Natuke ajakohast juttu ka. Miku vanemad elavad idakaldal, Middlesborough lähedal, samas kui meie asume pigem vastas kaldal Manchesteri kandis. Siiski üritame ikka korra kuus neil külas käia, sest noh pere on pere. Tavaliselt tähendab neil külaskäik tervet nädalavhaetust eemal, sest üks ots sõitu kestab nii 2.5-3 tundi, olenevalt kes sõidan/vajutab gaasipedaali, kas ja kui mitu peatust me teeme ja kas otsustame külavaheteid kasutada ja kohalikku maastikku nautida, mida eile tegime. Igatahes, saime pidevale vihmasajule vaheldust ja ilm oli kohale jõudes piisavalt ilus, et mere äärde jalutama minna. Elavad ju Miku vanemad pm Põhjamere kaldal (nende teisekorruse akendest üaistab meri ilusti kätte), seega üritama alati igal korral ka vee äärde jalutada. Seega siit mõned pildid meie eilsest jalutuskäigust
Tüüpiline tänavake vaikses asulas
Rand …
Paremal ääres on majake, mis meenutab minilossi, kus hetkel tegutseb hooldekodu
Vesi oli piisavalt soe, et varbad sisse pista, kuid piisavalt külm, et ujuma ei kippunud
Tegelikult on see tibukollane seelik maani pikk .. ma lihtsalt kohendasin seda veidike vastavalt vee tasemele
Minu vastutada olid kuivad jalanõud
Inglismaa randades on ülipopulaarne oma koerasid jooksutamas käia. Ja kui ma ütlen ülipopulaarne, siis sellist koertemassi ei ole ma Eestis kuskil kohanud 
Need majad asuvad pm rannikul, sest vasakul kaadrist väljas on juba pm meri
Kirik keset küla künka otsas 🙂
No ja ega me siis eile õhtul kohe tagasi tulnud, ikka jäime ööseks. Õhtusöögiks oli väga populaarne chicken parmo ehk siis kanafilee kaetud juustuga, kõrvale salat ja friikad. Ports oli piisavalt suur, et ma juba ette nägelikult tellisin vaid pool ja sellestki sõin vaid pool. Õhtu lõppedes hakkasime filmi vaatama, mille lõppu ma ei näinudki 🙂
Täna alustas aga kohalik Inglise jalgpalliliiga oma uut hooaega ning kuna Miku ja ta isa on suured Boro fännid, läksid nemad kohaliku meeskonna avamatsile kaasa elama nurga tagusesse pubisse – väga inglaslik muideks. Meie seadsime oma sammud kõrval asulasse, et kaasa haarata Miku nõbu oma koera ja tütrega ning teha teine mereäärne jalutuskäik. Siin on natuke Redcari 🙂
Natuke tööstuslikum vaade
Suured tuulegeneraatorid rannas
Pingud suvisel a’al
Teine vägagi tavapärane pilt rannaäärsetes kohtades, on pisikesed tivolid. Neid näeb päris tihedalt suvisel ajal
Verticale Pier … see torn otse ees …
… Ja 132 astet kõrgemal avanesid sellised vaated
Nädalavahetuse lõpetuseks istusime pubis maha ja sõime kõhud täis. Pühapäeviti söövad paljud inimesed garvery’t – ehk sa maksad mingi summa ja saad rootsi laua moodi praadi süüa. Summa sisaldab kindlat kogust liha (mida tehakse tavaliselt 4 erinevat sorti) ja vastavalt enda soovile ja isule erinevaid köögivilju ning kastet. Mõnes kohas võid köögivilju mitu kordagi võtta, aga vot liha enam juurde ei saa 🙂 Samuti maksad eraldi oma joogi eest ning kui pärast pugimist veel midagi sisse mahub, siis ka magustoidu eest. Meie maksime seekord 7.5 naela inimese eest (ainult söök) ja ma ütleks, et see on suhteliselt mõistlik hind, sest on kohtasid, kus maksad rohkem kui 10 naela. Meie igatahes ägisesime pärast oma portsjonite lõpetamist 🙂
Ja ega’s olnudki midagi enamat, sest kell oli juba pärastlõunas ja meid ootas ees pikk tagasisõit. Seega jätsime hüvasti ja suunasime autonina kodu poole. Kolm tundi hiljem pakkisime kotid lahti ja viskasime jalad viimasteks tundideks seinale.
