Tundsin end vanana

Vanus on number eks. Ja kui minu puhul miskit paika peab, siis ei tunne ma üldse, et aastatega vananeksin. Pigem nagu jäi see vanus sinna kahekümnendate algusesse pidama. Eks peeglisse vaadates ikka panen tähele, et silmanurkades on kanavarbad või silmaalused tumedad või hallid juuksekarvad säravad (khm, kui ei ole ammu juukseid värvinud), aga kui see kõik välja jätta, siis noh ma ei tunne, et oleksin (juba) 34. Heh, rääkides peeglistest, siis kolimise käigus suutsime ära lõhkuda oma täispika peegli, mõned päevad hiljem kukkus puhuva tuule ja ruloo edukal koostööl kraanikaussi ka väike peegel. Õnneks läks katki ainult üks nurk ja nii oli mitu nädalat meie ainukeseks peegliks majapidamises katkine peegel. Poed on ju meil NIII kaugel 😀 Nüüd üks sõbrants võttis sõnasabast kinni ja kinkis meile soolaleivaks täispika peegli, ise ostsin nädalavahetusel uue väikse peegli. Loodame, et meid ikka ei taba 14 aastat õnnetut  armastust nüüd 😀

Igatahes, tööl olles olen ma aru saanud, et päris palju on minust nooremaid inimesi ja see ei ole tegelikult üldse hull. Ei saa ju lõputult aastaid ja aastaid kesta see, et olen üks nooremaid kollektiivis. Ja neid pisemaid hetki on olnud palju, kus mulle tuleb selgushetk, et “oih, ma ei olegi kõige noorem, sest ma ei olegi enam kahekümnendate alguses”. Tegelikult on see isegi motiveeriv töötada nooremas kollektiivis, sest no nooremad on ikka nii itigurud ja hästi motiveeritud, et paratamatult panevad ka minu toimetama ja süstivad energiat sisse. Juudas, ma kõlan nagu kohe-kohe pensionile jääv vanamoor, kel mullamaitse suus 😀

Aga siin viimati neljapäeval oli meil peale tööd selline seltskondlik kokkusaamine. Neid õhtukesi üritatakse iga paari kuu tagant teha ja esimesele ma erinevatel põhjustel ei jõudnud. Seekord tahtsin kindlasti minna. Veidike olin imestunud, et ei olnud niipalju inimesi kohal, kui ma arvasin, aga noh põhituumik oli olemas – projektijuht, tema parem käsi, erinevate osakondade juhid. Selline mõnus suhtlus ja lobisemine oli ja suhteliselt ametlikus vormis ka kuniks mõned kliendiesindajad meiega olid. Pärast seda läks kuidagi vabamaks olek ja tuli jutuks inimeste vanused. Üks noormees ütles, et ta on 31, mis mind tegelikult ei üllatanudki. Aga mis pahviks lõi oli projektijuhi väide, et too noormees on temast noorem :S Ma tõsimeeli, esimest korda elus, arvasin, et inimene ajab konkreetset pada oma vanuse kohta. Too noor mees (!) näeb välja pigem 40 ringis, pea on mõnusalt hall, töötab vastutusrikkal positsioonil, mis eeldab pikaajalist kogemust (ja mis tal on olemas), ta teab kuradima palju detailselt asju (jällegi tulenevalt kogemusest) ja tema jutt on 90% ajast väga mõistlik ning täiskasvanulik. Selle 10% kvalifitseerin ma nö meeste lobajutuks, nagu naistele meeldib lobajuttu ajada. Ehk nii mõnigi kord olin ma mõelnud, et huvitav kas ta on juba 40 täis ja mõnes mõttes tundsin kaasa, et näe juba seal 40 lähedal, aga jälle jäänud vallaliseks (seljataga ka juba lahutus) … ehk no mitte miski et oleks suutnud mind veeda, et ta on alles 30 (!!!!). Jep, juhiloal oli ilusti kirjas sünniaastaks 1987. Ma olin pahviks löödud, nagu pääääääriselt. Ja seal samas tundsin, et kurja, ma olen vana, nii vana juba 😀

Täna ma end nii vanana ei tunne, aga noh ema tunne tuleb peale küll kui kontorisse sisse astun 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s