Siis kui algab uus seiklus

Tegelikult on nii, et ma ei ole praeguse hetkeni veel 100% otsustanud, kas jätkata oma seikluste kirjutamisest või ei. Ühest küljest ju oleks vahva, kui inimesed saavad edasi lugeda, kuidas hakkab minu/meie elu kulgema Inglismaa. Teisalt, ei taha ma üldse endale (jälle) seda kohustust, et pean blogima. Sest ma mäletan liiga selgelt seda, kui A) ma polnud juba nädalakese Austraaliast bloginud ja oi kurja, kuidas ei viitsinud ka, kuigi oleks olnud, millest kirjutada ja B) tahtsin niiväga kirjutada, aga polnud midagi, millest kirjutada ja oma jutte ka ei tahtnud korrata. Ehk kuigi minu blogi ei olnud imepopulaarne ja paljudele teada, sest kohe alguses otsustasin, et jagan ise seda aadressi kellele soovin, siis mugav on tõesti kribada aegajalt ja vältida “ühe jutu kümnekordset kordamist”. Samas, mul on mingi kiiks tekkinud Austraaliast naastes, et ma ei ole huvitatud oma eraelu jagamisest paljudega, sest eks seiklusest edasi kirjutamine oleks ju ikkagi osalt oma elu eksponeerimine.

Kui igas inimeses on killukenegi loovust, siis minul avaldub see aegajases soovis kirjutada. Lauluhäält mul ei ole, kuigi dussi all teinekord lõõritan ja raadio saatel julgen ka kõvasti ja valesti kaasa häälitseda. Üksinda muidugi. Muusikainstrumente ma ei oska mängida, näitlemiseks ei ole mul julgust ja no joonistamine on minu arust suurem kunst kui kaks kriipsu suvalises toonis ja suunas. Ainuke, mida ma suudan kunstiga seostada, on millegi maha joonistamine või värviraamatust pildi värvimine. See on kõik. Ahjaa, tegelikult mulle ju meeldib köögis katsetada, paljuski retseptide juhendusel. Aga selline reaalne nullist millegi loomine, siin aitab mind välja vaid kirjutamine. Ja no kui sa oled midagi kirja pannud -loonud- siis tahad ju veidike näidata/eputada ka, et oleks vastukaja, et kuidas siis välja kukkus. Konstruktiivse kriitika koha pealt rääkides, olen küsinud tagasisidet sellest hetkest kui Austraaliast blogisin ja üldiselt olid lugejate muljed head. Mõned näpunäited/soovitused mulle anti ja üritasin neid ikkagi järgi ka. Ja tagasivaadates olen oma tekste lugenud ja … ei ole nagu kõige hullem. Muidugi Tammsaarega ei anna võrrelda 🙂

Seega ilmselt hakkan tegema nii, et kirjutan jälle aegajalt. Kuid ei luba enam sellist järjepidevust nagu Austraalias olles. Siis üritasin ikka korra nädalas enast märku anda. Ja tegelikult oli päris päästev viis aegajalt jutu asemel pilte üles laadida. Vaatame siis, kas ja kui pikalt ma meie uuest elukorraldusest kirjutada tahan/jaksan/püsivust oman.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s