noh eeskuju pidi ju Noorhärrale ikka näitama ja kinnitama, et ei ole hullu midagi.

Lõpuks tahtsin mina veel pilti ühe suure tooli peal (nagu neid ikka on igal pool, millel istudes tunned end kääbikuna) ning sinna minnes leidsime elektrilised killustikukopad, millega loomulikult oli ka Noorhärral vaja toimetada. Sedakorda küll siiski veel isa abiga. Kui me juba tagasi teel olime, siis avastasin, et koos piletitega anti ka päevakava kaasa, kus oli ilusti kirjas kus miskit mis kell toimub. Hästi palju oli erinevaid esitlusi loomadega, samuti sai traktorikastis sõita. Aga noh, mina tunnen, et ilma me siiski millestki ei jäänud.

Ehk kui keegi kunagi satub Manchesteri kanti ja ka lapsed on seltskonnas, siis mina soovitan soojalt Farmer Tedi juurde minna 🙂

*See pubi, kuhu me minna tahtsime – NEVER EVER ei tõsta me oma jalga sinna uuesti. Läksime soovituse peale, et neil on suur mänguala lastele, mis hoiaks Noorhärra tegevuses, mis oli ka tõsi. Kuid kui ikkagi laupäevasel päeval (kui on oodata tavapärasest rohkem külastajaid ning sööjaid) ei suudeta pakkuda kolme sööki, siis minu jaoks on koht kaotanud oma usaldusväärsuse. Nimelt tahtsin proovida hallumi grillvõileiba, mida neil ei olnud. Siis küsisin kanaga grillvõileiba, mida neil ka ei olnud. Sellel hetkel tuli välja, et neil ei ole üldse võileibu :S Tellisin siis lõhe ja läksin lauda tagasi, kui mulle järgnes higist leemendav naisterahvast (vist oli tegu kokaga) et neil lõhet ka ei ole. No tema nägemine võttis juba isu ära, aga sellel hetkel ei leidnud ka meie enam põhjust jäämiseks ja otsustasime kodupubisse minna. Seal oli samuti väga kiire, nii et kui ma 10 pärast saabumist läksin süüa tellima, öeldi et köök on nii hõivatud, et uusi tellimusi enam ei võeta. No egas midagi, läksime siis koju ja tegin meile hoopis pasta bologneset. Aga kihvatas ikka küll kui liikuma hakates nägime kogu köögiseltskonda õues istumas ja suitsu tegemas !!!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s