Olen veidike uhke enda üle

Teades, KUI mitu korda ma olen oma kaalulangetust/sportlikku eluviisi ja tervislikku toitumist alustanud, on mul nüüdseks juba kerge paanika tekkinud, et ma ei suuda enda seatud tingimustest kinni pidada. Nii lihtne on libastuda ja siis ennast halvasti tunda (loe: süümekaid põdeda). Samas tean et sihikindlus on paljuski minu peas kinni ja kui teinekord juhtubki libastumisi, no eks lihtsalt järgmine päev oled tublim. Lihtsalt teinekord mulle tundub, et ma olen lausa paaniliselt kinni idees näha füüsiliselt saledam välja ja seda pigem teiste mitte enda  jaoks, et see on kohutav. Ja teades, et minu kannatus ja kannatlikkus on sama pikk nagu kõige lühem jupp nööri siin ilmas, siis pole ime, et tahan näha tulemusi KOHE a la täna olin tubli, palun nüüd kaalu 10kg kergemat numbrit näitavat. Ei, see ei ole tervislik selline suhtumine ja mõtteviis, kuid vähemalt ma teadvustan endale seda “probleemi” ja proovin inimlikuks jääda.

Mis mind aga rõõmustas oli kolmapäevane ja mõnes mõttes ka eilne päev. Nimelt teisipäeval jäi mul T25 vahele, kuna käisin eriti pikal jalutuskäigul mega palavusega, seega mul ei olnud õhtuks enam energiat järele jäänud. Seega otsustasin, et kolmapäeval ei tee pikka jalutust ja keskendus kahele T25 satsi tegemisele. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis ja tagasitulles sai tehtud pisikese põige poodi + natike pikem jalutusring, sest kutt jäi vankris magama. Ja siis pm terve lõunase aja käis mul sees peas võitus, kas teha oma harjutused ära või ei … sest neid oli ju nüüdseks vaja lausa kaks satsi teha :S Igavene võitlus käis mul peas, nagu Ingel ühel õlal ja Deemon teisel. Aga siis käis mingi klikk ja pärast Noorhärra iluunne panemist ma lihtsalt panin trenni riided selga ja vehkisin oma harjutused ära teha. Deem, ma olin enda üle uhke, et ikkagi ei  andnud nii kergelt alla.

Eile oli plaanis pisike jalutusring ja õhtupoolikul T25. Juhtus aga nii, et läksin poodi suurema ringiga (jällegi, et üks magada saaks) ja alles poes maksma asudes avastasin, et olin oma kaardi tee peal ära kaotanud. Kodu oli selleks hetkeks umbes kilomeetri kaugusel, kuid mina keerasin otsa ringi ja kõndisin tuldud teed tagasi … lootuses oma kaart üles leida. Seda küll kahjuks ei juhtunud, kuid u 6km ringi asemel, jalutasin hoogsalt pea 10km. T25 jäi küll tegemata, kuid see eest tegin lihtsalt lihaste harjutusi peale veidike 🙂

Loo moraal: Kui pea ei võta, siis jalad peavad võtma 😀

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s