Inimene oravarattas

Mul läks täna varahommikul uni ära, kell 5 tegin klõps silmad lahti ja kõik. Vahet pole, et üritasin uuesti magama jääda, kuna äratuskellani oli poolteist tundi veel aega. Ma lihtsalt ei jäänud magama. Ja noh, Noorhärra vääksud ka ei lasknud enam uuesti uinuda. Minul. Tema vääksus, sai oma luti tagasi suhu ja keeras teise külje 😀

Mina aga tulin alla korrusele .. tundus ahvatlev istuda rahulikult oma kohvitassiga, ÜKSI. Ma küll aeda istuma minna ei saa, sest meil täna veidike tibutab, aga see ei takista istumast köögis avatud ukse juures, värske õhk ja hommikused hääled jõuavad ikka minuni.

Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, kui lihtne on tegelikult ennast emadusse ära kaotada. Lugesin ja noogutasin kaasa – ma olin nõus tema kirjutatuga kuid veelgi rohkem tundsin ennast ära. Mitte ses osas, et elu oleks raske ja ootan seda hetke kui kergemaks läheb. Vaid just ses osas, et ma ei osanud/siiamaani oska asju lõdvalt võtta. Ma mäletan nii selgelt, kui olime Noorhärraga alles koju jõudnud ja meie sinnamaani toiminud elukorraldus lendas vastu taevast, mis minu jaoks võrdus peakaotusega. Lihtne näide, et olime vaevalt jõudnud haiglast koju, kui mina hakkasin meie haiglakotte lahti pakkima(!), ma ei osanud lihtsalt olla. Ma mäletan, kuidas olin väsinud (no tegelikult siiamaani olen), aga selle asemel, et Noorhärraga koos magada, pidin mina koristama/ süüa tegema/ netis olema ja tuttavatega lobisema. Sest ma tundsin (ja tegelikult siiamaani tunnen), et magamine on liigne luksus, sest ma ju raiskan seda potensiaalselt aega, mis võiks kuuluda vaid mulle tehes omi asju ja olla tsill.

Nadi ongi see, et ma ei oska olla … niisama … keegi ei ole mulle kunagi ette hetinud, et ma ei toimeta kodus piisavalt või olen liiga laisk. Ei. Pigem “ajan närvi” inimesi sellega, et ma ei suuda olla. Mul oli just vend külas pika nädalavahetuse ja ühel õhtul istusime õues ning rääkisime maailma asjadest. Ja krt, ma ei suutnud lihtsalt istuda ja olla. Ikka oli vaja õues tühjad õllepurgid ära panna, ikka oli vaja mustad nõud tuppa tuua, ikka oli vaja nõusid pesta!!! Isegi vend naeris, et kammoon, istu ja ole niisama.

Kogu see enesepiitsutamine on viinud mind sisemiselt sinna maale, et ma plaanin igal nädalavahetusel mõnusat paaritunnist olekut raamatu seltsis või ristsõnu lahendades, lõunauinakut tehes või noh, mida iganes, kui lasta nagu orav rattas ringi. Mis on tulemus? Noorhärra läheb magama ja mina teen kõike muud, kui lasen endal olla. Ehk ma ju tegelikult toimetan endale vastu – ma tahan enda aega ja olla niisama, aga kui mul on see võimalus, siis tundub niisama olemine ajaraiskamisena.

See on nii nõme, et ma ei oska lihtsalt olla. Aga samas … kas mitte ei öelda, et esimene samm probleemi lahendamisel on selle tunnistamine? Mu ajule oleks vaja restarti!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s