Hoolimatus!

Kui Noorhärra poole aastaseks sai, siis panin kirja sellised humoorikad märksõnad, mida emaduse esimeste 6 kuu jooksul tähele olen pannud. Feissari sõbrad said päris palju muiata. Üks tähelepanekutest oli, et sireeniga sõidukid ja jäätisemasinad on vaenlased number 1 kui sa õues jalutad magava lapsega. Täpsemalt oli sõnastus mõned kuud tagasi selline – Your biggest enemies are any big trucks, alarm vehicles, noisy neighbours, anything that interrupts your little angle’s sleep … but most of all ICE CREAM vans as they tend to follow you around during your walks playing that annoying tune no matter how eagerly you are trying to run away. Escaping to the wood does not help!!!

Kui paljuski on asjalood muutunud ses osas, et nüüd magab Noorhärra pigem oma uned toas või oleme kuskil pikal jalutuskäigul looduslikumal rajal, siis paar korda on ikka juhtunud, et satume jalutama õue nädalavahetusel pärastlõunasel ajal. Näide 1 – õues on ilus soe ja päikeseline ilm ning kuna Noorhärra on pigem viril ja ei ole päeva jooksul nii hästi maganud, otsustan, et jalutan niisama siin meie külakese vahel ringi. Isegi pooletunnine iluuni aitaks tal mõned tunnid veel üleval olla, enne kui ööunne vajub. Noorhärra jääb muidugi ilusti tuttu ja mina san rahulikult tiirutada. Kaugelt juba kuulen tuttavat tilulilu meloodiat ehk kuskil läheduses vurab jäätisemasin ringi. Muidugi vurab, sest on laupäev, on soe ilm ja pärastlõuna, seega potensiaalseid kliente palju. Kuidagi satuvad meie trajektoorid olema nii, et aegajalt kuulen tilulilut kaugemal ja siis jälle lähemal ehk ma ei saa väga oma suunda ka muuta selliselt, et ma väldiks temaga kohtumist. Kuni lõpuks, ühe nurga tagant ta välja ilmubki. Vaikselt, tilulilu ei mängigi ja ma juba loodan, et äkki ta on oma tiiru lõpetamas ja möödub meist vaikselt. Yeah right – nii kui me kohakuti jõuame kahe tänava ristumisnurgal, paneb juht oma tilulilu mängima, KOHE VANKRI KÕRVAL! Ei, ta ei suutnud oodata näiteks veel 5 sekundit, et meie vaheline maa tunduvalt suureneks. Ei, ta paneb sele tilulilu mängima just siis, kui oleme kohakuti … ja siis veel vaatab mind umbuskselt ja suurte silmadega, kui üritan talle kätekeeles selgeks teha et ta idikas on ja miks ta nii tegi.

Näide 2, veel parem, sest juhtus just eile. Jällegi laupäev, jällegi pärastlõunane aeg, mitte küll nii soe ja päikeseline, kuid vähemalt vihma ei sadanud 🙂 Noorhärra on taaskord selline viril, sest esimene päevauni oli juba tunde tagasi ja jäi natsa lühikeseks. Oleme sõbranna juures kooki tegemas ja leian vabad 10 mintsa, et teha kiire tiir ümber tema lähedal asuvate majade (tegelikult elame samas külas, lihtsalt tema elab uuemas osas ja peaaegu tupiktänava lõpus). Astun vapralt tänavale ja saan natsake jalutada, kui kuulen, et tilulilu jälle läheneb. No ses suhtes polnud midagi hullu, sest Noorhärra veel ei maganud ja jäätiseauto jäi tupik tänava otsa oma kliente ootama, samas kui meie saime ilusti tupikust läbi lipsata, kuna sinna on jäetud siiski jalgrada. Jalutame kuni jalgraja lõpuni, mis viib teise tupiktänavasse ja keeran vankri ringi, et sõbranna juurde tagasi jalutada, Noorhärra juba magas ja noh … kook ju ootas lõpetamist. Jõudsin just kahe tänava ristumiskohale ja plaanisin keerata vasemale, et jõuda otsemat teed pidi kohale, selle asemel et tuldud teed tagasi minna ja väike ring teha. Nii kui ma ristumiskohale jõudsin, nägin … jäätiseauto liikus minu poole. Ma konkreetselt jäin seisma, et vaadata kas ta sõidab edasi minu suunas või keerab enne ära, et hakata küla sellest osast välja sõitma. Minu “õnneks” oli tal veel see osa külakesest läbi tilistamata ja nii ta liikus minu suunas. Ma ei tea, kas too juht oli pime, et ta mind ei näinud seismas või mis, aga KURAT, ta pani selle tilulilu jälle tööle. Ma konkreetselt jooksin, esimest korda oma vankriga ma jooksin, mis võis olla vägagi koomiline vaatepilt. Aga no ma ei olnud nõus sellega, et mu laps mingi ajukääbiku pärast üles ärkab, et siis olla viril, sest ta on väsinud ja unine. Õnneks olin mina kas piisavalt kiire või Noorhärra piisavalt sügavas unes, et ta ei ärganud.

Seega, ausõna, kui ma järgmine kord jälle mõne jäätiseauto pärast pean imetrikke tegema hakkama või kui nad ebanormaalsed on, siis ma lähengi ja konkreetselt küsin, et mis ta probleem on. Kusjuures, ma ei taha olla rassist, kuid ma näen jäätiseautode rooli taga VAID tumeda nahalisi mees juhte. Näiteks, kui ma nädala keskel kanali ääres jalutamas käisin ja kaks meeskodanikku trimmerdasid ja muru niitsid, siis mõlemad vaigistasid oma tööriistad koheselt, kui mina nende lähedale jõudsin. Muidu ju suudavad mõlemad masinad päris korralikku lärmi teha. Ja need mehed olid valgenahalised …

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s