Hüva jaani!

Selle aasta jaanipäev on mul järjekorras viies, mille Inglismaal veedan. Siiani pole väga mõelnud selle tähistamisele, sest inglased ju seda ei tee ning seetõttu on see siiani kuidagi sujuvalt ka minust mööda läinud. Seda enam, et meie eelmises elukohas polnud aeda, kus  privaatselt olla ja grillida ning proovi sa siin kuskil looduskaunimasse kohta lõket minna tegema 😀 Igatahes, küsis üks minu siinsest kahest eesti sõbrannast mõned nädalad tagasi kas grillime ka jaanipäeval. Mul ei olnud otseselt selle vastu midagi ja nii sai valmis plaan teha grillipidu meie pool.

Eile hommikul tegelesin koristustöödega ning see läikis korralikult üle pika aja. Päeva veetsime kolmekesi isadepäeva tagant järgi tähistades ning õhtul jooksin päris viimasel hetkel poodi, et tuua vähemalt koogi jaoks vajalikud koostisosad. Tegin meile selle toorjuustukoogi, mis soovitavalt üle öö külmikus seisma pidi. Täna hommikul tõstsin veel Noorhärra toa ümber (sest üks saab varsti endale suure poisi voodi) ning sättisime endid just hommikusele jalutuskäigule, et karikakraid lauale tuua, kui avastasin Noorhärra kehalt imelikud villid.

Mu süda jättis paar lööki vahele, sest need villid võisid tähendada vaid üht – tuulerõuged. Et natukenegi paremat selgust saada, kasutasin Dr. Google’i abi ning tuvastasin selle pildi abil, et tegu on esimese päeva teise poole villidega. Kui tegu ongi tuulerõugetega, oleks see tegelikult väga, VÄGA paha ajastus sest:
esiteks, ma olin temaga juba mai alguses kodus tuulekate kahtlusega, sest Hoidja juures ühel lapsel oli. Kui Noorhärral ühel hommikul lööbe avastasime, siis automaatselt arvasime, et tuulekate algus. Käisime ka perearstil, kes meie kahtlust kinnitas (praegu mõtlen, et äkki poleks pidanud ütlemagi, et tuulekaid kahtlustame, vaid tal ise laskma diagnoosi panna) ning nii ütlesingi tööl, et töötan nädala kodust. Tol hetkel oli meil palju teha projektide lõpetamisega, et ma konkreetselt töötasin iga võimaliku hetke kuni südaööni. Aga tööl teati, et lapsel on tuulerõuged. Kui Noorhärra Hoidja juurde tagasi läks, siis arutasime koos, et tal ei pruukinud tegelikult rõuged olla, sest see lööve ei läinud reaalselt villideks, tal ei tekkinud palavikku ning ei olnud ka arme.
teiseks, ma alles esmaspäeval ja teisipäeval olin temaga kodus mandlipõletiku pärast.
kolmandaks, mul tuleb vend varsti külla ja mul on mõned vabad päevad plaanitud. Seega minu mõte oligi, et nüüd töötan korralikult kuni venna külastuseni ja asi ants.

Et mitte tühjapärast paanikat tekitada, otsustasin enne arstilt kinnituse saada. Pühapäevasel päeval meil teadagi perearstipunktid ei tööta, kuid on hädaabiliin, kuhu helistada. Seal rääkisin ka oma loo ning saime üllatavalt kiiresti aja valvearstile (villide avastusest arstiajani oli umbes kaks tundi. Selle aja jooksul oli jõudnud üks vill ka juba lõhkeda). Arst ütles, et kuna aega on nii vähe möödas villide tekkest, siis ta ei saa kinnitada tuulerõugeid, kuid selle tõenäosus on suur. Pean lihtsalt Noorhärrat jälgima, et kas tuleb ville juurde ja kuidas nad edasi “elavad” pärast katki minemist. Aga teiste laste juurde minek keelati ära ehk hoidu minekut tal järgmine nädal ei ole. Ja siin ongi meie suurim probleem – kuidas lahendada lapsega kodus olemise vajadus?

Kuna Miku on eesti mõistes FIE, siis temal kui töötajal erilisi õigusi ei ole. Näiteks oleme seda mitu korda kogenud, et ta vahetab töökoht ja annab lahkumisest ilusti nädal aega ette teada oma ülemusele. Too aga pm solvub ja ütleb, et ära homme enam üldse tagasi tulegi või ei maksa viimase nädala palka ära (nimelt peab ta alati ühe nädala ette töötama). Lepingut kui sellist ei sõlmita, vaid on peamiselt suusõnalised kokkulepped. Muidugi võib ka Miku päevapealt lahkuda, aga riskib nädalapalgast ilmajäämisega. Praegune töö on hästi suur ning pikaajaline projekt ning juba praegu töötatakse kolmes vahetuses ehk töö peab koguaeg käima. Niipalju kui olen aru saanud, siis vabade päevade võtmisele ja puudumisele vaadatakse väga viltu. Kuna Miku palk on seal väga hea ja meil on seda head palka vaja, siis tema koju jäämine on tõesti kõige viimane võimalus.

Reaalsem võimalus on, et mina töötan kodust, mis ilmselt toimiks, sest hetkel on tööl vaikne, kuna projektid on läbi ja uus pole veel korralikku hoogu sisse saanud. Aga kuna mul hetkel ei ole suurt midagi teha ja ülemus seda teab, siis võibki ta mulle vabalt öelda, et olegi parem kodus – kas see kvalifitseeruks kodust töötamise alla on omaette küsimus. Üks skeem, mis võiks töötada on see, et ma töötab pool päeva kontoris ja pool kodus ehk Miku oleks Noorhärraga ütleme 8:30-13 ja siis olen mida edasi kodus (Miku nimelt töötab hetkel õhtustes vahetustes 13:30-00:00). Tema oleks ilmselt jah väsinum kui muidu, aga kui ikkagi ülemus silmi pööritama hakkab, peab selle skeemi ette võtma. Ja kui seda ka ei võimaldata, on järgmine variant minul lihtsalt kas broneerida puhkusepäevad või võtta tasustamata vabu päevi, mida ma väga teha ei taha.

Oleme rääkinud ka mõlema vanaemaga (jah, minu ema lennutamine kiirkorras siia oli variant ja isegi tehtav), kuid kahjuks on mõlemad oma igapäeva töödega hõivatud ja see on täielikult arusaadav ning pole siin midagi pahandada. Elaksime emmale-kummale lähemal, saaksid nad rohkem meid toetada. Ise olime lollid, et peredest nii kaugele elama kolisime 😀 Muid abikäsi meil kahjuks võtta ei ole.

Homne plaan ongi, et lähen hommikul kohe kontorisse ja lihtsalt räägin oma olukorra ära ning jään ülemuse mõistvale suhtumisele lootma. Nimelt ma tunnen, et pean kontorisse oma nägu näitama, sest siin mail valitseb mõningates firmades ja mõnede inimeste peas (ma ei ütle, et see minu firma ja ülemuse puhul kehtib, aga nii igaks juhuks) mingil põhjusel hästi loll eelarvamus, et kui sa esmaspäeval tööle ei ilmu mis iganes vabandusega, siis ilmselt oled nädalavahetusel kõvasti pidu pannud ja kannatad pohmaka all (!). Kuigi minul seda põhjust pole ja mind see morjendama ei peaks, siis pigem olen mures just seetõttu, et olen neid nö tervisepäevi võtnud viimasel ajal päris mitu, et ei arvataks et ma lihtsalt lodru olen.

Aga jaanide tähistamine ära ei jäänud. Sujuvalt liikus see teise sõbranna hoovi ning hüppasin ka ise pooleteiseks tunniks läbi, Noorhärra jäi Mikuga koju. Enne muidugi küürisin end dussi all puhtaks, et jumala eest ei nakataks sõbranna lapsi ning ka külas olles hoidsin neist ja nende asjadest heaga eemale. Kartulisalat oli muidugi kohalesõitu väärt, nagu ka grill-liha. Isegi kook kukkus maitsvalt välja, seega prindin tolle retsepti oma kausta 🙂

Hihii .. nali naljaks ja oleme mõlemad tuulekaid lastena põdenud, aga mul on mingid fantoomsügelused üle kere. Täpselt selline tunne, et ka villid on ilmumas 😀

 

One thought on “Hüva jaani!

  1. Pingback: Täpiline Noorhärra – Elu on seiklus … Anna võimalus enda omale !

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s